Filipp ja teised poisid

Hiljuti sain ma esimest korda elus täita vanaemakohuseid. Nimelt pakuvad mu tütar ja ta peika hoiukodu soliidsele härrasmehele nimega Filipp. Filipp on häirimatu meelelaadi ja kõva häälega kõuts. Ning kuna hoiukodu püsiasukatel  oli paar päeva vaja eemal olla, sõitsingi mõned korrad rattaga teisele poole jõge, et Filippi toita, silitada ja menetleda liivakastis olevat.

Esimesel päeval tuli Filipp mulle küll headest kommetest lähtuvalt uksele vastu, kuid erilist huvi minu ega minuga suhtlemise vastu üles ei näidanud. Küll aga oli suhtlushuvi suurenenud järgmiseks päevaks. Päris hea hulk kõutsi hüppas mulle sellise hooga sülle ja lõi küüned kintsu, et sain korraliku sinika ning küünejäljed.

Õnneks lõppes sellega ka mu vanaemakarjäär, Kõrreke nautis küll edasi Pärnus Supelsakste küpsetisi, kunsti ja pillimängu, kuid peika tuli koju tagasi ning kinnitas, et saavad Filipiga kahekesi hakkama küll. (Muusikafestivali lõppkontserdile saime meiegi koduses õhkkonnas mustikakooki mugides kaasa elada –  laps saatis veebilingi.)

Väikevend suhtleb sõpradega, käis ühel päeval semudega Pokemone püüdmas ning teisel kutsusid klassiõed teda ujuma. (Tal on üldse väga agarad klassiõed.) Lisaks planeerib ta loovtööna arvuti kokkupanekut, mille juures on ka minul omad huvid mängus – ta lubas nimelt oma vana arvuti mulle.

Suur Vend saatis mitu oma head sõpra kaitseväkke, mängib taas jalgpalli (korvpall polnud ikkagi see!) ning on vist vaimu ülikooliõpinguteks valmis pannud. Lapsepõlv hakkab justkui otsa saama.

 

Filipp.

Kõik tegutsevad

Järeltulev põlvkond on olnud viimastel nädalatel ülitoimekas.

Väikevend osales malevas. Ta oli õnnelik juba sinna pääsedes, rääkimata päevast, kui ta tuli koju, tööleping näpu vahel. Kolmeteistaastane jäi rahule nii töö (muusikafestivali flaierite ja sündmuse enda kohta info jagamine), seltskonna kui ka toiduga. Õhtul ei pidanud arvuti sulgemist meelde tuletama, täitsa ise ütles sõpradele, et peab nüüd minema, kuna järgmisel päeval on tööpäev.

Siis edasi – mu kaks vanemat last teevad samuti tööd, poeg toimetab jalgrattal toitu ning tütar oli kohaliku teatri suveetendustel publikuteenindajana. Lisaks sellele said neist mõlemist kuu esimesel poolel ka üliõpilased. Ning vähe sellest, Kõrreke võtab hetkel veebi vahendusel tunde fagotikorüfeelt ning siirdub järgmisel nädalal Pärnusse kohaliku maestro suveakadeemiasse.

Ainult mina loen raamatuid ja maksan arveid, käin trennis ja raamatukogus, jalutamas ja seenel, ujumas ja turul. Vahepeal õnnestub teha autovabu päevi, siis sõidan rattaga või käin jala. Nii kohtub uskmatult paljude tuttavatega. Täna näiteks sõitsime hommikul tütre ja ta peikaga seenele, siis linna tagasi. Võtsin jalgratta, läksime sõbrannaga lõunale. Õhtul käisin veel trennis ning Mamma juures. Nagu näha, on kõigi päevad täis tihedat tegevust.

Lõpud. Kroonika

Kunagi ammu, mudilaseas, küsiti mu kahelt vanemalt lapselt, kas nad on kaksikud.

Kahe eest võttis sõna (nagu ikka) Kõrreke: Mitte päris, aga peaaegu.

See meenus mulle tänavu juuni viimasel ja juuli esimesel päeval, kui nad lõpetasid kahepeale kolm kooli. Esmalt lõpetas Kõrreke pillimängukutsekooli. Aktusele oli luba tulla kolmel inimesel, ning kvalifitseerusid lapsevanemad ning Mamma, sama kooli vilistlane aastast 1961. Aktusel mängiti pilli, peeti kõnesid ja jagati tunnistusi. Minul tulid korraliku lapsevanemana ka pisarad. Pärast sai vastastikku lilli anda ja õnne soovida. Kõrreke kinkis oma erialaõpetajale suislepapuu. Üks õpetajatele mõeldud lillekimp jäi üle ning tütar ütles, et võtku ma see endale – selle eest, et ma ta kunagi muusikakooli panin.

