Enda omad. Heas ja halvas

Ema, keegi on minu hambapasta vannitoast ära võtnud!

Jutt, nagu selgis, oli eriliselt peenest tuubist, mis tõesti oli mõne aja eest peeglialusele riiulile ilmunud.

Ma ise ostsin selle! See maksis kolm ja pool eurot! Ja mul oli ammu tunne, et keegi veel tarvitab seda!

Lubasin rahalise kahju hüvitada. Süüdlane, kes hambapastatuubiga oli sündmuskohalt lahkunud, oli ilmselt Suur Vend, kes läks kooliõe poole ööbimisega peole.

Jajah. Kümme aastat tagasi võis olla küsimus selles, kes oli teise mänguasja tuuri pannud või teise kommid ära söönud.

Tütar muutus siiski rahulikuks, hoolimata tõsiasjast, et oma peent hambapastat ta tõenäoliselt enne hommikut ei näe.

Mõni kuritöö jääb siiski lahendamata ka.

Näiteks tolmuimeja. Avastasin eile, et keegi oli ära võtnud tolmuimeja koti, kuid polnud uut sisse pannud ning tolmuimejat oli kotitult kasutatud. Asi päädis sellega, et läksin õhtul uut ostma, sest vana töötas küll puhastatult ja kotiga mõnda aega, kuid siis kuumenes totaalselt üle ning jõud rauges.

Vanem poeg ütles, et tema vana kotti ära ei võtnud. Kõrreke, kes põhimõtteliselt on samuti kotivahetussuutlik, ütles, et tema pole seda ammu teinud. Mina ka ei teinud, ausõna.

Lisaks oli kogu selle tolmuimeja-teema keskele haakinud end teema Väikevend. Kes oli eile kahe-kolme ajal pealelõunal läinud sõpradega paariks tunniks staadionile jalkat mängima. Rulaga. (Iga kord, kui ta rulaga koduväravast kaugemale läheb, tunneb mu kanaemasüda hirmu.)

Kell kaheksa polnud ta veel koju jõudnud. Telefonile ei vastanud. Kuid, nagu selgus, oli mu telefonil vastamata kõne tundmatult numbrilt. Loomulikult teab kanaemasüda sellepeale kaljukindlalt, et ta laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet. Kas sina suudad minna tolmuimejat ostma, kui su laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet?

Läksin staadionile. Peale mõningast ostmist tuvastasin neoonroheliste tossude järgi oma poja. Rula ja seljakott telefoniga olid eemal. Viisin lapse autoga koju. Laps ütles, et tema ei teagi, kuidas tolmuimeja kotti vahetatakse.

Seejärel läksin ostsin uue tolmuimeja. Väga kallist ei julgenud valida. Meil võib siin ju kõike juhtuda.

Uus tolmuimeja mõjus nii inspireerivalt, et Väikevend koristas oma toa täiesti vabatahtlikult ja erilise põhjalikkusega. (Voodi alt ka imesin!)

Advertisements

Papa, jalgpall ja maasikad

Üks asju, mis alati, aastast aastasse kordus – korraga tulid papa sünnipäev, jalgpall ja maasikad. Niisiis läksime täna Mamma juurde – Papa oleks üleeile saanud 79.

Mamma oli telefonivestlustes Kõrrekesele kurtnud, et ta ratastega poekott läks katki. Nii õnnestus meil lõpuks ometi Mammat, kes eluaeg on hoidnud ah-mis-te-kulutate-seda-poleks-küll-vaja-olnud-joont, siiski Papa sünnipäeva puhul rõõmustada. Nii kinkisime Mammale lisaks rukkililledele (Papa lemmikud) ka uue sinise ratastega poekoti.

Mamma pakkus karbonaadi, kukeseenekastet, maasikaid, jäätist ja jalgpalli.

Kass Saba, kes muidu hoiab külaliste tulles madalat profiili, tuli meid mitut puhku nuusutama.

