Palavik

Emme, ma süüa eriti ei taha. Ma käisin natuke aega tagasi hiire juures peol ja seal ma sõin kõhu täis. Hiirel oli sünnipäev ja ta sai nelja-aastaseks. Hiir elab talus ja tal on palju loomi. Sada looma. Kassid ja koerad ja koerapojad ja hobune ka. Kui minul tuleb sünnipäev, siis kingi mulle ka koer. Siis see koer lakub mind ja kui tal sünnib poeg, siis on mul koerakutsikas ka.

Kus laelampe tehakse? Tead emme, me võiksime maja täiesti tühjaks teha. Nii et kõik mööbel on ka ära, ainult toad on. Ja kui me veel kõik toad ära koristame, leiame kadunud asjad üles. Venna püstoli ja… Ma juba ühe asja leidsin, selle sinu lauamängu valge nupu.

Aga emme, kui sina ära sured, siis mina küll kurvastan. Aga… miks sa veel elad?

Emme, kui tuleb suvi, ja me läheme reisima, kas siis tulebki maailmalõpp. Kas siis hakkabki see vulkaan purskama?

Ma arvan, et ma jäin haigeks, sest ma üks päev neelasin lasteaias terve kartuli alla. Terve kartuli! Ja siis tuligi köha. Ja jääpurikat limpsisin ka! E, R ja S limpsisid ka! Ma läksin veel täitsa jalgupidi vette, aga mul olid kummikud jalas! Vot siiamaani oli vesi!

Kui ma väike olin, siis ma käisin ükskord metsas ja kärbes hammustas mind ja sa ostsid rohtu ja panid sinna peale, kus kärbes oli hammustanud. Siit ja siit ja siit!

Tempora mutantur

“Ja olla ühe päeva jooksul nii mitmekasvuline – see ajab ju hullusti segadusse.”

“Ei aja,” ütles Tõuk.

“Noh, võib-olla pole teie seda veel kogenud,” sõnas Alice, “aga kui te muutute nukuks -ühel heal päeval te ju muutute selleks – ja hiljem liblikakaks, siis kindlasti tundub teilegi, et see on veidravõitu, eks ole?”

“Üldse mitte,” ütles Tõuk.

“Noh, võib-olla on teie tunded teistsugused,” ütles Alice, “mina võin igatahes ütleda, et mulle tunduks see veider küll.”

“Sulle!” hüüdis Tõuk põlglikult. “Kes sina oled?”

No vot. Nii nagu selle aruteluga siin ennist läks – et kas kellakeeramine on saatanast või mitte – tunnen mina end kah kummaliselt. Võib ju olla, et kellelegi pakub selline aja edasi-tagasi kruttimine rõõmu, kuid Iibisepesas on maad võtnud üleüldine väsimus.

Otsustasin väsimust leevendada nostalgilise kohupiimakoogiga. Ühest toredast kokkamisblogist leidsin retsepti. Välja nägi nagu päris, ja lapsed olid vaimustuses.

Aga Vikerkaare kohviku kohupiimakook maitses lapsepõlves paremini.

Jah, üldiselt ma ikka hädaldan viimasel ajal hullupööra. Küllap oli õigus nii Tõugul, kes väitis Alice´ile, et kolm tolli on suurepärane kasv, kui ka Kaamosel, kes kirjutas väga tabavalt virisejate virinast virisejate üle.

Tsitaat on loomulikult pärit Jaan Kross tõlgitud Alice´ist Imedemaal. See on küll üks neid asju, mis ajas üha ja üha paremaks muutub. Juba lapsena kuulus mu lemmikute hulka ja viimati lugesin mõni kuu tagasi üle ja see oli puhas nauding otsast lõpuni.

Televiisor legorüütlitele

Väikevend ilmub minu juurde, nägu täis tõsidust ja tõelist traagikat:

Emme, keegi on kapiuksel need rõngad ROHELISEKS värvinud.

Imen parasjagu esikus porivaipa ning luban vaatama tulla, kui valmis saan.

Emme, sa pead KOHE tulema.

Vaatan ja tõden, et keegi on tõesti kapiuksel paar rõngast roheliseks värvinud.

Väikevend väga kurvalt:

Mina värvisin need roheliseks Palun vabandust, emme.

Oehh, no mis sa ikka kostad selle peale. Umbes nagu dront Edward Muumipapa memuaarides, kes mõnikord kellegi laiaks võis astuda, aga siis alati kahetses ja matusekulud kinni maksis…

Nojah, Väikevend, aga vaata, et sa enam kapiust ei värvi.

Palju rõõmsamalt:

Jah, ja nüüd saavad mu legorüütlid televiisorit vaadata ja…

Pildil olevad isikud ei ole kirjeldatud sündmustega kuidagi seotud. Lihtsalt niisama pikutasid minu padjal.

Maskuliinsel kursil edasi

Ma pean tunnistama, et ma pole suutnud lõpuni lugeda – seda küll erinevatel põhjustel – ei Šveiki ega Gulagi arhipelaagi. Torjus jääb sisu mõttes kuhugi nende kahe vahele. Tema mälestused teenistsusest Nõukogude Armee tööpatalajonis Kotelnitšis, Kirovi oblastis, lugesin küll läbi.

Sest olid hästi kirjutatud. Süsteemi jaburuse andsid üksiknäited kenasti edasi ja võimaldasid kandvaid üldistusi. Lugedes meenus kohati ka suvel Poolas kuuldud juutide endi poolt tehtud koonduslaagriteemalised naljad. Arvatavasti on huumorimeele säilimine tugevate inimeste tunnus. Need, kes murdusid, nemad nalja ei tee.

Hiljuti loetud Arvo ja Olavi kirjadega võrrelduna tundus, et elu vangilaagris oli umbes samaväärne Punaarmees aja teenimisega.

Raamatu pärliks on muidugi tsitaadid ohvitseride suust. Ühelt poolt ajavad naerma, samas panevad ka küsima, mis tunne oleks elada mitu aastat selliste inimeste alluvuses. Absoluutses alluvuses, nagu sõjaväes ikka.

Kui lahingus padrunid lõppevad, mida siis teha? Tulistada edasi, et viia vaenlased eksiteele.

Kiiremini lund rookima, muidu sulab ära!

Impotendid armees ei teeni! Nad on kavalad! Abielluvad üksteisega, sünnitavad lapsi, aga armeetenistusse, palun, mingu teised!

Kes ei oska ujuda, peab hästi sukelduma!

Tuule suund on muutunud 360 kraadi.

Mis, auto ei lähe käima? Sõidame, pärast käivitad!

Tuumapomm kukub alati epitsentrisse.

Meie armee on võitmatu ainult sellepärast, et tegutseb loogika ja terve mõistuse kiuste.

Hikson, Hopson ja Tatramees

Hikson ja Hopson. Tatramehi pildil ei paista!

Vaata, ma ehitasin turboautod. See Hikson siin on venelane ja Hopson on eestlane. Eestlane on rüütel ja venelane on piraat. Neil on relvad ka kaasas, kui nad võidu ära sõidavad, siis nad võitlevad ka veel.

Emme, mida sa täna lõunaks teed?

Tatraputru? Emme, aga tead, mina ei saa seda süüa, sest mina ei ole lihtsalt Tatramees.

Vaatame nüüd, kes selle võidusõidu võidab? Eestlane on ees!

Emme! sa pead vist uue pildi tegema. Sest üks mõõk oli enne puudu!