Kaitstud: Seitsmeteistkümnes suvi

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements
Tagged
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Laulupeost. (Hoiatan, mitte midagi originaalset siin kirjas pole!)

Nagu viimastel kordadel ikka, õnnestus ka sel laulupeol mul end saatjana peoliseks smugeldada. Nii et selle täiesti õige laulupeotunde koos koolimaja võimlas mati ja magamiskotiga ööbimise, supisabas seismise ja täiskiilutud bussis sõitmisega saan kätte. Ja see on äge!

Sest lisaks ja ennekõike on seal ju ikkagi laulupidu. Kui ilusasti koorid kõlavad, kuulsin juba proovipäeval. Juba siis oli tegelikult täiesti aimatav, missugused lood kordamisele tulevad ja keda dirigentidest lapsed täiega fännavad.

Proovipäev oli ka muus mõttes meeldejääv. Sest sel laulupeol ostsin endale ilusa punase rahvusliku tikandiga salli ja lisaks ka sõrmikud. Üks lastekoori neiu kurtis, et laval ei saanud enam laulda, sest hambad plagisesid. (Lohutasin teda, et kuulda seda küll polnud.) Oma isiklikest lastest nägin sel päeval Suurt Venda laval laulmas. Tal oli küll pikkade käistega pusa (jopet ega isegi vihmakeepi keeldus pealinna kaasa võtmast) ja lühikesed püksid.

Telefonisõnumile vastas ta enda kohta tavatult paljusõnaliselt. (Hästi! Pole vaja. Tavaliselt oleks olnud vastus norm või ok.) See pole vaja oli pakkumise kohta, et võin talle sooja jooki osta.

Kui me pika proovipäeva õhtuks koolimajja jõudsime, tundus, et see külmatunne ei kao vist elu lõpuni.

Tütar rääkis hiljem, et vihmast ja niisukusest oli ühe viiuldajal viiuli kaas lahti löönud. Paljud pillimängijad – ta ise ka – mässisid oma pillid niiskuse eest kaitseks toidukilesse.

Siiski. Uni tuli pika päeva järel hea, hoolimata asjaolust, et mulle oli jäänud viimane, juba topiliseks magatud voodriga magamiskott, padja olin unustanud kaasa võtta ning võimlas magas kahe koori jagu rahvast.

Hommikul oli ilm juba soojem ning rongkäik meeleolukas nagu alati. Oma tütart sain enne rongkäiku isegi kallistada. Tol hetkel oli tal käes trumm.

Nagu hiljem lastega rääkisin (ja järelvaatamisest oma silmaga nägin) läbis mu poeg rongkäigu koori silti kandes ning tütar hoopis liikumispuudega sõbranna ratastooli lükates. (Ega ma ausalt öeldes ei teadnudki enne, missugusega kolmest orkestrist, mille hingekirjas ta on, marssima läheb.) Rongkäik sai kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Väikevend oli samuti oma isa ja vanaemaga olnud rongkäiku vaatamas. Mina neid ei näinud – ja nemad mind samuti mitte.

Kontsert oli väga liigutav. Esimestest taktidest viimasteni. Kes nägi ja kuulas, teab isegi. Suur Vend laulis nii segakooris kui ühendkoorides, Kõrreke puhkpilliorkestris ja koondorkestris. Platsil ringivaatamise aega justkui polnudki. Tahtsin kindlasti kuulata oma isiklike laste esinemisi, ja siis muidugi oma kooli koore ka. Nii et pidu, mis kava järgi pidi kestma viis, tegelikult aga umbes seitse tundi, sai samuti kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Vihma ei sadanud. Mõni hetk tundus, et paistis isegi päike.

Koju jõudsin peale kella kahte. Vaatasin toad üle – kõik lapsed ja kassid olid olemas. Väikevend oli juba päeval vanaemaga tagasi sõitnud (ja kasse toitnud), Suur Vend ja Kõrreke jõudsid mõlemad umbes samal ajal.