Mamma meenutas oma lõpukatust – lõpetajaid oli siis palju, eriti igasuguseid koorijuhte, ning kõik ei saanudki esineda. Suurem osa lõpetajaist oli ka üldained sealsamas teinud, nii et saanud korraga nii keskhariduse kui kutse. Mitte nii nagu tänapäeval, ütles ta teatud imestuse ja laituse kombinatsioonis. (Olgu öeldud, et Mamma ise lõpetas keskkooli tegelikult eraldi.)

Järgmisel päeval lõpetasid meie peaaegu-kaksikud ühel päeval gümnaasiumid. Erinevad gümnaasiumid, kuid aktused olid täpselt samal ajal… Kõrrekese omale tohtis kaasa võtta kaks vanemat, Suure Venna oma sai veebist vaadata. Kõrrekese aktus oli kooli mainele kohane – kõik sujus kui õlitatult, kõned olid vaimukad ja originaalsed ning lõpetajad laitmatult riides. Kui etiketti rikutigi, siis nii kõvasti üle võlli, et selles oli vaieldamatut stiili. Kõrreke sai tunnistusele lisaks kiituskirjad muusikas ja ajaloos. Ning tütrekese kleit oli pikk seitsmekümnedatest pärit vintage, mille mina kunagi rekvireerisin Mammalt ning Kõrreke minult. Kaheldamatult kandis mu tütar selle uhkelt välja. (Ainsaks kuluks jäid sukad ja kleidiga sobiv küünelakk.)

Samal ajal lõpetas siis kooli ka Suur Vend, kuigi aktust vaatasime hiljem koos arvutist. Nemad olid oma koolimajas, kõnedes oli mõnevõrra inside-huumorit ning vaieldamatult soojust ja siirust (kuigi võib olla mitte nii kole palju originaalsust). Minu poeg sai tunnistusega ühes tänukirja kooris laulmise, kooli esindamise eest spordivõistlustel ning juubelietenduses osalemise eest. Lõpetajate rõivastus oli seinast seina, kuid Suure Vend oli (möödunud sügisel sugulase pulmadeks soetatud) ülikonna ning kikilipsuga (minu möödunudsuvine reisikingitus Maltalt) igati šikk. Kingad olid samad, millega lõpetas põhikooli.  (Nii et uute rõivaste kulu oli meil minimaalne, ostsin ainult ülikonnaga sobivad sokid.) Kui olin enne küsinud Suurelt Vennalt, missugused lilled talle meeldivad, siis teadis ta küll kohe öelda, et ta pruudile meeldivad päevalilled (loomulikult ta sai selle!), kuid ise ei osanudki hoobilt midagi öelda. Lõpuks tegi tõsise näo ning arvas, et äkki rohelised lilled. Ning imekombel oligi lillepoes rohelisi hortensiaid! Soovidel on teatavasti kalduvus tõeks saada.

Väikevend, kes oli viimase mõne kuuga kõigist senistest riietest välja kasvanud, sai ilmselt kõige rohkem uusi riideid, sest tema selgamineva viisaka riietuse ja jalanõude tagavara oli tõesti olematu.

Crepis – lapsed ise valisid koha – olid kohal ka vanaemad ja Kõrrekese peika. (Suure Venna pruut, kes samuti kooli lõpetas, oli oma perega.) Tõsteti klaase lõpetajate terviseks ning räägiti minevikust (näiteks kaljamüügist kaheksakümnendatel) ja tulevikust (näiteks soovitab Vanaema Surel Vennal tingimata õppida maastikuarhitektuuri). Gustav Adolfi juures tegime erinevates koosseisudes pilte.

Tore oli see, et lapsed siiski said oma aktused pidulike riiete, kõnede ja kõige muuga. Hoopis teine tunne sisseastumisega tegelema hakata. Sest nagu teada – ankruketi lõpp on laulu algus.

 

Õndsatel aegadel enne ja pärast puhkuse algust

Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.

Aga see kõik on juba puhkus.

Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.

Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.

Koolilõppudest – tänavu olid  igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.

Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!

Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.

Õnnis suvine aeg, kas pole?

 

*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.

Tulest, veest ja süüteküünaldest. (Ilmselt igav, lugeda pole mõtet!)

Eilsel õhtul müristas tõesti mälestusväärselt. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi äikest kartnud, aga võib olla ikkagi peaks.

Sest täna hommikul selgus, et suurest boilerist ei tule sooja vett. Ei jäänud pikalt asja üle juurdlema, pealegi pidin viima hommikul auto töökoha juurde remonti. Pidurikettad ja -klotsid, õlifiltrid ja küünlad. Kui alguses olin arvestanud, et auto peale kulub umbes 1/6 mu netopalgast (küünalde vahetusvajadus tuli veel täpsustada), siis maksma minnes selgus, et kulub siiski terve viiendik. Samas, kui juba mina kuulsin pidurdades ja parempööretel imelikke hääli, siis oli ka kõigeks selleks viimane aeg. Seda enam, et härra oli siin mõned kuud tagasi näinud unes, et ma sõidan maanteel ja ratas tuleb alt. Kui ma auto kaugtöö lõppedes (minu remonditöökoda asub ideaalselt mu töökoha lähedal) kontrolli viisin, soovitatigi mitte enne jubinate vahetust maanteele sõitma minna.

Niisiis, sain täna peale tööpäeva lõppu oma pisikese musta kätte ning jõudsin näljase ja lootusrikkana koju. (Lootusrikkana, sest kohe saab ju süüa, ma ise ju teen!) Selgus, et soe vesi pole endiselt tagasi ning ka pliit ei võta eluvaimu sisse. Nii et äkki peaks äikesesse tõesti suurema aukartusega suhtuma. (Kuigi – ma pole tõesti kuulnud, et keegi äikese puhkedes elektripliidi ja boileri vooluvõrgust välja tõmbaks.)

Tegin võileibu. Keetsin kohvi – veekeetja meil ju veel töötab. Rahunesin. Guugeldasin.

Telefonivestlusel härraga meenus viimasele, et me olime kunagi, aastal 2006,  ju ostnud ühe väikese ühe auguga minipliidi. Leidsin selle tõesti köögikapi kõrgustest ka üles, nii et õhtuks sõime juba võileibu keedumunaga.

Ka kass Saveli elu on võtnud ohtlikke pöördeid.

Teeb murelikuks.

(Ei olnud ju suuremat mõtet lugeda? Panin siiski kirja, sest nii hea on vaadata pärast, millal sai viimati uus pliit või boiler paigaldatud.)

Minu kohvitassid ja teised uputused

Rüüpasin hommikul parasjagu kohvi mandlipiimaga ja lahendasin sudokut, kui kuulsin vaikset vulinat. Kahjuks ei olnud ma looduskaunis kohas, vaid omaenese kodus. Vulina põhjus sai kiiresti selgeks: juba varasemast jukerdanud köögiboiler.

Ega midagi, konsulteerisin telefonitsi härraga, keerasin vee kinni, kuivatasin köögipõranda ja -kapi, leppisin kokku töömehega ning sättisin tööasjad natuke ümber.

Igatahes polnud ma ammu ühtegi meest niimoodi oodanud kui töömees Avot, kes pool tunnikest tagasi koos tööriistakasti ja uue boileriga saabus. Ilma veeta on justkui ebamugav – kuigi tõin noorema poja heakskiidul lõunaks burksi ja pealõunal jalutasin kodu lähedal olevasse kaubanduseksusesse, kus pesin rõõmu ja sooja veega käsi ning võtsin pizzaletist tassitäie kohvi.

Ja nagu elus ikka asjad mingil kummalisel moel sünkroniseeruvad, olin jõudnud Saveli päevadega just katkendini:

Neiu astus vastassuunda. Ta nuttis valjusti ja lonksas kohvitassist, mida pigistas mõlema käega. Näinud mind, jäi ta seisma, vahtis ringi ja läigatas kohvi mulle kaela.

