Äikeseline elu

Suurde suvesse on ilmunud äike. See on toonud muidugi mõned hädasti vaja olnud sahmakad vihma ja viinud meie kodust telepildi ja kaabliga veetud netiühenduse suurde arvutisse. Omad hea küljed on sellelgi – nii avastasin Kõrrekese hommikul Suur Vennaga viimasel ajal nii harva nähtavas üksmeeles Monopoli mängimas.

Veel viimase aja sündmustest – käisime koos suuremate lastega Kassitoomel Vanemuise sümfooniaorkestrit kuulamas. Kontsert oli ilus. Isegi Suur Vend ütles pärast rahvasummas auto poole lonkides, et hea päev oli. (Pärast täpsustades selgus muidugi, et ta oli silmas pidanud kohvikupõrandalt leitud 20-santiimilist.)

Elamustepagasis on ka kohtumine Tõelise Mölakaga. (Palun vabandust, selliseid väljendeid ma kasutangi ainult tõeliste mölakate puhul, muidu, ausõna, mitte.) Nimelt valisid poes kaks pumbatud lihaste ja rohkete tätoveeringutega tüüpi kommikarpe. Üks karp kukkus põrandale ja Tõeline Mölakas lükkas selle jalaga riiuli alla.

Vabandage, teil kukkus midagi! Miks te seda üles ei võtnud? ütlesin nagu pioneer nõukogude-aegsest multikast (muljet võimendas veel asjaolu, et ulatusin oma 160 sentimeetriga neile enam-vähem nabani.)

Sest mina olengi halb inimene! mörises Tõeline Mölakas paha multikategelasena mulle vastu.

Noh, vähemalt enesehinnang oli täiesti adekvaatne. (Ja üldiselt võiksin ma ise vähemalt puhkusel olles sellest korrapidajaõpetaja mentaliteedist lahti saada. Ei jõua kogu maailma mölakaid noomida ja korrale kutsuda.)

Emadest ja lastest

Üldiselt jõuab iga inimese elus kätte aeg – see võtab sünnist alates paarteist (+ n aastat mõnikord) aastat aega – kus ilmselt kõige kadestamistväärsem elu tundub olevat orbudel. Mäletan siiani jõuetut tunnet, mis mind valdas, kui Mamma küsis mõnelt mu sõbralt: Ja kuidas sul koolis läheb? Ta tegi seda enam-vähem esimesest viimase klassini, kusjuures polnud vahet, kas tegu oli inimesega, keda ta kohtas esimest korda algklassi- või gümnaasiumiealisena, stampküsimusest ei päästnud isegi punkarihari. Seda teeb ta muuseas nüüd ka, kui kohtub mõne mu lapse sõbraga.

Andsin sellessamas õndasas vanuses (paarteist + n aastat) endale lubaduse, et kui minul kord lapsed peaksid tulema, ei küsi ma nende sõpradelt mitte kunagi, kuidas neil koolis läheb.

Üldistades aga tänase päeva näiteid tähendab emaksolemine muidugi seda, et tuleb

– manitseda lapsi mitte liiga kaua arvutis olema;
– meelitada last, kes ainult loeb, natukesekski õue;
– meelitada last, kes veedaks kogu oma vaba aja staadionil palli tagudes, natukenegi lugema;
– panna lapsed sööma suppi;
– tegelikult kõigepealt lapsed üles leida, et nad tuleksid ja sööksid suppi;
– panna nad tegema elementaarsemaidki kodutöid;
– teha neile selgeks (loodetavasti mitte eluaegsete hingetraumade hinnaga), miks nad mõnda tööd veel tegema ei kvalifitseeru (nt loomult väga hajameelne laps niitma elektrilise muruniidukiga);
– lahendada lapse mure, kes kurdab, et tal pole enam ainsatki paari lühikesi pükse (tõmmata ta sahtel lahti ning presenteerida talle nelja paari sahtli eesosas);
– jagada enne ujumaminekut välja ujumisriided (et need kodus selga pandaks);
– laiutada käsi, kui laps rannas oma ujumispükste järele küsib (need jäid sul ilmselt kirjutuslauale arvuti kõrvale, kuhu ma nad sulle tõin!):
– pesta lapsel peast välja liiv, mis sinna otse jõekaldalt on sattunud;
– komplekteerida järgmiseks päevaks lapse klassivennale sünnipäevakingitus (sünnipäevapidu peetakse sedakorda vahelduse mõttes… staadionil).

