Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Advertisements

Teate, mul sai siin vahepeal laps suureks

Kui sa pole piisavalt ettenägelik ning sünnitad lapse kolm päeva enne jõululaupäeva, siis pole ka hiljem vaja kurta, et lapse sünnipäev aasta aasta järel kuhugi jõuluaskelduste vahele ära kaob.

Sedakorda oli siis kaheksateistkümnes sünnipäev.

Kaheksateist aastat tagasi olin ma totaalses eufoorias ja see pole vist päriselt siiani üle läinud. Nüüd on mu väike tüdruk suur, toimekas, nutikas. Oskab pilli ja bridži mängida ja omab peikat. Käib autokoolis.

Sünnipäevaks tahtis endale uut pillikasti. Isa panustas veel autokooli ja mina pesupoe kinkekaardiga. Aga laps oli kõige rõõmsam ikkagi pillikasti üle. Demonstreeris kõigile pereliikmeile oma uut mänguasja innuga, mis oli ehk samaväärne uue nuku puhul viisteist aastat tagasi.

Niisiis, alates neljapäevast – kooli jõulupidu nii minul kui sünnipäevalapse enesel – on mu tütar suur. Ja suurtel on – nagu ütles Pipi – ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud.

Nii et pole ka imestada, et laps kurtis tundvat end vanana, oma sõnade järgi suisa fossiilsena. (Küsisin seepeale, et kuidas siis mina end tema arvates tundma peaksin.)

Esmapilgul pole varasemaga võrreldes veel väliseid muutusi näha. Kuigi jah, sõbrannalt tellis ta sünnipäevaks soojad sokid, mille peale viimane imestanud, kas kaheksateist ongi siis juba selline iga.

Ja sünnipäeva tähistamine toimub endistviisi siis, kui jõulupidudest aega üle jääb.

Ettevaatust, reisikiri! XII

Seekordset hoiatust võib täie tõsidusega võtta, kuna juttu tuleb peamiselt söögist, joogist ja kunstist.

Minu viimane reis oli täis üllatusi, alates reisi sihtkohast. Kuigi enda arvates olin end registreerinud koolitusreisile Prantsusmaale, avastasin ma nädal enne väljasõitu, et peamiselt olen minemas siiski Saksamaale. (Saksa kultuuriruum pole mind senise elu jooksul sedavõrd kõnetanud, et oleksin sinna väga minna soovinud.) Tegelikult valmistusin reisiks hoolikalt, pannes kõik poolaastahinded välja ning ostes uue roosa reisikohvri.

Aga mis siis ikka. Alustuseks sõitsime bussiga Riiga, et sealt järgmisel hommikul Saksamaale lennata. Nagu ikka sellistel puhkudel, olin saanud kellegi täiesti juhusliku valiku tulemusena äärmiselt kena toakaaslase. Lisaboonusena oli ka temal nõrkus kunstimuuseumite vastu, nii et teineteisemõistmine oli suurepärane.

Esimese Saksamaa-päeva lõunasöögikoht oli Heidelberg. Ma võin teinekordki Heidelbergis lõunat süüa. Kas ma šnitslit just Späezle‘ega võtaksin, aga vaade gooti katedraalile võiks küll edaspidigi sellisel juhul olla. Kohvile ei tahtnud niigi piiratud ajaressursi juures aega kulutada, võtsin hoopis jõuluturult hõõgveini. Ning selgus, et oli tahmatult endale koos hõõgveiniga soetanud ka jõulukruusi. (Ükskord on ikka elu esimene jõulukruus.) Jõuluturgude traditsioon tundus kena. Et ongi nii, et kohalikud tulevad õhtul, lapsed sõidavad karussellil ja täiskasvanud rüüpavad oma hõõgveini ja terve vanalinn on kaunistatud. Ostsin kohalikust katedraalist playmobil-Lutheri.

IMG_0307

Heidelbergi jõuluturg ja katedraal

Järgmised kaks ööd veetsime Freiburgis. Hotell oli kesklinnale suhteliselt lähedal ning päevased sammunormid said rohkete jalutuskäikudega täidetud. Esimesel ööl nägin unes, et matemaatikaõpetaja, kes pidi mind asendama, polnud filmi tööle saanud ning õpetas lastele filmivaatamise asemel matemaatikat ning mina olin selle peale kohutavalt tige. Hommikusöögilauas avastasin, et kolleeg oli saatnud mulle teate, et oli eelmisel päeval teinud lastega terve tunni matemaatikat. Tige ma küll ei olnud! Ma arvan, et ärritatud olek unes oli tingitud kunstmaterjalist tekist, mis ajas higistama.

