Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.

 

Advertisements

Lõpuks saab kõik korda. (Või kantakse maha.)

Öeldagu mis tahes, igavalt see aasta alanud ei ole.

Kui uus aasta oli, nagu viimastel kordadel ikka, väärikalt vastu võetud, välja magatud ja oli saabunud argipäev – olingi parasjagu tööl vaikselt oma asju toimetamas – helistas mu tütar, kes teatas, et boileri tihendite vahelt lahmab vett. Jätsin töö kus seda ja teist, läksin koju, et veekraan kinni keerata, boiler elektrivõgust välja lülitada ning tualettruumi vaipkate rulli keerata.

Selle käigus tundsin, et olen haige. Kurguvalu ja ilmselt ka palavik. Ma ei hakanud tegelikult kraadima, sest mul poleks haige olemiseks nagunii aega olnud.

Samal õhtul kütma hakates mõistsin, et ka katlaruumis lekib.

Torumeest, kes meil tavaliselt on käinud töid tegemas, ma kätte ei saanud . Õnneks selgus, et peigmeestest on kasu. Mitte et Kõrrekese peika ise torutöid oleks teinud, aga ta vähemalt teadis torumeest.

Järgmiselt hommikul oleks tahtnud vaid pleedi all külitada ning kuuma teed rüübates SerafimatjaBogdani lugeda.

Mõtlesin, et viin Väikevenna teaduslaagrisse, toon kohalikust lennujaamast Suure Venna ja siis alustan haige olemisega.

Kui ma Suure Venna koju tõin, helises mu telefon ja selgus, et Väikevend oli teaduslaagris kukkunud ning viidud kiirabiga haiglasse.

Väikevend ise toru ei võtnud, sõitsin ise kohale. Väikevend lebas voodis, juhtmetega monitoride külge kinnitatud, kuid oli vähemalt teadvusel. Oli kukkunud suusahüppesimulatsioonilt. Diagnoositi põrutus ning tunnikese pärast võisin ta koju viia.

Õhtul sain Kõrrekese peikalt torumehe numbri ning järgmisel hommikul oli ta kohal ka. Boiler tuli küll välja vahetada, kuid katlaruumis oli õnneks vaja vaid mingit väikest jubinat.

(Juba Tjorven teadis, et torumehed teenivad roppu raha…)

Teisipäeval viisin remonti oma auto. (Kui juba mina kuulen imelikke hääli, siis ongi asi täiega imelik.) Seekord vahetati hammasrihm, õli ja süüteküünad ning remonditi õlileke. Imelikud hääled tulid piduriklotsidest ja see tehakse korda järgmisel nädalal.

Neljapäeval saabus lõpuks päev, mil Suur Vend soostus kohtuma matemaatika eraõpetajaga. Olen talle umbes seitsmendast klassist alates rääkinud, et võiks. Tal võtabki uute mõtetega harjumine pisut aega. Kui neiu eraõpetaja (Kõrrekese tuttav bridžiklubist) oli käinud, tuli Suur Vend ja teatas toonil, nagu tema oleks ammu meile rääkinud, et tahab eraõpetajat, kuid me pole kuidagi asja vajalikkusele pihta saanud: Saad aru, ta tegelebki tund aega minuga ja oskab mulle kõik ära seletada, millest ma aru ei saa.

Reedeks sain enam-vähem terveks. Olen juba selles eas, et terve olemine valmistab mulle suur rõõmu.

Ja seda veel ka, et oskan hinnata – kui hea, et on olemas inimesed, kes oskavad remontida boilereid ja torusid ja teavad, mida tähendavad imelikud hääled autos. (Järgmisel nädalal külastan hambaarsti!)

Väikevend tunneb end juba ammu reipana.

Väljas on talv kätte jõudnud.

 

Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!

 

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Kõik sai lõpuks korda. (Niisugused pühad siis.)

Olen tänasega viinud parandusse kõik, keda ja mida pärast pühi remonti viia tuli ning täna pealelõunal saanud ka lõpuks rahulikult magada.

Mitte, et nii raju pidu oleks olnud või midagi. Vastupidi, jõul oli rahulik ja armas. Kingituste mõttes veel erakordselt pingevaba, kuna olin kõik pakkinud ja komplekteerinud juba kaks nädalat varem, enne kui oma väikesele Euroopa-koolitusreisile suundusin. (Koos instruktsioonidega tütrele, kust leida kingitused, juhul kui ma lennukiga alla kukun. Selline kena, ettenägelik ja rahustavana mõjuv ema on mu lastel…)

Nii et jõululaupäeval käisime kogu familiaga – isegi härra oli peale tütre sünnipäeva veel pühadekski jäänud – surnuaial, tegime päris pika tiiru, meenutasime kalleid kadunukesi. Alustasime surnuaia teisest otsast – Kusti, Ülo, Vello, Jaan, Helle, Aare, Albert, Lilli, Viktor, Julius ja Emmeliine. Olin ostnud rohkesti küünlaid ning kõik kulusid ära.

