Kasvatustöö raske koorem

Ärkasin täna hommikul enne kaheksat, sest juba pikemat aega oli käinud mingi kummaline sebimine: kassid näugusid, vannituba oli kausutuses, lapsed vestlesid omavahel. Tulin voodist välja ning kaardistasin olukorra. Väikevend vaatas allkorrusel telekat, Suur Vend askeldas kassidega ning Kõrreke oli läinud hommikusele jooksutiirule. Poisid on mul vist pigem lõokesed küll, eriti Väikevend, aga tütar armastab minu senise kogemuse järgi küll pigem hommikusest unest viimast võtta.

Aga mis seal ikka. Tänavukevadine koolivaheaeg ongi kuidagi väga intensiivselt alanud. Eile hommikul sõidutasin oma keskmise lapse gümnaasiumikatsetele. Andsin talle kaasa veepudeli ja šokolaadi. Ta arvas, et viimast polevat vaja, kuid mina kinnitasin, et šokolaad on ju puhas maagia. Ta oli väga närvis. Kolme tunni pärast jätsin kanasupi pliidile podisema ning läksin talle vastu. Testid olid olnud päris rasked. Šokolaad oli ka marjaks ära kulunud, kuna kõht oli tühjaks läinud.

Koju jõudes teatas ta otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

Aga pealelõunal käisime vaatamas Minu elu tsukiinina, mis oli üks väga, väga hea asi. Nii Kõrreke kui Väikevend olid lummatud, minust rääkimata. (Suur Vend jäi koju arvutimängu mängima.)  Kuid õhtul, kujutage pilti, lubas Suur Vend endale osta teatripileti. Ehk saabki gümnaasiumiküpseks?

Täna hommikul oli Kõrreke jooksmas terve tunni. Naastes oli ta reibas ja näljane.

Suure Venna tänane mure on trepil mängivad kassid: äkki nad kukuvad trepist alla? Närviline keelamine ei andnud tulemusi, ta tõi kassid ükshaaval süles ära ja manitses: minge mängige kuskil mujal!

Kuidas vahepeal on kolmveerand kooliaastat läbi saanud

Ega tegelikult ei teagi, kuidas. Kui vahepeal oli tunne, et kohustuste meres kallast ei paista, siis nüüd justkui juba paistab. Teha on veel küll ühte ja teist.

Selle nädala kõige suurem hirm sai õnneks üle elatud. Nimelt käisin oma klassiga kelgutamas. No ei käskinud keegi, lapsed tahtsid. Ja siis päev enne ära sõitu räägib kolleeg oma aastatetagusest märtsikuisest kelgutamiskogemusest, mis lõppes sõnadega tema näo igast poorist purskus verd. Ma ei saanud öösel magada, kuna silme ees tantsisklesid jäised kelgurajad ja näod, mille igast poorist purskub verd.

Ja mis sai? Mõnel, kes oli teksadega tulnud, said püksid märjaks.

Muidu olid kõik rõõmsad.

Kodus olid poisid üksteise järel haiged. Haigus kestis poolteist päeva ja algas palavikuga. Kui kõrgega, ei tea, kuna kass Kuki oli kraadiklaasi tuuri pannud. Eelmisel korral leidsin selle oma riidekapi alt, seekord on nähtavasti millegi muu all. Kõrreke, kes oli parasjagu koduteel, ostis apteegist uue, aga Väikevenna palavik oli õe tulekuks juba välja higistatud.

Kurjategija on praeguseks juba rehabiliteeritud, Suur Vend õpetab teda kraani avama ja plaanib osta jalutusrihma. (Igavesed poosetajad!)

Minul läheb ka  hästi. (Eriti pärast kelgumäge.) E-etteütluses tegin üheainsa vea, kirjutades tušipoti asemel dušikott. Botaanikaaias õitsesid sinililled.

 

Kaunid kunstid ja kassikarvad

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

Muidu läheb meil nõnda, nagu see vist koolialastel parasjagu märtsikuuks olema kipub: hulbime kohustustes, kallast ei paista. Eks siis tulebki veel igasugu muid asju ette võtta, et elu üksluine poleks. Kõrrekesel on näiteks reedel kontsert. Nad ise panid plikadega puhkpillikvinteti kokku, oodata on ka külalisesinejaid. Tulge kuulama!  Siis osales ta veel bridživõistlustel pealinnas ja vist on peatselt tulemas konkurss (ikka pillimängu vallas.) Millal ta õpib, ma et tea.

