Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks

Kuid teod ei istu oma munadel, seletas ta. Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks, ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta.

Ääretult karm ja tänamatu on niiviisi rääkida, ütles Larry. Viimati tekitad Gerrys sellega kogu eluks mingid kompleksid.  (Durrell Linnud, loomad ja sugulased.)

Suvepuhkuse lõpp, nagu alati, saabub ootamatult. Kuigi sellega võiks juba harjuda. Et kõigepealt saabub Suure Venna sünnipäev ja siis tööleminek ja taasiseseisvumispäev (viimaste järjekord võib varieeruda).

Siis jõudis koju oma viimasest puhkpillilaagrist ka Kõrreke. Väikevennal algas korvpalli linnalaager. Jõudsime veel käia kinos, vaatamas Lemmikloomade salajast elu (oli ühekorraga nunnu ja üle võlli naljakas) ja teatris Pettsonit ja Findust (mis osutus jälle mõningaseks pettumuseks).

No vot, ja siis läksin pooleteiseks päevaks koolitusele ja jätsin oma munad niiskesse mulda lapsed täitsa omapäi koju. Sest vanaema käib tööl ja vanem õde suudab Väikevenda ilmselt rohkem ohjata ja suunata kui Mamma. Eks ma vahepeal helistasin ikka ka.

Väikevend teataski mulle telefonitsi: Emme, tead, sa ei pea muretsema, ma saingi selle väikese taksikoera!

Õnneks selgus, et tegu oli mäki lasteeinega, kus olid mänguasjad hiljuti kinos nähtud lemmiklooma-filmist.

Kui ma koju tulin, oli Kõrreke otsustanud küpsetada šokolaaditükkidega küpsiseid. Suurt Venda ei olnud. Suurt Venda polnud ka siis, kui küpsised ammu valmis olid.

Eile ta käis peol. Äkki läks täna ka?

Peol?! Suur Vend?!

Jah, kusagil Ülenurmes. Aga ta tuli täitsa normaalsel ajal koju ja nii.

Lõpuks selgus, et suurem poeg oli sel õhtul staadionil ja päris õhtul oli mingis mängus pallipoisiks. Oli saatnud õele ka sõnumi, mille viimane oli küpsetamistuhinas unustanud.

Aga küpsised tulid imelised.

Õhtul lugesin Väikevennale ette peatüki Durrelli raamatust. Lindude, loomade ja sugulaste peatükid on pikad ning kui meile tuleb ette mõni loom, siis me guugeldame ja vaatame pilti ka. Suur Vend tuli vahepeal samuti koju, oli päevaga rahul ning asus õe tehtud küpsiseid nosides telekast jalgpalli vaatama.

Elu on taas koduses ja turvalises rööpas.

IMG_0739

Kuidas saab selliseid küpsiseid? – Saa laps. Oota kuusteist aastat ja pisut peale, mine natukeseks kodust ära ning kui sa tagasi tuled, on ta küpsised valmis teinud.

Vanadus, tähed ja kukeseened

Oma vaimusilmas näen ma Teid istumas tugitoolis, sellises tugitoolis, mis on sobiv ja mugav just seda sorti reuma puhul, mille all te võib-olla kannatate. Ma oletan, et Teie eas inimene kannatab tõenäoliselt mingit liiki reuma all.  Need kuldsed sõnad on pärit Christie’ Nemesisest. (Väga lõbustav lugemine, olgu öeldud.)

Mina jäin vist samuti sel suvel vanaks. Sest peale ühte sellesuvist kukeseenemaratoni oli justkui raske voodist või toolilt tõusta. Kõike muud saab teha, isegi rattaga trenni sõita, aga vot püsti ei saa. Väga imelik, sest ma muidu olen harjunud terve olema ja tervisejutud seostuvad lapsepõlvest alates tädi Helju ja väga kõrge vanusega. Noh, tädi Helju pidi olema  tookord, kui mina laps olin, kindlasti nii nelikümmend pluss.

