Mis oli hästi?

Mida ma sel aastal tegin? Suure osa ajast istusin ausalt öeldes sellesama kirjutuslaua taga, kus praegugi.

Vahepeal tundus, et ei tahagi midagi kokku võtta, sest nii kehva aastat varasemast ei mäletagi ja mis sest negatiivsusest ikka kerida. Kusjuures, meil keegi ei põdenud isegi koroonat. Aga mis oli hästi?

Lisaks sellele mittepõdemisele – oli aega raamatuid lugeda, süüa teha, looduses käia.

Tegelikult aasta alguses oli suhteliselt ebatavaline asjaolu, et ma otsustasin pidada üle aastate oma sünnipäeva. Viisin sünnipäevalised Elektriteatrisse Teofrastust (kui kellelgi nägemata, siis palun väga, siin ta on: https://etv2.err.ee/1203262/teofrastus) vaatama ning seejärel käisime söömas Umb Rohus. Kinoseanss, nagu selgus, jäi paljudele pikaks ajaks viimaseks ning restoran läks pankrotti. Nii et pidu enne katku, võiks öelda!

Mis sai edasi?

Mu suuremad lapsed omandasid keskhariduse. Haridustee jätkub. Kõige tähtsam on leida midagi, mida sa päriselt ka tahad teha. Eks hetkel ongi aeg sellele mõelda ja aeg ka ümber mõelda. Hirmus oleks tegeleda terve elu millegagi, mis sind ei huvita või mida sa ei suuda enda jaoks mõtestada.

Mu tütar abiellus ja neil õnnestus oma pulmapidugi juuli lõpus, kahe koroonalaine vahel, ära pidada. Tal on väga tore kaasa ning lisaks pakuvad nad hoiukodu juba teisele kõutsihärrale. (Filipile järgnes Gilbert.) Samuti saab tütre õnnestumiste hulka kanda uurimistöö oma dramaatilisest vanavanaemast, tänu millele saime kutse koguni presidendi juurde.

Väikevend on juba valmis teinud oma loovtöö (pannud kokku arvuti) ning loovutas suuremeelselt oma vana, aga vägagi korraliku läpaka mulle. Lisaks sai Väikevend aasta lõpus ehk mõnevõrra üllatuslikultki heade ja väga heade tulemustega tunnistuse. (Eriti meeldisid talle tänavu alanud keemia ja füüsika.) Ja kui su neljateistaastane teatab, et läheb mõnede klassikaaslastega nädalavahetusel matkarajale, siis on põhjust olla tänulik. Matkaradadele ja sõpradele ja oma lapsele, kes on nii toredad sõbrad osanud valida. (Seegi üritus oli osa ühe klassiõe loovtööst, nii et lisaks on põhjust olla tänulik ka loovtöödele kui sellistele.)

Reisimisega oli tänavu kehvasti mis kehvasti, aga see oli nii kõigil. Ses mõttes oli tore, et käisime Suure Venna ja ta pruudiga ära Ahvenamaal. See on üks kõige erilisema loodusega kohti ning mu reisikaaslased olid suurepärased. Siis veel väike Läti losside trett, kuhu ma läksin päris üksi, aga kus oli ometi päris tore (ning tegelikult kohtasin seal ka päris ammust tuttavat), ning pärast suvitasime veel Väikevennaga mõned päevad Pärnuski.

Tallinnas jõudsin ära näha Vabbe ja Tartus Pääsukese. Need olid väga hingekosutavad, Pääsukest peaks nüüd veel vaatamas käima, kuniks see võimalik on. Minu jaoks olid eriti kõnetavad maalid seitsmekümnendatest – mõni pilt tõi väga elavaid lõhna- ja värvimälestusi, mille olemasolust ise teadlikki polnud – jah, just sellised olid õhk ja inimesed, kui ma olin väike.

Kontserte oli muidugi vähem kui tavaliselt, kuid sellegipoolest võtsin Beethoveni aastat väga tõsiselt. Ehk otse kontserdisaalis kuulatutest oligi kõige toredam Randalu-Singi sonaatide õhtu, kus me mõlemad Mammaga mask peas istusime ja viimast kui takti nautisime. Lisaks oli tore, et õnnestus kuulata nii veebi vahendusel kui ka päriselt oma tütrekest mängimas. Veebi vahendusel kuulasin-vaatasin üldse muusikat (ilmselt polnud tänavune kodune vaikusetarve nii suur, kui varasemalt), peamiselt Beethovenit. Oli rohkesti jututeemasid Mammaga, nii mõnigi kord venis Beethoveni-jutt pea tunnipikkuseks. Siia lõpetuseks sobib sõbranna eile räägitud anekdoot.

Kuidas teha vahet Bachil ja Beethovenil?

Bach on inimene ja Beethoven koer!

