Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Kuhu läheb August?

Täna küpsetasin esimese sellesuvise õunakoogi. Kaerahelbekattega. Ubinad olid sellised tõelised vissid, koogijao puhastamine võttis vist oma pool tundi aega.

Tulemus?

Väikevend uuris, mis koogi sees on.

Õunad ja kook, vastasin.

Aga miks sa pudru koogi sisse oled pannud, uuris ta kaerahelvest oma koogikahvlil.

See on tervislik, selgitasime Kõrrekesega.

Suur Vend muigas, aga sõi.

Ta räägib meil üldse kole vähe. (Aga liigutab kulme ja elab kaasa.)

Muidu on lapsed olnud roteerumas – mõni magab külas ja mõned külalismagajad on jälle meil.

Mamma on kopsupõletikuga haiglas ning meil on olnud temaga põnevaid vestlusi. Ta silmad on selged. Vestlusteemadeks on tema kass Saba, hiljuti maetud sugulane ja haigla olme.

Viimane, nagu ma aru saan, on täiesti omaette maailm oma (valdavalt vist kirjutamata) seadustega.

Möödunud nädalal suri kõrvalvoodis keset ööd inimene.  Omaksed voodiserval, armee meedikuid toimetamas.

Ja miks teie ei maga? pahandanud õde Mamma kardina taha kiigates.

Homme võin kass Sabale öelda, et Mamma peaks sel nädalal koju saama.

Mamma kurtis innuka tugitoolisportlasena, et haigla telekas on vana ja keegi ei tunne kergejõustiku vastu huvi. Kaaspatsiendid olevat vanad ega saavat asjadest aru.

Ja kuhu sina, August, nüüd minema hakkad? suunati parsjagu üht palatisse tagasi.

(Õed olid seal üldse kuidagi uudishimulikud.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Ettevaatust, reisikiri! XI

Kuidas see täpselt nõnda läks, et me nädal tagasi Kõrrekesega end Valgevenesse suunduvat avastasime, kes seda täpselt mäletab. Võib olla sai kaalukeeleks programmis olev Marc Chagalli sünnikodu, ilmselt mahutatavus Kõrrekese pillilaagrite vahele ja kindlasti odavus.

Vitebsk – Marc ja Efrosiinia

Igal juhul jõudsime me möödunud reede hilisõhtul Vitebskisse, uhkesse ja peaaegu tühja hotelli, kus, nagu ka suures osas ülejäänud linnas, polnud tol hetkel sooja vett. See-eest oli aknast vaade Dvinaaks muutunud Daugava jõele ning võimalus roosade sammastega restoranis kõrvulukustava muusika saatel õhtust teed/õlut rüübata.

Hommik tervitas meid vihmase ilma ning unustamatu hommikusöögiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sai veel teed või kohvi. Vett ega mahla ei saanud, sest baar polnud avatud.

 

Chagalli muuseum oli kitsuke ja sõbralik. Olin bussis ennist lugenud eestikeelset raamatut, mis oli mõnus segu klatšist ja kunstiajaloost (autor tundis Chagalli-aegseid Pariisis ja Vitebskis tegutsenud kunstnikke umbes samavõrd kui pr Saagim praegust kohalikku seltskonnaelu).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chagalli sünnimaja. Või täpsemalt maja, kus ta kasvas. Sündis ta dramaatiliselt – linnas möllas parasjagu tulekahju ning tulevane maalikunstnik sündis surnult. Torkimise peale ärganud siiski ellu.

Peale linnaekskursiooni läksime vabal pealelõunal Kõrrekesega ka kohalikku kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis oli 37 saali. Iga saali juurde kuulus tädi. Lisaks tädid kassas ja siis veel üks, kes meid ukselt kassasse juhatas.  Meid huvitas Pen, Chagalli õpetaja. Kassatädi müüs meile piletid Peni saali ja lisaks valis veel välja kolm saali, missuguse põhimõtte järgi ta seda tegi, me päris hästi ei taibanud. Iga saali kõrval, nagu öeldud, oli tädi, kes kõliseva võtmekimbuga ukse lahti keeras ja siis selgitusi jagas. (Missugune teenus!) Pen on suurepärane portretist ja meeleolude looja. Äärmiselt nauditav. Ülejäänud saalidest ühes oli mingi kummaline valik pühapilte, ristpistes tikandeid ja natüürmorte, järgmises oli üks päris nauditav kaasaegne kunstnik ja viimases Püha Efrosiinia. Püha Efrosiinia juurde kuuluv tädi oli eriti põhjalik. Tiris meid kättpidi eksponaatide juurde tagasi (kui me tema arvates liiga pinnapealselt nendega tutvusime), jagas suure pühendumuse ja põhjalikkusega selgitusi ning lõpuks soovis meid kindlakäeliselt istuma suruda, et me vaataksime ära ka filmi. Meil polnud vähimatki kavatsust seda teha. Selle peale tädi solvus, pööras meile selja ning trummeldas sõrmedega nördinult akanalaual. (Aga Polotski Efrosiiniast me siiski pääsesime!)