Mis me täna tegime? Pesime pesu ja vaatasime telekast laulupidu! Lapsed ise kommenteerisid juurde. Kõrreke tahtis, et ma kindlasti kuulaksin Supilinna-loo fagotisoolosid ja tutvustas nimepidi mängijaid. Suur Vend rääkis samuti erinevatest lugudest. Tõi kohe oma noodigi mulle näha. (Mitte, et ma nooti tunneksin.) Tema lemmikuks oli mitte eriti üllatuslikult Meie-laul – selle autor ja dirigent ühes isikus pälvis samuti kõrgeimad hinnangud –  ja Eesti muld ja Eesti süda. Viimaseks etteasteks oli muidu kokkuhoidlik Suur Vend endale Eesti lipu ostnud.  (Talle tundus, et nende nurgas, dirigendi parema käe pool, oli lippe piinlikult vähe.) Lõpulaulu kommenteeris aga kriitiliselt: saad aru, bassidel ei olnud esimese kaksteist takti mitte midagi, ja siis tegime kaheksa takti uu-uu. Tõestuseks näitas mulle noote.

Suur Vend lubas kindlasti ka gümnaasiumis koori minna, sest alles tänavu saanud ta mõningate laulude mõttest aru. Kui Kõrreke jätkab samas tempos, mängib ta järgmiseks laulupeoks nähtavasti kõigis orkestrites, mis meie kodulinnas komplekteeritakse.

Olen õnnelik ja tohutult rõõmus, et minu Kõrreke ja Suur Vend on selles maagias osalised. (Ma võiksin vist homme laulupidu otsast uuesti vaatama hakata.)

 

 

Kaunid kunstid ja kassikarvad

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

Muidu läheb meil nõnda, nagu see vist koolialastel parasjagu märtsikuuks olema kipub: hulbime kohustustes, kallast ei paista. Eks siis tulebki veel igasugu muid asju ette võtta, et elu üksluine poleks. Kõrrekesel on näiteks reedel kontsert. Nad ise panid plikadega puhkpillikvinteti kokku, oodata on ka külalisesinejaid. Tulge kuulama!  Siis osales ta veel bridživõistlustel pealinnas ja vist on peatselt tulemas konkurss (ikka pillimängu vallas.) Millal ta õpib, ma et tea.

Ah jaa, eelmisel nädalal käisime nii Estonia Kratil kui ka PMJ– kontserdil. Mõlemad meeldisid üliväga. MS oli originaalis kuulates ikka väga võimas! Lisaks sellele sain oma muidu ülimalt hõivatud tütrekesega ka pisut aega veeta, näiteks talle teatris kooki osta või veganrestoranis õhtust söömas käia. Teatris nägin seekord mina vist isegi rohkem tuttavaid kui Kõrreke. (Kuigi kõige pikemalt vestlesime lapse flöödiõpetajaga, kes on meie ühine tuttav. See oli väga armas kohtumine.)

Lisaks vaatasime Väikevennaga koos ära filmi Hiina müürist. Väikevennale meeldisid need kohad, kus oli võitlus koletistega, kuigi, kui nood magneti abil uinutati, tundusid magavad elukad Väikevennale nunnud. Hiina on mu ammune nõrkus, nii et nautisin samuti filmi, kuigi vist pisut teisi asju kui mu võsuke. Pärast oli põhjust vestelda nii sõprusest kui ka müürist.

Väikevend valmistub võistlusteks, täna oli kontrollmäng. Läksin vaatama, polnudki ammu poissi mängimas näinud ja selleks muidugi ka, et võistluste raha ära viia. Olin kahelnud, kas anda lapse kätte või viia ise, aga kui poiss mulle ütles, et see raha, mille ta klassiga teatrisseminekuks  sai, läks kaduma, siis ilmselt tegin ikka õigesti. (Raha läks kaduma ka seetõttu, et rahakott oli juba varem kadunud.) Andsin treenerile raha ning teavitasin, et id-kaarti lapsel pole – ka see läks koos rahakotiga kaduma – ning läksime peale võistlusi ning ostsime uue rahakoti. Mäng läks muidu hästi.

