September läbi. Kreedit ja deebet

Esimene koolikuu saab tänasega mööda. Vastavate rõõmude ja murede sissekasseerimine ja välja maksmine on täie vungiga käimas.

Kahe koolilapse emana on praegu tunne, et mul on käes ebemeis võililletutt. Nii kui peale hingan, lendab laiali. Aga jah, esimene aasta, kus mõlemad koolialapsed hoiavad oma kooliasjad suuremalt jaolt ise korras ja tunnevad seejuures veel kooliskäimisest rõõmu. Selline üürike hetk ilmselt, enne kui läheb väga puberteediks kätte.

Olen osalenud sel kuul ühel lasteaia ja kindlaksmääramata arvul kooli lapsevanemate koosolekutel. Kindlaksmääramata seetõttu, et koolis käisin üld- ja poisi klassikoosolekul, tütre õpetajaga rääkisin omavahel peale koosoleku lõppu. Ehk ei lähe uue klassijuhataja juures kohe luuserlapsevanemana kirja?

Koolikoosolekul oli direktori sõnavõtt endistviisi elamusi pakkuv. Ma ei tea ainsatki teist oraatorit, kelle üleminek sussikottidelt põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisele oleks nõnda sujuv.

Poja klassijuhatajaks on sportlikule klassile igati sobivalt kehalise kasvatuse õpetaja. Vaimustus tundub olevat vastastikune. (Nad ootavad mind staadionil rivis! ütles õpetaja.) Koosoleku kasuteguriks oli kindlasti lapsevanemate ühisotsus piirata laste arvutikasutusaeg tunnile päevas – ja vajadusel sellele samale otsusele viidata. Üks isa rääkis ka oma tütre küberkiusamise katsest (mis tegelikult tänu täiskasvanu kiirele sekkumisele ka suhteliselt valutult lõppes).

Aga enne kui ma lõpuks omaenese tütre õpetaja juurde jõudsin, kuulsin juba mitmelt poolt tema kohta jutte. Õigemini tema sõnade kohta samal koolipäeval.

Nimelt oli ta – korralik õpilane, nagu ta on – enne tunni algust ninapidi õpikus.

Nohik!
oli klassiõde talle hõiganud.

Noh, kui ma olengi nohik, tahan ma igatahes olla nohikute seas esimene! ei jäänud mu tütar vastust võlgu.

Enne kojuminekut kuulsin seda lugu kolmest eri suust. Kodus kehitas tütar õlgu ja täpsustas sõnastust.

Mis veel? Hommikune ärkamine on juba sisse harjunud. Meie koolis tähistati täna õpetajate päeva ja ma sain kingiks helkuri. Toidupoes ostsin enne auto ülevaatusele viimist autoapteegi – pärast, nagu selgus, seda polnudki vaja – ja pulberkustuti ja sain kingiks tasuta Õhtulehe. Nii et teine kingitus ka siis. (Meeldivast nooremehest, kes mu kuuendikele kontrolltöö läbi viis – ma lubasin neil ainult üks kord töö enda kätte tagasi võtta ja vead ära parandada – pole mõtet rääkidagi. Kõik said head hinded ja olid rahul.)

Kõige toredam saabuva 1. oktoobri juures on muidugi see, et poole aasta pärast algab juba aprill!

Võistlustest ja muidu seltsielust

Täna peale tööpäeva lõppu oli mul igati teretulnud võimalus parkida auto paarsada meetrit edasi ja minna vaadata oma poja võistlemist. Koolidevaheline teatejooks.

Emotsioone oli rohkem kui Eesti jalgpallikoondise mängule kaasa elades. Kui minu poja meeskond, kes pea kogu esimese jooksu oli juhtinud, lõpuks selles jooksus viimaseks jäi (sest varumees oli kah mingil põhjusel jooksma pääsenud ja nii jooksis lihtsalt üks võistleja rohkem), tulid ikka nördimusest pisarad silma. Siis võitsid nad neli järgmist võistlust järjest – ning jäid lõpuks üheainsa punkitga kokkuvõttes teiseks. (Kaotasid seejuures minu enda koolile.)

