Tühi pesukorv ja roosa heegeldatud süda

Oh, kõiki neid jõulupidusid küll, ohkas Mamma telefonis.

Mina ei nurise. Peod, palun väga! Panen heal meelel punase kleidi ja kontsakingad ja olen kohal.

Mul oli ära töö-juure jõulupidu – sinna ma aga väga kauaks ei jäänud, kuna lubasin Kõrrekese hilisõhtusest proovist koju viia.

Hoopis muud kohustused on need, mis ei näi lõppevat. Alati täis mustapesukorv, kassikarvadest moodustuvad tolmurullid, külmkapp, kus toitu on esmapilgul piisavalt, kuid süüa polevat poegade hinnangul midagi. Riided, mis on justkui alati kellelegi väikseks jäänud. Keegi, keda on alati vaja kuhugi viia.

Väikevennaga käsime loodusmaja jõululaadal tema vanu tuttavaid loomi ja uut vöötoravat vaatamas. Laadalt ostsin marineeritud kõrvitsaid ja pärnaõieteed. Väikevend sai vahvli ning võimaluse loosiratast keerutada. Saatus oli määranud meile väikese roosa heegeldatud südame. Sellist poleks ma tõesti mitte kusagilt mujalt saanud.

Kõrrekesel oli eile esinemine sümfonietiga, õhtul ball ja täna keeleeksami suuline osa. Teisest ringist pärit ballikleit oligi sobivat üritust ootamas. Kontserti käisin minagi kuulamas. See on sedasorti kaasaegne muusika, mis sulle meeldib, oli mu laps mulle tungivalt soovitanud. Meeldis küll.

20181208_172620

Samal õhtul sattusin tahtmatult ka kaubanduskeskuse ostuööle. Ma tõesti hoian end parema meelega sellistest kohtades eemale, sestap olin ma ka selle toimumise kõrvust mööda lasknud. Läksin lihtsalt raha ühest automaadist teise tõstma. Aga kui ma siis juba seal olin, ostsin ka Väikevennale uue jõulumundri. (Mis, imelik küll, kiideti täitsa heaks.)

Suur Vend käis täna pealinnas, selles kõige uhkemas kontserdisaalis jalgpallihooaja lõpetamisel. Ülikonnaga. Vabatahtlikult – või noh, ilmselt treener käskis panna. Aga ta ei vaielnud, soetasime uue piduliku särgigi selleks puhuks, kõik muu veel napilt sobis. Aga üldiselt, jah, jalgpall teeb inimesega imesid ning nii ma ta täna varahommikul klubi bussile viisin.

Väikevend aitas kassikarvade tolmuimejasse tõmbamise asjus, pärast käisime veekeskuses. Väikevenna sõber tuli ka kaasa. Kui jõudsime tagasi, oli Suur Vend juba kodus. Äkki ma nägin valesti, aga minu arvates tegi arvuti taga koolitööd. Kass oli süles nagu ikka.

Kõik tarvilikud tööasjad said minulgi, vähemalt hetkeks, samuti tehtud. (Nagu mõnikord esineb juhtumeid, kus ka mustapesukorv on tühi.) Eks see olegi rõõm elust, mida Suur Vend lubas, et ei hakka kunagi elama. Selline argine tiksumine.

Mis eriti heal juhul lõppeb õhtuste pannkookidega. (Täna oli nii.)

 

 

Advertisements

Sissejuhatus detsembrisse

Võrreldes aegadega, kui meil leidus veel mudilasi, on kõik haruldaselt rahulik. Kui advendikalendrid välja jätta, on detsembri algus laste jaoks nende härra isa sünnipäev. Mis saabus tänavu koos sünnipäevalapse, oreo-toorjuustukoogi (tegelikult mulle meeldivad vahukooretordid rohkem!), küünlapuhumise ning borjomipokaalide kokkulöömisega. Ka Kõrreke ning tema peika olid kohal, koos viimase joonistatud imelise kaardiga. Peatselt siirdus sünnipäevalaps Väikevennaga suusamäele.

Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.

Härra läks hommikusele rongile, ilmselt ajades värske lume sisse kohvrikujulise jälje.

Kodus oli täna unine esimene advent. Küünla panime küll vahepeal põlema, ja verivorst ja mandariinid olid samuti olemas (kuigi Väikevenna rõõmuks ka makaronid hakklihaga), kuid üldiselt oli kõik õnnis, rahulik ja tavapärane. Mina kütsin, tegin süüa ja  triikisin, Suur Vend vaatas jalgpalli, Väikevend mängis arvutis. Mis sa triigid nii palju, hurjutas härra mõni päev tagasi. Aga millal me siis Suure Vennaga omad jutud ära räägiksime? Ma ei istu ju niisama heast peast tema kõrvale jalgpalli vaatama! (Ning pealegi mulle lihtsalt meeldib triigitud pesu.)