Ah jaa, eelmisel nädalal käisime nii Estonia Kratil kui ka PMJ– kontserdil. Mõlemad meeldisid üliväga. MS oli originaalis kuulates ikka väga võimas! Lisaks sellele sain oma muidu ülimalt hõivatud tütrekesega ka pisut aega veeta, näiteks talle teatris kooki osta või veganrestoranis õhtust söömas käia. Teatris nägin seekord mina vist isegi rohkem tuttavaid kui Kõrreke. (Kuigi kõige pikemalt vestlesime lapse flöödiõpetajaga, kes on meie ühine tuttav. See oli väga armas kohtumine.)

Lisaks vaatasime Väikevennaga koos ära filmi Hiina müürist. Väikevennale meeldisid need kohad, kus oli võitlus koletistega, kuigi, kui nood magneti abil uinutati, tundusid magavad elukad Väikevennale nunnud. Hiina on mu ammune nõrkus, nii et nautisin samuti filmi, kuigi vist pisut teisi asju kui mu võsuke. Pärast oli põhjust vestelda nii sõprusest kui ka müürist.

Väikevend valmistub võistlusteks, täna oli kontrollmäng. Läksin vaatama, polnudki ammu poissi mängimas näinud ja selleks muidugi ka, et võistluste raha ära viia. Olin kahelnud, kas anda lapse kätte või viia ise, aga kui poiss mulle ütles, et see raha, mille ta klassiga teatrisseminekuks  sai, läks kaduma, siis ilmselt tegin ikka õigesti. (Raha läks kaduma ka seetõttu, et rahakott oli juba varem kadunud.) Andsin treenerile raha ning teavitasin, et id-kaarti lapsel pole – ka see läks koos rahakotiga kaduma – ning läksime peale võistlusi ning ostsime uue rahakoti. Mäng läks muidu hästi.

Eks kõige nende kaunite kunstide nautimine ongi tööasju pisut kuhjanud. (Ma pole nii võimekas kui mu tütar.) Trenni mineku asemel kipun nautima pealelõunast unetundi. Eks kõik saab ju lõpuks ikkagi tehtud ka.

Ja mõelda, kui mul oleks kodus kolm kassi, siis oleks ju veel rohkem karvu koristada. Missugune vedamine siiski.

Kolleeg, kellega teatris Kratil trehvasime, küsis, kas mul on järgmise aasta aprilli Luikede järvele piletid juba võetud. Nüüd juba on. (Kõrrekesel oli ka õhtu imekombel vaba.)

Kas veebruaris on elu?

Selle aasta veebruaris on mind aegade algusest saadik painanud küsimus leidnud vastuse.

Ja mitte ainult hommikuti, kui on näha, millega kass Kuki jälle hakkama on saanud. (Aga ta paneb oma pea nii armsalt sulle pihku, justkui paitaks sind oma pehme käpaga ja lööb seejuures lakkamatult nurru. Nii et kes saab talle pahaks panna, et ta on leidnud Väikevenna toast liimipulga, minu juurest kätekreemi ning kraadiklaasi ja söögitoa laualt küünla ja nende kõigiga mänginud.)

Väikevend on osalenud veebruari teises pooles loodusmaja talvelaagris, kus käidi metsas loomade jälgedega tutvumas ning saunas koos jääauguvõimalusega. Väikevend käis jääaugus kaheksa korda.

Viimase kuu aja jooksul õnnestus mul päev enne vabariigi sünnipäeva sõita teist korda auklikuks auto rehv. Meeskolleeg pani mulle alla tagavararehvi.

 

Eesti sünnipäeva tähistati meil samuti innukalt. Väikevend käis klassiga Kevadet vaatamas. Õpetaja oli neile filmi tähtsuse nõnda selgeks teinud, et ehkki Väikevennal oli veel eelmisel õhtul olnud palavik, keeldus ta resoluutselt koju jäämast ja haige olemast. Pärast seda on ta pidevalt omaette laulnud kui mina alles noor veel olin. Film jättis talle sügava mulje (eriti loomulikult Toots).

Päris-tähtpäeval olid kiluvõileivad ja lipp, seejärel käisime Kõrrekesega omakorda kinos, tutvusime Novembriga. Ma ei tea, kas November on veebruaris parim valik. Pärast filmi vaatasime nõutult Kõrrekesega üksteisele otsa: kuhu kadus huumor? Ja meenusid ka Suure Venna muljed – tema käis oma klassiga ja vaatas filmi juba varem ära – et ehk need, kes on lugenud, saavad paremini aru.

Peaaegu oleks presidendi kõnet ka kuulanud, kuid kahjuks sel hetkel, kui proua president alustas, otsustas meie alumise korruse tualettruumi segisti voolik puruneda. Järgmised kaks päeva kuivatasin vaipkatet.

