Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

Advertisements

Lihtsalt sellest, kuhu aeg on kadunud. Mitte midagi huvitavat

Kummaline mõelda, et üks suvi on jõudnud juba augusti teise poolde. Nagu polekski midagi erilist teinud.

Augusti esimesel nädalavahetusel osalesin ühe ülikooliaegse sõbra kodukohvikus. See mulle sobib. Oma kodus ja ise korraldada – ei kujutaks ettegi! Aga niimoodi, mõned plaaditäied mustika- ja mustsõstrakooki küpsetada ja päevake koogiletis seista oli täitsa tore. Seda enam, et tegu oli heategevusliku projektiga. Väga tore kogemus!

Siis sõitsid poisid millalgi isa juurde ja meie Kõrrekesega veetsime päeva (ja täpsemalt veel ka öö) pealinnas. Käisime Vabamus, veganrestoranis, Sittowit vaatamas ning pärast ka veel külas. Olime jalgrattad rongi kaasa võtnud, mis oli mulle esmakordne reisimismoodus, ja on üks väga mugav pealinnas käimise viis, nagu ma tõdesin. Muuseumitesse sattun ma tavaliselt koos õpilastega ning läbin mõne haridusprogrammi – mitte et mul midagi selle vastu oleks! –  aga sel suvel oleme just Kõrrekesega mitmetes muuseumites niimood mõnusalt, omas tempos saanud ringi vaadata.

Vabamu pole muidugi kellegi lõbus muuseum. Aga lahendused olid kaasaegsed ja  interaktiivsed ning inimesed ja nende lood olid väga hästi valitud. Kindlasti ka koht, kuhu välismaiste külalistega minna. Enne Sittowi kuraatoriekskursiooni oli meil natuke vaba aega, jalutasime Kadrioru pargis ning otsisime üles ka Jaapani aia. Kunagi laulupeolt tulles oli see silma jäänud ning tekitanud tunde – oh, siia tahaksin tagasi! Mõnikord sellised soovid ka täituvad. Sittowi pildid ja lood, mis sinna juurde räägiti, olid muidugi hoopis teisest maailmast. Võib olla kõige üllatavam oli meistri kosmopoliitusus – nii ajaloos kui ka praegu. Igal juhul avardav kogemus. Poisid said hiljem näitusest osa kaasaostetud Sittowi trühvlite kaudu. Ka need kiideti heaks.

20180809_162643

Laps Jaapani aias

Tartus jätkus kunstiteema Kunilaga. Oli see vast näitus! Hea, et ma jõudsin sinna kolm päeva enne sulgemist, sest ma ei saanud jätta ka järelejäänud päevadel uuestitulemist. Tõeline kuldaja-värk, ehkki Eestile omaselt ka alatise nukrusenoodiga. Kõik kaob.  Viimasel päeval tulid veel ühes ka Mamma (esimene külastuskord), Kõrreke (teine) ja Kõrrekese peika (kolmas). Selgus, et ka härra kunstikoguja ise oli kohal, ning ka kuraator. Ostsin lõpuks ikka kataloogi ära, kuigi olin suutnud kahel eelmisel päeval endale kindlaks jääda (kodus on niigi palju raamatuid ning kataloog polnud ka minu jaoks odav). Pärast käisime Prantsuse kohvikus pannkooke söömas. Mamma leidis, et prantslased ei oska pannkooke küpsetada. Teised jäid õnneks rahule. Mamma ostetud Mägi-raamat on praegu Kõrrekese peika käes, panin ennast ka lugemisjärjekorda.

Selle nädala algul olid mul esimesed kaks tööpäeva – sõitisin koolitusele. Niimoodi, looduskaunis keskkonnas, Eesti parima vaatega basseini läheduses – oli päris meeliülendav. Seda enam, et ka koolitus ise oli huvitav ja jõudis praktilise väljundini. Toakaaslane sattus ka väga tore – aga mulle sattuvadki alati toredad toakaaslased.

Koju jõudsin umbes samal ajal härra ja poistega. Ma polnud neid päris pikalt näinud. Aga kõik olid heas tujus (Suur Vend ehk mitte nii heas, sest Suurele Jalgpallile ei õnnestunud pileteid hankida). Väikevend läks juba samal õhtul jalgpallimängule pallipoisiks. Küpsetasin esimese tänavuse õunakoogi.