Ehk veel midagi. Näiteks loota, et staadioni töötajad ei pöördu lastekaitsesse, kuna seal viibib päevast päeva, enam-vähem hommikust õhtuni üks poiss, kellel nähtavasti napib vanemlikku järelvalvet või keda kodus ahistatakse. (Viimase määratlusega jääks laps ilmselt täiesti nõusse, kuna tal paluti päeva jooksul tühjendada nõudepesumasin, kutsuda vend sõbra juurest koju, tuletati meelde, et arvutiaeg lõppes otsa ning otsiti välja uus raamat.)

Suvi, nagu ta just parasjagu on

Suvised päevad on täis ootamatusi ka kõige igapäevasemates küsimustes. Nii leidus meie lõunalaualauas frikadellisupikausside taga kaks viieaastast (külalislapsuke käis enne ilusasti kodus luba küsimas ja puha), kuid mitte ainsatki kümneaastast poissi. Suur Vend sõi samal ajal kanakintsu oma hea sõbra R pool. Ujumas käis R jälle meie perega.

Ega see jõe äärde minek nii lihtne polegi. Kõigepealt tuleb telefonitsi kätte saada Suur Vend. Seejärel minna ja otsida üles Väikevend ühest umbes viiest võimalikust naaberaiast. Kõrrekest on vaja veenda selles, et pooleliolevat raamatut on võimalik ka rannas edasi lugeda. Lõpuks on autos kõik lapsed ja rannalinad ja päikesekreem ja krokodill ja R ema poolt saadetud maasikad ja tee peal Mammale tagastada tulevad marjaämbrid.

Vesi Emajões oli +17°C.  Kõik käisid vees ära, krokodill ka korduvalt. Umbes 40 minutit ujumist, ja varbad kisuvad pisut krampi. Aga mõnus oli, tõepoolest. Maasikad olid pisut lödid, aga väga magusad.

Poisid ehitasid endale liivast losse. Kõrreke ehitas kanali ja silla, Väikevend amfiteatri gladiaatorite jaoks.

Kogu rannasolekut saatsid kilked Ei, ära pildista praegu! vahelduvalt kutsega Tule tee nüüd pilti! (Vahepeal, kui keelata tuli, sobis kasutada ka ähvardust Teen sust praegu pildi ja postitan su feissbuki seinale!)

Tagasiteel vahetasime Mamma juures tühjad ämbrid kausitäie vaarikate vastu.

Pärast õhtusööki (võileivad ja tee, vaariakad ja jäätis) võtsid  suured poisid rattad ja läksid otse staadionile.

Reisimälestused ujuvad pinnale. Ilmajuttu ka

Inimest võib äratada sajal erineval moel. Tuleb tunnistada, et äratus lõhnastatud kassi abil oli minu jaoks uus kogemus. Nii ärkasin ühel kenal hommikul, kui minu voodisse hüppas peenelt Pariisi järele lõhnav Nurr.

Kõrreke, kas sa lõhnastasid kassi?!

(Jah, tõin Kõrrekesele Fragonard´i parfüümimuuseumist tõepoolest lõhna kingiks.)

Ei, ma lõhnastasin oma patja ja Nurr lihtsalt magas mu padjal!

Hämmastavalt loogiline selgitus, kas pole?

Täna sain kätte ka laste poolt pisut rohkem kui nädal tagasi posti pandud kaardi.

Tere Emme! Oleme Nordkappil, Euroopa põhjapoolseimas punktis. Ilm on väga kehv. Oleme näinud üle 20 põhjapõdra ja söönud pilve sees. Kõik on reisiga rahul.

