Ettevaatust, reisikiri! XIII

Kreeka oli unistus. Umbes sama, et keegi ütleks, et palun, siin on sulle pilet Pemberleysse või Soolavaresele, mine nüüd! Müüte armastasin  juba lapsena ja kui ma nüüd, täiskasvanuna olen üle lugenud, olen ikka armastanud. (Ja kellele siis ei meeldiks Antiikmütoloogia?!) Erinevatel põhjustel oli see Kreekas-käik edasi lükkanunud, aga nüüd sai see siis teoks.

20180630_202220

Kaasa võtsin oma vanima ja noorima, Suur Vend eelistas jääda koju jalgpalli vaatama ja kasse toitma. Väikevenna ja kultuurireisi osas oli teatud kahtlusi  – mõtle, millal mina alles kultuurireisidele kaasa sain, ütles loomulikult vanim – ja et kas ta ikka jaksab ja üldse.

Aga hoolimata oma ootusest ja ärevusest olime me ühel ööl lennukis, et kenasti hommikul Ateenas maanduda.

Giid oli meile vana tuttav – olime Kõrrekesega koos tutvunud tema juhatusel Küprosega, ning laps oli veel napilt kuu varem käinud temaga Piiteris. Ja me ei pidanud ka sedakorda pettuma – saime juba esimesel päeval kinnitust, et ikka keegi lööb oma venna maha või mõrvab kogemata isa. Just nii!

20180705_154539

Kiri T-särgil, Kreeka on vist ainus paik maailmas, kus selline tekst on kirjandusklassika ja mitte roppus. (Suurele Vennale me sellegipoolest seda särki ei ostnud.)

 

Emotsioonide mahalaadimine on võtnud aega ning ma ei tea, kas ma sellega praegugi, mitu head päeva kodus olnuna, hakkama olen saanud.

Lihtsalt, teate, kõik need kohad ongi olemas! Olümpia, kuhu sõidad mööda käänulisi mägiteid ja Ateena, kus sa tohutu palavuses (+37°C) lähed koos turistide hordiga mäkke, ja suudad siiski kõigest sellest rahvamassist ja palavusest ja sellest, et Väikevend otsustas ühel hetkel minna omal käel kultuurimälestisega tutvuma ja kadus silmist (telefon minu kotis) – kõigest sellest hoolimata suudad siiski tunda vaimustust. (Telefoni aku saab tühjaks, tütarlaps grupist saab kuumarabanduse, kuid vähemalt Väikevend ilmub õigeks ajaks kokkulepitud kohta.)

20180705_123749

Ärge uskuge inimtühje fotosid turismiobjektide kohta!

Ja siis need paigad, mis ei ole nii tapvalt ajaloolised, kuid seda armsamad  – Hydra saar, kus autode asemel (neid on saarel kolm – kaks prügiveoautot ja üks limusiin tähtsate vaimulike jaoks) liigeldakse muulade ja eeslitega. (Meie nägime küll ainult ühte eeslit!) Ja nagu ikka – rannad, tavernad ja kassid kõik ühes koos. Väikevend hindaski päeva saartel kõige kõrgemalt. Kuigi, kui nii võtta, on Kreekas ikka kõik nii kohutavalt ajalooline!

20180703_120420

Teeb tööd nagu muul. (Kuigi Väikevend väitis, et muul öelda on ebaviisakas. Ega sa ju kesksoolise kohta ka ei ütle, et kuule, kesksooline. Ta peab ikka ise otsustama, kes ta on!)

Jah, õhtu- ja lõunasöögid tavernides –  kui Väikevend ühel päeval Kreekas minult küsis, et kui ma peaksin valima ühe toidu ja sööma seda elu lõpuni, siis vastasin talle pikemalt mõtlemata, et see oleks kindlasti kreeka salat. (Aga tingimata ehtsate väikeste krimpsus oliividega, millel kivid sees ja mis on kasvanud Peloponnesosel!) Maisijahuga segatud leib. Valge vein. (Suurem osa reisiseltsilistest – kellede seas, nagu ikka juhtub, oli tuttavaidki – hindasid muidugi kõrgelt kala ja mereande.)

20180705_223220

Väikevend palus, et ma teeksin ta toidust pilti, nii, et teda ennast pole näha. Niisiis, esiplaanil Väikevenna gyros pita ja tagant paistab Kõrrekese salat ja grillitud juust.

Suplused meres. Viimasel hommikul panin kella kuueks helisema, et veel viimane kord  nautida tulisoolast ja sinist lahesoppi, vaatega saarel asuvale kloostrile.

