Jaanilaupäeva hommik

Ärkasin tavaliselt ajal, peale seitset. Päike paistis, väga kummaline.

Väikevend magas. Tütar oli läinud peikaga rappa, et peaaegu-pööriöö päikesetõusu imetleda.

Suur Vend on kolmandat päeva klassiga Pärnumaal.

Küll aga oli kodus härra, toimekas nagu alati. Pani dušile uue segisti, kärpis puid, likvideeris mähkuripesi, valas autodesse klaasipesuvedelikku. Väikevend soovis esimesena uue segistiga duši alla minna.

Tõmbasin lipu vardasse ja toitsin kasse. Keetsin putru ja kohvi. Kass Kuki viis mu Suure Venna toa juurde ja vaatas küsivalt otsa.

Varsti tuleb, rahustasin teda.

Putru ei tahtnud keegi.

Kõrreke jõudis samuti rabast tagasi.  Rääkis päikestõusust linnuvaatlustornis, kohatud linnuliikidest, päikese järgi orienteerumisest, õigest rongist maha jäämisest, rattaga Jõgevale sõitmisest ning seejärel rattaga rongis sõitmisest. (Rongis oli olnud 21 jalgratast.) Sõi putru. Käis duši all. Ja ütles, et ärgu me teda mitte mingil tingimusel üles äratagu.

Kohe jõuab ka Suur Vend tagasi.

Rõõmsat jaani!

 

Viimased pingutused. Kohe algab!

Viimane nädalal veel enne puhkust oli sedasorti, mis pani mind huuli verele närima – ja ma isegi ei teadnud, et ma niiviisi teen.

Suur Vend jõudis siin vahepeal põhikooliga ühele poole, saades kuidagimoodi hakkama matemaatikaga, hästi emakeelega ja suurepäraselt inglise keelega. Nii et kokkuvõttes võib jääda rahule – jäänud on veel vaid riietusküsimus. Ma ei ole kindel, et see saab olema kergem kui eksamid. (Väikelastega on mõned asjad kuidagi lihtsamad. Paned nad riidesse, nagu vaja, ja kui nad end ära ei määri – mis tõenäoliselt muidugi juhtub – siis nad ka on riides, nagu vaja.)

Ka minul oli sel nädalal eksam, selle lõpuks mu huuled veritsesidki. Ja suvetööga sain samuti hakkama. Kuigi väsimus ja asjade segaminiajamine võttis lõpuks juba hirmutavad mõõtmed. Õnneks said täna üheksandikud oma tunnistused kätte. Oli südantsoojendav aktus, ilusad kleidid, soojad sõnad ja lilled. Selliste töökohustuste vastu pole mul midagi. Oma lilled panin kõrgele kapi otsa ära, ehk kass Kuki ei avasta neid sealt.

Täna õhtul läks Väikevend keemiateemalisse öölaagrisse.

Minul algas puhkus. Mõnda eelmise suve õndsushetke tahaks kindlasti korrata – Pärnusse soovin minna, ja avatud talude päevale.  Kõrrekesega on plaan üheks väiksemat sorti reisiks. Laulupidu tuleb juba õige varsti. Oma kukeseenemetsi näen juba unes. (Ma näen neid muidugi aasta ringi unes.) On ootamas kolmed-neljad teatripiletid.

Ja et kõik  saaksid omavahel hästi läbi, et kass Kuki ei tiriks seinast tapeeti, et lapsed ei oleks liiga palju  nutiseadmetes, et oleks päikesepaistet. Palju tuju heakstegevaid raamatuid. (No ja et see Suure Venna rõivastusküsimus saaks kah lahendatud.)

Ilusat suve meile kõigile!

Väikevenna suvepuhkus. Stiilinäide

Kui Väikevennal algas viimane kooliveerand, oli tal raske sundida end matemaatikaülesandeid lahendama. Nii saigi välja käidud lubadus, et ma ostan talle uued jalkapuutsad, kui kevadine tunnistus tuleb viisakas. Mis tähendab, et Väikevend sai endale tõesti uued spordijalatsid.

Ta oli nii tänulik, et üldse ei vingunud, kui ma tahtsin pisut ehte- ja rõivapoodides ringi vaadata.