Oh, halva ilma otsinguil pole vaja küll kodust kaugele minna.  Ning kõik, kes armastavad lauamängu Mees, kes teadis ussisõnu, teavad ju ka seda, et lihtsam on põgeneda katku kui Eestimaa ilma eest.

Sild

Plikana unistad ikka igasugustest asjadest. Üldiselt mu kujutlus sellest, kuidas ma ühel päeval elama hakkan, just väga püsiv ei olnud. Kujuteldavad elukutsed vaheldusid nagu ka kujutlus mehest, keda ma kunagi armastama hakkan ja abielus olen ja lapsed saan.  (Need kõik tähendasid minu jaoks – ilmselge inglise romaanidega liialdamise tagajärg – sama asja.) Mis oli küll kindel: ma tahtsin rohkem kui üht last ning millegipärast visualiseerisin kogu selle kamba, s.t armastavad abikaasad koos võluvate järeltulijatega, sinist ja valget ruutu laudlinaga kaetud laua ümber.  Viimane on, lisaks lastele, seega ainus kindel sild kunagiste tulevikufantaasiate ja tänase päeva vahel.
Igapäevane elu kulgeb oma vääramatus rütmis.  Lapsed on olnud neli ja pool päeva olnud kodus tagasi. Täna panin kergendusohkega käima pesumasina: peale laste naasmist olid esmakordselt mõlemad mustapesukastid täiesti tühjad.

Oo, kaunis hetk, sa viibi veel!

Panin söögilauale värskelttriigitud lina ning katsime lastega laua. Enne, kui ma olin jõudnud pajakinda kööki viia, jõudis Väikevend tõsta kukeseenekastet mitte ainult taldrikusse, vaid ka laudlinale.  Suur Vend tegi sama kartulite ning Kõrreke tomatitega.

Õhtul tegin vaarikatega purukooki. Kõrreke keetis Halli Kuninga teed.  Võtsin uue puhta laudlina. (Viies alates kolmapäevast, kui lapsed on tagasi.)

Valitud hetked tänasest päevast

Tartu-Tallinn. Mulle tegelikult väga ei meeldi maanteed sõita. Eriti ei meeldi mulle sõita öösel kell pool viis. Õnneks oli tee tühi, võtsin peale hääletaja, kokutava ja õnnetu olemisega vandi. Kinnitas, et on kaine ja on hääletanud terve öö. Ta tundus siiski ohutu, lubasin ta autosse.

Nii me siis sõitsime, muusikamasinast tuli Ella Fitzgerald, autos istus groteskne inimpaar. Mina maani kleidi ja pärltikandiga booleroga, lõhnates D&G L’Imperatrice’i järele, minu kõrval neoonvestiga, öise maantee ja rohke suitsetamise järgi lõhnav mehike. Paljulubav sissejuhatus mitte just kuigi nõudlikule maitsele tehtud komöödiafilmile.  Udu. Kiiruspiirangud, mis läksid sujuvalt 30 kilometrilt tunnis üle 110 ja siis jälle tagasi, sekka veel seitsmekümneseid ja viiekümneseid sutse…

***
Lapsi polnud näinud üheksa päeva.  Varem vist polegi neist nii kaua eemal olnud.  Kiired kallistused Helsinki laevaterminalis, et järgmise laevaga juba Eestisse tagasi sõita.

No kuidas teil siis on läinud?

Hästi! Väikevend vaatab mulle otse silma. Issi ostis meile mustika kõrrejooki!

***
Õhtul teatas Väikevend, et tema on vahepeal harjunud juba ilma unejututa magama minema.

Olin kindlameelne: Tead Väikevend, sina võib olla saad ilma unejutu lugemiseta, aga mina küll ei saa.

Tegelikult nautisime muidugi mõlemad.

***
Oh jah. Kohvritäiest mustast pesust on umbes pool pestud. Suur Vend lõi täna trennis kaks värvat. Enne, kui ma jõudsin lastele oma reisist rääkida ja pilte näidata, oli Kõrreke jõudnud mõnda neist juba feissbukis laikida ja kommenteerida.