Hommikul jalutasime toakaaslannaga vaatamas kohalikku gooti katedraali ja jõululaata.

IMG_0326

Freiburgi turg. Iseg värskeid seeni oli müügil.

Noh, lõpuks jõudsin siiski ka Prantsusmaale. Koolituse sisupool oli tegelikult asjalik, nähtud parlamendisaadikud kumbki omal moel värske ja toimekas (ehkki, nagu ma guugeldades mõistsin, on TK uskumatud 81 aastat vana!)  ja britist euroametnik oma välisest nohiklikkusest ja erakooli-imidžist hoolimata (või just sellele tänu) teravmeelne, humoorikas ja paeluv esineja. Ainus, mis tegi nõutuks, oli EP söökla – oli jagatud plebeide ja patriitside pooleks -no võite ise arvata, kuhu Ida-Euroopa õpetajad oma 16-eurost lõunasööki plastkandikutelt konsumeerima saadeti – ning võisin nentida, et ma pole vist elus nii kehva toidu eest nii palju maksnud. Aga, nagu öeldud, kuna päeva sisulise poole üle nuriseda ei saanud, siis võis selle kehva toidu ka üle elada.

IMG_0331

Umbes nagu koolisöökla.

 

IMG_0349

Unistuste töökoht…

Õhtul jõudsin siis juba teist korda elus Saksamaale – vähemalt teavitas mind sellekohane telefonisõnum. Vaatasime uuesti katedraali ning jõululaata, hõõgveini jätsin sedakorda vahele.

Vastu hommikut nägin unes, et Kõrreke oli mehele läinud ja mina sain sellest alles tagantjärele teada ja olin jälle kohutavalt ärritunud. (Ikka see tekk!)

IMG_0367

Kohati tundus, et Strasbourg’i jõuluturg on isegi minu jaoks liiga ninnunännu. Pärast selgus, et mõmmidega maja oli suurepärane orientiir.

Strasbourg’is oli sedakorda pikem päev, ning endiselt võis koolituse sisu poolega enam kui rahul olla. Ka vaba aega anti. Nii jõudsime vaadata jälle üht gooti katedraali, jälle üht jõuluturgu – jõuluturu ala valvasid automaatidega sandarmid, kes vaatasid inimeste kotte ning üks eriti usin proua sandarm lasi ka mantlihõlmad avada ning valgustas hõlmaaluseid taskulambiga. Aga lisaks katedraalile ja jõuluturule jõudsime ka käia nii klassikalise kui ka moodsa kunsti muuseumis. Lõunasöögist jäime sel päeval ilma, kuna siis, kui me katedraali ja ühe kunstimuuseumiga olime lõpetanud, oli söögikohtades lõunavaheaeg. Õnneks oli moodsa kunstiga komplektis ka kohvik (kindlasti mitte ainult reisi, vaid, kui mul selline oleks, siis ka elu parimate kohvide edetabelisse mahtuva kohviga).

IMG_0449

Ses mõttes olid mõlemad reisi jooksul külatatud muuseumid väga hea ajastusega, et presenteerisid järjest suurt osa suvel loetud Chagalli-raamatu tegelaskujusid: nägin Gontšarovat, Larionovat, Baksti, Delunay’sid, Picassot. Siin üks võrratu Gontšarova!

Ööbima viidi sedakorda Heidelbergi (minu kolmas Saksamaalkäik, kui nüüd jälle telefonisõnumeid usaldada.) Äärelinna kehvapoolne hotell oli väga kaugel  jõuluturgude ja katedraalide Saksamaast. Trööstitud tööstushooned ja joonlaudsirged tänavad, mis üheksaks, kui me pärale jõudsime, olid pealegi väljasurnud. Hotellgi oli kulunud, justkui inimtühi (kui Ida-Euroopa õpetajad välja jätta), seintel plakatid reklaamimas Kölni moodsa kunsti muuseumi. Hotelli all oli ainsana avatud mongoolia restoran, kus sõin üsnagi koduse maitsega, kuid mongooliakeelse nimega kanasuppi. Aga see-eest polnud tekk vähemalt kunstmaterjalist ning ärkasin rahulikus meeleolus.

Viimane päev tähendas suhteliselt pikka sõitu, üllatussihtpunktiks Köln. Seal on ju see suurepärane muuseum! Oligi, ja otse katedraali ja jõuluturu kõrval. Oh, seal oleks küll tahtnud pikemalt peatuda. Ostsin bussile kiirustades jõulurult hõõgveini, ning sain nõnda üksiti ka oma elu teise jõulukruusi omanikuks. Suveniiripoest jõudsin haarata veel kõigile habemeajamis-ealistele kodustele pudelikese ehtsat kölni vett.

IMG_0474

Christo mitmemõõtmeline taies meenutas mulle Karlssoni valmistatud Memme!

IMG_0480

Moodsa ja keskaegse kunsti võluv kooslus – aknast paistab kuulus katedraal

IMG_0511

Ehkki ma Hansonit täiega fännan, pidasin ka mina tema kotiga naist esmapilgul eriti keskendunud muuseumikülastajaks

Viimasel päeval jõudsime oma toa- ja muuseumiskäikude kaaslannaga arusaamisele, et tegmist on minu naabrinaise pinginaabriga. (Armsalt eestilik avastus.)

IMG_0506

Lihtsalt üks kohutavalt kaunis Beckmanni  maal.

Tagasi tulime sedakorda Tallinna kaudu. Koju jõudes avastasin, et olin oma kokkupandava Lutheri unustanud viimasesse hotelli. Muus osas olen täiesti piisavalt koolitunud, näinud muuseume ja katedraale ning üldiselt saanud ka süüa. (Kuigi EP-s ärge sealse söökla peale liialt lootke – kui te just juhuslikult sealse parlamendi saadikuks pole valitud.) Ja Strasbourgis ärge unustage moodsa kunsti muuseumis kohvi juua!

Ma veel igaks juhuks ütlen, et lapsed, kassid ja taimed olid koju jõudes elus ja terved. Tõsi, noorim laps oli osaliselt ka vanavanemliku hoole all.

(Kuigi köök oleks võinud rohkem korras olla!)

Laulupeost. (Hoiatan, mitte midagi originaalset siin kirjas pole!)

Nagu viimastel kordadel ikka, õnnestus ka sel laulupeol mul end saatjana peoliseks smugeldada. Nii et selle täiesti õige laulupeotunde koos koolimaja võimlas mati ja magamiskotiga ööbimise, supisabas seismise ja täiskiilutud bussis sõitmisega saan kätte. Ja see on äge!

Sest lisaks ja ennekõike on seal ju ikkagi laulupidu. Kui ilusasti koorid kõlavad, kuulsin juba proovipäeval. Juba siis oli tegelikult täiesti aimatav, missugused lood kordamisele tulevad ja keda dirigentidest lapsed täiega fännavad.

Proovipäev oli ka muus mõttes meeldejääv. Sest sel laulupeol ostsin endale ilusa punase rahvusliku tikandiga salli ja lisaks ka sõrmikud. Üks lastekoori neiu kurtis, et laval ei saanud enam laulda, sest hambad plagisesid. (Lohutasin teda, et kuulda seda küll polnud.) Oma isiklikest lastest nägin sel päeval Suurt Venda laval laulmas. Tal oli küll pikkade käistega pusa (jopet ega isegi vihmakeepi keeldus pealinna kaasa võtmast) ja lühikesed püksid.

Telefonisõnumile vastas ta enda kohta tavatult paljusõnaliselt. (Hästi! Pole vaja. Tavaliselt oleks olnud vastus norm või ok.) See pole vaja oli pakkumise kohta, et võin talle sooja jooki osta.

Kui me pika proovipäeva õhtuks koolimajja jõudsime, tundus, et see külmatunne ei kao vist elu lõpuni.

Tütar rääkis hiljem, et vihmast ja niisukusest oli ühe viiuldajal viiuli kaas lahti löönud. Paljud pillimängijad – ta ise ka – mässisid oma pillid niiskuse eest kaitseks toidukilesse.

Siiski. Uni tuli pika päeva järel hea, hoolimata asjaolust, et mulle oli jäänud viimane, juba topiliseks magatud voodriga magamiskott, padja olin unustanud kaasa võtta ning võimlas magas kahe koori jagu rahvast.

Hommikul oli ilm juba soojem ning rongkäik meeleolukas nagu alati. Oma tütart sain enne rongkäiku isegi kallistada. Tol hetkel oli tal käes trumm.

Nagu hiljem lastega rääkisin (ja järelvaatamisest oma silmaga nägin) läbis mu poeg rongkäigu koori silti kandes ning tütar hoopis liikumispuudega sõbranna ratastooli lükates. (Ega ma ausalt öeldes ei teadnudki enne, missugusega kolmest orkestrist, mille hingekirjas ta on, marssima läheb.) Rongkäik sai kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Väikevend oli samuti oma isa ja vanaemaga olnud rongkäiku vaatamas. Mina neid ei näinud – ja nemad mind samuti mitte.