Eks kõige nende kaunite kunstide nautimine ongi tööasju pisut kuhjanud. (Ma pole nii võimekas kui mu tütar.) Trenni mineku asemel kipun nautima pealelõunast unetundi. Eks kõik saab ju lõpuks ikkagi tehtud ka.

Ja mõelda, kui mul oleks kodus kolm kassi, siis oleks ju veel rohkem karvu koristada. Missugune vedamine siiski.

Kolleeg, kellega teatris Kratil trehvasime, küsis, kas mul on järgmise aasta aprilli Luikede järvele piletid juba võetud. Nüüd juba on. (Kõrrekesel oli ka õhtu imekombel vaba.)

Viimane neljakümne teisest

Võiks ju arvata, et vanemaks saades hakkab maakera kuidagi aeglasemalt pöörlema. Aga tühjagi! Ja külgetõmbejõud on samuti endises töökorras, s.t et kõik, mis võib maha kukkuda ja katki minna, seda ka teeb. (Kuigi – mõni asi tuleb ka juurde – nii meisterdas tööõpetuse traaditööst vaimustuses Väikevend mulle uue vispli )

Möödunud nädalavahetusel, kui tõin Väikevenda parasjagu trennikaaslase sünnipäevalt koju, juhtis üks lapsevanem tähelepanu mu esimesele parempoolsele rehvile. Sest seal oli auk. Rehv sai lähedalasuvas tanklas küll õhku täis, kuid kodus selgus, et nädalavahetusel inimesed siiski puhkavad, mitte ei remondi autosid.

Enne, kui ma uued rehvid alla sain, vajas remonti ka Väikevend. Kes esmaspäevases trennis kukkus peaga vastu põrandat. Kui ta koju tuli, pikali heitis ning vastuseks minu ettepanekule matemaatikaülesanded ära teha vaikselt ütles, et ei jaksa enam käsi-jalgu liigutada, sain aru,  et laps tuleb arstile ette näidata. Helistasin ka kaaslapsevanemale.Tema  kommentaar: ma ei saa aru, kuidas nad sul nii sageli traumasid saavad. Minuga küll nii ei olnud.

Lastehaigla valvearst oli noorepoolne mees, kes võitis hoobilt Väikevenna südame. Piisas sellest, et nad võrdlesid oma kasside poolt kraabitud käsi. Üldiselt funktsioneeris Väikevend siiski võrdlemisi kenasti, kuigi küsimusele, et kas varem on ka nii olnud, et enam ei jaksa justkui midagi, vastas mu poeg tõsiselt, et kui trenn on kestnud poolteist tundi, siis enam sama kiiresti joosta ei jõua.

Igal juhul pikutasime mõlemad järgmise päeva kodus. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimane kord hoolduslehe võtsin. Väikevend magas palju ja vaatas Tjorveni filmi. Matemaatikaülesanded said samuti päeva jooksul tehtud. Lugesin Mankelli Viiendat naist. Kummaline küll, nii kümmekond aastat tagasi ei kõnetanud Mankell mind üldse, nüüd mõjus ta ootamatult paeluvalt. Just need kohad, kus ta räägib vananemisest, muutuvast maailmast, tööst, mis sööb su koos naha ja karvadega.

Ja ülejärgmisel päeval läksime juba uuesti kooli ka. Kaua sa ikka jõuad pikutada!

Suur Vend sõitis täna klassiga Stockholmi, nii et nädalavahetuse peab jalgpall ilma temata toime tulema.

Niimoodi vist keskealised elavadki? Töö, autole uued rehvid, lapsega arsti juurde, poistega õppida,  lapsele reisikindlustus ära teha ja arenguvestlus kokku leppida, võistlusete raha treenerile üle kanda. Hommikuti kohv ja õhtuti piparmünditee.  Heal päeval jõuab veel trenni ja pisut lugeda, saada kingiks vispel, silitada kasse, kuulata tütre avaldusi (viimasel ajal võrdlemisi päevapoliitilisi) ja ühel eriti toredal pealõunal ostsin endale uue, täpilise termostassi.

