Headest päevadest

Ühel argiõhtul nentis Väikevend: Siis ju oligi hea päev, kui keegi ei oksendanud ega kukkunud trepist.

Ilmselt küll.

Nii et arvestades, et käesoleval nädalal on ta tõesti oksendanud, kukkunud trepist, põrganud trennis kokku teise innuka noorjalgpalluriga (mille tagajärjel lonkas kaks päeva), lõppes tänane päev tõesti hästi.

Mõnikord meenub Elu Enne Lapsi. Päevad, kui mu suurim hirm oli riidehoiunumbri kaotamine. (Huvitav, kas selle hirmu jaoks ka mingi peen võõrsõna on?) Siis, kui tulid Kõrreke ja Suur Vend, lisandusid need tavalised kanaemahirmud. Samas, pärast seda., kui Kõrreke õppis lugema – ja seda õppis ta küllaltki varakult – oli ta enamasti lugevas olekus ning Suur Vend on ilmselt loomult suhteliselt ettevaatlik ning nii polnud nende pärast justkui põhjust ülearu palju karta. Aga Väikevend. Nojah, kui pimedus ja üksi kodus olemine välja jätta, et karda ta midagi.

Ning isalt sai ta sünnipäevaks tõukeratta. Nii et kui ma ta täna sõbraga, hangitud talle iseloomulikul viisil – noh, ta käib mu klassivennaga koos trennis – kokkulepitud kohtumisele skeitparki viisin – käisin ma ise järgnevad paar tundi nagu nõeltel. Kas tuleb telefonikõne haiglast? Lapselt endalt?

Noh, tegelikult tuli laps ise.

Ka tütar tuli oma peikaga meile lõunale – söömaks ilmselt viimast tänavust värsketest kukeseentest – ise eile korjasin!-  tehtud kastet. Mõlemad olid olnud vahepeal angiinis, kuid nüüd terveks saanud.  Suur Vend oli olnud eelmisel õhtul koorilaagris, kus õpiti selgeks kaks laulupeolaulu ja läks sealt otse mängule. (3:1)

Aga täna olid lõuna ajal kõik kodus.

Ilm oli erakordselt kaunis.

Ning keegi ei oksendanud ega kukkunud trepist.

20181014_103534

Hommik botaanikaaias. Kui sa pole veel seal käinud sügisvärve vaatamas, siis mine, kuniks neid veel on!

Advertisements

Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.

 

Sügisjoonikute aeg

Esimesed sügisjoonikud on valmis.

Kui meil siin sügis on, on palju asju kohe teisiti.

Väikevend on aasta vanem. Nii et nüüd on siis – vähemalt kohalikus keeleruumis – kolm teismelist – kaksteist, seitseteist ja kaheksateist.

Kaksteist tähistas laupäeval väiksemalt oma sünnipäeva: kolme sõbra ja kolme sõbrannaga oli plaanis kinoseanss. Film oli eakohane, popkorni kulus palju ning asjaosalised olid rõõmsad. Kingiks toodi traditsiooniliselt raha ja šokolaadi. (Noh, ses mõttes õige kah, et neid kahte asja ei saa kunagi liiga palju.) Lapsevanemate – kes mõlemad olid samuti kohusetundlikult olemas – heaks meeleks sai üritus valutult läbitud. Pärast käisime kogu famiiliaga hiina toitu (sünnipäevalapse valik, muidugimõista) söömas. Vanaemad kinkisid raha ja šokolaadi, õde kassikujulise rahakassa. Mammal oli eraldi šokolaad ka Kõrrekese peikale. Nädalavahetusel luges kaksteist läbi ka kohustusliku kirjanduse Kalevipoja näol, mis talle üllatuslikult meeldis. Eriti siili koht.

Seitseteist osales jalgpallimatšis (2:1), niitis vabatahtlikult muru (ta teeb seda juba hea mitu aastat vabatahtlikult) ning luges Tõdejaõigust. Oma sünnipäevast (umbes kuu tagasi) arvates on ta veel kasvanud. Ning leidis eelmise aasta kooliasju sirvides ka pisut eelmise aasta sünnipäevaraha.

