Oli-kah-2015

Lapsed saavad suuremaks

Kõrreke sai enne jõulu kuusteist. Imeline iga. Kui öelda, et kõik teed on valla, siis selles vanuses on see vist isegi tõsi. Mis teeb ka murelikuks, sest lapse seltsielu ja hobitegevus on enneolematult intensiivne – nii et õppimiseks ei jää paratamutelt enam kuigi palju aega. Ja vabal ajal tuleb ju ometigi puhata. Aga eks ta ise tea paremini kui keegi teine, kui oluline kevad tal ees seisab. Ta on ju endiselt – nagu vanematele õdedele vist ikka kohane – see tubli laps. Ning viimasel ajal lisaks ka sageli  ka suhtekorraldaja.

Suur Vend on kesk pulbitsevat puberteeti. Ainus lohtus, et see minevat üle. Sel aastal vahetas ta korvpalli lõplikult jalgpalli vastu välja, nii et lisaks totaalsele puberteedile on meil ka totaalne jalgpall. Ma ei ole kuulnud, kas jalgpall läheb mõne ajaga üle või mitte.

Väikevenna puhul tuleb justkui üllatusena tõdemus, et ta polegi enam kuigi väike vend. Kuigi jah, õnneks on mul siiski endiselt pesamuna, kes igaõhtuse unejutu ajal kaissu poeb. Ja halva tuju puhul – minu halva tuju siis – ikka midagi ilusat ja heakstegevat püüab öelda. Omaenda halva tujuga on lood keerukamad. Tema senised hobid korvpalli, robootika ja lemmikloomaringi näol on osutunud vähemalt seni püsivaks. Päris imelik nii püsimatu lapse puhul.

Sellesse aastasse jääb ka vajadus pidevalt meenutada omal ajal Papa poolt korratut: kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Kui ikka ei taha, siis ei taha, ja kogu see sisemise ja välimise motivatsiooni tekitamise teema on sandile nagu vanaema Kivirähu Oskari-raamatust, kes püüab last putru sööma meelitada, tuues välja, et (surnud) vanaisale see puder nii maitses. (Ja teinekord võttis veel heeringat ka kõrvale!) Lapsele, kes on otustanud midagi teha/ midagi mitte teha on igasugu surnud vanaisad ja heeringad pigem argument nende endi otsuse õigsusest.

Mõni hea raamat

Selle aasta lemmik oli suvel loetud Kinnuneni Nelja tee rist. Tiitellehel seisev Majale, mille tubades elab palju lugusid, ongi sama hästi ka annotatsioon. Aga missugune maja ja missugused lood. Möödunud sajand on muidugi hea lugude rääkimiseks üldse. Emantsipeerunud ämmaemand Maria, tema alati kõrvaltvaatajaks määratud tütar, homoseksuaalne väimees – ajal, mil selliste meestega tegeles kombluspolitsei  – ja malbe Kaarina, Maria tütrepoja naine. Tõeline nelja tee rist, igal ühel oma lugu rääkida. Tegelikult ongi omad lood ju igal inimesel, igal suguvõsal.

Lugesin kohe otsa ka Katja Kettu Ämmaemanda.  Sellel oli eelmisega mitu ühendavat lüli – ka eelmise raamatu Maria oli ämmaemand nagu Sõgesilmgi, mõlemas oli juttu Lapi sõjast – aga tegelikult olid nad hästi erinevad. Esimene oli ikkagi selline perekroonika, teine aga üks kirglikumaid armastusromaane, mida ma üldse lugenud. See oli üldse üks eriline raamat – eriliselt intensiivsed keel, kujundid ja kirjeldused. Kui ma lugemist alustasin, olin sellest kirglikkusest ja naturaalsusest isegi häiritud, aga pärast sain aru, et ainult nii saabki sellist lugu, sõjakurjategija ja lapi ämmaemanda armastuslugu rääkida.

Need kaks olid mu jaoks sel aastal kõige enam ei-saa-käest-ära-panna-raamatud.