Homsest siis neljakümne kolmas.

Jõuluimede ootuses

Tänapäevastel lumevaestel detsembritel oleks jõuluaeg ilma kogu nende pidude ja kuuskede ja kingitusteta ja jõulutuledeta päris kurb, ma arvan. Kuigi, sel aastal meil kuuske pole, ei ehtsat ega kunst-. See-eest on meil on Kuki-Galileo, tänasest ka ametlikult olemasolev kass.

Terve nädal on olnud kõigil pereliikmetel jõulupeod, Väikevennal koguni koos jõuluvanaga. Mina olen osalenud jõulunäidendis, olnud jõuluetenduste žüriis (muidugi mitte samal õhtul) ning saanud oma klassilt unistuste kingitusena raamatupoe kinkekaardi. See-eest Suure Venna klassi kingitus oma õpetajale tegi samuti südame soojaks – nad kutsusid jõululõunale esinema õpetaja lemmiklaulja.

Kõrreke juhtus sel nädalal ka seitseteist aastat vanaks saama. Kardetavasti ei saanud sünnipäev kuigi palju tähelepanu, kuna kõigil, ka lapsel endal oli jõulude ajal väga kiire. Hommikune seitsmeteistkümne küünlaga kook ikka oli ja väike kingitus samuti (suurema, ballikleidi ja kingade näol, sai juba varem kätte), Väikevend joonistas õele kaardi ja Suur Vend kinkis lemmikšokolaadi. No ja koolis pakkus kommi ning õhtul käis sõbrannadega kohvikus ka. Kõik käis kuidagi jõuluaskeldustega läbisegi. Laps ise tundub siiski igati rõõmus ja asjalik (vanust ka ju juba omajagu). Täna varasel hommikul, kui ülejäänud pereliikmed veel teist külge keerasid, läks oma kooli jumalateenistusele fagotti mängima.

 

Kui laps koju jõudis, olin koristamisega parasjagu esikuvaiba juures. (See plekk, mis nägi esikuvaibal välja nagu kassiokse, arvatavasti oligi kassiokse.)

Tagasi tulles ütles pea esimese asjana: Tead, ma mõtlen, et ma peaksin oma toa ära koristama.

Kahtle siis veel jõuluimedes. Need juhtuvad ju suisa omas koduski.

Ilusaid pühi!

Pühast heegelnõelast, vahedast merest ja Nataša esimesest ballist

Oeh, missugune nädal! Ja lõppes kah alles, kuigi on reede õhtu ja kell üheksa läbi. Sest ma käisin klassiõhtul. (Ja arvake, kas ma pääsesin mannekvintšällandžist või ei. Ma üritasin vaikselt vaheruumi hiilida (ja lootsin, et nad ei pane tähele), aga kus sa. Õõõpetaja, me ootame teid! kostus nõudlikul, vastuvaidlemist mitte sallival toonil.)

Väikevend seevastu elas läbi järjekordse üliintensiivse nädala. Esmaspäeval trennis kukkus trepil, teisipäeva ja kolmapäeva lonkas (aga koju ma ei jätnud, sest neid kojujäämisi on viimasel ajal kuidagi rohkesti saanud). Sel nädalal oli niigi eelmise nädala matemaatika töö vaja järele teha – möödunud nädalal oli nimelt zooloogiaringi väljasõit. Ja siis uurisime veel loodusõpetuse jaoks koos kodus meresid ja järvi.

Aasovimeri, Mustmeri, Kaspiameri, pani Väikevend usinalt kirja.

Ei, Väikevend, sa pead selle mere lahku kirjutama.

Vahe meri saigi järgmiseks kirja. Nii et ei saa öelda, et ta õppust ei võta.

Täna hommikul, kui mina võtsin veel viimaseid lonkse hommikukohvi oma Ilusat-päeva-tubli-doonor!-tassist, meenus Väikevennale, et täna oli vaja kaasa võtta heegelnõel.

