Kevadpäike, ja-jah…

Viis aastat tagasi kirjutasin siia blokki esimest korda. Tore on seda praegu lugeda – näedsa, minu elu viis aastat tagasi! No ja siis veel vana blogi ka, veel kaks aastat. Tunnen end mõnikord vanana nagu mõni kilpkonn oma kilbirõngaste koorma all, ja siin need ringid siis ongi.

Kõik kordub. Nii omaenda peres kui tööl on olnud põhjust viimastel päevadel meenutada oma teismeliseiga. Ma ei tahaks seda enam läbi elada, õnneks ise enam ei pea ka – aga õpilaste ja isiklike laste puhul pole pääsu.

Üha raskem on tegelikult siia kirjutada. Samas on see justkui kohustus auditooriumi ees, umbes nagu oli see paks tädi Frannys ja Zooeys, kelle rõõmuks tuli raadios esitada Tarka last. Teinekord tundub, pole justkui jaksu ja viitsimist ja kui vaadata ümberringi, siis see vist polegi enam eriti moes, v.a mingid vidinajagamisblogid. Aga jah see vastutus. Kuigi, tarkus kipub kohati lõppema ja lapsed on kah päris suured juba.

Täna päikest eriti polnudki. Tööl oli üks lahendamist vajav jama ja õnneks on mul väga abivalmis kolleegid. Kodus on mul üks sõrgu vastu ajav teismeline, ja pädevaid noorsoospetsialiste kusagilt võtta pole. Noh, õnneks on teismelisel siiski ka teine lapsevanem, kes vähemalt telefoni teel kasvatamises on juba päris kogenud, ja lisaks teismelise mõistlik vanem õde. Siis veel algklassilaps, kes kooliasjus on küll viimasel ajal päris tubli, aga õhtul läks siis, kui oli juba aeg magama minna, endale vorstivõileiba tegema ja kulutas selleks unejutuaja. Lisaks jäi ta täna kooli juures bussipeatuses ilma ühest oma loksuvast hambast ning kaotas selle ka ära. Otsima pole vaja minna, nii ta vähemalt kinnitas.

Ühe väga väikese unejutu ma siiski lugesin.

Äkki see porgand seal kaugel Hiinamaal polnudki porgand? Äkki oli hoopis Hiina kapsas? Hiina kapsas, kes näeb und, et on porgand, kes näeb und, et on liblikas, kes näeb und, et on porgand.

Täpselt nagu minu elust!

Aitäh kõigile kaasaelajatele. Hindan kõrgelt teie kannatlikkust!

Teie Iibis

PS! Sirelil on lehed juba täitsa väljas!

Advertisements

Kuus asja ja sajajalgsed

Lõpuks jõudis ka see nädal reede õhtusse.

Kui tavaliselt juhtub mul nädalaga umbes üks asi, siis sel nädalal on juba kuus, nentis Kõrreke, kui istusime tänasel pealelõunal temaga raamatupoe kohvikus ja ootasime oma toitu. Kahjuks olid kolm nendest kuuest asjast seotud tervisega – kuid õnneks võisime siiski asja juba rahulikumalt võtta. Perearst kirjutas ühe ravimi välja ning pisut asju ajades selgus, et eriarsti juurde saame kah juba mai algul (ning ei peagi augustini ootama).

Siis ilmus kooliajalehe number, kus küll Kõrrekese lugu veel sees polnud, küll aga lugu temast. Pilt ka juures ja puha. Sellesama (vallalise) klassivennaga, kellega nad Tubli loodustundja konkursi võitsid.

Väikevenna nädal polnud nii kirju. Küll aga oli kõige toredam hetk nädalas – nagu alati – reedene loomaring. Seekord käidud ka loodusmaja aias. Seal korjati loomadele toiduks naati ja otsiti putukaid. Viimast selleks, et homme tulevat sinna puudega laste grupp ja siis on neil satikad kohe võtta. Väikevend leidnud kaks sajajalgset.

Kuhu te need siis panite, küsisin.

Õpetaja laua peale, vastas Väikevend.

Suur Vend, tema on isaga endiselt Tšehhis. Ma ei saanudki aru, kas ta tegi mulle Praha raekojast pilti või ei. Kodus on igal juhul haruldaselt vaikne.

Pealelõunal jõudsin koristada ja mul on kotis Mart Laari mälestusteraamat.

Kaheksas kevadkontsert

Meie kevadkontserdite-ajaarvamine algas muidugi Kõrrekese esimese klassiga. Seni on veel põhjust kuulama minna. Isegi Suur Vend laulab häälemurdest hoolimata veel poistekooris, Kõrreke nii kooris kui ka orkestris.

Suur Vend valmistus varakult – palus õel hinnata, kas valge särk ikka istub (seda siis, kui mind veel kodus polnud), teatas, et oli proovideks ostnud kolme euro eest süüa kaasa (kes aru ei saanud, siis tegu oli vihjega) ja läinud ta oligi.

Siis alustasin ettevalmistusega mina. Väikevend pidi täna varakult kõik ära õppima. Olime jõudnud valmis inimeseõpetusega (Põlvamaa ettevõtted), kui selgus, et tütrel oli mure. Valge pluus oli rinnust justkui kitsaks jäänud. Meie majapidamises midagi parajat ei leidunud. Kõige lootustandvam oli ehk minu ülikoolilõpetamise pintsak, kuid laps nägi selles välja kui jaamaülem. Pisut liiga suures valges pintsakus jaamaülem.

Igal juhul avastas tüdruk, et bussi peale ta enam ei jõua. Ma otsustasin, et ma ei allu provokatsioonidele. Pidasin vastu tubli kakskümmend minutit. Need olid äärmiselt dramaatilised kakskümmend minutit. Eesti keele jõudis Väikevend selle ajaga igal juhul valmis.

Võtsin auto, viisin lapse kesklinna, istusin ummikus, ostsin lapsele uue valge pluusi ja sõitsin koju. Matemaatika tekstülesanne sai valmis ning uus pluus triigitud seitsmeteistkümne minutiga. Töökleidi vahetada ja silmi värvida jõuan ilmselt mõnel teisel korral. Väikevend jäi minust tunniplaani kirjutama.

Sõitisn tagasi linna.

Parkimiskoha ma lõpuks leidsin, kontserdile jõudsin ka (isegi juuksed jõudsin vahepeal kammida), kuid kavad olid otsas. Algus oli nagu ikka – mudilaskoor ja esimene klass. Võõrad väikelapsed valgete sukkpükste, patside ja lipsudega. Emad, isad, õed, vennad esiridades plaksutamas.

Suure Venna esinemine positekooriga tegi mind ootamatult härdaks. Ehk sellest, et see võib vabalt ka tema viimane kevadesinemine olla – kaheksandikud pole vist enam väga poistekoorinagad. Ja härrased ise pole ammu enam mingid pisipoisid. Suured mehed juba, Suure Venna särk oli vähemalt biitsepsi koha pealt kindlast väike. Koor kõlas ka hästi.

Kõrreke oli uue pluusi selga pannud, see sai õnneks paras. Orkester on juba vaieldamatult suurejooneline iseenesest. Ja lood olid samuti toredad.

Tegin rõdult mõned pildid. Eks halva koha pealt tehtud keskpärased pildid käivad kah koolikontserdite kui selliste juurde. Nagu ka segakoori laulu ajal pinget hoidva pausi ajal kõlanud lapsehäälne Emme, kakahäda on!

Pärast istsuime Kõrrekesega veel kolmveerandtunni Päris Pariisis nimelises kohvikus, Suur Vend oli juba selleks ajaks sõpradega kõigi nelja tuule poole kadunud. Noh, saigi pisut naistejuttu rääkida. Võtsime poistele pannkoogid koju kaasa.

Kodus selgus, et Väikevennal oli matemaatikas veel ka töövihikust teha, õnneks polnud seda palju. Kooki hindas ta kõrgelt ja ütles, et kui ta oleks teadnud, et pärast kohvikusse saab, oleks kaasagi tulnud.

Mul on hea meel, et need aulakontserdid ikka igal kevadel on. Laste suurekssaamine on väga võluv. Muidugi, ega lapsed enam pilguga pingsalt ema publikust ei otsi. Ainus, millest ma (ikka veel!-suisa uskumatu, kui nii mõelda), puudust tunnen, on keegi, keda müksata ja vaikselt öelda: näed, meie oma on sealsamas, vasakult teine!

Järgmine aasta peaks veel endiselt olema põhjust kevadkontserdile minna. Ülejärgmine – kes seda teab.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pühade aegu

Kolm vaba päeva, milline õnnistus – vähemalt nõnda tundus, kui ma neljapäeval suure koti parandamist vajavate töövihikutega kaasa pakkisin ning otse töölt Väikevenna võistlustele viisin.

