Täiesti tavaline nädalavahetus. Või kuidas võtta

Reede õhtul kogesin esmakordselt praktilist kasu oma tütre muusikaõpingutest – nimelt tõi just Kõrreke seekord oma pilliõpetajalt kohaliku esimuusikakollektiivi hooaja avakontserdi piletid. Kontsert osutus kõige meeleolukamaks missaks, mida ma oma elus olen kuulnud. Kavalehel väideti küll, et teose pidid originaalis ette kandma kolmest soost inimesed (mehed, naised ja kastraadid), aga ka tänapäevaste rohkem ja vähem kohalike lavajõududega oli see ikka päris vägev. (Kui kunagi pakutakse võimalust Rossini Missat kuulata, siis kindlasti kuula!) Jälle kohtas mu tütar rohkem tuttavaid kui mina ja ma kahtlustan, et kontserditel see nii jääbki.

Suur Vend oli kodus haige ja jäi veel haigemaks, kui leidis oma kibuvitsatee pakist kaks ussi. Ussid olid surnud, kuid väga õudsad.

img_0796Laupäeva hommikul viisin oma noorema poja treeneri bussile, mis mu võsukese kaheks päevaks võistlustele viis. Kena. Ise võisin rahulikult kasvõi seenele minna ja olla seal niikaua kui soovin. Mida ma ka tegin. Nädala jooksul oli toimunud arenguid: riisikad olid ära ussitanud, puravikke oli päris vähe, kuid kukeseeni jälle rohkem. Korjasin ka pihutäie tavavahelikke, mida ma lapsepõlvest mäletan, et peeti söögiseeneks. Nüüd jälle öeldakse, et puhas mürk. Ilusad sametise pinnaga tavavahelikud olid.

Suur Vend keeldus igasugust teed joomast, ehkki viskasin kõik lahtised looduslikud teed minema ja ostsin uued asemele.

Pühapäeva hommik saabus kaerahelbepuduga (ise keetsin). Mõlemad kodus olnud lapsed sõid putru, kuigi Suur Vend kaebas, et Nutellat olevat pudu jaoks liiga vähe. Kõrreke läks umbes lõuna ajal sõbranna sünnipäevale ja siis teatrietendusele.

Väikevend laekus õhtul, väsinud ja pirtsakas. Esikuvaip oli täis kotist pudenenud kõrsikupuru ning spordikoti lahtipakkimine oli ilmselgelt pooleli jäänud.  Istus oma voodile, sõi järele jäänud kõrsikuid ja kaebas lätlaste ja kohtunike üle ning kiitis uut noort treenerit, kes nendega kaasas oli ja kes lapse autoga koju äragi tõi. Viimane mäng oli ikka võidetud.

Jõudsime siiski mataülesannete lahendamise, koolikoti komplekteerimise ja dušini.

Kõrreke tuli koju ja oli rõõmus. Väidetavalt on jõudnud ka õppida (seda, et ta pilli harjutas, ma kuulsin).

Suur Vend soostus jooma minu poolt keedetud kibuvitsateed, kui ma enne mitu korda kontrollin, et usse pole. Mett paluks ka tee sisse!

Haiged lapsed on kuidagi hirmus armsad, isegi, kui nad juba päris suured haiged lapsed on.

86 kilomeetrit pudi ja padi

7

Kui hommikune väljasõit jääb peale poolt kaheksat, siis tuleb minna ringiga – kuna otsema tee vasakpööre pole enam lubatud ja veel otsem tee on teetööde tõttu juba mõnda aega kinni. Nii kutsusime ka Kõrrekese auto peale ja sõitsime läbi kesklinna. Väikevend oli erutatud, sest eelmisel õhtul olime kirjutanud umbes kakskümmend sünnipäevakutset. Hommikul viis ise naabrilastele postkasti, siis suur hulk kooli ja trenni ja üks jääb veel zooloogiaringi sõbrale.

Teel vaatas ta noorte graffitikunstnike loomingut – vähemalt meie asjatundmatu silma jaoks olid seinad täis suvalist sigrimigri –  ning arvas, et nad võiksid parem midagi ilusat joonistada. Näiteks loomi päikesepaistel.

Ma olin temaga nõus.

Koolis olles selgus õudne tõsiasi – ühele sõbrale oli jäänud kutse tegemata. Väikevend tõi peaaegu nutu äärel oleva sõbra minu klassi ja lubasime mõlemad, et kindlasti saab ka tema homme kutse.