Pealelõunal käisime Kõrrekesega jumalasõna kuulamas, teised ei soovinud tulla. No ja siis ikkagi Mamma juurde, nagu loendamatutel varasematel aastatel. Mamma juurde tähendas küll ühest küljest hoopis uut kohta, kuid teisalt kõik täpselt sama moodi nagu varem.

Kuusk oli pisike, aga päris. Oli tegu, et kõik seitse küünalt sinna ära mahutada. Mamma rääkis, et kui varem oli ta oma hanemüüja marssruudil viimane, siis nüüd oli tal täitsa mitme vahel valida. Aga uus praeahi tahab veel pisut harjumist. Kõrreke oli omad taimsed toidud tellinud, aga Mamma kapsast ja kartuleid hindas ka tema. Mamma oli eelmisel päeval olnud mures, kas talle ikka pähkleid ja mandariine sobib pakkuda. Toidu kõrvale olin võtnud suvise tervitusena kodust kaasa Avatud talude päevalt ostetud vaarikase marjaveini.

Pärast jagasime kingitusi. Luuletusi loeti ja lauldi eesti, vene ja saksa keeles, lisaks veel plaksuga kätekõverdused. Härra näitas veel videosid oma oravatest – tal on seal maa ja mere taga isiklikud oravad, keda ta pähklitega toidab. Oravavideod olid väga menukad.

Kõik oli idülliline, kui välja jätta asjaolu, et Väikevend kurtis, et hammas valutab ja mu auto, läbinud eelmisel nädalal roolilati vahetuse, arvas millegipärast, et teda tahetakse ärandada ning signalisatsioon läks tööle öö jooksul vastu esimest püha tubli viisteist-kakskümmend korda. Mul oli küll võti padja all ning püüdsin kiiresti rõdult olukorra vaigistada, kuid kardetavasti oli magamata öö umbes poolel tänaval.

Järgmisel päeval sisestas härra kuhugi koodi ning esialgu tundus, et auto rahunes. Härra õde oma kahe kauni tütrega saabusid vanaema külastama ning käisime õhtul väljas aasia toitu söömas. Härra oravavideod olid endiselt menukad. Väikevend sai veel süüa ühe suupoolega.

Teisel pühal sõitis härra minema. Väikevend ei söönud enam tahket toitu. Härra, kes oli koju jõudnud, arutles, kas peaks ka hakkama jänestele porgandeid viima. Avastasin, et mul on samal päeval aeguv kino kinkepilet ning käisime Väikevennaga Ferdinandi vaatamas. Öösel jõudis mu auto järeldusele, et sisestatud koodist ei piisa ning signalisatsioon läks tööle umbes kella viie ajal hommikul. Rekord oli kümne minuti jooksul kolm korda.

Esimesel pühadejärgsel argipäeval läksime juba kella kaheksaks Väikevennaga  hambakliinikusse. Autot ma lukku panna ei julgenud, ei teadnud ju, kaua läheb, ja hakkab veel muidu keset linna huilgama. Väikevend oli veendunud, et auto ärandatakse. Paras, ütlesin mina, las siis need ärandajad lahendavad selle signalisatsioonimure.

Autot muidugi ei ärandatud, ja hammas sai esmaabi-korras üllatavalt kiiresti parandatud. Seejärel autoga töökotta.

Kui auto sai ka korda, ja lõunagi söödud, läksin lõpuks magama. Pole ammu nii hästi välja puhanud.

 

Teate, mul sai siin vahepeal laps suureks

Kui sa pole piisavalt ettenägelik ning sünnitad lapse kolm päeva enne jõululaupäeva, siis pole ka hiljem vaja kurta, et lapse sünnipäev aasta aasta järel kuhugi jõuluaskelduste vahele ära kaob.

Sedakorda oli siis kaheksateistkümnes sünnipäev.

Kaheksateist aastat tagasi olin ma totaalses eufoorias ja see pole vist päriselt siiani üle läinud. Nüüd on mu väike tüdruk suur, toimekas, nutikas. Oskab pilli ja bridži mängida ja omab peikat. Käib autokoolis.

Sünnipäevaks tahtis endale uut pillikasti. Isa panustas veel autokooli ja mina pesupoe kinkekaardiga. Aga laps oli kõige rõõmsam ikkagi pillikasti üle. Demonstreeris kõigile pereliikmeile oma uut mänguasja innuga, mis oli ehk samaväärne uue nuku puhul viisteist aastat tagasi.

Niisiis, alates neljapäevast – kooli jõulupidu nii minul kui sünnipäevalapse enesel – on mu tütar suur. Ja suurtel on – nagu ütles Pipi – ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud.