Kui ütlesin lastele, et imelik küll, kui teid ei olnud, ei tekkinud kodus isegi tolmu, nentis mu tütar elutargalt, et tolm tekibki riietest ja inimeste nahaebemetest, seega on loogiline, et kui neid polnud, pole ka tolmu.

Noh, nüüd seda muret siis enam pole.

Ettevaatust, reisikiri! V

Lisaks hoiatusele reisikirja kui sellise kohta (no tõesti, kes see viitsib võõraid lugeda!), olgu siinkohal ka lisahoiatus: lugu on moraaliga.

Jaapanlasi, keda muuseas käib aasta jooksul Prantsusmaal ca 0,7 miljonit, tabavat sageli Pariisi sündroom – ilus Pariis tunduvat neile kättesaamatu. Nad vajavad ülesaamiseks spetsialisti abi või koguni kodumaale tagasisaatmist. (Nii vähemalt väidab Pariisi-raamatu kirjutanud Urmas Väljaots.) Sündroom mind, tundub, ei tabanud, aga minu maailma linnade top kolmes sellel aastal muudatusi pole toimunud. Mitte, et mulle Pariisis või Parantsusmaal poleks meeldinud. Ka mina läbisin kohustusliku programmi.

Eiffeli torn:

Jalamil seistes ja oma järjekorda oodates ei tekita vähimaidki kahtlusi väide, et tegu on maailma populaarseima turistimagnetiga.

Louvre:

Kõik me läheme otsekui nõiutult “Mona Lisa” suunas. Ehk me lihtsalt ei tea rohkem maale?

Laevasõit Seine´l:

Jaapanlasi näeb Pariisis turismihooajal rohkem kui prantslasi

Montmartre:

Kui Pariis oleks pill, oleks ta akordion. "Kolme pääsukese kohvik" pealegi, enam rohkem Montmartre

Kui Pariis oleks pill, oleks ta akordion. “Kolme pääsukese kohvik” oli see, mida ta mängis, enam rohkem Montmartre´il oleks raske olla.

Ülejäänud Prantsusmaa tundus pealinnast ehedam. Seal nägi – erinevalt Pariisist – ka prantslasi. Neidsamu, kes kaardiga maksmise asemel kasutavad tšekiraamatut, ei oska ainsatki võõrkeelt,  söövad hommikuks croissante ning ehivad igal hommikul kõik need lõppematud gooti kirikud värskelt lõhnavate liiliatega.

Loire´i oru lossidest oli kõige rohkem meele järele okasroosikeselik Chenonceau. Roosid kasvasid seal kohe puudena. Aias oli labürint,  kus  ma ära ei eksinud ja muidu oli ka väga ilus. Niimoodi printsessilikult ilus, et tahtmatult tekkis soov piiluda aknast, kas alleelt ei kappa lossi poole juba prints valgel hobusel. Terve loss lõhnas liiliatest ja levkoidest.

Loss, kus on elanud üsna mitu Okasroosikest

Võluvalt keskaegne Dinan tervitas mind ööga omanimelises hotellis ja unega, milles ma öö läbi korjasin kodus kokku musti nõusid ja viisin neid nõudepesumasinasse. Öö sai enne läbi, kui nõud otsa lõppesid.

Hotell, mis tekitab koduperenaise õudusunenägusid – igal pool on lõppematu hulk musti nõusid.

Bretoonimaa oli tore! Dinani kauni gooti kirikuga tutvumine jäi pinnapealseks, sest selle ees oli vanakraamiturg. Portselanist koorekannud, vanaaegsed nukud, viiekümnendatest pärit moeajakirjad, vanad perekonnafotod, valged kleidid ja madruseülikonnad. (Suur Vend oli soovinud endale Prantsusmaa jalgpallisärki – aga seda ma ei näinud mitte kuskil, ausõna! Ehk rõõmustaks teda madrusesärk?) Lõpuks võtsin end siiski kokku ja ostsin ainult karusselli. Iseendale. Puidust, käsitöö.  (Vähemalt pääses Suur Vend madruseülikonnast ning peab leppima Tour de France´i särgiga.)

