Õndsatel aegadel enne ja pärast puhkuse algust

Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.

Aga see kõik on juba puhkus.

Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.

Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.

Koolilõppudest – tänavu olid  igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.

Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!

Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.

Õnnis suvine aeg, kas pole?

 

*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.

Kokkuvõte

Esimese emotsiooniga

Oh, jah. Selline keskeas inimese igav elu, vist. Mis tähendab, et kui kunagi jamaks peaks minema, tundub see tagntjärele ilmselt vägagi meeldiv ajajärk. Lapsed on üldjuhul juba suhteliselt isetoimivad, aga tuleb endiselt ette olukordi, kus mind vajatakse samal ajal eri kohtades. Mamma, kellega suhtlemine on kohati väga keerukas, aga ometi on tema isikus midagi, mis kestab ja jääb ning ilmutab end kõige kujukamalt jõuluaegses hanepraes ja hapukapsastes. Kassid, nemad võtavad kõike väga iseenesestmõisteavalt ja selles on oma võlu ja rahu. Töö – kas kunagi tekib tööga seoses ka tunne, et nüüd on kõik nii hästi, et enam paremini ei saa? Ikka mõtled pärast, et ühes ja teises asjas oleks saanud rohkem ja paremini.

Ma olen mõelnud, et see on kristliku kultuuritaustaga sissekasvatatav süütunne. Mamma ikka räägib, kuidas ta lapsena end kõiges süüdi tundis (ja toob seda välja positiivse näitena). Mis ma oskan selle peale öelda. Ehk on mõni rõõmsam variant inimeksistentsi jaoks siiski ka?

20190425_154315

Kevad: tütrega Pirosmanil.  Oli armas päev, võluvad maalid ja üldse.

Pere

Kaks last on täiesealised. Ma näen neid enda arvates vähe ja see teeb mu natuke kurvaks. Muidugi saan ma aru, et tegelikult oleks kurb asi siis, kui mu lapsed 18- ja 20-aastasena ikka veel emas kinni oleksid. Neil on mõlemal väga toredad kaaslased, see teeb tõesti palju rõõmu. Noorim võsuke on sisenenud keerulisse teismeliseikka. Olen näinud, et see läheb millalgi üle, nii et loodame, et kõik asjaosalised on selleks ajaks vaimse ja füüsilise tervise juures. Õnneks esineb ka helgeid hetki. Ja nagu lapsuke ise ühel päeval autos mulle ütles: Me oleme küll sinuga väga erinevad, aga meil on sarnane huumorimeel.

20190716_194351

Märgiline pilt suviselt Prantsusmaalt. Palusin teha endast pilt, kus ma näeks välja võimalikult noor, ilus ja peenike. Eks selle kõigega ole viimasel ajal keeruline…

Reisid

Käisin klassiga Piiteris, Väikevennaga Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis veel Maltal. Aasta algul olime Väikevennaga Soomes.

Omamoodi toredad kõik, kuigi peale Inglismaa olid paigad varem nähtud. Inglismaa, just London, oli Väikevenna soov. See oligi kaheldamatult üks väärt paik, kõigi oma muuseumide ja kunstigaleriide ja ajalooga. Inglismaal veendusin ka tõigas, et ajalugu kleebib. Ükskõik, kust kinni võtmine – näiteks väga ajaloolisest trepikäsipuust – tekitas soovi pärast käsi pesta.

Prantsusmaa oli võluv nagu alati ning ma kavatsen ka edaspidi sinna heal meelel sattuda.

Maltal olin ma juba käinud, aga Vahemeremaadest ei ütle ma kunagi ära, pealegi osutusin ma reisi eest vastutavaks isikuks, ja kõik osutus tegelikult äärmiselt nauditavaks.

20190921_100809

Sügis. (Seene)metsa tänavu jõudsin.