Mamma rääkis, et naabrite kass oli – seotuna fassaadiremondi ja tellingutega – lasknud tellinguid mööda jalga ega polnud pärast osanud koju minna. Siis olevat naabrivanamees kassi kätte saanud, kuid polnud pärast enam oma rõdu kaudu koju pääsenud. Õnneks sai ta Mamma rõdu kaudu sisse. Järgmisel päeval oli põgenemine toimunud teises suunas. Teiselt poolt naabrimutt juba maganud, kui vanamees oma kassiga (rõdu kaudu) sisse astus.

(Lapsed leidsid, et see olevat umbes nagu lause eesti keele harjutusest, stiilis pane kirjavahemärgid!)

Kõrreke kommenteeris jalgpalli kohta, et palle peaks olema rohkem või mehi vähem, sellisel kujul olevat mäng mõttetu.

Mamma ja Suur Vend, pere innukaimad tugitoolisportlased, vestlesid asjatundlikult möödunud mängudest. Mamma kiitis, et Ronaldo oskavat pea sama ilusaid väravaid lüüa kui meie Vassiljev.

Poisid otsustasid jääda veel teisekski mänguks. Mina käisin vahepeal vesivõimlemas, siis läksin poistele järele. Juhtis vale meeskond. Väikevend, kelle tõin hommikul koju klassiõe ööbimisega sünnipäevapeolt, oli jäänud magama.

Mäng sai läbi. Maasikad olid otsas. Ülejäänud karbonaad pakiti Suurele Vennale kaasa. Võisin koju minnes Mamma vana ratastega poekoti prügikasti panna.

Mamma oli uue poekotiga väga rahul.

Sünnipäev oli sellega läbi.

Jalgpall läks kodus edasi. Kodus ütles Suur Vend, pannes karbonaadi praeahju sooja, et Mammaga oli olnud väga huvitav. Kuni ma ära olin olnud, sai rääkida Mammaga sugulastest ja jalgpallist.

Eluhea

Nädala alguses märkasin, et igapäevane peavalutablettide hulk on kasvanud kaheni, unustamine on muutunud epideemiliseks ja õhtul koju jõudes ajas nutma kasvõi pestud põrandalt leitud plekk.

Praeguseks on kõik pinged maas.

Tunnistused on jagatud ja saadud. (Neil muidugi, kes veel nii anakronistlikke pabereid üleüldse koolidest saavad.) Lilled on jagatud ja saadud, lisaks oli ka šokolaade. Meil on kodus üldse viimasel ajal väga palju šokolaadi.

Eksamid on tehtud ja parandatud. Suur Vend sai oma viimase matemaatikavõla õiendatud, ja tulemuseks oli neli! (Me ei suutnudki meenutada, millal ta viimati matemaatikat neljale oskas.) Eks nad härraga koos – kaasaegse tehnika vahendusel siis – õppisid. Lõppkokkuvõttes olid esimese gümnaasiumiaasta tulemused üllatavalt viisakad.

Eile õhtul, mõnusa pingelanguse hetkel, tegi Suur Vend lahti oma Venemaalt ostetus kurgi-arbuusilimonaadi. Valasime kristallpokaalidesse. Kõrrekese peika ütles toosti. Jõime limonaadi, mis maitses nagu kurgi-arbuusilimonaad, sõime kõrvale Белочка komme ja arbuuse ning meeleolu oli ülev. Natuke limonaadi läks maha ka, aga see ei ajanud enam nutma.

Täna pealelõunal saabus jälle kainestav argipäev, kui bussiga trenni sõitnud Väikevend avastas end  vale bussi pealt ning trenni ei jõudnud.

Need on need tänapäeva lapsed, vangutas Suur Vend pead, muudkui ninapidi telefonis ja ei märka midagi.

Nii see on. Kuid siiski nägin asja positiivset külge – kuna pääsesin lapsele teise linna otsa trenni järeleminekust, jõudsin ise end balance’isse venitama. See tundus just täna erakordselt nauditavana.

Mul on veel tööl mõned (rõõmsad) kohustused, Kõrrekesel on pillimängukoolis erialaeksam. Suure Venna puhul kohustuste nappuse üle muidugi kurta ei saa – alanud jalgpalli MM mõjub kindlasti omajagu kurnavalt.

