Öiseid ja päevaseid marsruute

Viimastel päevadel on õige mitmel ööl halva unenäo tõttu mulle kaissu poetud. Enamasti läheb mul selle peale uni ära ning naaseb alles äratuskellaga. Üks hommik tulingi kell 5 üles ja triikisin paraja hunniku pesu – nii et ehk oli Kõrrekesel minu suhtes õigus (vt eelmist postitust).

Eile hilisõhtul, kui ma parajasti magama tahtsin jääda, tuli aga minu juurde mu tütar kassiga, hääl täis dramatismi: Emme, Nurril on kõrva taga mingi punn, me peame temaga arsti juurde minema!

Kui ma täna hommikul loomaarstile helistasin, olin veendunud, et loomaarst hakkab punni peale naerma. Ei hakanud, ütles tõsiselt, et punn pole naljaasi ja leidis samaks päevaks aja.

Läksin võtsin siis kohe peale tööd kassipuuri Mamma juurest – viimati olime sellega nädal tagasi Marta arsti juurde vedanud – ja Väikevenna lasteaiast ja läksime koju. Olin eelnevalt Kõrreksele helistanud, et ta kassi enam välja ei laseks.

Kodus oli ootamatult terve pere, kuid kassist polnud haisugi. Otsisime tubadest. Vaatasime garaaži ja keldrisse ja sauna. Kõrreke kutsus õuestki – äkki ikka lipsas uksest välja. Helistasin loomaarstile ja ütlesin, et ma ei leia kassi üles.

Viis minutit hiljem leidis Suur Vend ta keldri eesruumist vanade mööblitükkide vahel kössitamas. Kümme minutit hiljem olime juba loomaarsti juures.

Kuulus punn osutus putukahammustuseks või kolleegi küünekraapsuks. See-eest saime kiibi, loomatoidu, ussirohu ja punase kaelarihma. Ja ehmatava arve. Aga kass nimega Nurr Siidikera on nüüd täieõiguslik tartlane.

Väikevend oli kogu protseduurist erutunud ja tahtis ka endale medaljoni. Kahjuks ütles loomaarst, et selle saab ainult koos kiibiga. Kass oli samuti erutunud, käpad higistasid, karv oli lahti ja silmad venisid taldrikusuuruseks.

Viisin kassi ja tütre koju ning Väikevenna jalkatrenni. Trennist viisin noorhärra Mamma juurde ja sõitsin ise Suurele Vennale trenni järele. Sealt trennist tulid auto peale Suur Vend, kaks meie kandis resideeruvat semu ning infoleht Pärnu võistluste kohta. Võistlused maksavad samapalju kui kassi tervise turgutamine.

Päris õhtul käisin joogas ja avastasin, et ma suudan  silda teha ja hoida! Aga käte peale kogu  keha matilt lahti veel ei tõsta.

Lisaks sellele võin anda tänase õhtul põhjal ka nõu, kuidas saada endale vaimustavad suitsusilmad – värvi hommikul ripsemeid, unusta see ära ja mine  õhtul sauna!

Advertisements

Basaarilt ja teenijatoast

Kui Väikevend nägi poes müüdavat komplekti kauboide ja hobustega, hinnaga 3.99, meenus talle, et tal on kusagil kodus kindlasse kohta peidetud rahakott kuue euroga.

Emme, palun osta mulle need kauboid, ma annan sulle ausõna kodus raha tagasi!

Kodus meisterdas Väikevend paberist lendava taldriku, joonistas selle ühele poole lille ja teisele kirjutas hinna – 5.99.

Emme, osta see palun ära! 

Ostmine oleks minu arvepidamise järele tähendanud, et siis ma oleksin võlgnenud oma pojale veel kõigest kaks eurot. Lõpuks leppisime kokku, et mina saan Väikevennalt kolm eurot kauboide eest ja lendavat taldrikut võime mõlemad kasutada.

Elu nagu basaaril.

Või veel hullem.

Nädalavahetusel pesu triikides täheldasin oma teismelistele, et mina näiteks triikisin omad pesud, kaasa arvatud voodipesud, alates kümnendast eluaastast ise.

Mamma lihtsalt ei triikinud enam minu asju ja kui ma tahtsin, et oleks sile, pidingi ise tegema. 

Äkki Mamma lihtsalt ei viitsinud?

Aga sina ju viitsid, nii et kõik on korras, nentis Superstaari vaatav Kõrreke.

Me kõik armastame kohutavalt rääkida!

Mõnikord on mul tunne, et kõige sagedamini tekitab meie peres vaidlusi küsimus, kes kellele vahele segas. Mina räägin alati palju (välja arvatud siis, kui mul on jätke-mind-ometi-rahule-tunne). Mu tütar räägib palju (välja arvatud siis, kuni jõutakse küsimusteni kas-flööt-on-harjutatud  ja kas-tuba-on-korras). Mu suurem poeg räägib palju (välja arvatud juhtumitel, kui vestlus kipub tüürima väljapoole tema enda suurepärast isikut). Väikevend räägib alati palju.

