Kadunud krokodill

Ema asendus poole krokodilliga juba hommikul.

Mis mõttes sul ei ole puhtaid teksasid võtta? Ma pesin eile õhtul, kui venna võistlustelt tuli, kogu mustapesukasti tühjaks ja seal ei olnud mitte ühtegi paari sinu pükse!

Kusagilt kapisügavustest tuli siiski üks puhas püksipaar välja, kuid rahakott oli kotti panemata, looduse õpimapp söögilaual ning võti, nagu selgus, oli tasku asemel endiselt esikus.

Tööpäev oli täna lühike, kuid sellele järgnes koolitus. Kuna viimane sisaldas ka ühe mu ammuse lugemislemmiku, Seltsimees lapse järgi tehtud filmi äravaatamist, läks tuju paremaks. (Kuigi filmi enda ajal, mis seal salata, löristasin ikka nutta ka.)

Peale koolitust tõin auto Kõrrekese muusikakoolile lähemale, sest Kõrrekese koolis oli kontsert hea kodumaise muusikaga, kus mu lapsel olid samuti mõningad soolod. Ka Mamma oli kuulama tulnud.

Mamma istus mu ühel käel, armas võõras vanapaar teisel. Võõras proua – kaelas olümpiaregati sall ning teisel käel rukkilille revääril kandev härra – soovis abi telefoni (nuppudega Nokia) väljalülitamisel, pahandas, kui enne kontserti peeti kõne ilma mikrofonita ning küsis minu käest kontserdi ajal, missugust lugu parasjagu mängitakse. Mamma jäi rahule lugude valikuga – ei midagi liiga moodsat – ning ka Kõrrekese tooniga. Pahandada sain ainult selle eest, et polnud autot kooli ette parkinud. Ühesõnaga, kõik oli justkui parimas korras, kui peale kontserti lugesin oma noorima sõnumit: Too palun mu kott /…/ koolist.

Helistasin. Saad ehk päeva ilma trennikotita? No ega siis trennikott polnud maha jäänud, ikka koolikott.

Kõrreke ja Mamma autos, sõitsin siis sinna koolimajja, kus Väikevennal oli trenn. (Olin enne mõelnud, et läheks näites muusikakooli juures olevast kohvikust läbi, ostaks mõne hea koogi koju kaasa.) Nüüd sõitsin, ise närviline ja Väikevenna peale vihane kui krokodill, enda jaoks võõra kooli poole. Mamma seejuures kordas enamvähem keset peatänavat, et pane mind siin maha, ma lähen ise. Koolimaja oli õnneks lahti ja koos sõbraliku proua valvuriga sai ka kott leitud. Mamma viisime ära tema kodupoe juurde.

Kodus tuli Väikevend ootamatult vaguralt. Kõrrekese abiga leidis ka sobivad sõnad. Võttis oma koti ja läks võrdlemisi alandliku moega oma tuppa õppima. Kui ma pükse pessu viisin, küsis minult matemaatikas ühe murru kohta. Vastasin põgusalt (no midagi ma ju ikka mäletan), läksin panin pesumasina tööle ja keetsin teed. Kui ma ülakorrusele jõudsin, et kontrollida, kas ta midagi aru ka sai, seletas Suur Vend väiksemale murde pikalt ja põhjalikult. Ise kommenteeris: ma mäletan, et mul läks ikka päris pikalt, enne, kui ma sellest loogikale pihta sain. Ma tahan, et Väikevend saaks kiiremini aru.

Krokodill oli kadunud. Tänane film oli suurepärane. Kontsert oli emotsionaalne, lood väga ilusad. Kõrreke oli tubli. Ja Suurt Venda nähes polnud liigutuspisarad kaugel.

Noh, ja püksid on samuti restil kuivamas.

Advertisements

Enne putru ja koitu ning muud ealised iseärasused

Möödunud nädalal käis mu vanem poeg spordiarsti juures. Sai üldiselt kõigi näitajate eest kiita, kuid arst nentis, et taastumine on aastaga kehvemaks läinud. Soovitas üle vaadata toitumise.

Ning alustuseks süüa näiteks hommikuti putru.

Ema, kas sa ei tahaks pisut varem ärgata ja putru keeta? Sulle maitseb ju ka puder.

Jah, tõesti maitseb. Eriti, kui keegi selle valmis keedab. (See juhtub siis, kui ma ööbin näiteks hotellis.)

Kas sa ise ei tahaks hommikuti putru keeta? See pole üldse raske.

Ma tean. Aga arst ütles, et kui muidu vajavad minu ealised und seitse tundi, siis sportlased vajavad rohkem, kaheksa tundi.

Nii ma siis olengi juba üle nädala aja hommikuti putru keetnud.

*

Lisaks lastele on mul veel auväärses eas auto. Muidu tehti ta korda, igasugu asju vahetati välja, kokku kulus ikka hull summa. Aga paar päeva peale piduriklotside vahetamist hakkas auto vilistama. Viisin möödunud nädalal parandusse. Remondimees ütles, et tegi mu autoga kvartalile tiiru peale, aga ei vilistanud.

Mu tütar arvas, et äkki on mul auto-hüpohondria. Et tegelikult on autoga kõik korras, ma lihtsalt kujutan vilistamist ette.

Täna viisin siiski uuesti auto remonditöökotta. Generaatori rihm oli ikkagi pisut lõdvalt. Loodame, et vanakese tervis peab nüüd mõnda aega.

*

Mamma sai täna 77. Viisin talle hüatsindi ja jõime koos piparmünditeed.

Koju jõudes võtsin sügavkülmast moosi sulama. Homse pudru jaoks.

Kas sa oled tähele pannud, et ka Väikevennal on muredeiga alanud? küsis minult Suur Vend.

Sisekosmosest pannkookideni

Minu töine, ja mis seal salata – ka see osa, mis ei peaks töine olema – elu käis viimased nädalad meie tsunftisisese suure väljanäituse tähe all. Nüüd võib sellele vist joone alla tõmmata. Või noh peaaegu alla, sest analüüsimine, kiitmine ja lohutamine on veel ees.

Aga jah, kuigi mu eilne tööpäev kestis pea kuueni välja, olin  endale ja tütrekesele ostnud veel teatripiletid. Sest Hipid tulid ju meie linna. Oli see vast etendus! Algus venis hullult ja siis läks ikka väga diibiks kätte ära. Õnneks pole me allaandjad, sõnas mu tütar, kui nii mõnelegi teatrikülastajale piisas juba esimesest vaatusest. Turgutasime end kohvi ja jäätisekokteiliga. Teine oli ehk pisut parem, aga jah… Ma arvan, et mul pole lihtsalt piisavalt kujutlusvõimet, et psühhonautide rännakut Nõukogude Liidu südamesse täie kaasaelamisega mõista ja selle sisekosmose retke vaimukaid finesse tajuda.

See-eest üleeile äranähtud Rodeo oli tore. Täpselt niisugused need üheksakümnendad olidki. Ehkki ma saan aru, et film oli varjamatult erapoolik, polnud mul selle vastu midagi – see oli ju see Isamaa, keda minagi vastselt valimisikka jõudnuna valisin. (Keda siis veel?) Võtsin kaasa ka Mamma, kelle jaoks nii film kui ka vaatenurk olid just tema tassike teed ja Kõrrekese koos peikaga. Nende jaoks see oligi vist täielik rodeo. Ajaloos on igasugu huvitavaid ja kummalisi aegu olnud.

Igal juhul olin täna väsinud. Alguses lubasin lastele, et läheme välja sööma, pärast olin ikkagi nii väsinud, et seda ka ei jaksanud ning tellisime toidu koju.

Järgmisel nädalal koristan põhjalikult, küpsetan pannkooke ja piirdun enesele mõistetava osaga maailmaruumist. Seda pole palju.

Elamused ja matemaatika

Nägin hiljaaegu unes, et olin oma esimeses koolis, sealne trepp varises ja ma kukkusin alla. Trepp varises nähtavasti mu hirmust matemaatika ees. Tegelikult see, et ma ei oska matemaatikat, oli puhtalt mu enda viga – ma lihtsalt lugesin matemaatikaülesannete lahendamise asemel raamatut. Mitte ainult kodus, vaid isegi koolis. Kusjuures, kui tuli teha (minu elu ainus) matemaatikaeksam põhikooli lõpus, otsustasin ma asja käsile võtta, õppisin ning sain iseendale suureks üllatuseks viie. Mul ei olnud kunagi peale algklasse matemaatika viis olnud.

Gümnaasiumis, kui ma eriti peale mõningaid koolivahetusi ning elumere lainete vaibumisi õppima otsustasin hakata, sain ma üldiselt kõigi ainetega hakkama. Keemia hakkas mulle isegi meeldima ja ma tegin selles ka gümnaasiumi lõpus eksami (sest tundus lihtne). Ja matemaatikaeksamist – ma ei saa siiamaani aru, kuidas see võimalik oli, aga üheksakümnendate alguses oligi vist kõik võimalik – ma pääsesin. Sest oli kirjand emakeeles, esimest korda kohustuslik võõrkeel ning suunaainena (meil oli kirjandusklass) kirjandus. Ja kaks valikeksamit. Ning matemaatikat ma ei oska siiamaani.

Nii et kui härra mulle helistas ja küsis, et kas mina ei saa Suurt Venda matemaatikaga aidata, ja ma selle jutuga Suure Venna toa uksele koputasin, hakkas mu poeg suure häälega naerma. Tõepoolest, sama hästi võiks kassi käest küsida.

Tema mentor on hetkel ära. Kõrreke on oma peika sünnipäeval.

Ja Suurel Vennal on õpetaja, kes on esimest aastat tööl ning kes koostab väga loovaid ja keerulisi ülesandeid. Kõrreke, kes on esimest klassist alates praeguseni välja oma matemaatiktaülesannetega hakkama saanud (põhikoolis osales koguni olümpiaadidel), vaatas neid ja nentis, et selliseid ülesandeid pole tema küll kunagi lahendanud – nii et kui Suur Vend sai vastuseks, et paat liikus veerand tunniga edasi 67 millimeetrit, ei osanud ka Kõrreke viga üles leida.

Härra leidis selle muidugi – viibides samal ajal toidupoes – üks-kaks üles.

Kõik see pikk jutt on siinkohal lihtsalt selleks, et oma oskamatust õigustada.

Tegelikult oli tore nädalavahetus. Koduste töödega sai järje peale, ja käisin kahte filmi ka vaatamas.

WC Süngeima tunni lugu oli just selline film, mis mulle meeldib. Aeglane, ajalooline, süngevõitu vaimukustega ja viimase peal näitlejatega. Oh, kui hea see ikka oli! Ja kuidas ma tegelikult ikkagi ei kujutanudki varem ette, kui tugev oli siseopositsioon WC seisukohale (mida ma igal aastal koolis ju ise õpilastele räägin!) mitte minna sakslastega kokkuleppele. Pisut rehabiliteeris see minu jaoks ka Toona-loo Inglismaad, mis minus jõuetut (ja muidugimõista ka mitte kellelegi peale minu enda korda minevat) pahameelt Inglismaa vastu tekitas. Selle loo Inglismaa oli teistsugune – või tegelikult muidugi sama mündi teine külg. Igal juhul – väga soovitan! (Publik oli ka selline, kes arutles enne filmi algust stiilis, et Tõnis saab koolis paremini hakkama kui Karis ERMis ja kellegi polnud popkorni.)

Täna vaatasin ära musta komöödia Stalini surmast. See oli ka hea, rohkem täpne meeleoludes ja karakterites kui detailides ning terviklikult ka vaimukalt tehtud. Aga ilmselt oli eilne film selle kõrval liiga mõjuv. Aga oli ikka väga häid kohti, näiteks pianist Maria Veniaminovnaga alguses ja Brežnevi altkulmu-pilk lõpukaadrites. Ja siin oli saal peaaegu täis – ning taas ei olnud kellelgi popkorni!

Suur Vend viimati, kui ma veerand tundi tagasi taas uksele koputasin, vahetas parasjagu sõbraga sõnumeid. Matemaatikast. (Kirsikompotti vahukoorega ikka tuli vahepeal õnneks sööma.)

Jah, oleks võinud siiski omal ajal vähem lugeda ja rohkem arvutada.

Kollane siidpael ümber

Minu jaanuar oli küll väga kirju. Ma jõudsin:

*hankida torumehe ja lasta tal paigaldada uue boileri;

*viia lapse teaduslaagrisse ja saada kätte EMOst;

*teha tööd ning tunda süütunnet, kuna mulle tundub, et ma peaksin rohkem tööd tegema;

*teha koduseid majapidamistöid ning saada kuu lõpul visteerima tulnud härralt hävitav hinnang – talle tundub, et ma peaksin rohkem panustama majapidamistöödesse;

*käia päris rohkelt zumbatamas ning tunda sellest väga suurt lõbu, hoolimata asjaolust, et mul puudub rütmitunne ning sammukombinatsioonid ei jää hästi meelde;

*kuulata suurepärast fagotimängijat;

*käia vaatamas Cocod ja olla sellest pisarateni liigutatud – no nii hea film oli, mis sest, et laste-;

*lugeda läbi Serafima ja Bogdani ja nentida, et oli veel värvikam, mõjuvam ning sügavam, kui ma enne lugema hakkamist arvasin (kuigi keeletoimetaja puudumine oli kohati ikka päris valus);

*sõita pealinna õppekäigule ja kohtuda väga igava tädi ametnikuga ning veel igavama Tiidu-nimelise parlamendisaadikuga;

*kuulda hüpersupermegaägedat uudist oma endise õpilase kohta;

*saada aasta vanemaks. Selle käigus sain rohkelt kollaseid lilli, mis on mu lemmikud. Koduste tulbikimp oli kinni seotud kollase siidpaelaga. Kaardid olid joonistanud nii Kõrreke ja ta peika kui ka Väikevend. Härralt sain uued kojamehed koos paigaldusega (lisaks veel lambipirne). Käisime kogu perega teatrikohvikus lõunal. Töö juures pidasin sünnipäeva järgmisel päeval ja sain veel lilli, kommi, kallistusi ja sünnipäevalaulu. Ühe punase pastaka ka.