Õhtul mängisime kõik koos kaamelite võiduajamist. Võitis Suur Vend, kes mängis seda esimest korda elus.

Päkapikuvaba elu on kergendus!

Kui kogu aeg on kiire

Täna spordiklubi garderoobis avastasin, et mu seelik on lõhiku juurest pisut rebenenud. Hea, must sobiva pikkusega seelik. No kust sellist võtta? Pealegi, tundus mulle tol hetkel seal kappide vahel, alles ostetud.

Tegelikult on hästi kiire kogu aeg. Töö, ja siis veel need kaunid kunstid. Vähem kui nädala jooksul olen käinud kahel korral kinos ning kahel teatris.

Kino ei tähenda muidugi mitte diipi käimasolevat festivali, vaid kõige tavalisemaid meinstriimfilme. Vaatasime Väikevennaga ära Queeni filmi. Vaevalt olid algustiitrid ära olnud, kui Väikevend mulle ütles: ema, see on mu lemmikfilm! Polnud viga ning meil mõlemal oli tegu, et mitte kaasa laulda. Järgmisel päeval tõi Väikevend autosse Queeni plaadid ning usutavasti on just nende kuulamine aidanud pisut leevendada mu viimasel ajal keerulisi suhteid öise unega. Ning sama soojaga ostsimeära piletid ka dokumentaalvariandile.

Järgmisel päeval olid siis Grindelwaldi kord. Ka Kõrreke tuli ühes. Ehkki päev ise oli tore, sisaldades ka hiina toidu söömist ning meeleolukaid vestlusi, ei kõnetanud film mind kuigvõrd. Pauku ja tossu ja muid eriefekte oli küll täie raha eest, aga lugu oli hüplik ning sisaldas ka sellist kurioosumit nagu närviline Mcgonagall. Näitlejad olid muidugi head, Newt sama sümpaatne kui esimeses osas, aga ikkagi jäi minu jaoks midagi puudu. (Sisu oli justkui napilt.)

Teatris nägime Kõrrekese ja ta peikaga ära Keisri hullu. Minus tekitas see pisut ebakndlust, ka piletite ostuga viivitasin viimase hetkeni, sest nagu ikka oma suurte lemmikute tõlgendustega – äkki ei meeldi üldse ja siis oleks hirmus. Ei olnud hirmus. Dramatiseering oli päris korralik ning tuletas hästi meelde, kui hea raamatuga ikka tegu oli.

Ühe korra käisin veel töökohustuste raames teatris Biedremanni vaatamas. Ei teagi, et kas asi oli argiõhtus, töökohustustes (ehkki mul on tublid ja viisakad lapsed, pole neid vaja üle lugeda ega manitseda), aga sain küll mõistusega aru, et on head näitlejad ning huvitav näidend, oli elamus selline käib-kah!

Aastalõpp läheneb ning päevad on kohustusi täis. Tegin endale reegli, et rohkem kui kaks pakki töid korraga koju ei võta. Mõtlen rohkem suvele kui jõuludele.

Aeg läheb. Seelik tuleb ilmselt minema visata. Kui mõtlema hakata, oli see mul kindlalt olemas juba suvel 2012. Sellise tempo juures pole vist tõesti vahet, kas jõulud või jaanipäev. (Aga ikkagi… teate, kui raske on leida poest normaalseid, täiskasvanud inimesele sobivaid riideid?)

Ja Krossi romaan tuleks ikka  veelkord ette võtta.

 

Märkamatult on jõudnud kätte villaste sokkide aeg

Eks ta ole. Oktoobris on veel viimased kukeseenekohad, päikesekiired ja kuldsed puulehed, novembris seevastu villased sokid ja pimedus.

Ja kui koolis on veel septembris-oktoobris pisut sellist ootame-vaatame olekut  – justkui lootuse, et äkki läheb üle –  siis praeguseks on selge, et vist ikkagi ei lähe…

Aga et elu üksluine oleks, seda muidugi kurta ei saa.

Viimati oli meil siin isadepäev. Päev ise oli suhteliselt isavaba, kuid Mamma kutsus lõunale ning küünlad viisin samuti kohusetundlikult kõigile isadele või lihtsalt tublidele meestele surnuaiale kohale. Suur Vend kurtis Vanaemale, kes samuti oli Mamma juures, et oleks vaja uusi villaseid sokke. Mammal polnud hästi meeles, mis kellaks me olime lõuna kokku leppinud. Väikevend ja Vanaema vaatasid telekast smurfifilmi. Vanaema oli smurfide koha pealt väga erutatud. Aga söök, mille Mamma lõpuks valmis sai, sai hea. Karbonaad ja liivataignapõhjal õunakook, väga mammalik. Kõrreke oli pilli mängimas nagu ikka.

Peale Stockholmist tulekut pole ma  oma tütart eriti näinudki, kui paar pannkoogiõhtut välja jätta. Viimati oli ta pillimängulaagris – ka mina sain kutse tulla kontserdile – aga kuna ma olin juba Mammaga kokku leppinud, jäi sedakorda väikesesse Lõuna-Eesti linnakesse sõitmata.

Poiste elu suunab endiselt Püha Jalgpall. Tõsi, Suur Vend on küll hetkel vigastatud lahingumeeste nimekirjas, kuid see ei loe. Esiteks, tema upt – kõik kes mõne gümnaasiumi või gümnasistiga tuttavad, teavad isegi, teistele ei viitsi seletama hakata – on loomulikult seotud jalgpalliürituse korraldamisega.

Ema, kas sa tead, miks stiivdžobs ütles, et annab alati ülesande kõige laisemale mehele, küsis ta mul üks päev. (Ei, ma mõtlesin täitsa välja: need leiavad selle tegemiseks kõige ratsionaalsema tee.) Pole kahtlustki, et stiivdžobs annaks Suurele Vennale palju ülesandeid. Ilmselt ka tema upt-paarimehele. Igal juhul jõuab üritus homme haripunkti ning selleks kulub palju Mõnusat Maiust. (Kuna nad sponsorite leidmisega jäid hilja peale, pidin ma ise neid mõnekümne maiusega sponsoreerima.)

Teiseks – eelmisel nädalal oli härra isa tõeline unistuste isa ja viis kogu koduse meeskonna Suure ja Väikese Venna näol seda õiget jalgpalli vaatama. Ning viimase suur iidol roobertlevandovski panustas ürituse kordaminekusse koguni kahe väravaga.

Ning kolmandaks, ega telekast kah jalgpall otsa lõppe!

Täna õhtul, kui ma peale tööd koju jõudsin, oli esikus kott villaste sokkidega ja Väikevenna jaoks välja prinditud ja allajoonitud tekst smurfide kohta. Vanaema ei vea kunagi alt!

Suur Vend vaatab jalgpalli, uued villased sokid jalas ja kass süles.

 

Headest päevadest

Ühel argiõhtul nentis Väikevend: Siis ju oligi hea päev, kui keegi ei oksendanud ega kukkunud trepist.

Ilmselt küll.

Nii et arvestades, et käesoleval nädalal on ta tõesti oksendanud, kukkunud trepist, põrganud trennis kokku teise innuka noorjalgpalluriga (mille tagajärjel lonkas kaks päeva), lõppes tänane päev tõesti hästi.

Mõnikord meenub Elu Enne Lapsi. Päevad, kui mu suurim hirm oli riidehoiunumbri kaotamine. (Huvitav, kas selle hirmu jaoks ka mingi peen võõrsõna on?) Siis, kui tulid Kõrreke ja Suur Vend, lisandusid need tavalised kanaemahirmud. Samas, pärast seda., kui Kõrreke õppis lugema – ja seda õppis ta küllaltki varakult – oli ta enamasti lugevas olekus ning Suur Vend on ilmselt loomult suhteliselt ettevaatlik ning nii polnud nende pärast justkui põhjust ülearu palju karta. Aga Väikevend. Nojah, kui pimedus ja üksi kodus olemine välja jätta, et karda ta midagi.

Ning isalt sai ta sünnipäevaks tõukeratta. Nii et kui ma ta täna sõbraga, hangitud talle iseloomulikul viisil – noh, ta käib mu klassivennaga koos trennis – kokkulepitud kohtumisele skeitparki viisin – käisin ma ise järgnevad paar tundi nagu nõeltel. Kas tuleb telefonikõne haiglast? Lapselt endalt?

Noh, tegelikult tuli laps ise.

Ka tütar tuli oma peikaga meile lõunale – söömaks ilmselt viimast tänavust värsketest kukeseentest – ise eile korjasin!-  tehtud kastet. Mõlemad olid olnud vahepeal angiinis, kuid nüüd terveks saanud.  Suur Vend oli olnud eelmisel õhtul koorilaagris, kus õpiti selgeks kaks laulupeolaulu ja läks sealt otse mängule. (3:1)

Aga täna olid lõuna ajal kõik kodus.

Ilm oli erakordselt kaunis.

Ning keegi ei oksendanud ega kukkunud trepist.

20181014_103534

Hommik botaanikaaias. Kui sa pole veel seal käinud sügisvärve vaatamas, siis mine, kuniks neid veel on!

Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.