Perenaise, omnivoori ja herbivoori elust

Pühapäevalõunaks sõime seekord kana.

Kõik tõstsid omale toidu ette, Väikevend jäi aga mõttesse:

Emme, kas need on inimesed kondid?

Ei ole inimese omad, kana omad on.

Aga kes kana kinni püüdis? Ja miks me sööme kanakest?! nõudis Väikevend nüüd juba mõningase nördimusega.

Suurem Vend selgitab: Mõned inimesed ei söö ka kana ja üldse loomi, sest neil on loomakestest kahju. Nemad on taimetoitlased.

Õde Kõrreke täpsustab terminoloogiat: Jah, nemad on herbivoorid. Meie oleme omnivoorid.

Mina mõtlesin jälle sellele, kuidas minu lapsepõlves oli perenaise elu nii paljus erinev. Kõigepealt oleks tulnud seista poesabas või minna turule ning osta terve kana, kui muidugi üldse oli parasjagu kana saada. (Võimalik, et planeeritud kana asemel tuli hoopis hakkliha osta.)  Siis see maitsestada ja ahju panna – Mamma tegi mäletatavasti kana hõbepaberis – muuseas, ka hõbepaberit ei olnud saada. (Mina ostsin maitsestatud koivad.)  Riisi keetis ta väikeses alumiiniumkastrulis, ikka nii, et mõõtis riisi ja vee potti. (Alumiinium on vist tänapäeval ebatervislikuks tunnistatud? Mul oli pruun riis keedukotikestega) Porgandisalatit riivis ta küll samamoodi nagu mina ja pani juurde vist suhkrut, kui ma õigesti mäletan. (Mina pannen ananassikompotti.)

Igal juhul ei tundnud ma ennast mitte vähem tublina kui Mamma omal ajal – no näed, ikka nii tore on mõnikord korralikku lõunasööki teha.

Advertisements

Kõnelused lastega unes ja ilmsi

Eile hilisõhtul tütrele peale peapesu lokipatse tehes tuli jutuks ka see, kuidas ta nädalavahetusel keset ööd haigeks jäi.

-Ja siis ma tulin sinu juurde ja ütlesin, et ma oksendasin oma linad ja teki täis, aga sina ei saanud algul midagi aru.

Ütlesid algul ainult midagi naljakat.

Mida siis?

-“Täpsusta, mulle, palun, mis asi see tekk on.” Aga pärast tõusid ikka püsti ja andsid puhtad linad ja teki.

(Ee… noh, tore ju, et ma lõpuks siis ikka aru sain, mis see tekk on.)

Täna Väikevennale lasteaeda järele minnes sattusime üheaegselt tema lasteaiasemu J emaga.

Tuli jutuks ummistunud lasteaiaparkla ning J ema täheldas, et õnneks elavad nemad nii lähedal, et saavad kelguga lasteaias käia.

Jah, meie elame N tänav 4, täpsustas J ise.

Väikevend autole lastitud, sõitsime sama tänavat mööda kodu poole. Kui ma ühel ristmikul kiiruse maha võtsin, küsis Väikevend abivalmilt:

Emme, kas sa otsid J maja? See oli number neli, tead, selline kolmnurk ja siis üks pikk kriips alla!

(Jah, Väikevend, kuidas ma küll päeviti ilma sinuta toime tulen?)

Õhtul sain ma siiski täiesti iseseisvalt hakkama rullbiskviidiga. Kõik lapsed sõid kiitsid (sageli tõmbab keegi ikka nina vingu) . No oli jah hea, vahele sai Nopri kirssidega jogurtit ja peale demerarat. Ning Väikevenda magama pannes sain veel kiita ilusate kõrvarõngaste eest. Asi seegi.



Kehkenduse neli tehet – kiitmine, nahutamine, jorutamine ja pragamine

Möödunud nädalal oli palju eri ilmeid.

Päikesetõus möödunud pühapäeval. Ma ei tea, mis mõtted sinul, lugeja, seda nähes tekivad - mina igatahes läksin ujuma.

Näiteks üks päev, millel oli nii töö nägu ees, et ma ei jõudnud isegi Väikevennale lasteaeda järele. (Vanaema tõi ta ikka ära.)

Või siis üks teine, kui mul oli vaba aega rohkem, kuid suurema osa sellest ootasin ma kodus töömehi.

Reede õhtul vaatasime lastega Rapuntslit. Peen kompilatsioon viimaste kümnendite filmikunstist. Vettevajuv armastajapaarike nagu Titanicus, põgenemine mööda majakatuseid nagu tegi Johnny Depp Turistis, röövlikõrts nagu Kariibi mere piraatides, hobulausumine veel pealekauba. Sai südamest naerda (eriti Kõrreke) ja põnevusest küüned peopessa lükata (eriti Väikevend). Lõppjäreldus läbi Väikevenna suu: See varas ei olnudki varas, vaid ainult tavaline pätt! Niisiis – õnnelik lõpp, nagu võib järeldada.

Laupäeval sain jälle vastata huvitavatele küsimustele.

Väikevend: Emme, mis asja sul vaja ei ole – kas diivanit või pingviini?

Suur Vend: Emme, kui sa suvel Poolas käisid, kas sa Justina Kowalczykut ka nägid?

Suurele Vennale ostsime poest hundisussid ja punase mulinee. Nad hakkavad tööõpetuses kuuldavasti punast südant tikkima.

Lisaks sain teada, et trenni minnes on võimalik koju unustada ka käterätt. Seni teadsin, et saab unustada juukseharja ja trikood. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Hundijalgne. Õhtul lapsele head ööd soovima minnes oli päris naljakas vaatepilt - hunt on magama läinud ja jalad korralikult voodi ette asetanud.

Tänane äratus oli aga sootuks keset ööd – nimelt oli tütrekesel avaldunud kõhuviirus. Niisiis linad masinasse ja oksekauss voodi ette. Ühest asjast tundis Kõrreke tõsist heameelt – hommikul ei kutsunud keegi teda kaerahelbeputru sööma.

Igaks juhuks käisin hommikul lisaks apteegile ka toidupoes ja varusin külmkapitäie toitu – juhuks kui ka mina haigeks jääma peaksin.

Õhtu on veel ees. Paljugi, mis juhtuda võib.

Sa ei tea, mis on termistor? No mida sa siis üldse tead?!

Need kuldsed sõnad kuuluvad mu omaaegsele füüsikaõpetajale. Ma ei tea muuseas siiamaani, mis asi on termistor.

Aga nüüd tuleb veel hullem.

Minu kolmandas klassis käiv poeg tuli eile minu juurde oma loodusõpetuse küsimustega.

(Näiteks: Miks on jää peal raske liikuma hakata? -Hmm, pole küll tähele pannud…)

Õnneks oli võimalus soovitada: Kuule, helista parem issile!

Tõde ja Õigus

Mõned päevad tagasi oli vaja Väikevend hoiustada kaubanduskeskuse mängutuppa (mis talle iseenesest väga meeldib). Minu rahakotis tol hetkel sobivat münti ei leidunud, kuid mu vanem poeg tuli mulle heal meelel appi.

Eile hommikul andsin mündi poisile tagasi.

Väikevend arutles:

Aga kui mina olin mängutoas… siis peaksin ju mina mündi saama!

 

*

Mängin oma lastega memoriini. Kõrrekese kommentaar:

Haugi mälu on viis sekundit. Sinul, emme, on see veelgi lühem!

 

 

Agnes ja Gabriel mõnisada aastat hiljem

Polli päevikuid olin ma vaatama läinud juba kolmel korral – ning seejuures ära näinud kaks muud filmi, kuid päevikuid mitte. (Esimesel korral olin parasjagu kinoparklasse sisse sõitmas – see oli mu ainsal lühemal tööpäeval – kui helistas mu poeg ning teatas, et oli võtme koju unustanud. Teisel korral jõudsin hästi täpselt enne filmi algust ning piletid olid otsas. Ning kolmandal  vaatasin ilmselt päeva valesti, igal juhul nägin ära Turisti koos Deppi ja Joliega, kuid soovitud film oli ikka nägemata.) Viisin lapsed ööseks vanaema juurde ning kutsusin Mamma kah kinno. Piletid ostsin juba varem ära. Kusjuures Mammal, erinevalt minust, oli seljataga üksainus Polli päevikute üksainus ebaõnnestunud katse.

See on üks kõige filmilikumaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Üks asi on muidugi lugu ise, aga teine see, kuids seda lugu räägiti. Tegelikult ju mõnes mõttes nagu Agnes ja Gabriel, ainult et Liivi sõja asemel oli algamas Esimene maailmasõda.