Aga ega ma kukeseeni sellegipoolest ei saa metsa jätta. Ma ootan kukeseeneaega eelmisest sügisest saadik ja ma ei kavatse ühelgi ealisel iseärasusel end takistada lasta. Lisaks saan ma nüüd teha (möödunud hooajaga võrreldes) suuremaid metsatiire ümber auto. Sest juuni lõpust alates on ka minul nutitelefon. Lapsed imestasid tookord, miks minu eas inimene küll sellist asja vajab. Loomulikult selleks, et kukeseeni korjates oma autoni navigeeruda. (Olen muidu kehva suunatajuga.) On tore, et mul on olemas Mamma, kes on samuti seeneusku. Tema oma tugitoolist paraku enam vist seenele ei pääse. Jalatraumast pole ta veel päriselt taastunud. Aga. Ükskõik missugustes kogustes ma seeni korjan, on ta nõus kõik ära puhastama ja sisse tegema. Seente puhul pole ükski vaev liiga suur, ütles ta, kui ma järjekordse hiigelanuma talle koju viisin. Mina olen tööjaotusega väga rahul.

Aga ega elu koosne ainult kukeseentest! Eile vaatasime Kõrrekesega ära Julie ja tähed. Oli väga tore. Alates sellest, et meie kõrval istus imearmas vanapaar. Tea, kas laule ka on? päris härra proualt enne etendust. Ma arvan, et on laule ka, aga rohkem vist sõnalavastus, arvas proua. (Täitsa õigesti arvas.). Etendus rääkis kunstist, armastusest ja tähtedest. Vaheajal, peale gongi kõlamist, kui inimesed oma kohtadele voorisid, nentisid eakad teatrisõbrad, et tuttavaid kahjuks pole – aga nii hea on ju lihtsalt inimesi vaadata – kus sa neid ikka kohe niimoodi hulgakesi näed. Teine vaatus lõppes tõdemusega, et nii mõnegi proua argipäev vajab pisut tähestamist. (Õige!) Mulle kohe meeldivad vanapaarid ja õnneliku lõpuga lood.

Hommikul – olin parasjagu kukeseeni korjamas – vestlesin ka Väikevennaga. Nemad olid isaga käinud öisel seansil perseiide vaatamas.

IMG_0710

Ah jaa, ma igaks juhuks ütlen, et seljavalu vastu aitab suurepäraselt ujumine ja jooga. Saab oma vanad kondid täitsa kenasti jalule ja kusagilt ei valuta.

Põhjast, lõunast ja pudrust

Kuna ma möödunud nädalal nagunii pealinna tütrekesele ja härrale lennujaama vastu pidin minema, küsisin, kas Väikevend ei tahaks näiteks loomaaeda.

Väikevend tahtis. Loomaaeda ja lennusadamasse. Vihma sadas peaaegu terve päeva, ja ühelt koolituselt saadud NATO embleemiga vihmavari osutus täiesti kasutamatuks, vähemasti tuulistes ja mereäärsestes tingimustes. (Minul enam sellesse usku ei ole.)

Lennusadama võttis Väikevend küll põhjalikult ette. Ta oli seal ühe korra ka varem käinud, kuid nüüd oli ta suurem ja targem, ja, nagu öeldud, põhjalik.

IMG_0623

Lembituga tutvumas

Õhtuks jäi sadu vähemaks ja jalutasime loomaaias ringi. Nägime elevantide pesemist ja Väikevend lõbustas ahve, tehes nendega võidu nägusid. Väikevend arvas, et tundis ära kitsetalle, kelle sündimist ta kevadisel loomaringi õppekäigul näinud oli – samuti ka kolme sarvega kitse.  Hülgeid kahjuks polnud ning jäätist ka enam nii hilja ei müüdud.

