Nad said vist kõik tuule tiibadesse?

Õpetajate ajaarvamise järgi on nüüd aasta läbi. Eilsel lõpuaktusel sain oma armsatelt üheksandikelt lisaks kallistustele* kümneid roose ja tõin need kõik üles oma tuppa ka.

Koos kooliaastaga sai läbi ka enam-vähem igasugune elutegevus meie majas.

Igal juhul on toad tühjad, kui välja jätta kass Nurr Siidikera, kes Väikevenna voodil hetk tagasi hämmeldunult silmi pilgutas. Oli see reaktsioon äikese või hiirvaikse maja peale, mine võta kinni.

Kõrreke tuli küll eile õhtul  tagasi. Eks tal oli hommikul juuksuri aeg ka.

Nii et kui täpne olla, siis pole meil praeguseks lahkunud mitte ainult Kõrreke, vaid ka tema juuksed. (Tal on plaan annetada oma aastatepikkuse kasvatuse töö ja vaev Hollandisse, haiguse tõttu juuksed kaotanud lastele parukate tegemiseks.) Aga mina olin täiesti isekalt kurb – see väike patsidega plika on nüüd päriselt läinud. See, keda ma lõuna paiku põgusalt kodus nägin, oli üks teine, üks kena  iseteadlik neiu, lühikeste juuste ja aruka pilguga. (Just sellist tütart olen ma alati tahtnud, sain ma peale esimest ehmatust ise ka aru. Eks ma kohanen.)

Laps ise, see lühikeste juustega plika, läks peale lõunasööki ja uuele õpilaspiletile pildi tegemist õhtul edasi teise linna serva sõbranna juurde aiapeole. Telkima. (Väljas on äike ja vihm.) Mina täitsin  veebis kooliavalduse (laadides siis üles ka foto ühest lühikeste juustega tüdrukust).

Seejärel lahkusid härra ja Suur Vend. Esmalt bussile, seejärel lennukile. (Viimaste andmete kohaselt oli jalgpall kolinud meie elutoast lennujaama. See on ehk kõige harjumatum eemalolek, sest tavaliselt on Suur Vend meil kogu aeg kodus nagu pensionärist vanaisa. Selline jalgpallilembene vanaisa.

Nojah, kui kõik olid kesklinnas auto pealt lahkunud, sõitsin koju, ja lugesin teadet, et Kõrreke on gümnaasiumisse vastu võetud. Võtsin ratta ja sõitsin joogasse.

Ajastus oli täpne. Trenni sõites paistis veel päike ning koju tulles oli parasjagu see hetk, kus vahepeal ei sadanud. Õhk oli küll soe ning taevas oli palju erinevaid siniseid varjundeid. Kodus polnud kedagi. Hõikasin aknast Väikevenda – vastus tuli naabrite aiast. Ka poiss ise tuli peatselt. Magamiskoti järele. Neil oli plaanis telkida. (Väljas on äike ja vihm.)

Imelik on olla tühjas majas. Kuigi – kõrvaltoas on kass ja magamistuba on roosilõhna  täis.

Homme algab puhkus.

*Tänapäevased lapsed on ikka toredad – ma tõesti poleks ette kujutanud, et oleksin ise oma põhikooli lõpus mõnda õpetajat kallistada tahtnud… kusjuures suur kallistamissoov oli mõlemast soost õpilastel. Ma ise oleksin arvanud, et poisid eelistavad pigem kätt suruda…

Koerailm Tartus ei ole saanud lõppu

Ilmselt ilm ajalehte ei loe, sest kuigi lubati, et nüüd läheb ilusaks, sadas terve õhtupoole vihma.

Aga muidu on üks tavaline, kuigi ilmast lähtuvalt pisut unine juuni keskpaik.

Noh, tavaline pole see muidugi ses mõttes, et Kõrreke lõpetab kohe-kohe ametlikult põhikooli ja me kõik oleme talle intensiivselt kaasa elanud. Kuigi väljaastumine on läinud siiski olulisemalt pingevabamalt kui sisseastumine, hea seegi. Laps tegi kuidagi muretu elegantsiga eksamid viitele – ta võis seda muretust lubada küll, sest kiituskirja kaalul polnud (ja läbikukkumist polnud samuti tarvis karta). Täna osales ta oma kooli loodusringi lõpumatkal Piirissaarde, tulles tagasi pihutäie sibulapealsete ja rõõmsa meelega. Pärast kodus vaatasime pildialbumist, missugune oli Piirissaare kord enne Kõrrekest, kui me härraga seal kahekesi käisime. Mõned asjad olid samamoodi, ainult väike kollane puukirik oli vahepeal maha põlenud ning kasse olnud ka kuidagi vähem. Kuigi kõiksugu teisi liike nähtud hulganisti, eriti linde.

Väikevend osaleb loodusmaja linnalaagris. Eile tegeldi kunstiga ja uuriti loodusmaja aiaelanikke. Lapsed said ülesandeks panna kogu leitud fauna ühte anumasse. Lõpuks kukkunud see kahjuks ühel poisil käest ning kõik peale kakandi, vihmaussi ja teo olid põgenenud. Täna käidi linnakodaniku muuseumis. Seal elektrit polnud, kuid Väikevend arvas, et neil, st muuseumitöötajatel,  kodus siiski on, sest ta tegi kindlaks, et neil on iPhone 6 telefon, mida peab ju ometigi laadima. Homme lähevad loodusesse matkama.

Suurel Vennal on endiselt jalgpall. Kuid mitte ainult – kui ma õigesti olen aru saanud, konfereerib ta ülehomme õe lõpuaktust. Täna osteti härraga isegi spetsiaalsed riided. (Härra arvas, et kui ta järgmiseks aastaks veel pikemaks kasvab, siis saab ta need pärast endale.) Praegu on nad mõlemad umbes kuue jala pikkused. Eks näis, kumb pikemaks kasvab!

Mina olen samuti olnud mõõdukalt tubli. Lõpueksam ja suvetööd on sooritatud, võin rahuliku südamega peatsele puhkuse vastu minna.

Eit mustas kleidis ja jalgpall

Ilmar Trulli viimase nädala Ekspressi luuletus tekitas ülima äratundmise. Või oli see hoopis soovmõtlemine – minna (natukeseks) peitu ja loota, et keegi mind (natuke aega) ei leiaks. Viimasel ajal on telefonihelin ikka tähendanud, et kellelgi on midagi vaja. Ja et mina peaksin siis tooma-viima-toitma-ära tegema. Eks ma teen ka. (Eit mustas kleidis on tegelikult hea laps. Paar tundi tagasigi, kui Mamma leidis haiglavoodis lebades, et tal on nüüd ja kohe vaja /…/, võtsin ma autovõtmed ja sain soovitu juba teisest apteegist, lasin haigla ukse taga uksekella – ametlik külastusaeg oli juba kaks tundi läbi –  ja viisin ravimikotikese otse Mammale kätte.)

Mu  vaimse võimekuse sudoku-indikaator on viimased päevad suhteliselt nullis. Tähendab, eks ma lahendan ikka ära, aga aega võtab mitu minutit kauem, kui tavaliselt.

See-eest Suur Vend on tänu jalgpallivõistlustele omas elemendis. Nahkdiivanisse teleka ees on ilmselt vajunud juba temakujuline lohk. (Ma ei saa järele kontrollida, kuna ta istub seal enam-vähem kogu aeg.) Ka Väikevend tunneb mängu vastu huvi, kuigi mitte ehk nii kirglikult. Siiski saab Suur Vend olla Suurem ja Targem Vend, Kes Teab Jalgpallist Kõike. Väikevend kuulab aupaklikult.

Homme on Kõrrekesel viimane eksam. Minul on ka eksam.

Ilmad on küll sellised, noh, nagu meil enne jaani ikka. Hommikul on nii pluss-kuus, õhtuks venitab ehk kümneni välja.

Väikevennaga rokkimas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pileti sai Väikevend jõulukingiks. Kõrreke sellist kinki ei saanud, kuna arvas ise, et tal on põhikooli lõpetamisega piisavalt tegemist, Suur Vend ütles, et talle ei meeldi rahvarohked üritused. Mulle ka ei meeldi, aga kui juhtub olema laulupidu või Queen, siis ma teen erandi.

Niisiis sai Väikevend pileti jõuluks ja mina sünnipäevaks. Väikevend, vähenõudlik, nagu ta on, ütles, et ööbida võime me mõnes tagasihoidlikus basseiniga hotellis, mis pole kontserdipaigast kaugel.

Õnneks on selline hotell ju Pirital täiesti olemas. Ja nii me siis eile läksimegi. Esmalt väike ujumistiir hotelli basseinis ja seejärel rokkima.

Kes soojendas, seda ma tõesti ei tea, sest kõigepealt pidime seisma Väikevennaga suhkruvatisabas, siis pitsasabas ja siis jäätisesabas. Väikevend oli otsekui pidevas erutusseisundis.

Aga õigeks ajaks olime igal juhul lava juures valmis.

Kontsert oli väga äge! Mis oli eelduspärane, kuna nii Queen kui Adam Lambert meeldisid meile väga. Laulsime mõlemad kaasa. Suure osa ajast oli Väikevend mul küll kas süles või seljas, sest sada nelikümmend sentimeetrit on igal juhul vähem kui sada kuuskümmend üks. (Nüüd sai ka selgeks, miks inimene peab käima jõutrenni tegemas – juhul, kui tal tuleb teist süles ja seljas hoida, siis on sellest abi.)

