Äikeseline elu

Suurde suvesse on ilmunud äike. See on toonud muidugi mõned hädasti vaja olnud sahmakad vihma ja viinud meie kodust telepildi ja kaabliga veetud netiühenduse suurde arvutisse. Omad hea küljed on sellelgi – nii avastasin Kõrrekese hommikul Suur Vennaga viimasel ajal nii harva nähtavas üksmeeles Monopoli mängimas.

Veel viimase aja sündmustest – käisime koos suuremate lastega Kassitoomel Vanemuise sümfooniaorkestrit kuulamas. Kontsert oli ilus. Isegi Suur Vend ütles pärast rahvasummas auto poole lonkides, et hea päev oli. (Pärast täpsustades selgus muidugi, et ta oli silmas pidanud kohvikupõrandalt leitud 20-santiimilist.)

Elamustepagasis on ka kohtumine Tõelise Mölakaga. (Palun vabandust, selliseid väljendeid ma kasutangi ainult tõeliste mölakate puhul, muidu, ausõna, mitte.) Nimelt valisid poes kaks pumbatud lihaste ja rohkete tätoveeringutega tüüpi kommikarpe. Üks karp kukkus põrandale ja Tõeline Mölakas lükkas selle jalaga riiuli alla.

Vabandage, teil kukkus midagi! Miks te seda üles ei võtnud? ütlesin nagu pioneer nõukogude-aegsest multikast (muljet võimendas veel asjaolu, et ulatusin oma 160 sentimeetriga neile enam-vähem nabani.)

Sest mina olengi halb inimene! mörises Tõeline Mölakas paha multikategelasena mulle vastu.

Noh, vähemalt enesehinnang oli täiesti adekvaatne. (Ja üldiselt võiksin ma ise vähemalt puhkusel olles sellest korrapidajaõpetaja mentaliteedist lahti saada. Ei jõua kogu maailma mölakaid noomida ja korrale kutsuda.)

Advertisements

Emadest ja lastest

Üldiselt jõuab iga inimese elus kätte aeg – see võtab sünnist alates paarteist (+ n aastat mõnikord) aastat aega – kus ilmselt kõige kadestamistväärsem elu tundub olevat orbudel. Mäletan siiani jõuetut tunnet, mis mind valdas, kui Mamma küsis mõnelt mu sõbralt: Ja kuidas sul koolis läheb? Ta tegi seda enam-vähem esimesest viimase klassini, kusjuures polnud vahet, kas tegu oli inimesega, keda ta kohtas esimest korda algklassi- või gümnaasiumiealisena, stampküsimusest ei päästnud isegi punkarihari. Seda teeb ta muuseas nüüd ka, kui kohtub mõne mu lapse sõbraga.

Andsin sellessamas õndasas vanuses (paarteist + n aastat) endale lubaduse, et kui minul kord lapsed peaksid tulema, ei küsi ma nende sõpradelt mitte kunagi, kuidas neil koolis läheb.

Üldistades aga tänase päeva näiteid tähendab emaksolemine muidugi seda, et tuleb

– manitseda lapsi mitte liiga kaua arvutis olema;
– meelitada last, kes ainult loeb, natukesekski õue;
– meelitada last, kes veedaks kogu oma vaba aja staadionil palli tagudes, natukenegi lugema;
– panna lapsed sööma suppi;
– tegelikult kõigepealt lapsed üles leida, et nad tuleksid ja sööksid suppi;
– panna nad tegema elementaarsemaidki kodutöid;
– teha neile selgeks (loodetavasti mitte eluaegsete hingetraumade hinnaga), miks nad mõnda tööd veel tegema ei kvalifitseeru (nt loomult väga hajameelne laps niitma elektrilise muruniidukiga);
– lahendada lapse mure, kes kurdab, et tal pole enam ainsatki paari lühikesi pükse (tõmmata ta sahtel lahti ning presenteerida talle nelja paari sahtli eesosas);
– jagada enne ujumaminekut välja ujumisriided (et need kodus selga pandaks);
– laiutada käsi, kui laps rannas oma ujumispükste järele küsib (need jäid sul ilmselt kirjutuslauale arvuti kõrvale, kuhu ma nad sulle tõin!):
– pesta lapsel peast välja liiv, mis sinna otse jõekaldalt on sattunud;
– komplekteerida järgmiseks päevaks lapse klassivennale sünnipäevakingitus (sünnipäevapidu peetakse sedakorda vahelduse mõttes… staadionil).