Gootika või kirbukas – hea, kui inimesel on arenenud ilumeel…

St Malos käisn ka ujumas ära. Vesi La Manche´is oli üllatavalt soe – ilm ise oli jahedapoolne -, soolane ja mõnus. Söögikohas kohalikku siidrit tellides hakkas kelner meie üle homeeriliselt naerma, kui küsisin, kust siidrit juua. No kes siis ei tea, et siidrit juuakse savikruusist?

Meeleolukas söögikoht St Malo´s, kus pakutakse ülimaitsvat Tarte Tatini ja naerdakse rumalate turistide üle!

Nojah, ja lõpuks tuli ka see, miks ma Prantsusmaale tahtsin. Soojendusesinejana Étretat (kajaks poseeris väga vastutulelikult otse Monet´ kriidikaljude taustal)…

Isegi linnud on Prantsusmaal arenenud ilumeelega!

… ja Giverny. Giverny on üks neid paiku, mis oli veel kaunim kui ettekujutuses. Jaapani turistid olid muidugi lisaks, nagu igal pool Prantsusmaal. (Aga Givernys, kus oli Jaapani gravüüride kogu ja jaapani aed, veel eriti). Ma arvan, et Giverny võiks eriti kaunis olla kevadel.

Monet´ vesiroositiik

Mul oli selge ettekujutus, kuidas ma Givernys kannan oma lemmikkleiti ja jalutan Monet´ aias. Loomulikult ei lasknud ma ennast häirida sellisest pisiasjast, nagu kleidikandmiseks täiesti sobimatu ilm! Ja sadama hakkas õigupoolest alles siis, kui ma juba olin endale Monet´ vihmavarju ostnud.

Lihtsalt väga ilus! (Mul on sageli tunne, et Mamma pingutab aiatöödega pisut üle!)

Amiens, kuhu jõudsime õhtuks, asub Pikardias ning loomulikult oli ka seal gooti katedraal, imearmsad keskaegsed tänavad. Jõgi ja ülikool pealekauba.

Amiens. Lihtsalt imeilus linn. Gooti katedraal, ülikool, jõgi, kanaliga tänav täis crêperie´sid.

Tagasi tulime Brüsseli kaudu, kus oli lisaks gooti katedraalile ka hulk poisse. Peaaegu kõik pissisid. Üks ei pissinud, tema tegi mulle otse vikerkaarevärvilise lipu all kanawrapi. Wrap oli rasvane. Suur osa Brüsselist oli ehitustellingutes, otseteed olid suletud, lennujaam oli suur, lennukorraldus mitte just eriti kliendisõbralik ning teenindus ebaviisakas. Ilus reis oli otsa saanud.

Lõpuks istusin Tallinn-Tartu lennukis, mis kodusel moel ootas ära ka kõik hilinenud Amsderdami-lennult tulijad ning lugesin kohutavalt mürisevas SAAB-lennukis apelsinikaramelli imedes Lodge´iTulevik tundub hirmuäratavalt kõle ning teda valdab äkiline koduigasuse hoog;  siis arutleb ta endamisi, kas lennuk võiks alla kukkuda, ja mis tunne on surra ja kas Jumal on olemas, ja kuhu ta oma pagasipileti pani.

Pagasipileteid tänapäeval pole, ma sain kätte oma kohvri, mis oli vaid kahe kilo võrra raskem kui tulles, kuid ometi mälestustest pungil. Kohvrile ja käekotile lisaks kõlkus käeotsas kotike karusselliga, kui ma tibatillukeseset lennujaamast välja tulin ja istusin bussi, mis kõik soovijad mõne Euroopa raha eest otse koduukseni viis.

Aa, ma ju lubasin moraali ka! Siin see on: kui sa oled lennureisil, ära osta endale kokku karusselle! Sa oled nendega hädas nagu kass poegadega! (Kohvris läheks katki ja käekotti ei mahu, isegi kui sealt välja võtta kosmeetikakott, juuksehari, pinal, märkmik ja raamat – no passi ja rahakotti ei saa ju välja võtta!) Ma luban, et ma enam nii ei tee!

Kodus tervitas mind suhtlemisvaeguses kass. Lapsed, nemad viskavad parasjagu oma isaga Põhja-Jäämerel lutsu. (Hea, et meil on vähemalt Le Chat Noir!)

Kolm tõdemust sellesuvise puhkuse kohta

Ma arvasin, et ma puhata enam ei oskagi! Tõsiselt. Aga tuleb välja, et igas inimeses on ootamatu potentsiaal, ning suvepuhkus ongi tähendanud seda, et

– saab hommikuti kaua magada. See tähendab, et lapsed leiavad endale ise sööki ja meelelahutust ning kohusetundlik Kõrreke on enamasti minu ärkamise ajaks tühjendanud isegi nõudepesumasina. Lapsed pääsevad seega enamasti hommikupudrust, mis rõõmustab tervelt 2/3 pesakonnast. Aga mõnikord ma siiski ületan ennast – ja puder värske maasikatoormoosiga on siiski pisut parem variant kui lihtsalt puder. (Kuigi Väikevend sööb sel juhul rohkem nagu toitu, mis meenutab moosi silmakese pudruga).

– loen jälle raamatuid. Kusjuures huvitaval moel on mulle viimasel ajal ette sattunud just uuemat eesti kirjandust, ja eneselegi ootamatult on see osutunud äärmiselt nauditavaks. Võib olla on asi lihtsalt selles, et suurema osa aastast piirdub lugemine minu jaoks lasteraamatute ja kooliõpikutega, siis tundubki iga tekst, mis pole õpetlik ning mida ei illustreeri laste-, loomade ja lahingute pildid, värskendav ja kohati suisa suurepärane!

– harva õnnestub minna poodi ilma satelliitideta. Kuna Kõrreke ja Suur Vend on sagedasti omi asju ajamas (või kohe minemas omi asju ajama), siis ma ei taha Väikevenda päris üksi koju jätta. Ei, ega tal polegi kaasa tulemise vastu midagi. Ta näitab iga kord mulle ette kõik asjad, mida ta sünnipäevaks soovib, ning seejärel teeb mõne väiksema lego või mängupüstoli juures haleda näo. (Ei lähe peaaegu kunagi läbi). Ebaõnnestumised teda muidugi ei heiduta. Järgmine katse tehakse üllatusmunade riiuli juures. Kui sealt ka midagi kärusse kaubelda ei õnnestu – no mõnikord ikka muidugi õnnestub ka – siis tulevad ju veel juustu- ja jäätiselett (vastavaid piimatooteid hindab noormees samuti kõrgelt). Kui on olnud tõsiselt halb päev, siis ei maksa kaotada lootust – kassade juures on ju veel nätsud! Võib kolm korda arvata, kes jääb sellel araabia turul enamasti võitjaks…

Teinekord tuleb kaasa ka Kõrreke. Teda muidugi suuremad toidukauplused väga ei huvita – eks ta aitab ikka meelde tuletada kassitoitu ja puuvilju, aga ärisoone osas ta Väikevennaga ei võistle. Küll aga kipub Kõrrekese poodi kaasavõtmine lõppema ühiskülastusega mõnda raamatu-, pesu- või rõivapoodi. Muidugi ei saa öelda, et mina neis kohtades just väga vastumeelselt käiksin… Ja kui tütreke nendib, et ilusat suvekleiti tal justkui polegi – kas ta võiks mõnda proovida – ka siinkohal võib kolm korda arvata, kas me väljume poest äraseletatud nägudega, kotike kleidiga näpu otsas kõlkumas või ei. (Aga kleit on tõesti kena!)

Suur Venda õnneks poed ei huvita. Või tegelikult, seda, kas mu vanemat poega argine poeskäik huvitaks või mitte, tegelikult ei tea, sest ta viibib suurema osa päevast staadionil.