Raamatud

Ei saa öelda, et mul poleks olnud aega lugeda, aga uusi ja vaimustavaid asju sattus vähe ette.  Kui peaks midagi ekstra nimetama, siis ehk Sinist sarvedega looma. Palavikuline, äraminekuline, intensiivne. See ära-igatsus, mis leidis lahenduse nii mitmes eri plaanis. Rahvalike tüüpidega seiklema, argielu eest pakku, lõpuks soojale maale tervist turgutama ja siis päriselt ära. Oskar kuhugi Kungla rahva juurde ja vanaema Neitsi Maarja ja Jeesusega – igale ühele oma. Kõigele lisaks näeb raamat ka stiilne välja. Elamus igatpidi. (Kusjuures näiteks Mammale ei meeldinud, tema jaoks sai fantaasiat kohe alguses nii suures koguses, et ei suutnud rohkem kui kümmekond lehekülge lugedagi.) Huvitava kokkusattumusena mõjub ka tõsiasi, et sarnaselt minu meelest parimas Kiviräha lasteraamatule on ka siin olulised tegelased Oskar ja tema vanaema.

Elulugudest ja mälestustest, mida ma ka ikka heal meelel loen, ei sattunud ette midagi põnevat, kui ehk, siis Vseviovi Kaks esimest nädalat, aga mis žanrisse selle nüüd paigutama peaks, pole aimugi. Veetlev ja vaimukas, see on kindel. Sedasorti raamat, mida lugedes käid raamat käes, ja loed kodus leiduvatele lähikondsetele parimaid lõike. Kusuures žanr pole selle raamatu ainus määramata karakteristik, hetkel on selleks ka asukoht – olen ta ilmselt kellelegi lugeda andnud, kuid kellele, olen unustanud. Ehk jõuab ikka tagasi.

Krimkasid olen lugenud nagu ikka, tööstuslikes kogustes, kuid lemmikuna nimetaksin ehk Myttingi Uju koos uppujatega. Pealkiri pole ehk ülemäära kutsuv, kuid sisu oli võrratu. Kas ta ehk nii väga krimka ongi, perekonnaloolise mõistatuse lahtiharutamine küll. Lisaks peenemast tisleritööst, armastusest, õigest inglise kõrgklassi stiilist, ajaloost, Norrast ja Shetlandist ja lihtsalt väga põnevatest inimestest. Väga võluv lugu, tõesti.

Muusika

Olen võimalusel ikka oma last kuulamas käinud. Tänavu tegi ta paarinädalase vahega nii oma dirigendidebüüdi muusikakoolis kui ka dj-debüüdi raadios (ikka Klassika-). Mõlemad kukkusid minu arvates hästi välja ja olen oma tütre üle väga uhke.  Nende kontserdite puhul, kuhu tuleb pilet osta, olid ehk kõige rohkem meele järgi kaks kontserti pealinnas – üks, kus mängiti Tšaikovski esimest, ja teine, kus oli ERSO ja karismaatiline Theodor tšelloga. Mulle meeldivad ikkagi sellised mitte-nii-moodsad asjad (kuigi Tšaikovski esimest peetud ka omal ajal suisa sündsusetuks).

Kunst

Mind kõnetab ikkagi see päris siinne ja kohalik rohkem kui uhked Inglismaa galeriid. Kuigi jah, vaieldamatult on seal palju vaadata, seal võiks ilmselt kolada päevi (ja miks mitte, sest need, kus mina käisin, on ju kõik puha tasuta). Aga nimetage mulle ainult Pallast ja ma juba lähen, harduspisarad silmis. Õnneks on kahel viimasel aastal olnud kohapeal viltuses majaski viisakad näitused, aga Mäge käisin küll eraldi pealinnas vaatamas. Ja Pirosmani oli loomulikult ka vastupandamatu, kui jutt juba pealinna näitusetele läks.

Veel mõni ilus hetk on…

… kui oled laulupeorongkäigus oma jalad valusaks kõndinud, lapsi innustanud, oma pojaga ühise pildi teinud, ja kui siis kõlavad Mesipuu esimesed read, valguvad silmad pisaraid täis;

… kui näiteks ootamatult mõnel õhtul on kõik lapsed kodus; on siis, kui mõnel lapsel läheb hästi ja ta on ise endaga rahul; on siis, kui kass on süles ja ei ole kuhugi kiiret.