Olen lugenud gr-i andmetel tänavu üle 20 raamatu, kusjuures ilmselt mõni kiiresti loetud ja mitte kuigi sügava mulje jätnud krimka võis ka kirja panemata jääda. Tuleb tunnistada, et ma tegelikult pole praegu kuigi kiire lugeja, nooremana, koolieas, oli päev ja raamat ikka suhteliselt tavaline. (Ja kahekümne raamatu ringis aasta jooksul lugeda – no kas nii vähe üldse on võimalik?) Tervelt seitset olen hinnanud maksimaalselt, viie tärni vääriliseks. Suhteliselt kõrged hinnangud on ilmselt ka tingitud asjaolust, et jätan südamerahuga mittekõnetavad raamatud pooleli. (Selle kunsti olen alles aastate jooksul omandanud.)

Mõnest lugemismuljest olen jupiti kirjutanud ka, aga oma nimekirjale ja käesolevale aastale mõeldes tundus eriti kõnekas vana rokikorüfee rongiraamat, mis sattus mu lugemislauale suhteliselt juhuslikult (tegin ühel kasside tuluoksjonil pakkumise, unustasin selle ära, ja sain mõni aeg hiljem teate, et olen selle oksjoni ka võitnud). Ega midagi, saatuse vastu ei saa, ja raamat, millest ma mitte midagi ei lootnud, osutus suurepäraseks. Patti kirjutab oma lemmikkohvikust, oma abikaasast ja nende armastusloost ja mehe surmast, oma reisidest, oma kassidest, oma kadunud mantlist, ja teeb seda nii, et lugedes on raske käest äragi panna.

“Mina hakkan kirjutama,” ütlesin talle. “Mida sina teed?”

“Ma hakkan mõtlema,” vastas ta.

“Noh, mõtlemine on üsna sama nagu kirjutamine.

“Jah,” ütles ta, “ainult et peas.”

Ta oli saamas nelja-aastaseks ning ma imetlesin tema tähelepanekut. Mina kirjutasin, Jackson mõtiskles ja Fred lendas, ning me kõik olime keskendumise vereringe kaudu mingitmoodi seotud. Meil oli õnnelik päev ja kui päike hakkas madalamale vajuma, korjasin meie asjad koos paari sulega kokku ja Jack jooksis ees, oodates juba isa naasmist.

Nii lihtne ja nii ilus, et klomp tuleb seda lugedes. Puhas poeesia! Mida õnneks jagus ja mis õnneks (tänu kassidele!) on mul ka koduses riiulis olemas.

Mis veel? On olnud kargeid hommikuid aprillist oktoobrini, mis algavad suplusega Emajões. Olen üldse palju liikunud, see on lihtsalt vaimse tervise mõttes hädatarvilik. On olnud palju hetki kevadises, suvises ja sügiseses metsas ning veel selle kuu algul käisin klassiga detsembrikuises rabas. Nii et aasta kokkuvõttes on tähelepanuväärne ka asjaolu, et hoolimata oma Tiina kommide ja tumeda šokolaadi lembusest kaalun ma aasta lõpus mõne kilo vähem kui aasta alguses. (No igas mõttes ebatavaline aasta!)

Nojah.

Et lastel oleks hästi. Et lähedaste tervis oleks korras. Et oleks aega lugeda ja mõelda. Et lapsed saaksid koolis käia. Et vaktsineerimine jõuaks viirusest ette. Et kõik saaksid teha seda, mis neile hingelähedane – kes käia kirikus, kes spordiklubis ja kes kontserdil ja et selle pärast ei kraageldaks ega öeldaks halvasti. Et üldse ei öeldaks halvasti. Et oleks oidu tänavusest aastast head asjad kaasa võtta ning halbu mitte liiga sageli meenutada.

Head aastalõppu ja ilusat uut!

Koormad ja bassihääl

Mõned päevad tagasi võtsin oma haardesse sületäie küttepuid – liigutus, mida ma olen teinud aastate viisi ja harjumuspäraselt. Seekord ei läinud harjumuspäraselt ja ma tõstsin oma selja korralikult paigast. Ikka nii korralikult, et kaalusin koguni haiguslehe võtmist. Haiguslehe asemel võtsin siiski valuvaigisteid, sest et rabamatk klassiga, sinna juba nipsust kedagi asendama ei leia. Noh, kui ma püsti saan, siis ma liigun küll, nii et matkarada sai edukalt läbitud.

Mis seal ikka. Ma olen loomult vilets delegeerija. Ikka on nii, et kui olen korra palunud, siis ma ei hakka teist korda ütlema, vaid teen ise. Hetkel ei tee, sest ei saa. Raske on kummardada, küünitada ja tassida. Nii et poisid tühjendavad nõudepesumasina, tassivad puud katlaruumi ja poekotid auto peale ja autost tuppa. Suur Vend viis veel aiast lehekotidki prügikasti. Ja nad teevad seda kõike ilma mingi virina või kiunuta. Poes tegid nad seda tegelikult ka varem, eriti innukalt Väikevend (kellega suurest abistamisinnust ja härrasmehelikkusest lähtuvalt pidin teinekord kauplema, et võiksin oma käekoti ikka ise võtta).

Kunagi, kui Väikevend oli imik turvahällis, käisin ma lastega poes. Väikevend turvahälliga ühes käes, poekotid teises ja kusagil veel mudilastest Suur Vend ja Kõrreke. Meile tulid vastu sugulased – proua kõndis nagu proua kunagi ning ta kaasa ja poisid kandsid kotte. Oh, kui kade ma siis olin! Nüüd olen ma ise ka poistega poes käies proua ja see on hea tunne!

Igal juhul oli eile õhtul Mammaga paljust rääkida. Terviseküsimused on tema jaoks alati väga huvitavad. Tuleb tunnistada, et minu vigastus on mõjunud ka empaatiavõimet suurendavalt – saan nüüd väga hästi aru, kui inimene ütleb: Oota! Ma tõusen püsti. (Ja siis tulebki oodata. Sest inimene tõuseb püsti.) Mamma läheb uuel nädalal ravivesivõimlemisse. Ostis seks puhuks uue trikoogi. Jälle hea kogemusi vahetada, ka mina olen innukas vesivõimleja.

Eile hommikul käis Väikevend juuksuris. Tema lemmikuks on kohalik barbershop meesjuuksuritega. Pärstpoole, kui olin end oma toas mugavalt sisse seadnud, tuli Suur Vend pärima, kes oli see mees, kellega ma allkorrusel rääkisin? Mees? Jah, ma olin vaadanud järelvaatamisest krimkat ja pärast oma toas ooperimuusikat kuulanud, aga ühegi mehega küll omateada vestelnud polnud.

Mees, kellega ma rääkisin, oli bassihäälne juuksuri juurde asutav Väikevend.

Elust, kunstist ja tervisest

Nädal enne vaheaega oli töine elu kogunud veelgi tuure. Loovtööde kaitsmine, mis oli kevadest sügisesse lükkunud, viimased vastajad ja vastamised ning siis olin ma veel ise endale kombineerinud pealinna Egiptuse. Selle Kumu oma. Koos võimalusega ka oma suur lemmik Vabbe näol ära näha.

Surm ei ole naljaasi. Kala sarkofaag

Olgu öeldud, et nii Egiptus kui Vabbe õigustasid mu ootusi ning valmisolekut veel peale (tõsi küll, lühemapoolset) tööpäeva rongiga Tallinnasse sõita. Egiptust oleks küll soovinud kauem vaadata, aga Vabbe oli küll täiega Wunderbar! Neljapäev on suurepärane päev pealinnas kunsti vaatamas käia, kuna muuseum on pikemalt lahti.

Kunagi oli maailm lahti. Siis jälle täiega kinni. Lõuna-Itaalia

Ainult veganrestoran, kus me muidu ikka tütrega koos oleme käinud, polnud ilma armsa lapseta see, mis koos armsa lapsega. (Kuigi šokolaadikook, tuleb tunnistada, oli siiski oivaline.)

Rongis parandasin ma ära ka kõik parandamata tööd, kuigi, ma kardan, et kommentaarid said vist veel kehvema käekirjaga kui tavaliselt.

Möödunud nädala reede oli ainus päev, kui jõudsin valges koju – ning ausalt öeldes oli see ka ainus päev kui mul oleks olnud võimalik oma järeltulija koroonatestile viia. Nii et kas pole suurepärane kokkusattumus, et ma seda just tegema pidingi. Testi (negatiivne) vastus tuli kiirelt, vähem kui ööpäevaga.

Olgugi, et ma ise olin vastuse negatiivsuses ette kindel, oli seda siiski tarvis, et perearsti jutule pääseda. Ausalt öeldes peab haige olemiseks praegusel ajal tõesti raudne tervis olema. Umbes poole tunni jooksul õnnestus pereõde telefonitsi ka tabada – meile pakuti täpselt ühte saadaolevat aega. Õnneks on ka minul koolivaheaeg, mis ei tähenda küll, et mul tööd teha poleks, aga ma saan seda teha nii, et saab ka lapsega arsti juurde. See-eest eriarsti juurde sain aja veebruariks. (Helistasin seepeale erakliinikusse, seal saab mõne nädala pärast jutule…)

Ma hakkan aru saama Mammast, kellel arstide juures käimine võtab suure osa ajast ning pakub ilmselt ka mõningast meelelahutust.

Esmaspäeval, kui pakkusin oma vanemale pojale, et võin talle hommikuks putru keeta, oli ta väga imestnud – kas ma tööle ei lähegi? Üliõpilastel küll mingit vaheaega pole!

Igal juhul sain üle pika aja pojale hommikusööki valmistada.

Lõuna paiku selgus teinegi imeline asjaolu – nimelt nõustus mu noorem poeg sööma täisterapastat (olin juba vaimu valmis pannud, et pean kaks erinevat keetma).