Lasteraamatutest kindlasti Madlike. Mulle tundub, et ta on Lindgreni omadest kuidagi teenimatult tahaplaanile jäänud. Ja teine raamat, Madlike ja Jaanikingu Põnn, oli veel parem esimesest. Sest esimeses osas olid need ägedad lood Abbe ja tema krahvist vaarisa ja vihmavarjuhüppega, aga teises osas tulid ka abitu vaesuse teema ja  Alva ballilkäik. Kõige kaunim kodussündimise lugu veel lisaks. Ja puhtjuhuslikult oli veel otse aastalõpus ka nukuteatri Madlikese-etendus, mida me kõigi rõõmuks – õitsev puberteet kahjuks muidugi mitte -vaatamas käisime.

Ma loodan, et mul õnnestub ka järgmisel aastal veel Väikevennale unejutte lugeda.

Põhi ja lõuna

Suurema osa aastast püsisime kodus – välja arvatud ühest puhkpillilaagrist teise traageldav Kõrreke. Aga siiski. Jõudsime nii põhja, kus juulikuus mõniteist soojakraadi

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

kui ka lõunasse, kus oktoobrikuus pluss kakskümmend kaheksa

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Soovitan südamest kõigile mõlemat sihtkohta, nii Muumimaad kui Küprose saart. Järgmisel aastal tahan ära käia Lottemaal – muidu kasvavad lapsed liiga suureks ja ei tule äkki minuga kaasa. (Päris üksi oleks vist kummaline minna?)

Söögimured

Kui varem olid nädalavahetuse lõunad kõige armsamad ja oodatumad ajad kogu nädalas, siis sellest aastast on asjad ikka päris teisiti. Kõrreke ei söö enam liha – see asjaolu polegi ehk nii häiriv, sest kõike muud ta ju sööb. Väikevend on eluaeg olnud toiduga pirtsakas ja valiv. Ning teema Suur Vend ja söök toetub kahele teineteisest järelduvale punktile: a)mis meil täna süüa on? ja b)meil ei ole kodus mitte midagi süüa. Loodetavasti ei kuku ta näljast järgmise aasta vältel kokku. Sest kui midagi tema maitse järgi (pitsa, pasta, saiakesed, pannkoogid, maiustused) ei ole, siis ta lihtsalt ei söö. Ma saan muidugi aru, et seisukoht ma ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu on ilmselge manipulatsioon ning ma ei kavatse pitsat ega isegi pastat päris igapäevasesse menüüsse võtta, aga mures olen küll.

 

Mina ise

Olen kõike seda püüdnud hallata ja kohati tunnetanud kõige haldamise võimatust.  Olen vist selles eas, et tuleb rõõmu tunda, et tervis on hea – ilmselt tänu sellele, et olen suhteliselt regulaarselt trennis käinud ja ka verd andnud nii sageli, kui võetakse (millegipärast on mul kaljukindel usk, et see mõjub hästi).

Mul on olemas hea tuju purk – Väikevenna rullikeeratud head soovid, tema emadepäevakingitus mulle. Kui tuju on kurb, siis ma võtan mõne lahti.

Näiteks: Soovin, et sul oleks miljon tulpi või sa oled sama tark kui isa või hoopis ma soovin, et saaksin sulle anda mitu abilist.

Täna keerasin veel ühe lahti. Seal seisis:

See oleks väga põnev, kui me läheks ja võtaks koera.

Tõesti põnev, pole kahtlustki. (Kuigi ma eelistaksin siiski miljonit tulpi või mitut abilist. Tulbid võiksid olla kollased!)

Advertisements

Viimased pühade-eelsed päevad

Enne, kui jõul tulla saab, oli meil vaja veel mitu asja ära teha.

Käisime näiteks teatris. Etenduse  Vaata Madlike, lund sajab! valis välja Väikevend. Kuna minu senine kogemusena on poegade teatrissesaamisel tavaliselt vaja läinud palumist, meelitamist ja ähvardusi ning kõike, mis sinna vahele jääb, siis ostsin poja sooviavalduse peale piletid ära. Suu Vend läks sõbra sünnipäevale, aga õde tuli kaasa ning isegi härra saabus autoga.

Teatritükk oli liigutav, kaunis ja lühike. Kõik olid pisarateni rõõmsad, kui Liisbet Madlikese juurde koju jõudis. Väikevennale meeldis eriti lehm ja see, et ta kuulis ära selle Liisbeti kuulsa laku panni! Kõrrekesele jälle kostüümid ja meeleolu. Tütre arvates oli see kõige ilusam etendus, mida ta kunagi näinud. Väikevend leidis, et etendus oli kiitust väärt. (See on neil koolis kõrgeim hinnang õppimises.)

Teel saalist garderoobi leidsime ka meie kadunud lapse. Väike Eleonoora oli kaotanud oma vanaema. Vanaema lilla pluusiga.

Leidsin ühe lilla vanaema, aga see ei osutunud õigeks, kuna minu vanaemal on püksid ka jalas, kinnitas Eleonoora. Loomulikult leidis ka Eleonoorake oma vanaema üles.

Pealinnas käisime veel ühes hiina restoranis, kus meie Kõrrekesega sõime elava viiulimuusika saatel imelist kõrvitsasuppi, kuna härrased nautisid mitte-taimetoite. Väikevend, kes algul oli jonninud ja teatanud, et tahaks hoopis tanklast burksi, oli samuti leebunud ning andis hinnanguks viimase piiri kiitust väärt.

Peale teatriskäiku sai mu tütreke kuusteist täis. Vanasti oli see passiiga. Nüüd, nagu ma teada sain, on tegu verstapostiga õnnemängude küsimuses. Kõrreke ostis kohe kahe euro eest lotopileti ning pettumus oli täielik. Vähe sellest, et ta ei võitnud midagi, tema käest ei küsitud isegi dokumenti vanuse tõendamiseks! Sünnipäeva õhtu veetis ta sõbrannade ja Suure Vennaga õudsete nukkudega põgenemistoas. Vanemad, eriti isa, osutusid vajalikuks transpordiküsimuses ja maksmise juures.

Tunnistuse sai teisipäeval ainsana Väikevend. Kui käekiri välja jätta, võis kõigega rahule jääda. Lisaks oli õpetaja palunud kõigil lastel üksteise kohta midagi toredat öelda ja seda oli ausalt öeldes huvitavam lugeda kui tunnistust. Oli tunda õpetaja suurt mõju – Kui käekiri korras on, siis on kõik korras. Sagedamini oli siiski välja toodud, et Väikevend on naljasell ja loomaarmastaja, mängib hästi rahvaste- ja korvpalli ning üks klassikaaslane (vist mõni tüdruk?) oli kirjutanud koguni, et Väikevend on tore, abivalmis ja ilus poiss. Tunnistusel kirjas olevad hästi ja kiitust väärt mõjusid selliste hinnangute kõrval kuidagi kahvatult.

Viimasel koolipäeval istusin ise pisut pikemalt tööl, et kõik selle aastanumbri sisse mahtuma pidavad kirjatööd ära lõpetada. Valmis sain. Härra viis vahepeal Väikevenna koju ja pärast trenni ka. Kuidagi ootamatult mugav on, kui mõnikord on kaks lapsevanemat võtta.

Samal õhtul oli Kõrrekese ja Suure Venna kooli kirikukontsert. Väikevend jäi naabripoisi juurde filmiõhtule, meie härraga läksime kuulama. Kõrreke mängis orkestris. Väikevenna üks poole-kohaga-naabripoiss (naabripoiss on ta nimelt neil päevil, kui ta isa juures on) laulis poistekooris. Ja lõpuks – nii Suur Vend (jalas pisut kukekaks jäänud viikarid, aga pidulik särk ja koguni kiki viksilt seljas-kaelas) kui ka Kõrreke ühes ja samas noortekooris. Koor kõlas väga hästi, poiste hääled olid juba mõnusalt mehised. Suurel Vennal on ses mõttes hästi läinud, et häälemurdest hoolimata pole kooris laulmises pausi tekkinudki. Oli näha, et kõik laulsid mõnuga. Lõpus oli jälle orkester. See, et nad mõlemad on muusikaklassi sattunud, kuna juhuslikult see kodu-juures-koolis võtta on, on ikka tore. Koolikooride kohta oli tase tõesti hea, ka poistekooril, mis oli võrdlemisi noor. Evangeeliumit loeti ikka muidugi ka ja noor kirikuõpetaja rääkis (täpselt oma isa häälega) jõulurõõmust nii pikalt, et pisemad hakkasid nihelema. Aga kõik oli tõesti rõõmus ja kaunis.

Täna polnud enam muud, kui Kõrrekese sünnipäev vanaemadega meie viimase aja lemmikkohas, Aasia kööki pakkuvas restoranis. Ausalt öeldes, kuna meil on kodus toidu suhtes kõik nii erivajadustega, on viimasel ajal väljas süües isegi lihtsam (kuigi loomulikult kallim). Lisaks saime üle mitme-mitme aasta ehtsa puu, kuna Mammale oli üks ootamatu kuusk koju toodud (aga tal oli endal juba olemas).

Homme siis kuuske ehtima.

Rõõmsaid pühi!

Jõul ligineb

Iga-aastased kooli jõulupeod puudutavad mind aasta-aastalt järjest vähem. Kuni nad olid olemas, tundusid nad ehk pisut tüütudki, nüüd, kus minu osalemine pole enam vajalik, mõtlen, et… oleksin ju tegelikult tahtnud näha, kuidas mu lapsed esinevad. Näiteks kuidas mu vanem poeg mängis, parukas peas, hullunud poistebändi fännitari. Või Väikevenda klassiga laulmas. Millega Kõrreke esines, ei teagi.  Kõik peod olnud toredad.

Minul oli muidugi oma klassiga pidu. Mis oli hoogne, loominguline ja iga muu kandi pealt nii nauditav, kui üks koolipidu üldse olla saab. Sain lastelt ka sooja kingituse – nii sooja, et võiksin vist kevadeni kütmisest loobuda.(Aga mul oleks oma villase tikitud pleedi all ikka soe!)

Väikevend käis täna õega raamatukogu lauamänguõhtul. Talle meeldis nii õhtu kui ka pärast koos õega koju tulla. Õde ise elab üle sünnipäevastressi. Järgmisel nädalal ju juba kuusteist. See pole naljaasi. Pakkusin lapsele rohelist teed ja tegin kirsimoosiga saia. Ja siis mängisime veel Väikevenna uut kaamelimängu. Pärast oli kõigil tuju parem. Ka Suurel Vennal, kes mängis oma mänukonsoolis jalgpalli. Ta teeb seda kogu aeg (nii et ma kardan, et perekond Simpsoni käekäik on jäetud saatuse hooleks).

Mina üritan vaikselt kodu koristada. Eelmisel nädalal ostsin näiteks uues tualettpotiharjad. Külmkapi pesin puhtaks. Ja laual on uus, punaseruuduline laudlina.

Nii et jõul ligineb. Vääramatult. Isegi lumi käis öösel korraks.

Jalgpall ja raamatud

Detsember kulgeb nagu ikka, mõned plusskraadid, pisut vihma (aga sedagi mitte nii palju, et näiteks auto puhtaks peseks) ja kingitused.

Mulle tegelikult meeldib kingitusi teha.

Sel aastal otsustasin loobuda ka põhimõttest kinkida jõuluks kõigile raamatuid. No ei võta mu vanem vennike raamatut kätte – kui kohustuslik kirjandus välja jätta – ja ma ei hakka ju talle ometi kohustulikku kirjandust kinkima, eks ole.  Aga Suure Venna soov – lemmikjalkaklubi särk – on pannud mu kukalt kratsima, käima läbi kõiki kodulinna spordipoode, otsima veebist, kirjutama (lapse) sugulastega Saksast ja Soomest. Tulemus – ühest poest leidsin kaks õiget särki, kahjuks üks ühe suuruse võrra väike ja teine jälle suur. Helistasin särgihuvilisele ja küsisin – kas mõne teise klubi särk – sest neid oli õiges suuruses küll – ei või olla – ja vastus oli enamvähem stiilis Saatan, tagane!  Ühest veebipoest leidsin õige särgi ja õige suurusegi – koos saatmiskuludega oleks hind tõusnud kolmekohaliseks. Õnneks tuli mulle meelde, et lapsel on ka isa ja delegeerisin ülesande talle. Esialgne tagasiside on paljulubav.

Mamma ja tütrega on asi lihtne – neile meeldivad raamatud küll ja nad oskavad isegi ütelda, missugused täpselt.

Väikevend armastab ka raamatuid, vähemalt neid, kus on juttu loomadest või mis on lõbusad või mille on kirjutanud Lindgren või Kivirähk. Ning Oskar ja asjad ju just ilmus!

Aga korduva raamatupoes-käimise tagajärg oli ka see, et ostsin iseendale lõpuks ära Rähni ravi. Sest kuidas ma käin tast muudkui mööd9789949565122.jpga ja loen ühe või kaks luuetust ja mõtlen, et appi-kui-äge! ja jätan ostmata.

Lisaks leidsin ma kaubanduskekuse pruugitud lasteraamatute riiulilt Suure Tõllu. Sellesama klassika, Jüri Arraku piltidega. No ei saanud sedagi kaasa haaramata jätta. Pealegi oli see korvist välja kukkunud – mine tea, mis oleks võinud juhtuda, keegi oleks näiteks võinud lastekas1507veel peale astuda. Väikevend, kes naases täna kolmepäevastelt võistlustelt, haukas koju jõudes vaeseid rüütleid ja oli raamatust võlutud.

Pildid, mis minule lapsepõlves suisa õõvatekitavad tundusid, tuvastas ta eksimatult saksa ristirüütlid. Pildid tundusid endiselt jubedad.

Aga Rähni ravist lugesime pärast üksteisele luuletusi ette. Oli väga lõbus.

Loodetavasti ei ole minu jõulupakis jalgpallivarustust.

Tutvun jalgpalliga parem läbi kirjanduse prisma:

Ükspäev üks põrsas läks üleni särama.

Ta pääses õue ja lõi kohe värava.

Värava ees aga pilgutas kaht

silma üks vasikas – väravavaht.

Kui jalgpallist luuletus kirjutatakse, saan ma aru küll.

Tore aeg

Kui lapsed on väiksemad, ja potentsiaalselt jõulupidusid külastava, päkapiku kohuseid täitva ja peoriideid valmissättiva vanemliku elemendi ühik ühe lapsühiku kohta on  ümardatult null-koma-kolm, on see jõuluaeg ikka… kuidas nüüd seda öelda… väsitav.

Praeguseks hetkeks on sellised peod, kuhu tuleb kohale minna ja osaleda ringmängus, kuidagi otsa saanud. Peaaegu. Sest minu töö-juure-jõulupidu ikkagi veel toimub – ja vähe sellest – Väikevend veel klassifitseerub seal osalemagi.

Peo kõige kriitilisem osa oli tantsuõpetajalt laenatud puhvkäiseline rahvariidesärk. Kui sisemised tõrked selle selgapanemisel ületatud said, jäi üle ainult peost rõõmu tunda. Ikka väga ehe asi oli – õlgede, vägikaikaveo ja sõrmkoogu, Kaera-Jaani, aisakellade ja Jõuluvana juhatusel isegi ühendkooriga. Ma nautisin sellest peost viimast kui silmapilku.

Ja peaaegu, et suutsin südamest kaasa naerda, kui lastele räägiti lõbusast peost õunte, kommide ja piparkookidega ning Väikevend küsis, et kus täpselt need õunad siis on. (Sest enne pakuti vaid kommi ja piparkooki.)

Ja mõnus on tulla õhtul koju peolt ja Väikevennaga autos vestelda. Et kuidas ta suureks kasvab ja kavatseb puberteedieas mõistlikuks jääda. (Emme, mis sa arvad, millal see vennal üle läheb?)

Kodus jagas Väikevend oma pakist kommi kõigile. Rääkis isale telefonis peomuljeid. Lugesime õhtuks Jõulujuttudest loo Vaata, Madlike, lund sajab! ning elasime südamest kaasa äraeksinud Liisbetile. Väikevend läks veel voodist korra musta pesu kasti viima ja juhendas – sa, emme, süga seni kassi, muidu ta läheb vahepeal ära!