Kuu algul oleksin ma peaaegu olnud ka haige, aga mul polnud selleks lihtsalt aega. Ehk oligi nii parem.

Olen kõigi heade asjade eest tänulik. Vaasides on lilled ja kapp on šokolaadi täis. Veebruaris käin edasi zumbatamas, püüan teha rohkem tööd ja üldse. Kõige pimedam aeg on ju juba möödas ka.

Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.

 

Lõpuks saab kõik korda. (Või kantakse maha.)

Öeldagu mis tahes, igavalt see aasta alanud ei ole.

Kui uus aasta oli, nagu viimastel kordadel ikka, väärikalt vastu võetud, välja magatud ja oli saabunud argipäev – olingi parasjagu tööl vaikselt oma asju toimetamas – helistas mu tütar, kes teatas, et boileri tihendite vahelt lahmab vett. Jätsin töö kus seda ja teist, läksin koju, et veekraan kinni keerata, boiler elektrivõgust välja lülitada ning tualettruumi vaipkate rulli keerata.

Selle käigus tundsin, et olen haige. Kurguvalu ja ilmselt ka palavik. Ma ei hakanud tegelikult kraadima, sest mul poleks haige olemiseks nagunii aega olnud.

Samal õhtul kütma hakates mõistsin, et ka katlaruumis lekib.

Torumeest, kes meil tavaliselt on käinud töid tegemas, ma kätte ei saanud . Õnneks selgus, et peigmeestest on kasu. Mitte et Kõrrekese peika ise torutöid oleks teinud, aga ta vähemalt teadis torumeest.

Järgmiselt hommikul oleks tahtnud vaid pleedi all külitada ning kuuma teed rüübates SerafimatjaBogdani lugeda.

Mõtlesin, et viin Väikevenna teaduslaagrisse, toon kohalikust lennujaamast Suure Venna ja siis alustan haige olemisega.

Kui ma Suure Venna koju tõin, helises mu telefon ja selgus, et Väikevend oli teaduslaagris kukkunud ning viidud kiirabiga haiglasse.

Väikevend ise toru ei võtnud, sõitsin ise kohale. Väikevend lebas voodis, juhtmetega monitoride külge kinnitatud, kuid oli vähemalt teadvusel. Oli kukkunud suusahüppesimulatsioonilt. Diagnoositi põrutus ning tunnikese pärast võisin ta koju viia.

Õhtul sain Kõrrekese peikalt torumehe numbri ning järgmisel hommikul oli ta kohal ka. Boiler tuli küll välja vahetada, kuid katlaruumis oli õnneks vaja vaid mingit väikest jubinat.

(Juba Tjorven teadis, et torumehed teenivad roppu raha…)

Teisipäeval viisin remonti oma auto. (Kui juba mina kuulen imelikke hääli, siis ongi asi täiega imelik.) Seekord vahetati hammasrihm, õli ja süüteküünad ning remonditi õlileke. Imelikud hääled tulid piduriklotsidest ja see tehakse korda järgmisel nädalal.

Neljapäeval saabus lõpuks päev, mil Suur Vend soostus kohtuma matemaatika eraõpetajaga. Olen talle umbes seitsmendast klassist alates rääkinud, et võiks. Tal võtabki uute mõtetega harjumine pisut aega. Kui neiu eraõpetaja (Kõrrekese tuttav bridžiklubist) oli käinud, tuli Suur Vend ja teatas toonil, nagu tema oleks ammu meile rääkinud, et tahab eraõpetajat, kuid me pole kuidagi asja vajalikkusele pihta saanud: Saad aru, ta tegelebki tund aega minuga ja oskab mulle kõik ära seletada, millest ma aru ei saa.

Reedeks sain enam-vähem terveks. Olen juba selles eas, et terve olemine valmistab mulle suur rõõmu.

Ja seda veel ka, et oskan hinnata – kui hea, et on olemas inimesed, kes oskavad remontida boilereid ja torusid ja teavad, mida tähendavad imelikud hääled autos. (Järgmisel nädalal külastan hambaarsti!)

Väikevend tunneb end juba ammu reipana.

Väljas on talv kätte jõudnud.