Räägitakse, et kohvi juuakse, et reipust koguda. Vannun, et mitte miski ei olnud mulle mitte ealeski nii palju reipust andnud kui see oivaline kohv Keenia varjulistelt nõlvadelt. Ja see aroom jälitas mind veel tubli kolm nädalat. Kerkisin kahe meetri kõrgusele ja asusin piirkonnas ringi jooksma. Tegin tiiru Hohlovkal, Soljankal, Trjehvsvjatitelskil ja rahunesin alles vaikses niiskes nõos, maja juures, kus legendi järgi tuli ilmale helilooja Skrjabin. Õnneks oli ilm jahe, tuline vesi ei jõudnud mu karva põletada. Lisaks oli mul just karvaajamine lõppenud. Uus karv oli lisakaitse.

Ei mäletagi, millal mõni romaan nii täpselt minu tee- (isiklike eelistuste huvides peaks küll ütlema kohvi-) tass on olnud kui Saveli elu ja kujunemise võrratu lugu. (Saveli, kui keegi juhuslikult ei taipa, on kass.)

Väljas õitseb ühekorraga sirel ja kärgatab pikne. Väikevenna haavad paranevad. Varsti saame ka vee tagasi.

 

 

 

Läbi. Justkui

Piinlik öeldagi, aga mulle isiklikult meeldis ja sobis. Mulle meeldis vähem suhelda, rohkelt looduses käia, igapäevaselt kodus lõunat teha, ilma äratuskellata tõusta, tööpäeva jooksul kasse silitada ja oma isiklike lastega rääkida. Unehäireid, mis on olnud mõniteist aastat mu lakkamatud kaaslased, on täiesti kadunud. Peavalutablettide kohta, mida ma varem leidsin oma kotist pimesigi, pole ma kindel, kas neid seal üldse on. Hemoglobiin oli esimest korda üle pika aja niipalju kõrge, et mind lubati verd loovutama. Pole ühelgi varasemal aastal aprillikuust alates regulaarselt jões ujumas käinud.

Aga kas ma tahaksin seda uuesti? Ei. Ja mitte sellepärast, et kõike seda, mis ma just eespool kirja panin, oleks kuidagi ülearu või oleksin ma millestki tüdinenud.

Väikevend rääkis kui suurt imeasja, kui kirjandusõpetaja palus neil tabelisse kirja panna viimane raamat sobiva märksõnaga vaba valik, et kujuta ette, ema, meil on klassis mõni õpilane, kellel pole kodus ühtegi raamatut. Ja kui õpetaja olevat ühes veebitunnis küsinud, kui paljud on saanud raamatuid kingituseks, siis olevat peale Väikevenna veel vaid kuus-seitse last.

(Väikevend ise võttiski mõnuga ette omale jõulukingiks saadud Seitsme kuningriigi rüütli ning tema vaimustusel polnud otsa ega äärt, kui ta avastas, et vähe sellest, et kirjanikuhärra näeb tore ja tüse välja – äkki sai lapsepõlves Karlssoniga liialdatud, kuna Väikevennale tunduvad kõhukad härrasmehed alati kuidagi sümpaatsed? – vaid et neil on ka samal päeval sünnipäev! Ka eelmine, aprillikuu raamat Robinson Crusoe näol oli meil kenast riiulist võtta – küll härra isa lapsepõlveraamatute pärandusena. Too meeldis mu noorimale võsukesele samuti sedavõrd, et ta oli koguni järelsõna läbi lugenud.)

Ja lisaks näen ma kurvastavalt, et on ka päris väikesi koolilapsi, kes on distantsõppesse justkui täiesti omapead ulpima jäänud ning see tundub kohutavalt ebaõiglane. Meenuvad kuldsed sõnad Südameringist: päris koolis olid kord, distsipliin ja kõik muud head asjad, öelduna surmtõsise kaheksa-aastase suust.

Poisid käivad jälle trennis, eelmisel nädalal veel staadionil, nüüd juba siseruumides. Ka mina käisin möödunud nädalal parkimisplatsizumbas, aga eile pääsesin juba vesivõimlema (õhtul avastasin, et ühes trennis oli tekkinud üks vaba koht!) Rahvarohketesse kohtadesse ilma hädavajaduseta ei taha siiski minna. Samas olen sinna sattunud – korra turule, kaks korda kaubanduskeskusesse. Nädala lõpul teen ilmselt jalutuskäigu raamatukokku.  Maskid, eeskujulikult kodumaine käsitöö, on mul küll olemas, aga ette ma neid ei pane, kui just ei kästa – väga ebamugav on, nagu selgus. (Vähemalt olen Eesti väikeettevõtlust toetanud!)

Otsapidi saab kõik jälle omaks. Kord, distsipliin ja peavalutabletid.