Vahepeal viisin oma vanima ja noorima lennukile. Lennuk viis nad isa juurde, veetma sportlikku nädalavahetust. Tutvuti onu Jukkaga, kes oli tegelikult 62, aga nägi välja nagu 40, nagu hindas Väikevend. Onu Jukkal oli majake just suusakeskuse juures, nii kaks päeva tegeldi mäesuusatamisega ja käidi ka saunas. (Mis oli tark tegu, sest kodus oli soe vesi kinni keeratud.)

Suur Vend käis pärast jalgpalli Vanaema juures vannis. Läksin talle sinna kuivade saabastega järele – polnudki ammu seal lapse järel käinud.

Täna õhtul oli siis Väikevennal ees suurem koduste tööde hunnik, torumees E tuli ja vahetas ära segisti (nii et nüüd saab jälle ennast kodus ka pesta) ning meie Suure Vennaga mõistatasime, missugune Kõrreke küll välja näeb. Sest nägin internetipangast, et värske stipendiaat (nad saavad sealt pasunamängu-kutsekoolist ju stipendiumi, ja esimene raha oli just üle kantud), oli kulutanud juuksuris jahmatamapaneva summa.

Rehvi on mul aega vahetama minna ülehomme, homme peale tööd olen oma onupojaga nimelt Mamma teenistuses.

Kõrrekesel on lokid. (Täie raha eest.)

Ja Väikevend saab oma onu Jukka juurde unustatud jaki ilmselt juba nelja nädala pärast kätte.

Ilmselgelt ON veebruaris elu.

(Väikevenna toast kostab endiselt kui mina alles noor veel olin.)

 

Pealinna teatrisse ja Mamma lumepallisupp

Nad on sul ju päris suureks kasvanud, nentis Väikevend heatahtlikult, kui me reede õhtul kooli juurest autoga koju sõitsime.

Tõesti, kuna mul jäi üks pilet ootamatult vabaks, sai Väikevend minu seitsmendikega kaasa teatrisse. Nad on kasvanud, ja olid Väikevenna suhtes armulikud – nii võis ka tema minna peale teatrit klassi ägedamate kuttidega Hessi – ja pääseda nii ema ja tema kolleegiga kohvitamisest!

Teatris vaatasime Printsi ja kerjust. Lapsed elasid kõik väga kaasa, ja kui lõpuks ikka õige prints krooni pähe sai, kostus selja tagant kergendatud yes! Minu jaoks on kergendus, et järgmisel reedel ma ei pea pealinna sõitma, nagu kahel viimasel nädalal. Need on küll toredad ja meeleolukad käigud, aga ma tahaks nüüd natuke aega nii, et ei peaks kell kuus ärkama ja  kogu aeg üle lugema rahasid ja lapsi.

Kuigi, etendus, nagu öeldud, oli tore ja hoogne ning JZ  nii kuninga kui ka kurja röövlipealikuna kuulata oli suisa lust. Võib olla võtan millalgi raamatugi ette?

Väikevennal oli üldse hea nädal, saksa keele vihik ei ununenud kordagi maha ja ta arvati kooli korvpallimeeskonda. (Ta poleks saanud olla õnnelikum, kui ta oleks NBA-sse pääsenud.)

Suur Vend õnnestus saata ühe gümnaasiumi lahtiste uste päevadele hoolimata ma-võin-ju-kodulehelt-ka-vaadata– suhtumisest.Nii et vähemalt siht on silme ees.

Aga kõige tähtsam selle nädala jooksul oli Mamma sünnipäevapidu. Menüüs oli karbonaad ja seenekaste, kurgi-tillisalat (kus Mammale iseloomulikult on tilli rohkem kui kurki), magustoiduks lumepallisupp. Ja siis loomulikult martsipanlilledega tort. Kinkisime Mammale kontserdipileti ja tulbid. Väikevend katsus suurema osa sünnipäevast kass Sabat allakorrusele meelitada. Lõpuks see tal ka õnnestus, kui ta kassi lihtsalt sülle võttis, hoolimata Sabakese metsikust rabelemisest. Lõpuks pääses ta vabaks. Kõik olid rõõmsad.

Kodus tuli Suur Vend sõjaga. Õppisime siis koos Suure Vennaga poolteist tundi teist ilmasõda. Ma usun, et mina võiksin tema range õpetaja käest juba täitsa nelja kätte saada.

Aga Mamma, nagu öeldud, saab homme seitsekümmend kuus. Kui ma juukseid käisin lõikamas, ütles mu juuksur, et juuksejuurtel on juba halli, aga veel saab niimoodi kammida, et välja ei paista. Õudne lugu – siis oled vist tõesti vana, kui su laps halliks läheb?! (Minu omad on õnneks veel üsna kartulikoorevärvi, Väikevend küll pisut heledam.)

Mamma teeb muide suurepärast lumepallisuppi!