Millalgi mööduva nädala sees üritasime ka seenel käia. Me isegi ei näinud ühtegi seent! Ka mustikad olid varte otsas kuivanud, mõned pohlad korjasin. Metsas on muidugi lihtsalt niisama ka tore, pealegi saime teel koju sisse põigata talupoodi, kust sain Suure Venna sünnipäevaks tema lemmikut, astelpajulimonaadi ning Kõrreke leidis pealekauba toreda kuduva lambaga prossi.

Reedel saabus Suure Venna sünnipäev. Ta pole mingi eriline sünnipäevatähistaja, aga natuke ikka. Küpsetasin oma elu esimese meekoogi. Kõrrekese peika kirjutas oma sulepea ja kalligraafilise käekirjaga kaardile refrääni kuulsast temaatilisest muusikalisest poeemist. Tähelepanuväärne oli veel asjaolu, et mul oli õnnestunud leida oma pojale raamat, mida ta kohe innukalt sünnipäevalauas lugema hakkas (isegi meekook jäi tahaplaanile.) Lõunal käisime KarriTehases.  Kuigi toidu ooteaeg oli ikka pikk mis pikk. Saime käia kõrvalasuvates poodides – Itaalia toidupoes, vintage-poes ja laste mänguasjapoes (ostsin sealt ruumilise puzzle.) Suur Vend rääkis innukalt Mammaga spordist, toitu oodates pandi kokku ostetud puzzle – härra ülikiiresti, Suur Vend päris kiiresti ning Väikevend pusis tükk aega, aga sai kokku. Kõrrekesel polnud mõtet, kuna ta istus härra kõrval ning Mamma küsis murelikult, ega ometi tema seda kokku ei pea panema. (Vanaema ei saanud tervisemure tõttu tulla.) Parem oleks, kui toit oleks hea, ütles Suur Vend. Toit oli hea. Isegi Mamma ei kurtnud.

Ajaloolise tõe huvides võib üles märkida, et tegu oli esimese sünnipäevaga, kus Suur Vend oma isast pikem on – tervelt kaks sentimeetrit (ning võrreldes sündimise päevaga on juurde tulnud 133,5 sentimeetrit).

Eile hilisõhtul käisin veel raekojaplatsis Astridi-filmi vaatamas. Ma saan aru, et ma olen vist ainus inimene, kellele film väga ei meeldinud. Mulle tundus, et mitmed teemad olid lahenduatud liiga kaasaegse feminismi võtmes, lisaks ka ebatäpsused võrreldes elulooraamatuga ja minu jaoks ka ebaloogilisust. Ilmselt on viga minus. Kõrreke nautis ülimal määral ja ka kõik teised, kellega olen suhelnud, on vaimustuses.

Kui jaksan täna nii kaua üleval olla, lähen ka hollandlaste komöödiat vaatama. Puhkuse viimased päevad ikkagi.

20180811_172923

Kõksi pilt Kuldaja kunsti näituselt. Maalitud II maailmasõja päevil. Ka raseketel aegadel ei tohi lasta kohvil jahtuda. Võluv, kas pole?

 

Endiselt palav

Terve suvi, senini, on möödunud kuidagi staatiliselt. On palav. Loen raamatut. Teen süüa. Sõidan rattaga turule. Või trenni. Või lähen lastele kuhugi vastu või viin nad hoopiski kuhugi, kust neid kuhugi edasi transporditakse.

Kõrrekesel Põltsamaa pillimängu-suvekoolis käisin küll päris ise järel. Neil oli kontsert ka ja puha. Kõrreke oli nohus.

Nojah. Kui oli igasuvine kohaliku esindusorkestri kontsert Kassitoomel, olime kodus parasjagu mina ja Väikevend. (No ja kassid muidugi ka.) Minu suureks hämminguks nõustus ta minuga kontserdile kaasa tulema. Ilmselt oli asi selles, et klassivennad O ja K, kellega ta parasjagu mingit arvutimängu mängis, ütlesid, et ka nemad konvoeeritakse õhtul emade poolt kontserdile. Ja Väikevend, teadagi, ei taha kunagi teistest kehvem olla. Käisime enne Werneris kooki söömas, siis jalutasime üle Toomemäe ja laotasime oma teki maha. Mamma, kes kohvikusse ei soovinud, juba ootas.

Kontsert oli tänavu kesine. Repertuaar oli selline – jupid siit ja sealt, solistid, peale eestlasest bassi, panid õlgu kehitama ja eriti lõpus Gershwini esitus oli suisa mage. Kui oled kasvõi korra kuulanud  EF ja LA versiooni, siis saad aru, mida ma mõtlen. Nii et Kõrrekesel, kel oli endal pealinnas esinemine, polnud vähemalt põhjust kurvastada. Ja ilm oli ilus ning üldse.