Üldse vaatan, et pesamuna hakkab suureks saama. Ühel hommikul passisin peegli ees pluusi ja seelikut ning küsisin talt, ega ma nendes riietes paks ei tundu.

Mu poeg läbis tuleproovi eeskujulikult. (Ema, sa ei tundu nendes riietes paks ning üleüldse, sa polegi paks!)

Vanem poeg kommenteeris elutargalt: hommik oleks olnud rikutud, kui sa kuidagi teisiti oleksid vastanud.

Mõelda vaid!

Noorem pojanatt sai täna öösel 14.

Kusjuures ärkasin ise millalgi klahviklõbina peale üles – sellest kohe lähen magama oli omajagu aega möödas. Ausõna, me tegime J-ga füüsikaülesandeid!  Igal juhul pistis vastne neljateistaastane oma füüsikavihiku mulle millalgi päeva jooksul tõendusmaterjalina nina alla- näed, ausõna tegime!

Igal juhul ärkas ta hommikul üles, kui terve vennas- ja õeskond koos kasside ja kaaslastega sünnipäevalaulu laulis.

Jõime sünnipäevalapse terviseks õunalimonaadi. Kõigist maailma kookidest oli Väikevend soovinud oma ema tehtud õuna-purukooki. Selle ma ka eelmisel õhtul küpsetasin ning hommikul tegin võileibu juurde.

Kingiks oli Suur Vend ostnud kollase pusa (Väikevend, kelle jaoks muidu on Suur Vend Eeskujude Eeskuju, ei jäljenda oma iidoli tagasihoidlikku riietumisstiili ning mul pole kahtlustki, missuguses mundris homme koolis sünnipäevakomme pakutakse.) Mitmetelt sugulastelt oli mitmeid maiustusi. Ma ise otsustasin peale pikemat kaalumist võileivagrilli asuks. Lisaks temaatiline stardikomplekt – röstsai, pool kilo viilutatud juustu ning suur purk pähklikreemi. Iginäljane neljateistaastane hindas kingitust kõrgelt. Väikevend kohe oskab kingitusi vastu võtta!

Kui vahepeal elu uuesti distantsile üle ei viida, tuleb väiksem pidu sõpradega järgmisel nädalavahetusel põgenemistoas. Eks näis.

Aga selgemast selgem on eelis kolmeteistaastaste ees – linnaratta konto saab nüüd oma nimele teha. (Seni tegi Väikevend kõik oma sõidud venna kontoga.)

Homseks koolipäevaks on asjad koos, kommikott esikus valmis ning uus, venna kingitud pusa valmis seatud. Kohustuslik kirjandus tegevat uniseks (eelmise öö napiks jäänud unetunde arvestades pole ka ime).

Õhtusel vestlushetkel – et kuidas sünnipäevaga rahul, ja kas homseks asjad koos – sain aru, et üks osa minust on lapsega rõõmus ja teine osa oli muutunud klombiks kurgus. See oli see osa, mis on mures (et kuidas ja kas ta ikka?) ja vist ka see osa mis on kurb, et pole kedagi, kellega seda päriselt jagada (mõtle, meie oma, ja nii suur juba, emast ammu pikem!).

Aga siiski – mõelda vaid, juba neliteist!

 

 

Meie pere jütsid ja õpsid

Minu enda esimene september on olnud nagu esimesed septembrid õpetajatel ikka: astri- ja gladioolikimbud, rõõmus sagin, suve jooksul kasvanud õpilased. Oma klassis ja täies koosseisus polnud me kokku saanud märtsikuust saadik ja isegi suur sädistamine ei pannud sedakorda pead valutama, vaid tõi naeratuse suule. Tore on olla kuuendas bees!

Ka Väikevennal oli muudatusi vähe – klass on küll juba kaheksas, kuid klassikaaslased enam-vähem samad, kuigi üks uus klassiõde tõi kaasa juba ette elevust. Pisut ebamugavust tekitasid viisakad riided, kuigi tundmusi kampsuni osas oli leevendanud tunduvalt klassiõdedede positiivne tähelepanu. Kraega valge särgi juures ei ole küll muud parata, kui sellest lihtsalt välja kasvada, tõdes noormees hommikul murelikult. Väikevend viis šokolaadi nii oma praegusele kui esimesele klassijuhatajale, sest nad on mõlemad parimad. Pärast kooli mindi semudega burksi sööma ning pärast oli aeg spordiarsti juures. Sealt saadud pabereid uurides võib nentida, et väljakasvamine edeneb.

Suur Vend on, arvestades tema tavapärast stoilist olekut, päris uudishimulik ja ärev. Milles täpsemalt tema stuudium seisneb ja missuguseid koolitarbeid tal vaja võiks minna, ei teadnud keegi, kuigi ma oletasin, et raskejõustiku alustesse pole ehk oma sangpommi vaja kaasa võtta. Värske studioosus teatas ka emale, et igal juhul pole mul võimalik ÕISi lapsevanema kasutajakontot luua ning tal silma peal hoida. (Tegelikult muidugi tore!) Esimesed muljed on positiivsed.

Tütreke alustas samuti õpinguid, nii pillimängukoolis kui ülikoolis, kuid temast pole peale seda keegi enam midagi kuulnud. (Küll aga on Suure Venna pruut teda näinud, nii et eeldatavasti on ta elu ja tervise juures.)

Rõõmsat kooliteed kõigile jütsidele ja õpsidele!

 

Mäletamisväärset puhkuse viimasest otsast

Homse peal oli veel hommikul mu märkmikus kirjas üks sõna: Tööle! Nii et täna on siis suvepuhkuse viimane päev. Viimane tavaline suvine päev algas aeglase hommikusöögiga, seejärel pesin köögiaknad puhtaks, viisin Mammale tühje purke, tegin lõunasöögi. Õhtul lähen veel trenni. Homsest on rütm teine.

Tegelikult ei saa kurta millegi üle. Veel augusti algul käisin väikesel Läti-tuuril, mille teemaks olid sealsed lossid ja mõisad. Mõistsin seejuures, et olen naaberriiki reisisihtkohana seni põhjendamatult alahinnanud.  Rundale loss ei jää millegipoolest alla suurtele Lääne-Euroopa omadele, pigem vastupidi, sest renoveeringud on värskemad. (Prantsusmaa ja Inglismaa lossid on kuidagi rohkem (ajaloo)tolmu alla mattunud ja kindlasti ka ajaloost kleepuvamad – viimast minu jaoks sõna otseses mõttes.) Ja prantsuse stiilis aias olid augusti algul parasjagu roosipeenrad täies ilus. Nii et Kuramaa on Rastrelli meistriteoste nautimiseks sama hea koht kui iga teine. Märkimisväärne oli ka leida Rundale lossi infovoldikute seast eestikeelne!

Ööbisime Lätis võluval moel Jelgavas hotellis Jelgava, mis asus Iela ielal.

20200809_101136

Rastrelli Kuramaal. Praegu õpivad seal muide Läti põllumajandustudengid. On alles õpikeskkond!

Rundale prantsuse stiilis aed. Vaade aknast.

Kui kaks päeva Lätis oli täidetud nii tiheda temaatilise programmiga (ega ma selle üle nurise, vastupidi!), et ujuma ei saanudki, siis reisi lõpetasin hoopiski Pärnus.

20200808_192648

Võluv õhtueinepaus Jurmalas. Taustaks kõlasid Paulsi meloodiad, ümberringi promeneerisid turistid Venemaalt, prouad süstitud huulte ja härrad jämedate kuldkettidega. (Aga ilu on vaataja silmades ja kohupiimakook maitses hästi!)

Ka Väikevend tuli bussiga Pärnusse ning seal me siis kolm päeva suvitasime. Isegi ilm juhtus ilus olema. Pärnus käisin Uue Kunsti Muuseumis Meest ja naist vaatamas, meres ujumas, pikkadel tundelistel jalutuskäikudel ja meeleolukates söögikohtades. Väikevend osales loetletud tegevustes valikuliselt ja teismelisele omase skepsisega. Siiski vaimustusime endiselt linnalehmadest, keda nägime ebatavaliselt lähedalt, samuti sai näha magavaid parte, jänest ja väikest  värisevate vurrudega hiirt. (Viimane on loodetavasti närvivapustusest toibumas.)

20200810_113351

Arraku Aadam ja Eeva

20200810_134513

Ema-poja aeg

20200811_170410

Häirimatult einestav linnalehm

Järgnevalt koju saabudes oli mitmeid toredaid õhtuid küll Lätist toodud vahvlitordi, küll  oma-aia-õunakoogiga, seenelkäiguhommik koos Kõrrekese ja tema pei kaasaga. Reisidelt toodud kommid ja pastakad olen (peaaegu) laiali jaganud. Kahel õhtul oleme koos Väikevenna ja Suure Venna pruudiga käinud Suure Venna jalkamänge vaatamas. Tähtsatest sündmustest ei saa nimetamata jätta ka Suure Venna 19. sünnipäeva koos traditsioonilise  hommikuse mustikakoogiga. (Ka õde Kõrreke saatis veel hommikul sõnumi, et me enne nende päralejõudmist üleslaulmisega ei alustaks. Ei alustanud.) Perekondlik sünnipäevahommik võileibade, alkoholivaba vahuveini ja koogisöömisega kestis pea lõunani. Eriti kõrgelt hindas sünnipäevalaps väiksema venna kinki – unisevõitu kass Kuki fotoga T-särki. (See pandi kohe ka selga.)

Kõik on seni olnud suvine ja sulnis – välja arvatud ehk juhtum, kui ma möödunud nädala lõpus rattaga trenni sõites järsult pidurdama olin sunnitud ja kukkusin, tagajärjeks sinikas reiel (valus) ja rattaparandus (kallis).

