Laat ja tennised

Osadest jõulunuhtlustest – nagu päkapikud – olen ma juba enam-vähem pääsenud. Ükskord tulid, tõid priskemat sorti advendikalendrid ning jätsid kirjad juurde – vahepeal on niipalju uusi lapsi sündinud, et näed, sel aastal rohkem ei jõua. Arvake, kas Väikevennal on veel mõni šokolaad alles? (Ma ütlesin, et kalender oli selline priskemat sorti.) Nii et Väikevennal pole enam isegi kalendrimuret.

Aga siis on veel jõululaat. Väikevend pani end sinna kirja kui pizzamüüja. Ta oli selle nimel nõus isegi matemaatikaülesanded ainult sümboolse vingumise saatel ära tegema. Ja nojah, kui ma nüüd meenutama hakkan, olen ka Suurele Vennale kooli jõululaadaks seda küpsetanud.

Tegin siis juba kaks plaaditäit – ühe koju ja teise kooli. Kodusest kogusest jäi kaks tükki üle, panin siis hommikul juba need ka kandikule.

Ütlesin Väikevennale, et müügu näiteks viiekümne sendiga, peaasi, et üle ei jääks. Alguses Väikevend nii tegigi, siis, äri edenedes, tõstis hinna eurole tükist ja piiras ühele inimesele müüdavate tükkide arvu kolmele. Igatahes, pizzaäri läks erakordselt hästi ja vähe sellest, pärast laadakulutusi (maiustused ja kaks volditud tamagotchit, hädavajalikud ostud, nagu isegi mõistate) jäi isegi kuus eurot üle. Ennekuulmatu!

Suur Vend jäi aga haigeks. Mis on absoluutselt loogiline, kuna ta keeldub tenniseid saabaste vastu vahetamast. Eile oli väljas miinus kaheksa.  Ja Suurt Venda tabas vastupandamatu tung minna juuksurisse. Ta võttis küll minu käest bussikaardi, ent käis mõlemad otsad jala. Kui ta tuppa tuli, läks tema ümbruses märgatvalt külmemaks. Seose tänase palavikuga on loomulikult meelevaldne. Vähemalt kasside päev oli korda läinud – kui ma õhtupoole koju jõudsin, lebasid nad mõlemad Suure Venna külje all voodis ning nagu ma aru sain, oli nii veedetud suurem osa tänasest päevast. Nurr olevat tükk aega veel Kukit lakkunud – ega selle kluti oskusi enese kasimisel saa ilmselt usaldada. Ma kahtlustan, et nurru lõid vist kõik kolm.

Tegin õhtuks poistele makarone hakklihaga ja Kõrrekesele bulgurit oliivide ja kapparitega. Suure kannutäie piparmünditeed keetsin ka. See on vist mingi emaslooma ürgne instinkt – kui näed kõiki oma lapsi söömas, tunned sügavat rahulolu.

Järgmisel aastal teeme jälle pizza.

Pühast heegelnõelast, vahedast merest ja Nataša esimesest ballist

Oeh, missugune nädal! Ja lõppes kah alles, kuigi on reede õhtu ja kell üheksa läbi. Sest ma käisin klassiõhtul. (Ja arvake, kas ma pääsesin mannekvintšällandžist või ei. Ma üritasin vaikselt vaheruumi hiilida (ja lootsin, et nad ei pane tähele), aga kus sa. Õõõpetaja, me ootame teid! kostus nõudlikul, vastuvaidlemist mitte sallival toonil.)

Väikevend seevastu elas läbi järjekordse üliintensiivse nädala. Esmaspäeval trennis kukkus trepil, teisipäeva ja kolmapäeva lonkas (aga koju ma ei jätnud, sest neid kojujäämisi on viimasel ajal kuidagi rohkesti saanud). Sel nädalal oli niigi eelmise nädala matemaatika töö vaja järele teha – möödunud nädalal oli nimelt zooloogiaringi väljasõit. Ja siis uurisime veel loodusõpetuse jaoks koos kodus meresid ja järvi.

Aasovimeri, Mustmeri, Kaspiameri, pani Väikevend usinalt kirja.

Ei, Väikevend, sa pead selle mere lahku kirjutama.

Vahe meri saigi järgmiseks kirja. Nii et ei saa öelda, et ta õppust ei võta.

Täna hommikul, kui mina võtsin veel viimaseid lonkse hommikukohvi oma Ilusat-päeva-tubli-doonor!-tassist, meenus Väikevennale, et täna oli vaja kaasa võtta heegelnõel.

Minul seda pole, ütles Kõrreke, kes oli allakorrusele ilmunud pidulikus kleidis ja punastes sukkpükstes – vaatepilt, mille peale Väikevend tõstis mõlemad pöidlad.

Mina vastu ootusi siiski leidsin ühe. Olime juba viimasel minutil (või isegi pisut hiljem) autosse istunud, kui Väikevennale meenus, et heegelnõel jäi söögituppa lauale. Eks ta läks ja tõi selle ära. Me siiski jõudsime, ehkki suhteliselt viimasel minutil.

Teisel vahetunnil otsis mu pojanatt mu üles.

Emps, heegelnõel jäi autosse!

Lõpuks selgus käsitöötunnis, et  täna tutvuti hoopis näppudega heegeldamise tehnikaga.

Kõrreke, nagu juba öeldud, tegeleb meil ilus olemisega. Homme läheb ta ballile! Kleidi, kingad, ridiküli, pitskindad ja punase huulepulga sai ta minult peatselt saabuva sünnipäeva kingitusena. (Pärlitega õlasalli ostsin ka, aga selle kohta leppisime kokku, et vajadusel võin ka mina seda laenata.) Tähendab, ballil on ta ju varem ka käinud, aga orkestris mängimas. Seekord siis teisiti, ja ma saan aru, et hetke palavaim küsimus, mida nad kavaleriga arutavad, on asjaolu, et mis kell tuleb minna kohale, kui uksed avatakse kell x ja avavalss on kell y.

Me oleme kõik väga põnevil.

Suur Vend aga, kelle elus nii triviaalsed teemad päevakorral pole, lõpetas ootamatult viisaka tunnistusega oma esimese trimestri. Mängib nii virtuaalset kui pärisjalgpalli ja on kõige järjekindlam kasside kasvatamise küsimuses.  Nii et mõni meist on ikka tubli ka.

Täpsustustega, aga muidu jälle tavaline

Täna hommikul ärkasin selle peale, et Väikevend oksendas parasjagu WC-s. Organiseerisin siis juuniori kojujäämist ja viisin hoopiski tütre autoga kooli.

Pealelõunaks oli Väikevennal kah juba parem, hakkas vaikselt õppima. Vahepeal tuli tal see eilne jalaseene-nali meelde ja ta pidas vajalikuks täpsustada: Onju, tegelikult pole meil kellelgi jalaseent, ainult mõnikord see puru, mis sokist tuleb, on.

Suur Vend saabus koju kergejõustikuvõistlustelt, kus selgus, et ta on meie linnas paremuselt teine 60-meetri jooksja. Õppisime koos ühiskonnaõpetuse tööks.

Väikevend tegi seni isaga telefoni teel matemaatikat.

Kõrreke helistas täna juba pool kümme. Tõin ta koju, oli jäänud pikemalt pilli harjutama. Valisime välja kooli stiilipeoks vintage-kleidi ja pitskindad.

Õhtuse teeni pole veel jõudnud.

 

Täiesti tavalised päevad

Kas see tähendabki keskiga, kui tunned, et eluga rahul olemiseks on nii vähe vaja?

Et oli tore nädalavahetus – kinoskäigu – no ikka need fantastilised elukad, mis muud! – , sõprade, suviste reisiplaanide ja pühapäevaõhtuste pannkookidega.

Täna oli jälle päev, kus ei juhtunud midagi erilist – Väikevend on kaotanud ära oma korvpallisärgi, kuid selle leiab ehk homme trenni minnes üles. Suur Vend sai matemaatikas nelja ning poetas väärika asjalikkusega möödaminnes – ma lähen täna jalgpalliklubi koosolekule ja ei tea, millal tulen. (Tegelikult ei tulnudki nii väga hilja.) Väikevennaga õppisime koos saksa keele sõnu. Siis näitas ta mulle emakeeleharjutust, kus olid liitsõnad ja nendega lausete tegemine. Esimese näitelausena torgatas mu lapsukesele Emal oli jalaseen. (Pärast, kui olime end mõlemad oimetuks naernud, tuli siiski pähe ka lause kadekops Mardist.) Kuna Väikevenna telefon oli remondis, siis võttis ta õhtujutuks muheda Karnevali ja kartulisalati ja on selle kahe õhtuga ka läbi lugenud.

Kõrreke helistas just hetk peale seda, kui olin telefoni välja otsinud, arvates, et küllap Kõrreke helistab, kui teater (Othello) lõppeb. Nii oligi. Viisin ta sõbranna – temal oligi pilet üle olnud – koju. Tee peal arutlesime, kellele küll tehakse tragöödiaid. Mina ka ei tea. Kõrreke rääkis oma lapsus linguatest – kui ta polnud päris kindel, kas öelda hurmav või lummav, tulnud välja hoopiski lurmav. Naersime jälle südamest.