Nii. Reedel koristasin maja, käisin Väikevennaga koos ujumas, sõidutasin suuremad lapsed rattatöökotta, et nad oma vastselt hooldatud ratastel koju saaksid vändata, käisin Väikevennaga juuksuris. Suur Vend oli nördinud – miks temal juuksuriaega polnud, ah? Tuletasin talle meelde, et kui möödunud nädalavahetusel helistasin, siis ta ise väitis, et ei soovi veel lõikamist. No emal puudub ikka igasugune laiem perspektiiv – kuidas ma siis aru ei saanud, et selleks nädalavahetuseks oli täpselt õige aeg käes.

Laupäeval jalutasin koos Väikevennaga tema rattale järele. Jalutuskäik oleks olnud iseenesest täiesti tore, kui sooja oleks olnud rohkem kui pluss kolm ja taevast poleks sadanud ma-ei-saanudki-täpselt-aru-misasja. Vahepeal tegime Kõrrekesega koos paša valmis. Sedakorda kuumutatud. Õhtul olid Väikevennal jälle võistlused. Ta meenutab hullusti ikka temaealist Suurt Venda. Väga innukas kaitsemängija, viskab alati oma meeskonna audid välja ja teeb kiiresti viis viga täis. Ja tema häält on kosta üle terve platsi. Igal juhul sai ta kaotusest hoolimata rangelt treenerilt T-lt kiita ja suisa pakatas uhkusest. Õhtul värvisime mune. Suur Vend tegi ettepanku panna lihtsalt sibulakoored munadega keema. Kõrrekese arvates polnud see üldse hea mõtte, kuna nullis munade isikupära. Sel aastal ei õnnestunud mul kahjuks punast kapsast saada. Kümmekond muna värvisime vildikatega ka. Lapsed olid mures – kas ristsõnad ikka veel tulevad. Ristsõnadega lõpetasin pool kaks. Öösel nõudepesumasinat tühjendades pillasin omale suure raske ahjupoti kaane varba peale.

Hommikul olidki pühad käes. Lapsed leidsid oma šokolaadimunad traditsiooniliselt ristsõnade abil. Taevas oli nii hall, et küünlad tundusid munakorvi kõrval päris hea mõttena. Suur Vend soostus isegi Simpsonid kinni panema. Peale hommikusööki läks mu triikraud katki ja see katkine triikraud oli selge ilmutus elu ebaõiglusest.

Väikevend, kes tundis mulle kaasa, tuli ise vabatahtlikult porgandisalatit riivima. Kõrreke kattis laua. Vanaema jõudis esimesena. Nagu tavaks, tõi ta meile kotitäie moona. Lisaks laste lemmikkrõbuskitele oli seal ka traditsiooniline purk delikatesskurke, sprotikonserv ja pakk pastat. Kui meie maja on lumest kinni tuisanud – mis ilmaolusid arvestades polegi nii võimatu, mõtleme me Vanaema ja ta moonakoti peale suure tänuga. Siis tuli Mamma ja jagas meile kõigile, mina kaasaarvatud, šokolaadist jäneseid. Praad söödi ära. Paša suhtes leidsime üksmeelselt, et kuumutamata on ikka parem. Vanaemad rääkisid Õnne 13-uudiseid ja Mamma laenas minult Bergmani elulooraamatu.

Väikevend, kellel oli veel õppimata, tahtis kangesti staadionile minna. Ta pidi mitu korda oma riietuse ette näitama, lõpuks, kui nii jope, jalanõud kui ka müts said õiged, lubasin tal minna. Kui läksin Mammat koju viima, märkasin, et see baklažaan oli oma mütsi veel esikus tagasi nokatsi vastu vahetanud.

Sõitsime esmalt staadioni juurde ja Kõrreke kutsus ta kõrvale otse penaltite löömiselt ja lasi mütsid välja vahetada.

Viisime Mamma koju ja läksime ostsime uue triikraua. Elu sai endale justkui taas kindla pideme, millest hoida.

Väikevend jõudis samuti staadionilt koju. Pahandasin temaga mütsi pärast.

Aga vähemalt koju tulin ma ju õige mütsiga, leidis Väikevend asja juures hea külje.

Siis õppimine. Kaheleheküljeline kiri õpetajale võttis kolm tundi. Väikevend kirjutas tänasest päevast staadionil, lemmikloomaringist, korvpallitrennist – loomulikult ära mainides eilse kiituse treener T-lt – ja robootikaringist. Minu nõuandeid eriti kuulda ei võetud. Lõpuks sai kiri siiski valmis. Nagu ka poolelijäänud triikimine. Töövihikud said kah millalgi parandatud. Suurele Vennale juuksurisse aeg kinni.

Õhtuks olid munavõileivad ja Superstaarisaade.

Ainult kolm vaba päeva kadusid kuidagimoodi ära.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA