Lihtsalt sellest, kuhu aeg on kadunud. Mitte midagi huvitavat

Kummaline mõelda, et üks suvi on jõudnud juba augusti teise poolde. Nagu polekski midagi erilist teinud.

Augusti esimesel nädalavahetusel osalesin ühe ülikooliaegse sõbra kodukohvikus. See mulle sobib. Oma kodus ja ise korraldada – ei kujutaks ettegi! Aga niimoodi, mõned plaaditäied mustika- ja mustsõstrakooki küpsetada ja päevake koogiletis seista oli täitsa tore. Seda enam, et tegu oli heategevusliku projektiga. Väga tore kogemus!

Siis sõitsid poisid millalgi isa juurde ja meie Kõrrekesega veetsime päeva (ja täpsemalt veel ka öö) pealinnas. Käisime Vabamus, veganrestoranis, Sittowit vaatamas ning pärast ka veel külas. Olime jalgrattad rongi kaasa võtnud, mis oli mulle esmakordne reisimismoodus, ja on üks väga mugav pealinnas käimise viis, nagu ma tõdesin. Muuseumitesse sattun ma tavaliselt koos õpilastega ning läbin mõne haridusprogrammi – mitte et mul midagi selle vastu oleks! –  aga sel suvel oleme just Kõrrekesega mitmetes muuseumites niimood mõnusalt, omas tempos saanud ringi vaadata.

Vabamu pole muidugi kellegi lõbus muuseum. Aga lahendused olid kaasaegsed ja  interaktiivsed ning inimesed ja nende lood olid väga hästi valitud. Kindlasti ka koht, kuhu välismaiste külalistega minna. Enne Sittowi kuraatoriekskursiooni oli meil natuke vaba aega, jalutasime Kadrioru pargis ning otsisime üles ka Jaapani aia. Kunagi laulupeolt tulles oli see silma jäänud ning tekitanud tunde – oh, siia tahaksin tagasi! Mõnikord sellised soovid ka täituvad. Sittowi pildid ja lood, mis sinna juurde räägiti, olid muidugi hoopis teisest maailmast. Võib olla kõige üllatavam oli meistri kosmopoliitusus – nii ajaloos kui ka praegu. Igal juhul avardav kogemus. Poisid said hiljem näitusest osa kaasaostetud Sittowi trühvlite kaudu. Ka need kiideti heaks.

20180809_162643

Laps Jaapani aias

Tartus jätkus kunstiteema Kunilaga. Oli see vast näitus! Hea, et ma jõudsin sinna kolm päeva enne sulgemist, sest ma ei saanud jätta ka järelejäänud päevadel uuestitulemist. Tõeline kuldaja-värk, ehkki Eestile omaselt ka alatise nukrusenoodiga. Kõik kaob.  Viimasel päeval tulid veel ühes ka Mamma (esimene külastuskord), Kõrreke (teine) ja Kõrrekese peika (kolmas). Selgus, et ka härra kunstikoguja ise oli kohal, ning ka kuraator. Ostsin lõpuks ikka kataloogi ära, kuigi olin suutnud kahel eelmisel päeval endale kindlaks jääda (kodus on niigi palju raamatuid ning kataloog polnud ka minu jaoks odav). Pärast käisime Prantsuse kohvikus pannkooke söömas. Mamma leidis, et prantslased ei oska pannkooke küpsetada. Teised jäid õnneks rahule. Mamma ostetud Mägi-raamat on praegu Kõrrekese peika käes, panin ennast ka lugemisjärjekorda.

Selle nädala algul olid mul esimesed kaks tööpäeva – sõitisin koolitusele. Niimoodi, looduskaunis keskkonnas, Eesti parima vaatega basseini läheduses – oli päris meeliülendav. Seda enam, et ka koolitus ise oli huvitav ja jõudis praktilise väljundini. Toakaaslane sattus ka väga tore – aga mulle sattuvadki alati toredad toakaaslased.