Minsk – puhas, pompöösne ja sõbralik

Minsk oli hoopis teistsugune linn. Eks inimene näeb seda, mida talle näidatakse ja Minski puhul oli seda näidata tahtmist päris palju. Juba linna sissesõidul – Minskisse viivate maanteede ääres ei tohi kasvatada näites kartulit. (Ei näe piisavalt esinduslik välja.) Majad on suured, kõik need meie -mäed on Minski kõrval poisikesed. Muidugi, kui sa bussist välja tuled ning eriti pärast seda, kui sa oled korduvalt läbi kesklinna erinevate parkide jalutanud ning märganud puhtust, sõbralikkust, tänavapilti täis väga ilusaid noori inimesi – muutub linn ka ise kõledast järjest sõbralikumaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minsk. Tagaplaanil tsirkus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Noored ja ilusad minskilased.

Kohalikus vabaõhumuuseumis oli minu jaoks vähe ehedust, kuid see eest ülimaitsev kohalik mõdu ning armsad kitsed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga praktiline ese valgevene traditsioonilises majapidamises – kui ema toimetas, fikseeris kepi, tõstis mudilase aasa sisse ning viimane muudkui müttas ringiratast.

Rahvusõhtu kohaliku mesiniku juures, natuke maad Minskist välja sõita, oli minu jaoks kõrghetk. Juba mesinik Vassili ise oli vaatamisväärsus, toidud olid maitsvad ja kohalik ühe-pere-folkansambel üllatas nii oma kõrge taseme kui ka kaasahaaramisvõime poolest. Isegi mina, kes ma kunagi ei tantsi, avastasin end ühel hetkel krakovjakki vihtumas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mesinik Vassili sokuga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalik pereansambel, kelle jaoks mitmete eri pillide valdamine ega mitmehäälne laul polnud mingi probleem. Erit köitis minu ja Kõrrekese tähelepanu perepoeg, kes sarnanes mitmes mõttes väga Suure Vennaga. (On vist asjatu loota, et ta oma õde (vasakult esimene)  ei kiusa?

Kloostris käisime ka. Nagu õigeusu pühakojad ikka, on nad meelõhnalised (vahaküünlad!) ja pühapilte täis. Elizaveta klooster on tähelepanuväärne seetõttu, et tekkis alles sel aastal, kui Kõrreke sündis. Mu laps polnud kunagi varem üheski nunnakloostris käinud ja seetõttu oli see tema jaoks väga elamuslik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Miri kindluses hälbisime pisut ettnähtud programmist ning jalutasime kindluse galeriil, ronisime tornidesse ja vaatasime ümbrust. Lõpetasime oivaliste drannikutega kohalikus söögikohas.

IMG_1435

Vaade Miri kindlusele. Ootame drannikuid

Noh, ega väga palju rohkem ei jõudnudki. Õhtul jalutasime Minskis läbi kolme suure pargi vaateratta juurde – aga see vihmaga ei tööta. Jalutuskäik ise oli tore ja vihm läks ka varsti üle. Ka kassimuuseumi olemasolust saime kahjuks teada alles päris õhtul. Kõigi nende jalutuskäikudega oli linn kuidagi omaseks saanud.

Kaasa ostsime mõdu, küpsiseid ja kommi. Paljud maitsed  – näiteks jäätis, aga ka muud maiustused – tulid lapsepõlvest väga tuttavad ette.

Tutvusime pisut valgevene keele eripäradega – kuigi vene keelega seal probleeme loomulikult pole, hotellides võidakse rääkida ka inglise keeles ja nii hotellis kui ka turul kommi ostes üllatati meid eestikeelse paluniga.

Kõrreke sai reisi lõpuks selgeks vene keeles tee tellimise kohvikus. (Laps oskas küll ennegi igasuguseid keerulisi sõnu, näiteks достопримечательность, aga nüüd sai tee tellimise ka selgeks.) Nägi oma elu esimest Puškini monumenti. (Kui ma talle ka Gorki oma näitasin, küsis ta – kuidas sa nad kõik ära tunned?)

Me nägime seda, mida meile näidati. See oli väga puhas – kindlasti kõige puhtam koht, kus mina olen käinud. Eesti turistile on Valgevene kindlasti odav. (Viimasel õhtul peenes jaapani restoranis – tellisime ka magustoitu –  oli arve kahele inimesele 14 rubla.) Minsk oli kahtlemata pompöösne, suured kõrged ühetaolised majad, suured pargid, suurejoonelised monumendid, nägime ka Leninit ja punalippu. Punalipu juures oleva obeliski treppidel õppisid Valgevene noored parasjagu rulaga trikke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Reisi eesmärk – võimalikult palju eksootikat vähese raha eest – sai kindlasti täidetud. Kapis on mett ja kommi ja loodan, et siia sai kirja kõik oluline inimestest, kitsedest, ehitistest ja meelõhnast.