Tänaseks õhtuks on märkmikku lisandunud järgnevateks päevadeks mitmeid koosolekute ja koolituste kellaaegu. Noh, kui minna homme rattaga, oleks mugav ju pärast turult läbi minna?

 

Ettevaatust, reisikiri! XVI

Loomulikult oli reisi esialgseks sihtpunktiks saar Vahemeres. Ning sama loomulikult ma sinna ei jõudnud. Suur Vend ja tema pruut pidid minema lõpureisile Musta mere äärde. Ka nende reis jäi ära. Ühendasime hoopis jõud ning käisime kompromissina saarekestel keset Põhjamerd, Ahvenamaal.

See oli üks ütlemata armas reis. See õige muumitrollide Soome, kivide, paadisildade, tuletornide, kaskede ja õunapuudega. Samas pole see muidugi päriselt Soome, sest seal elab valdavalt rootslaste kogukond ning kogu elu ja tegevus on ka rootsikeelne. (Etteruttavalt võib ka öelda, et sealsed noored, erinevalt muust Euroopast, rääkisid inglist kehvapoolselt, ka haridussüsteem olevat seal nende endi otsustada-korraldada.)

Mina lugesin ettevalmistavalt läbi Salmineni Katriina.  Jõuline, emotsionaalne ja kaunis – oli see alles raamat!* Suur Vend ja ta pruut võtsid ette tõsise muumifilmide retrospektiivi. Mõlemad ettevalmistused osutusid asjakohasteks. (Minu-sarja raamatu tõin küll raamatukogust, aga see oli kuidagi asjaarmastajalik ja jätsin suhteliselt alguses pooleli. Elu on liiga lühike, et lugeda raamatuid, mis ei kõneta.)

Alustasime sõitu öösel. Kui hakkasin autot parkima, selgus, et telefon oli jäänud koju padja kõrvale! Mis seal ikka. Reisigrupis olime (mina kaasa arvatud) ühed nooremad. Õhtuks jõudsime, olles sõitnud sel päeval auto, kiirlaeva, bussi ja praamiga, Brändöle. Mina sain oma esimese ujumisringi Põhjameres ning lastele praade tellides selgus, et elu Ahvenamaal on valusalt kallis. Aga mis seal ikka.

Järgmisel päeval olid kavas uhked kindlused, Bomarsund, millest järel küll varemed, kuid mille ümbrus oma kaldapealsete kiviste ja samblaste nõlvadega nägi välja nagu trollide elutuba ning Kastelholm. Sinna oli tehtud muuseum ning selle vibe sarnanes mõneti Rakvere ordulinnuse omaga. Lisaks oli seal kena vabaõhumuuseum meiupuu, veski, taluhoonete ja õunapuudega. Õunapuid, olgu öeldud, oli kogu saarestikus ning sealt tulevatki üle poole soomlaste õunasaagist. (Ilmselt oleks väga kaunis minna sinna õunapuude õitsemise ajal.)

Trollide elutoas. Bomarsund

Vasakul olev kribu on kohalikud “oliivid” – beebiõunad, mis on varakult ära nopitud ja marineeritud. Ehkki kogu degusteerimiseks pakutavat joodavat ei jaksanud meist keegi konsumeerida, pole ime, et kohe järgneb pilt “Õunapuu all pikutamas”…

Lõuna ajal oli meeleolukas veinitalu toodete degusteerimine.

Pärast kohalikus söögikohas Ahvenamaa kalasupp ja pannkook. Viimane sobis vaid Suurele Vennale, daamid meie seltskonnast tellisid veganvariandi ning meile toodi pallike sorbetti. Kalasupp poisile maitses, kuid see kuulus pannkook oli umbes nagu praetud puder ploomide ja vahukoorega…  Soomele iseloomulikult ei olnud võimalik veinitalu toodangut kohapealt kaasa osta. (Alkoholi müüakse teatavasti eraldi poodides.)

Teolt tabatud. Õunapuu all pikutamas otse vabaõhumuuseumi juures.

Meiupuu

Koduloomuuseum. Lihtsalt nunnu.

 

 

 

 

 

 

 

Õhtuks jõudsime pealinna Marienhamni. Sealne juugendlik puitarhitektuur meenutas Naanatali oma. Sealne õhtune jalutuskäik oli ka vist ainus kogu reisi jooksul, kus ma vihmavarju välja otsisin. Pubis tuli toitu oodata kaua, kuid õhkkond oli meeleolukas ja toit, kui see lõpuks saabus, ka väga maitsev.

Järgmisel hommikul tegime jalutuskäigu saarel ning käisime ka uhkel neljamastilisel Pommernil (mis muide paistis meie hotellitoa aknast) ja meremuuseumis. Viimane meenutas pisut Lennusadamat. Pärast jalutasime pisut kesklinnas. Kohalikus pizzerias õnnestus esimest korda saada kolme peale alla-viiekümnene arve. (Kuigi pärast, kui võtsime juurde cappuccinod, sai viiskümmend siiski ka sel korral ületatud – vähemalt oli tegu esimeste – ja ka viimaste – maitsvate kohvidega reisi vältel.)

Just selline nägi minu kujutluses välja Katriina vanem poeg Einar. Pildi leidsime meremuuseumist Mariehamnist.

Källskär

Viimane õhtu ja Kökar, paadisõiduga Källskärile. Viimane on tõesti koht, kuhu tasub sattuda! Seal oligi ehk reisi kõrghetk. Laienloks, kivid, ekstsentrilise paruni ehitatud karjalapärane majake, kus ta miksis kokku ahvenamaise vahemerepärasega – aias kasvamas nii viinamarjad kui metsmaasikad – , kaminasimsil Tove Jansoni maal, pisut eemal Jansoni enese väike suvepelgupaik. Mootorpaadiga Kökarile tagasi sõites ning kaneelisaiakesi ja kohvi nautides olime üsna üksmeelsed, et see oli reisi kõrghetk. Pärast kodus pilte vaadates märkasin, et mu poeg nägi neil välja nagu rõõmus multifilmitegelane.

Järgmisel hommikul veel viimane ujumisring Põhjameres, kahtlemata reisi parim hommikusöök, kohalik imearmas koduloomuuseum, frantsiskaanide klooster ja kirikuaed. Mulle meeldib sellises väikeses maasurunaias vaadata hauaplaatidelt nimesid. Perekonnanimed kordusid – ikka Eriksonid-Eklundid ja teised rootsipärased nimed. Oli ka – just naistel – venepäraseid eesnimesid – ilmselt märk eemalt toodud pruutidest.

Suurepärane koht hommikuujumiseks, kas pole?

Koju tagasisõit enam nii meeleolukas ei olnud, lihtsalt väsitav. Aga eks see käib reisimise juurde.

Kokkuvõtteks – Ahvenamaa on kaheldamatult üks erilisema loodusega kohti, kus ma käinud olen. Omal käel minnes tahaks ilmselt korralikku eeltööd, sest saari on ca 300, omavaheline ühendus on peamiselt praamitsi. Jalgrattureid nägime, kuid öeldi ka, et rattamarssruudid võivad olla pikemad, kuna osadel autoteedel ratastega sõita ei tohi… Toit on kallis ja kohv soomepäraselt kehv. Aga minna tasub kahtlemata, tuttavat soomepärast minimalistlikku disaini ja mustreid võib näha otse loodusest. (Tegelikult on muidugi viimane esimeste otsene allikas, aga esimene on lihtsalt tuttavam!) Sammaldunud kivikangruid ja paadisildu ja rootsipunaseid maju võib muidugi kirjeldada, aga see kõik jääb siiski maotuks. Oma silmaga tuleb ikka ära näha!

 

*Kusjuures minu arvates mitmel pool toodud võrdlus Kristiina Lauritsatütrega kõige täpsem ei tundunud, pigem tekksid seosed Gailiti, Mälgu ja T&Õ esimesega.

Mariehamni vaade. Väga Ahvenamaa.

Kõik tegutsevad

Järeltulev põlvkond on olnud viimastel nädalatel ülitoimekas.

Väikevend osales malevas. Ta oli õnnelik juba sinna pääsedes, rääkimata päevast, kui ta tuli koju, tööleping näpu vahel. Kolmeteistaastane jäi rahule nii töö (muusikafestivali flaierite ja sündmuse enda kohta info jagamine), seltskonna kui ka toiduga. Õhtul ei pidanud arvuti sulgemist meelde tuletama, täitsa ise ütles sõpradele, et peab nüüd minema, kuna järgmisel päeval on tööpäev.

Siis edasi – mu kaks vanemat last teevad samuti tööd, poeg toimetab jalgrattal toitu ning tütar oli kohaliku teatri suveetendustel publikuteenindajana. Lisaks sellele said neist mõlemist kuu esimesel poolel ka üliõpilased. Ning vähe sellest, Kõrreke võtab hetkel veebi vahendusel tunde fagotikorüfeelt ning siirdub järgmisel nädalal Pärnusse kohaliku maestro suveakadeemiasse.

Ainult mina loen raamatuid ja maksan arveid, käin trennis ja raamatukogus, jalutamas ja seenel, ujumas ja turul. Vahepeal õnnestub teha autovabu päevi, siis sõidan rattaga või käin jala. Nii kohtub uskmatult paljude tuttavatega. Täna näiteks sõitsime hommikul tütre ja ta peikaga seenele, siis linna tagasi. Võtsin jalgratta, läksime sõbrannaga lõunale. Õhtul käisin veel trennis ning Mamma juures. Nagu näha, on kõigi päevad täis tihedat tegevust.

Lõpud. Kroonika

Kunagi ammu, mudilaseas, küsiti mu kahelt vanemalt lapselt, kas nad on kaksikud.

Kahe eest võttis sõna (nagu ikka) Kõrreke: Mitte päris, aga peaaegu.

See meenus mulle tänavu juuni viimasel ja juuli esimesel päeval, kui nad lõpetasid kahepeale kolm kooli. Esmalt lõpetas Kõrreke pillimängukutsekooli. Aktusele oli luba tulla kolmel inimesel, ning kvalifitseerusid lapsevanemad ning Mamma, sama kooli vilistlane aastast 1961. Aktusel mängiti pilli, peeti kõnesid ja jagati tunnistusi. Minul tulid korraliku lapsevanemana ka pisarad. Pärast sai vastastikku lilli anda ja õnne soovida. Kõrreke kinkis oma erialaõpetajale suislepapuu. Üks õpetajatele mõeldud lillekimp jäi üle ning tütar ütles, et võtku ma see endale – selle eest, et ma ta kunagi muusikakooli panin.

Mamma meenutas oma lõpukatust – lõpetajaid oli siis palju, eriti igasuguseid koorijuhte, ning kõik ei saanudki esineda. Suurem osa lõpetajaist oli ka üldained sealsamas teinud, nii et saanud korraga nii keskhariduse kui kutse. Mitte nii nagu tänapäeval, ütles ta teatud imestuse ja laituse kombinatsioonis. (Olgu öeldud, et Mamma ise lõpetas keskkooli tegelikult eraldi.)

Järgmisel päeval lõpetasid meie peaaegu-kaksikud ühel päeval gümnaasiumid. Erinevad gümnaasiumid, kuid aktused olid täpselt samal ajal… Kõrrekese omale tohtis kaasa võtta kaks vanemat, Suure Venna oma sai veebist vaadata. Kõrrekese aktus oli kooli mainele kohane – kõik sujus kui õlitatult, kõned olid vaimukad ja originaalsed ning lõpetajad laitmatult riides. Kui etiketti rikutigi, siis nii kõvasti üle võlli, et selles oli vaieldamatut stiili. Kõrreke sai tunnistusele lisaks kiituskirjad muusikas ja ajaloos. Ning tütrekese kleit oli pikk seitsmekümnedatest pärit vintage, mille mina kunagi rekvireerisin Mammalt ning Kõrreke minult. Kaheldamatult kandis mu tütar selle uhkelt välja. (Ainsaks kuluks jäid sukad ja kleidiga sobiv küünelakk.)

Samal ajal lõpetas siis kooli ka Suur Vend, kuigi aktust vaatasime hiljem koos arvutist. Nemad olid oma koolimajas, kõnedes oli mõnevõrra inside-huumorit ning vaieldamatult soojust ja siirust (kuigi võib olla mitte nii kole palju originaalsust). Minu poeg sai tunnistusega ühes tänukirja kooris laulmise, kooli esindamise eest spordivõistlustel ning juubelietenduses osalemise eest. Lõpetajate rõivastus oli seinast seina, kuid Suure Vend oli (möödunud sügisel sugulase pulmadeks soetatud) ülikonna ning kikilipsuga (minu möödunudsuvine reisikingitus Maltalt) igati šikk. Kingad olid samad, millega lõpetas põhikooli.  (Nii et uute rõivaste kulu oli meil minimaalne, ostsin ainult ülikonnaga sobivad sokid.) Kui olin enne küsinud Suurelt Vennalt, missugused lilled talle meeldivad, siis teadis ta küll kohe öelda, et ta pruudile meeldivad päevalilled (loomulikult ta sai selle!), kuid ise ei osanudki hoobilt midagi öelda. Lõpuks tegi tõsise näo ning arvas, et äkki rohelised lilled. Ning imekombel oligi lillepoes rohelisi hortensiaid! Soovidel on teatavasti kalduvus tõeks saada.

Väikevend, kes oli viimase mõne kuuga kõigist senistest riietest välja kasvanud, sai ilmselt kõige rohkem uusi riideid, sest tema selgamineva viisaka riietuse ja jalanõude tagavara oli tõesti olematu.

Crepis – lapsed ise valisid koha – olid kohal ka vanaemad ja Kõrrekese peika. (Suure Venna pruut, kes samuti kooli lõpetas, oli oma perega.) Tõsteti klaase lõpetajate terviseks ning räägiti minevikust (näiteks kaljamüügist kaheksakümnendatel) ja tulevikust (näiteks soovitab Vanaema Surel Vennal tingimata õppida maastikuarhitektuuri). Gustav Adolfi juures tegime erinevates koosseisudes pilte.

Tore oli see, et lapsed siiski said oma aktused pidulike riiete, kõnede ja kõige muuga. Hoopis teine tunne sisseastumisega tegelema hakata. Sest nagu teada – ankruketi lõpp on laulu algus.