Läbi. Justkui

Piinlik öeldagi, aga mulle isiklikult meeldis ja sobis. Mulle meeldis vähem suhelda, rohkelt looduses käia, igapäevaselt kodus lõunat teha, ilma äratuskellata tõusta, tööpäeva jooksul kasse silitada ja oma isiklike lastega rääkida. Unehäireid, mis on olnud mõniteist aastat mu lakkamatud kaaslased, on täiesti kadunud. Peavalutablettide kohta, mida ma varem leidsin oma kotist pimesigi, pole ma kindel, kas neid seal üldse on. Hemoglobiin oli esimest korda üle pika aja niipalju kõrge, et mind lubati verd loovutama. Pole ühelgi varasemal aastal aprillikuust alates regulaarselt jões ujumas käinud.

Aga kas ma tahaksin seda uuesti? Ei. Ja mitte sellepärast, et kõike seda, mis ma just eespool kirja panin, oleks kuidagi ülearu või oleksin ma millestki tüdinenud.

Väikevend rääkis kui suurt imeasja, kui kirjandusõpetaja palus neil tabelisse kirja panna viimane raamat sobiva märksõnaga vaba valik, et kujuta ette, ema, meil on klassis mõni õpilane, kellel pole kodus ühtegi raamatut. Ja kui õpetaja olevat ühes veebitunnis küsinud, kui paljud on saanud raamatuid kingituseks, siis olevat peale Väikevenna veel vaid kuus-seitse last.

(Väikevend ise võttiski mõnuga ette omale jõulukingiks saadud Seitsme kuningriigi rüütli ning tema vaimustusel polnud otsa ega äärt, kui ta avastas, et vähe sellest, et kirjanikuhärra näeb tore ja tüse välja – äkki sai lapsepõlves Karlssoniga liialdatud, kuna Väikevennale tunduvad kõhukad härrasmehed alati kuidagi sümpaatsed? – vaid et neil on ka samal päeval sünnipäev! Ka eelmine, aprillikuu raamat Robinson Crusoe näol oli meil kenast riiulist võtta – küll härra isa lapsepõlveraamatute pärandusena. Too meeldis mu noorimale võsukesele samuti sedavõrd, et ta oli koguni järelsõna läbi lugenud.)

Ja lisaks näen ma kurvastavalt, et on ka päris väikesi koolilapsi, kes on distantsõppesse justkui täiesti omapead ulpima jäänud ning see tundub kohutavalt ebaõiglane. Meenuvad kuldsed sõnad Südameringist: päris koolis olid kord, distsipliin ja kõik muud head asjad, öelduna surmtõsise kaheksa-aastase suust.

Poisid käivad jälle trennis, eelmisel nädalal veel staadionil, nüüd juba siseruumides. Ka mina käisin möödunud nädalal parkimisplatsizumbas, aga eile pääsesin juba vesivõimlema (õhtul avastasin, et ühes trennis oli tekkinud üks vaba koht!) Rahvarohketesse kohtadesse ilma hädavajaduseta ei taha siiski minna. Samas olen sinna sattunud – korra turule, kaks korda kaubanduskeskusesse. Nädala lõpul teen ilmselt jalutuskäigu raamatukokku.  Maskid, eeskujulikult kodumaine käsitöö, on mul küll olemas, aga ette ma neid ei pane, kui just ei kästa – väga ebamugav on, nagu selgus. (Vähemalt olen Eesti väikeettevõtlust toetanud!)

Otsapidi saab kõik jälle omaks. Kord, distsipliin ja peavalutabletid.

Mai. Pidulikult ja argiselt

Emadepäeva hommik algas nagu viimase aja headel hommikutel ikka, ujumistiiruga Emajões. Vesi on juba kümmekond ja pisut enamgi kraadi soe ka.

Tulin koju ja – taram! – nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja mu poisid, soovisid mulle head emadepäeva ning vähe sellest – nad olid seni, kuni ma ujumas käisin, ärganud, keetnud kannutäie kohvi ning teinud mulle valmis võileivad ja omleti! Ning laual seisis mu emadepäevakingitus – juustupoe kinkekaart ning pudel käsitööõlut! (Seda see paari päeva tagune küsimus, kas ma armastan heledat või tumedat õlut, ning et kui suureks juustusõbraks ma ennast pean, siis tähendaski!) Hommikuse õllejoomisharjumuse pean endale muidugi alles sisse harjutama.

Oh jah. Läksin heldinult ka Mamma juurde, kes eelistas veel kodust mitte välja tulla. Viisin talle samuti emadepäevakingituse – sedakorda söödava (soetatud turult ja väiketootjatelt), kolm kollast krüsanteemitutti ning rosinana mitu rootsi krimkat. Loeme praegu mõlemad Läckbergi – minu viimase aja tõeliselt hea leid. Meile Mammaga väga meeldivad, nii et on, millest rääkida. Lisaks arvas Mamma, et me võiksime kahepeale ära osta ka Käbini päevikud. Õudsetest teemadest on Mammaga ikka südantkosutav rääkida.

Lõunaks tegin kolme juustu pastat. Ka Kõrreke tuli oma peikaga. Sain suure kimbu kollaseid lilli.

20200510_141436

Seda, et lilled peavad olema kollased, teab meie peres igaüks. Aga selles, kas mulle üldse kunagi elus on varem lillekimp tellitud, ma küll kindel pole.

Väga tore päev oli, no tõesti. Õhtul helistas veel Mamma ja ütles, et ta mõtles Käbini osas ümber, ostku ma see raamat ikka tema pangakaardiga.

Järgmisel päeva kulges kõik muidugi argiselt edasi. Kodusõppimisel on omad kõrg- ja madalhetked. Kõrghetk oli näiteks eelmisel nädalal, kui Väikevend maalis kunstiõpetuses Vaadet aknast otse õe kunstnikust peika juhendamisel, tegi loodusõpetust õega, saksa keelt isaga ning ajaloo teema lasi emal selgeks rääkida. Imeline! Siis saabub jälle päev, kui isaga jääb saksa keel tegemata (kumbki arvas, et teine pidi helistama), muusika esitlus tuleb uuesti üle vaadata ning motiveerimaks last ära tegema kunstiõpetuse reklaami mõnele Eesti tootele, pean pakkuma altkäemaksuks sedasama toodet ennast (mustikatükkidega valge šokolaad, Väikevenna lemmik). Kohustusliku kirjanduse lugemine jääb vahele ning selleks, et inimeseõpetuse mõistekaart tehtud saaks, pean kasutama võtet ema-käib-niikaua-närvidele-et-lihtsam-on-asi-ära-teha. (Populaarsust sellega just ei kogu, võin kinnitada.)

Täna läksime peale kooli ja trenni ka lõpuks kaubanduskusesse, kuna Väikevend on oma trenniriietest isoleerumise käigus välja kasvanud. Avastasin, et olin telefoni koju jätnud – aga me oleme ju kogu aeg koos. Nii, spordipoes oli saba. Jätsin Väikevenna oma pangakaardiga sappa ning läksin kõrvalpoodi, maksa ära ja tule järele. Loomulikult pidasin ma silmas toidupoodi. Seejärel tegin põhjaliku tiiru toidupoes,  ootasin Väikevenda, jätsin ostud ja puldi ootele, käisin teda spordipoest otsimas, tegin uuesti tiiru toidupoes, veel sama ring (sport ja toit siis) ning vestlesin müüjaga. (Äkki sattus laps paanikasse? – See laps ei sattunud paanikasse ka siis kui ta oli kolm ja mitte kolmteist...) Maksin oma ostu kliendikaardil olevate punktidega kinni ning otsustasin koju sõita. Nägin juba nurga tagant lillelettide juures olnud istmel paistmas tuttavat punast tossu. Väikevend.

No ma käsin mõlemas kõrvalpoes, mitu korda. Isegi proovikabiinide juures hüüdsin “Ema!” (Teismelise jaoks ilmselt piinlikkuse tipp…)

Väikevend võttis poekotid ja kandis need autosse.

Ema, ma ei tahtnud nii seksistlikult mõelda, et naised käivad ainult süüa ostmas. Sellepärast ma sind riidepoodidest otsisingi!

Nojah. Kui mõnel õhtul närv peaks mustaks minema, on mul ju külmikus pudel käsitööõlut. Maailma ägedaimatelt lastelt.