Kas sina oled kitsede suhtes eelarvamuslik?

Kuna eelmise aasta kogemus oli väga meeleolukas, polnud sel suvel küsimustki, kas me läheme avatud talude päevale. Sel aastal reageerisin kiiresti ja registreerisin enda, oma vanima ja noorima kodule lähimale bussile. (Keskmine laps läks isaga Soome kala püüdma.)

Sõime hommikul eelmisest õhtust üle jäänud mustika-kaerahelbe kooki ja läksime kohale, varustatud termokoti ja sularahaga. (Kõrreke küll juurdles, kas peaks endale sobiva toidu kaasa ostma, aga ütlesin eelmist aastat meenutades, et kooki saab ta ju ikka süüa. Reisiseltskonda, nagu me hoobilt nägime, olid komplekteerunud ka Väikevenna sõber P ja tema ema. Väga rõõmustav kohtumine!

Esimeses talus peeti eksootilisi loomi. Lapsed said kaela ümber kanda madu Friidat, silitada ninast ninakaru, üritasid abistada nutriat tema isiklikus revolutsioonis (Puurid On Nõrkadele!), silitada laamasid ning hüpata kõrvale, kui noil tekkis juhuslikult vajadus sülitada. Vaid känguru Volli sõilitas ettevaatliku hoiaku ja silmitses endale vaatamiseks toodud inimesi oma majakese aknast.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laama pilvede taustal

Teises talus kasvatati köögivilju ja hoidistati neid huvitavate mooside ja veini kujul. Seal sõime ka lõunat – kuna pakuti kotlette, valis Kõrreke kaks kooki. Võib olla meie seltskonna jaoks oli see teistega võrreldes vähem huvipakkuv koht – ainsad loomad, keda nägime, olid koer ja konn, kuid talus tehtava töö hulk – lisaks köögiviljadele oli talu ümber hiiglaslik iluaed – tundus aukartustäratav. Pereproual olevat siiski ka vaba aega, siis ta püüab kala ja korjab seeni. Ostsime karbikese vaarikaid kohapeal söömiseks, kaasa pudeli marjaveini ja sibulamoosi.

Seejärel oli programmis ülinunnu lambakasvatustalu. Sealne talupere, lammastest rääkimata, võitis hoobilt kõigi südamed. Vägisi tuli meelde Bullerby. Ning lisaks pakuti seal head kohvi ja kaneelisaiu. Kõrreke soovis sedakorda brownie´t. Ostsin ka Väikevennale koogi, aga kuna seal oli ka batuut, lambad ning piiritud võimalused ringi joosta, polnud Väikevennal koogi jaoks justkui ei aega ega tahtmist. Nii sai Kõrreke ka suurema osa Väikevenna meekoogist. Kõrrekesel oli lambakasvatustaluga oma plaan – osta sealt omale kindad. Kinnaste valik oli napp, kuid lõnga oli see-eest palju. Nii et nüüd ei jää tal muud üle, kui kuduma hakata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõige kaunim hernehirmutis

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Saage aru, see koht ongi päriselt olemas!

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pildil nähtavate lammaste villast lubas Kõrreke kindad kududa.

Viimase talu toodanuga, parimate siinmail saada olevate juustudega, oleme me muidugi tuttavad. Aga lehmi me varem isiklikult ei tundnud! Kuna päev hakkas juba lõppema, olid lehmad pisut tüdinud olekuga ja poisslapsed ülemeelikud. Meie P emaga vaatlesime erinevas vanuseastmes vasikaid ja püüdsime mõelda, missuguses vanuses lastele need võiksid vastata. Ostsime talupoest kaasa juustu, šokolaadi ja toorpiima. Poisid käisid küsimas raha küll ökolimonaadi, küll käsitööjäätise tarvis. Kõrreke enam kooki ei soovinud, küll aga soetas endale ise kaasa värvimuutva tee ja kohapeal tarbimiseks klaasi piima.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja vasikas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tema sai minu hääle kauneima lehma valimisel. Muidu ma missivalmisi ei poolda, aga valijate vahel lubati juustu välja loosida…

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja pisut kurnatud lehm

Koju jõudes olime päris väsinud. Laudalõhnalised riided läksid kohe pessu – ehkki, imelik küll, olles loomadega tutvunud, ei ole see lõhn ebameeldiv, lihtsalt selline… teistmoodi lõhn.

Külmkapp on head toitu täis. (Rahakott seevastu muidugi üsna tühi.) Pärast pilte vaadates küsisin lastelt, mis neile kõige rohkem meeldis. Väikevenna lemmikuks oli esimeses talus nähtud ninakaru, Kõrrekesele meeldisid aga madu ja juust.

Jõin oma õhtust teed ja vaatasin telekast uudiseid. Seal oli ka juttu sellest suurepärasest päevast ja proua kitsekasvataja ütles, et sellist päeva on väga vaja, et inimesed poleks kitsede suhtes eelarvamuslikud.

Me oleme nõus.

Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.