Nii et pole ka imestada, et laps kurtis tundvat end vanana, oma sõnade järgi suisa fossiilsena. (Küsisin seepeale, et kuidas siis mina end tema arvates tundma peaksin.)

Esmapilgul pole varasemaga võrreldes veel väliseid muutusi näha. Kuigi jah, sõbrannalt tellis ta sünnipäevaks soojad sokid, mille peale viimane imestanud, kas kaheksateist ongi siis juba selline iga.

Ja sünnipäeva tähistamine toimub endistviisi siis, kui jõulupidudest aega üle jääb.

Ettevaatust, reisikiri! XII

Seekordset hoiatust võib täie tõsidusega võtta, kuna juttu tuleb peamiselt söögist, joogist ja kunstist.

Minu viimane reis oli täis üllatusi, alates reisi sihtkohast. Kuigi enda arvates olin end registreerinud koolitusreisile Prantsusmaale, avastasin ma nädal enne väljasõitu, et peamiselt olen minemas siiski Saksamaale. (Saksa kultuuriruum pole mind senise elu jooksul sedavõrd kõnetanud, et oleksin sinna väga minna soovinud.) Tegelikult valmistusin reisiks hoolikalt, pannes kõik poolaastahinded välja ning ostes uue roosa reisikohvri.

Aga mis siis ikka. Alustuseks sõitsime bussiga Riiga, et sealt järgmisel hommikul Saksamaale lennata. Nagu ikka sellistel puhkudel, olin saanud kellegi täiesti juhusliku valiku tulemusena äärmiselt kena toakaaslase. Lisaboonusena oli ka temal nõrkus kunstimuuseumite vastu, nii et teineteisemõistmine oli suurepärane.

Esimese Saksamaa-päeva lõunasöögikoht oli Heidelberg. Ma võin teinekordki Heidelbergis lõunat süüa. Kas ma šnitslit just Späezle‘ega võtaksin, aga vaade gooti katedraalile võiks küll edaspidigi sellisel juhul olla. Kohvile ei tahtnud niigi piiratud ajaressursi juures aega kulutada, võtsin hoopis jõuluturult hõõgveini. Ning selgus, et oli tahmatult endale koos hõõgveiniga soetanud ka jõulukruusi. (Ükskord on ikka elu esimene jõulukruus.) Jõuluturgude traditsioon tundus kena. Et ongi nii, et kohalikud tulevad õhtul, lapsed sõidavad karussellil ja täiskasvanud rüüpavad oma hõõgveini ja terve vanalinn on kaunistatud. Ostsin kohalikust katedraalist playmobil-Lutheri.

IMG_0307

Heidelbergi jõuluturg ja katedraal

Järgmised kaks ööd veetsime Freiburgis. Hotell oli kesklinnale suhteliselt lähedal ning päevased sammunormid said rohkete jalutuskäikudega täidetud. Esimesel ööl nägin unes, et matemaatikaõpetaja, kes pidi mind asendama, polnud filmi tööle saanud ning õpetas lastele filmivaatamise asemel matemaatikat ning mina olin selle peale kohutavalt tige. Hommikusöögilauas avastasin, et kolleeg oli saatnud mulle teate, et oli eelmisel päeval teinud lastega terve tunni matemaatikat. Tige ma küll ei olnud! Ma arvan, et ärritatud olek unes oli tingitud kunstmaterjalist tekist, mis ajas higistama.

Hommikul jalutasime toakaaslannaga vaatamas kohalikku gooti katedraali ja jõululaata.

IMG_0326

Freiburgi turg. Iseg värskeid seeni oli müügil.

Noh, lõpuks jõudsin siiski ka Prantsusmaale. Koolituse sisupool oli tegelikult asjalik, nähtud parlamendisaadikud kumbki omal moel värske ja toimekas (ehkki, nagu ma guugeldades mõistsin, on TK uskumatud 81 aastat vana!)  ja britist euroametnik oma välisest nohiklikkusest ja erakooli-imidžist hoolimata (või just sellele tänu) teravmeelne, humoorikas ja paeluv esineja. Ainus, mis tegi nõutuks, oli EP söökla – oli jagatud plebeide ja patriitside pooleks -no võite ise arvata, kuhu Ida-Euroopa õpetajad oma 16-eurost lõunasööki plastkandikutelt konsumeerima saadeti – ning võisin nentida, et ma pole vist elus nii kehva toidu eest nii palju maksnud. Aga, nagu öeldud, kuna päeva sisulise poole üle nuriseda ei saanud, siis võis selle kehva toidu ka üle elada.

IMG_0331

Umbes nagu koolisöökla.

 

IMG_0349

Unistuste töökoht…

Õhtul jõudsin siis juba teist korda elus Saksamaale – vähemalt teavitas mind sellekohane telefonisõnum. Vaatasime uuesti katedraali ning jõululaata, hõõgveini jätsin sedakorda vahele.

Vastu hommikut nägin unes, et Kõrreke oli mehele läinud ja mina sain sellest alles tagantjärele teada ja olin jälle kohutavalt ärritunud. (Ikka see tekk!)

IMG_0367

Kohati tundus, et Strasbourg’i jõuluturg on isegi minu jaoks liiga ninnunännu. Pärast selgus, et mõmmidega maja oli suurepärane orientiir.

Strasbourg’is oli sedakorda pikem päev, ning endiselt võis koolituse sisu poolega enam kui rahul olla. Ka vaba aega anti. Nii jõudsime vaadata jälle üht gooti katedraali, jälle üht jõuluturgu – jõuluturu ala valvasid automaatidega sandarmid, kes vaatasid inimeste kotte ning üks eriti usin proua sandarm lasi ka mantlihõlmad avada ning valgustas hõlmaaluseid taskulambiga. Aga lisaks katedraalile ja jõuluturule jõudsime ka käia nii klassikalise kui ka moodsa kunsti muuseumis. Lõunasöögist jäime sel päeval ilma, kuna siis, kui me katedraali ja ühe kunstimuuseumiga olime lõpetanud, oli söögikohtades lõunavaheaeg. Õnneks oli moodsa kunstiga komplektis ka kohvik (kindlasti mitte ainult reisi, vaid, kui mul selline oleks, siis ka elu parimate kohvide edetabelisse mahtuva kohviga).

IMG_0449

Ses mõttes olid mõlemad reisi jooksul külatatud muuseumid väga hea ajastusega, et presenteerisid järjest suurt osa suvel loetud Chagalli-raamatu tegelaskujusid: nägin Gontšarovat, Larionovat, Baksti, Delunay’sid, Picassot. Siin üks võrratu Gontšarova!

Ööbima viidi sedakorda Heidelbergi (minu kolmas Saksamaalkäik, kui nüüd jälle telefonisõnumeid usaldada.) Äärelinna kehvapoolne hotell oli väga kaugel  jõuluturgude ja katedraalide Saksamaast. Trööstitud tööstushooned ja joonlaudsirged tänavad, mis üheksaks, kui me pärale jõudsime, olid pealegi väljasurnud. Hotellgi oli kulunud, justkui inimtühi (kui Ida-Euroopa õpetajad välja jätta), seintel plakatid reklaamimas Kölni moodsa kunsti muuseumi. Hotelli all oli ainsana avatud mongoolia restoran, kus sõin üsnagi koduse maitsega, kuid mongooliakeelse nimega kanasuppi. Aga see-eest polnud tekk vähemalt kunstmaterjalist ning ärkasin rahulikus meeleolus.

Viimane päev tähendas suhteliselt pikka sõitu, üllatussihtpunktiks Köln. Seal on ju see suurepärane muuseum! Oligi, ja otse katedraali ja jõuluturu kõrval. Oh, seal oleks küll tahtnud pikemalt peatuda. Ostsin bussile kiirustades jõulurult hõõgveini, ning sain nõnda üksiti ka oma elu teise jõulukruusi omanikuks. Suveniiripoest jõudsin haarata veel kõigile habemeajamis-ealistele kodustele pudelikese ehtsat kölni vett.

IMG_0474

Christo mitmemõõtmeline taies meenutas mulle Karlssoni valmistatud Memme!

IMG_0480

Moodsa ja keskaegse kunsti võluv kooslus – aknast paistab kuulus katedraal

IMG_0511

Ehkki ma Hansonit täiega fännan, pidasin ka mina tema kotiga naist esmapilgul eriti keskendunud muuseumikülastajaks

Viimasel päeval jõudsime oma toa- ja muuseumiskäikude kaaslannaga arusaamisele, et tegmist on minu naabrinaise pinginaabriga. (Armsalt eestilik avastus.)

IMG_0506

Lihtsalt üks kohutavalt kaunis Beckmanni  maal.

Tagasi tulime sedakorda Tallinna kaudu. Koju jõudes avastasin, et olin oma kokkupandava Lutheri unustanud viimasesse hotelli. Muus osas olen täiesti piisavalt koolitunud, näinud muuseume ja katedraale ning üldiselt saanud ka süüa. (Kuigi EP-s ärge sealse söökla peale liialt lootke – kui te just juhuslikult sealse parlamendi saadikuks pole valitud.) Ja Strasbourgis ärge unustage moodsa kunsti muuseumis kohvi juua!

Ma veel igaks juhuks ütlen, et lapsed, kassid ja taimed olid koju jõudes elus ja terved. Tõsi, noorim laps oli osaliselt ka vanavanemliku hoole all.

(Kuigi köök oleks võinud rohkem korras olla!)