 

Nagu vasaku käega nipsu lüüa

Üks kõigi aegade soojemaid maikuusid sai läbi. Talletamistväärivat juhtus ikka ka. Ostsin omale uue väikese auto. (Must, väitis pr S ning osutas kapotil nähaolevatele kasside käpajälgedele. Küsisin kodus lastelt, kas nad on märganud, et musta värvi autol on kassi käpajäljed hästi näha. Väga nunnu, leidsid mu lapsed.)

Kõrreke tegi mais ära oma üldklaveri eksami ning lõpetas sellega igaveseks koostöö õpetajaga, kes oli kindel, et laps kukub eksami läbi, kui ta mängib ühe noodi neljanda asemel kolmanda sõrmega. (Oli vist umbes nii.) Läbi ei kukkunud ning õpetajast on sellega pääsenud.

Suur Vend sai kooli spordipäeval parima tulemuse kuuekümne meetri jooksus ning selle sündmuse äramärkimiseks ka kooli kruusi. Olen ma elus näinud palju diplomeid ilma kruusita – aga kruusi ilma diplomita küll mitte. Olgu see siis üles tähendatud.

Kuu lõpus käis Kõrreke klassiga Piiteris, oli üldjoontes rahul, kuid kurtis, et Ermitaaž jäänud täitsa pooleli. Umbes sada rubla jäi üle ning selle andis ta Suurele Vennale, kes on oma klassiga Piiteris selle nädala lõpus. (Ilm on pisut jahedam kui Tartus ja toit on kahtlane, oli kirjas Suure Venna  sõnumis.)

Umbes samal kellaajal (s.t kell kuus reede hommikul), kui pidin viima Suure Venna koos naabriprouaga, kes samas koolis õpetaja ning oli ka samale reisile minemas, oli vaja viia ka Väikevend oma klassiekskursioonile. (Nemad läksid Naissaarele.) Kui olin linna risti ja põiki läbi sõitnud ja mõtlesin veel tunnikese enne oma päeva algust magada, sain kõne võõralt numbrilt – juunior oli oma telefoni autosse unustanud. Kui Väikevend poleks peale klassiekskursiooni pidanud jääma ööseks pealinna oma tädi T ja tema koerte juurde, poleks ma muidugi talle mingit telefoni järele viima läinud. Uurisin, kust buss linnast välja sõidab ja andsin selle siis linna servas üle.

Siiski, suurepärane hommik – ja magada sain ka veel natuke. Mõelda – oma klassiga kinno ja pealelõunal võin segamatult omi asju teha. Lasta end  kosmeetiku juures pisut turgutada, minna trenni, lugeda raamatut. Teate küll, mida inimesed ikka teevad, kui neil on täiest vaba pealelõuna üle pika aja. Lebasin ilusalongis, noorendav mask näos, kui helises telefon. Väikevenna klassijuhataja andis teada, et Väikevend oli saarel kaotanud oma telefoni. Järgneva paari tunni jooksul vahendasin peamiselt Väikevenna klassijuhatajat, Väikevenna tädi ning Väikevenda. Et mis saab ja kas ja kus kokku saadakse ja laps üle antakse. Kui Väikevend oli õnnelikult tädiga kaubanduseksuses kohtunud, tundsin end täiesti kurnatult. Telekast kriminulli vaadata ja pesu triikida oli kõik, mida ma suutsin.

Kõrreke tegi kreeka salatit, see oli väga hea. Lastekaitsepäev lõppes seega maitsvalt –  kuigi tundsin end tõesti väsinuna ja näos noorendava hoolduse mõju ei märganud.

Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks ka zumbatama.

Pealelõunal läksin bussile vastu ja sain oma marakrati kätte. Ta leidis, et telefon oligi juba võrdlemisis vana ja katki ning oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et mul polegi lähipäevil plaani talle uut ostma tõtata. Sama üllatunud oli ta asjaolust, et ümbrik, kuhu ma panen tema vanaemalt ja muidu ekstra saadud rahad, oli tühi. Naissaare pilte vaatsime internetist ja ta näitas mulle randa, kuhu ta telefon kadus. (Väga kaunis koht, tõesti.) Aga muidu elavad tädi T kolm koera ja kaks kassi hästi (vaid Paula-nimelisel taksil on mure seljaga) ning pealinnast tõi Väikevend kaasa suure koti karamellikomme.