Siis järgmisel päeval tuli koju Suur Vend. Jalgpallivõistlustelt kojutulek ei kõla nii, nagu see peaks väga kaua aega võtma. Aga. Võistlused olid Taanis. Esmalt päevake sõitu Kopenhaagenisse.  Seejärel oli lend hilinenud poolteist tundi. Viimaks läks Valmiera lähedal buss katki. Nii et nad naasesid plaanitust pool ööpäeva hiljem higiste ja kurnatutena. Aga kokkuvõttes läks enam-vähem. Nende vanuseklassis oli olnud üle 90 meeskonna ning nad vääratasid alles mängus 16 parema sekka.  Ka Suur Vend  oli löönud samuti kaks väravat. Suur Vend oli nohus. Päevake kodus kasside seltsis ja siis trenni! (Ülejärgmisel päeval võistlused ja esimene värav U-19 klassis.)

No nii, kuni ma ootasin Suure Venna naasmist, viisin vahepeal ka Väikevenna kalastuslaagri bussile. Kalastuslaagrisse minek tekitas mus kahtlusi – lapsel polnud varustust, ta polnud kalal käinud ning õigupoolest ma pole kindel, et ta kala isegi sööb. Aga püügivarustust nõustus laenama lasteaiasõber P – innukas ja kogenud kalamees – , ja nagu ütles laagri organisaator, siis üks kord on ikka esimene kord ning kalasöömine on ka vabatahtlik. Kolme päeva jooksul selgus, et kala sööb küll ja hinnang oli lihtsalt kahesõnaline – parim laager! (Isegi nohu ei saanud. See-eest aga oli astunud terava kiviga talla katki.)

Vahepeal on olnud päris mitu päeva kõik lapsed kodus. Eile käisime tütrega ERMis, veetsime seal neli tundi, et nentida, et tegelikult jäi vaatamine pooleli. (Ning lisaks ostisin imelise parkimiskella.)  Aga Kõik Lapsed Kodus Olukord ei kesta kaua – juba homme lendavad Kõrreke ja tema peika härrale külla.

Õhtuti on meil kodu lähedal (on ju lähedal, kui on mõni minut rattasõitu?) välikino. Käisin vaatamas Briljantkätt, ja Kolme reklaamtahvlit, täna siis Leto.

Loen endiselt Pratchetit. Otsa ei lõppe ja igav ei hakka.

Mida ei ole veel jõudnud? Emajões ujumas oleme käinud ainult korra, botaanikaaias pole ammu käinud ja seenel ka eriti mitte. Õunakooki pole samuti veel küpsetanud – ehkki tegelikult õunte poolest juba võiks. Marju pole veel sügavkülma pannud.

Puhkuse lõpuni on kaheksateist päeva.

Palavus kestab.

 

Palavuse aegu

Mu tütar rääkis mõni päev tagasi, et kunagine moodne kirjalõpetus päikest! on asendunud sooviga vihma! Eks ta ole. Aiatööde asemel olen, nii kaua kui ma end mäletan, alati eelistanud raamatut lugeda, kuid isegi minusugune linnainimene mõistab, et kui turumüüja nendib, et till kuivas tal kahjuks põllul ära, kuluks mõningane vihmasadu hädasti ära küll. Ja kui me siin möödunud nädalal Kõrrekese ja ta peikaga seenel ja mustikal käisime, siis saime korjata mitte lihtsalt kukeseeni, vaid juba osaliselt kuivatatud kukeseeni.

Muidu – suurpuhastus sai läbi. (Ja ma ütlen, et koristamise viimane osa, kus tulevad päevakorrale märksõnad nagu jäätmejaam ja taaskasutuskeskus, on vaat et veel kõige tüütumad.) Lapsed tulid koju tagasi ning on osaliselt jälle mööda maad ja ilma laiali. Kõrreke sai personaalse kutse Põltsamaa keelpillisuvekooli, kuna keelpillimängijad soovisid orkestrit teha ja neil oli sinna hädasti fagotimängijat tarvis. Suur Vend lendas aga Taani jalgpallivõistlustele, andes suuremeelselt Väikevennale loa oma ps-iga nii palju mängida, kui viimane soovib.