Ja filmid on samuti Viimse reliivia aegadest muutunud. Nii nagu praegusel ajal on raske leida krimkat, mille lahenduse käigus ei ilmneks minegeid seksuaalseid ja/või sadistlikke tegusid, on ka filmilood teistsugused.

Muidugi on see baltisaksa subkultuur ses mõttes tänuväärt aines. Nad olid kõik oma üleharituses ja mõtestatud tegevuse puudumises rohkemal või vähemal määral väändunud. See tehti selgeks juba avastseenides.

Daam mängib tšellot. Küsib härralt:

Kes su tütrele vastu läheb?

Paul läheb.

Paul on ikka veel kapis.

Paul, kes on karistuseks kappi kinni pandud, pole mingi mudilane, vaid arvata nii kuueteistkümnene noorsand.

Vastu läheb ta oma kasuisa tütrele, kes saabub isa juurde, ning tema pagasi seas on kirst ema surnukehaga ning aborteeritud siiami kaksikute preparaat.

Dekadents, spliin ja eskapism. (Kas kõige selle kohta on ka sobivat eestikeelset sõna?) Samal ajal pole ju tegu sellise traditsioonilise valitseva klassiga, sest Vene keisririigi viimastel aastatel oli ju venestamine kärpinud nii mõndagi senist privileegi.

Muidugi oli üksikasjades mõningaid küsitavusi. (Nii näiteks arutasime sõbraga juba varem, kui mul film nägemata, kas kahekümne tuuris eestlase nimi võis 1914 olla Meelis – arvatavasti vist pigem mitte. Ja et kas talupojad – kes filmis olid pigem küll ju markeeritud – olid ikka nii vaesed siis, nagu film neid näitas. Ilmselt võisid olla, kuigi oli ka erandeid.) Aga samas ma arvan, et kunstilikavatsuslikus filmis pole need üksikasjad nii olulised (võrreldes näiteks õppefilmiga Tuulepealne maa).

Film oli tegelikult võimas. Mitte ainult need ajaloo asjad, vaid need, mis on tähtsamad. Armastus, ausus ja humaansus.  Või nende puudumine.

Mamma oli  samuti vaimustuses. Endale omaselt oli ta muidugi mures, et kas nad seal välismaal saavad ikka filmist aru. (Jah, ikka veel see ei-tea-mis-küll-teised arvavad…

Noh, uurisin pärast ineternetist ning võisin Mammale helistada ja teda rahustada – filmile on koguni auhind antud. Nii et ehk ikka siis saavad aru.)

Uus raha, kurepesad ja olematu koer

Hindade täpne meelespidamine ei ole mul kunagi välja tulnud juba seetõttu, et mul ei olegi sellist päris kodupoodi. Suvel jalgrattaga käin küll piima ja leiva järel lähimas, aga kuna muul ajal sõidan igapäevaselt läbi terve linna tööle ja sealt koju, käin ma, olenevalt juba muudest asjaajamistest, umbes viies erinevas poes. Aga sellegipoolest on mul raske uskuda, et veisehakkliha maksis krooniajal 73 krooni kilo, nagu ta nüüd ümber arvutades tuleb.

Mõni hind on lihtsalt naljakas – nii maksis spordiklubi kuukaart nüüd 31.32.

Münte lugedes meenub kuidagi iseenesest lapsepõlv. Siis maksis ju näiteks piimapudel koos taaraga 28 kopikat, või 68, limonaad (koos pudeliga) 18 või 20, kõige kallim Eskimo jäätis 28. Kamašokolaad oli vist 16 kopikat ( ja seda kulus peale kooli nagu leiba, samuti nagu ka kurepesi, mille hind saja grammi kohta on mul meelest läinud, aga hästi odavad olid kooli vastas poes).  Kui ema või isa saatis poodi, võis tagasisaadud kopikad endale jätta.

Täna hommikul poest kuulsin tahtmatult pealt pensionieas abielupaari.

Mis sa seda raha ikka välja võtad, maksame parem kaardiga, ütles praktilise meelega härra.

Aga näha tahaks! ohkas proua.

Poest tulles keetsin suppi. Kui ma kontidelt liha puhastasin, ütles Vanem Vend:

No näed ise ka – kui meil oleks koer, ei peaks konte minema viskama, vaid saaks kondid talle anda!

Tõepoolest, kokkuhoid missugune.

Väikevend oli suuremaga nõus nagu ikka.