See päev, kui ma õunu valet pidi viilutasin

Elu on jälle kolinud distantsi. Minusugusel i-inimesel, kes valib võimalusel kõik teenused juuksurist korstnapühkijani selle järgi, et saaks kirja teel broneerida, pole selle vastu isiklikult midagi. Mitteisiklikult ma muidugi möönan, et on ka teisi tahke.

Meil on siin peres pea kõik olnud lähikontaktsed ja vahepeal isoleerunud. Kõrreke pääses, nüüd on Suure Venna kord. Neil pidi isoleeruma terve kursus ning nüüd ta ootab huviga veebipõhiseid tantsupraktikume. Möödunud nädalal helistasin ka ise korra koroonalehel oleval numbril, kust mind instrueeriti perearstiga vestlema, kes omakorda käskis mul küsida Terviseametist, kust mind suunati kahel korral ümber järgmisele spetsialistile, et saada kohtuotsus – mul pole siiski vaja antud asjaoludel isoleeruda. (Nii palju siis mittehelistamise võimalustest!)

Koduse päeva raamaistiku moodustavad veebitunnid, söögitegu, kütmine ja kassisilitamine.

Lõunaks tegin bologneset. Peekon oli kaduma läinud, tegin siis ilma. Spagetikulp oli ka kadunud, see tuli siiski pottide kapist välja. Peekon jäigi kadunuks.

Tänane päev on meie peres surnuaiatiiru päev, vanaisa Aarel on sünnipäev. Suure Venna näol, kes muidu tuleb ikka heal meelel kaasa, olen ma paraku kasvatanud nii seaduskuuleka lapse, et hoolimata minu kinnitusest, et me nakkusohtu kuidagi ei suurenda – oma autoga läheme, viime küünla ja tuleme tagasi – jäi ta kindlameelselt koju.

Surnuaiast naastes alustasin koogitegu ja hajameelsusest lõikasin õunaviilud valepidi. See on nüüd küll päeva suurim sündmus, tõdes seepeale Suur Vend.

Kui koogitainas oli valmis, läksin trenni oma zumbatiirule. See on viimane koht, kus veel käia saab, nentis mu trennikaaslanna.

Õunakook ja vestlused, siis tagasi arvuti taha – viimased kirjad, tagasisidestamised, homsed tunnid. Vähemalt riistvaraga on mul ses mõttes hästi, et Väikevend valis loovtööks arvuti kokkupaneku ning ma sain endale tema vana läpaka. (Hüvasti, punane pann! Ma luban, et ma enam kunagi ei osta arvuti värvi järgi – kuigi teisalt – nii ilus punane oli!) Väikevend, meie pere it-spetsialist, tõstis isegi mu tööfailid üle ning elu on nüüd lihtsam tõesti.

Praeguseks on kõik tööd tagasisidestatud, homsed asjad valmis, kuid meel on veel virge.

Kodus on soe, kõht on õunakoogist täis, koolipoiss istub oma toas arvuti taga – maadejagamine ja magamaminek seisavad ees. Nagu ikka.

Isegi pesud on triigitud. Ainult puhta pesu hunnikutel pole enam valgeid kassikarvu.

Kuki Galileo (2016-2020)

2016

Et alustada algusest, tuleb ajas minna ehk nii poolteist-kaks nädalat tagasi, kui Väikevend kambajõmmidega teatas, et meie maja juures on väike valge kass, kes on kindlasti näljas ja kellel pole kodu. Nad panid talle kuhugi õue krõbinaid. Ühel korral koju sõites nägin ka mina seda kassipoega.

No ja kas maksab siis imestada, et kuni ma pühapäeval trennis käisin, oli see loom sisse kolinud. Väike, pisut räpane, silmad rähmased ja nohus. Nagu selgus, oli ta toodud naabriprouale rätiga ukse taha. Temal on juba kaks kassi ning pisikesele tehti lihtsalt kuuri ase. Kas mul oli mingigi muu võimalus kui käia poes, osta juurde kast, krõbuskeid ja silikonliiva ja keeta talle silmade puhastamiseks kummeliteed.

*

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

*

Mida ma oskan öelda? Sohvile on vahepeal kasvanud – pardon my French –  munad. Mis tähendab, et meil pole enam Sohvit, vaid on Kuki (Suure Venna leiutis), pahanduste korral Galileo.

Suhted Nurriga meenutavad kangesti Karlssonit ja Majasokku. See tähendab, et valdavalt tirriteerib Kuki Nurri. Proua jookseb ees ning klassi parim ajab teda taga. Aga Suur Vend, kes näib teadvat majas toimuvast kassikommunikatsioonist kõike, olevat näinud, kuidas Nurr ükspäev Kukit pea pealt lakkus. Eks majasokud ongi tegelikult päris dünaamilised karakterid.

*

Kui teistel kulgevad päevad kuidagi uniselt, siis Kuki-Galileo oskab võtta olemasolevast viimast. Ööseks lauale pandud kommid on hommikuks täiesti kahjutuks tehtud. Lõpuks leidsime ilmselt suurema osa põrandalt üles ka. Teisel hommikul oli jälle jahisaagi rollis olnud tupsrohtliilia. Selle potti me tükk aega ei leidnudki, sai siis uue poti ja uue mulla. Noh, tegelikult oligi ehk aeg taim ümber istutada.

2017

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

*

Koju jõudes teatas Suur Vend otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

*

Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.

*

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

*

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

2018

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

*

Heal päeval tabad oma noorema poja koju tulles õrnalt hetkelt kassiga  – Tule nüüd issi opale! – ja jood oma võsukest härdusega silmitsedes ise parasjagu Valgevenest toodud tummise tatramee lõpuga segatud pärastlõunakohvi.

*

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

*

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

*

Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.

2019

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

*

Nii et polnud ime, kui ma ühel hommikul ärkasin tõelise kergendusega ning toitsin oma kahte näljast kiisut – olin näinud unes, et mul oli kolm kassi ning siis tuli veel üks ema oma triibulise pojaga, mõlemil sabad uhkelt püsti. Ausalt öeldes ei mahtunud nad meie kassitoidukandiku juurde äragi.

Ka võitluses kassikarvadega olen saavutanud teatud edusamme. Leotamine ei andnud üldse mingit tulemust (ehk kolm-neli valget karvakest ulpisid pesukausis), e-poest tellitud rulli ei saanud paraku üldse kasutada, kuna nad olid jätnud mainimata, et rulli vars ei kuulu komplekti ning tuleb eraldi tellida. Kinda ja niiske suka meetod töötavad küll teatud tüüpi kangaste puhul, kuid oma lemmiku, musta villase kampsuni sain uuesti kasutusse võtnud alles peale teibimeetodi rakendamist. Kleeplint tuleb keerata ümber käe, liimine pool väljapoole. Vot sellega sai küll suurema osa karvu kätte. Soovitan soojalt!

*

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

*

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Pildil kodune valik kasse sügisel.

*

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

*

Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta  – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!

2020

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

*

Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul.

Aitäh, et me saime olla sinu inimesed neli aastat ja ühe kuu. Jääme sind igatsema, armas Kuki!

Tõesti liiga pikk ehk loodame parimat

Eile käisime Mammaga kontserdil. Beethoveni sonaadid tšellol ja klaveril. Ei mäletagi, millal ma viimati kontserdimaja rohelisel toolil istusin. Ilmselt kunagi aasta alguses? Mammaga kahekesi on kõik samamoodi, nagu lapsepõlves. Muusika, kohv ja üks trühvlikomm. Reedene õhtu kõigele lisaks.

Ning seda, millal uuesti, seda ju ka ei tea.

Argiseid päevi on olnud nii- ja naasuguseid. Olen öösiti halvasti maganud. Muretsen ameeriklaste pärast ja olen põnevusega meie teleka ainsast olemasolevast võõrkeelsest uudistekanalist seda realtyt jälginud. No on põnev, ei saa salata!

Mitmel hommikul on Väikevend küsinud – ema kas me ei peaks minema hakkama? (No tavaliselt on ikka vastupidi, uksel seisab võtmeid närviliselt kõlistav ema me-oleksime-juba-viis-minutit-tagasi-pidanud-välja-sõitma– mantra saatel.)