Eelmisel nädalal käisime avatud taludes – Kõrreke koos peikaga võtsid rattad kaasa ning sõitsid hoopiski rongiga Valgamaale. Meie Väikevennaga sõitsime siinsamas Tartumaal ringi, vaatasime vanu tuttavaid Andre lehmi ja Kameelia laamasid, ninakaru ja nutriat. Ühes ratsatalus käisime ka, aga Väikevend seda ei fännanud.

Kultuursema poole pealt oleme jõudnud vaatama Tsaar Saltaani, mis mulle kokkuvõttes siiski ei meeldinud ja Mamma Miat, mis meeldis mulle väga. (Kusjuures meie Mamma pidas viimast liiga kerglaseks ega soovinud tulla.)

Mul on loetud viis Pratchetit, seni on mu lemmikuks Mort. Hetkel olen alustanud paljulubava Postiteenistusega.

Hommikul üles ärgates pean ma esmalt mõtlema, kes mu lastest kus on ning kas on vaja kedagi kuhugi viia või vastu minna. Ja alles siis tuleb Küsimuste Küsimus: mida täna süüa teha? (Hiliseks õhtusöögiks sobivad ehk maasikad piima või kohupiimaga?)

Nojah, vihma siis! Hirmus lugu ikkagi, kui till juba kuivab!

Kurnav puhkus

Kust mul see mõte üldse tuli, mine võta kinni. Teisest küljest, olen kuulnud inimestest – mõnda ma isegi tunnen, kes väidavad, et see maandab stressi ja on muidu tore tegevus. Minu stressi maandaks raamatute lugemine, seenelkäimine, inglaste krimisarjad, lauamängud ja mõõdukas trenn. Nii et tõesti, kust mul selline mõte üldse tuli?!

Igal juhul tegelen ma suurpuhastusega juba rohkem kui nädal ja üks nädal läheb arvatavasti veel. Tegu on siis sellise suurpuhastusega, kus iga raamat võetakse riiulist välja, pühitakse tolm nii riiulilt kui ka raamatult ja siis pannakse jälle raamat riiulisse tagasi, pestakse kardinaid ning pehmeid mönguasju ja tehakse revisjon sahtlitesse tekkinud kultuurkihis.

Alustasin juba eelmise nädala lõpus, kohe, kui Kreekast tulime. Poisid jõudsid vahepeal olla neli päeva isa juures, Kõrreke viis päeva puhkpillilaagris. Mina koristasin, käisin seenel, lugesin Pratchetit. (Nii sai vastuse ka Küsimuste Küsimus – mida teeb ema, kui ta on üksi kodus. Ainus tore asi oli poearve – umbes koos eurot koos puhastusvahendiga.)  Poisid tulid tagasi.

Kas sa koristad ämblikuvõrgud ka ära? küsis Väikevend murelikult. Aga mõtle, neil võib olla ju pere!

Tütrel käisin ise järel – lõppkontsert kollases koolimajas kestis seejuures traditsioonilised kolm ja pool tundi.

Oi, see on küll tore! hõikas Kõrreke koju jõudes.

Mõtlesin, et ta räägib sellest, kui suurepärane näeb välja suurpuhastatud raamatukogutoas.

Kõrreke pidas silmas uut kassidele ostetud kraapimisposti.

 

 

Ettevaatust, reisikiri! XIII

Kreeka oli unistus. Umbes sama, et keegi ütleks, et palun, siin on sulle pilet Pemberleysse või Soolavaresele, mine nüüd! Müüte armastasin  juba lapsena ja kui ma nüüd, täiskasvanuna olen üle lugenud, olen ikka armastanud. (Ja kellele siis ei meeldiks Antiikmütoloogia?!) Erinevatel põhjustel oli see Kreekas-käik edasi lükkanunud, aga nüüd sai see siis teoks.

20180630_202220

Kaasa võtsin oma vanima ja noorima, Suur Vend eelistas jääda koju jalgpalli vaatama ja kasse toitma. Väikevenna ja kultuurireisi osas oli teatud kahtlusi  – mõtle, millal mina alles kultuurireisidele kaasa sain, ütles loomulikult vanim – ja et kas ta ikka jaksab ja üldse.

Aga hoolimata oma ootusest ja ärevusest olime me ühel ööl lennukis, et kenasti hommikul Ateenas maanduda.

Giid oli meile vana tuttav – olime Kõrrekesega koos tutvunud tema juhatusel Küprosega, ning laps oli veel napilt kuu varem käinud temaga Piiteris. Ja me ei pidanud ka sedakorda pettuma – saime juba esimesel päeval kinnitust, et ikka keegi lööb oma venna maha või mõrvab kogemata isa. Just nii!