Tundetulv oli suur ja segane. Ilm seevastu oli ilus ja lapsed olid siredad ja kiired. Suurema osa oma elust spordivõhikuna elanud, olen ma tulvil imetlust kogu selle võistlusmelu suhtes. Aus mäng otsast lõpuni. Kooli esindamiseks korraldati katsevõistlused. Kõik õpilased jooksid – ja kümme kiiremat poissi ja tüdrukut pääsesid meeskonda. Minu poiss oli oma klassis teine (ta ise ei väsi rõhutamast asjaolu, et oli enne saalihokit mängides kergelt jalga vigasatnud).

Pärast – õnneks esialgse äparduse järel siiski tõusvas joones kulgenud võistlusi – võtsin neli noorsportlast oma auto peale. No tõesti toredad ja asjalikud lapsed!

Hiljem tuli oma pojaga jutuks, et neil on üldse hästi sportlik klass – kümnest poisist meeskonnas oli viis nende klassist – aga et mõni laps on jälle teisel viisil tubli. Näiteks üks mu poja hea sõber, kes küll väga kiire pole, aga kellel on eriline anne saada sõbraks mitte ainult oma eakaaslaste, vaid ka kõigi eakaaslaste emade-isade ja õdede-vendadega. Või üks klassiõde, kellel on jälle eriliselt ilus lauluhääl.

Minu poisi kirev päev jätkus trennikaaslase sünnipäevaga. Ma ise tõin koju Väikevenna – ka temal oli kapis sünnipäevakutse. Klassiõhtult naases tütar Kõrreke. Viisin ta muusikakooli ja sain teel kuulda, et nende kamba playback tuli kõige paremini välja, et viktoriinis läks neil hästi (võistkonna nimeks Must masendus) ja et tema toodud kommid olid läinud kui soojad saiad. (Soovitasin võtta järgmine kord sooje saiu, et vaadata, kes need lähevad siis sama hästi kui kommid.)

Päris õhtul tõin veel Suure Venna sünnipäevalt koju. Mis oli igati tark tegu, kuna mu suur ja tubli poeg oli läinud kodust välja T-särgi ja teksade väel. (Aga kindad olid kaasas!)

Dressid kuivavad juba restil – homme on ju vaja trenni minna.

Pidusid

a)jõnglastele

Suure Venna viimane sünnipäev sai peetud täiesti ebamoodsalt kodus. Kodusel peol on lisaks toredatele külgedele ka omad ohud, mis augusti viimasel päeval kõik kenasti ka näitlikustatud said (naabrite kasvuhooneklaas – purunes küll sportlike mängude käigus – aga ikkagi, äädikakärbeste invasioon kui laual on mitmeid tunde väärt toitu ja jooki ning enam kui kuuetunnine kestvus, mis erinevalt sünnipäevapidajast endast mõnele pereliikmele siiski liiast tundus, kui tuua siinkohal paar näidet).

Niisiis ei tekitanud Väikevenna idee oma pidu mängutoas pidada kelleski erilisi vastuväiteid. Seda enam, et Väikevend leidis osava projekijuhina ka sponsori (oma isikliku isa näol).

Kurva tõsiasjana selgus paraku, et kodulehel väljareklaamitud rüütel on vahepeal kolinud pealinna, kuid me saime piraadi. Minu ülesandeks oli toit lahti pakkida, serveerida – ning pärast suur osa uuesti sisse pakkida. Olgu küll, et paar külalist panustasid toidule hoolega – lasteaiasemu SJ väitis seejuures, et oma sünnipäeval sõi ta üksi ära kogu söögi – kuid ülejäänud veetsid suurema osa ajast seltskondlike ja kasvatuslike mängudega. (Koduvana tädi osas piraat.)

Pidu oli tore ja kingitused Väikevenna eksperthinnangul ägedad – peamiselt legodest kokkupandavad koletised, mitut sorti autod ja muu seesugune väärt kraam.

b)sinus eneses

Pariis! Sellega on muidugi kõik öeldud. Täna käisime suuremate lastega üheskoos kinos – tegelikult mõtlesin üksi minna, aga Suurel Vennal on viimasel ajal tekkinud tarvidus mind kontrollida (kas kellelgi on veel tunne, et Suur Vend jälgib?) ja nii ma leidsingi end ostmas ühe asemel kolme kinopiletit.