Tõsi, ka töölt tagasi jõudes on seisud reality-shows enam-vähem samad. Ühel hommikul kallasin järelejäänud kohvi oma termostassi, kuid unustasin selle klõpsu sulgemata. Nüüdseks on kott pestud, kuivatatavad asjad kuivatatud ning kui aega saan, lähen ostan uue märkmiku ka. (Mu lemmikäekott on minusuguste jaoks ettenägelikult disainitud eemaldatava ja pestava voodriga.)

Spordiuudiste vallast – noorem poeg vahetas spordiala ning suurem sai võistlustel viga. (Ja kus siin uudis on?) Loodame mõlemal puhul parimat.

Viimaste taudiohvrite kasvaid numbreid vaadates tekib muidugi hirm. Et kauaks seda otsapidigi tavalist elu enam.

Leppisime õpilasega kokku järelevastamisaega ning ma lubasin, et ta võib järgmise nädala algul peale tunde küll, aga peab arvestama, et mul on vaja neljaks juuksurisse jõuda.

Tukka on tõesti vaja lõigata, nentis neiu mind takseerides.

Loodan südamest, et esmaspäeval ikka veel saab. No on tõesti vaja lõigata!

Argine

Mõni argihommik

Ärkad öösel korduvalt – ühel korral hakkas külmkapp lambist piiksuma (nii ta meil viimasel ajal kipub tegema, ilmselt märk, et ta elupäevad hakkavad vaikselt ühele poole saama), teisel korral ajas kass maha lillevaasi. Paha kass! ütled, aga und enam ei saagi. Hommikul on tegu iseendagi voodist välja vedamisega, rääkimata Väikevennast, kes algul ei võta üldse vedu, ja siis ärkab turtsudes üles. Köögis endale juustuvõileiba tehes lõikad juustunoaga kätte. Hommikune kohvi-kõrvale-sudoku ei tule välja. Väikevend ei taha algul üldse süüa, seejärel jääb oma müslikausi juurde nii pikaks, et väljasõit on õige mitu minutit hiljem kui viimane hetk. Seejärel jääd toppama ühe aeglasevõitu ja hirmsat haisu eritava rekka taha. Lõpuks sillal õnnestub tast mööda sõita (mõnevõrra kiirust ületades, eks ta ole).

Mõtle, kui selles rekkas sõidaks salaliikluspolitsei, ütleb Väikevend. Nojah, lõkerdame selle peale südamest naerda ja päev saab hoo sisse.

Mõni argiõhtu

Mitu päeva tagasi sai võetud piletid Soosteri filmile. Jõuan viimasel minutil (viaduktiremondi tõttu on meil siin enam-vähem igal õhtul ummikud, ootasin raudtee ülesõidu juures üle kümne minuti). Ka Kõrreke oma kaasaga jõuab viimasel minutil. Film meeldib meile väga. Ning ajalehearvustusega pole üldse nõus – ei olnud lapsepõlvelood mõttetud ning filmi teemaks oligi ju kunstniku elu, mitte surm! Ja missugune elu – ning kui väärikaks ja vabaks oskas ÜS kogu süsteemi surve ja piiratuse juures jääda. Fantastiline inimene ja kunstnik! Pärast jätkus kohvikus juttu kauemakski ning elu tundus jälle imeline.

Mõni argine hilisõhtu. Võluv prokrastinatsioon

Surud paki parandamata töid kotti tagasi ja loed raamatut.

16. sajandil, kui raamatute trükkimine sai üldiseks, tekkis naispaavsti biograafe sellisel hulgal, et me ei suuda otsustada, keda võtta ja keda jätta, nii et me läheme neist kõigist vaikides mööda nagu too Genova rätsep, kellel oli enne ülestõusmispühi nii palju lõpetamata tellimustöid, et ta ei teadnud, milline neist käsile võtta; ta kustutas tule ning heitis magama.

Elust, kunstist ja tervisest

Nädal enne vaheaega oli töine elu kogunud veelgi tuure. Loovtööde kaitsmine, mis oli kevadest sügisesse lükkunud, viimased vastajad ja vastamised ning siis olin ma veel ise endale kombineerinud pealinna Egiptuse. Selle Kumu oma. Koos võimalusega ka oma suur lemmik Vabbe näol ära näha.

Surm ei ole naljaasi. Kala sarkofaag

Olgu öeldud, et nii Egiptus kui Vabbe õigustasid mu ootusi ning valmisolekut veel peale (tõsi küll, lühemapoolset) tööpäeva rongiga Tallinnasse sõita. Egiptust oleks küll soovinud kauem vaadata, aga Vabbe oli küll täiega Wunderbar! Neljapäev on suurepärane päev pealinnas kunsti vaatamas käia, kuna muuseum on pikemalt lahti.

Kunagi oli maailm lahti. Siis jälle täiega kinni. Lõuna-Itaalia

Ainult veganrestoran, kus me muidu ikka tütrega koos oleme käinud, polnud ilma armsa lapseta see, mis koos armsa lapsega. (Kuigi šokolaadikook, tuleb tunnistada, oli siiski oivaline.)

Rongis parandasin ma ära ka kõik parandamata tööd, kuigi, ma kardan, et kommentaarid said vist veel kehvema käekirjaga kui tavaliselt.

Möödunud nädala reede oli ainus päev, kui jõudsin valges koju – ning ausalt öeldes oli see ka ainus päev kui mul oleks olnud võimalik oma järeltulija koroonatestile viia. Nii et kas pole suurepärane kokkusattumus, et ma seda just tegema pidingi. Testi (negatiivne) vastus tuli kiirelt, vähem kui ööpäevaga.

Olgugi, et ma ise olin vastuse negatiivsuses ette kindel, oli seda siiski tarvis, et perearsti jutule pääseda. Ausalt öeldes peab haige olemiseks praegusel ajal tõesti raudne tervis olema. Umbes poole tunni jooksul õnnestus pereõde telefonitsi ka tabada – meile pakuti täpselt ühte saadaolevat aega. Õnneks on ka minul koolivaheaeg, mis ei tähenda küll, et mul tööd teha poleks, aga ma saan seda teha nii, et saab ka lapsega arsti juurde. See-eest eriarsti juurde sain aja veebruariks. (Helistasin seepeale erakliinikusse, seal saab mõne nädala pärast jutule…)

Ma hakkan aru saama Mammast, kellel arstide juures käimine võtab suure osa ajast ning pakub ilmselt ka mõningast meelelahutust.

Esmaspäeval, kui pakkusin oma vanemale pojale, et võin talle hommikuks putru keeta, oli ta väga imestnud – kas ma tööle ei lähegi? Üliõpilastel küll mingit vaheaega pole!

Igal juhul sain üle pika aja pojale hommikusööki valmistada.

Lõuna paiku selgus teinegi imeline asjaolu – nimelt nõustus mu noorem poeg sööma täisterapastat (olin juba vaimu valmis pannud, et pean kaks erinevat keetma).

Üldse vaatan, et pesamuna hakkab suureks saama. Ühel hommikul passisin peegli ees pluusi ja seelikut ning küsisin talt, ega ma nendes riietes paks ei tundu.

Mu poeg läbis tuleproovi eeskujulikult. (Ema, sa ei tundu nendes riietes paks ning üleüldse, sa polegi paks!)

Vanem poeg kommenteeris elutargalt: hommik oleks olnud rikutud, kui sa kuidagi teisiti oleksid vastanud.

Seosetuid pudemeid käesolevast nädalast

Reedene õhtu. Võimalus tööasjad umbes-peaaegu kaheks ööpäevaks peast visata. Sel nädalal oli kahel päeval peale-tööd-koolitus.

Ühel neist päevadest olin lubanud oma sugulasele, et annan kaasava eelarve hääle tema jaoks olulisele projektile. Ma unustasin tööl olles mitte ainult oma hääle anda, vaid ilmselt ka asjaolu, et mul üleüldse on sugulasi.

Kui ma kolmapäeva õhtul pool viis oma arvuti sulgesin, püüdes mitte mõelda, et oleksin pidanud vastama veel mõnele kirjale ja kirjutama valmis ühe paberil dokumendi, läksin hoopiski botaanikaaeda.

Ilm oli päikeseline, osaliselt olid värvid ja meeleolud juba täiega sügises, kuid roosid õitsesid veel mis hirmus. Lõpuks jalutasin raekoja platsi poole, mulle meenus, et ka seal saab vist veel hääletada ning astusingi raekotta sisse. Kui apteek välja jätta, käisin vist raekojas viimati Väikevenna sünni puhust lusikat vastu võtmas.

Igal juhul olin täitnud oma kohuse kodulinlase ja sugulasena.

Järgmisel päeval, mu ainsal pisutki lühemal tööpäeval, olin mõelnud sõita metsa. Minu armas metsatukk, minu seened ja minu meditatsioon. Mitte asjaõigusseaduslikus mõttes muidugi. Ja ilmselt mitte ka tundelis-poeetilises mõttes, sest pärast tööpäeva olin nii väsinud, et tulin koju magama. Hiljem ka koristasin pisut ning lugesin lõpuni õõvastava, kuid omal moel siiski pooleli-jätta-ka-ei-saa vanakreekaaegse mõrvamüsteeriumi (https://www.rahvaraamat.ee/p/ideede-koobas/36763/et?isbn=9789985659076#). Leidisin kodust lauda koristades kolleegi aukirja, mis jäi juunis minu kätte.

Täna hommikul andsin tänukirja ja kinkekaardi (õnneks tähtajatu!) kolleegile üle. Ta oli need ka ise unustanud, nii et minu unustamisest polnud õnneks suuremat. Tööpäev läks kiiresti, tundide andmine ongi see osa tööst, mis mulle ikka meeldib.

Päeva jooksul sain teada, et tütreke ei tunne end hästi ning mul oli üle tüki aja rahuldada oma emainstinkte, viies lapsele ravumit, suppi ja kooki. (Olgu siinkohal öeldud, et miski neist polnud mu enda tehtud…)

Reedesel õhtul maksin arveid, võtsin ette uue krimka ning käisin võimlemas. Mõned neist tegevustest olid päris toredad. Vahetult enne kella kümmet selgus, et hoolimata sellest, et olin täna toidupoes käinud kahel korral, olin jätnud pehme kassitoidu ostmata. Lippasin läbi surnuaia poodi, kus tegin õlle- ja džinnipurkide ja närviliselt kella vaatavate kodanikega tihedalt palistatud poes endale kassitoitude juurde teed.

Loodetavasti õnnestub nädalavahetusel end rehabiliteerida nii emana, kassiomanikuna kui ka seenelisena.

Mõelda vaid!

Noorem pojanatt sai täna öösel 14.

Kusjuures ärkasin ise millalgi klahviklõbina peale üles – sellest kohe lähen magama oli omajagu aega möödas. Ausõna, me tegime J-ga füüsikaülesandeid!  Igal juhul pistis vastne neljateistaastane oma füüsikavihiku mulle millalgi päeva jooksul tõendusmaterjalina nina alla- näed, ausõna tegime!

Igal juhul ärkas ta hommikul üles, kui terve vennas- ja õeskond koos kasside ja kaaslastega sünnipäevalaulu laulis.

Jõime sünnipäevalapse terviseks õunalimonaadi. Kõigist maailma kookidest oli Väikevend soovinud oma ema tehtud õuna-purukooki. Selle ma ka eelmisel õhtul küpsetasin ning hommikul tegin võileibu juurde.

Kingiks oli Suur Vend ostnud kollase pusa (Väikevend, kelle jaoks muidu on Suur Vend Eeskujude Eeskuju, ei jäljenda oma iidoli tagasihoidlikku riietumisstiili ning mul pole kahtlustki, missuguses mundris homme koolis sünnipäevakomme pakutakse.) Mitmetelt sugulastelt oli mitmeid maiustusi. Ma ise otsustasin peale pikemat kaalumist võileivagrilli asuks. Lisaks temaatiline stardikomplekt – röstsai, pool kilo viilutatud juustu ning suur purk pähklikreemi. Iginäljane neljateistaastane hindas kingitust kõrgelt. Väikevend kohe oskab kingitusi vastu võtta!

Kui vahepeal elu uuesti distantsile üle ei viida, tuleb väiksem pidu sõpradega järgmisel nädalavahetusel põgenemistoas. Eks näis.

Aga selgemast selgem on eelis kolmeteistaastaste ees – linnaratta konto saab nüüd oma nimele teha. (Seni tegi Väikevend kõik oma sõidud venna kontoga.)

Homseks koolipäevaks on asjad koos, kommikott esikus valmis ning uus, venna kingitud pusa valmis seatud. Kohustuslik kirjandus tegevat uniseks (eelmise öö napiks jäänud unetunde arvestades pole ka ime).

Õhtusel vestlushetkel – et kuidas sünnipäevaga rahul, ja kas homseks asjad koos – sain aru, et üks osa minust on lapsega rõõmus ja teine osa oli muutunud klombiks kurgus. See oli see osa, mis on mures (et kuidas ja kas ta ikka?) ja vist ka see osa mis on kurb, et pole kedagi, kellega seda päriselt jagada (mõtle, meie oma, ja nii suur juba, emast ammu pikem!).

Aga siiski – mõelda vaid, juba neliteist!

 

 

Meie pere jütsid ja õpsid

Minu enda esimene september on olnud nagu esimesed septembrid õpetajatel ikka: astri- ja gladioolikimbud, rõõmus sagin, suve jooksul kasvanud õpilased. Oma klassis ja täies koosseisus polnud me kokku saanud märtsikuust saadik ja isegi suur sädistamine ei pannud sedakorda pead valutama, vaid tõi naeratuse suule. Tore on olla kuuendas bees!

Ka Väikevennal oli muudatusi vähe – klass on küll juba kaheksas, kuid klassikaaslased enam-vähem samad, kuigi üks uus klassiõde tõi kaasa juba ette elevust. Pisut ebamugavust tekitasid viisakad riided, kuigi tundmusi kampsuni osas oli leevendanud tunduvalt klassiõdedede positiivne tähelepanu. Kraega valge särgi juures ei ole küll muud parata, kui sellest lihtsalt välja kasvada, tõdes noormees hommikul murelikult. Väikevend viis šokolaadi nii oma praegusele kui esimesele klassijuhatajale, sest nad on mõlemad parimad. Pärast kooli mindi semudega burksi sööma ning pärast oli aeg spordiarsti juures. Sealt saadud pabereid uurides võib nentida, et väljakasvamine edeneb.

Suur Vend on, arvestades tema tavapärast stoilist olekut, päris uudishimulik ja ärev. Milles täpsemalt tema stuudium seisneb ja missuguseid koolitarbeid tal vaja võiks minna, ei teadnud keegi, kuigi ma oletasin, et raskejõustiku alustesse pole ehk oma sangpommi vaja kaasa võtta. Värske studioosus teatas ka emale, et igal juhul pole mul võimalik ÕISi lapsevanema kasutajakontot luua ning tal silma peal hoida. (Tegelikult muidugi tore!) Esimesed muljed on positiivsed.

Tütreke alustas samuti õpinguid, nii pillimängukoolis kui ülikoolis, kuid temast pole peale seda keegi enam midagi kuulnud. (Küll aga on Suure Venna pruut teda näinud, nii et eeldatavasti on ta elu ja tervise juures.)

Rõõmsat kooliteed kõigile jütsidele ja õpsidele!

 

Mäletamisväärset puhkuse viimasest otsast

Homse peal oli veel hommikul mu märkmikus kirjas üks sõna: Tööle! Nii et täna on siis suvepuhkuse viimane päev. Viimane tavaline suvine päev algas aeglase hommikusöögiga, seejärel pesin köögiaknad puhtaks, viisin Mammale tühje purke, tegin lõunasöögi. Õhtul lähen veel trenni. Homsest on rütm teine.

Tegelikult ei saa kurta millegi üle. Veel augusti algul käisin väikesel Läti-tuuril, mille teemaks olid sealsed lossid ja mõisad. Mõistsin seejuures, et olen naaberriiki reisisihtkohana seni põhjendamatult alahinnanud.  Rundale loss ei jää millegipoolest alla suurtele Lääne-Euroopa omadele, pigem vastupidi, sest renoveeringud on värskemad. (Prantsusmaa ja Inglismaa lossid on kuidagi rohkem (ajaloo)tolmu alla mattunud ja kindlasti ka ajaloost kleepuvamad – viimast minu jaoks sõna otseses mõttes.) Ja prantsuse stiilis aias olid augusti algul parasjagu roosipeenrad täies ilus. Nii et Kuramaa on Rastrelli meistriteoste nautimiseks sama hea koht kui iga teine. Märkimisväärne oli ka leida Rundale lossi infovoldikute seast eestikeelne!

Ööbisime Lätis võluval moel Jelgavas hotellis Jelgava, mis asus Iela ielal.

20200809_101136

Rastrelli Kuramaal. Praegu õpivad seal muide Läti põllumajandustudengid. On alles õpikeskkond!

Rundale prantsuse stiilis aed. Vaade aknast.

Kui kaks päeva Lätis oli täidetud nii tiheda temaatilise programmiga (ega ma selle üle nurise, vastupidi!), et ujuma ei saanudki, siis reisi lõpetasin hoopiski Pärnus.

20200808_192648

Võluv õhtueinepaus Jurmalas. Taustaks kõlasid Paulsi meloodiad, ümberringi promeneerisid turistid Venemaalt, prouad süstitud huulte ja härrad jämedate kuldkettidega. (Aga ilu on vaataja silmades ja kohupiimakook maitses hästi!)

Ka Väikevend tuli bussiga Pärnusse ning seal me siis kolm päeva suvitasime. Isegi ilm juhtus ilus olema. Pärnus käisin Uue Kunsti Muuseumis Meest ja naist vaatamas, meres ujumas, pikkadel tundelistel jalutuskäikudel ja meeleolukates söögikohtades. Väikevend osales loetletud tegevustes valikuliselt ja teismelisele omase skepsisega. Siiski vaimustusime endiselt linnalehmadest, keda nägime ebatavaliselt lähedalt, samuti sai näha magavaid parte, jänest ja väikest  värisevate vurrudega hiirt. (Viimane on loodetavasti närvivapustusest toibumas.)

20200810_113351

Arraku Aadam ja Eeva

20200810_134513

Ema-poja aeg

20200811_170410

Häirimatult einestav linnalehm

Järgnevalt koju saabudes oli mitmeid toredaid õhtuid küll Lätist toodud vahvlitordi, küll  oma-aia-õunakoogiga, seenelkäiguhommik koos Kõrrekese ja tema pei kaasaga. Reisidelt toodud kommid ja pastakad olen (peaaegu) laiali jaganud. Kahel õhtul oleme koos Väikevenna ja Suure Venna pruudiga käinud Suure Venna jalkamänge vaatamas. Tähtsatest sündmustest ei saa nimetamata jätta ka Suure Venna 19. sünnipäeva koos traditsioonilise  hommikuse mustikakoogiga. (Ka õde Kõrreke saatis veel hommikul sõnumi, et me enne nende päralejõudmist üleslaulmisega ei alustaks. Ei alustanud.) Perekondlik sünnipäevahommik võileibade, alkoholivaba vahuveini ja koogisöömisega kestis pea lõunani. Eriti kõrgelt hindas sünnipäevalaps väiksema venna kinki – unisevõitu kass Kuki fotoga T-särki. (See pandi kohe ka selga.)

Kõik on seni olnud suvine ja sulnis – välja arvatud ehk juhtum, kui ma möödunud nädala lõpus rattaga trenni sõites järsult pidurdama olin sunnitud ja kukkusin, tagajärjeks sinikas reiel (valus) ja rattaparandus (kallis).