20180705_154539

Kiri T-särgil, Kreeka on vist ainus paik maailmas, kus selline tekst on kirjandusklassika ja mitte roppus. (Suurele Vennale me sellegipoolest seda särki ei ostnud.)

 

Emotsioonide mahalaadimine on võtnud aega ning ma ei tea, kas ma sellega praegugi, mitu head päeva kodus olnuna, hakkama olen saanud.

Lihtsalt, teate, kõik need kohad ongi olemas! Olümpia, kuhu sõidad mööda käänulisi mägiteid ja Ateena, kus sa tohutu palavuses (+37°C) lähed koos turistide hordiga mäkke, ja suudad siiski kõigest sellest rahvamassist ja palavusest ja sellest, et Väikevend otsustas ühel hetkel minna omal käel kultuurimälestisega tutvuma ja kadus silmist (telefon minu kotis) – kõigest sellest hoolimata suudad siiski tunda vaimustust. (Telefoni aku saab tühjaks, tütarlaps grupist saab kuumarabanduse, kuid vähemalt Väikevend ilmub õigeks ajaks kokkulepitud kohta.)

20180705_123749

Ärge uskuge inimtühje fotosid turismiobjektide kohta!

Ja siis need paigad, mis ei ole nii tapvalt ajaloolised, kuid seda armsamad  – Hydra saar, kus autode asemel (neid on saarel kolm – kaks prügiveoautot ja üks limusiin tähtsate vaimulike jaoks) liigeldakse muulade ja eeslitega. (Meie nägime küll ainult ühte eeslit!) Ja nagu ikka – rannad, tavernad ja kassid kõik ühes koos. Väikevend hindaski päeva saartel kõige kõrgemalt. Kuigi, kui nii võtta, on Kreekas ikka kõik nii kohutavalt ajalooline!

20180703_120420

Teeb tööd nagu muul. (Kuigi Väikevend väitis, et muul öelda on ebaviisakas. Ega sa ju kesksoolise kohta ka ei ütle, et kuule, kesksooline. Ta peab ikka ise otsustama, kes ta on!)

Jah, õhtu- ja lõunasöögid tavernides –  kui Väikevend ühel päeval Kreekas minult küsis, et kui ma peaksin valima ühe toidu ja sööma seda elu lõpuni, siis vastasin talle pikemalt mõtlemata, et see oleks kindlasti kreeka salat. (Aga tingimata ehtsate väikeste krimpsus oliividega, millel kivid sees ja mis on kasvanud Peloponnesosel!) Maisijahuga segatud leib. Valge vein. (Suurem osa reisiseltsilistest – kellede seas, nagu ikka juhtub, oli tuttavaidki – hindasid muidugi kõrgelt kala ja mereande.)

20180705_223220

Väikevend palus, et ma teeksin ta toidust pilti, nii, et teda ennast pole näha. Niisiis, esiplaanil Väikevenna gyros pita ja tagant paistab Kõrrekese salat ja grillitud juust.

Suplused meres. Viimasel hommikul panin kella kuueks helisema, et veel viimane kord  nautida tulisoolast ja sinist lahesoppi, vaatega saarel asuvale kloostrile.

Ja siis viimasel päeval Mystras. Jälle mäe otsas, jälle hingekinnivõtvalt kaunis. Kindlus, sedakorda nunnakloostriga. Püha õde, vana, lahke ja Väikevennastki lühem, tuli kloostriõuel vastu. 20180706_12263220180706_124909

 

 

 

 

 

 

20180706_123827

 

 

 

 

 

 

Palju oli sellest, mis piltidele ei jäänudki – Väikevenna igaõhtune asjaajamine tänaval grillmaisi müüva mehega, vaimulikrüüs hiiglaslik mehemürakas, käekõrval tilluke roosas kleidis tüdruk, palavus, rõõm ja teadmine, et ma tahan Kreekasse tagasi minna. Ma igaks juhuks täpsustan, et ka Väikevend ikka jaksas ja üldse.

(Koju tulles tegime Kõrrekesega kohe, kui olime piisavalt puhanud, kreeka salatit!)

20180704_215722

Üks tore proua, kes igal õhtul oma roosade tuttidega nässupuhvit jalutas, sai pildile.

 

20180702_180710

Kreeka!

See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proa oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.