Koju jõudsin umbes samal ajal härra ja poistega. Ma polnud neid päris pikalt näinud. Aga kõik olid heas tujus (Suur Vend ehk mitte nii heas, sest Suurele Jalgpallile ei õnnestunud pileteid hankida). Väikevend läks juba samal õhtul jalgpallimängule pallipoisiks. Küpsetasin esimese tänavuse õunakoogi.

Millalgi mööduva nädala sees üritasime ka seenel käia. Me isegi ei näinud ühtegi seent! Ka mustikad olid varte otsas kuivanud, mõned pohlad korjasin. Metsas on muidugi lihtsalt niisama ka tore, pealegi saime teel koju sisse põigata talupoodi, kust sain Suure Venna sünnipäevaks tema lemmikut, astelpajulimonaadi ning Kõrreke leidis pealekauba toreda kuduva lambaga prossi.

Reedel saabus Suure Venna sünnipäev. Ta pole mingi eriline sünnipäevatähistaja, aga natuke ikka. Küpsetasin oma elu esimese meekoogi. Kõrrekese peika kirjutas oma sulepea ja kalligraafilise käekirjaga kaardile refrääni kuulsast temaatilisest muusikalisest poeemist. Tähelepanuväärne oli veel asjaolu, et mul oli õnnestunud leida oma pojale raamat, mida ta kohe innukalt sünnipäevalauas lugema hakkas (isegi meekook jäi tahaplaanile.) Lõunal käisime KarriTehases.  Kuigi toidu ooteaeg oli ikka pikk mis pikk. Saime käia kõrvalasuvates poodides – Itaalia toidupoes, vintage-poes ja laste mänguasjapoes (ostsin sealt ruumilise puzzle.) Suur Vend rääkis innukalt Mammaga spordist, toitu oodates pandi kokku ostetud puzzle – härra ülikiiresti, Suur Vend päris kiiresti ning Väikevend pusis tükk aega, aga sai kokku. Kõrrekesel polnud mõtet, kuna ta istus härra kõrval ning Mamma küsis murelikult, ega ometi tema seda kokku ei pea panema. (Vanaema ei saanud tervisemure tõttu tulla.) Parem oleks, kui toit oleks hea, ütles Suur Vend. Toit oli hea. Isegi Mamma ei kurtnud.

Ajaloolise tõe huvides võib üles märkida, et tegu oli esimese sünnipäevaga, kus Suur Vend oma isast pikem on – tervelt kaks sentimeetrit (ning võrreldes sündimise päevaga on juurde tulnud 133,5 sentimeetrit).

Eile hilisõhtul käisin veel raekojaplatsis Astridi-filmi vaatamas. Ma saan aru, et ma olen vist ainus inimene, kellele film väga ei meeldinud. Mulle tundus, et mitmed teemad olid lahenduatud liiga kaasaegse feminismi võtmes, lisaks ka ebatäpsused võrreldes elulooraamatuga ja minu jaoks ka ebaloogilisust. Ilmselt on viga minus. Kõrreke nautis ülimal määral ja ka kõik teised, kellega olen suhelnud, on vaimustuses.

Kui jaksan täna nii kaua üleval olla, lähen ka hollandlaste komöödiat vaatama. Puhkuse viimased päevad ikkagi.

20180811_172923

Kõksi pilt Kuldaja kunsti näituselt. Maalitud II maailmasõja päevil. Ka raseketel aegadel ei tohi lasta kohvil jahtuda. Võluv, kas pole?

 

Endiselt palav

Terve suvi, senini, on möödunud kuidagi staatiliselt. On palav. Loen raamatut. Teen süüa. Sõidan rattaga turule. Või trenni. Või lähen lastele kuhugi vastu või viin nad hoopiski kuhugi, kust neid kuhugi edasi transporditakse.

Kõrrekesel Põltsamaa pillimängu-suvekoolis käisin küll päris ise järel. Neil oli kontsert ka ja puha. Kõrreke oli nohus.

Nojah. Kui oli igasuvine kohaliku esindusorkestri kontsert Kassitoomel, olime kodus parasjagu mina ja Väikevend. (No ja kassid muidugi ka.) Minu suureks hämminguks nõustus ta minuga kontserdile kaasa tulema. Ilmselt oli asi selles, et klassivennad O ja K, kellega ta parasjagu mingit arvutimängu mängis, ütlesid, et ka nemad konvoeeritakse õhtul emade poolt kontserdile. Ja Väikevend, teadagi, ei taha kunagi teistest kehvem olla. Käisime enne Werneris kooki söömas, siis jalutasime üle Toomemäe ja laotasime oma teki maha. Mamma, kes kohvikusse ei soovinud, juba ootas.

Kontsert oli tänavu kesine. Repertuaar oli selline – jupid siit ja sealt, solistid, peale eestlasest bassi, panid õlgu kehitama ja eriti lõpus Gershwini esitus oli suisa mage. Kui oled kasvõi korra kuulanud  EF ja LA versiooni, siis saad aru, mida ma mõtlen. Nii et Kõrrekesel, kel oli endal pealinnas esinemine, polnud vähemalt põhjust kurvastada. Ja ilm oli ilus ning üldse.

Siis järgmisel päeval tuli koju Suur Vend. Jalgpallivõistlustelt kojutulek ei kõla nii, nagu see peaks väga kaua aega võtma. Aga. Võistlused olid Taanis. Esmalt päevake sõitu Kopenhaagenisse.  Seejärel oli lend hilinenud poolteist tundi. Viimaks läks Valmiera lähedal buss katki. Nii et nad naasesid plaanitust pool ööpäeva hiljem higiste ja kurnatutena. Aga kokkuvõttes läks enam-vähem. Nende vanuseklassis oli olnud üle 90 meeskonna ning nad vääratasid alles mängus 16 parema sekka.  Ka Suur Vend  oli löönud samuti kaks väravat. Suur Vend oli nohus. Päevake kodus kasside seltsis ja siis trenni! (Ülejärgmisel päeval võistlused ja esimene värav U-19 klassis.)

No nii, kuni ma ootasin Suure Venna naasmist, viisin vahepeal ka Väikevenna kalastuslaagri bussile. Kalastuslaagrisse minek tekitas mus kahtlusi – lapsel polnud varustust, ta polnud kalal käinud ning õigupoolest ma pole kindel, et ta kala isegi sööb. Aga püügivarustust nõustus laenama lasteaiasõber P – innukas ja kogenud kalamees – , ja nagu ütles laagri organisaator, siis üks kord on ikka esimene kord ning kalasöömine on ka vabatahtlik. Kolme päeva jooksul selgus, et kala sööb küll ja hinnang oli lihtsalt kahesõnaline – parim laager! (Isegi nohu ei saanud. See-eest aga oli astunud terava kiviga talla katki.)

Vahepeal on olnud päris mitu päeva kõik lapsed kodus. Eile käisime tütrega ERMis, veetsime seal neli tundi, et nentida, et tegelikult jäi vaatamine pooleli. (Ning lisaks ostisin imelise parkimiskella.)  Aga Kõik Lapsed Kodus Olukord ei kesta kaua – juba homme lendavad Kõrreke ja tema peika härrale külla.

Õhtuti on meil kodu lähedal (on ju lähedal, kui on mõni minut rattasõitu?) välikino. Käisin vaatamas Briljantkätt, ja Kolme reklaamtahvlit, täna siis Leto.

Loen endiselt Pratchetit. Otsa ei lõppe ja igav ei hakka.

Mida ei ole veel jõudnud? Emajões ujumas oleme käinud ainult korra, botaanikaaias pole ammu käinud ja seenel ka eriti mitte. Õunakooki pole samuti veel küpsetanud – ehkki tegelikult õunte poolest juba võiks. Marju pole veel sügavkülma pannud.

Puhkuse lõpuni on kaheksateist päeva.

Palavus kestab.

 

Ettevaatust, reisikiri! XIII

Kreeka oli unistus. Umbes sama, et keegi ütleks, et palun, siin on sulle pilet Pemberleysse või Soolavaresele, mine nüüd! Müüte armastasin  juba lapsena ja kui ma nüüd, täiskasvanuna olen üle lugenud, olen ikka armastanud. (Ja kellele siis ei meeldiks Antiikmütoloogia?!) Erinevatel põhjustel oli see Kreekas-käik edasi lükkanunud, aga nüüd sai see siis teoks.

20180630_202220

Kaasa võtsin oma vanima ja noorima, Suur Vend eelistas jääda koju jalgpalli vaatama ja kasse toitma. Väikevenna ja kultuurireisi osas oli teatud kahtlusi  – mõtle, millal mina alles kultuurireisidele kaasa sain, ütles loomulikult vanim – ja et kas ta ikka jaksab ja üldse.

Aga hoolimata oma ootusest ja ärevusest olime me ühel ööl lennukis, et kenasti hommikul Ateenas maanduda.

Giid oli meile vana tuttav – olime Kõrrekesega koos tutvunud tema juhatusel Küprosega, ning laps oli veel napilt kuu varem käinud temaga Piiteris. Ja me ei pidanud ka sedakorda pettuma – saime juba esimesel päeval kinnitust, et ikka keegi lööb oma venna maha või mõrvab kogemata isa. Just nii!

20180705_154539

Kiri T-särgil, Kreeka on vist ainus paik maailmas, kus selline tekst on kirjandusklassika ja mitte roppus. (Suurele Vennale me sellegipoolest seda särki ei ostnud.)

 

Emotsioonide mahalaadimine on võtnud aega ning ma ei tea, kas ma sellega praegugi, mitu head päeva kodus olnuna, hakkama olen saanud.

Lihtsalt, teate, kõik need kohad ongi olemas! Olümpia, kuhu sõidad mööda käänulisi mägiteid ja Ateena, kus sa tohutu palavuses (+37°C) lähed koos turistide hordiga mäkke, ja suudad siiski kõigest sellest rahvamassist ja palavusest ja sellest, et Väikevend otsustas ühel hetkel minna omal käel kultuurimälestisega tutvuma ja kadus silmist (telefon minu kotis) – kõigest sellest hoolimata suudad siiski tunda vaimustust. (Telefoni aku saab tühjaks, tütarlaps grupist saab kuumarabanduse, kuid vähemalt Väikevend ilmub õigeks ajaks kokkulepitud kohta.)

20180705_123749

Ärge uskuge inimtühje fotosid turismiobjektide kohta!

Ja siis need paigad, mis ei ole nii tapvalt ajaloolised, kuid seda armsamad  – Hydra saar, kus autode asemel (neid on saarel kolm – kaks prügiveoautot ja üks limusiin tähtsate vaimulike jaoks) liigeldakse muulade ja eeslitega. (Meie nägime küll ainult ühte eeslit!) Ja nagu ikka – rannad, tavernad ja kassid kõik ühes koos. Väikevend hindaski päeva saartel kõige kõrgemalt. Kuigi, kui nii võtta, on Kreekas ikka kõik nii kohutavalt ajalooline!

20180703_120420

Teeb tööd nagu muul. (Kuigi Väikevend väitis, et muul öelda on ebaviisakas. Ega sa ju kesksoolise kohta ka ei ütle, et kuule, kesksooline. Ta peab ikka ise otsustama, kes ta on!)

Jah, õhtu- ja lõunasöögid tavernides –  kui Väikevend ühel päeval Kreekas minult küsis, et kui ma peaksin valima ühe toidu ja sööma seda elu lõpuni, siis vastasin talle pikemalt mõtlemata, et see oleks kindlasti kreeka salat. (Aga tingimata ehtsate väikeste krimpsus oliividega, millel kivid sees ja mis on kasvanud Peloponnesosel!) Maisijahuga segatud leib. Valge vein. (Suurem osa reisiseltsilistest – kellede seas, nagu ikka juhtub, oli tuttavaidki – hindasid muidugi kõrgelt kala ja mereande.)

