Monthly Archives: september 2010

by

Jalad, koduloom ja seltsielu

Õigupoolest oli ju lubamatult naiivne loota, et kui lapsele on väikseks jäänud tema kevadel ostetud  kehalise tossud, on kummikud endiselt parajad.

Emme, mul olid varbad täitsa kronksus juba!

Ostsin siis piigale uued kummikud. Edevad kirjud ja lühemate säärtega.

Lohutus on muidugi see, et kui mu laps kasvamist jätkab – ja kõik märgid näitavad, et jätkabki – saan varsti juba kõik need paar kuud kantud ja väikseks jäänud jalanõud endale.  Peokingadele ja talvesaabastele ma praegu veel ei mõtle, äkki ei lähe muidu talve tulles enam jalga.

***

Lõvipoiss, tundub, on ostnud endale võileivagrilli näol justkui kodulooma.  Ses mõttes,  et kulud looma soetamiseks on oluliselt tagasihoidlikumad võrreldes lisanduvate püsikuludega. Esmalt hiigelrull majapidamispaberit selle puhastamiseks. Siis lõputult röstsaiu ja juustu. (Hea isuga masin, peab ütlema.)

Lastele ei maksa mõistlikku toitu enam eriti pakkuda.  Põhimõtteliselt sööksid nad neid grillvõileibu vist päev läbi, ja tundub, et nad argipäeviti, kui mina tööl olen, seda vist teevadki.  Noh, koolis nad söövad muidugi kartulit ja kastet ka…

Emme, kui sa poodi lähed, too palun juustu! hüüab Lõvipoiss mulle järele. Ma panin viimased tükid saia vahele ära!


***

Väikevend seevastu on alustanud seltsielu elamist. Täna kutsus lasteaiasõber ta õhtul enda poole külla. Päris raske oli teda sealt kell pool kaheksa tulema saada.

Ma hakkangi kolmapäeviti K-l külas käima, teatas ta lõpuks uksel kummikuid jalga vedades.

***

Aga mida ma ise tegin? No vot, täpselt niisugused need naised on. Laps jäetakse poolvõõraste hoolde, et aga ise aga küüsi lakkima minna! (Ilusad vaarikapunased tulid – kahjuks muidugi aastaajale sobivalt sooja soki all peidus.)

Advertisements
by

Kõik algas hirsipudrust

Hommik, kui saad magada poole kümneni, oleks õigupoolest väärt lipu vardasse tõmbamist. Millalgi käis vist Väikevend, kuid suunasin ta sokke jalga tõmbama ja venna jurde minema. (Lõvipoiss võiks sama hästi meil Lõopoisi nime kanda, kui ta pole ka alati kõige varasem, on temaga hommikuses krapsakuses raske võistleda.)

Kui ma siis lõpuks pool kümme ärkasin – lipu ülestõmbamiseks muidugi liiga hilja – ja putru keetma suundusin, avastasin, et kõiki pudruhelbeid on vaid paki põhjas. Kuivainekapi sügavustest leidsin ühe segase uitmõtte ajel ostetud hirsipaki.

Hirsiputru ma lasteaias vihkasin (kodus meil seda ei tehtud.)

Ka Kõrrekesel ja Lõvipoisil olid umbes sarnased mälestused.

Aga ehk on mu maitsmismeel vahepeal arenenud, pakkus optimistlikult Lõvipoiss.

Pealegi on hirss maailam üks vanimaid teravilju, seda on kasvatatud juba üle kümne tuhande aasta, lisasin mina.

Kõrreke luges pakilt, mida kõike kasulikku hirsis leidub.

Väikevend ei öelnud midagi.

Keetsin pudru veega, pärast panin natuke kohvikoort.

Väikevend sõi kõigist isukamalt. (Tavaliselt ta üldse putrusid ei armasta!) Minu meelest polnud samuti väga viga (mul oli nina ka kinni, nii et seda iseloomulikku lõhna ma eriti ei tundnud.) Ka Kõrreke sõi oma taldriku tühjaks. Ainult Lõvipoisi maitsmismeel polnud eriti arenenud.

***

Lõunaks sõime kanasuppi. Kanasupi juures on kõige tähtam loorber. Muidu ei tule õige maitset. Mina teen veel nii, et panen kooritud ja pestud porgandid kogu täiega puljongisse ja pärast tükeldan. Sibulad keedan samuti puljongis tervetena ja pärast võtan välja.

Lastel on kanasupile ainult üks nõudmine – nahka ei tohi olla. Supp maitses hästi. (Nahka polnud.)

Pärast lugesin Sinuhet. Mul on see vanem, Aaviku tõlge. Paksud romaanid on üliväga sügise teema. Eriti, kui saab voodis, kohvi rüübates lugeda.

***

Õhtul tegime Lõvipoisiga õunakooki. Väga hea tuli. Söödi nii kiiresti ära, et piltigi ei jõudnud teha. (Kook oli küll ette nähtud kaheksale, aga ju need kaheksa peaksid siis eriliselt närvad koogisööjad olema…) Retsepti leidsin nami-namist. Ainult graham-jahu kasutasin, nii et tuli selline tumedam ja muredam. Aeda jäi veel palju õunu, kõiki vist koogiks ei küpseta.

Siis jätsime Väikevenna õega filmi vaatama. Läksime pudeleid viima – Väikevenna sünnipäevakalja omad on äädikakärbeste tõmbekeskus – ja suuremale vennale uut kuupiletit ostma.