Kontsert oli väga liigutav. Esimestest taktidest viimasteni. Kes nägi ja kuulas, teab isegi. Suur Vend laulis nii segakooris kui ühendkoorides, Kõrreke puhkpilliorkestris ja koondorkestris. Platsil ringivaatamise aega justkui polnudki. Tahtsin kindlasti kuulata oma isiklike laste esinemisi, ja siis muidugi oma kooli koore ka. Nii et pidu, mis kava järgi pidi kestma viis, tegelikult aga umbes seitse tundi, sai samuti kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Vihma ei sadanud. Mõni hetk tundus, et paistis isegi päike.

Koju jõudsin peale kella kahte. Vaatasin toad üle – kõik lapsed ja kassid olid olemas. Väikevend oli juba päeval vanaemaga tagasi sõitnud (ja kasse toitnud), Suur Vend ja Kõrreke jõudsid mõlemad umbes samal ajal.

Mis me täna tegime? Pesime pesu ja vaatasime telekast laulupidu! Lapsed ise kommenteerisid juurde. Kõrreke tahtis, et ma kindlasti kuulaksin Supilinna-loo fagotisoolosid ja tutvustas nimepidi mängijaid. Suur Vend rääkis samuti erinevatest lugudest. Tõi kohe oma noodigi mulle näha. (Mitte, et ma nooti tunneksin.) Tema lemmikuks oli mitte eriti üllatuslikult Meie-laul – selle autor ja dirigent ühes isikus pälvis samuti kõrgeimad hinnangud –  ja Eesti muld ja Eesti süda. Viimaseks etteasteks oli muidu kokkuhoidlik Suur Vend endale Eesti lipu ostnud.  (Talle tundus, et nende nurgas, dirigendi parema käe pool, oli lippe piinlikult vähe.) Lõpulaulu kommenteeris aga kriitiliselt: saad aru, bassidel ei olnud esimese kaksteist takti mitte midagi, ja siis tegime kaheksa takti uu-uu. Tõestuseks näitas mulle noote.

Suur Vend lubas kindlasti ka gümnaasiumis koori minna, sest alles tänavu saanud ta mõningate laulude mõttest aru. Kui Kõrreke jätkab samas tempos, mängib ta järgmiseks laulupeoks nähtavasti kõigis orkestrites, mis meie kodulinnas komplekteeritakse.

Olen õnnelik ja tohutult rõõmus, et minu Kõrreke ja Suur Vend on selles maagias osalised. (Ma võiksin vist homme laulupidu otsast uuesti vaatama hakata.)

 

 

Kaunid kunstid ja kassikarvad

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

Muidu läheb meil nõnda, nagu see vist koolialastel parasjagu märtsikuuks olema kipub: hulbime kohustustes, kallast ei paista. Eks siis tulebki veel igasugu muid asju ette võtta, et elu üksluine poleks. Kõrrekesel on näiteks reedel kontsert. Nad ise panid plikadega puhkpillikvinteti kokku, oodata on ka külalisesinejaid. Tulge kuulama!  Siis osales ta veel bridživõistlustel pealinnas ja vist on peatselt tulemas konkurss (ikka pillimängu vallas.) Millal ta õpib, ma et tea.

Ah jaa, eelmisel nädalal käisime nii Estonia Kratil kui ka PMJ– kontserdil. Mõlemad meeldisid üliväga. MS oli originaalis kuulates ikka väga võimas! Lisaks sellele sain oma muidu ülimalt hõivatud tütrekesega ka pisut aega veeta, näiteks talle teatris kooki osta või veganrestoranis õhtust söömas käia. Teatris nägin seekord mina vist isegi rohkem tuttavaid kui Kõrreke. (Kuigi kõige pikemalt vestlesime lapse flöödiõpetajaga, kes on meie ühine tuttav. See oli väga armas kohtumine.)

Lisaks vaatasime Väikevennaga koos ära filmi Hiina müürist. Väikevennale meeldisid need kohad, kus oli võitlus koletistega, kuigi, kui nood magneti abil uinutati, tundusid magavad elukad Väikevennale nunnud. Hiina on mu ammune nõrkus, nii et nautisin samuti filmi, kuigi vist pisut teisi asju kui mu võsuke. Pärast oli põhjust vestelda nii sõprusest kui ka müürist.

Väikevend valmistub võistlusteks, täna oli kontrollmäng. Läksin vaatama, polnudki ammu poissi mängimas näinud ja selleks muidugi ka, et võistluste raha ära viia. Olin kahelnud, kas anda lapse kätte või viia ise, aga kui poiss mulle ütles, et see raha, mille ta klassiga teatrisseminekuks  sai, läks kaduma, siis ilmselt tegin ikka õigesti. (Raha läks kaduma ka seetõttu, et rahakott oli juba varem kadunud.) Andsin treenerile raha ning teavitasin, et id-kaarti lapsel pole – ka see läks koos rahakotiga kaduma – ning läksime peale võistlusi ning ostsime uue rahakoti. Mäng läks muidu hästi.

Eks kõige nende kaunite kunstide nautimine ongi tööasju pisut kuhjanud. (Ma pole nii võimekas kui mu tütar.) Trenni mineku asemel kipun nautima pealelõunast unetundi. Eks kõik saab ju lõpuks ikkagi tehtud ka.

Ja mõelda, kui mul oleks kodus kolm kassi, siis oleks ju veel rohkem karvu koristada. Missugune vedamine siiski.

Kolleeg, kellega teatris Kratil trehvasime, küsis, kas mul on järgmise aasta aprilli Luikede järvele piletid juba võetud. Nüüd juba on. (Kõrrekesel oli ka õhtu imekombel vaba.)

Viimane neljakümne teisest

Võiks ju arvata, et vanemaks saades hakkab maakera kuidagi aeglasemalt pöörlema. Aga tühjagi! Ja külgetõmbejõud on samuti endises töökorras, s.t et kõik, mis võib maha kukkuda ja katki minna, seda ka teeb. (Kuigi – mõni asi tuleb ka juurde – nii meisterdas tööõpetuse traaditööst vaimustuses Väikevend mulle uue vispli )

Möödunud nädalavahetusel, kui tõin Väikevenda parasjagu trennikaaslase sünnipäevalt koju, juhtis üks lapsevanem tähelepanu mu esimesele parempoolsele rehvile. Sest seal oli auk. Rehv sai lähedalasuvas tanklas küll õhku täis, kuid kodus selgus, et nädalavahetusel inimesed siiski puhkavad, mitte ei remondi autosid.

Enne, kui ma uued rehvid alla sain, vajas remonti ka Väikevend. Kes esmaspäevases trennis kukkus peaga vastu põrandat. Kui ta koju tuli, pikali heitis ning vastuseks minu ettepanekule matemaatikaülesanded ära teha vaikselt ütles, et ei jaksa enam käsi-jalgu liigutada, sain aru,  et laps tuleb arstile ette näidata. Helistasin ka kaaslapsevanemale.Tema  kommentaar: ma ei saa aru, kuidas nad sul nii sageli traumasid saavad. Minuga küll nii ei olnud.

Lastehaigla valvearst oli noorepoolne mees, kes võitis hoobilt Väikevenna südame. Piisas sellest, et nad võrdlesid oma kasside poolt kraabitud käsi. Üldiselt funktsioneeris Väikevend siiski võrdlemisi kenasti, kuigi küsimusele, et kas varem on ka nii olnud, et enam ei jaksa justkui midagi, vastas mu poeg tõsiselt, et kui trenn on kestnud poolteist tundi, siis enam sama kiiresti joosta ei jõua.

Igal juhul pikutasime mõlemad järgmise päeva kodus. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimane kord hoolduslehe võtsin. Väikevend magas palju ja vaatas Tjorveni filmi. Matemaatikaülesanded said samuti päeva jooksul tehtud. Lugesin Mankelli Viiendat naist. Kummaline küll, nii kümmekond aastat tagasi ei kõnetanud Mankell mind üldse, nüüd mõjus ta ootamatult paeluvalt. Just need kohad, kus ta räägib vananemisest, muutuvast maailmast, tööst, mis sööb su koos naha ja karvadega.

Ja ülejärgmisel päeval läksime juba uuesti kooli ka. Kaua sa ikka jõuad pikutada!

Suur Vend sõitis täna klassiga Stockholmi, nii et nädalavahetuse peab jalgpall ilma temata toime tulema.

Niimoodi vist keskealised elavadki? Töö, autole uued rehvid, lapsega arsti juurde, poistega õppida,  lapsele reisikindlustus ära teha ja arenguvestlus kokku leppida, võistlusete raha treenerile üle kanda. Hommikuti kohv ja õhtuti piparmünditee.  Heal päeval jõuab veel trenni ja pisut lugeda, saada kingiks vispel, silitada kasse, kuulata tütre avaldusi (viimasel ajal võrdlemisi päevapoliitilisi) ja ühel eriti toredal pealõunal ostsin endale uue, täpilise termostassi.

Homsest siis neljakümne kolmas.