Nagu vanad kingad

Samuti kui jaanuar, algas ka veebruar kümnepäevase eneseisolatsiooniga. See tähendas distantstööd, veebitrenne, regulaarset söögitegu, hilisõhtusi jalutuskäike. (Need on lubatud, küsisin ekstra järele – kui käid üksinda ja rahva sekka ei lähe.) Olen tutvunud kahe eneseisolatsiooni jooksul kohapealsete kojutoomisteenust pakkuvate toidupoodidega. Lõpetasime isolatsiooni koos Väikevennaga, andes vormikohase negatiivse testi.

Peale mida tundsin selgelt seda pääsu-tagant-valla-tunnet. Mille vastu muidugi tervikpilti vaadates tuleks võidelda ja end talitseda. Aga kui isiklikust vaatenurgast läheneda, tähendas see rõõmustavat võimalust minna kontserdile, kinno, teatrisse, raamatupoodi, kohvikusse ja trenni. Ja ma olen kõiki neid võimalusi ka kasutanud, sest ma loomulikult lähenen isiklikust vaatenurgast. Ma kannan maski, hoian distantsi ja teen kõike muud. Teades seejuures suurepäraselt, et veel mõistlikum oleks teha mitte midagi ja olla kodus.

Mamma juurde tema 80 sünnipäeval siiski minna ei julgenud – rohkem, kui anda üle ukse üle pott kolme lilla hüatsindiga ja kingitus (ooperipilet ja Laatsi essekogumik – mõlemad vastavalt Mamma soovile). Hüatsint, nagu täna telefonitsi teada sain, õitsevat ja lõhnavat mis hirmus. Mamma ise tundub rahulik. Õnnitlusi võttis vastu peamiselt telefoni teel, vahepeal väsis ära ja pani telefoni järgmise päevani kotti.

Esmaspäeval sain esimese vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetena olen täheldanud rõõmu ja kergendust.

Veebruar on külm, lumi krudiseb, kui väljas jalutamas käia. Täna hommikul oli alla kahekümne kraadi külma. Minu väike must on käitunud seni eeskujulikult ning hoolimata külmast ning tegutsemispausidest kenasti hommikuti käima läinud.

Üks koolipäev veel enne vaheaega. Panen viimasele suuri lootusi tööasjadega järjele jõudmise osas. On küll paar koosolekut, aga kui ma süstemaatiliselt ette võtan, peaksin kõigega valmis jõudma küll.

Heinsaare-filmi vaatasin siin küll ükspäev eeskujulikult kodusest arvutist. See oli ses mõttes kulukas üritus, et lõppes eespoolmainitud raamatupoekülastusega.

siinpool ust

paar vanu kingi

kütmata tuba

maksmata arved

igitalvine väsimus

sealpool ust

varasuvine maantee

teeservas õitsemas

härghein ja naat

ülal taevas

paar heledat pilve

Kas pole suurepärane? Kuigi tehniliselt võttes pole tuba kütmata ega arved maksmata, on ometigi meeleolu täpselt SEE. (Paari vanu kingi võin küll omaks võtta.)

Homme hommikul siis tööle ja õhtul on trenn. Veel saab.

Aastavahetuse lugemised. Täiega roknroll

Nazarova indie-värk.

Raamatu leidsin juhuslikult raamatukogust. Kiriromaan, kuigi kaasaegselt, läbi sotsiaalmeedia sõnumite. Ma ei teagi tegelikult, mis asi see nüüd oli. Noore inimese inimesekssaamise lugu, groupienduse anatoomia, indiebändide loend, krimka. Omamoodi armas, Venemaad ja Inglist (millest mõlemast ju ma vähemalt kujutan ette, et võiks mingit aimu olla) kokku miksides. Aga kõigega tekkisid mul omad agad. Ilmselt nii kolmkümmend aastat tagasi oleksin sedalaadi raamatut innukamalt lugenud. Sellegipoolest oli omal moel mõjuv, kuigi nii sadakond lehekülge lühemana oleks olnud intensiivsem. Muusikat kuulasin huviga kõrvale, mõned lood olid tuttavad, mõned mitte. Suuri muusikalisi avastusi siiski polnud. Iga ilmselt selline, ja Beethoveni maratonkuulamise vahele ongi ilmselt raske midagi intrigeerivat leida. Ilusad ja huvitavad (ja alati mitte kõige kainemad ja viisakamad) noored bändipoisid – väga ägedad, aga kolmkümmend aastat tagasi.