Ja ema võib rahulikult varakult, kasvõi kell üksteist, magama minna, sest päkapikud käisid kohe detsembri alguses ära. Kõik lapsed said oma advendikalendrid kätte. Koos kirjaga päkapikult, kes ütles, et tuleb alles järgmisel aastal uuesti – vahepeal on ju nii palju pisikesi lapsi sündinud, kelle juurde tuleb iga päev jõuda.

Tore detsember on. Kui ainult selle pori saaks kuidagi lumega kinni katta.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Energia

Väikevend käis täna loomaringiga pealinnas õppekäigul.

Sain trennis olles sõnumi: Kle ma tlen kell 6.

Vastasin: Olen /…/ parklas.

Väikevend: Ok sa oled parim ♥ THNX.

Uskumatu, ma poleks kunagi arvanud, et mina võiksin mõne sellise sõnumi adressaadiks osutuda. (Aga nagu näha, ei maksa kunagi kaotada lootust!)

Seal energiakesuses oli väga äge,  me nägime, kuidas paekivist energiat tehti ja siis see paekivi kukkus mulle käe peale ja kaas veel kõige peale… küüne alla tuli natuke verd ja ma vist väänasin oma käe välja… aga mõtle, kuidas mul vedas – ainult kaksteist last valiti välja ja neil aeti juuksed staatilise elektriga püsti ja mina olin ka… ja siis tehti veel kehale sipelgate tunnet, see oli hästi mõnus… ühe õpetaja laps läks kaotsi, umbes viieaastane, aga ta leiti üles… siis juhtus ühe tüdrukuga õnnetus, tal tulid selja peale suured armid, sest ta läks ühte kohta, kuhu ei tohtinud ja kriimustas oma selja täitsa ära, verd jooksis, ta nuttis ka ja siis tuli ta vanaema… vanaema elas tal Tallinnas, aga ema ja isa said alles õhtul talle järele minna… ja seal loodusmuuseumis olid kalad ja topised ja ma tegin sinu jaoks telefoniga filmi… ja siis ma ostsin ühe spraidi ja topsitäie lima… kõik lapsed ostsid lima ja siis me mängisime sellega bussis… no ja siis üks tüdruk, saad aru, see oli nagu bussivägivald… ta kõditatas kõigepealt H-d ja siis mind – see meeldis meile mõlemale, aga kõik naersid, et bussivägivald… ja nelikümmend senti jäi järele ka!

Kodus asju lahti pakkides selgus, et lima oli vahepeal topsist välja voolanud. Väikevend korjas oma rohelise olluse tähelepanuväärse vilumusega kotipõhjast kokku ja pakkus seda ka mulle.

Kas sulle ei meeldi lima? See on umbes nagu kissell, kas sulle siis kissell ei meeldi?

Nentisin, et meeldib, ent rohkem siiski nagu tassis või kastrulis.

Õhtul kodus sai ta oma juttu rääkida veel vennale, õele ja telefoni teel ka isale.

Vend oli teist päeva palavikuga kodus. Ta ei leia, et tema ühekülgsel toitumisel (peamiselt pitsa, pasta, krõbuskid ja maiustused) oleks mingigi seos tema viimase aja sagedaste ühe-kahepäevaste haige-olemistega. See peab olema mingi lapsevanemate ulme.

Väikevennaga lõpeasime viimase Pettsoni ja Finduse raamatu. Ta luges selle esmalt ise läbi ja kuna ta seda tingimata ka mulle soovitas, siis lugesime unejutuna peatükikaupa uuesti. Suurepärane raamat! Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus vahepeal saad südamsest naerda ja siis muutud jälle luuleliseks ja lõpp on hästi õnnelik. Lisaks sain ma tõesti, nagu Väikevend lubas, ka teada, kes need Krähmud õigupoolest on ja mida nad Pettsonist arvavad.

See oli tõesti meeleolukas lugemine – kuigi täna ei pikutanud Väikevend mu kaisus -nagu tavaliselt – vaid istus hoopis minu laua taga ja sõi mandariine. (Detsember ju!)

Aga Väikevenna seljakott on pesumasinas – juba homme on Paides võistlused.