Paar päeva hiljem tegime väljasõidu koos laste isapoolse tädi perega (mis sisaldab ka kaht võluvat puberteedieas nõbu, kes koosnevad peamiselt jalgadest, juustest ja eakohaselt mossis ilmest – täiesti vastavad kaaslased Suurele Vennale). Külastasime keskaegset linnust. (Noorem võluvatest nõbudest istus peamiselt vaatetorni  aknaorvas, kõlgutas jalgu ning kui vanaema talle summ-summ tegi ja sõrmega suskas, väljendus tema pilgus elutüdimuse kõrval ka meeleheide.) Osa seltskonnast külastas ka linnuse püsiekspeditsiooni ning fantastilist klaasikunstinäitust. (Kolm elust väsinud teismelist loomulikult mitte.) Vanaema tahtis kõigile kangesti süüa pakkuda ning oli väga üllatunud, kui selgus, et Kõrreke taimetoitlasena ka seljankat ei söö. Ma mõtlesin, et siin on ju liha supi sees… Kõrreke lasi endale suuremeelselt pannkooke pakkuda.

IMG_0654

Keskaegne linnus + Väikevend

Siis käisime Piusa koobastes. Piusal ei olnud küll enam mitte midagi nii, nagu vanasti! Seal oli muuseum koos tädidega, ja ilma muuseumitädita kuhugi eriti ei pääsenud. Mäletan koopaid kooliajast salapärastena. Salapära oli haihtunud, oli vaid tädi, kes kontrollis, kas ta jutt ikka meelde jäeti (õnneks oli seltskonnas agaraid väikelapsi ning kõik said kiita). Koobaste kõrval tundus olevat palju seeni. (Äkki peaks rongiga seenele minema?)

Lõppuks käisime ka imelises pizzakohas, mis asubki enam-vähem keset metsi. Pizzakeelest saavad isegi pubekad aru. Muide, hästi maitsev oli! Minge ka, kui metsa sattute.

Eile oli Väikevennal plaanitud kahe naabripoisiga filmiõhtu: vaadati X-mehi ja Terminaatorit. Selleks oli vaja luba saada. Ema oli kahtlev, isa arvas, et las läheb. Seda enam, et ta lubas, et kui ta võib minna, sööb ta edaspidi isegi purtu (ainult mitte tatraputru). Hommikuste kaneelisaiakeste ajaks (puder oli kõigil unustatud!) oli ta tagasi ning jäi üritusega rahule.

Täna lendasid nad härraga minema. (Mul ei ole jälle kellelegi unejuttu lugeda.) See-eest ei ole möödunud nädal läinud ajalukku kasutult – väga kosutav on näha lähedalt, et ka teistes peredes on teismelisi.

 

 

 

Puhkusepäevad

Ühel pealelõunal – kes seda enam puhkuse ajal mäletab, millal just täpselt – magasin oma toas, kui tuli Väikevend. Raputas mind õlast ja ütles, et ma ärgaku üles, sest ta hakkab kohe oma toas tolmu imema ja ärkaksin selle peale. Vot see on hoolitsus!

Aga muidu – mis me siin ikka teinud oleme?

Käisime Kõrrekesega igasuvisel Vanemuise kontserdil Kassitoomel. Naersime, nagu ka teised parimad kaaslinlased, konferansjee HK naljade üle, nautisime orkestrimuusikat, agronoom Koidu bassihäält ja Lätimaalt pärit trompetivirtuoosi etteastet. Lisalugu väga ei olnud (kui paar takti välja jätta) – ning meenusid Vanaema kuldsed sõnad mõne aasta tagusest ajast (kui sedasorti kontserdil käimiseks veel lapsehoidjat tarvis läks) – vaevalt, et nad tasuta väga pikalt mängida viitsivad. Jäime siiski väga rahule. Olgu öeldud, et Kõrreke nägi kordades rohkem tuttavaid kui mina.

IMG_0597

Siis tuli see, milleks härra maa ja mere taga juba valmistunud oli  (ma pean poodi minema, kuna mulle tuleb üks taimetoitlane külla). See tähendas siis, et Kõrreke lendas oma härra isa visiteerima. Kurb oli küll see, et pill tuli koju jätta. Fagotiga reisimine pole üldse mitte nii nagu flöödiga. Kuuldavasti ostavad päris profid oma pillile eraldi istme.

Igatahes Tartuffi ajaks jäin ma siis tütrest ilma ja esialgu paistis, et ka filmide vaatamisest midagi välja ei tule, sest suure osa esmaspäevast sadas. Õhtuks jäi sadu üle, ja see oli tore, sest Sing Street oli kahtlemata üks nunnumaid filme, mida on võimalik ette kujutada. Kogu see kaheksakümnendate muusika ja mood tuli nii tuttav ette. (Kuigi enne seda filmi ei pidanud ma seda kuigi võluvaks.) Munkade juhitud kool tundus küll võrdlemisi õudne koht – aga samas oli vähemasti võimalus jätta seljataha see mõttetu Dublin ning põrutada mootropaadiga Londonisse.

IMG_0598

Täna käisime Väikevennaga vaatamas lasteprogrammi filmi. See oli Athenas, kus filmivaatamine oli ikka hoopis teistmoodi. Kino näeb seestpoolt parem välja  kui kunagi varem – punased vaibad, eesriided ja kolme graatsiaga reljeefid –  ja tore oli mõnda lastefilmi ka plõksumaisivabalt vaadata. Kuigi mitte päriselt, sest meie taga istuvad neiud olid selle kusagilt mujalt kaasa ostnud. Väikevend jäi kinoskäiguga rahule. Tore oli ka filmi finaal, kus lihasööjad ja taimetoitlased rahujalal üheskoos pidusööki nautisid. Õige kah!

No ja siis tõin poja koju ning läksin ise Janise filmi vaatama. Muusikalises mõttes on Joplin üks mu kõige pikaajalisemaid lemmikuid. (Kunagi, üheksakümnendate päris alguses tõi Meerikamaa sugulane mulle originaalkassetigi, see sai vist enam-vähem ribadeks kuulatud.) Ma ei teagi, kas ma sealt filmist (info mõttes) midagi nii väga palju teada sain. Võib olla see, et ei kujutanud ette, kui suur staar ta omas ajas ikkagi oli. Ja see, kui kahetine suhe oli tal vanematega – kes hoolsate kirikuskäijate  – noh, umbes selliste American Gothic– prototüüpidena  kirjades rõhutasid poolelijäänud ülikoolihariduse jätkamist ja Janis omakorda kirjutas vastu järjekordsest mehest, kellega ta abielluda kavatseb. (Eks see abielu-mõte oli vist ka vastamine vanemate ootustele?) Samas elas ta oma õe sõnutsi kooskõlas oma tõeksipidamistega ja oli igapäevases elus suhteliselt rõõmsameelne. Kogu see kraam, mida ta endale manustas, jättis muidugi sügavad jäljed ja mõningates kaadrites tundus ta kindlasti vanem kui oma kakskümmend seitse elatud aastat. Päris hea lugu, mis sest, et lugu ise on ju teada. Aga muusika on muidugi see, mis selle elu eriliseks tegi ja muusika on endiselt hea. (Kuigi, nagu ma aru sain, kirikukoorist visati ta noores eas välja.)

Sellised suvised lood, ikka vihma ja päikest. (Jäätis süüakse muidugi ilmast olenemata alati sügavkülmast ära.)

 

 

Minu sulnis juuli – kukeseened, “Kummelimuru” ja kõik muu

Juulikuu on aeg, mille nimel tasub üle elada kõik need ülejäänud. Aeg omandab puhkuse ajal hoopis erineva tähenduse – üsna loogilisena muidugi seetõttu, et suvel on aega ja ülejäänud osa aastast on kõik väga täpselt välja mõõdetud ja kohati on teda isegi väga puudu.

Aga juulihommikul võib näiteks mõelda: täna lähen metsa seenele. Sõidan oma Põlvamaa kukeseenekohta. Seeni on rohkesti, korjan täis mitte ainult kaasavõetud ämbri, vaid ka juhuslikult kaasas olnud kilekoti. Suurema osa viin mugavalt Mammale – liikuda on tal raske, aga seened pakuvad talle suurt huvi. Ta on väga üllatunud, et lapsed minuga metsas ei käi. Lubab teha endale korraliku seenesousti ja ülejäänud paneb sügavkülma.

Kodus loen läbi Kummelimuru. Ma ei ole seda armastusromaanide sarja väga ostnud, kuna raamatuid on kodus niigi selgelt liiga palju ning armastusromaanid pole enamasti minu teetass ka. Kummelimuru oli siiski väga võluv. Olen alati imetlenud inglise aristokraatide ühtaegu muretut ja samas väärikat hoiakut. Noh, nagu see on Waugh’ romaanides või Downton Abbeys. Selle raamatuga läheb kuidagi pikalt, kuna ühegi tegelasega ei teki, vähemalt alguses, mingisugust samastumist. Siiski on selles midagi, mis pooleli jätta ei lase, ning mida edasi, seda rohkem vaatan veel mõnda alguse kohta üle. Kokkuvõtteks -väga nauditav suvine lugemine.

Helistab härra ning kurdab, et Väikevenda on võimatu telefoni teel tabada. Ilmselt küll, ka mina ei näe teda päeva jooksul suurt rohkem kui söögiaegadel, sest hommikust õhtuni käib naabrilastega lakkamatu mängimine. Politseinik ja pätt mingis kaasaegses versioonis, trifaa ja muud taolised ausad mängud, mille käigus aeg-ajalt põlvi katki kukutakse. Ühel päeval oli Väikevenna lasteaia-aegne sõbrapoiss külas – seks puhuks koristas koguni toa – järgmiseks nädalaks sai trennikaaslaselt sünnipäevakutse. See on elu, mille nimel tasub hommikul ärgata!

Õhtuks küpsetab tütar imelisi muffineid tikritega (Mamma aiast) ja mandlitega. Ma söön neid ilmselgelt rohkem, kui see minu vanuses ja õhtusel ajal mõistlik on.

Elu pole mustvalge, tead!

Läks kuidagi nii, et organiseerisin kogemata vist õppekäigu. Asi algas sellest, et kui mina avatud talude päeva kodulehele jõudsin, oli meie kodulinnast väljuv buss juba täis. Mine või Rakvere bussiga! Aga tõepoolest, miks mitte. Rakverre ma oskan sõita küll, ja pealegi on seal linnus ja veekeskus ka.

Nii et läksimegi siis juba tegelikult eelmisel päeval kohale, s.t mina ja Kõrreke ja Väikevend. Suur Vend jäi kassiga koju. Meie käisime siis linnuses, veekeskuses ja Pihlaka kohvikus. Väikevennale meeldis väga eeslisõit linnuses ja veekeskuse mustast torust allalaskmine (kakskümmend kuus korda). Kõrrekesele jalgrattaga poisi kuju (mida ta varem polnudki näinud) ja hotelli ülirikkalik hommikusöök. Mulle  päikesepaistel linnuses mõdu juua, seltsiks herilased ja kanad (nad munevad seal kahe päevaga umbes restitäie, nagu meile öeldi) ning imelise vaatega ujumisbassein. Kõik me hindasime väga kõrgelt Pihlaka karuküpsiseid.