Aga huvitav lugemine oli tõesti! Ja mis meeldis – kompositsioonitunnetus ja kontrapunkt oli paigas. Noortekana – seda peaks sihtgrupp hindama. Kunagi, kui mu juuniorlaps jutustas mulle ühest loetud kohustusliku kirjanduse raamatust, nentisin, et sealsed juhtumid on üsna ebameeldivad. Sina vist eelistaksid, et roosa poni läks vikerkaarele jalutama, ironiseeris mu poeg. Roosat poni selles raamatus ei ole. Ja ma loodan, et Nika leidis lisaks oma vastustele ka rahu.

Jonevsi metal. See ei tulnud juhuslikult, esmalt käisin suvel Jelgavas, seejärel vaatasin filmi (https://www.youtube.com/watch?v=KXvUooUM-Sc) ning siis panin end raamatujärjekorda. See oli nostaligiline ja mõningaid äratundmishetkigi tekitav lugemine. Ka Jonevs pildus muusikalisi soovitusi, mida ma tegelikult peale paari üritust loobusin kuulamast. Aga mida ma kunagi olen kuulanud ja mis oli nauditavalt mitte-meinstriim. Muusika oli muidugi ettekääne, eks ole. See aeg, need kohad, tänu filmile visualiseeruvad ühtviisi lagunevad paneelmajad ja barokk, postsovieti vaene argipäev ja vaimne vabadus. Ma ei tea, kas ma tahan seda aega tagasi (vist pigem mitte) – kuid see oli raamatukujuliselt siiski võluv lugemine. Hoolimata sellest, et ka see suurekssaamine käis läbi purjujoomiste, kontsertide, vaenulike kampade ja igasugu karvaste ja suleliste abil, oli kõik omamoodi turvaline. Alati sai koju tagasi (kuigi mõnikord ringiga), kuigi maailma parim metal-bänd jäi siiski loomata. Aga jälle ei mingit roosat poni, see on selge. Kuid see-eest oli küllaga vaimukusi ja tabavaid võrdlusi, nii muuseas pillatud Platonit ja Nasreddini.

Beethoveni roknroll. Nojah, kuna ma siin viimastel kuudel nõnda palju LvB muusikat kuulasin, otsisin raamatukogust ka lugemist. Oligi kaks raamatut, üks ilmunud 1957 ja teine 1970. Võtsin kohe mõlemad ning lugesin kohe läbi ka. Ka see lugemine käis väga rohke muusikakuulamise saatel, Alšvangi ülipõhjalikus teoses oli rohkesti noodinäiteid, millest ma muidugi midagi aru ei saanud, aga õnneks on olemas youtube. Nii ma siis lugesin ja kuulasin. (Ning kuna ma olin aasta algul ka eneseisolatsioonis, soovitabki antud kanal mulle ilmselt veel mõnda aega vaheldumisi Beethovenit ja zumbat!)

Päris huvitav oli lugeda teada-tuntud elulugu väga kindla ideoloogia soustis. Natuke tuli tuttav ette ka, kuna ma olin ka lapsena innukas lugeja, kuid ilmselt polnud tookord see ideoloogia minu jaoks nii selgepiiriliselt tunnetatav. Noh, see asjaolu, et lugeja sai teada, mis oli Lenini lemmikteos, oli raamatu ilmumisaega silmas pidades muidugi loogiline. (Spoiler: Lenin hindas Kuupaistesonaati.)

Aga see, kuidas kogu maailm jagati heaks ja halvaks, inimesed vastavalt progressiivseteks ja tagurlikeks, üldse see hinnangutega lajatamine – tahaks väga, et see oleks rohkem sellistesse paksudesse pruunis köites raamatutesse jäänudki. (Kuid tundub hoopis, et praegune aeg on sellele veel oma vindi peale keeranud.) Hinnang on alati kohustuslik, noh, näiteks kui on öeldud, et LvB hindas kõrgelt Mozarti muusikat, tuleb kohe juurde lisada, et frivoolsevõitu ooperisüžeesid pani ta muidugi pahaks. Mõnikord mõjuvad need hinnangud ilmselt tahtmatult muigamapanevalt, nt 70. aastatel valitses kuurvürstkonda kergemeelne rauk Max Friedrich. (Märkusena: mõeldud on muidugi 18. sajandi seitsmekümnendaid.)

Raamatu lugemine paralleelselt muusika kuulamisega mõjub muidugi rikastavalt. Eks neid keerulise iseloomuga geeniusi ongi parem distantsilt – nii paarisaja-aastase aja tagant – vaadata. Aga pean tunnistama, et kõigele lisaks suutis see paras eluloo-tellis tekitada minus ka huvi Saksa kultuuriruumi suhtes.

Rolland’i lühike ja pigem ilukirjandusliku raamatukese peamine väärtus oli minu jaoks lõpus ära toodud helilooja kirjad. Need olid täis dramaatikat, raha- ja tervisemuresid, noorusmälestusi ja sõpruskinnitusi.

Lihtsalt sedasorti lugemine ja kuulamine siis.

Mis oli hästi?

Mida ma sel aastal tegin? Suure osa ajast istusin ausalt öeldes sellesama kirjutuslaua taga, kus praegugi.

Vahepeal tundus, et ei tahagi midagi kokku võtta, sest nii kehva aastat varasemast ei mäletagi ja mis sest negatiivsusest ikka kerida. Kusjuures, meil keegi ei põdenud isegi koroonat. Aga mis oli hästi?

Lisaks sellele mittepõdemisele – oli aega raamatuid lugeda, süüa teha, looduses käia.

Tegelikult aasta alguses oli suhteliselt ebatavaline asjaolu, et ma otsustasin pidada üle aastate oma sünnipäeva. Viisin sünnipäevalised Elektriteatrisse Teofrastust (kui kellelgi nägemata, siis palun väga, siin ta on: https://etv2.err.ee/1203262/teofrastus) vaatama ning seejärel käisime söömas Umb Rohus. Kinoseanss, nagu selgus, jäi paljudele pikaks ajaks viimaseks ning restoran läks pankrotti. Nii et pidu enne katku, võiks öelda!

Mis sai edasi?

Mu suuremad lapsed omandasid keskhariduse. Haridustee jätkub. Kõige tähtsam on leida midagi, mida sa päriselt ka tahad teha. Eks hetkel ongi aeg sellele mõelda ja aeg ka ümber mõelda. Hirmus oleks tegeleda terve elu millegagi, mis sind ei huvita või mida sa ei suuda enda jaoks mõtestada.

Mu tütar abiellus ja neil õnnestus oma pulmapidugi juuli lõpus, kahe koroonalaine vahel, ära pidada. Tal on väga tore kaasa ning lisaks pakuvad nad hoiukodu juba teisele kõutsihärrale. (Filipile järgnes Gilbert.) Samuti saab tütre õnnestumiste hulka kanda uurimistöö oma dramaatilisest vanavanaemast, tänu millele saime kutse koguni presidendi juurde.

Väikevend on juba valmis teinud oma loovtöö (pannud kokku arvuti) ning loovutas suuremeelselt oma vana, aga vägagi korraliku läpaka mulle. Lisaks sai Väikevend aasta lõpus ehk mõnevõrra üllatuslikultki heade ja väga heade tulemustega tunnistuse. (Eriti meeldisid talle tänavu alanud keemia ja füüsika.) Ja kui su neljateistaastane teatab, et läheb mõnede klassikaaslastega nädalavahetusel matkarajale, siis on põhjust olla tänulik. Matkaradadele ja sõpradele ja oma lapsele, kes on nii toredad sõbrad osanud valida. (Seegi üritus oli osa ühe klassiõe loovtööst, nii et lisaks on põhjust olla tänulik ka loovtöödele kui sellistele.)

Reisimisega oli tänavu kehvasti mis kehvasti, aga see oli nii kõigil. Ses mõttes oli tore, et käisime Suure Venna ja ta pruudiga ära Ahvenamaal. See on üks kõige erilisema loodusega kohti ning mu reisikaaslased olid suurepärased. Siis veel väike Läti losside trett, kuhu ma läksin päris üksi, aga kus oli ometi päris tore (ning tegelikult kohtasin seal ka päris ammust tuttavat), ning pärast suvitasime veel Väikevennaga mõned päevad Pärnuski.

Tallinnas jõudsin ära näha Vabbe ja Tartus Pääsukese. Need olid väga hingekosutavad, Pääsukest peaks nüüd veel vaatamas käima, kuniks see võimalik on. Minu jaoks olid eriti kõnetavad maalid seitsmekümnendatest – mõni pilt tõi väga elavaid lõhna- ja värvimälestusi, mille olemasolust ise teadlikki polnud – jah, just sellised olid õhk ja inimesed, kui ma olin väike.

Kontserte oli muidugi vähem kui tavaliselt, kuid sellegipoolest võtsin Beethoveni aastat väga tõsiselt. Ehk otse kontserdisaalis kuulatutest oligi kõige toredam Randalu-Singi sonaatide õhtu, kus me mõlemad Mammaga mask peas istusime ja viimast kui takti nautisime. Lisaks oli tore, et õnnestus kuulata nii veebi vahendusel kui ka päriselt oma tütrekest mängimas. Veebi vahendusel kuulasin-vaatasin üldse muusikat (ilmselt polnud tänavune kodune vaikusetarve nii suur, kui varasemalt), peamiselt Beethovenit. Oli rohkesti jututeemasid Mammaga, nii mõnigi kord venis Beethoveni-jutt pea tunnipikkuseks. Siia lõpetuseks sobib sõbranna eile räägitud anekdoot.

Kuidas teha vahet Bachil ja Beethovenil?

