Minu sulnis juuli – kukeseened, “Kummelimuru” ja kõik muu

Juulikuu on aeg, mille nimel tasub üle elada kõik need ülejäänud. Aeg omandab puhkuse ajal hoopis erineva tähenduse – üsna loogilisena muidugi seetõttu, et suvel on aega ja ülejäänud osa aastast on kõik väga täpselt välja mõõdetud ja kohati on teda isegi väga puudu.

Aga juulihommikul võib näiteks mõelda: täna lähen metsa seenele. Sõidan oma Põlvamaa kukeseenekohta. Seeni on rohkesti, korjan täis mitte ainult kaasavõetud ämbri, vaid ka juhuslikult kaasas olnud kilekoti. Suurema osa viin mugavalt Mammale – liikuda on tal raske, aga seened pakuvad talle suurt huvi. Ta on väga üllatunud, et lapsed minuga metsas ei käi. Lubab teha endale korraliku seenesousti ja ülejäänud paneb sügavkülma.

Kodus loen läbi Kummelimuru. Ma ei ole seda armastusromaanide sarja väga ostnud, kuna raamatuid on kodus niigi selgelt liiga palju ning armastusromaanid pole enamasti minu teetass ka. Kummelimuru oli siiski väga võluv. Olen alati imetlenud inglise aristokraatide ühtaegu muretut ja samas väärikat hoiakut. Noh, nagu see on Waugh’ romaanides või Downton Abbeys. Selle raamatuga läheb kuidagi pikalt, kuna ühegi tegelasega ei teki, vähemalt alguses, mingisugust samastumist. Siiski on selles midagi, mis pooleli jätta ei lase, ning mida edasi, seda rohkem vaatan veel mõnda alguse kohta üle. Kokkuvõtteks -väga nauditav suvine lugemine.

Helistab härra ning kurdab, et Väikevenda on võimatu telefoni teel tabada. Ilmselt küll, ka mina ei näe teda päeva jooksul suurt rohkem kui söögiaegadel, sest hommikust õhtuni käib naabrilastega lakkamatu mängimine. Politseinik ja pätt mingis kaasaegses versioonis, trifaa ja muud taolised ausad mängud, mille käigus aeg-ajalt põlvi katki kukutakse. Ühel päeval oli Väikevenna lasteaia-aegne sõbrapoiss külas – seks puhuks koristas koguni toa – järgmiseks nädalaks sai trennikaaslaselt sünnipäevakutse. See on elu, mille nimel tasub hommikul ärgata!

Õhtuks küpsetab tütar imelisi muffineid tikritega (Mamma aiast) ja mandlitega. Ma söön neid ilmselgelt rohkem, kui see minu vanuses ja õhtusel ajal mõistlik on.

Advertisements

Elu pole mustvalge, tead!

Läks kuidagi nii, et organiseerisin kogemata vist õppekäigu. Asi algas sellest, et kui mina avatud talude päeva kodulehele jõudsin, oli meie kodulinnast väljuv buss juba täis. Mine või Rakvere bussiga! Aga tõepoolest, miks mitte. Rakverre ma oskan sõita küll, ja pealegi on seal linnus ja veekeskus ka.

Nii et läksimegi siis juba tegelikult eelmisel päeval kohale, s.t mina ja Kõrreke ja Väikevend. Suur Vend jäi kassiga koju. Meie käisime siis linnuses, veekeskuses ja Pihlaka kohvikus. Väikevennale meeldis väga eeslisõit linnuses ja veekeskuse mustast torust allalaskmine (kakskümmend kuus korda). Kõrrekesele jalgrattaga poisi kuju (mida ta varem polnudki näinud) ja hotelli ülirikkalik hommikusöök. Mulle  päikesepaistel linnuses mõdu juua, seltsiks herilased ja kanad (nad munevad seal kahe päevaga umbes restitäie, nagu meile öeldi) ning imelise vaatega ujumisbassein. Kõik me hindasime väga kõrgelt Pihlaka karuküpsiseid.

IMG_0430

Aga jah, buss Lääne-Viru parimatesse taludesse startis otse hotelli eest. Seltskond, kes bussile kogunes, oli kirju – oli emasid lastega, pensionäre küll üksikult, küll paari kaupa. Ja siis veel selline Linnahärra – üleni valges (isegi froteesokid sandaalides olid kui pesupulbrireklaamist), kuldkõrvarõngaga kõrvas, sigaretiga ühes ning õllepurgiga teises käes.

