Õigupoolest oli ju lubamatult naiivne loota, et kui lapsele on väikseks jäänud tema kevadel ostetud kehalise tossud, on kummikud endiselt parajad.
Emme, mul olid varbad täitsa kronksus juba!
Ostsin siis piigale uued kummikud. Edevad kirjud ja lühemate säärtega.
Lohutus on muidugi see, et kui mu laps kasvamist jätkab – ja kõik märgid näitavad, et jätkabki – saan varsti juba kõik need paar kuud kantud ja väikseks jäänud jalanõud endale. Peokingadele ja talvesaabastele ma praegu veel ei mõtle, äkki ei lähe muidu talve tulles enam jalga.
***
Lõvipoiss, tundub, on ostnud endale võileivagrilli näol justkui kodulooma. Ses mõttes, et kulud looma soetamiseks on oluliselt tagasihoidlikumad võrreldes lisanduvate püsikuludega. Esmalt hiigelrull majapidamispaberit selle puhastamiseks. Siis lõputult röstsaiu ja juustu. (Hea isuga masin, peab ütlema.)
Lastele ei maksa mõistlikku toitu enam eriti pakkuda. Põhimõtteliselt sööksid nad neid grillvõileibu vist päev läbi, ja tundub, et nad argipäeviti, kui mina tööl olen, seda vist teevadki. Noh, koolis nad söövad muidugi kartulit ja kastet ka…
Emme, kui sa poodi lähed, too palun juustu! hüüab Lõvipoiss mulle järele. Ma panin viimased tükid saia vahele ära!
***
Väikevend seevastu on alustanud seltsielu elamist. Täna kutsus lasteaiasõber ta õhtul enda poole külla. Päris raske oli teda sealt kell pool kaheksa tulema saada.
Ma hakkangi kolmapäeviti K-l külas käima, teatas ta lõpuks uksel kummikuid jalga vedades.
***
Aga mida ma ise tegin? No vot, täpselt niisugused need naised on. Laps jäetakse poolvõõraste hoolde, et aga ise aga küüsi lakkima minna! (Ilusad vaarikapunased tulid – kahjuks muidugi aastaajale sobivalt sooja soki all peidus.)