Ah jaa, Mamma ja tema kass Sabaga käisin loomaarsti juures. Kui Mamma jaoks on maailmas üldse inimesi, kes on veel lugupidamist väärivamad kui arstid, on need loomaarstid. (Eriti väikeloomade arstid, kelle hoole all on kassid.) Kass Saba sai oma vaktsiini ja kräunus autos võrdlemisi õudse häälega. Mamma arvates oli see väga armas ja loomaarst ülimalt osav. Mammal oli minu jaoks valmis pandud purgike seeni, raamat (kassist, Kõrrekese jaoks) ning kotike isekuivatatud piparmündiga.

Tänane piparmünditee maitseb kuidagi eriliselt hea.

Arengutest kasside ja pidulike särkide ostmise küsimuses

Sel nädalal võtsin lõpuks loomaarstiga ühendust. Et Galileo-Kuki  hingekirja panna ja vaktsiinid ja värgid ära teha. Selgus, et kõigepealt oli vaja anda ussirohi. Ja et anda ussirohi, oli vaja teada kasside kaalu.

Mina kaalusin kasse niimoodi, et kaalusin ära Väikevenna – 36 ühikut inimest, seejärel Väikevenna Nurriga – 38,8 ühikut inimest kassiga ja Väikevenna Kukiga – 38,3 ühikut inimest kassiga. Järelikult terve tablett kummalegi.

Tabletiandmiseks oli vajalik Suure Venna abi. Tema hoidis kinni ja mina pistsin tableti suhu. Pisikesega oli lihtne – tema sööb ära enam-vähem kõik, mis süüa kõlbab (ja osaliselt ka seda, mis ei kõlba – näiteks tapeet, hiina roos või ärakasutatud piparmünditee pakike). Nurrikesega oli raskem, aga saime hakkama.

Järgmisel hommikul mõistis Kõrreke, et kassidel olidki olnud ussid. Mis asjaoludel, ei hakka siinkohal täpsustama. (Igal juhul tekk ja tekikott läksid kohe pessu.)

Praegu on kassid rõõmsa olekuga, mängivad kordamööda kraapimispuule kinnitatud tilbendava hiirega ja tunduvad mõlemad eluga rahul olevat.

Täna õhtul mõistsin jälle selgelt, et mu vanem poeg on juba päris suur. Ja mitte ainult seetõttu, et pidulikku särki otsisime temaga poodide meesteosakondadest (iga kord, kui tal läheb pidulikke riideid vaja, on eelmisel korral ostetud talle väikeseks jäänud). Mõelge, piduliku särgi vajadus meenus talle täna umbes pool kaheksa õhtul – ja selleks ajaks oli ta juba selga proovinud kahte olemasolevat valget särki ning veendnud, et käised on lühikesed. Varasemalt oleks see raudselt olnud homsel hommikul, kui särki vaja läheb.

Ostsimegi särgi ja kaks lattet. Lipsu ei õnnestunud osta – ehkki nii ilusad punased ja täpilised sinised kikilipsud olid müügil. Noh, arenguruumi võib ju ka pisut jääda.

Ja siin ma siis olen. (Viimase paari kuu jooksul olen õhtuti joonud piparmünditeed, aastatepikkune hea-une-kohvi joomine on kuidagi unarusse jäänud. Pole enam kangete jookidega harjunud.)

Ilusast elust

Ma ei oskagi nüüd kohe pauhti! öelda, missugune see ideaalne nädalavahetus peaks olema, aga üsna selge, et see ei alga juunioriga traumapunktis istudes.

Nagu näiteks meil. Sest eelmisel õhtul (olin otsustanud endale reedel-laupäeval pisut eraelu lubada, nii et tulin koju ehk poole kümne ajal) kohtusin trennist tulnud lapsega parasjagu siis, kui ta telekast naljasaadet järele vaatas ning kui ta siis muu sekka poetas, et oli trennis kukkunud, ei sanud ma kohe aru, et lugu on tõsine. Tõsidust mõistsin ma järgmisel hommikul, kui laps ühel jalal putru sööma (mida ta lõpuks siiski mitte süüa otsustas) hüppas.

(Ja kui nüüd mõelda, siis ärkasin ma laupäevasel hommikul vist selle peale, et juuniorkass üritas mööda seina üles ronida ning kui see ei õnnestunud, siis haaras lihtsalt tüki tapeeti hambusse.)

Niisiis, umbes poolteist tundi EMOS ja kolm päeva pikutamisrežiimil. Huvitav, kas see arst on ise suutnud mõnda kümneaastast kolm päeva pikali hoida? Minul üle poole tunni ei õnnestunud.

Aga vähemalt ilusa kleidi jõudsin laupäeval selga panna – ja juuksed olid ka kammitud, kui ma kodust väljusin.

Seda, missugune peaks olema ideaalne isadepäev, ma ka päris täpselt ei tea. Sest need isad, kes meil siin võtta on, on surnuaial. Ülo ja Jaan, Julius, Aare, Albert ja August. Vello ka, tema küll isa ei olnud, aga onu ja vanaonu ikka, ja kedagi teist tal kah ei ole, kes talle küünla viiks.

Nii ma siis läksin, surnuaed oli ilus, lumine. Kõik isad, vanaisad ja onu Vello said oma küünlad.

Jäin mõttesse – onu Vello sünniaasta oli 1924 – ja suri ta enne, kui Mammagi temaga kohtuda jõudis. Põgenikelaagris Austrias olid tookord Väike Papa oma ema ja õega. Vanaisa Jaan värvati Saksa poolele mingit kontoritööd tegema. Mida tegi onu Vello? Helistasin Mammale.

Aa, Vello? Tema õppis Saksamaal lambakasvatust!

Sõja ajal? Saksamaal?

Ei, ta läks ikka enne sõda. Mina ka ei tea täpselt!

No jah. Vello kohta, kel oma peret ju polnudki, pole küsida enam tõesti kelleltki. Huvitaval kombel leidsin kodus guugeldades Vello hoopiski Vändra Gümnaasiumi vilistlaste hulgast.

Tegin kodus katlasse tule, puhastasin kasside kaste ja panin prae ahju. Tütar on bridži mängimas, nii et võisin  üheainsa lõunasöögi teha.

Väikevend on ka terve tänase päeva rõõmsalt ühel jalal hüpanud. Plaanile naabripoisiga õues sõjamängu mängida astusin ma otsustavalt vastu. Küll on aga paaril korral õnnestunud ta tõesti nii tubliks pooleks tunniks korraga voodisse pikutama saada. Ega see muidu poleks õnnestunud, aga neil oli viimati kohustuslikuks LL raamat murdvarastest koolis. See meeldis Väikevennale sedavõrd, et oli täiesti nõus vabatahtlikult sama sarja raamatuid edasi lugema. Elu parim raamat!

Aga õhtul, kui Kõrreke Lätist bridžiturniirilt tagasi tuleb, sööme isadepäevale mõeldes kooki. Mul on Wernerist terve karbitäis toodud. (Kui nädalalõppu mahub mõni tund eraelu, koogiküpsetamine ajakavva enam ära ei mahu.)

Tegelikult on kõik hästi. Sest kodus on kooki ja on soe, lapsed saavad oma isaga skaibi teel matemaatikat teha, kassidele ostsin uue kraapimisposti ja tütreke peaks samuti juba koduteel olema.

 

 

 

 

 

Soovahetusest ja piparmündist

Mida ma oskan öelda? Sohvile on vahepeal kasvanud – pardon my French –  munad. Mis tähendab, et meil pole enam Sohvit, vaid on Kuki (Suure Venna leiutis), pahanduste korral Galileo.

Suhted Nurriga meenutavad kangesti Karlssonit ja Majasokku. See tähendab, et valdavalt tirriteerib Kuki Nurri. Proua jookseb ees ning klassi parim ajab teda taga. Aga Suur Vend, kes näib teadvat majas toimuvast kassikommunikatsioonist kõike, olevat näinud, kuidas Nurr ükspäev Kukit pea pealt lakkus. Eks majasokud ongi tegelikult päris dünaamilised karakterid.

Pooleteise nädala jooksul on Väikevend hankinud endale kaks erinevat haigust. Kokku siis kaks ja pool päeva puudumisi. Kõige muuga saab hakkama, aga matemaatikas õpiti nende päevade jooksul just ruudu ja ristküliku pidala ja ümbermõõtu ning tänastes ülesannetes jõuti risttahukani. Väikevenna hinnang: Ema, sa ei oska ÜLDSE matemaatikat õpetada. Meie õpetaja on palju parem!  Ma ise tunnen end sellegipoolest iga kord peale matemaatikasessiooni täielikult kurnatuna ja lähen keedan pisut piparmünditeed. Seda kulub õhtu jooksul – ma mõtlen neid matemaatikaõhtuid – ikka hea viis-kuus kruusitäit.

Eks me siin poiste ja kassidega oleme. Tütar Kõrrekest näen viimasel ajal ilmselt harvemini kuuvarjutuset. Selles, et ta siiski elab ja toimetab, olen ma kindel – mustapesukast täieneb igapäevaselt ja raha kulub arvelt alates hetkest, kui ma selle sinna kandnud olen. Tegelikult on see kõik puhas liialdus – ehk rohke ergutava piparmünditee mõju – ma ju hommikul ise viisin ta autoga hommikule enne kaheksat linna ja juba AK uudiste alguseks oli kodus ka.

Maailmas juhtub huvitavaid asju.

Kassidel on ükskõik ja piparmünditee on sama maitsega kui lapsepõlves.