20180705_223220

Väikevend palus, et ma teeksin ta toidust pilti, nii, et teda ennast pole näha. Niisiis, esiplaanil Väikevenna gyros pita ja tagant paistab Kõrrekese salat ja grillitud juust.

Suplused meres. Viimasel hommikul panin kella kuueks helisema, et veel viimane kord  nautida tulisoolast ja sinist lahesoppi, vaatega saarel asuvale kloostrile.

Ja siis viimasel päeval Mystras. Jälle mäe otsas, jälle hingekinnivõtvalt kaunis. Kindlus, sedakorda nunnakloostriga. Püha õde, vana, lahke ja Väikevennastki lühem, tuli kloostriõuel vastu. 20180706_12263220180706_124909

 

 

 

 

 

 

20180706_123827

 

 

 

 

 

 

Palju oli sellest, mis piltidele ei jäänudki – Väikevenna igaõhtune asjaajamine tänaval grillmaisi müüva mehega, vaimulikrüüs hiiglaslik mehemürakas, käekõrval tilluke roosas kleidis tüdruk, palavus, rõõm ja teadmine, et ma tahan Kreekasse tagasi minna. Ma igaks juhuks täpsustan, et ka Väikevend ikka jaksas ja üldse.

(Koju tulles tegime Kõrrekesega kohe, kui olime piisavalt puhanud, kreeka salatit!)

20180704_215722

Üks tore proua, kes igal õhtul oma roosade tuttidega nässupuhvit jalutas, sai pildile.

 

20180702_180710

Kreeka!

Eluhea

Nädala alguses märkasin, et igapäevane peavalutablettide hulk on kasvanud kaheni, unustamine on muutunud epideemiliseks ja õhtul koju jõudes ajas nutma kasvõi pestud põrandalt leitud plekk.

Praeguseks on kõik pinged maas.

Tunnistused on jagatud ja saadud. (Neil muidugi, kes veel nii anakronistlikke pabereid üleüldse koolidest saavad.) Lilled on jagatud ja saadud, lisaks oli ka šokolaade. Meil on kodus üldse viimasel ajal väga palju šokolaadi.

Eksamid on tehtud ja parandatud. Suur Vend sai oma viimase matemaatikavõla õiendatud, ja tulemuseks oli neli! (Me ei suutnudki meenutada, millal ta viimati matemaatikat neljale oskas.) Eks nad härraga koos – kaasaegse tehnika vahendusel siis – õppisid. Lõppkokkuvõttes olid esimese gümnaasiumiaasta tulemused üllatavalt viisakad.

Eile õhtul, mõnusa pingelanguse hetkel, tegi Suur Vend lahti oma Venemaalt ostetus kurgi-arbuusilimonaadi. Valasime kristallpokaalidesse. Kõrrekese peika ütles toosti. Jõime limonaadi, mis maitses nagu kurgi-arbuusilimonaad, sõime kõrvale Белочка komme ja arbuuse ning meeleolu oli ülev. Natuke limonaadi läks maha ka, aga see ei ajanud enam nutma.

Täna pealelõunal saabus jälle kainestav argipäev, kui bussiga trenni sõitnud Väikevend avastas end  vale bussi pealt ning trenni ei jõudnud.

Need on need tänapäeva lapsed, vangutas Suur Vend pead, muudkui ninapidi telefonis ja ei märka midagi.

Nii see on. Kuid siiski nägin asja positiivset külge – kuna pääsesin lapsele teise linna otsa trenni järeleminekust, jõudsin ise end balance’isse venitama. See tundus just täna erakordselt nauditavana.

Mul on veel tööl mõned (rõõmsad) kohustused, Kõrrekesel on pillimängukoolis erialaeksam. Suure Venna puhul kohustuste nappuse üle muidugi kurta ei saa – alanud jalgpalli MM mõjub kindlasti omajagu kurnavalt.

 

Isamaa kilu

IMG_0600Päev enne Suurt Sünnipäeva viisin oma vanima ja noorima järeltulija lennuki peale. Ammuplaneeritud suusapuhkus. Noh, kui siinseid ilmaolusid arvestada, siis samaaegselt ka soojamaareis.

Väikevend muutus nukraks.

Kas sa teed mulle kiluvõileva kaasa?

Ütlesin, et võileiba ei tee, aga ostan lisaks headele kommidele ja juustule kaasa ka kilu. Et eks nad siis saavad ka isaga oma kiluleibu teha.

Jäin koju Suure Venna ja kahe kassiga.

Meil oli kõik väga kodune ja rahvuslik. Hommikul lipp ja kiluleivad, (mitte et ma neid ise sööksin) ning paraad ja Nimed marmorahvlil.

Lõunaks saabusid kaks vanaema. Üks neist armastab jutustada ümber telesaateid, mida ta on vaadanud. Teine on innukas tugitoolisportlane ning elab kaasa olümpiamängudele. (Kuigi on ära unustanud suurema osa oma lemmikute nimedest peale Thomas Wassbergi, kelle kangelaslikest sõitudest kuuleme me alati meenutusi.)

Vanaemad ei petnud lootusi. Üks neist jutustas kõigile pikalt Türgi sarjadest, teine Thomas Wassbergist.

Mina pakkusin seapraadi ja hapukapsast. Jõime kodumaa terviseks Värskat. Kaunis Eesti neiu uisutas suurepäraselt. Mamma läks kohe lähemalt vaatama ning praad jahtus päris ära, kuid ega ta vist lõpuni aru ei saanud, et tegu oligi finaaliga, ja eriti ei saanud ta sellest aru, et kuidas ikkagi neljas koht.

Vanaema käis välja hüpoteesi, et küllap türklased maksavad peale, et tema lemmikkanalis ikka  lemmiksarju näha saab. Mamma oli nördinud, et spordi vahele näidatakse reklaami (Wassbergi ajal nii ei olnud.)

Pärast sõime Regati jäätist mustikate ja riivitud šokolaadiga.

Vanaema küsis, kas Suur Vend käib ikka korvpallis. (Ta ei käi seal juba kolm aastat.) Mamma tundis huvi, kuidas läheb Suure Venna klassikaaslasel – mis ta nimi nüüd oligi -, kelle onu oli sportlane – nimi ei tule meelde – ja isa arst – nimi ei tule samuti meelde… Suur Vend vastas Mamma küsimustele. Vanaema uuris, kas need villased sokid, mis ta oli Kõrrekese kaudu saatnud, olid ikka parajad. (Olid küll.)

Vanaemad läksid koju.

Õhtul kuulasin nagu õigele eeslasele kohane, presidendi kõnet (mis mulle väga meeldis), vaatasin etendust, mis tegi mind nõutuks – oleks tahtnud, nagu KK-gi, lihtsalt ilusat koorilaulu ja rahvatantsu ja ehk pisaragi poetada… Aga nojah, mida mina ka tean, pealegi sain ma ju oma härdushetked kooliaktuselt ikkagi kätte. Pärast vaatasime Suure Vennaga veel pisut vastuvõttu. Eks mõned inimesed olid ju tuttavad ka (temal küll pigem tuttavate vanemad) ja kleidid pakuvad mulle alati huvi.

Mina küll ei viitsiks nii pikalt oodata, leidis mu vanem poeg. Meenutasin talle, kuidas ta väiksemana oli teisiti arvanud. Ta ise oli selle unustanud.

Täna helistas härra, et edastada kohalikke suusauudiseid.

Kilud olid ununenud! (Nii palju siis isamaa kilu hoidlemisest – liiga palju sporti pole ka hea!)

Meil siin on endiselt vaikne. Aga ootamatult palju on olnud juttu vanadest aegadest. Nii minu kui Suure Venna elu vanadest aegadest. Selle käigus tulid ühe albumi vahelt välja minu koolitunnistused. (Ei olnud üldse nii halvad, kui ma mäletasin.)

Aga rohkelt aastaid meile kõigile! Nii neile, kes mäletavad vanu aegu, kui ka neile, kelle ajad on suuremas osas veel tulemas. Et oleks ikka rohkem rõõmsaid kui kurbi lugusid ning et meie ilus lipp kõrgelt lehviks.

IMG_0603

Kadunud krokodill

Ema asendus poole krokodilliga juba hommikul.

Mis mõttes sul ei ole puhtaid teksasid võtta? Ma pesin eile õhtul, kui venna võistlustelt tuli, kogu mustapesukasti tühjaks ja seal ei olnud mitte ühtegi paari sinu pükse!

Kusagilt kapisügavustest tuli siiski üks puhas püksipaar välja, kuid rahakott oli kotti panemata, looduse õpimapp söögilaual ning võti, nagu selgus, oli tasku asemel endiselt esikus.

Tööpäev oli täna lühike, kuid sellele järgnes koolitus. Kuna viimane sisaldas ka ühe mu ammuse lugemislemmiku, Seltsimees lapse järgi tehtud filmi äravaatamist, läks tuju paremaks. (Kuigi filmi enda ajal, mis seal salata, löristasin ikka nutta ka.)

Peale koolitust tõin auto Kõrrekese muusikakoolile lähemale, sest Kõrrekese koolis oli kontsert hea kodumaise muusikaga, kus mu lapsel olid samuti mõningad soolod. Ka Mamma oli kuulama tulnud.

Mamma istus mu ühel käel, armas võõras vanapaar teisel. Võõras proua – kaelas olümpiaregati sall ning teisel käel rukkilille revääril kandev härra – soovis abi telefoni (nuppudega Nokia) väljalülitamisel, pahandas, kui enne kontserti peeti kõne ilma mikrofonita ning küsis minu käest kontserdi ajal, missugust lugu parasjagu mängitakse. Mamma jäi rahule lugude valikuga – ei midagi liiga moodsat – ning ka Kõrrekese tooniga. Pahandada sain ainult selle eest, et polnud autot kooli ette parkinud. Ühesõnaga, kõik oli justkui parimas korras, kui peale kontserti lugesin oma noorima sõnumit: Too palun mu kott /…/ koolist.

Helistasin. Saad ehk päeva ilma trennikotita? No ega siis trennikott polnud maha jäänud, ikka koolikott.

Kõrreke ja Mamma autos, sõitsin siis sinna koolimajja, kus Väikevennal oli trenn. (Olin enne mõelnud, et läheks näites muusikakooli juures olevast kohvikust läbi, ostaks mõne hea koogi koju kaasa.) Nüüd sõitsin, ise närviline ja Väikevenna peale vihane kui krokodill, enda jaoks võõra kooli poole. Mamma seejuures kordas enamvähem keset peatänavat, et pane mind siin maha, ma lähen ise. Koolimaja oli õnneks lahti ja koos sõbraliku proua valvuriga sai ka kott leitud. Mamma viisime ära tema kodupoe juurde.

Kodus tuli Väikevend ootamatult vaguralt. Kõrrekese abiga leidis ka sobivad sõnad. Võttis oma koti ja läks võrdlemisi alandliku moega oma tuppa õppima. Kui ma pükse pessu viisin, küsis minult matemaatikas ühe murru kohta. Vastasin põgusalt (no midagi ma ju ikka mäletan), läksin panin pesumasina tööle ja keetsin teed. Kui ma ülakorrusele jõudsin, et kontrollida, kas ta midagi aru ka sai, seletas Suur Vend väiksemale murde pikalt ja põhjalikult. Ise kommenteeris: ma mäletan, et mul läks ikka päris pikalt, enne, kui ma sellest loogikale pihta sain. Ma tahan, et Väikevend saaks kiiremini aru.

Krokodill oli kadunud. Tänane film oli suurepärane. Kontsert oli emotsionaalne, lood väga ilusad. Kõrreke oli tubli. Ja Suurt Venda nähes polnud liigutuspisarad kaugel.

Noh, ja püksid on samuti restil kuivamas.