Värviline oktoober

Mõnkord on hea, kui jätad emotsioonid pisut settima. Terve see kuu on olnud justkui ameerika mägedel sõit, üles ja alla, ning ehk on praegu, õndsal tasakaaluhetkel, just see õige aeg kirja panna.

Kui minna ajas tagasi, siis möödunud kiirele nädalale eelnes sulnis nädalavahetus – mitmete kinoskäikudega – esmalt mina tütrega Vihmasel päeval New Yorgis, siis poisid – nimelt oli Suurel Vennal väiksemale sünnipäevakingiks koos kinnominek, sünnipäevalapse poolt valitud filmi vaatama – film oli see, mida mina siis ka ei vaataks, kui mulle peale makstaks – ning lõpuks lambafilm. See oli mulle eakohane, kuigi Väikevennal tuli mind korrale kutsuda – ema, ära naera nii kõvasti, piinlik on. Ning nädalavahetuse lõpuks veel õunakook ja lauamäng, idüll missugune.

Nojah, ja siis nädala algul oli situatsioon, mis endiselt, kõigi nende aastate järel, on lahendamatuks osutunud. Nimelt ootas Väikevend mind kodus, et saksa keele sõnu õppida, kuid Kõrrekesel oli esinemine, millega läks päris pikalt. Koju jõudes leidsin eest Väikevenna, kes oli uinunud, saksa keele vihik pihus. Tundsin end läbikukkunud emana.

Väikevend oli hommikul väga mõistev ning järgmisel päeval kordasime koos ajaloo tööks.

Suur Vendki sai oma kohustusliku kirjanduse Vanamehe ja mere näol loetud. Kui uurisin, kuidas meeldis, sain vastuseks, et oleks rohkem meeldinud, kui ta selle kala oleks kätte saanud.

Ka ise ostsin ja lugesin ühe jutiga – millele aitas ilmselt kaasa süütundest tekkinud unetus – läbi tõelise meesteka, Kivastiku Taevatrepi. Nii nagu nädal tagasi tütrega nähtud filmis, oli siingi peategelaseks hoopis linn. Nii et ehkki inimpeategelane käis mulle mõneti närvidele ja meeste keskeakriisi-teemale ei oska ma tõesti südamest kaasa tunda, oli seitsmekümnendate Tartu siiski meeleolukas ja suutis kõnetada.

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Aga noh, täiskuu on käes ja igasugu mõtted tulevad pähe. Et teeks endale lokid või läheks mehele või ostaks vähemalt uue huulepulga.

Aga viimasel pole vist mõtet, kui üldjuhul läheb hommikul meikimine lihtsalt meelest ära?

Nii argised lood, et lugusid polegi

Mis siin ikka. Üle poole esimesest koolikuust on möödas. Mõne päeva pärast on Väikevenna sünnipäev. (Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, viskas üks mu kolleeg – ka temal kodus sirgumas septembripoiss.)

Väikesed igapäevased juhtumised, millest mõned panevad juukseid kitkuma, teised aga teevad südame soojaks. Ega neist esimestest ei tahagi mõelda, tuleb lihtsalt teha, mis antud olukorras võimalik ja siis leida midagi toredat. Õnneks on olemas lapsed, kassid ja lauamängud. Isegi esimeseks koolipäevaks toodud lilledest on veel vaasis paar krüsanteemioksa ja üks nelk.

September on raudselt ka koosolekukuu. Eelmisel nädalal kolm, sel nädalal samuti kolm ja üks, kuhu ma ei jõua (samal ajal on teine koosolek). Järgmisel nädalal veel üks. Iseenesest oleks see kõik kena, kui koosolekute pidajad teeksid endale selgeks, mis on koosolek. Aga järgmisel nädalal vanema poja koolis toimuvasse on näiteks lisatud spetsialisti loeng! See äratab õudust juba ette, sest ma tahan saada kiirelt kätte vajaliku info. Hea koosolek on lühike ja efektiivne ja peab lugu osalejate ajast.

Mis veel? DA film on nähtud (visuaalselt kaunis, kuid võrdlemisi sisutühi), kohaliku esindusorkestri avakontsert (polnud viga) kuulatud. AA-le õnnestus saada üks ja viimane pilet. Peale mõningaid siseheitlusi otsustasin loovutada selle Mammale.