Minul seda pole, ütles Kõrreke, kes oli allakorrusele ilmunud pidulikus kleidis ja punastes sukkpükstes – vaatepilt, mille peale Väikevend tõstis mõlemad pöidlad.

Mina vastu ootusi siiski leidsin ühe. Olime juba viimasel minutil (või isegi pisut hiljem) autosse istunud, kui Väikevennale meenus, et heegelnõel jäi söögituppa lauale. Eks ta läks ja tõi selle ära. Me siiski jõudsime, ehkki suhteliselt viimasel minutil.

Teisel vahetunnil otsis mu pojanatt mu üles.

Emps, heegelnõel jäi autosse!

Lõpuks selgus käsitöötunnis, et  täna tutvuti hoopis näppudega heegeldamise tehnikaga.

Kõrreke, nagu juba öeldud, tegeleb meil ilus olemisega. Homme läheb ta ballile! Kleidi, kingad, ridiküli, pitskindad ja punase huulepulga sai ta minult peatselt saabuva sünnipäeva kingitusena. (Pärlitega õlasalli ostsin ka, aga selle kohta leppisime kokku, et vajadusel võin ka mina seda laenata.) Tähendab, ballil on ta ju varem ka käinud, aga orkestris mängimas. Seekord siis teisiti, ja ma saan aru, et hetke palavaim küsimus, mida nad kavaleriga arutavad, on asjaolu, et mis kell tuleb minna kohale, kui uksed avatakse kell x ja avavalss on kell y.

Me oleme kõik väga põnevil.

Suur Vend aga, kelle elus nii triviaalsed teemad päevakorral pole, lõpetas ootamatult viisaka tunnistusega oma esimese trimestri. Mängib nii virtuaalset kui pärisjalgpalli ja on kõige järjekindlam kasside kasvatamise küsimuses.  Nii et mõni meist on ikka tubli ka.

Kümneaastane Väikevend

Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, nentis mu kolleeg (kellel ka endal kodus septembris sündinud pojanatt).

Raha on vähe, hirmus kiire on ja haigused ründavad täiega.

Aga. Kõigest sellest hoolimata sai Väikevend siiski kümme aastat vanaks ja nii see nüüd aastaks jääb.

Esmaspäeva õhtul läks üheksasena magama ning ärkas teisipäeval kümnesena. Kodus hommikul enne kooli jõudis koogi pealt parasjagu küünlad puhuda, kooki süüa. Siis kooli, et pakkuda ehtsa loomasõbrana Oravakesi ja Põhjakarusid.

Kooli tuli vastu kogunisti härra isa. Ema tõi koosolekult tulles kaasa tordi ning isaga jõuti osta uus telefon ja sellele ümber kuldsed kaaned.

Sõprade pidu mängumaal oli tore sellepoolest, et lapsed said endaga ise toimetatud. Klassiõde L-l oli küll minust pisut kahju ning ta käis ikka minuga juttu puhumas. Lapsed olid hea isuga ning viineripirukaid ja juua käis härra samas majas asuvast poest juurdegi toomas. Tordi peal oli pilt kassist, koerast ja eeslist ning Väikevend tegi sellest oma uue telefoniga ka pilti.

Järgmisel õhtul käisime vanaemadega kohvikus ja ülejärgmisel päeval sõitis pidudest kurnatud härra isa ära ning pidudest väsinud ema jäi pisut haigeks.

Väikevend ise jäi oma sünnipäevaga rahule. Sünnipäevaks saadud raha eest on seni ostnud  ka akupanga, ning – ime küll! – suurem osa on veel alles. (Ehk on siin teatud seos ka asjaoluga, et ümbrik rahatähtedega on ema käes.)

Oma uue telefoniga on omanik samuti väga rahul. Teised võib olla kukuvad kaljult alla, sest nad ei vaata Pokemon god mängides ette, aga mina panen telefoni kaljul olles taskusse – nii et sul, emps, pole põhjust muretseda.