Praegu, kui Väikevend on õppinud lugema nii trüki- kui kirjatähti, on tal muidugi palju uudiseid ka. Näiteks eile, kui kogu perega autos sõitsime, teatas ta toonil, millega edastakse vaid väga tähtsaid uudiseid: Teate, Tartus on ka hotell!

Seedisime uudist mõnda aega. Olime teel surnuaeda, et laste vanaisale sünnipäevaküünal viia. Õhtuses surnuaias muidugi teemadest puudus polnud. Mis saab inimesest peale surma, kas vanaisa on parasjagu kodus, kes saab küünla põlema panna, kuidas surnuaial käitutakse (viimane teema oli eriti südammelähedane Suurele Vennale, kes noomis väiksemat), kas hing on olemas ja kas öine surnuaed on hirmus.

Pärast läksime prantsuse kohvikusse kreppe sööma. Seal sai kõik, mis nädala jooksul südamel, ka ära räägitud. Muuhulgas küsisin, mis oli kõige toredam möödunud nädala jooksul.

Väikevend: kõige toredam oli see, et ma sain kiirnuudleid süüa*.

Kõrreke: kõige toredam oli, et ma sain solfeedžo koduse töö eest kümne.

Suur Vend mõtles kaua. Ta oli olnud ainus laps, kes nende klassis Pan Kleksi oli lugenud. Kui siis lugemikus oli katkend, oli tal teistele lastud raamatust rääkida. (Ma ei öelnud seda, et sinna võeti ainult A-tähega algavaid poisse, et teised ennast halvasti ei tunneks – ta on nimelt oma klassi ainus poiss, kes oleks kvalifitseerunud.) Mitu toredat asja on veel ees – laupäeval ühe parima sõbra sünnipäev, pühapäeval võistlused.

Mõned asjad olid jamasti ka – näiteks tegi korvpallis trenni asendustreener, kelle võtete arsenali kuulus kaotajameeskonna kätekõverdustele saatmine, poiste joogipausile mittelubamine ning ühe poisi, kes talle vastu vaidles, trennist minema saatmine. (Kuigi üldfüüsilist tegi ta hästi, oli Suur Vend õiglane.) Reedeses trennis oli ta andnud poistele harjutuse, mis ühele semule meeldinud polnud. Treener oli seepeale öelnud: kujuta ette, et kuskil on samasugune poiss, kes teeb seda harjutust kolm korda.

Siis võttis sõna Suur Vend. Kujuta ette, et kuskil on samasugune poiss ja tal on trennis joogipausid!

Kõige toredam oli sel nädalal see, et ma seda talle öelda julgesin!

Juttu jätkus loomulikult kauemaks.

*Tavaliselt need meil tõesti menüüsse ei kuulu, aga kui elektrik pidi tulema ning katkise voolumõõtja ära vahetama, siis oli see ainus toit, mille enne jõudis valmis teha.

Tsüklis

Enam ei üllata mind ainuski ASI.

Kui asjad on sandist veel sandimaks läinud, hakkab see tsükkel korduma, ütleb murfoloogia edasijõudnutele. Ning lisab lohutavalt: kaks untsuminekut on alles algus.

Laupäeval olime elektrita. Pühapäeval oli muidu elekter olemas, aga pikemat aega vilkunud vannitoa lamp ütles üles. Pühpäeva õhtul lakkas töötmast sülearvuti laadija.

Täna selgus töökoosolekule sõites, et autokumm on tühi.  (Kuu aega tagasi oli sama jama, ainult et suvekummiga.) Ma polnud isegi üllatunud. Kõige raskem muide oli leida pumbaga mees. Meestel, kes olid sellise näoga, et neilt võinuks pumpa eeldada, seda polnud. Üllataval kombel osutus pumbaga meheks aga kolleeg, kellelt ma seda küll oodata ei osanud. Ta teatas oma prouale viksilt, et tööl läheb kauem ja pumpas rehvi kenasti niipalju täis, et julgesin töökotta sõita.

Sõitsin kummiposti ja seal tuvastati süüdlane – pisike metalljubin ja pandi lapp peale.

Jah, tõepoolest – miski ei ole nii möödapääsmatu, kui viga, mille aeg on tulnud.

Ootan huviga homset.

Harjutusi maailmalõpuks

Võtmaks midagi ette  enne maailmalõppu vägisi kuhjumakippuva tööga, leppisin Vanaemaga aegsasti Väikevenna asjus kokku. Suur Vend pidi minema kaheks päevaks võistlustele. Kujutasin ette vaikset päeva koos tütrega, kumbki meist nohistab vaikselt oma asju teha ja lõunaks valmistame tervislikku toitu  ja nii edasi.