Kusjuures – need esimesed lood olid sellised, noh, korralikud, aga alates Killer Queenist läks asi üha ägedamaks. Adami hääl on ikka võimsa ulatusega. Sarnane on ta veel Freddiele ka hea diktsiooni ja artistlikkuse poolest. Suleboa nägime laval ka ära.

Jalgrattalugu ei olnud, aga kõik muud lemmikud kuulsime ära. Pärast jalutasime hotelli tagasi.

Koju jõudes leidis Kõrreke, et ta oleks ju kah võinud tulla, matemaatikaeksam on ju alles ülehomme. Eks ta järgmisel korral, kui kooli lõpetamine ja Queeni kontsert samale ajale sattuvad, oskab prioriteedid paika panna.

Piibelehelõhn laupäevaõhtul

No vot. Juuni on käes, maikellukesed, kibuvits ja sirel lõhnavad, kui sõidad jalgrattaga mööda aedlinna. Ilm on ebatavaliselt soe, pesu kuivab õues kiiresti ja päikeseallergia on käsivarred villiliseks muutnud. (See ei sega mind päikesepaistet nautimast.)

Kuigi nädal ise oli võrdlemisi hullumeelne. Kahepäevane klassiekskursioon Lõunasse. Samal ajal Mamma endiselt haiglas ja lapsed hoolitsesid enda eest ise. Ja lisaks loomade talitamine – Mamma kass Saba ja meie Siidikera. Siis veel – Kõrreke tegi oma esimese eksami kah. Suur Vend oli naasnud oma klassiekskursioonilt-ellujäämisretkelt, ja oli ilmselt elus, kuigi, kui ma õhtul enne ärasõitu sõbranna sünnipäevalt koju jõudsin, ta juba magas ning kui ma järgmisel hommikul lahkusin, ta veel magas. Vähemasti reageeris ta mu telefonisõnumile kuidas läheb? tervelt kolmetähelise vastusega (Gut). Jah, tõenäoliselt elus.

Just enne ärasõitu palusin sõbrannalt tee peale mõnda Skandinaavia krimkat lugemiseks. Raamat, mis rääkis kadumajäänud kuueaastasest, süvendas mu rongaema-tunnet täiega. Tegu oli muuseas lastekaitsepäevaga!

Lätis oli tore, kuigi Riia loomaaed jääb iga korraga justkui pisemaks. Jurmalas saime varbad vettegi pista. Ostsin süütunde leevendamiseks kõigile isiklikele lastele kaubanduskeskusest mõne hilbu, Väikevennale, tõsi küll, ka selle pärast, et ma polnud kindel, et ta oma viisakaid, aktuseks sobivaid rõivaid vahepeal selga ei pane ja ära ei määri. Raamatu lugesin bussis läbi. Reis oli meeleolukas, kuigi lapsi päriselt ära väsitada ei õnnestunud isegi mitte viimasel päeval seikluspargis.

Kodus olid kõik lapsed ja kassid elus. Suur Vend oli käinud kassi toitmas. Kõrreke tomateid kastmas ja Mammat vaatamas, no ja eksami tegi ka üheksakümnekuuepunktiliselt ära. Lisaks oli selge, et kass Saba, keda kellegi seni polnud näha õnnestunud, oli end siiski ilmutanud naabrimammile ja tema lapselapselapsele. Toad polnudki nii hirmus segamini, lilled olid kastetud. Tõin Lätist šokolaadi ja küpsist ka. Jäätisevabrikus degusteeritud elu parimat jäätist ei saanud kahjuks kaasa tuua.

Reede varahommikul tõin poistele lilled. Ime küll, ka Suur Vend tahab endiselt oma õpetajale lille viia, Väikevennast, kes teab, et kui ta lille annab, siis õpetaja kallistab ja soovib ilusat suve, rääkimata. Vähemasti sain oma juuniori seekord ise kooli viia. Riiast ostetud rõivad läksid kohe kasutusse, vähemasti Väikevennal. Peale aktust ja tunnistuste jagamist ja saamist tõin omaenda lilled ja lapse koju. Väikevenna tunnistus oli täitsa hea, lisaks kiidukiri robootikahuvilisele mõtlejale, Suurel Vennal ootuspärane. Ise läksin veel töö-juure üritusele, mis oli üle ootuste meeleolukas. (On aga Haaslaval alles mehed – ja kuidas nad veel laulavad!) Noh, ja ööbisin ma sedakorda kodus.

Hommik oli õndsus – tegin putru, kõik sõid. Edasi olen vaikselt koristanud, pesu pesnud, trenni jõudnud, näinud Mammat rulaatoriga haiglakoridoris ringi kärutamas, Mamma palvel apteegis käinud, veel süüa teinud, Väikevennale lugenud.

Õpilaste toodud lilledest tõin  piibelehed  üles, oma tuppa ja nüüd ma siin siis olen. Suvi on käega katsuda ja lõhnab täiuslikult.