6

Peale töölt tulekut läksin Suurele Vennale kooli juurde vastu, nagu olin lubanud. Helistasin. Ma olen kodus, vastas mu poeg.

2 X 24,2

Suure Vennaga võtsime ette tõelise palverännaku. Kui sa arvad, et uusi jalgpallipuutsasid saab niisama lihtsalt, et võta aga sünnipäevaks saadud rahad ning mine aga poodi ja osta, ei saaks sa rohkem eksida. Õige Jalgpallipood asub väikeses kuurortlinnas paarkümmend kilomeetrit lõuna pool. Poes oli peale meie üks väike jalkapoiss oma vanematega. Minu poja jalanumber, nagu selgus, on vähemalt jalgpallis 44,5. Lisaks ostis ta veel palli. Mina panustasin kahe paari põlvikutega. Õigupoolest – vähemalt esialgu panustasin kõigega, sest teel olles uuris mu esikpoeg delikaatselt, kas mul on ikka arvel piisavalt raha, et kogu noos kinni maksta, kuna tema rahakott on igal juhul kodus. Vastasin sama delikaatselt, et on küll.

Ka tee lähedalasuvasse kuurortlinna oli kohati üleskaevatud ja remondis.

10

Viisin oma kuidagi äkitselt suureks kasvanud – kui inimese jalanumber on 44,5, siis on ju suur? – poja koju ja läksin ise pilatesesse.

7,2

Nii. Nüüd siis osta veel üks sünnipäevakutse, ühendatuna siis igapäevase poeskäiguga.

3,6

Ja juba kodus! Väikevennal oli õppida matemaatikas, emakeeles ja saksa keeles. Väikevend tuli koolikoti ja tooliga minu tuppa, nii et de facto müüris ta mu laua ja seina vahele ja asus tööle. Õppimine võtab päris pika aja, kuna Väikevennal tuleb vahepeal igasuguseid Mõtteid. Peamiselt loomadest, aga ka sünnipäevast, pereliikmetest, hinnetest ja makaronidest hakklihaga. Lisaks vaatasime, et kotti saaksid ka kaks puudu olnud vihikut (inglise keele testide vihik oli võetud kasutusse saksa keeles ning kuhu oli jäänud loodusõpetuse vihik, selles me sotti ei saanudki.) Küll selgus aga, et emakeele töölehe liimimiseks puudus lapsel liimipulk. No tõesti! Ma ju ostsin enda arvates lapsele koos kümnete muude koolitarvetega kindlasti ka liimi. Väikevend aga näitas mulle nukral ilmel sahtlis olevat vana kuivanud pulka. Et mitte teenida ära uut märkust puuduva liimipulga kohta, võtsin uuesti autovõtmed. Vahepeal orkestriproovist laekunud Kõrreke palus toorsalatit.

2 X 1,9

Ostsin igaks juhuks kohe kaks liimipulka ja porgandi-porrulaugusalati.

Oligi kõik. Väikevend kleepis töölehe vihikusse.

Selleks, et lugeda õhtujutuks Jumalate aeda, et pea enam kuhugi minema. Kui, siis vaid mõtetes Korfu saarele.

 

Päikeselised päevad septembris

Imeline! mõtlesin, kui ma täna päikeselisel pealelõunal aeda pesu kuivama riputasin ning aknast kuulsin, kuidas Kõrreke fagotil oma barokksonaati harjutas.

Koolinädalate rütm on omamoodi tore. Kogu aeg on kiire-kiire-kiire ja siis järsku nädalavahetus – tee mida tahad. Harjuta fagotti, käi seenel, pese pesu, vaata plaadilt vana Tjorveni filmi või mängi arvutis.

Nädala sees õnnestus osaleda juba esimesel lastevanemate koosolekul (tütre omal). See oli võluv õppetund demagoogiast – nii võluv,  et õigupoolest on demagoogiat raske pahakski panna. Lapse klassijuhataja tundus küll hästi tore.

Väikevend sai elu esimesed hinded – matemaatikas nelja ja saksa keeles viie. Ta logis kodus mitu korda oma päevikusse sisse, et oma hindeid imetleda. Põrutav uudis on aga see, et peale esimest tantsutundi – sellele eelnes muidugi õudne ving teemal kellegi meie klassi poistest ei meeldi tantsutunnid – lubas Väikevend vähemalt järgmisel korral rahvatantsuringi minna. Küll ainult proovima, mingeid püsivamaid lubadusi ei antud. (Aga koorilaulu osas pole ei õe ega isegi Suure Venna õhkamised – Mõtle, laulupeole! – seni mitte mingit tulemust andnud.) Rahvatantsijaid meil peres veel polegi.

Hommikul sõitsin peale trenni rattaga turule – ostsin sealt Piirissaare sibulat ja vaarikaid. Piirissaare sibulat kulus päevase pasta juurde, aga vaarikatest lähen nüüd kooki küpsetama. Pühapäeva õhtu ju!

Kuidas me koolis käime

No nii. Kool, nagu näha, on juba alanud.

Mulle meeldib! Meeldib, et vaasid on sügislilli täis, ja see, et kõik mu lapsed ka ise heal meelel õpetajale lille viisid. Meeldivad uued õpilased (ja vanad veel rohkem). Kõik on kasvanud, puhanud ja rõõmsad.

Kõik meie pere lapsed käivad sellest aastast erinevates koolides – seda panin tähele juba augustis toiduraha makstes.

Kõik tunduvad kuidagi  asjalikumad. Isegi Suurt Venda on juba õppimas nähtud – ja seda veerandi esimesel nädalal. Üheksas klass, ikkagi. Oli esimesel koolipäeval koguni kaks mudilast käekõrval aktusele viinund.

Väikevend on meil, nii uskumatu kui see ei tundu, juba neljanda klassi poiss. Vana kala, niisiis. Sellest aastast hakkab hindeid saama. Ootan huviga. (Kuigi mulle meeldis see ilma hinneteta süsteem endalegi üllatuseks päris hästi). Täna oli koduseks tööks kirjutada jutt, kus on kasutatud  vanasõnu.

Kõrreke jõudis koju pisut enne üheksat (Täna jõudsin täiesti normaalsel ajal!) ja leidis meid vanasõnaraamatut lehitsemas. Väga hea, et mina enam selliseid jutte ei pea kirjutama! sõnas ta halvaad süües ning andis vennale soovituse, missugusi nimesid võiksid poisid vanasõnajutus kanda.  Väikevennale meeldisid soovitatud nimed.

Tütre fagotiõpingud tähendavad umbes nagu teist koolipäeva pärastlõunal. Eelmisel nädalal sai ta endale ka erialaõpetaja,  kelle peale isegi Mamma ülimat kiitust märkiva Oo! tegi. Esialgu on kõik väga huvitav – uued koolimajad ja  klassikaaslased, koolisööklavõlud ja õpetajad. Täna oli olnud  esimene etiketitund, kus õpetaja kommenteerinud näiteks, et üks klassivend sarnanevat oma bakenbardide tõttu tuntud vene poeedile ning teise nimi olevat pärit justkui latiinoseriaalist. Tore, et lapsed saavad kombed ikka selgeks. Kunstiajalooõpetaja legendaarset igavust leevendab ilmselt keemiaõpetaja soovitus lugeda ka tema luuletusi. (Kas meil on neid kodus? – Loomulikult, ka ema on kunagi noor olnud. ) Erilise huviga ootas preili gümnasist matemaatikat ning rääkis pärast mulle ja Väikevennale kõigist nendest võrratutest  võrranditest, mida nad lahendama õpivad.

Väga hea, et mina enam selliseid võrrandeid ei pea lahendama!

 

Suvi saabki otsa

Oh, suvepuhkus on juba mõnda aega läbi, suislepapuu on poetanud maha oma viimased punased õunad ning pangaarve  kuidagi tühjavõitu.  Esimene september on kohe käes. (Viimased kaks kevadel õpilastelt saadud lille on veel muuseas täies elujõus – üks õitseb potis ning üks krüsanteem on vaasis juured alla ajanud.)

Aga suvest. Oli tore. Jõudsin mitmele poole – lastega Pärnusse suvitama, Lottemaale, Kõrrekese kontserditele Elvasse, Põltsamaale ja Võrru. Siis veel Rakverre ja Vastseliinasse. Korduvalt seenemetsa. Tallinnasse ka – suve alguseses olid Queen ja Viiuldaja katusel ning suve lõpus Lennusadam ja loomaaed.

Lugesin rohkesti krimkasid. Küpsetasin õunakooke. Käisin kinos –  ja suve lõpetuseks vaatasime koos Kõrrekesega ära viimase Woody Alleni – mis mõjus pisut dekadentlikult ja oli suve lõpu meeleoludega kooskõlas.

Lapsed on puhanud ning olnud arvutis ja telefonis rohkem, kui see on neile hea. Väikevend on siiski ka õues sõpradega mänginud, sportinud nii laagri vormis kui muidu ning on võtnud südameasjaks sikspäki saavutamise. Suur Vend viibib endiselt puberteedis (kuigi mõni päev on justkui juba parem). Paar päeva tagasi viisin ta sõbra sünnipäevale linnast välja, kohta, mis asub linnast väljas isetekkeliste prügilate, rehvihunnikute ja (ilmselt ebaseaduslike) kiirenduskatsete korraldamise paigas ning mida pole isegi kaardil. (Paintball, loomulikult!)  Kooliminekusse suhtub ta demonstratiivse ükskõiksusega. (Kas ma pesen su koolikoti puhtaks? – Vahet pole! Ta on päris kulunud – sooviksid sa uut? – Vahet pole!) Kuid töövihikute järel käis ning tunniplaaniga on tutvunud.

Kõrreke on alustanud õpinguid pillimängukutsekoolis ning peatselt lisandub ka gümnaasium. Õpingute algus on kulgenud muljeterohkelt. On tutvutud noodigraafikaga, sümfonietiga ning muusikakooli kohvikuga ning külastanud paari päeva jooksul silmapaistva regulaarsusega läheduses asuvat kommivabriku firmapoodi. Alustuseks on ta saanud kohvikuproualt kiita (oma nime eest) ning rentinud kapi. Sümfonietiga hakatakse mängima Mozarti, nagu ma aru sain.

Augusti viimane päev kulgeb ettevalmistuste tähe all. Nimelt läheme kogu täiega juuksurisse – Suur Vend käis küll möödunud nädalal ära. Preili gümnasist läheb ka oma uue kooli avapeole. Viimane koolivaheaja päev leiab äramärkimist ka kohaliku veevärgi poolt – nimelt saime postkasti teate, et homme pole meil vett kella üheksast viieni. Väikevenna õpikutele peaks samuti paberid ümber panema.

Aga töökavad tegin juba valmis!

Krüsanteemi peaks vist maha istutama?

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks

Kuid teod ei istu oma munadel, seletas ta. Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks, ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta.

Ääretult karm ja tänamatu on niiviisi rääkida, ütles Larry. Viimati tekitad Gerrys sellega kogu eluks mingid kompleksid.  (Durrell Linnud, loomad ja sugulased.)

Suvepuhkuse lõpp, nagu alati, saabub ootamatult. Kuigi sellega võiks juba harjuda. Et kõigepealt saabub Suure Venna sünnipäev ja siis tööleminek ja taasiseseisvumispäev (viimaste järjekord võib varieeruda).

Siis jõudis koju oma viimasest puhkpillilaagrist ka Kõrreke. Väikevennal algas korvpalli linnalaager. Jõudsime veel käia kinos, vaatamas Lemmikloomade salajast elu (oli ühekorraga nunnu ja üle võlli naljakas) ja teatris Pettsonit ja Findust (mis osutus jälle mõningaseks pettumuseks).

No vot, ja siis läksin pooleteiseks päevaks koolitusele ja jätsin oma munad niiskesse mulda lapsed täitsa omapäi koju. Sest vanaema käib tööl ja vanem õde suudab Väikevenda ilmselt rohkem ohjata ja suunata kui Mamma. Eks ma vahepeal helistasin ikka ka.

Väikevend teataski mulle telefonitsi: Emme, tead, sa ei pea muretsema, ma saingi selle väikese taksikoera!

Õnneks selgus, et tegu oli mäki lasteeinega, kus olid mänguasjad hiljuti kinos nähtud lemmiklooma-filmist.

Kui ma koju tulin, oli Kõrreke otsustanud küpsetada šokolaaditükkidega küpsiseid. Suurt Venda ei olnud. Suurt Venda polnud ka siis, kui küpsised ammu valmis olid.

Eile ta käis peol. Äkki läks täna ka?

Peol?! Suur Vend?!

Jah, kusagil Ülenurmes. Aga ta tuli täitsa normaalsel ajal koju ja nii.

Lõpuks selgus, et suurem poeg oli sel õhtul staadionil ja päris õhtul oli mingis mängus pallipoisiks. Oli saatnud õele ka sõnumi, mille viimane oli küpsetamistuhinas unustanud.

Aga küpsised tulid imelised.

Õhtul lugesin Väikevennale ette peatüki Durrelli raamatust. Lindude, loomade ja sugulaste peatükid on pikad ning kui meile tuleb ette mõni loom, siis me guugeldame ja vaatame pilti ka. Suur Vend tuli vahepeal samuti koju, oli päevaga rahul ning asus õe tehtud küpsiseid nosides telekast jalgpalli vaatama.

Elu on taas koduses ja turvalises rööpas.

IMG_0739

Kuidas saab selliseid küpsiseid? – Saa laps. Oota kuusteist aastat ja pisut peale, mine natukeseks kodust ära ning kui sa tagasi tuled, on ta küpsised valmis teinud.

Vanadus, tähed ja kukeseened

Oma vaimusilmas näen ma Teid istumas tugitoolis, sellises tugitoolis, mis on sobiv ja mugav just seda sorti reuma puhul, mille all te võib-olla kannatate. Ma oletan, et Teie eas inimene kannatab tõenäoliselt mingit liiki reuma all.  Need kuldsed sõnad on pärit Christie’ Nemesisest. (Väga lõbustav lugemine, olgu öeldud.)

Mina jäin vist samuti sel suvel vanaks. Sest peale ühte sellesuvist kukeseenemaratoni oli justkui raske voodist või toolilt tõusta. Kõike muud saab teha, isegi rattaga trenni sõita, aga vot püsti ei saa. Väga imelik, sest ma muidu olen harjunud terve olema ja tervisejutud seostuvad lapsepõlvest alates tädi Helju ja väga kõrge vanusega. Noh, tädi Helju pidi olema  tookord, kui mina laps olin, kindlasti nii nelikümmend pluss.

Aga ega ma kukeseeni sellegipoolest ei saa metsa jätta. Ma ootan kukeseeneaega eelmisest sügisest saadik ja ma ei kavatse ühelgi ealisel iseärasusel end takistada lasta. Lisaks saan ma nüüd teha (möödunud hooajaga võrreldes) suuremaid metsatiire ümber auto. Sest juuni lõpust alates on ka minul nutitelefon. Lapsed imestasid tookord, miks minu eas inimene küll sellist asja vajab. Loomulikult selleks, et kukeseeni korjates oma autoni navigeeruda. (Olen muidu kehva suunatajuga.) On tore, et mul on olemas Mamma, kes on samuti seeneusku. Tema oma tugitoolist paraku enam vist seenele ei pääse. Jalatraumast pole ta veel päriselt taastunud. Aga. Ükskõik missugustes kogustes ma seeni korjan, on ta nõus kõik ära puhastama ja sisse tegema. Seente puhul pole ükski vaev liiga suur, ütles ta, kui ma järjekordse hiigelanuma talle koju viisin. Mina olen tööjaotusega väga rahul.

Aga ega elu koosne ainult kukeseentest! Eile vaatasime Kõrrekesega ära Julie ja tähed. Oli väga tore. Alates sellest, et meie kõrval istus imearmas vanapaar. Tea, kas laule ka on? päris härra proualt enne etendust. Ma arvan, et on laule ka, aga rohkem vist sõnalavastus, arvas proua. (Täitsa õigesti arvas.). Etendus rääkis kunstist, armastusest ja tähtedest. Vaheajal, peale gongi kõlamist, kui inimesed oma kohtadele voorisid, nentisid eakad teatrisõbrad, et tuttavaid kahjuks pole – aga nii hea on ju lihtsalt inimesi vaadata – kus sa neid ikka kohe niimoodi hulgakesi näed. Teine vaatus lõppes tõdemusega, et nii mõnegi proua argipäev vajab pisut tähestamist. (Õige!) Mulle kohe meeldivad vanapaarid ja õnneliku lõpuga lood.

Hommikul – olin parasjagu kukeseeni korjamas – vestlesin ka Väikevennaga. Nemad olid isaga käinud öisel seansil perseiide vaatamas.

IMG_0710

Ah jaa, ma igaks juhuks ütlen, et seljavalu vastu aitab suurepäraselt ujumine ja jooga. Saab oma vanad kondid täitsa kenasti jalule ja kusagilt ei valuta.