Ajad ja kombed. Kuidas õppida laulust eristama linde?

Olen viimasel ajal jäänud mõtlema, kui põhimõtteliselt erinevaid on eri aegadel need tuhkatriinulood. No kui mitte lood ise, siis Tuhkatriinud küll.

See tähendab, tüdrukud, kellest peaks olema kahju ja kes lõpuks läbi kannatuste õnne ja printsi pälvivad. Nagu juhtus Jane Eyrega või Elizabeth Bennetiga (Uhkusest ja eelarvamuset) või Amelia Sedleyga (Edevuse laadast) – kui meenutada näiteks enda lapsepõlve-aegset lemmiklektüüri. Printsi leidsid nad ALATI, isegi kui selleks tuli konna suudelda.

Aga praegu – kes need tuhkatriinud siis enamasti on? Põhimõtteliselt on nad lahutatud naised (kes ise end raudselt tüdrukuks nimetavad). No näiteks see sööpalvetaarmasta (palun vabandust, raamatut pole lugenud, kuna polnud selleks peale filmi vaatamist suuteline). Esmalt tuleb muidugi loobuda endisest elu(kaaslase)st. Noh, umbes, nagu Scarlett O’Hara enne ballileminekut kleite valis: See pole vist ikkagi see! Karmile äratundmisele järgneb kokkuvarisemine ja eneseotsingud. Soovitavalt kusagil eksootilises paigas, kus, teadagi, on inimesed alati (elu)targad – kuigi ehk mitte nii tsiviliseeritud – ja kust võib hea tahtmise korral mõnda gurugi elusast peast kohata (Sai Babaga läheb küll raskeks, aga küll nad midagi uut välja mõtlevad).

Sama juhtus Frances Mayesega Toskaana päikese all. Olgu, tema lahutus ja eneseotsingud said alguse tänu tõpraks osutunud mehele. Aga muinasjutud ju ikka erinevad üksikasjades. Tõsi, ka siinkohal võin ma rääkida vaid filmist. (Võib olla loen kunagi ka raamatut, film nii naiivne ei tundunud nagu eelmine.)

Ja nüüd loen meie oma varianti – Sirje Kiin. Tema, kahju küll, pidi esmalt lesestuma. Ja printsi pärast ei pidanud ka eriti pingutama, see oli nagu kohe võtta. Jah, päris huvitav muidugi. (Kuigi ma pole veel lõpuni jõudnud ja ei tea veel seega, kas Ameerika on olemas.)

Või on need lood lihtsalt esimeste jätkud? Ühe printsi variant on tänapäeval, teadagi, lootusetult vanamoodne. Muidugi ka vana aja tuhkatriinud komistasid algul vale mehe otsa, aga lugeja suureks kergenduseks ei pidanud ju Jane Eyre esmalt St. John Riversiga abielluma, veendumaks, kui ebasobivad nad mehe-naisena oleksid. (Võrdlemiseks – Vilja S.-T.: Meil ei ole Edgariga normaalset mehe ja naise suhet olnudki! Ka proua Vilja õuele on ju nüüd siiski kuuldavast õnn jõudnud. Kõigest mõniteist aastat kannatusi ja ongi prints käes! )

Oled tüdruk – olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.

Doris Karevast paremini on muidugi raske öelda. Ainult et ega see lingvistiline ornitoloogia nii kerge nüüd polegi.

Klassiõe taksikoer, jääpurikaoht ja Tervise Arengu Instituut


Tervise Arengu Instituudi reklaam paneb – kui väide, et neli viiendikku naistest ei kanna igapäevaselt kaasas kondoomi – needsamad neli viiendikku tõsiselt endasse vaatama. Kahtlemata.

Sügav sisekaemus toob esile ka mõningaid mälestusi. Näiteks, mäletan, et mu kunagisel klassiõel ja sõbrannal oli taksikoer nimega Beti. Aeg-ajalt tuli Betiga jalutama minnes talle püksid jalga panna. Sest muidu oli mõni pontu kohe hakkamas. Kust nad kõik sekundipealt välja ilmusid, niipea kui Beti oma igapäevast promeneerimist sooritas, kes seda teab.

Aga jah. Ega inimene on ju ka osake loodusest. Paljugi, mis kõik võib juhtuda igapäevasel teekonnal kodust tööle (kõrvalepõikega lasteaeda).

Parem karta kui kahetseda. Ja jääpurikahoiatus pihlamarjade keskel on ju silmale kena vaadata.

Jutte salakäikudest, toidust ja vanavanematest

Väikevend: Emme, ma avastasin täna öösel salakäigu!

Kas see oli voodi all?

Jah! Kas sina nägid ka sama und?

Ei.

Imelik, mina küll nägin sind oma unes!

***
Väikevenna naabermaja-printsess tuleb noorsandi õue kutsuma just siis, kui meie lauda istume.

Oota, M, Väikevend tuleb õue, kui me oleme ära söönud.

Tüdruk vaatab igatsevalt söögilaua poole.

Kas sa tahaksid ka süüa, M?


Jah, mina olen suur kartuli-, vorsti- ja tomatisõber
!

Nimelt on meil laual parasjagu ahjukartul, vorst ja tomat. No kuidas sa siis ei kutsu sööma seda kartuli-, vorsti- ja tomatisõpra. (Kuigi ma tunnen end pahandust teinud lapsena, sest tegelikult, ma arvan, meie printsessi vanematele see ehk väga ei meeldi.)

Söögilauas viib printsess vestluse melanhoolselt ja daamilikult oma surnud vanaisade peale, kellest ta puudust tunneb.

Üks vanaisa oskas linnu moodi vilistada.

Jah, meie Väikevenna vanaisad on ka kahjuks surnud, arendan vestlust.

Aga kas sa tead,
võtab printsess mu käsivarrest kinni, et sina oled jälle Väikevennna vanaema ja vanaisa laps!

Hea ja lohutav teadmine.

Päevakohaselt

Hirmu kahekümne aasta tagusest ajast mäletan ma küll. Eks ta minu toonaste sõprade hulgas oli pigem mõnevõrra teatraalse varjundiga (Jumal küll, meid viiakse kindlasti Siberisse, sest mu isa on/…/ ja meil on ju /…/.) Aga vanema põlvkonna hirm, nende oma, kes tegelikult ka olid näinud ja mäletasid juunipööret ja hilisemaid küüditamisi, oli tegelik. Papa, napilt sõjaeelne väljalase, sai infarkti.

Nii et hommikul tõmbasin ma lipu vardasse ja siis vaatasime lastega hommikuse neljaviljapudru kõrvale päevakohast filmi ka. Ühtelugu kippusin vahele hüüdma stiilis jah, meil oli ka selline raadio! ja selgitamas, kes see jutuks olnud Gorbatšov või Jeltsin olid. Suur Vend tundis muuseas ära väga noore Mart Laari. Kooliõpikulikult oli ära seletatud ka taasiseseisvumise ja iseseisvuse sünni vahe. (Ärge palun Pille Luigat- kes iganes ta ka poleks (äkki kah mõjuagent?) – uskuge! Nimetet proua väidab millegipärast oma õppemängus Eesti iseseisvumise ajaks 20. augusti 1991. Kuritegelik või lihtsalt loll?)

Pealelõunal käisime pallirallit ka vaatamas.Tänu pasunakooride üritusele kostus raekojaplatsilt mahedat puhkpillimuusikat. Jõel sõitisd lõbusõidulaevad, kaldapealsed olid täis inimesi, lapsed sõelusid kõikjal ja ootasid palliatraktsiooni. Jäin mõttesse: kas selline oligi kahekümne aasta tagune ettekujutus oma riigist?

Korvitäied kirjusid plastmasspalle sõudsid pärivoolu kenasti kummipiirdeni. Kodus küpsetasime õunakooki.

Kõik tundub nagu päris.

Kodukäijad ja kanaemad

Hiljuti lõunalauas lastega rääkides tuli mulle meelde üks mu lapsepõlve tõestisündinud kummituslugu. Olin ehk Kõrrekesest pisut vanem, nii kolmteist-neliteist või nii, kui vanemad pidid kuhugi ööseks ära jääma ja mina jäin üksi koju. Kutusin siis samal tänaval elanud sõbranje enda poole, käisime hilisel õhtul Eerika järves ujumas ja siis tulime koju. Magama seadsime end allakorrusele – minu tuba oli muidu üleval – ja ajasime tükk aega lobajuttu – nagu ses vanuses tüdrukud vist ikka. Ja siis kuulsime ülakorrusel samme. No ikka mõlemad korraga kuulsime, sellised vanainimese rasked, lohisvad sammud liikusid mööda ülemisi tubasid ringi ja vahepeal oli kuulda, kuidas uksi avati. Enne hommikut ei julgenud vaatama minna, siis polnud muidugi ülakorrusel midagi näha. Peale mu enda mõõdukalt segamini plikatoa ehk.

Noh, see polnudki ju mingi õige lugu. Kõrreke, kes pole kunagi olnud kartlik, sellele vist enam eriti ei mõelnudki. Aga õhtul tuli Suur Vend minu juurde ja kurtis, et ei saa magama jääda.

Sa tead ju küll, et mina kardan selliseid lugusid!

Kui ise mõni aeg hiljem magama läksin, mõtlesin, et vaatan üle, kas pesakond ka rahulikult magab. Suurema poisi kohale kummardudes ja tekki kohendades lõi mu poeg hetkeks silmad lahti ja karjatas. Täiesti elus kanaema!

Aga täna rääkis mu suur poeg ise oma klassivenna kummitusest. Ta on temaga kokku ka puutunud. Selline naljakas kummitus olevat, kes kustutab ja paneb põlema tulesid.

Ma hakkan nende kummitustega juba harjuma, lisas ta juurde.

Kummitustega võib muidugi harjuda. Kanaemadega ilmselt mitte.

Tähtis päev

Mis ühendab minu esikpoega, Andrus Kivirähki, Muslim Magomajevit ja Robert De Nirot? Loomulikult on neil kõigil au olla sündinud 17. augustil!

Peaaegu sama ilus hääl nagu mul, teatas Lõvipoiss – ja tagasihoidlikkus on ju teatavast lõvipoiste teine nimi.

]