Bach on inimene ja Beethoven koer!

Olen lugenud gr-i andmetel tänavu üle 20 raamatu, kusjuures ilmselt mõni kiiresti loetud ja mitte kuigi sügava mulje jätnud krimka võis ka kirja panemata jääda. Tuleb tunnistada, et ma tegelikult pole praegu kuigi kiire lugeja, nooremana, koolieas, oli päev ja raamat ikka suhteliselt tavaline. (Ja kahekümne raamatu ringis aasta jooksul lugeda – no kas nii vähe üldse on võimalik?) Tervelt seitset olen hinnanud maksimaalselt, viie tärni vääriliseks. Suhteliselt kõrged hinnangud on ilmselt ka tingitud asjaolust, et jätan südamerahuga mittekõnetavad raamatud pooleli. (Selle kunsti olen alles aastate jooksul omandanud.)

Mõnest lugemismuljest olen jupiti kirjutanud ka, aga oma nimekirjale ja käesolevale aastale mõeldes tundus eriti kõnekas vana rokikorüfee rongiraamat, mis sattus mu lugemislauale suhteliselt juhuslikult (tegin ühel kasside tuluoksjonil pakkumise, unustasin selle ära, ja sain mõni aeg hiljem teate, et olen selle oksjoni ka võitnud). Ega midagi, saatuse vastu ei saa, ja raamat, millest ma mitte midagi ei lootnud, osutus suurepäraseks. Patti kirjutab oma lemmikkohvikust, oma abikaasast ja nende armastusloost ja mehe surmast, oma reisidest, oma kassidest, oma kadunud mantlist, ja teeb seda nii, et lugedes on raske käest äragi panna.

“Mina hakkan kirjutama,” ütlesin talle. “Mida sina teed?”

“Ma hakkan mõtlema,” vastas ta.

“Noh, mõtlemine on üsna sama nagu kirjutamine.

“Jah,” ütles ta, “ainult et peas.”

Ta oli saamas nelja-aastaseks ning ma imetlesin tema tähelepanekut. Mina kirjutasin, Jackson mõtiskles ja Fred lendas, ning me kõik olime keskendumise vereringe kaudu mingitmoodi seotud. Meil oli õnnelik päev ja kui päike hakkas madalamale vajuma, korjasin meie asjad koos paari sulega kokku ja Jack jooksis ees, oodates juba isa naasmist.

Nii lihtne ja nii ilus, et klomp tuleb seda lugedes. Puhas poeesia! Mida õnneks jagus ja mis õnneks (tänu kassidele!) on mul ka koduses riiulis olemas.

Mis veel? On olnud kargeid hommikuid aprillist oktoobrini, mis algavad suplusega Emajões. Olen üldse palju liikunud, see on lihtsalt vaimse tervise mõttes hädatarvilik. On olnud palju hetki kevadises, suvises ja sügiseses metsas ning veel selle kuu algul käisin klassiga detsembrikuises rabas. Nii et aasta kokkuvõttes on tähelepanuväärne ka asjaolu, et hoolimata oma Tiina kommide ja tumeda šokolaadi lembusest kaalun ma aasta lõpus mõne kilo vähem kui aasta alguses. (No igas mõttes ebatavaline aasta!)

Nojah.

Et lastel oleks hästi. Et lähedaste tervis oleks korras. Et oleks aega lugeda ja mõelda. Et lapsed saaksid koolis käia. Et vaktsineerimine jõuaks viirusest ette. Et kõik saaksid teha seda, mis neile hingelähedane – kes käia kirikus, kes spordiklubis ja kes kontserdil ja et selle pärast ei kraageldaks ega öeldaks halvasti. Et üldse ei öeldaks halvasti. Et oleks oidu tänavusest aastast head asjad kaasa võtta ning halbu mitte liiga sageli meenutada.

Head aastalõppu ja ilusat uut!

Teistmoodi jõulud

Alguses ei pidanud midagi teistmoodi olema. Aga kuna Mamma on haritud daam, kes võtab alati spetsialistide teaduspõhiseid soovitusi kuulda, ja need manitsesid jõulu lähiringis tähistama, siis ikkagi teatas Mamma, et tema tänavu külalisi ei kutsu. Aga hane ja kapsa teeb valmis.

Et säästa Mammat ühistranspordist ja muust sellisest, sõidutasin ta ise turule. Pakkusin ka poodiminekut, kuid Mamma väitis, et tal on kõik olemas. No nii, ja keda ma nägin järgmisel päeval kesklinnas kaubamajas? Mammat! Tal oli kummilint terapeudi juurde jäänud ja siis leidnud ikkagi, et käib poes ka ära. Nojah, vähemalt suutsin teda veenda mitte minema eluga riskides meile jõulukinke hankima. (Lapsed siiski said kommi ja raha, neid saab ehk eluga riskimata.)