Kaheksateist loeb Põrgupõhjat – tundub olevat selline tüvitekstide aeg. Tema kodust ärakolimise järgselt koguneb väga visalt punast värvi musta pesu, avastasin. Lisaks palus ta, et ma enam talle süüa ei ostaks, nad ei jõua nii palju ära süüa. Ma ikka olen neile viinud šokolaadi, tatart  ja juustu. (See on vist mingi põlvkondade teatevahetus, sest varem tõi vanaema meile kotiga süüa, nüüd tema enam pole toonud. Muide, meie ka ei jõudnud tema toodud asju ära süüa. Aga nüüd tabab mind keset toidupoodi sageli mõte: äkki on mu laps näljas?)

Mina jõudsin nädalavahetusel sõbrannadega veiniõhtule, kukeseenemetsa, lapse sünnipäeva tähistama, trenni, mõned väikesed tööasjad olid ka teha. No ja pühapäevaseks lõunaks keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Härra grillis liha ja halloumit. Kõrreke ja ta peika tulid vähemalt sööma. (Said ikka kõhu täis, ma loodan.) Lugemises olen jõudnud Huvitava ajani.

Pesu nööril ei kuivanud ära, vaid sai vihma käes uuesti märjaks.

Martsipaniõunte järel tunned, et sügisjoonikutes on iseloomu.

Kultuuriürituste piletid kogunevad justkui iseenesest.

 

Kaksteist!

Argipäevasünnipäevast mingit glamuuri ja klantsi muidugimõista ei leia. Aga toredaid hetki ikka.

Hommikul sai sünnipäevalaps emalt tellitud oreodega koogi. Rahulolu ilmestab päevakangelase avaldus: Sa peaksid selle W kohvikusse viima, siis nad õpiksid ka, kuidas kooke teha! (Retsepti sain siit.)

Kingitusega polnud üldse muret. Kaotamise maailmameister oli taas ära kaotanud oma rahakoti. (Kooli sekretär, väärikas daam, puhkes lihtsalt naerma, kui ma jälle, avalduse blankett näpus, uut õpilaspiletit taotlesin.) Kõige ägedam rahakott, mis mul olnud on, polnud sünnipäevalaps taas kiitusega – sedakorda siis kingituse kohta – kitsi. (Tõtt öelda oli see ka ainus, mis spordipoes, kuhu eelmisel päeval enne kesklinnas toimunud koosolekut sisse põikasin, veel koolimüügist alles oli.)

Teel kooli sain ka aimu, kust noormehe härrasmehelikud kombed pärinevad. Eile oli ta läinud piki staadionit koos oma treeneriga, kes kohanud seal üht tuttavat neiut. Olevat tollelt küsinud, mis klassis ja nii. Saanud vastuseks, et juba ülikoolis, öelnud treener: aga ikka sama kaunis. See jättis Väikevennale sügava mulje. (Mis mõttes pole jalgpallist mingit kasu?)

Kooli viis ta kotitäie draakoneid ja mesikäppasid ning koolipäev lõppes sünnipäevale kohase kingitusega – võimalusega lipata oma kooli võistkonnas teatejooksus.

Kui ka Suur Vend oma vahetuse oli sooritanud, lõpetasime päeva mäkis. Kui pole ammu käinud, polegi nii hull. Kohvikupoolel tehakse täitsa viisakat cappuccinot ja vennased lobisesid äärmises üksmeeles. (Teemadeks jalgpall, suurema vennakese plaan uue telefoni ostuks ning mäkis nähtud tõkkejooksukuulsus ja tema kaunis pruut.)

Ülejäänud lähematelt ja kaugematelt sugulastelt saabusid õnnesoovid telefoni ja sotsiaalmeedia kaudu. Aga nädalavahetusel läheb sünnipäevalaps sõpradega kinno ning perekonnaga  hiina toitu sööma! Olgu ka siis glamuuri ja klantsiga kuidas on, aga popkorni ja söögipulki igal juhul jagub.

Ega muud polnudki. Ainult et – emad vist muutuvad alati natuke kurvaks, kui lapsed suuremaks saavad?

Aleksei tuligi tuppa

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

Aga – esimene koolinädal on seljataga. Roosidega vaasiga on aeg kohe ühel pool, aga krüsanteemid ja astrid on veel täitsa ilusad. (Ja kapis on veel šokolaadi ka!)

Seda, et õpilased on pikemaks sirgunud, vaatad puhta heldimusega. Oma laste puhul lisandub heldimusele ohe, sest jah, kasvamine tähendab uute pükste ostu. (Ja see omakorda on terve teadus: peavad olema kitsad, ei tohi olla käristatud – sellega olen ma ise ka nõus – ja siis on vist veel mingi pükste x-faktor, mille järgi püksid liigituvad nendeks, mida jalga pannakse ja nendeks, mida ei panda. Kaks paari sobivaid pükse õnnestus Väikevennale ka leida.)

Õppimine on Väikevenna puhul tähendanud ennekõike pabereid õpikutele, Suur Vend on keeldunud sellestki. Väikevennaga jalutasime ka ühel õhtul raamatukokku Kalevipoega laenutama.

Kõrreke on nüüd elanud nädalakese omal käel ja mina olen oma lapsest küll puudust tundnud! Suur Vend sai alles nädala lõpus aru, et midagi on teisiti. (Kõrreke on meil ju ka seni ikka kas hõivatud või lennus olnud.)

Aga nädala sees käisime Kõrrkese ja tema peikaga BB-lavastust vaatamas. Kuna etendusega kaasneb ka rongisõit, saime  jutudki (Pesumasinast, keeleeksamist, muusikaajaloost) ära rääkida. Etendus oli väga elamuslik algusest lõpuni.

Tegelikult käisime teatris ka Suure Vennaga. Suur Vend on nõus tulema ainult siis, kui näha saab Seppa või Avandit. Seekord oli viimane. Pluss Kivirähu tekst. Kuna Suur Vend pidi koolist viimasest tunnist ära tulema, soovitasingi tal klassijuhatajale öelda, et läheb emaga teatrisse. Kuule, keegi ei usu seda nagunii, ütles mu poeg. Aga teatris me tõesti käisime, nentides, et Suur Vend on liiga pikk, tundmaks end väikese maja kitsukestel istmetel mugavalt. Etendus oli hea, ning et olin auto eemale parkinud, saime ka päris pikalt muljeid vahetada.

Muidu oli kõik argine. Müstika tundub see, et kui mul enda arvates oli ka suvel omajagu tegemist – no ikka söök, ja pesupesu, ja koristamine ja muu, siis nüüd peab saama kõik selle töö kõrvalt tehtud – ja tegelikult saabki.

Täna käisime koos kahe vanaemaga vanavanemate päeva puhul hiina toitu söömas ning pärast kutsus Kõrreke meid enda poole kohvi jooma. (Vanaema pistis mulle viieka pihku ja palus, et ma võtaksin tema poolt Kõrrkesele lille. Mamma palus, et ma võtaksin tema poolt samasuguse lille. Kõrreke sai vanaemadelt kaks hortensiat.) Mamma vaatas heldimusega, et Kõrreke oli kasutusele võtnud tema vana söögitoamööbli ja lubas vaadata, kas tal lauale sobiv laudlina (Saksamaalt toodud!) on veel alles. Vestlusteemadeks olid Gilgameši eepos, telesaade Järvist ning jalgpall. (Suur Vend käis laupäeval sõpradega pealinnas Eesti koondise mängu vaatamas.)

Muud nagu polegi olnud. (Kui välja jätta mu eksarvamus, et täna peaks toimuma kontsert, mille olemasolu mul ei õnnestunud enam üles leida – see on mandala, väitis Suur Vend nii enesekindlalt, et ma jäin teda uskuma – ning et ma leidsin külmkapi alust koristades mumifitseerunud pelmeeni.)

Täna hommikul, kui Nurruke ukse juures kahtles (ta mõtleb ikka pikalt, kas ta ikka tahtis tuppa tulla või oleks parem pisut oodata ja natukese aja pärast uuesti küsida), mõistsin, et olin ka ise talle Aleksei öelnud.

Aleksei tuligi tuppa.

Kuidas kõik saavad vanemaks ja kas vaim on valmis

Tänavune koolialgus on selline ebamäärane. Kõigil kolmel koolilapsel algab see erinevatel päevadel.

Väikevend alustab alles esmaspäeval. Täna käis juuksuris, pidulike riiete koha pealt selgus poes, et olen täiega hiljaks jäänud – kusagil polnud enam särgipoegagi. Eks siis kombineerime midagi viisakamat olemasolevatest. Õpikutele said kaaned ümber ja Väikevend ise soovis uutest koolitarvetest tingimata valgendajat.

Aga muidu on ta võtnud päevadest enne koolivaheaja lõppu viimast – käinud jalgpallilaagris, klassiõega kinos (Kättemaksukontor) ja isegi väikesel arstlikul protseduuril. (Tänu viimasele olin mina kaks päeva ilmselt elu viimasel hoolduselehel, kuna mõne nädala pärast saab ka juunior 12 täis.)

Suur Vend alustas eile. See oli ka esimene kord, kui ta klassijuhatajale lille ei viinud. (Ta on otsapidi veel selles eas, kus kõik on hästi mustvalge.) Kuna ta on ka mentoriks kümnendikele, läks ta päev üsna pikaks – kuigi päris ööseks ei saanud hommikuse jalgpalli pärast jääda.

Kui ma pakkusin, et ostan ta õpikutele kaaned, keeldus ta sellest resoluutselt.

Ema, ma olen täiskasvanu!

Seda oled sa üheteistkümne ja poole kuu pärast!

Vaatasin kurvalt põrandal hunnikus olevaid õpikuid, kuid vägisi ei hakanud siiski kaasi ümber panema. (Enda täiskasvanu-manifestatsiooniks on tõenäoliselt ka ohtlikumaid ka tervistkahjustavamaid viise.) Nii jäigi Suurele Vennale ainsaks vajaminevaks koolitarbeks – kui üldiseks kasutuseks toodud kaustikud-pastakad välja jätta – uued jooksutossud. Ma ise arvasin, et ehk oleks uusi vaja. Nagu salgus, olidki vanad umbes neli numbrit väikesed, uued said siis parajad – 45,5.

Kõrreke pani täna selga valge vintagekleidi, koolitekli pähe ning läks aktusele rattaga. Lilled lubas kaubamajaesistelt tädidelt ise osta.

Tõenäoliselt paneb ka õpikutele paberid ümber.

Ka tema sai suureks ja kolis peika juurde. Mis on ühest küljest küll tore, sest lõpuks ometi oli mul võimalus kellelegi ära sokutada need Vanaema poolt toodud lõputud delikatesskurgi-, oliivi- ja konservoapurgid, ning teiseks – minu kolimistingimuseks oli ka see, et laps kolib välja koos oma musta pesuga. (Täie teadmisega, et see võib tähendada mulle kas olemasoleva pesumasina remondi või uue soetamise või mõlema kulusid.)

Aga. Mul on ikkagi kuidagi kurb. Kuigi – loomulikult on täiesti ootuspärane, et kaheksateistkümneaastaselt tahetakse väljuda ema kas-sa-söönud-oled-kas-sa-oma-tuba-ei-tahaks-korda-teha-kes-jättis-kohvikannu-pesemata?-maailmast. Ja Kõrrekese peika on absoluutselt kõige toredam peika, keda üks ema võiks oma tütrele ette kujutada.

Mõnikord ma soovin, et mu lapsed oleksid veel sellises… hõlmatavamas eas. Muidugi, samas meenub mulle, et sellise eaga kaasneb emale suhteliselt hõlmamatu hulk kohustusi.

Ma ise – mul polnud täna aktust ega midagi, kuid see-eest viisin Suure Venna varajasel hommikul võistlusteks bussi peale – käisin seenel. Leidsin mõned puravikud. (Ma ei ole üldse puravikuinimene.) Metsas oli varahommikul siiski suurepärane.

Vähemalt Vanaemaskonnaga on kõik endine. Mamma keetis meile meie oma aia õuntest moosi. Kui ta helistas Suurele Vennale ja palus õunu juurde tuua, oli ta väga üllatunud ja kiitis mulle mu poega selle eest, et oskaski tuua ilusad õunad. Ühtegi mäda ei olnud! Vanaema helistas eile Suurele Vennale, kui viimane oli just oma kooli üritusel ega saanud rääkida. Ma ei saanudki aru, mida ta tahtis, kurtis mu poeg mulle täna. Helistasin tagasi – äkki vajab vanainimene midagi? Vanaema oli lihtsalt teada tahtnud, kas vaim on kooliks valmis.

Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )