Loomadest ja soojadest sokkidest

Ei oskagi öelda, kas see uudne koolivaheaegade süsteem mulle meeldib või ei. Noh, pisut vabadust on muidugi alati tore, kui see parasjagu käes on. Nii et oleme üritanud nautida.

Suur Vend tegutses maksimaalse tõhususega algusest peale: neljapäeva õhtul jalgpall enam-vähem teises Eesti otsas, südaöö paiku koju ning laupäeva varahommikul viisin ta juba kooli juurde Saksamaale siirduva bussi peale. (Ja see oli ikka väga varajane hommik.) Läksin uuesti magama ning peale teistkordset ärkamist juhatasime Väikevennaga koolivaheaja sisse, vaadates Galileod, kus oli pikk teema sellest, kui kasulikud on paprikad.

IMG_0670

Nädala viimasel päeval sain oma vanima ja noorima nõusse Elistverre minekuks. Mõtlesime, et võtame kaasa toitu ja piknikuteki ja puha. Asi lõppes sellega, et sõime toitu autos (kuus kraadi sooja polnud just eriline piknikuilm) ja loomi vaadates tuletasime meelde kõiki oma koju jäänud sooje sokke. Aga mõned loomad ikka viitsisid järjekordseid külastajaid vaatama tulla. Näriliste maja külastamine lõppes, nagu ikka härraste palvete ja lubadustega. Et kui Väikevend saaks sünnipäevaks mõne pisinärilise, oleks ta hoopis teine inimene. Õpiks usinalt saksa keelt, võiks isegi telefonist loobuda, koristaks ise puuri ja ei tahaks ühtegi muud sünnipäevakingitust. Lõpuks jõuti isegi küsimuseni: kui kassid ära surevad – sa saad ju aru, mitte, et ma ootaksin, et nad surevad  – kas siis võiks võtta merisea või vähemalt liivahiiregi?

IMG_0673

Kodus kütsin.

Järgmisel hommikul oli Väikevend haige. Olin lubanud, et peale jalgpallitrenni läheme tema viimase aja lemmiktoidukohta sööma. Väikevend ei tahtnud isegi jalgpallist midagi kuulda. Magas ja luges raamatut. Sööma läksime otse klaveritunnist naasnud Kõrrekesega kahekesi, aga õnneks saab hiina toitu ka kaasa osta. Väikevend oli vahepeal neli peatükki Harry Potterit edasi lugenud. (On näha, et päris terve ta tõesti pole, palavik oli ka.)

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

Saksamaale jõudnud Suur Vend saatis täna meie perekondlikku suhtlusgruppi pildi immigrantidevastasest meeleavaldusest, muidu saime endale rahvuslooma ning meie Väikevennaga sõime õhtuks köögivilju (eriti paprikat) dipikastmega. Riia tänaval nägin esimest võilille. Oli tunginud läbi kõnniteed katva asfaldi. Täitsa võõras proua juhtis sellele tähelepanu. Olime väga rõõmsad. Küll ta tuleb!

 

Advertisements

Kümme aastat mu täiesti ebatäisulikust elust

Kui ma nüüd õigesti olen arvet pidanud, olen ma tänase seisuga kümme aastat oma elust internetiavarustesse üles kirjutanud.

Esmalt vana blogi, ja siis see. Kümme aastat tagasi olid mul kolm last, kellest vanim käis esimeses klassis, keskmine oli koolieelik ning noorim oli veel täiesti kodusel pidamisel. Kümme aastat läheb muuseas täitsa kiiresti. Ei märkagi.

Tütar on vahepeal täiskasvanuks saanud. Aga õhtul kutsus mu ikkagi kesklinna järele. Ta rääkis kojusõidul oma bioloogia rühmatööst, vormiõpetusest ja sellest, et kehalisest puudus seepärast, et õppis õhtul kaua ja lihtsalt ei jõudnud minna.

Vanem poeg käis koolis ja jalgpallis nagu ikka. Muul ajal kehastab meil siin kohalikku tervet mõistust. (Kuigi sellest jääb mõnikord väheks.) Õhtul lahendas matemaatikaülesandeid. Palus appi ka koju jõudnud õe. Kui jõudis õe peika, siis tema samuti.

Noorim käis täna klassiga kinos, päeval koju jõudes mängis vist peamiselt erinevate ekraanide ees mänge – trenni tal täna polnud. Kui ma ise aga õhtul trennist tagasi jõudsin, tuli laps väga süüdlasliku näoga ja lasi mul lubada, et ma ei pahanda. Väikevennal oli juhtunud pajakindaga õnnetus. Ta ei saanud pahandada. (Pajakinnas oligi juba vana.) Kõigil juhtub, seletas laps ise, isegi sinul. (Kuigi väga harva.) Ainult isal ei juhtu kunagi selliseid asju.

Jah, olgu mis, on – isa olen ma lastele valinud täiesti pajakindakindla.

Õhtul luges Väikevend Harry Potterit – neil on viimane kohustusliku kirjanduse raamat omal vabal valikul ja Väikevend ei võta siinkohal riske.

Kümme aastat tagasi olid veel elus Papa, kass Siisi, Vanamemm ja Eesti kroon.

Ma ise olin noorem, lootusrikkam ning mul polnud juhilube.

Nüüd on perekonnas Kõrrekese peika, ja isetekkelisel moel on lisandunud kassid Nurr Siidikera ja Kuki-Galileo.

Ega muud ei olegi eriti juhtunud. Kümme aastat pole muidugi teab mis aeg ka.

 

 

Elust siin, sellel kevadel

Lugesin täna lasteraamatu arvustust ja tundsin selgelt – kui kahju, et ei olegi kedagi, kellele sellist, tundub, et suurepärast, raamatut ette lugeda.

Siin ei ole enam üldse sageli kedagi. Või kuidas võtta.

Kõrreke on kas kummaski oma kahest koolist, harjutamas, sõpradega või peikaga. (Enamasti peikaga.)

Väikevend on liiga sageli nutiseadmetes, kuigi – õnneks nüüd ilusate ilmadega ikka väljas ka. Jalgpalli mängimas näiteks.

Suur Vend on kas trennis või vaatab kodus jalgpalli. Nädalavahetusel tuli küll minu ja Väikevennaga hiina toitu sööma, kuid kinost  (jänestefilm), keeldus.

Aga õhtuti on meil jah sageli selline rutiinne kahekesiolemine – tema vaatab jalgpalli, mina triigin. (Kumbki tegevustest ei näi lõppevat.) Muidugi mulle meeldiks rohkem, kui ta õpiks – näiteks matemaatikat. Kuigi, jah, ega me siis vist nii palju ei saaks räägitud.

Ilm oli täna hingekriipivalt ilus, nagu esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ikka. Tahtsin kuhugi kodust välja. Jalutasin natuke kesklinnas, käisin kunstinäitusel. Pr Hagen-Schwartzi pildid mõjusid hästi. Me olime ju Kõrrekesega (vist üleeelmisel) suvel temaatilist teatrietendustki näinud, seepärast tundus, nagu kohtuksin mõne vana tuttavaga. Silmad autoportreedel olid väga selge vaatega. Ja Itaalia maastikud olid imelised!

Midagi ilusat ikka.

Õhtul käisin vesivõimlemas – seal oli asendustreener, kes kasutas võigast üheksakümnendate eesti popmuusikat (kuigi trenn ise oli vist päris hea). Seejärel läksin oma tütrele rongijaama vastu (tuli pealinnast orkestrilaagrist ja  kontserdilt).

Pärast valmistasin poistele süüa – tegin sooja süüa õhtul seetõttu, et lõuna ajal polnud kedagi kodus, kes oleks süüa tahtnud. Kõrreke ei soovinud süüa. Isegi pealelõunaselt jalutuskäigult toodud linna parimat porgandikooki ei soovinud!

(Mõnikord tahaksin tegelikult väga ikkagi lasteraamatuid ette lugeda või mänguasjamuuseumisse minna…)

 

… rõõmud jäävad

Mõne koha pealt saan ma ikka targemaks ka. Näiteks ei hakanud sel aastal kedagi utsitama mune värvima – kui on ette näha, et mingit vaimustust selline ettepanek ei tekita, ei ole vaja ennast üles ärritada. Keetsin lihtsalt nii valgeid kui pruune mune ja hommikukseks pidulikuks kiluleibade kõrvale koksimiseks sobisid nad väga hästi. Leidsin veel hommikulauda viimase Valgevenest toodud meelõhnalise vahaküünla. Ning Suur Vend selgitas meile munakoksimise füüsikat – tähtis ei ole, kummalt munalt tuleb löök, jõud olevat ikka samasugune. Igal juhul jäi tema muna terveks. Pashat ma ka ei teinud – poisid seda ei armasta – vaid piirdusin tavalise kohupiimakoogiga. Ning lõunat sõime hoopis koos vanaemadega väljas.

Mis oli tore mitmes mõttes. Esiteks ei pidanud ise süüa tegema (mis võiks üks piduliku päeva mõte ju ollagi), teiseks rõõmustasid vanaemad kõiki lapsi suure šokolaadiga (mulle oli samuti šokolaad) ning kolmandaks – sain Vanaemalt paari ta enda kootud sokke. Esimesed tema poolt mulle kootud sokid. Ma ju tunnen teda napid kakskümmend viis aastat, tõesti, ega siis sokke saa mõnele suvalisele inimesel kududa! Ma olen liigutatud ja tunnen end kvalifitseerunumana kui eales varem.

Tore oli ka see, et teatrikohviku ettekandja tundis Mammas ära oma klaveriõpetaja. Ettekandja oli lisaks kõigele veel ka Mamma klassiõe lapselaps. Taaskohtumine oli rõõmustav, sisaldades nii kallistamist kui ka telefoninumbrite vahetamist.

Jutt läks lastaiamälestustele. Mamma meenutas oma viimast lasteada Karlovas, ühes majas, kus praegu on erakliinik. Allkorrusel olid lasteaiaruumid ja üleval kasvataja eluruum. Kui Väiksel Mammal ei tulnud lõuna ajal und, siis viis kasvataja ta üles oma korterisse, võttis sülle ja lasi tal klaverit mängida. Huvitaval kombel olid kõige negatiivsemad lasteaiamälestused mu enda lastel. Kõrreke mäletas, kuidas üks poiss sai pahandada, kuna oli karu joonistanud nii suurena, et kõrvad ei mahtunud paberile ära. Suur Vend oli saanud pahandada, kuna oli talvepildile joonistanud päikese. Ja Väikevend pandud karistuseks selle eest, et ta magama ei jää, teise tuppa alukate ja särgiväel seisma. (Kindlasti aitab see juhul, kui laps ei jää magama…) Minul endal on lasteaiast väga helged mälestused – mitte niivõrd üksiksündmused, aga mul olid noored ja rõõmsa meelega kasvatajad (lasteaed ise oli kah just avatud!), ilmselt kontrastiks kodule, kus olid tõsimeelsed, ranged ja suhteliselt eakad vanemad.

Ainult Vanaema ei rääkinud midagi lasteaiast, küll aga jutustas meile telekast nähtud Prillitoosi ümber.

Oli meeleolukas lõunasöök.

Õhtul vestlesime Suure Vennaga ning Väikevend luges läbi kohustusliku kirjanduse. Bert meeldis talle seejuures vähem kui poisid Pal-tänavalt. Aga kõige kõrgemalt hindab ta siiski viimast kohalikku linnakirjanikku.

Täna peale tööd sattusin kogemata ka kaubamaja päevadele. Ma üldiselt hoian alati sedasorti asjust kaugemale, aga läksin õpilastele teatripileteid välja ostma ning nii see siis juhtus. Ning ei teagi, kuhu nüüd silmi peita, kuid ostsin endale teksakleidi. See riidehilp on mulle alati seostunud keskeaga. Ongi  siis käes?

 

Märts on läbi, jääkoorik alles

Viisin eile esimest korda sel aastal pesu õue kuivama. Maja nurga juures oli jääkoorik, mida ma pesukausi tõttu ei märganud, ja kukkusin maha. Nutma ei hakanud, keegi poleks nagunii kuulnud… Kloppisin püksid puhtaks, õnneks olid terveks jäänud – ainult üks voodilina sai poriseks ja tuli uuesti pessu panna.

Tegelikult oli terve kuu selline… jääkoorikuga. Üldiselt olen ma juba selles eas, et naljalt sellest, kuidas asjad välja näevad ja teistele tunduvad, närvi ei lähe ja selles, et lapsed teevad oma elus valikud ikkagi ise (sinu ülesanne on vaid neid valikuvõimalusi näidata) – selles olen ma samuti veendunud, aga ikkagi. Ja kui härra ütleb – tal on muidugi õigus! – et sellest olukorrast tuleb lasta lapsel endal välja tulla, ja sa saad teoorias aru, et jah, meie tema vanuses… siis ilmselt kanaemasüda on see, mis kohe hakkab mingeid kombinatsioone välja mõtlema.

Kõigest hoolimata on olnud mitmeid toredaid kontserte, tänagi käisin Pauluses Purcelli kuulamas, ja pärast tegin veel tiiru botaanikaaiaski. Mitte et seal väga midagi või kedagi peale lumekoorikute ja vareste oleks olnud. Siiski, ühes peenras nägin midagi, mis võiks olla krookus ja teises lumikellukesi.

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

Aprillis on plaan minna Mammaga kontserdile, Kõrrekesega balletti vaatama ja kolleegidega ooperisse. Loodan, et ilmad läheva ilusamaks, kassid ei aja enam nii hirmsasti karva ning laps saab suuremaks ja targemaks.

IMG_0637

Kuidas Väikevend kõuriku paika pani

Tead ema, kui ma täna bussiga koolist koju tulin, siis seal oli üks vanem kutt, kes oli hästi ülbe ja ropendas kõigiga. Kuula!

Telefonist kostuvad tõesti hirmsad sõnad.

Üks vanainimene ei julgenud isegi bussi tulla. Ja ükski suur inimene ei julgenud midagi öelda.

Ma siis ütlesin, et ta oleks vait.

Ta küsis, kui vana ma olen.

Ma vastasin, et üksteist ja küsisin, kui vana ta ise on.

Ta oli seitseteist. Siis  ma ütlesin talle, et see on ta IQ. Ja siis ta ei öelnud enam midagi.

/Ja ema ei tea, kas kiita, ohata või paluda, et olgu edaspidi vait./

 

 

Argiselt hea päev

Hea päeva hommikul on aega putru keeta. Veel parem on asja juures, et pereliikmeil on aega see puder ka ära süüa – ning vähe sellest! – isegi Väikevend, kes lõpetas pudrusöömise (v.a manna oma, mida mina jälle ei armasta ja seega ka ei keeda) peale imikuiga, otsustas samuti proovida ning ka süüa kaerahelbeputru.

Heal päeval õnnestub töö juures tunniandmisse kombineerida ka e-etteütlus ja selles ka osaleda. Tegin ühe komavea ja panin ühe üleliigse kriipsu (Jannsen-Jakobson), muu justkui sujus. Võib vist rahule jääda? (Ma olen ju lõpuks diplomeerunud etnoloogi, mitte filoloogina!)

Heal päeval on meeles ka oma toit tööle kaasa võtta ning see ka ära süüa. (Ning samas suudad ka oma näpud kommikausist eemal hoida.)

Heal päeval tabad oma noorema poja koju tulles õrnalt hetkelt kassiga  – Tule nüüd issi opale! – ja jood oma võsukest härdusega silmitsedes ise parasjagu Valgevenest toodud tummise tatramee lõpuga segatud pärastlõunakohvi. Kui noorem poeg läheb trenni, lahendad ära päevalehe sudoku, mis tuleb eeskujulikult ning kiiresti välja, ja otsa ka ristsõna. Seejärel tuleb koju vanem poeg, kes valab endale samuti kohvi, ning räägib, et neil käis koolis kirjanik AK. Mulle tehakse kohtumisest tavatult põhjalik ülevaade, ning lõppu jäetakse pommuudis – Lottest tuleb järgmise aasta algul uus film ja mõelda! ta saab endale väikese õe Roosi!

Heal päeval helistan päeva jooksul korduvalt Mammale, et õhtuse kontserdikülastuse suhtes kokku leppida ning ma ei saa teda kätte. Õnneks meenub mulle peale korduvat katsetust, et Mamma internetipanga atribuudid on minu valduses ning et enne kui paanikas kohale tõtata, võiks vaadata, kas kaarti on kasutatud. Jah, käib apteegis, järelikult on olemas. Täitsin siis üksiti juba Mamma tuludeklaratsiooni ka ära.

Esimene inimene, keda ma kontserdil kohtan – kui piletikontrolör välja jätta – on Mamma ning teine minu tütar. Nemanja, kelle üliäge väljanägemine tekitas kahtlusi – kas äkki sellega asi piirdubki? – kuid  hajuvad need esimese poognatõmbega. Tõeline külmavärinakontsert! Mammale oli pilet sünnipäevakingituseks, ja tundub, et ka tema jäi rahule. (Kui hüüab bravo! ja püsti seistes aplodeerib, siis jäi ju?) Kõrreke ja tema peika vist ka.

Lisaks räägib Kõrreke, et nädalavahetusel tuleb ka üks hea kontsert – ning Mamma tahab muidugi kohe sinna minna. (Sest juba pianisti isa, teate, mängis väga hästi!)

Hea päeva õhtu teeb muidugi ettevaatlikuks homse suhtes – Väikevend vaatab minu arvates liiga kaua jalgpalli ja jääb tulega magama. (Kõigele lisaks on ees tantsutund.)