Hommikul ärgates selgus aga, et suuremas osas  majas pole voolu.  Suur Vend tormas abivalmilt minu tuppa, tagavarapirn näpus, kuid kasu sellest paraku polnud.  Järgisin härra poolt telefoni teel antud instruktsioone  ning  peale esimese korgi vahetamist süttis  esikus  tuli.  Suur Vend näitas välja vaimustust, mis poleks saanud olla suurem ka siis, kui oleksin ise tervele majale elektriskeemi joonistanud. Kahjuks sellega mu imepärane asjatundlikkus elektritöödes ka piirdus. Teisi korke ja kaitsmeid tööle ei saanud ning vool oli vaid laste tubades ja esikus.

Kell oli sealmaal, et Suur Vend tuli viia treeneri bussi peale ja Väikevend Vanaema juurde. Autos meenus, et noorsportlane on ununenud söömata. Ostsin talle Mäkist burksi.

Esimeses poes oli ainult kolm sobiva hulga ampritega korki. Teisest ostsin veel kolm. Pärast selgus, et oleks pidanud ikkagi väiksema amprite arvuga võtma. Vahetasin ära kõik sulavate kaitsmetega korgid. Valgust ei tulnud.

Helistasin elektrikule. Elektrik lubas tulla kell kaks. Vahepeal viisime elektrikeetja ülakorrusele’ ning valmistasime Kõrrekesega endile kiirnuudleid. Pärast vaatasin küünlavalgel raamatut kunstiajaloost.

Elektrik tuligi peale poolt kolme. (Olin jõudnud Bütsantsi kunstini.) Vea leidis vist üles, aga parandada ei saanud, sest viga oli plommi all.

Elektrik helistas EE-sse ja selgitas asja. Plommi maha võtta ei lubatud, see-eest lubati uusi elektrikke.
Juba tunni aja pärast tulidki. Kaks tükki. (Vaatasin parasjagu pilte barokk-arhitektuuri kohta.) Elektrikud ütlesid, et nii ebaloogilist elektriskeemi pole nad kusagil varem näinud.  Selgus, et viga oli mõõtjas. Mulle selgitati täpsemalt ka, aga ei jäänud meelde. Igal juhul sain peale Picassot kõigi töömehesaabaste jäetud pori porivaibalt tolmuimejaga ära imeda. See tähendas, et asi sai korda.

Õhtul, kui olin Väikevenna Vanaema juurest hoiult ja Kõrrekese Mamma juurest solfedžotunnist koju toonud helistas mulle elektrik. (Näed siis, mitte ainult minul pole tänase päeva tulemusena elektriku numbrit, vaid neil on kohe minu oma ka!) Ta unustanud näidud võtta.  Panin raamatu kinni – Jackson Pollock on ju täiesti asjakohane teema lõpetuseks ja läksin taaas elektrikapi juurde.

Tundus päris tore panna pesu masinasse ja praeahjust kohupiimavorm välja võtta. Kuigi nüüd ma tean, et lisaks pr Pauksoni soovitusele on lisaks tikkudele, küünaldele ja soolale maailmalõpus ka kiirnuudleid vaja.

Isadepäevast. Lihtsalt

Tänavu oli viies sügis, kui oma isale koogi asemel küünla viisin. Lasteaias sedakorda pidu polnud. Õnneks. Ja eelkoolis meisterdatud kaardi andis Väikevend isiklikult oma papsile eile üle. Nii et perekondlikus plaanis oli olusid arvesse võttes kõik absoluutselt rahulik.

Nii rahulik, nagu muidugi saab olla päev, mil Väikevennal olid elu esimesed jalkavõistlused. Tulemus: medal ja marraskil põlv. (Olgu täpsustuseks öeldud, et kui välja jätta kulla võitnud narvakad, saidki kõik ülejäänud lihtsalt medalid.) Meie Suure Vennaga elasime kaasa.

Aga, nagu lubatud, siis isadepäevast. Kunagi mitmeid aastaid tagasi andis üks vanema põlvkonna vaimulik intervjuu. Ta ütles, et nõuanne, mille tema isa talle andis – see nõuanne peab siis tänaseks olema nii saja aasta tagune – see nõunanne oli mitte kurameerida tütarlapsega, kellega pole plaanis abielluda. Tänane nõuanne oleks siis ehk mitte teha lapsi naisega, kellega pole plaanis lapsi üheskoos suureks kasvatada?

Ah, mis siin ikka. Elu on ebaõiglane. Nõnda arvas kahtlemata Väikevend, kui ta mind trennist tagasi oodates oli meisterdanud plakati loosungiga Süia! Kahjuks sai plakatist enne, kui ma pilti teha jõudsin, Hiiremaa raha.