IMG_0482

Hollandlasest juustumeister oma fantastiliste juustudega

 

Juba esimeses peatuses, juustukojas, olime vaimustuses. Väikevend kahenädalastest vasikatest, meie ka imelisest käsitööjuustust (nõgesemaitseline olevat parim, otsustas Kõrreke – ja seda ostsime ka kaasa). Juustu degusteerimise ja ostmisega kulus pisut aega. Väikevend tundus olevat kadunud, kuid siis selgus, et ta oli kaubelnud end vasikaaedikusse.

IMG_0476

Väikevend oli äärmiselt uhke, et vasikas soovis ta kummikut imeda. (Ilmselt oli see umbes nagu lutt.)

Järgmiseks peatuspaigaks oli lambakasvatusmõis. Häärber meenutas pisut ehk teisi Virumaa omi, aga lambad tegid asja mõnusalt elusaks. Keskmes laulsid kaks üle-keskea härrat kahemehebändis laule stiilis Oh, külad, oh kõrtsid, aga kui nad vahepeal vait olid, oli lammaste määgimine samuti kenasti kuulda. Tõmbenumbriks oli pügamine. Väikevenda oli sealt päris raske korrakski eemale saada. Ühel hetkel oli ta end lambaaedikusse kaubelnud. Pärast kasutasid mõlemad lapsed ka väljapakutud võimalust traktoriga pisike ring sõita. Kõrreke sõitis päris ise ja ütles, et midagi keerulist seal küll polevat. Väikevend sai samuti pisut rooli keerata. Härra üleni valges oli juba päris agaralt õlut joonud ja kõigile seletanud, kuidas Euroopa Liidus asjad on, nii et ei saanud ju pahaks panna, et teda ülejäänud bussitäiel pisut oodata tuli.

IMG_0505

Pügamise ootel

 

IMG_0517

Kõrreke traktoriroolis

Siis tuli mahemeetalu. Rohkem nägime küll herilasi – pakuti meejooki ja meeleiba. Sain teada, et ka Liivi sõja üks põhjus olnud hoopiski siinsed mesipuud ja seega ka küünalde tegemiseks vajalik vaha. Härra üleni valges oli jõudnud Euroopa Liidust vandenõudeni ning seletas kõigile, kes kuulda soovisid, et Urmas Alender ja Michael Jackson polegi surnud. Meetalu lõhnas tervenisti magusalt. Ostsin kaasa kärjemett ja mõne purgi metsmesilaste mett.

Järgmiseks oli päris suurfarm, sadade lehmade ja tõeliselt suurte lautadega. Loomad olid vaguralt üksteise kõrval. Laudalõhn tuletas meelde lapsepõlve maalautu. Nägime ka õhtust lüpsi ja paaripäevaseid vasikaid, kel nabanöörgi veel kõhu all. (Kas ma pean lisama, et Väikevend kauples end vasikaid paitama?) Pakuti ka värsket piima.

Valgetes rõivastes linnahärra vaatas ühe mustavalgekirju lehmaga tõtt ning sõnas: Elu pole mustvalge, tead!

IMG_0584

Elu pole mustvalge, kas tead!

Õhtul, ostnud veel koju kaasa karuküpsiseid, sõitsime koju tagasi. Oli huvitav ja emotsionaalne oma toiduga silmitsi seista. Eks see ole see linnainimeste asi, et toit tuleb poest. Oma tütre valikust mitte liha süüa saan ma järjest paremini aru. Ka mina ei suutnud seal mõisas lambasuppi võtta, vaid piirdusin mustikakoogiga.

Kodus oli pensionärist vanaisa Suur  Vend kastnud ootamatult hoolsalt kõik lilled ja rääkis, kuidas ta kell üks öösel käinud õuest taskulambiga kassi otsimas ja nälkja peale astunud. Loomapidamine pole kerge. (Vähemalt kassi leidis üles ja tõi ööseks tuppa.)

Loodetavasti on ka härra valges koju jõudnud – meist jäi ta Pihlaka kohviku ette, ühes käes sigaret ja teises õllepurk.