Tänaseks õhtuks on märkmikku lisandunud järgnevateks päevadeks mitmeid koosolekute ja koolituste kellaaegu. Noh, kui minna homme rattaga, oleks mugav ju pärast turult läbi minna?

 

Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

Ööl vastu möödunud reedet sõitsime pealinnast, sadama parklast, koju – mina, Suur Vend ja tema pruut. Parkisin auto, laadisime kohvrid maha, tervitasime kasse, võtsime vannitoajärjekorda. Mida ikka inimene teeb öösel peale reisilt naasmist. Minu telefon lebas kui rõõmsavärviline tervitus mu padjal.

Järgmisel hommikul pesin pesu, nautisime kodust presskannukohvi – minu oma käib paraja sortsu mandlipiimaga, sellist juba kusagilt naljalt ei saa!- laadisime reisipilte alla. Mida ikka inimene teeb hommikul peale reisilt naasmist. Väikevend oli veel isa juures. Alles õhtul oli mul üheks igapäevasõiduks autot vaja. Auto aga ei käivitunud.

Väikevend, kes oli isa juurest koju jõudnud, pidi tulema kesklinnast liinibussiga.

Peale guugeldamist ja juurdlemist otsustasin ühendust võtta kunagise klassivennaga, kes millalgi sada aastat tagasi kindlasti autodega tegeles. Ja ennäe! – tegeleb siiani ning oli nõus nädala alguses koguni läbi tulema ning minu pisikesele mustale diagnoosi panema. Ma ise kahtlustasin peale guugeldamist ja auto käsiraamatu üles otsimist ning sellega tutvumist (esimest korda, olgem ausad), et asi võis olla elektroonilises võtmes, aga klassivend arvas, et akut ei saa ka päriselt välistada, hoolimata asjaolust, et laetuli põlema läheb.

Kuni mul autot polnud, sobis sõbranna küsimus, kas ma ei tahaks temaga kõnnitiirule tulla, nagu rusikas silmaauku.

Ärme kohvikusse läheme, ütles ta kindlameelselt, ma olen suvega niigi juurde võtnud.

Pakkusin, et teeme ehk kõnnitiiru Elektriteatrisse, seal on alati midagi vaadata.

Leppisime kokku järgmise õhtu. Väga hea, ütles sõbranna, tule enne kino minu juurest läbi, ma teen šokolaadikoogi valmis!

Minu sõbranna teeb imelisi kooke! (Küsisin kohe retsepti.) Ka film, kaheksakümnendatel tehtud film poiste sõprusest ja suurekssaamisest, mida iseloomustati kui Kalle Blomkvisti ja Kärbeste jumala vahepealset, osutus väga heaks. Kohe tekitas haakumist ja jututeemasid. Väga tore oli pärast vihmasajuses linnas koju jalutada.

Väikevend pakkis õhtul seljakoti, minemaks järgmisel hommikul rongiga lähedalasuvasse väikelinna maleva lõpetamise üritusele.

Hommikul, kui olin pojanati mõõduka emaliku härdusega teele saatnud, saabus klassivend töö- ja mõõteriistadega ning selgus, et viga oligi akus.

Sain aru, et mu väike must käitus täiesti laitmatult, vedades vana autoga välja täpselt koduni ning andes lõplikult otsad keset puhkust ja olmesõite. Toimekas ja rahuliku olemisega klassivend vaatas mu rehvirõhugi üle.

Pealeõunal tuli tütar paari asja järele ning tõi kohvikust, kus ta oma pulmade toitlustamise arvet käis maksmas, minu palvel karbi kooke. Need olid koduse moega marja- ja biskviitkattega koogid, väga head pealelõunakohvi kõrvale.

Õhtuti olen ikka teinud väikese jalutustiiru – harjumus distantselu-ajast. Kevadised lõhnad ja kuni jaanipäevani kestnud konnakontsert tiigil kooli juures on ammu kadunud, isegi pärnaõite mesist hõngu pole enam tunda. Käin õhtuti, nii kümne-üheteist ajal. Näen kohalikke  kasse ja siile. Viimastel päevadel on lõhnanud selgelt õunte järele.

Ilmselt on esimese õunakoogi aeg käes.