Tütar Kõrreke läheb kahe kooli kõrvalt tööle, enamvähem palgaliseks teatrivaatajaks (hakkab pileteid kontrollima ja nii). Töö tundub tore, kuigi palju selle eest just ei maksta.

Oma noorimalt võsukeselt küsisin täna, kas ta ei tahaks oma tuba korda teha – varsti on ju sünnipäev ning ta võiks mõelda, kui kena oleks, kui hommikul, kui me teda üles laulma tuleme, oleks kõik korras.

See oleks hoopis imelik, arvas noormees ise.

Kolmteist aastat tagasi olin ma suur nagu maakera ja rohkem kui kord tuli mul vastata küsimusele, kas ma olen ikka kindel, et ma kaksikuid ei oota.

Sellised lood (mis polegi õigupoolest lood).

Vastuvaidlematult alanud

Suvevaheaeg lõppes ilmselgelt väga järsku ära. Ühel päeval olin veel Vahemere-äärset päikeseloojangut nautimas ja siis – pauhti! tagasi koju. Ja mitte lihtsalt niisama oma musta pesu, alati segamini poistetubade ja alati täis mustapesukastide ja mis-meil-täna-süüa-on?– maailma, vaid tööle. (Mitte et see eelpoolmainitu kuhugi kaoks, eks ole…)

Ja kümmekond päeva peale puhkuse lõppu algas ka uus kooliaasta. Selles mõttes algab kõik järjest rahulikumalt – koolitarvete kohta öeldakse, et vaata ise. Teisest küljest selgub aga, et mõlemale meessoost lapsele on vaja uusi prille ja uusi tosse. (Õnneks, nagu selgus, oli härra valmis sedasorti väljaminekuid toetama, nii et saab rahalises mõttes hakkama.) Kõrreke oli mul õnnestunud juba augustiallahindluste ajal kaubanduskeskusesse kaasa võtta. Ega tal väga šoppamisgeeni pole, aga tulime koos vajalike riiete-jalanõude ostmisega ikka toime.

Mis veel? Pruut, võib öelda, teeb imesid. Augusti viimasel reedel käisime ja vaatasime – see tähendab siis mina, tütar ja vanem poeg pruudiga – viltuses majas lõpuks ka pallaslaste näituse ära. Ja Suur Vend tuli kaasa – ning hämmastas mind ka sellega, et tundis mõne kunstniku ära ja nii. (Oli möödunud aastal koguni temaatilise valikkursuse läbinud.) Aga minu poeg vabatahtlikult kunstinäitusel – ma pole vist siiamaani päriselt üllatusest toibunud.

Uus kooliaasta algas vähemalt heade plaanidega. Otsustasime Väikevennaga, et paneme mõlemad õhtuti kõik kooliasjad kokku. (Väikevenna senine põhimõte kanda iga päev kaasas kõiki kooliasju ei mängi enam hästi välja, kuna aineid ja seega ka asju on rohkem.)  Siiani on see ka õnnestunud – juba neli päeva.

Imelikul moel oleme ka varase ärkamisega seni toime tulnud, kuid äkiline rütmimuutus tekitab aeg-ajalt lühiühendusi küll. Nii leidsin kadunud müslipaki külmikust, olen unustanud oma korrapidamisvahetunni ning pannud käterätikud pessu spordiriiete pesugeeliga.

Väikevend saab seevastu varsti uued ja tugevamad prillid ning trennist tulles käivitab arvuti, et lugeda (inglisekeelseid) uudiseid vihmametsade suure tulekahju kohta.

Mõtle, ema, kui kõik inimesed läheksid arvutimängude mängimise abil veepüstolitega seda tulekahju kustutama!

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

Vaasid on – üsna ormissonlikus värvigammas – lilli täis. Alustasin sel sügisel viiendat klassi.

 

Mul sai siin vahepeal laps suureks! II

Vot nii! See oli muide väga tore päev, seda enam, et laps ise üle pikkade aastate isegi näiteks teadis, mida ta sünnipäevaks tahab.

Ettevalmistused algasid juba sellest, et laps viis oma rahakassatäie münte panka (ainult alaealistel on müntide sissemakse tasuta), tellis emalt mustikakoogi ning pani ise kohvikus laua kinni.

Hommikul siis laulmine ja kook. Pokaalidesse läks küll tähtpäevalise vanusest hoolimata esialgu mullidega õunamahl. Kohe hommikul olid kohale tellitud ka pruut ja õde peikaga. Lisaks soovitud kingitusele olin lisaks tegelenud eelneva nädala ka albumi kokkupanemisega. Ostsingi täiesti üheksakümnendate stiilis kiletaskutega albumi ning valisin välja kakssada pilti hällipäevalise elust. Kingitus meeldis!

Lõuna ajal oli sama seltskond pluss vanaemad kutsutud Creppi (sünnipäevalapse enda valik). Toidud on seal muidugi head ja seltskond oli parim võimalikest. Arutelu, kas Suur Vend sarnaneb rohkem oma isa, isapoolse vanaisa või kummagi vanavanaisaga, lõpetas hoopis vanaema, öeldes – mis te vaidlete, näete ise, seal on ema ja poeg, täiesti ühte nägu. (Noh, ma olen muidugi oma pojaga hea meelega ühte nägu.)

Vahuveini me seekord siiski jõime!

Õhtul oli Suurel Vennal mäng ning ma hoiatasin, et ma kavatsen teda vaatama tulla. (See iga, kus ema mingil juhul ei tohi tulla, on juba läbi.) Lisaks oli ka pruut oma õega ning ka härra isa. Pärast mängu, mis paraku küll kaotati, pakkus Suur Vend jalgpallimeeskonnale kooki ja sellega, võiks öelda, oligi ametlik osa läbi.

Suur mis suur! (Aga väga armas ikkagi!)

20190817_092208

Kui õde sai teada, et vennas teda ilmtingimata hommikul laulma ja kooki sööma ootab, arutlesime, et kui sageli seda ikka juhtub, et väikevend saab 18. Kõrrekesel näiteks ainult kaks korda elus!

Viienda Avenüü hääbumine

Mul on ammu tunne, et nad panevad tänapäeval lõhnad liiga suurtesse pudelitesse. Sinna on terve igavik tagasi, kui ma endale igapäevaseks kasutamiseks Viienda Avenüü ostsin. Ma olen sellest juba täiesti tüdinenud, kuid sellegipoolest kohusetundlikult kasutanud. Sel nädalal, ma arvan, saab pudel lõpuks tühjaks. Samas on huvitav, et mu lemmik, NR nimilõhn, mis on kolm korda väiksemas pudelis ja mida ma kasutan ainult erilistel puhkudel, on samuti otsakorral. (Neid erilisi puhke pole ju nii palju?)

Üldse juhtub siin peatselt igasugu asju. Suur Vend saab valmis, tema kaheksateistkümnes sünnipäev on käega katsuda. (Sündimise tähtajast on juba kaheksateist aastat täis, aga äärmiselt rahumeelse isikuna polnud tal kuhugi kiiret.) Sedakorda ta vist isegi ootab oma sünnipäeva.

Vihmased ilmad on tähendanud mitmeid saagirohkeid seenelkäike, kuid Tartuffile lähen küll ainult siis, kui on kindel, et ei saja. See-eest vaatasime siseruumides Väikevennaga ära EJ Rocketmani, mis polnud paha, ja Mimino, mis oli õigupoolest võrratu.

Üldse on hetkel tunne, et mul polegi enam väikelapsi, ja  see ajab pisut segadusse. Väikevend oli kuus päeva spordilaagris, ja kui ta tagasi tulin, olin mina parasjagu ühel nädalavahetuse-üritusel. Nii juhtuski, et ma ei näinud teda pea nädala. Laagris kaotas ainult rahakoti (ja selle sai ka treener hiljem kätte) ning tema musta pesu hulka oli sattunud üks võõras särk (omanik teada). Ning kui me lõpuks kohtusime, sain küll kiire kallistuse ning tunde, et ta on selle nädalaga kasvanud, kuid emast küll puudust tundnud pole. Kui kolmeteistkümnes sünnipäev peatselt tulekul, on see vist normaalne.

Nii et jah, Avenüüga on lõpp (tõeline kergendus!), august sajune (see on tore muidugi seente mõttes) ning lapsed suured. Ilmselt võin endale uue igapäevase lõhna osta, aga laste suurekssaamise ja ilmade suhtes tuleb leppida sellega, mis parasjagu käes on. Vastupanu pole ilmselt mõttekas.