IMG_0570

 

 

Lihtsalt üks suvine nädal

Sellel nädalal olid kaks kolmandikku lastest reedeni laagris – tütar Põltsamaal pillilaagris ja Väikevend Valgamaal korvpalli omas. Me olime siis kodus – mina, Suur Vend ja kass.

Viimased kaks tegelesid intensiivse puhkamisega. Mina ka. Jõudsin alustada revisjoniga poiste riidekappides ja jalatsikapis, tegin toormoosi ja tegelesin muu taolisega. Igav ning mitte eriti kõneväärt. Samas, kui üliägedas Lindgreni-raamatus* on kirjas, kuidas Astridi ema kutsus vanaema tallu appi, et saaksin natukeseks vabaks ja asju korraldada nagu näiteks siis, kui meil on seatapp, siis on tänapäeva kodused nipet-näpet toimetamised muidugi nohu.

Pealegi juhtus ühel päeval ime ja Suur Vend niitis muru ära. Ning lisaks tuli reede lõunal koju Väikevend ning õhtupoole läksin ise tütrele järele. Väikevenda, arvestades eelmise nädala katsumusi, ei õnnestunud mul kaasa meelitada. Õnneks on Põltsamaa-kontserdid hoopis teist masti kui see eelmise nädala oma. Tütreke ja tema sõbrad olid kokku pannud koguni puhkpillikvinteti. Ma ise tunnen nüüd ka Põltsamaad juba niipalju, et tean, kust saab topsiga head kohvi (Selveri pitsapoest) ja kultuurimaja leian ka hoobilt üles. Kusjuures see roosiaed, kuhu ma igal aastal mõtlen, et järgmisel aastal lähen vaatama, on mul endiselt nägemata. Tõime koju ka kaks lapse sõbrannat ja nende kohvrid. Kõik lapsed olid armsad ja kohvrid rasked.

Väikevend oli laagris vaadanud sõpradega videosid, kuidas saavutada hea sportlik vorm kolmekümne päevaga ja teeb nüüd tooli ja voodi abil harjutusi, et endale sikspäkk saada. Igal õhtul tuleb minu juurde ning küsib lootusrikkalt edenemise kohta. Laager oli olnud tore, ujumise, korvpalli, jalgpalli, jooksmise ja rohke jäätisega. Ükskord tehtud poistele koguni allahindlust, sest nad korjanud ka teiste mahavisatud jäätisepaberid kokku.

Kõrrekesega käisime täna Siima Škopi plakateid vaatamas – ja noh, vaatasime siis muud asjad ka ära (Peterbusi uus kunst ja ühe naiskunstniku väiksem näitus). Kõige elamuslikumad olid ikkagi plakatid ja asjaolu, et muuseumitädi kõnetas meid Kõrrekesega kui tüdrukuid.

IMG_0342

Suur Vend kurtis täna õhtul teleka ees, et peab Meerikamaa jalgpalli vaatama, sest Euroopa mängud algavad alles mitme nädala pärast. Ega tal ka kerge ole. Puberteet, ja nüüd siis veel see ka.

Aga pihlamarjad on juba täitsa oranžid, nii et sügis pole enam kaugel.

*Kui sinul jäi see ka  kunagi raamatupoes ostmata, sest noh,  kolmkümmend kaheksa eurot on siiski kolmkümmend kaheksa eurot, siis nüüd maksab see nii vähe, et suisa piinlik oli ostmata jätta!

See oli kahekümne neljas. Kolmkümmend seitse veel!

Laupäeval kutsusin Väikevenna ühes ning käisime õel puhkpillilaagris järel. Nagu ikka, oli ka lõpukontsert. Ma ei usu, et see väga pikk on, ütlesin seniste kogemuste põhjal pojale. Minu usk ei tähendanud midagi.

Kontsert koosnes viiekümne neljast üksiknumbrist pluss kuuest puupilliorkestri loost. Nii et kui Väikevend umbes pooleteise tunni pärast küsis, kui pikalt meil veel läheb, polnud mul tõesti südant talle öelda, et see oli alles kahekümne neljas lugu ja kolmkümmend seitse on veel tulekul.

Kell üks alanud kontsert lõpes millalgi peale poolt viit. Väikevend aitas oma õel kodinaid autoni kanda. Lapsed olid näljased ja kurnatud. (Olin kavatsenud veel koju tulles ise süüa teha, näiteks kartuleid kodujuustuga.)

Ainult mitte kartuleid! palus mu tütar, kes mittelihasööjana oli toitunud nädala peamiselt keedetud kartulist. Maandusime linna servas asuvas kaubanduskesuses, kus sõime pastat ning ostsime hädavajalikuks osutunud uue sandaalipaari Kõrrekesele ning veepüstoli Väikevennale.

Kodus jõudsime pesta mitme kiire pesutsükliga ära Kõrrekese pesu. Tegin Mamma aia vaarikatest koogi. Hommikusöögilauas sain tütrega isegi pisut vestelda. Kell üheksa läks mu laps sõbranna isa auto peale ning sõitis järgmisse puhkpillilaagrisse.

Täna hommikul viisin laagribussi peale ka Väikevenna. Loodetavasti said kõik vajalikud asjad kaasa, sest kuna Suur Vend tähtsalt teatas, et tema pakkis kolmandas klassis oma asjad ise, siis ei lubanud ka Väikevend mind kuigi palju aidata. Hambahari, kummikarud ja telefoni laadija said igal juhul kaasa, ja suur ratastel reisikott tundus üsna täis.

Poistega jõudsime veel enne Väikevenna laagrit uue Jääaja eelesilinastuselgi ära käia. Saal oli täis lapsi ja popkorni. Film oli ootuspäraselt lõbus, kuid õhtuks juba meelest läinud.

Suurel Vennal lõppes koos muu Euroopaga eile jalgpall otsa. Pole hullu, varsti algab olümpia!

Mina korjasin ära osa Mamma kirsse, käisin Mamma antud nimekirjaga poes ja tõstsin Väikevenna toa ümber. Mamma kasvuhoones valmis täna esimene punane tomat.

 

 

Marjad, lapsed ja Mamma

Selle suvepuhkuse ajal on mul tunne, justkui tegeleksin ma pidevalt kellegi teise hobidega. Mitte, et see poleks minu asi, sest need teised, kelle hobidega ma tegelen, on minu inimesed. Aga ikkagi. On vaja kedagi tuua-viia, ajada Mamma asju – mis ei ole üldse mitte nii lihtne, nagu see mõne sõnaga kirja panduna kõlab, sest Mammal on asjade ajamisest väga intensiivne, kuid mitte kuigi tõepärane ettekujutus. (Näiteks ei uskunud ta mind, et arstitõendi alusel ei maksta talle pangast puudetoetust. Pangahärrat jäi ta uskuma – või vähemalt ei vaielnud ta talle vastu…)

Suure Vennaga on kõige lihtsam. Temal on tema Püha Jalgpall ja tema meeleolu sõltub sellest, kuidas Saksa koondisel läheb. Praeguseks ei ole ta veel kindlasti eilsest kaotusest toibunud. Oma vasaku põlve kukkus ta ise jalgpalli mängides korralikult katki ja liipab mööda maja ringi.

Kuidas läheb Kõrrekesel, on keerukam küsimus. Ta on hetkel lähedalasuvas kuurortlinnas fagotikoolitusel. Eile käisin ühte kontserti kuulamas. Kõrreke oli saanud enda hoole alla ühe pisikese fagotimängija, kes kontserdi ajal, minu tütre nahkjakk seljas, tema õla najale tukkuma jäi. Kontsert ise oli tore. Pisike kirik mändide vahel. Seinale olid kleebitud pühapäevakooli õpilaste tööd ja altarit ehtis käsitsiheegeldatud lina. Kuulajaid oli nii kolmkümmend, õpilasi ehk sama palju, aga kirik oli väike ja kaasaelamine emotsionaalne. Kõrreke esines esmakordselt fagotil soolopalaga ja see tuli tal hästi välja. Tema juhendaja oli koguni professoritiitliga. Tuli pärast kontserti vestlema, jagas hoogsalt soovitusi veinipudeli korgi asjus (mis tuli pillil kuhugi vahele panna) ning nagu ma aru sain, pidas mu last perspektiivikaks. Kontserdi lõpul esines ka Soomes muusikalist kõrgharidust omandav klarnetimängija, kes tutvustas meile väga moodsat klarnetimängutehnikat. Magama jäänud väikelapsed äratab selline tehnika kiiresti üles, nagu veendusin. (Kuigi, miks peab ilusa ja klaari kõlaga klarnet kõlama nagu kriidikrigin klassitahvlil, ei saa ma päris hästi aru.)

IMG_0302

Pill kõlas päris hästi – kuigi kodustes tingimustes oleks kass vist siiski igaks juhuks pildilt lahkunud

Kuna vihma oli hakanud sadama, laadisin oma auto lapsi ning pille täis ning viisin nad kenasti ööbimispaika kohalikus koolis. Kõrreke tutvustas mulle oma matti koolisaalis – võrreldes segadusega tema toas olid matil segiläbi vedelevad asjad poisikesed – andis kaasa musta pesu ning sai vastu paki Kirju koera komme. Laps tundus õnnelik.

Väikevend kukkus üleeile rattalt korralikult katki oma parema põlve. Nii et kui ta seni siirdus ilmast olenemata staadionile jalgpalli mängima, siis viimased paar päeva on ta olnud vaguralt kodus, vaadanud  Kättemaksukontori kordusi ning lugenud raamatut. Ta on väga mures, kas põlv saab uueks nädalaks nii palju terveks, et saab korvpallilaagrisse minna. Õhtuti loeme jälle vahepeal justkui unarusse jäänud unejuttu, raamatuks Minu pere ja muud loomad. Naudime seda mõlemad, kuigi Väikevennale pakuvad rohkem huvi loomade, mulle jälle inimeste kohad.

IMG_0305

Mamma kuumaasikad

Nojah. Ja siis on Mamma. Mammal on vaja muru niita, koristada, raamatukogus käia, tomateid kasta, maasikaid korjata, vaarikaid korjata ja õige pea ka kirsse korjata. Ja  siis ka see asjaajamine, mis tähendab, et Mamma kõigi oma karkude ja tujudega tuleb võtta auto peale. Suurema osa nendest asjadest teen mina. Täna käisin vaarikaid korjamas – planeerisin sellele tunnikese. Tunniga oli korjatud veerand vaarikatest.

IMG_0310

Mamma vaarikad. Tänavu on rohkelt vaarikaid ja vähe usse.

Oh jah. See, et ma ise aiatööde vastu huvi ei tunne ja endale aeda ei raja, ei tähenda, et ma aiatöödest pääsen. Ah mis siin kurta, eks talvel ole neid muidugi mõnus karbiga külmikust võtta. Käed on küll kraabitud, aga see käib vist asja juurde. Pealegi oli ilm täna pealelõunal päikeseline, väikese mõnusa tuulega. Pärast vestlesime Kõrrekese muusikaõpingutest – teema, mis Mammat loomulikult vägagi huvitab.

Homme on Kõrrekese lõpukontsert kuurortlinnas.

Ja veel: kellel on vaatamata Suure Sõbraliku Hiiglase film, siis soovitame soojalt!  Juba Ain Jürissoni hääle pärast, mis  viib suure tagasi lapsepõlve. Lastele oli palju nalja ja õnnelik lõpp. Ja neile, kel suurepärane raamat loetud, loomulikult rohkesti võrdlusvõimalusi. (Meil kõigil oli loetud, Suurel Vennal oli see millalgi koguni lemmikraamat.) Kõrreke märkis ära väga sobivalt valitud puhkpillipartiid saatemuusikas.

IMG_0315

Mida teha järgmisel nädalal? Mamma kirsid on kohe valmis!

Ettevaatust, suvituskiri!

Mind on alati paelunud kirjeldused suvitamisest. Teate küll, need iseenesestmõistetavused – ah, üürisime kuurortlinnas toakese, käisime rannapromenaadil jalutamas, päevitasime, suplesime soojas merevees, tantsisme õhtul – Valgre ise mängis muide klaverit! – kõik alati öeldud sellise muretu tooniga, möödaminnes. Visualiseeruvad valges linases kleidis ja kübaraga daamid, kohvikud, kunstinäitused, madrusekostüümides sõnakuulelikud ja puhtad lapsed. (Papa – kes muide oligi Pärnus sündinud, rääkis ikka, kuidas ta pandi valges madruseülikonnas hommikul liivakasti ja õhtuks, nagu ma aru sain, oli ülikond puhtamgi kui hommikul.) Ma ei tea, kas ma suvitada oskangi.

IMG_0070

Varesed, kelle selja taga on tegelikult lehmad

Aga ma tahtsin lastega Lottemaale minna. Kuni mul on veel selliseid lapsi, kes minuga kaasa tulevad. Nii et alustuseks panin sügisel kinni meile mõneks päevaks väikese korteri kesklinna ja rannarajooni piiril.

Kui ma oktoobris lastelt küsisin, mida nad juuni lõpus teevad, polnud veel Kõrrekesel plaani muusikalist haridust jätkata ega Suurel Vennal isaga koos maa ja mere taga jalgpalli vaadata. Aga noh, vähemalt Kõrreke sõitis meile peale seda, kui ta oli võrdlemisi muretu elegantsiga saanud sisse ka muusikalist haridust andvasse kutsekooli fagotti õppima – linna parimast gümnaasiumist üksi jääks ju justkui väheseks -, meile kuurortlinna järele.

Esimsel päeval katsusime varbaga vett, sõime esimese Pärnus-vist-kohustusliku-pitsa, tutvusime linnalehmade kontseptsiooni ning näidistega.

IMG_0072

Kohtumine merega

Järgmisel hommikul saabus Kõrreke. Algas tõeline supelsaksa-elu, seda nii sise- kui välitingimustes. Ilm oli ilus. Vesi oli soe. Jalutasime Kõrrekesega veelkord linnalehmade kaitsealale. Ka Kõrreke sai oma esimese kohustusliku pitsa – söögikoht oli meie ööbimiskohast paar maja edasi.

Õhtul käisime Kõrrekesega vaatamas näitust – Mehe, naise ja tulnukate oma. (Et see MS ikka veel viitsib!) Meile meeldis näitus väga. No kas pole see näiteks kaunis?  Või siis selline Ukraina kunstniku pilt? Jäime peaaegu sulgemiseni.

IMG_0135

Igor Prokofievi Hüpe

 

Noh, Lottemaale jõudsime ikka ka! Veetsime seal pea terve lahtiolekuaja. Lottemaa oli lapsik, värviline ja vaimustav. Väikevend lapsendas kohe endale Kärbes Jaagu. Hiljem, kui Kärbes Jaak tšillis ühe planetaariumi putukaga, siis asendus Jaak Väinoga. Ja lõpus, kui me juba ära tulime, ning üks väiksemat sorti lepatriinu kõiki ruuporiga etendusele kutsus, nentis Kõrreke, et lepatriinu on väga Väikevenna häälega. See oligi Väikevend, kes oli lepatriinuga vennastunud. Lisaks söödi ära lugematu hulk jäätisi, Väikevend jooksis kaks maratoni (ta tegelikult teist enam ei viitsinud – kuid kuna seal pidi saama auhinnaks kohukese ning õde tahtis juba lahkuda, jooksis Väikevend teise maratoni veel ning andis kohukese altkäemaksuks õele), Kõrreke kuulas huviga doktor Ave meditsiininõuandeid. Päike paistis ning Lottemaa nägi välja sedamoodi, et seal paistabki alati päike.

IMG_0217

Kõik loomad ja lapsed võtsid asja väga tõsiselt

IMG_0184

Oligi selline koht, päriselt ka!

Pärast, õhtust süües, vestlesime Väikevennaga. Ta oli väga uhke, et kärbes Jaak oli arvanud, et ta on nii äge, et võiks täitsa tema naaber olla. Ja veel, et nemad olid koolis saanud hinnete asemel pannkooke. Tema saanud peamiselt nelja pannkooki.

Õhtul jõudsime veel randa. Meri oli imeliselt soe.

Äratulekuhommikul jõime Supelsakstes hommikukohvi.

Tundub, et me justkui suvitasimegi. Tõsi, kõigisse nendesse imelistesse käsitööpoodidesse ei jõudnud. Ja kübar ning hele linane kleit oli samuti puudu.  Seda rannatänavate võlu – välikohvikud, kasutatud raamatud, pargid ja pargipingid – oleks heal meelel veel pikemaltki nautinud. Peaks vist kirjutama korteriperenaisele ja küsima, kas juuni lõpp järgmisel suvel on veel vaba?

IMG_0163