Ehk veel midagi. Näiteks loota, et staadioni töötajad ei pöördu lastekaitsesse, kuna seal viibib päevast päeva, enam-vähem hommikust õhtuni üks poiss, kellel nähtavasti napib vanemlikku järelvalvet või keda kodus ahistatakse. (Viimase määratlusega jääks laps ilmselt täiesti nõusse, kuna tal paluti päeva jooksul tühjendada nõudepesumasin, kutsuda vend sõbra juurest koju, tuletati meelde, et arvutiaeg lõppes otsa ning otsiti välja uus raamat.)

Suvi, nagu ta just parasjagu on

Suvised päevad on täis ootamatusi ka kõige igapäevasemates küsimustes. Nii leidus meie lõunalaualauas frikadellisupikausside taga kaks viieaastast (külalislapsuke käis enne ilusasti kodus luba küsimas ja puha), kuid mitte ainsatki kümneaastast poissi. Suur Vend sõi samal ajal kanakintsu oma hea sõbra R pool. Ujumas käis R jälle meie perega.

Ega see jõe äärde minek nii lihtne polegi. Kõigepealt tuleb telefonitsi kätte saada Suur Vend. Seejärel minna ja otsida üles Väikevend ühest umbes viiest võimalikust naaberaiast. Kõrrekest on vaja veenda selles, et pooleliolevat raamatut on võimalik ka rannas edasi lugeda. Lõpuks on autos kõik lapsed ja rannalinad ja päikesekreem ja krokodill ja R ema poolt saadetud maasikad ja tee peal Mammale tagastada tulevad marjaämbrid.

Vesi Emajões oli +17°C.  Kõik käisid vees ära, krokodill ka korduvalt. Umbes 40 minutit ujumist, ja varbad kisuvad pisut krampi. Aga mõnus oli, tõepoolest. Maasikad olid pisut lödid, aga väga magusad.

Poisid ehitasid endale liivast losse. Kõrreke ehitas kanali ja silla, Väikevend amfiteatri gladiaatorite jaoks.

Kogu rannasolekut saatsid kilked Ei, ära pildista praegu! vahelduvalt kutsega Tule tee nüüd pilti! (Vahepeal, kui keelata tuli, sobis kasutada ka ähvardust Teen sust praegu pildi ja postitan su feissbuki seinale!)

Tagasiteel vahetasime Mamma juures tühjad ämbrid kausitäie vaarikate vastu.

Pärast õhtusööki (võileivad ja tee, vaariakad ja jäätis) võtsid  suured poisid rattad ja läksid otse staadionile.

Reisimälestused ujuvad pinnale. Ilmajuttu ka

Inimest võib äratada sajal erineval moel. Tuleb tunnistada, et äratus lõhnastatud kassi abil oli minu jaoks uus kogemus. Nii ärkasin ühel kenal hommikul, kui minu voodisse hüppas peenelt Pariisi järele lõhnav Nurr.

Kõrreke, kas sa lõhnastasid kassi?!

(Jah, tõin Kõrrekesele Fragonard´i parfüümimuuseumist tõepoolest lõhna kingiks.)

Ei, ma lõhnastasin oma patja ja Nurr lihtsalt magas mu padjal!

Hämmastavalt loogiline selgitus, kas pole?

Täna sain kätte ka laste poolt pisut rohkem kui nädal tagasi posti pandud kaardi.

Tere Emme! Oleme Nordkappil, Euroopa põhjapoolseimas punktis. Ilm on väga kehv. Oleme näinud üle 20 põhjapõdra ja söönud pilve sees. Kõik on reisiga rahul.

Oh, halva ilma otsinguil pole vaja küll kodust kaugele minna.  Ning kõik, kes armastavad lauamängu Mees, kes teadis ussisõnu, teavad ju ka seda, et lihtsam on põgeneda katku kui Eestimaa ilma eest.

Sild

Plikana unistad ikka igasugustest asjadest. Üldiselt mu kujutlus sellest, kuidas ma ühel päeval elama hakkan, just väga püsiv ei olnud. Kujuteldavad elukutsed vaheldusid nagu ka kujutlus mehest, keda ma kunagi armastama hakkan ja abielus olen ja lapsed saan.  (Need kõik tähendasid minu jaoks – ilmselge inglise romaanidega liialdamise tagajärg – sama asja.) Mis oli küll kindel: ma tahtsin rohkem kui üht last ning millegipärast visualiseerisin kogu selle kamba, s.t armastavad abikaasad koos võluvate järeltulijatega, sinist ja valget ruutu laudlinaga kaetud laua ümber.  Viimane on, lisaks lastele, seega ainus kindel sild kunagiste tulevikufantaasiate ja tänase päeva vahel.
Igapäevane elu kulgeb oma vääramatus rütmis.  Lapsed on olnud neli ja pool päeva olnud kodus tagasi. Täna panin kergendusohkega käima pesumasina: peale laste naasmist olid esmakordselt mõlemad mustapesukastid täiesti tühjad.

Oo, kaunis hetk, sa viibi veel!

Panin söögilauale värskelttriigitud lina ning katsime lastega laua. Enne, kui ma olin jõudnud pajakinda kööki viia, jõudis Väikevend tõsta kukeseenekastet mitte ainult taldrikusse, vaid ka laudlinale.  Suur Vend tegi sama kartulite ning Kõrreke tomatitega.

Õhtul tegin vaarikatega purukooki. Kõrreke keetis Halli Kuninga teed.  Võtsin uue puhta laudlina. (Viies alates kolmapäevast, kui lapsed on tagasi.)

Valitud hetked tänasest päevast

Tartu-Tallinn. Mulle tegelikult väga ei meeldi maanteed sõita. Eriti ei meeldi mulle sõita öösel kell pool viis. Õnneks oli tee tühi, võtsin peale hääletaja, kokutava ja õnnetu olemisega vandi. Kinnitas, et on kaine ja on hääletanud terve öö. Ta tundus siiski ohutu, lubasin ta autosse.

Nii me siis sõitsime, muusikamasinast tuli Ella Fitzgerald, autos istus groteskne inimpaar. Mina maani kleidi ja pärltikandiga booleroga, lõhnates D&G L’Imperatrice’i järele, minu kõrval neoonvestiga, öise maantee ja rohke suitsetamise järgi lõhnav mehike. Paljulubav sissejuhatus mitte just kuigi nõudlikule maitsele tehtud komöödiafilmile.  Udu. Kiiruspiirangud, mis läksid sujuvalt 30 kilometrilt tunnis üle 110 ja siis jälle tagasi, sekka veel seitsmekümneseid ja viiekümneseid sutse…

***
Lapsi polnud näinud üheksa päeva.  Varem vist polegi neist nii kaua eemal olnud.  Kiired kallistused Helsinki laevaterminalis, et järgmise laevaga juba Eestisse tagasi sõita.

No kuidas teil siis on läinud?

Hästi! Väikevend vaatab mulle otse silma. Issi ostis meile mustika kõrrejooki!

***
Õhtul teatas Väikevend, et tema on vahepeal harjunud juba ilma unejututa magama minema.

Olin kindlameelne: Tead Väikevend, sina võib olla saad ilma unejutu lugemiseta, aga mina küll ei saa.

Tegelikult nautisime muidugi mõlemad.

***
Oh jah. Kohvritäiest mustast pesust on umbes pool pestud. Suur Vend lõi täna trennis kaks värvat. Enne, kui ma jõudsin lastele oma reisist rääkida ja pilte näidata, oli Kõrreke jõudnud mõnda neist juba feissbukis laikida ja kommenteerida.

Kui ütlesin lastele, et imelik küll, kui teid ei olnud, ei tekkinud kodus isegi tolmu, nentis mu tütar elutargalt, et tolm tekibki riietest ja inimeste nahaebemetest, seega on loogiline, et kui neid polnud, pole ka tolmu.

Noh, nüüd seda muret siis enam pole.