IMG_0430

Aga jah, buss Lääne-Viru parimatesse taludesse startis otse hotelli eest. Seltskond, kes bussile kogunes, oli kirju – oli emasid lastega, pensionäre küll üksikult, küll paari kaupa. Ja siis veel selline Linnahärra – üleni valges (isegi froteesokid sandaalides olid kui pesupulbrireklaamist), kuldkõrvarõngaga kõrvas, sigaretiga ühes ning õllepurgiga teises käes.

IMG_0482

Hollandlasest juustumeister oma fantastiliste juustudega

 

Juba esimeses peatuses, juustukojas, olime vaimustuses. Väikevend kahenädalastest vasikatest, meie ka imelisest käsitööjuustust (nõgesemaitseline olevat parim, otsustas Kõrreke – ja seda ostsime ka kaasa). Juustu degusteerimise ja ostmisega kulus pisut aega. Väikevend tundus olevat kadunud, kuid siis selgus, et ta oli kaubelnud end vasikaaedikusse.

IMG_0476

Väikevend oli äärmiselt uhke, et vasikas soovis ta kummikut imeda. (Ilmselt oli see umbes nagu lutt.)

Järgmiseks peatuspaigaks oli lambakasvatusmõis. Häärber meenutas pisut ehk teisi Virumaa omi, aga lambad tegid asja mõnusalt elusaks. Keskmes laulsid kaks üle-keskea härrat kahemehebändis laule stiilis Oh, külad, oh kõrtsid, aga kui nad vahepeal vait olid, oli lammaste määgimine samuti kenasti kuulda. Tõmbenumbriks oli pügamine. Väikevenda oli sealt päris raske korrakski eemale saada. Ühel hetkel oli ta end lambaaedikusse kaubelnud. Pärast kasutasid mõlemad lapsed ka väljapakutud võimalust traktoriga pisike ring sõita. Kõrreke sõitis päris ise ja ütles, et midagi keerulist seal küll polevat. Väikevend sai samuti pisut rooli keerata. Härra üleni valges oli juba päris agaralt õlut joonud ja kõigile seletanud, kuidas Euroopa Liidus asjad on, nii et ei saanud ju pahaks panna, et teda ülejäänud bussitäiel pisut oodata tuli.

IMG_0505

Pügamise ootel

 

IMG_0517

Kõrreke traktoriroolis

Siis tuli mahemeetalu. Rohkem nägime küll herilasi – pakuti meejooki ja meeleiba. Sain teada, et ka Liivi sõja üks põhjus olnud hoopiski siinsed mesipuud ja seega ka küünalde tegemiseks vajalik vaha. Härra üleni valges oli jõudnud Euroopa Liidust vandenõudeni ning seletas kõigile, kes kuulda soovisid, et Urmas Alender ja Michael Jackson polegi surnud. Meetalu lõhnas tervenisti magusalt. Ostsin kaasa kärjemett ja mõne purgi metsmesilaste mett.

Järgmiseks oli päris suurfarm, sadade lehmade ja tõeliselt suurte lautadega. Loomad olid vaguralt üksteise kõrval. Laudalõhn tuletas meelde lapsepõlve maalautu. Nägime ka õhtust lüpsi ja paaripäevaseid vasikaid, kel nabanöörgi veel kõhu all. (Kas ma pean lisama, et Väikevend kauples end vasikaid paitama?) Pakuti ka värsket piima.

Valgetes rõivastes linnahärra vaatas ühe mustavalgekirju lehmaga tõtt ning sõnas: Elu pole mustvalge, tead!

IMG_0584

Elu pole mustvalge, kas tead!

Õhtul, ostnud veel koju kaasa karuküpsiseid, sõitsime koju tagasi. Oli huvitav ja emotsionaalne oma toiduga silmitsi seista. Eks see ole see linnainimeste asi, et toit tuleb poest. Oma tütre valikust mitte liha süüa saan ma järjest paremini aru. Ka mina ei suutnud seal mõisas lambasuppi võtta, vaid piirdusin mustikakoogiga.