Õnneks mõni ilus hetk ikka oli.

20190124_113045

Talve nägi tänavu küll ainult maalidel ja filmides. Nõmmiku idüll

Edasi? Kes seda teab. Lastel on omad plaanid ja eks nad peavadki nii tegema, nagu süda ja mõistus ütlevad. Vaatasin-kuulasin just vanast Plekktrummist, kuidas Lepajõe ema soovitanud tal õppida kunstseemendamist – väga kasulik ja perspektiivikas eriala olevat. Eile käis Suur Vend Mammal abis söögilauda kokku panemas ning nad olid terve tunni kohvitanud-koogitanud ja rääkinud mu poja tulevikust. Mamma oli arvanud, et /…/erialal olevat tema arust niigi üleproduktsioon, aga /…/ on alati tarvis. Tähendab, kes iganes võib ju soovitada  ja puha, aga oma elu ja valikud peab ju igaüks ikka ise tegema (ja nendega ka elama). Saab ju ehk tõesti ilma süütundeta, kuidagi rõõmsalt ja olemasolevaid hetki nautides.

Ise – no muidugi tahaks reisma minna, aga tänavusel suvel, ma kahtlen, et midagi kuigi suurejoonelist selles plaanis on ette näha. See-eest on aga muidu oodata pöördelisi sündmusi ja uusi algusi. Eks näis.

Isiklikult on mul igal aastal sarnane plaan – soovin rohkem lugeda, vähem kaaluda ja olla muidu ka parem inimene.

Tulgu uus ikka õnnelikum!

Geišadest ja sipsikutest

Sügisest hoolimata on ilmad püsinud soojad, vihma pole väga sadanudki.

Ja muidu? Vaheaeg ei tähenda enam ammu tunnistusi või midagi muud taolist. Poisid ikka õpivad, kui seda neile meelde tuletada. Ja raamatud ise raamatukogust kohale tuua. Ma saan aru, et viimane pole parim variant, aga kuna ma ise raamatukogus käin, tundub see lihtsalt otstarbekohane.

Nädal enne vaheaega oli minu jaoks tõeline kontrastide nädal – ühel päeval käisin oma pisikestega mänguasjamuuseumis ning järgmisel üheksandikega vanglas. Mõlemad olid omal moel vägagi maailmapilti avardavad kogemused.

Veel on selgunud, et pruut majas on ikka väga kasulik asi – tema tohtriprouast ema käis ja gripivaktsineeris kõik meie pere lapsed. Väikevenda tuli pisut veenda – kui esialgu sellest juttu oli, avaldas ta nimelt lootust, et selle protseduuriga kaasneb vähemalt mõnestki koolitunnist ärasaamine. Aga kõik sujus, mina tegin kooki ja kohvi ja proua pruudi ema tegi süsti. Kõik käitusid viisakalt.

Koolivaheaajal on kohustuste hulk niipalju väiksem, et enamasti on õnnestunud isegi süüa teha. Ja eriti heal päeval võisin öelda – magustoiduks on külmikus jäätist, võite valida Geiša ja Sipsiku vahel. (Viimane oli imelikult sinisetriibuline – aga mida muud siis Sipsikust oodata.)

Täna käisime Väikevennaga kohalikus veekeskuses. Varasemalt oli see ikka lahutamatu koolivaheaja tegevus. Tegelikult oli päris tore niimoodi – ilma nutiseadmeta ja lihtsalt juttu ajada. Väikevend rääkis eesootavatest võistlustest, tehnoloogia- ja kehalise kasvatuse õpetajatest (kes talle väga meeldivad), ujulast, kus ta oma isaga mõnikord käib, fritüürist, mis on sõber R-l ja murest (kas ta saab ikka piisavalt raha võistluste ajaks kaasa). Mina rääkisin talle Papast ja vanaema Näälist ja pesust, mis tuleb võistluste ajaks puhtaks pesta ja murest (et ta kogu raha kohe esimesel päeval ära ei kulutaks). Ja siis rääkisime veel mõlemad toidust. (Hindasime kohapealse rahuldavaks.)

Õhtuti teen halli kuninga teed. Sest seda ma ju sügiseti joon ja praegu on täiega sügis. Värviline ja ilus, nagu umbes sada aastat tagasi, kui ma mehele läksin.

Muidu ongi kõik hästi, raha on võistlusteks Väikevenna arvele üle kantud ja külmkapis peaks olema veel paar Sipsikut.

Pildil kodune valik kasse sügisel.

Lihtsalt sellest, kuhu aeg on kadunud. Mitte midagi huvitavat

Kummaline mõelda, et üks suvi on jõudnud juba augusti teise poolde. Nagu polekski midagi erilist teinud.

Augusti esimesel nädalavahetusel osalesin ühe ülikooliaegse sõbra kodukohvikus. See mulle sobib. Oma kodus ja ise korraldada – ei kujutaks ettegi! Aga niimoodi, mõned plaaditäied mustika- ja mustsõstrakooki küpsetada ja päevake koogiletis seista oli täitsa tore. Seda enam, et tegu oli heategevusliku projektiga. Väga tore kogemus!

Siis sõitsid poisid millalgi isa juurde ja meie Kõrrekesega veetsime päeva (ja täpsemalt veel ka öö) pealinnas. Käisime Vabamus, veganrestoranis, Sittowit vaatamas ning pärast ka veel külas. Olime jalgrattad rongi kaasa võtnud, mis oli mulle esmakordne reisimismoodus, ja on üks väga mugav pealinnas käimise viis, nagu ma tõdesin. Muuseumitesse sattun ma tavaliselt koos õpilastega ning läbin mõne haridusprogrammi – mitte et mul midagi selle vastu oleks! –  aga sel suvel oleme just Kõrrekesega mitmetes muuseumites niimood mõnusalt, omas tempos saanud ringi vaadata.

Vabamu pole muidugi kellegi lõbus muuseum. Aga lahendused olid kaasaegsed ja  interaktiivsed ning inimesed ja nende lood olid väga hästi valitud. Kindlasti ka koht, kuhu välismaiste külalistega minna. Enne Sittowi kuraatoriekskursiooni oli meil natuke vaba aega, jalutasime Kadrioru pargis ning otsisime üles ka Jaapani aia. Kunagi laulupeolt tulles oli see silma jäänud ning tekitanud tunde – oh, siia tahaksin tagasi! Mõnikord sellised soovid ka täituvad. Sittowi pildid ja lood, mis sinna juurde räägiti, olid muidugi hoopis teisest maailmast. Võib olla kõige üllatavam oli meistri kosmopoliitusus – nii ajaloos kui ka praegu. Igal juhul avardav kogemus. Poisid said hiljem näitusest osa kaasaostetud Sittowi trühvlite kaudu. Ka need kiideti heaks.

20180809_162643

Laps Jaapani aias

Tartus jätkus kunstiteema Kunilaga. Oli see vast näitus! Hea, et ma jõudsin sinna kolm päeva enne sulgemist, sest ma ei saanud jätta ka järelejäänud päevadel uuestitulemist. Tõeline kuldaja-värk, ehkki Eestile omaselt ka alatise nukrusenoodiga. Kõik kaob.  Viimasel päeval tulid veel ühes ka Mamma (esimene külastuskord), Kõrreke (teine) ja Kõrrekese peika (kolmas). Selgus, et ka härra kunstikoguja ise oli kohal, ning ka kuraator. Ostsin lõpuks ikka kataloogi ära, kuigi olin suutnud kahel eelmisel päeval endale kindlaks jääda (kodus on niigi palju raamatuid ning kataloog polnud ka minu jaoks odav). Pärast käisime Prantsuse kohvikus pannkooke söömas. Mamma leidis, et prantslased ei oska pannkooke küpsetada. Teised jäid õnneks rahule. Mamma ostetud Mägi-raamat on praegu Kõrrekese peika käes, panin ennast ka lugemisjärjekorda.

Selle nädala algul olid mul esimesed kaks tööpäeva – sõitisin koolitusele. Niimoodi, looduskaunis keskkonnas, Eesti parima vaatega basseini läheduses – oli päris meeliülendav. Seda enam, et ka koolitus ise oli huvitav ja jõudis praktilise väljundini. Toakaaslane sattus ka väga tore – aga mulle sattuvadki alati toredad toakaaslased.

Koju jõudsin umbes samal ajal härra ja poistega. Ma polnud neid päris pikalt näinud. Aga kõik olid heas tujus (Suur Vend ehk mitte nii heas, sest Suurele Jalgpallile ei õnnestunud pileteid hankida). Väikevend läks juba samal õhtul jalgpallimängule pallipoisiks. Küpsetasin esimese tänavuse õunakoogi.

Millalgi mööduva nädala sees üritasime ka seenel käia. Me isegi ei näinud ühtegi seent! Ka mustikad olid varte otsas kuivanud, mõned pohlad korjasin. Metsas on muidugi lihtsalt niisama ka tore, pealegi saime teel koju sisse põigata talupoodi, kust sain Suure Venna sünnipäevaks tema lemmikut, astelpajulimonaadi ning Kõrreke leidis pealekauba toreda kuduva lambaga prossi.

Reedel saabus Suure Venna sünnipäev. Ta pole mingi eriline sünnipäevatähistaja, aga natuke ikka. Küpsetasin oma elu esimese meekoogi. Kõrrekese peika kirjutas oma sulepea ja kalligraafilise käekirjaga kaardile refrääni kuulsast temaatilisest muusikalisest poeemist. Tähelepanuväärne oli veel asjaolu, et mul oli õnnestunud leida oma pojale raamat, mida ta kohe innukalt sünnipäevalauas lugema hakkas (isegi meekook jäi tahaplaanile.) Lõunal käisime KarriTehases.  Kuigi toidu ooteaeg oli ikka pikk mis pikk. Saime käia kõrvalasuvates poodides – Itaalia toidupoes, vintage-poes ja laste mänguasjapoes (ostsin sealt ruumilise puzzle.) Suur Vend rääkis innukalt Mammaga spordist, toitu oodates pandi kokku ostetud puzzle – härra ülikiiresti, Suur Vend päris kiiresti ning Väikevend pusis tükk aega, aga sai kokku. Kõrrekesel polnud mõtet, kuna ta istus härra kõrval ning Mamma küsis murelikult, ega ometi tema seda kokku ei pea panema. (Vanaema ei saanud tervisemure tõttu tulla.) Parem oleks, kui toit oleks hea, ütles Suur Vend. Toit oli hea. Isegi Mamma ei kurtnud.

Ajaloolise tõe huvides võib üles märkida, et tegu oli esimese sünnipäevaga, kus Suur Vend oma isast pikem on – tervelt kaks sentimeetrit (ning võrreldes sündimise päevaga on juurde tulnud 133,5 sentimeetrit).

Eile hilisõhtul käisin veel raekojaplatsis Astridi-filmi vaatamas. Ma saan aru, et ma olen vist ainus inimene, kellele film väga ei meeldinud. Mulle tundus, et mitmed teemad olid lahenduatud liiga kaasaegse feminismi võtmes, lisaks ka ebatäpsused võrreldes elulooraamatuga ja minu jaoks ka ebaloogilisust. Ilmselt on viga minus. Kõrreke nautis ülimal määral ja ka kõik teised, kellega olen suhelnud, on vaimustuses.

Kui jaksan täna nii kaua üleval olla, lähen ka hollandlaste komöödiat vaatama. Puhkuse viimased päevad ikkagi.

20180811_172923

Kõksi pilt Kuldaja kunsti näituselt. Maalitud II maailmasõja päevil. Ka raseketel aegadel ei tohi lasta kohvil jahtuda. Võluv, kas pole?

 

Endiselt palav

Terve suvi, senini, on möödunud kuidagi staatiliselt. On palav. Loen raamatut. Teen süüa. Sõidan rattaga turule. Või trenni. Või lähen lastele kuhugi vastu või viin nad hoopiski kuhugi, kust neid kuhugi edasi transporditakse.