See on sinu jaoks umbes nagu tehnika- või spordipood minu jaoks, oli ta väga mõistev.

Uusi jalanõusid tuli kohe staadionile testima minna. Et naasta mõne tunni pärast koos villiga jalal.

Täna läks Väikevend välja koos õuverpoordiga. Selle ostis ta endale sünnipäevarahade eest, hiljem hakkas rahapuuduses olles ostu kahetsema ning müüs selle oma isale maha. Isa lubab tal suuremeelselt oma tasakaaluliikurit kasutada.

Tänane sõit lõppes dramaatiliselt. Väikevend naases marrastuste, muhkude ja oigamisega. Ta oli kukkunud suurelt kiiruselt asfaldile ning käsi oli saanud hirmsasti haiget.

Ega midagi. Oligi juba hea mitu kuud möödas, kui viimati traumapunktis käisime. Seal oli rahvast palju ja tuli pidevalt juurde.

Mõni laps nuttis suure häälega, mõni oigas vaikselt, vahepeal tuli juurde inimesi küll kiirabi, küll politsei poolt eskordituna.

Istusin seal ooteruumis ja tundsin, kuidas aeg kaob. Olin plaaninud trenni minna ja kooki küpsetada, aga selle asemel istusin Väikevennaga traumapunktis. Väikevenna käsi enam nii palju ei valutanud, hoopis kannal olev vill hakkas valu tegema.

Läks ligi kolm tundi, enne kui meid sisse tagasi kutsuti. Luumurdu polnud.

Kas tema oli see, kes batuudilt kukkus?

Ei, see oli tasakaaluliikur, ütles Väikevend väärikalt.

Meedikud arutlesid omavahel, missugust terminit kasutada. Sest sõiduk oli justkui motoriseeritud, kuid mootorrattaks ega rolleriks ei kvalifitseeru, jalgratas pole ta ammugi.

Ah, pane lihtsalt, et ühelt tasapinnalt teisele, soovitas vanem kolleeg.

Kolme tunni jooksul oli imelisest päikesepaistelisest pealeõunast saanud tihe vihmasadu äikesemürinaga.

Trenni ma enam ei jõudnud, aga selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetasin valmis. Suure Venna eeskujul oli ka Väikevend teatanud, et tema ei kavatse küll sellist asja süüa.

Ammu pole ükski kook nii kiiresti ja nii jäägitult ära söödud.

Väljas on imeline, absoluutselt imeline aeg. Sirelid ja kastanid õitsevad, õhk on vihmajärgselt värske.

Ja linnud, nagu Väikevend täpselt teab, mitte ei laula niisama kõva häälega, vaid hüüavad lindude keeles kuule, meil koorusid just kaksikud pojad!

Järgmisel nädalal läheb Väikevend anatoomiateemalisse teaduslaagrisse.

Natukene justkui suvevaheaeg

Kui ma pealelõunal lõpuks töölt koju jõudsin, ajas Väikevend naabripoisiga trepil istudes ja jalgu kõlgutades juttu. Ilm oli selle aasta kohta tõesti ilus, päike paistis. Aianurgas lõhnas sirel.

Väikevend sai täna tõesti oma esimese hinnetega klassitunnistuse. Hinded olid päris head ja Väikevend eluga ärateenitult rahul. Koolist leidsime üles kadunud pinali, lauamängu, jope, talvesaapad ja veel terve kotitäie asju. Kõik justkui maast leitud!

Minu kooliaasta pole kaugeltki veel läbi. Jäin jälle suvetööle, ja siis tulevad veel lõpueksamid. Noh, vähemalt kolmepäevasel Rootsi-kruiisil käisin oma klassiga ära (kõik, kaasa arvatud ma ise, naasesid elu ja tervisega, ehkki täiesti kurnatult.) Hetkeks on tunnistused jagatud ning laste toodud piibelehed siinsamas toas vaasis. (Kuhu ma need selle hirmsa karvase kiskja eest ikka varjule toon. Kass Kuki on meister lillevaase ümber ajama.)

Kõrreke läheb homme klassiga metsa, kummikud ja toidukott on juba valmis. Kummikuid soovitasin mina ning toidukott seepärast, et veidrustele, nagu näiteks taimetoit, polevat metsas kohta.

Suurel Vennal on veel kaks eksamit.