Muidugi ei maksa arvata, et vaid lapsed on need, kellele midagi meelepärast ostetakse ja mind ennast sellised maised asjad, nagu näiteks uued riided, üldse ei huvitaks. Nii käisime täna Väikevennaga ujulas ja ma sain komplimendi oma uute bikiinide kohta: Emme, sa näed välja nagu sebra!*

*Bikiinid olid musta ja valget triipu. Või mis teie arvasite? Aga sebra ongi ju ilus loom!

Esimene päris trenn

Väikevenna nimi sai jalkaklubisse juba juuni algul kirja pandud. Esimesel korral oli aeg tund aega ettepoole tõstetud, nii et Väikevend osales vaid trenni viimases veerandtunnis, seejärel sadas kahel korral paduvihma – ning viimane kord enne suvepuhkust ootas naabripoiss oma sünnipäevale. No ja juuni teises pooles oli kaks nädalat puhkust.

Täna jäi vihmasadu pealelõunaks viisakalt järele ja nii läksimegi esimesse päris trenni. Kohal oli viis poissi, üks neist, nagu selgus, minu klassivenna pesamuna.

Emme, siin küll pinki ei ole, aga sa võid millegi vastu toetuda, oli Väikevend hoolitsev.

Eks ma siis toetusingi, ja üritasin vahepeal lugeda kodust kotti pistetud raamatut. Nii raamat kui jalkatrenn osutusid võrdselt paeluvaiks.

Imelugu, kuidas treeneril küll kannatust jagub! Kõigepealt ülesanne: jala siseküljega palli lüües koonustele pihta saada. Väikevennal vahepeal väga hästi ei läinud, siis ta läks teisele poole koonuseid, et kasutada ära väikest kallakut.

Ei, löö teiselt poolt! Ära palli kätte võta! Ainult jalaga pane paika! Ära pane märgile nii lähedale! Ära nii pikalt hoogu võta, muidu väsid ära.

Poisid olid tublid, ning Väikevend polnudki kõige ülemeelikum.

Siis erinevatest kohtadest löögid väravale.

Kas nurgalöögid? küsis Väikevend lootusrikkalt.

Seejärel sööduharjutus ja pärast pall väravasse. Üks päkapikkudest oli selleks ajaks trennist väsinud ja mängis autot.

Kui sa oled väsinud, siis istu natuke, aga ära autot mängi, K!

K istus murule ja silmitses süvenenult murutraktorit.

Lõpuks ikka päris jalgpall ka. Kaks meeskonda, kummaski kaks viie-kuueaastast. K, kes trenni esimese pooles oli olnud väsimatu, istus endiselt ja jälgis pingsalt murutraktorit ning mängu ei tulnudki. Minu poiss sattus paari kohalolnuist ilmselt tegijaimaga, ning võideti rohelistes eraldusvestides-rannakleitides semusid tervelt 6:0. Ühesõnaga, ülekaal oli suurem, kui eilses Hispaania-Itaalia mängus. Nii palju kui ma raamatu juurest nägin (raamat oli umbes sama hea, kui jalgpall!), lõi suurema osa väravaist küll Väikevenna paariline R.

Väikevend, kas sina ka mõne värava lõid?

Ühe lõin. Ja siis veel ühe ajal ma hoidsin temal – viibe vastasmeeskonna mängija suunas – jalast kinni.

Kuule Väikevend, siis oleks pidanud ju sulle hoopis kollase kaardi andma!

Väikevend kihistas rahulolevalt.

Trenn lõppes väravale pealelöömisega, kes sisse sai, võis koju minna. Ehkki Väikevennal õnnestus see juba esimese korraga, ootas ta, kuni kõik poisid olid palli väravasse löönud. Üle staadioni minnes oli mu käekõrval poiss, kellest suisa pulbitses rõõmu kordaläinud mängust – ja see poleks saanud olla suurem ka siis, kui ta oleks kahest kuueaastasest koosneva tiimi asemel võitnud Meistrite Liiga finnalis.