Ja siis viimasel päeval Mystras. Jälle mäe otsas, jälle hingekinnivõtvalt kaunis. Kindlus, sedakorda nunnakloostriga. Püha õde, vana, lahke ja Väikevennastki lühem, tuli kloostriõuel vastu. 20180706_12263220180706_124909

 

 

 

 

 

 

20180706_123827

 

 

 

 

 

 

Palju oli sellest, mis piltidele ei jäänudki – Väikevenna igaõhtune asjaajamine tänaval grillmaisi müüva mehega, vaimulikrüüs hiiglaslik mehemürakas, käekõrval tilluke roosas kleidis tüdruk, palavus, rõõm ja teadmine, et ma tahan Kreekasse tagasi minna. Ma igaks juhuks täpsustan, et ka Väikevend ikka jaksas ja üldse.

(Koju tulles tegime Kõrrekesega kohe, kui olime piisavalt puhanud, kreeka salatit!)

20180704_215722

Üks tore proua, kes igal õhtul oma roosade tuttidega nässupuhvit jalutas, sai pildile.

 

20180702_180710

Kreeka!

Advertisements

Eluhea

Nädala alguses märkasin, et igapäevane peavalutablettide hulk on kasvanud kaheni, unustamine on muutunud epideemiliseks ja õhtul koju jõudes ajas nutma kasvõi pestud põrandalt leitud plekk.

Praeguseks on kõik pinged maas.

Tunnistused on jagatud ja saadud. (Neil muidugi, kes veel nii anakronistlikke pabereid üleüldse koolidest saavad.) Lilled on jagatud ja saadud, lisaks oli ka šokolaade. Meil on kodus üldse viimasel ajal väga palju šokolaadi.

Eksamid on tehtud ja parandatud. Suur Vend sai oma viimase matemaatikavõla õiendatud, ja tulemuseks oli neli! (Me ei suutnudki meenutada, millal ta viimati matemaatikat neljale oskas.) Eks nad härraga koos – kaasaegse tehnika vahendusel siis – õppisid. Lõppkokkuvõttes olid esimese gümnaasiumiaasta tulemused üllatavalt viisakad.

Eile õhtul, mõnusa pingelanguse hetkel, tegi Suur Vend lahti oma Venemaalt ostetus kurgi-arbuusilimonaadi. Valasime kristallpokaalidesse. Kõrrekese peika ütles toosti. Jõime limonaadi, mis maitses nagu kurgi-arbuusilimonaad, sõime kõrvale Белочка komme ja arbuuse ning meeleolu oli ülev. Natuke limonaadi läks maha ka, aga see ei ajanud enam nutma.

Täna pealelõunal saabus jälle kainestav argipäev, kui bussiga trenni sõitnud Väikevend avastas end  vale bussi pealt ning trenni ei jõudnud.

Need on need tänapäeva lapsed, vangutas Suur Vend pead, muudkui ninapidi telefonis ja ei märka midagi.

Nii see on. Kuid siiski nägin asja positiivset külge – kuna pääsesin lapsele teise linna otsa trenni järeleminekust, jõudsin ise end balance’isse venitama. See tundus just täna erakordselt nauditavana.

Mul on veel tööl mõned (rõõmsad) kohustused, Kõrrekesel on pillimängukoolis erialaeksam. Suure Venna puhul kohustuste nappuse üle muidugi kurta ei saa – alanud jalgpalli MM mõjub kindlasti omajagu kurnavalt.

 

Isamaa kilu

IMG_0600Päev enne Suurt Sünnipäeva viisin oma vanima ja noorima järeltulija lennuki peale. Ammuplaneeritud suusapuhkus. Noh, kui siinseid ilmaolusid arvestada, siis samaaegselt ka soojamaareis.

Väikevend muutus nukraks.

Kas sa teed mulle kiluvõileva kaasa?

Ütlesin, et võileiba ei tee, aga ostan lisaks headele kommidele ja juustule kaasa ka kilu. Et eks nad siis saavad ka isaga oma kiluleibu teha.

Jäin koju Suure Venna ja kahe kassiga.

Meil oli kõik väga kodune ja rahvuslik. Hommikul lipp ja kiluleivad, (mitte et ma neid ise sööksin) ning paraad ja Nimed marmorahvlil.