Jõuluhommikul käisime koos surnuaial. Mamma ostis pärjad kalmistu pärjamüüjate seas konkurentsitult kõige nässakamat ikebanat pakkuvalt müüjalt. Kui ma hiljem selle kohta pärisin, väitis ta, et elanud lapsena selle prouaga samas majas. Väga mammalik argument pärjavalikul. Tänavusel küünlatiirul osaleid ka Härra ja Suur Vend. Viimane küünal läks kodus Kukikesele.

Aga jah, kõigest hoolimata tegi Mamma oma hane ja hapukapsa valmis ja pani meile kaasa. Minule jäi ainult taimne pearoog, tegin läätsepikkpoissi. Samuti olin ostnud nii tavalisi kui noriverivorste. Kõrreke tuli varem kuuske ehtima. See on õnneks lihtne, pühkisime oma kunstkuuse tolmust puhtaks. Värvigammaks sai traditsiooniline punane ja valge. Jõuluehetega on alati nii toredaid mälestusi: väikesed puidust mänguasjad, mis on Kõrrekese-Suure Venna lapsepõlve aegadest meid teeninud, koolilaadalt ostetud heelgeldatud lumehelbed, Saksast toodud päkapikud, sulgi ajav öökull. Suur osa ei mahtunudki puule.

Siis saabusid ka Kõrrekese kaasa ja viimase ema. Toimusid ka telefonikõned Mamma ja Vanaemaga. Viimane on meil moodne, temaga tegid lapsed koguni videokõne.

Toit oli peaaegu sama maitsev kui Mamma juures.

Kingipakkide lunastamiseks loeti sürrealistlikku luulet, vemmalvärsse, lauldi ja eteldi jõuluklassikat, tantsiti Argentiina tangot. Laste pakkides oli kõigis mõni raamat, isegi Suurele Vennale olin leidnud staarjalgpallitreeneri eluloo. Lisaks õnnestus näha ka tavaliselt väljapeetud Suurt Venda tõeliselt rabatuna, kui ta silmitses kingikotist leitud täiendust oma mündikogule. Kõrreke teatas, et oli pakis olevat raamatut isegi osta mõelnud. Siis on ju hästi, kui sellise jõulukingiks saad. Minu kingitus – antikvariaadilõhnaline pilt beduiinist dromedari seljas tegi mulle rohkelt nalja ja südamest head meelt. Kommi sain ka rohkesti. (Kohe väga rohkesti.)

Mõnes mõttes oli kõik nagu päris, nagu ikka on olnud. Ainult Mamma oli oma kodus kassiga kahekesi, ja aias põles küünal. Nii et teisest küljest oli kõik täiesti valesti, nagu terve see aasta on olnud. Sellised jõulud siis.

Rõõm või katkestus

Küll sul on ilus mask! hüüdis kolleeg, möödudes koridoris (ning hoides hoolega vahet). Mask on meie aja rokokoolehvik. Sobigu kokku tualetiga, andku edasi sõnumit meeleolust ja olgu ka muus osas laitmatult elegantne. Täna ostsin endale moonidega maski pidupäevaks.

Muidu on olnud hull töötegemise nädal. Mitmel päeval olen lõpetanud töised asjad arvuti taga südaöö paiku. Ja igal hommikul töökeskkondadesse sisse logides on tunne nagu advendikalendrit avaval lapsel: eks näis, mis täna ja homme ja üldse saab. Arvatavasti on sama tunne paljudel, ja süüdistada pole kedagi.

Olen ikka Mammale helistanud. Eks temal on ka paremaid ja halvemaid päevi, aga kriitilistes olukordades oskab ta ikka rahulikuks jääda ning on valmis asju huumoriga võtma.

Talle väga meeldis lugu, mida ma täna Klassikaraadiost kuulsin ja Mammagagi jagasin. Nimelt oli pianist Barenboim kohtunud dirigent Fischeriga ning jutuks tulnud Beethoveni 7. sonaadi 4. osa algus. Fischer juhtinud tähelepanu, missugune suurepärane näide on see huumori kohta muusikas: kolm noodikest ning sellele järgneb tõeline ha-ha-ha-trillerdus, justkui mingi rõõmusõnumi ootus. Mõni aasta hiljem kohtunud Barenboim teise ilmakuulsa pianist Arrauga, kes rääkinud, et tegu on perfektse näitega traagikast muusikas: mängib kolm nooti – ja juba teda katkestatakse! Jälle kolm nooti – ning uus katkestus! Mammale pakkus lugu palju lõbu. (Kui keegi peaks soovima saadet järele kuulata, siis palun väga: https://klassikaraadio.err.ee/1181536/must-klahv-valge-klahv).

Vähemalt vaheldus tavapärastele uudistele: kui suur on tänane number (positiivse diagnoosi saanute oma siis), kes lähikondsetest isoleerub, kuidas läheb lastel (üli)koolis ja kes õpib-töötab distantsilt.

Hoolimata väga töisest nädalast olen jõudnud mõned korrad ka raeplatsi uisuväljale. Jõululaulud, mis kaubanduskeskuses tunduksid talumatult imalad, on seal täiesti omal kohal. Eile läksin sinna peale tööd – olin istunud enam-vähem kaheksast viieni töölaua taga, parandanud töid, pannud hindeid, andnud viimaseid kontakttunde, saanud oma klassiga pooleks tunniks kokku, et jagada pakke ja soovida häid pühi, parandanud veel töid, pannud veel hindeid. Ja kui ma siis tõusin ning vaatasin, et uisud on veel paari päeva tagusest korrast auto peal, läksin ja tegin mõned tiirud. Needsamad jõululaulud, imelised noored inimesed uiskudel ning õrn lumesadu. Missugune hetk selle töötegemise-nädala lõpetuseks!

Jõulukingid on olemas, mõnda üksikut ootan veel pakiautomaati. Tavapärase käsitöölaada-treti ärajäämine annab pakkide ilmselt sisus tunda, aga nii on tänavu mõistlik.

Vaatasin nädala jooksul õhtuti jupikaupa ära ka imelise Soome filmi – https://etv.err.ee/1160870/meisterkokk-cheng. Minu siiras soovitus – teeb meele heaks. Ja kui võrratu muusika – need hiinalikud meloodiad soome akordioniga mängitult.

Otsida rõõmu või katkestust, see valik on alati.

Koormad ja bassihääl

Mõned päevad tagasi võtsin oma haardesse sületäie küttepuid – liigutus, mida ma olen teinud aastate viisi ja harjumuspäraselt. Seekord ei läinud harjumuspäraselt ja ma tõstsin oma selja korralikult paigast. Ikka nii korralikult, et kaalusin koguni haiguslehe võtmist. Haiguslehe asemel võtsin siiski valuvaigisteid, sest et rabamatk klassiga, sinna juba nipsust kedagi asendama ei leia. Noh, kui ma püsti saan, siis ma liigun küll, nii et matkarada sai edukalt läbitud.

Mis seal ikka. Ma olen loomult vilets delegeerija. Ikka on nii, et kui olen korra palunud, siis ma ei hakka teist korda ütlema, vaid teen ise. Hetkel ei tee, sest ei saa. Raske on kummardada, küünitada ja tassida. Nii et poisid tühjendavad nõudepesumasina, tassivad puud katlaruumi ja poekotid auto peale ja autost tuppa. Suur Vend viis veel aiast lehekotidki prügikasti. Ja nad teevad seda kõike ilma mingi virina või kiunuta. Poes tegid nad seda tegelikult ka varem, eriti innukalt Väikevend (kellega suurest abistamisinnust ja härrasmehelikkusest lähtuvalt pidin teinekord kauplema, et võiksin oma käekoti ikka ise võtta).

Kunagi, kui Väikevend oli imik turvahällis, käisin ma lastega poes. Väikevend turvahälliga ühes käes, poekotid teises ja kusagil veel mudilastest Suur Vend ja Kõrreke. Meile tulid vastu sugulased – proua kõndis nagu proua kunagi ning ta kaasa ja poisid kandsid kotte. Oh, kui kade ma siis olin! Nüüd olen ma ise ka poistega poes käies proua ja see on hea tunne!

Igal juhul oli eile õhtul Mammaga paljust rääkida. Terviseküsimused on tema jaoks alati väga huvitavad. Tuleb tunnistada, et minu vigastus on mõjunud ka empaatiavõimet suurendavalt – saan nüüd väga hästi aru, kui inimene ütleb: Oota! Ma tõusen püsti. (Ja siis tulebki oodata. Sest inimene tõuseb püsti.) Mamma läheb uuel nädalal ravivesivõimlemisse. Ostis seks puhuks uue trikoogi. Jälle hea kogemusi vahetada, ka mina olen innukas vesivõimleja.

Eile hommikul käis Väikevend juuksuris. Tema lemmikuks on kohalik barbershop meesjuuksuritega. Pärstpoole, kui olin end oma toas mugavalt sisse seadnud, tuli Suur Vend pärima, kes oli see mees, kellega ma allkorrusel rääkisin? Mees? Jah, ma olin vaadanud järelvaatamisest krimkat ja pärast oma toas ooperimuusikat kuulanud, aga ühegi mehega küll omateada vestelnud polnud.

Mees, kellega ma rääkisin, oli bassihäälne juuksuri juurde asutav Väikevend.

See päev, kui ma õunu valet pidi viilutasin

Elu on jälle kolinud distantsi. Minusugusel i-inimesel, kes valib võimalusel kõik teenused juuksurist korstnapühkijani selle järgi, et saaks kirja teel broneerida, pole selle vastu isiklikult midagi. Mitteisiklikult ma muidugi möönan, et on ka teisi tahke.

Meil on siin peres pea kõik olnud lähikontaktsed ja vahepeal isoleerunud. Kõrreke pääses, nüüd on Suure Venna kord. Neil pidi isoleeruma terve kursus ning nüüd ta ootab huviga veebipõhiseid tantsupraktikume. Möödunud nädalal helistasin ka ise korra koroonalehel oleval numbril, kust mind instrueeriti perearstiga vestlema, kes omakorda käskis mul küsida Terviseametist, kust mind suunati kahel korral ümber järgmisele spetsialistile, et saada kohtuotsus – mul pole siiski vaja antud asjaoludel isoleeruda. (Nii palju siis mittehelistamise võimalustest!)

Koduse päeva raamaistiku moodustavad veebitunnid, söögitegu, kütmine ja kassisilitamine.

Lõunaks tegin bologneset. Peekon oli kaduma läinud, tegin siis ilma. Spagetikulp oli ka kadunud, see tuli siiski pottide kapist välja. Peekon jäigi kadunuks.

Tänane päev on meie peres surnuaiatiiru päev, vanaisa Aarel on sünnipäev. Suure Venna näol, kes muidu tuleb ikka heal meelel kaasa, olen ma paraku kasvatanud nii seaduskuuleka lapse, et hoolimata minu kinnitusest, et me nakkusohtu kuidagi ei suurenda – oma autoga läheme, viime küünla ja tuleme tagasi – jäi ta kindlameelselt koju.

Surnuaiast naastes alustasin koogitegu ja hajameelsusest lõikasin õunaviilud valepidi. See on nüüd küll päeva suurim sündmus, tõdes seepeale Suur Vend.

Kui koogitainas oli valmis, läksin trenni oma zumbatiirule. See on viimane koht, kus veel käia saab, nentis mu trennikaaslanna.

Õunakook ja vestlused, siis tagasi arvuti taha – viimased kirjad, tagasisidestamised, homsed tunnid. Vähemalt riistvaraga on mul ses mõttes hästi, et Väikevend valis loovtööks arvuti kokkupaneku ning ma sain endale tema vana läpaka. (Hüvasti, punane pann! Ma luban, et ma enam kunagi ei osta arvuti värvi järgi – kuigi teisalt – nii ilus punane oli!) Väikevend, meie pere it-spetsialist, tõstis isegi mu tööfailid üle ning elu on nüüd lihtsam tõesti.

Praeguseks on kõik tööd tagasisidestatud, homsed asjad valmis, kuid meel on veel virge.

Kodus on soe, kõht on õunakoogist täis, koolipoiss istub oma toas arvuti taga – maadejagamine ja magamaminek seisavad ees. Nagu ikka.

Isegi pesud on triigitud. Ainult puhta pesu hunnikutel pole enam valgeid kassikarvu.

Kuki Galileo (2016-2020)

2016

Et alustada algusest, tuleb ajas minna ehk nii poolteist-kaks nädalat tagasi, kui Väikevend kambajõmmidega teatas, et meie maja juures on väike valge kass, kes on kindlasti näljas ja kellel pole kodu. Nad panid talle kuhugi õue krõbinaid. Ühel korral koju sõites nägin ka mina seda kassipoega.

No ja kas maksab siis imestada, et kuni ma pühapäeval trennis käisin, oli see loom sisse kolinud. Väike, pisut räpane, silmad rähmased ja nohus. Nagu selgus, oli ta toodud naabriprouale rätiga ukse taha. Temal on juba kaks kassi ning pisikesele tehti lihtsalt kuuri ase. Kas mul oli mingigi muu võimalus kui käia poes, osta juurde kast, krõbuskeid ja silikonliiva ja keeta talle silmade puhastamiseks kummeliteed.

*

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

*

Mida ma oskan öelda? Sohvile on vahepeal kasvanud – pardon my French –  munad. Mis tähendab, et meil pole enam Sohvit, vaid on Kuki (Suure Venna leiutis), pahanduste korral Galileo.

Suhted Nurriga meenutavad kangesti Karlssonit ja Majasokku. See tähendab, et valdavalt tirriteerib Kuki Nurri. Proua jookseb ees ning klassi parim ajab teda taga. Aga Suur Vend, kes näib teadvat majas toimuvast kassikommunikatsioonist kõike, olevat näinud, kuidas Nurr ükspäev Kukit pea pealt lakkus. Eks majasokud ongi tegelikult päris dünaamilised karakterid.