Film oli Väga Woody Allen. Muinasjutt suure hulga klišeedega. Aga see vist ongi muinasjuttudele omane? Ilus linn, ilus muusika ilusad lood. Ja nagu muinasjutus ikka, ei tekinud hetkekski kahtlust, kellele kaasa elada.

Oh, kes ei tahaks elada 1920. aastate Pariisis!?

Tegelikult tekkis kiusatus ka Hemingway Pidu sinus eneses üle lugeda. Lugesin vist kooliajal ja mulle justkui tundub, et see meeldis mulle rohkem kui muu Hemingway. (Minu halva kirjandusliku maitse tõestuseks olgu siinkohal ausalt öeldud, et Muumipapa ja meri meeldib mulle kindlalt rohkem kui Vanamees ja meri.)

Ekstreemsport pole nõrkadele

Viisin eile õhtul auto remonti. Hommik sujus sellegipoolest kenasti – ärgata tuli küll veerand tundi varem, kuid võimalus hommikul rattaga üle silla sõites just Emajõe kohale tõusvat päikest näha kaalus selle üles.

Õhtune käik küsis aga kleiti ja kontsakinga, nii et läksin bussi peale. Kohale ma jõudisn, aga pärast koju enam mitte. Neli minutit enne bussi väljumisaega peatusse minnes nägin parasjagu tagatulesid. Bussi omi. Järgmine võimalus tunni aja pärast.

Helistasin siis bussipeatuses kirjas olnud numbril – seal soovitati kaebus kirjutada ja taksoarve esitada. 3.80 – no olgem ausad, kes see viitsib. Aga ikkagi – usukumatu, et inimesed igapäevaselt igale poole ja õigeaegselt jõuavad!

Nii et kui siis remondimees ütles, et tal oli autoga mure, ei saanud ma jätta kurtmata, et mul oli ilma autota ka mure!

Teiseks ei saa ma aru, kuidas õnnestub inimestel ikkagi regulaarselt telekat vaadata. Ma üritasin kah. Troonide mäng ju!

Esmalt unejutt tavapäraselt kiiremini ette vuristada. Siis vestlus suurema pojaga, kes naases hilisest trennist muljete ja sünnipäevakutsega. (Film oli juba alanud!)

Siis tuleb tütar ning nähes ema teleka ees, lööb oma jala kolksuga ära – silmitseb veelkord telekat vaadata püüdvat ema pika pilguga – ning sõnab rõhuga: Palun vabandust, et ma jala ära lõin. Kas sa saad mulle helistada, mul on telefon kadunud.

Lähen omakorda demonstratiivse pahurusega käekotist telefoni otsima.

No tõesti, ise tahab veel ema olla!

Ma arvan, et ma pean veel harjutama!

Kuidas saada endale tank?

Kui kunagi ammusel ajal oli rohi rohelisem ja suved sumedamad, ning Eesti kroon oli veel täiesti uus raha, lugesin ajalehest õudusttekitavast tänavaküsitlusest. Küsiti inimeste esimeste krooniostude kohta. Ja üks proua siis teatas, et tema ostis esimese asjana pojale mängupüstoli. Kohutav!

Ja näedsa, ei möödu kahtkümmet aastatki, kui ma lähen poodi ja ostan oma isiklikule pojale tanki. Eurode eest küll – pole ehk siiski nii pühadustteotav – aga ikkagi.

Oli mul veel mõni muu võimalus?

Kui ma Väikevennalt küsisin, kas ta ootab rohkem seda, et tal tuleb sünnipäev või seda, et ta saab kingiks tanki, mõtles ta päris pikalt järele.

Seda, et ma saan tanki, vastas ta viimaks.

Iga kord, kui me sattusime kaubanduskeskusese, viis ta mind oma tanki vaatama. Kindluse mõttes näitas ta tanki muidugi ka vennale, Vanaemale ja Mammale.

Õhtul enne magamaminekut selgitas ta veel täpselt, kuhu tank tuleb panna.

Sest hommikul ärgates on ta ju igal juhul tankiomanik. Viieaastane veel pealekauba!