Lõunaks saabusid kaks vanaema. Üks neist armastab jutustada ümber telesaateid, mida ta on vaadanud. Teine on innukas tugitoolisportlane ning elab kaasa olümpiamängudele. (Kuigi on ära unustanud suurema osa oma lemmikute nimedest peale Thomas Wassbergi, kelle kangelaslikest sõitudest kuuleme me alati meenutusi.)

Vanaemad ei petnud lootusi. Üks neist jutustas kõigile pikalt Türgi sarjadest, teine Thomas Wassbergist.

Mina pakkusin seapraadi ja hapukapsast. Jõime kodumaa terviseks Värskat. Kaunis Eesti neiu uisutas suurepäraselt. Mamma läks kohe lähemalt vaatama ning praad jahtus päris ära, kuid ega ta vist lõpuni aru ei saanud, et tegu oligi finaaliga, ja eriti ei saanud ta sellest aru, et kuidas ikkagi neljas koht.

Vanaema käis välja hüpoteesi, et küllap türklased maksavad peale, et tema lemmikkanalis ikka  lemmiksarju näha saab. Mamma oli nördinud, et spordi vahele näidatakse reklaami (Wassbergi ajal nii ei olnud.)

Pärast sõime Regati jäätist mustikate ja riivitud šokolaadiga.

Vanaema küsis, kas Suur Vend käib ikka korvpallis. (Ta ei käi seal juba kolm aastat.) Mamma tundis huvi, kuidas läheb Suure Venna klassikaaslasel – mis ta nimi nüüd oligi -, kelle onu oli sportlane – nimi ei tule meelde – ja isa arst – nimi ei tule samuti meelde… Suur Vend vastas Mamma küsimustele. Vanaema uuris, kas need villased sokid, mis ta oli Kõrrekese kaudu saatnud, olid ikka parajad. (Olid küll.)

Vanaemad läksid koju.

Õhtul kuulasin nagu õigele eeslasele kohane, presidendi kõnet (mis mulle väga meeldis), vaatasin etendust, mis tegi mind nõutuks – oleks tahtnud, nagu KK-gi, lihtsalt ilusat koorilaulu ja rahvatantsu ja ehk pisaragi poetada… Aga nojah, mida mina ka tean, pealegi sain ma ju oma härdushetked kooliaktuselt ikkagi kätte. Pärast vaatasime Suure Vennaga veel pisut vastuvõttu. Eks mõned inimesed olid ju tuttavad ka (temal küll pigem tuttavate vanemad) ja kleidid pakuvad mulle alati huvi.

Mina küll ei viitsiks nii pikalt oodata, leidis mu vanem poeg. Meenutasin talle, kuidas ta väiksemana oli teisiti arvanud. Ta ise oli selle unustanud.

Täna helistas härra, et edastada kohalikke suusauudiseid.

Kilud olid ununenud! (Nii palju siis isamaa kilu hoidlemisest – liiga palju sporti pole ka hea!)

Meil siin on endiselt vaikne. Aga ootamatult palju on olnud juttu vanadest aegadest. Nii minu kui Suure Venna elu vanadest aegadest. Selle käigus tulid ühe albumi vahelt välja minu koolitunnistused. (Ei olnud üldse nii halvad, kui ma mäletasin.)

Aga rohkelt aastaid meile kõigile! Nii neile, kes mäletavad vanu aegu, kui ka neile, kelle ajad on suuremas osas veel tulemas. Et oleks ikka rohkem rõõmsaid kui kurbi lugusid ning et meie ilus lipp kõrgelt lehviks.

IMG_0603

Kadunud krokodill

Ema asendus poole krokodilliga juba hommikul.

Mis mõttes sul ei ole puhtaid teksasid võtta? Ma pesin eile õhtul, kui venna võistlustelt tuli, kogu mustapesukasti tühjaks ja seal ei olnud mitte ühtegi paari sinu pükse!

Kusagilt kapisügavustest tuli siiski üks puhas püksipaar välja, kuid rahakott oli kotti panemata, looduse õpimapp söögilaual ning võti, nagu selgus, oli tasku asemel endiselt esikus.

Tööpäev oli täna lühike, kuid sellele järgnes koolitus. Kuna viimane sisaldas ka ühe mu ammuse lugemislemmiku, Seltsimees lapse järgi tehtud filmi äravaatamist, läks tuju paremaks. (Kuigi filmi enda ajal, mis seal salata, löristasin ikka nutta ka.)

Peale koolitust tõin auto Kõrrekese muusikakoolile lähemale, sest Kõrrekese koolis oli kontsert hea kodumaise muusikaga, kus mu lapsel olid samuti mõningad soolod. Ka Mamma oli kuulama tulnud.

Mamma istus mu ühel käel, armas võõras vanapaar teisel. Võõras proua – kaelas olümpiaregati sall ning teisel käel rukkilille revääril kandev härra – soovis abi telefoni (nuppudega Nokia) väljalülitamisel, pahandas, kui enne kontserti peeti kõne ilma mikrofonita ning küsis minu käest kontserdi ajal, missugust lugu parasjagu mängitakse. Mamma jäi rahule lugude valikuga – ei midagi liiga moodsat – ning ka Kõrrekese tooniga. Pahandada sain ainult selle eest, et polnud autot kooli ette parkinud. Ühesõnaga, kõik oli justkui parimas korras, kui peale kontserti lugesin oma noorima sõnumit: Too palun mu kott /…/ koolist.

Helistasin. Saad ehk päeva ilma trennikotita? No ega siis trennikott polnud maha jäänud, ikka koolikott.

Kõrreke ja Mamma autos, sõitsin siis sinna koolimajja, kus Väikevennal oli trenn. (Olin enne mõelnud, et läheks näites muusikakooli juures olevast kohvikust läbi, ostaks mõne hea koogi koju kaasa.) Nüüd sõitsin, ise närviline ja Väikevenna peale vihane kui krokodill, enda jaoks võõra kooli poole. Mamma seejuures kordas enamvähem keset peatänavat, et pane mind siin maha, ma lähen ise. Koolimaja oli õnneks lahti ja koos sõbraliku proua valvuriga sai ka kott leitud. Mamma viisime ära tema kodupoe juurde.

Kodus tuli Väikevend ootamatult vaguralt. Kõrrekese abiga leidis ka sobivad sõnad. Võttis oma koti ja läks võrdlemisi alandliku moega oma tuppa õppima. Kui ma pükse pessu viisin, küsis minult matemaatikas ühe murru kohta. Vastasin põgusalt (no midagi ma ju ikka mäletan), läksin panin pesumasina tööle ja keetsin teed. Kui ma ülakorrusele jõudsin, et kontrollida, kas ta midagi aru ka sai, seletas Suur Vend väiksemale murde pikalt ja põhjalikult. Ise kommenteeris: ma mäletan, et mul läks ikka päris pikalt, enne, kui ma sellest loogikale pihta sain. Ma tahan, et Väikevend saaks kiiremini aru.

Krokodill oli kadunud. Tänane film oli suurepärane. Kontsert oli emotsionaalne, lood väga ilusad. Kõrreke oli tubli. Ja Suurt Venda nähes polnud liigutuspisarad kaugel.

Noh, ja püksid on samuti restil kuivamas.

Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.

 

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Teate, mul sai siin vahepeal laps suureks

Kui sa pole piisavalt ettenägelik ning sünnitad lapse kolm päeva enne jõululaupäeva, siis pole ka hiljem vaja kurta, et lapse sünnipäev aasta aasta järel kuhugi jõuluaskelduste vahele ära kaob.

Sedakorda oli siis kaheksateistkümnes sünnipäev.

Kaheksateist aastat tagasi olin ma totaalses eufoorias ja see pole vist päriselt siiani üle läinud. Nüüd on mu väike tüdruk suur, toimekas, nutikas. Oskab pilli ja bridži mängida ja omab peikat. Käib autokoolis.

Sünnipäevaks tahtis endale uut pillikasti. Isa panustas veel autokooli ja mina pesupoe kinkekaardiga. Aga laps oli kõige rõõmsam ikkagi pillikasti üle. Demonstreeris kõigile pereliikmeile oma uut mänguasja innuga, mis oli ehk samaväärne uue nuku puhul viisteist aastat tagasi.

Niisiis, alates neljapäevast – kooli jõulupidu nii minul kui sünnipäevalapse enesel – on mu tütar suur. Ja suurtel on – nagu ütles Pipi – ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud.

Nii et pole ka imestada, et laps kurtis tundvat end vanana, oma sõnade järgi suisa fossiilsena. (Küsisin seepeale, et kuidas siis mina end tema arvates tundma peaksin.)

Esmapilgul pole varasemaga võrreldes veel väliseid muutusi näha. Kuigi jah, sõbrannalt tellis ta sünnipäevaks soojad sokid, mille peale viimane imestanud, kas kaheksateist ongi siis juba selline iga.

Ja sünnipäeva tähistamine toimub endistviisi siis, kui jõulupidudest aega üle jääb.