*

Kui teistel kulgevad päevad kuidagi uniselt, siis Kuki-Galileo oskab võtta olemasolevast viimast. Ööseks lauale pandud kommid on hommikuks täiesti kahjutuks tehtud. Lõpuks leidsime ilmselt suurema osa põrandalt üles ka. Teisel hommikul oli jälle jahisaagi rollis olnud tupsrohtliilia. Selle potti me tükk aega ei leidnudki, sai siis uue poti ja uue mulla. Noh, tegelikult oligi ehk aeg taim ümber istutada.

2017

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

*

Koju jõudes teatas Suur Vend otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

*

Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.

*

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

*

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

2018

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

*

Heal päeval tabad oma noorema poja koju tulles õrnalt hetkelt kassiga  – Tule nüüd issi opale! – ja jood oma võsukest härdusega silmitsedes ise parasjagu Valgevenest toodud tummise tatramee lõpuga segatud pärastlõunakohvi.

*

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

*

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

*

Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.

2019

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

*

Nii et polnud ime, kui ma ühel hommikul ärkasin tõelise kergendusega ning toitsin oma kahte näljast kiisut – olin näinud unes, et mul oli kolm kassi ning siis tuli veel üks ema oma triibulise pojaga, mõlemil sabad uhkelt püsti. Ausalt öeldes ei mahtunud nad meie kassitoidukandiku juurde äragi.

Ka võitluses kassikarvadega olen saavutanud teatud edusamme. Leotamine ei andnud üldse mingit tulemust (ehk kolm-neli valget karvakest ulpisid pesukausis), e-poest tellitud rulli ei saanud paraku üldse kasutada, kuna nad olid jätnud mainimata, et rulli vars ei kuulu komplekti ning tuleb eraldi tellida. Kinda ja niiske suka meetod töötavad küll teatud tüüpi kangaste puhul, kuid oma lemmiku, musta villase kampsuni sain uuesti kasutusse võtnud alles peale teibimeetodi rakendamist. Kleeplint tuleb keerata ümber käe, liimine pool väljapoole. Vot sellega sai küll suurema osa karvu kätte. Soovitan soojalt!

*

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

*

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Pildil kodune valik kasse sügisel.

*

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

*

Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta  – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!

2020

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

*

Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul.

Aitäh, et me saime olla sinu inimesed neli aastat ja ühe kuu. Jääme sind igatsema, armas Kuki!

Tõesti liiga pikk ehk loodame parimat

Eile käisime Mammaga kontserdil. Beethoveni sonaadid tšellol ja klaveril. Ei mäletagi, millal ma viimati kontserdimaja rohelisel toolil istusin. Ilmselt kunagi aasta alguses? Mammaga kahekesi on kõik samamoodi, nagu lapsepõlves. Muusika, kohv ja üks trühvlikomm. Reedene õhtu kõigele lisaks.

Ning seda, millal uuesti, seda ju ka ei tea.

Argiseid päevi on olnud nii- ja naasuguseid. Olen öösiti halvasti maganud. Muretsen ameeriklaste pärast ja olen põnevusega meie teleka ainsast olemasolevast võõrkeelsest uudistekanalist seda realtyt jälginud. No on põnev, ei saa salata!

Mitmel hommikul on Väikevend küsinud – ema kas me ei peaks minema hakkama? (No tavaliselt on ikka vastupidi, uksel seisab võtmeid närviliselt kõlistav ema me-oleksime-juba-viis-minutit-tagasi-pidanud-välja-sõitma– mantra saatel.)

Tõsi, ka töölt tagasi jõudes on seisud reality-shows enam-vähem samad. Ühel hommikul kallasin järelejäänud kohvi oma termostassi, kuid unustasin selle klõpsu sulgemata. Nüüdseks on kott pestud, kuivatatavad asjad kuivatatud ning kui aega saan, lähen ostan uue märkmiku ka. (Mu lemmikäekott on minusuguste jaoks ettenägelikult disainitud eemaldatava ja pestava voodriga.)

Spordiuudiste vallast – noorem poeg vahetas spordiala ning suurem sai võistlustel viga. (Ja kus siin uudis on?) Loodame mõlemal puhul parimat.

Viimaste taudiohvrite kasvaid numbreid vaadates tekib muidugi hirm. Et kauaks seda otsapidigi tavalist elu enam.

Leppisime õpilasega kokku järelevastamisaega ning ma lubasin, et ta võib järgmise nädala algul peale tunde küll, aga peab arvestama, et mul on vaja neljaks juuksurisse jõuda.

Tukka on tõesti vaja lõigata, nentis neiu mind takseerides.

Loodan südamest, et esmaspäeval ikka veel saab. No on tõesti vaja lõigata!