Kõrrekesel Põltsamaa pillimängu-suvekoolis käisin küll päris ise järel. Neil oli kontsert ka ja puha. Kõrreke oli nohus.

Nojah. Kui oli igasuvine kohaliku esindusorkestri kontsert Kassitoomel, olime kodus parasjagu mina ja Väikevend. (No ja kassid muidugi ka.) Minu suureks hämminguks nõustus ta minuga kontserdile kaasa tulema. Ilmselt oli asi selles, et klassivennad O ja K, kellega ta parasjagu mingit arvutimängu mängis, ütlesid, et ka nemad konvoeeritakse õhtul emade poolt kontserdile. Ja Väikevend, teadagi, ei taha kunagi teistest kehvem olla. Käisime enne Werneris kooki söömas, siis jalutasime üle Toomemäe ja laotasime oma teki maha. Mamma, kes kohvikusse ei soovinud, juba ootas.

Kontsert oli tänavu kesine. Repertuaar oli selline – jupid siit ja sealt, solistid, peale eestlasest bassi, panid õlgu kehitama ja eriti lõpus Gershwini esitus oli suisa mage. Kui oled kasvõi korra kuulanud  EF ja LA versiooni, siis saad aru, mida ma mõtlen. Nii et Kõrrekesel, kel oli endal pealinnas esinemine, polnud vähemalt põhjust kurvastada. Ja ilm oli ilus ning üldse.

Siis järgmisel päeval tuli koju Suur Vend. Jalgpallivõistlustelt kojutulek ei kõla nii, nagu see peaks väga kaua aega võtma. Aga. Võistlused olid Taanis. Esmalt päevake sõitu Kopenhaagenisse.  Seejärel oli lend hilinenud poolteist tundi. Viimaks läks Valmiera lähedal buss katki. Nii et nad naasesid plaanitust pool ööpäeva hiljem higiste ja kurnatutena. Aga kokkuvõttes läks enam-vähem. Nende vanuseklassis oli olnud üle 90 meeskonna ning nad vääratasid alles mängus 16 parema sekka.  Ka Suur Vend  oli löönud samuti kaks väravat. Suur Vend oli nohus. Päevake kodus kasside seltsis ja siis trenni! (Ülejärgmisel päeval võistlused ja esimene värav U-19 klassis.)

No nii, kuni ma ootasin Suure Venna naasmist, viisin vahepeal ka Väikevenna kalastuslaagri bussile. Kalastuslaagrisse minek tekitas mus kahtlusi – lapsel polnud varustust, ta polnud kalal käinud ning õigupoolest ma pole kindel, et ta kala isegi sööb. Aga püügivarustust nõustus laenama lasteaiasõber P – innukas ja kogenud kalamees – , ja nagu ütles laagri organisaator, siis üks kord on ikka esimene kord ning kalasöömine on ka vabatahtlik. Kolme päeva jooksul selgus, et kala sööb küll ja hinnang oli lihtsalt kahesõnaline – parim laager! (Isegi nohu ei saanud. See-eest aga oli astunud terava kiviga talla katki.)

Vahepeal on olnud päris mitu päeva kõik lapsed kodus. Eile käisime tütrega ERMis, veetsime seal neli tundi, et nentida, et tegelikult jäi vaatamine pooleli. (Ning lisaks ostisin imelise parkimiskella.)  Aga Kõik Lapsed Kodus Olukord ei kesta kaua – juba homme lendavad Kõrreke ja tema peika härrale külla.

Õhtuti on meil kodu lähedal (on ju lähedal, kui on mõni minut rattasõitu?) välikino. Käisin vaatamas Briljantkätt, ja Kolme reklaamtahvlit, täna siis Leto.

Loen endiselt Pratchetit. Otsa ei lõppe ja igav ei hakka.

Mida ei ole veel jõudnud? Emajões ujumas oleme käinud ainult korra, botaanikaaias pole ammu käinud ja seenel ka eriti mitte. Õunakooki pole samuti veel küpsetanud – ehkki tegelikult õunte poolest juba võiks. Marju pole veel sügavkülma pannud.

Puhkuse lõpuni on kaheksateist päeva.

Palavus kestab.

 

Ettevaatust, reisikiri! XIII

Kreeka oli unistus. Umbes sama, et keegi ütleks, et palun, siin on sulle pilet Pemberleysse või Soolavaresele, mine nüüd! Müüte armastasin  juba lapsena ja kui ma nüüd, täiskasvanuna olen üle lugenud, olen ikka armastanud. (Ja kellele siis ei meeldiks Antiikmütoloogia?!) Erinevatel põhjustel oli see Kreekas-käik edasi lükkanunud, aga nüüd sai see siis teoks.

20180630_202220

Kaasa võtsin oma vanima ja noorima, Suur Vend eelistas jääda koju jalgpalli vaatama ja kasse toitma. Väikevenna ja kultuurireisi osas oli teatud kahtlusi  – mõtle, millal mina alles kultuurireisidele kaasa sain, ütles loomulikult vanim – ja et kas ta ikka jaksab ja üldse.

Aga hoolimata oma ootusest ja ärevusest olime me ühel ööl lennukis, et kenasti hommikul Ateenas maanduda.

Giid oli meile vana tuttav – olime Kõrrekesega koos tutvunud tema juhatusel Küprosega, ning laps oli veel napilt kuu varem käinud temaga Piiteris. Ja me ei pidanud ka sedakorda pettuma – saime juba esimesel päeval kinnitust, et ikka keegi lööb oma venna maha või mõrvab kogemata isa. Just nii!

20180705_154539

Kiri T-särgil, Kreeka on vist ainus paik maailmas, kus selline tekst on kirjandusklassika ja mitte roppus. (Suurele Vennale me sellegipoolest seda särki ei ostnud.)

 

Emotsioonide mahalaadimine on võtnud aega ning ma ei tea, kas ma sellega praegugi, mitu head päeva kodus olnuna, hakkama olen saanud.

Lihtsalt, teate, kõik need kohad ongi olemas! Olümpia, kuhu sõidad mööda käänulisi mägiteid ja Ateena, kus sa tohutu palavuses (+37°C) lähed koos turistide hordiga mäkke, ja suudad siiski kõigest sellest rahvamassist ja palavusest ja sellest, et Väikevend otsustas ühel hetkel minna omal käel kultuurimälestisega tutvuma ja kadus silmist (telefon minu kotis) – kõigest sellest hoolimata suudad siiski tunda vaimustust. (Telefoni aku saab tühjaks, tütarlaps grupist saab kuumarabanduse, kuid vähemalt Väikevend ilmub õigeks ajaks kokkulepitud kohta.)

20180705_123749

Ärge uskuge inimtühje fotosid turismiobjektide kohta!

Ja siis need paigad, mis ei ole nii tapvalt ajaloolised, kuid seda armsamad  – Hydra saar, kus autode asemel (neid on saarel kolm – kaks prügiveoautot ja üks limusiin tähtsate vaimulike jaoks) liigeldakse muulade ja eeslitega. (Meie nägime küll ainult ühte eeslit!) Ja nagu ikka – rannad, tavernad ja kassid kõik ühes koos. Väikevend hindaski päeva saartel kõige kõrgemalt. Kuigi, kui nii võtta, on Kreekas ikka kõik nii kohutavalt ajalooline!

20180703_120420

Teeb tööd nagu muul. (Kuigi Väikevend väitis, et muul öelda on ebaviisakas. Ega sa ju kesksoolise kohta ka ei ütle, et kuule, kesksooline. Ta peab ikka ise otsustama, kes ta on!)

Jah, õhtu- ja lõunasöögid tavernides –  kui Väikevend ühel päeval Kreekas minult küsis, et kui ma peaksin valima ühe toidu ja sööma seda elu lõpuni, siis vastasin talle pikemalt mõtlemata, et see oleks kindlasti kreeka salat. (Aga tingimata ehtsate väikeste krimpsus oliividega, millel kivid sees ja mis on kasvanud Peloponnesosel!) Maisijahuga segatud leib. Valge vein. (Suurem osa reisiseltsilistest – kellede seas, nagu ikka juhtub, oli tuttavaidki – hindasid muidugi kõrgelt kala ja mereande.)

20180705_223220

Väikevend palus, et ma teeksin ta toidust pilti, nii, et teda ennast pole näha. Niisiis, esiplaanil Väikevenna gyros pita ja tagant paistab Kõrrekese salat ja grillitud juust.

Suplused meres. Viimasel hommikul panin kella kuueks helisema, et veel viimane kord  nautida tulisoolast ja sinist lahesoppi, vaatega saarel asuvale kloostrile.

Ja siis viimasel päeval Mystras. Jälle mäe otsas, jälle hingekinnivõtvalt kaunis. Kindlus, sedakorda nunnakloostriga. Püha õde, vana, lahke ja Väikevennastki lühem, tuli kloostriõuel vastu. 20180706_12263220180706_124909

 

 

 

 

 

 

20180706_123827

 

 

 

 

 

 

Palju oli sellest, mis piltidele ei jäänudki – Väikevenna igaõhtune asjaajamine tänaval grillmaisi müüva mehega, vaimulikrüüs hiiglaslik mehemürakas, käekõrval tilluke roosas kleidis tüdruk, palavus, rõõm ja teadmine, et ma tahan Kreekasse tagasi minna. Ma igaks juhuks täpsustan, et ka Väikevend ikka jaksas ja üldse.

(Koju tulles tegime Kõrrekesega kohe, kui olime piisavalt puhanud, kreeka salatit!)

20180704_215722

Üks tore proua, kes igal õhtul oma roosade tuttidega nässupuhvit jalutas, sai pildile.

 

20180702_180710

Kreeka!

Eluhea

Nädala alguses märkasin, et igapäevane peavalutablettide hulk on kasvanud kaheni, unustamine on muutunud epideemiliseks ja õhtul koju jõudes ajas nutma kasvõi pestud põrandalt leitud plekk.

Praeguseks on kõik pinged maas.

Tunnistused on jagatud ja saadud. (Neil muidugi, kes veel nii anakronistlikke pabereid üleüldse koolidest saavad.) Lilled on jagatud ja saadud, lisaks oli ka šokolaade. Meil on kodus üldse viimasel ajal väga palju šokolaadi.

Eksamid on tehtud ja parandatud. Suur Vend sai oma viimase matemaatikavõla õiendatud, ja tulemuseks oli neli! (Me ei suutnudki meenutada, millal ta viimati matemaatikat neljale oskas.) Eks nad härraga koos – kaasaegse tehnika vahendusel siis – õppisid. Lõppkokkuvõttes olid esimese gümnaasiumiaasta tulemused üllatavalt viisakad.

Eile õhtul, mõnusa pingelanguse hetkel, tegi Suur Vend lahti oma Venemaalt ostetus kurgi-arbuusilimonaadi. Valasime kristallpokaalidesse. Kõrrekese peika ütles toosti. Jõime limonaadi, mis maitses nagu kurgi-arbuusilimonaad, sõime kõrvale Белочка komme ja arbuuse ning meeleolu oli ülev. Natuke limonaadi läks maha ka, aga see ei ajanud enam nutma.

Täna pealelõunal saabus jälle kainestav argipäev, kui bussiga trenni sõitnud Väikevend avastas end  vale bussi pealt ning trenni ei jõudnud.

Need on need tänapäeva lapsed, vangutas Suur Vend pead, muudkui ninapidi telefonis ja ei märka midagi.

Nii see on. Kuid siiski nägin asja positiivset külge – kuna pääsesin lapsele teise linna otsa trenni järeleminekust, jõudsin ise end balance’isse venitama. See tundus just täna erakordselt nauditavana.

Mul on veel tööl mõned (rõõmsad) kohustused, Kõrrekesel on pillimängukoolis erialaeksam. Suure Venna puhul kohustuste nappuse üle muidugi kurta ei saa – alanud jalgpalli MM mõjub kindlasti omajagu kurnavalt.