Kas sa muidu vasaku käega nipsutada oskad, küsis õhtul Väikevend, vaadates, kass Kuki süles, diivanil vana Kättemaksukontorit.

Vasaku käega nipsutamine pole minu jaoks mingi probleem!

Jah, sa oled ikka minust osavam, nentis Väikevend. Aga ainult väikestes asjades!

 

Lihtsalt üks argipäev maikuu lõpus

Väsimuse aste on jõudnud sinnamaale, et hommikul mõtlesin: näed, kui hea, et ma kodus tähele panin, et auto võti jäi tuppa, mõtle, kui ma alles tööl olles seda oleks märganud! Kui ma selle peale autooukse endale pauguga vastu oimukohta virutasin, veelkord tuppa tagasi tormasin ning külmkapist külma geeli võtsin ja endale kohe näkku määrisin (lugemata enne tuubilt, mismoodi seda üldse tarvitada tuleb), lõi pisut selgemaks. Ei teagi, kas obadusest või geelist. Ja ega lugemine polekski aidanud, tekst oli soome keeles. Lasin kõrvaltruumi kolleegil ära tõlkida, võis küll peale määrida.

Näed, kui hea, kui keegi oskab võõrkeeli, nentisin.

Ei, see on ju mu emakeel, nentis ingerlannast kolleeg.

Peale tööpäeva – eksamikonsultatsioonid, tubade jagamine ekskursiooniks ja koosolek – tõin poest lisaks muule ka hulga jäätisi ja pool arbuusi.

Väikevend seletas rahulolevalt jäätist süües: tead, ema, mul jäi täna võti koju ja ma tulin aknast sisse – aga ära muretse, paksu käega varas ei mahuks seda avama. Ja vargad on ju paksude kätega?

Eks ma kontrollin homme, et aken kinni saaks. Sest mine neid varaste käsi tea.

Trennimineku asemel otsustasin täna pisut kodus koristada ja magada. Tõesti-tõesti, mõlemat oli ikka hädasti vaja.

Väikevend lahendas elutoas matemaatika ülesandeid ja illustreeris vihiku kaant. Rääkis, et sai inglisekeelse raamatu (Zorro) vastatud ja oli selle klassivennale edasi laenanud. Ja et ajaloo hinne tuli tal A.

Suure Venna viisin koristamise vahepeal trenni. Vestlesime jalgpallist ja vajadusest rääkida matemaatikaõpetajaga.

Kõrreke tuli, sõi arbuusi – muide, suurepärane arbuus oli! – rääkis samuti jalgpallist (küll sellest, mida nad kehalise ajal ise mängima pidid), ja veel, et peika oli talle täna keset linna vastu tulnud, vikat käes, ning sellest, et herbaariumi koostamiseks läheb vaja suurt hulka ajalehti ning et ta käis sõidutunnis ning läheb varsti esmaabikursustele. Oli selleks valmistudes lugenud läbi meie kunagise ühise koolitusel-käimise loo, sattunud üldse mu vana blogi lugema ja leidnud sealt mu unistuse, et kunagi saabub päev, kus meie diivani vahelt ei leia enam jäätisepabereid.

Ma olin selle olulise eesmärgi unustanud. Palusin Kõrrekesel (ma ise triikisin parasjagu) kontrollida, kas meil on diivani vahel jäätisepabereid. Ainult kommipaber oli. (Ja see võis ju sinna sattuda juhuslikult, arvas mu tütar.)

Ega Kõrrekesel pikalt aega kodus olla polnudki – peika ju ootas. Saatsin peikale ka jäätist.

Väikevend läks magama.

Tegin väikese jalutustiiru lähima sularahaautomaadini – lapse õppekäigu raha ja enda puugivaktsiin. Väike nohu ei takstanud nautimast sirelilõhna.

Kas sa tahad, et ma ise kirjutan matemaatikaõpetajale, küsisin Suuremalt pojalt koju jõudes.

Ta oli alistunult nõus.

 

 

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.