Lisaks kuupiletile ostsin ka /…/, /…/, /…./ jne. (Kusjuures, ma eile peale tööd käisin poes, et nädalavahetusel enam midagi poleks tarvis.) Sellest toidust, mis ma koju tassin, peaksid söönuks saama seitsekümmend seitse kotermanni, kui meenutada võrdlust oma lapsepõlve lugemislemmikute hulgast. Kuigi jah, kui nüüd meenutama hakata, kasutas seda võrdlust mitte enam esimeses nooruses üla-memm. (Kuigi seose boonuseks võiks olla tõsiasi, et ta kirjutas salaja luuletusi ja oli üldse väga terane naisterahvas.)

“Mina, vaene naine, pean hommikust õhtuni rügama ja keetma ja lappima ja pesema…”

“… ja toiduretsepte kirjutama,” lisasin mina.

“Jah, muidugi, ja toiduretsepte pean ma ka veel kirjutama!” ütles ta.

Lõvipoiss ostis  oma isiklike rahade eest võileivagrilli.

by

Aeg veeta ja mis saab roppudest teismelistest

Iibisepesa on nüüd mõningad päevad pidanud toime tulema ilma sooja veeta.  Boiler, nagu selgus elektriku diagnostikast, oli ühendatud vooluvõrku (eelmise omaniku poolt siis) telefonikaabliga, tekkis lühis ja boileri kütteorgan lakkas funktsioneerimast.

Täna kasutasin juhust ja ühendasin meeldiva ja kasuliku. Kõige pisem sitasitikas saadeti köha tõttu vanaema poole vanni, ülejäänutega nautisime teemapargis kõikvõimalikke mõnusid.  Meeldiv ja kasulik. Kuigi igapäevasteks hügieeniprotseduurideks terve pesakonnaga vist ikka kallivõitu.*

Õhtul saime pesumajateenuse läbi teinud puhta putuka uuesti auto peale – Vanaema juures vannis oli väga tore olnud – ja tulime koju.

Lõvipoiss oli söögilauas tavatult mõtlik.

Emme, vaata, teismelised on sellised ropud. Aga kuidas täiskasvanuks saadakse.

/?/

Noh, kuna ja kuidas sa teada saad, mis on õige ja mis vale.

/Kas ma olen tõesti suutnud jätta mulje, et ma seda nüüd tean?/

Pärast tuli ta kuulama, kuidas ma Väikevennale tema enda valikul Pipi spungijuttu lugesin ja rääkis meile anekdoodi.

Õpetaja küsib Jukult: Missugune oleks elu ilma veeta?

Juku vastab: Siis me ei saaks ujuma õppida ja upuksime ära.

Vot nii!

*Nagu sportlikud harrastused ikka. Nii sai tütar Kõrreke suve algul klassi lõpetamise puhul oma isalt kingiks hiilised. Noh, need ratastega tossud, eks ole. Suvel oli ainus kulu paar plaastrit põlvele, aga sel kooliaastal on kulunud juba paar pükse, kaks kinnast ja sukkpüksid.  Peaks vist eelarvesse püsikuluna kirja panema. ( Ehkki osavus kasvab – viimati olid katki põlv ja kinnas, kuid püksipõlv oli täiesti terveks jäänud.)

by

Apteeker Melchior (ja mis veel on hääd ajaviiteks)

Näed sa, Sehkendaja jõudis ette. Aga tore, et  meeldis. (See on nüüd üks viletsamaid algusi, mida üldse välja võib mõelda.)

Aga Hargla oli hea. Ma nautisin seda esimesest viimase leheküljeni. Mitte seepärast, et ajalooline ja et kriminull. Vaid tõesti hästi oli kirjutatud.  (Kirjutamisoskus ei ole kodumaise ja kaasaegse tugevaim külg – minu subjektiivsest maitsest lähtuvalt vaid paari erandiga. )

Mis meenusid? Seda okastega lille nime ma praegu ei ütle.

Aga täpselt aasta tagasi, sügisel, loetud Mosaiikmõrvad tulid küll meelde. Viimane oli üle mitme aasta hea ajalooline kriminull,  mida ma lugesin. Enne Apteeker Melchiori siis.

Ja siis veel Krossi Kolme katku vahel ka – just need Tallinna meeleolud, mis sest, et Kross jõuab nendega uusaja piirile. Reformatsioon on toimunud ja Liivi sõda käib, kui Harglal on veel kloostrid ja Templiordu.

Kriminulli saab kirjutada ka naistekana. Noh, Christie näiteks, ja Graham (vihjeks Midsomer ja Barnaby, kel muidu meelde ei tule), kus on palju suhteliine. (See võrdlus ei kuulu mulle, olgu siinkohal ausalt öeldud.)

Ja meestekana. Noh Hammett. Või McBain – enamasti need mulle õigupoolest väga ei istu. Sellel skaalal on tegu puhtalt meestekaga ja mingit suhteliini väga tõesti ei ole.  Küll on aga mehekäega joonistatud ideaalne naine – meelierutav, osav ja nutikas pärismaalane –  ja terve galerii mehi veel lisaks.

Pr Sehkendaja poolt hoolsa pereemana hoiatavalt äramainitud lembestseen mind isiklikult ei häirinud. Kuigi, samas, et saa salata, et see oli üks põhjuseid, miks ma raamatu oma kodust ja tütre silma alt ajutiselt ära sokutasin (leidsin oma poole lugemise pealt kadumaläinud raamatu  tütre teki alt üles).  Teisalt, mis siin ikka jaanalindu mängida. Kõik toimus ju seaduslike abikaasade vahel pealegi.  Ma ise lugesin samas eas täiskasvanute raamatuid juba küll. Kas ma elutoa kappi hoolsalt ärapeidetud Avameelselt abielust olin juba üles leidnud või mitte, seda ma tõesti enam ei mäleta…

Aga Hargla on hea. Lugege ja öelge siis mulle ka, kas sobib kümneaastasele või mitte.