Kodus oli pensionärist vanaisa Suur  Vend kastnud ootamatult hoolsalt kõik lilled ja rääkis, kuidas ta kell üks öösel käinud õuest taskulambiga kassi otsimas ja nälkja peale astunud. Loomapidamine pole kerge. (Vähemalt kassi leidis üles ja tõi ööseks tuppa.)

Loodetavasti on ka härra valges koju jõudnud – meist jäi ta Pihlaka kohviku ette, ühes käes sigaret ja teises õllepurk.

IMG_0570

 

 

Lihtsalt üks suvine nädal

Sellel nädalal olid kaks kolmandikku lastest reedeni laagris – tütar Põltsamaal pillilaagris ja Väikevend Valgamaal korvpalli omas. Me olime siis kodus – mina, Suur Vend ja kass.

Viimased kaks tegelesid intensiivse puhkamisega. Mina ka. Jõudsin alustada revisjoniga poiste riidekappides ja jalatsikapis, tegin toormoosi ja tegelesin muu taolisega. Igav ning mitte eriti kõneväärt. Samas, kui üliägedas Lindgreni-raamatus* on kirjas, kuidas Astridi ema kutsus vanaema tallu appi, et saaksin natukeseks vabaks ja asju korraldada nagu näiteks siis, kui meil on seatapp, siis on tänapäeva kodused nipet-näpet toimetamised muidugi nohu.

Pealegi juhtus ühel päeval ime ja Suur Vend niitis muru ära. Ning lisaks tuli reede lõunal koju Väikevend ning õhtupoole läksin ise tütrele järele. Väikevenda, arvestades eelmise nädala katsumusi, ei õnnestunud mul kaasa meelitada. Õnneks on Põltsamaa-kontserdid hoopis teist masti kui see eelmise nädala oma. Tütreke ja tema sõbrad olid kokku pannud koguni puhkpillikvinteti. Ma ise tunnen nüüd ka Põltsamaad juba niipalju, et tean, kust saab topsiga head kohvi (Selveri pitsapoest) ja kultuurimaja leian ka hoobilt üles. Kusjuures see roosiaed, kuhu ma igal aastal mõtlen, et järgmisel aastal lähen vaatama, on mul endiselt nägemata. Tõime koju ka kaks lapse sõbrannat ja nende kohvrid. Kõik lapsed olid armsad ja kohvrid rasked.

Väikevend oli laagris vaadanud sõpradega videosid, kuidas saavutada hea sportlik vorm kolmekümne päevaga ja teeb nüüd tooli ja voodi abil harjutusi, et endale sikspäkk saada. Igal õhtul tuleb minu juurde ning küsib lootusrikkalt edenemise kohta. Laager oli olnud tore, ujumise, korvpalli, jalgpalli, jooksmise ja rohke jäätisega. Ükskord tehtud poistele koguni allahindlust, sest nad korjanud ka teiste mahavisatud jäätisepaberid kokku.

Kõrrekesega käisime täna Siima Škopi plakateid vaatamas – ja noh, vaatasime siis muud asjad ka ära (Peterbusi uus kunst ja ühe naiskunstniku väiksem näitus). Kõige elamuslikumad olid ikkagi plakatid ja asjaolu, et muuseumitädi kõnetas meid Kõrrekesega kui tüdrukuid.

IMG_0342

Suur Vend kurtis täna õhtul teleka ees, et peab Meerikamaa jalgpalli vaatama, sest Euroopa mängud algavad alles mitme nädala pärast. Ega tal ka kerge ole. Puberteet, ja nüüd siis veel see ka.

Aga pihlamarjad on juba täitsa oranžid, nii et sügis pole enam kaugel.

*Kui sinul jäi see ka  kunagi raamatupoes ostmata, sest noh,  kolmkümmend kaheksa eurot on siiski kolmkümmend kaheksa eurot, siis nüüd maksab see nii vähe, et suisa piinlik oli ostmata jätta!