Asjad, mis üksteise järel juhtusid

Kelleks ma saada tahan, kui lapsed suureks saavad?

Vot selline keeruline küsimus tabas mind. Ema olen ma küll endiselt, aga emaksolemine ajalises plaanis enam nii suurt osa mu päevadest ei hõlma. (Rahalises plaanis läheb muidugi järjest karmimaks.) Tütar kolis tänavu üldse oma peika juurde. Peika on väga tore ja nad tunduvad koos tõelise tuvikestepaarina, aga mina tunnen sellegipoolest oma tütrest puudust. Poisid muidugi räägivad minuga. Suur Vend peamiselt jalgpallist ning Väikevend oma elust internetis. Aga ikkagi. Tütreke on muidugi endiselt minu Kõrreke, keda võiks suurem tuulehoog ümber puhuda, kui eneseteadlikkus ühes käes ning raske fagotikast teises teda kindlalt paigal ei hoiaks.

Olen küll tänavu pisut julguse kokku võtnud ning tegelen mõningase regulaarsusega ühe hobiga, mida olen aastaid soovinud, kuid nüüd lõpuks tegin plaani teoks. (Mis, arvestades, et ma olen ikkagi i-e skaalal pigem see intro-, nõudis ikka mõningast eneseületamist.)

Samuti olen püüdnud korralikult trennis käia – seda mitte niivõrd imelise sportliku vormi kuivõrd hea enesetunde huvides. Sest iga on juba sealmaal, kus muidu võib juhtuda nagu onu Juliusel, kes teatavasti oli hommikuti kerest kange. Ka selles vallas olen oma kõhklustest jagu saanud ning käin julgelt zumbatamas, omamata rütmitunnet.

Ilmselt tähendabki see, et olen jõudnud ikka, kus enam väga ei huvita, mida teised must arvavad. Nagunii ei jõua kõigile meele järgi olla, olen siis vähemalt iseendale.

Käimised ja nägemised

20180630_202220

Heal aastal saab ikka mõni ujumistiir ka Vahemeres tehtud.  Imeline Kreeka!

Tänavu käisime Kõrrekese ja Väikevennaga Kreekas. See oli üks mu ammuseid unistusi, ning pettuda ei tulnud. Oli veel mägisem, veel palavam, veel sügavama kultuurikihiga ja veel mõnusam, kui ette kujutasin. See oli selline suurem reis.

Lisaks veel kevadisel ajal kolleegidega Breemenis ning klassiga Soomes. Soome jõudsin veel ka suve lõpul ja aasta lõpul korra ka. Suvine reis kolleegidega oli ootamatult südamlik ja tore. Ning Tampere Amuri töölismuuseumi  soovitan soojalt. Kõrrekesega kahekesi oktoobri koolivaheajal väga sügisevärvilises Stockholmis (peamiselt muuseumides, aga meile nii meeldis.) Nii Breemenis kui Stockholmis oli eriline rõõm minna kunsti vaatama (esimeses seejuures ühele kenale inimesele tulemusetult selgitades, et ma ei kahetse, kui valin autotehase asemel kunsti) – tegelikult on ju nii palju seda, mis jääb suurest kunstiajaloost väljapoole, kuid mis ometigi elamuse mõttes ei ole pisem ega väärtusetum.

Tegelikult tänavusteks enim kõnetanud kunstielamusteks polnudki vaja eriti kaugele minna, Kõrrekesega käisime pealinnas Sittowiga tutvumas, ja kevadel viisin oma klassi Aivazovskit vaatama. Kuid tõelise moosi sisse kastetud kukli tunne tuli hoopiski kodulinna viltuses majas kuldaja kunsti vaadates. Nii et jah, ateenlaste akropolile on küll tore omal jalal üles ronida, aga elamusi võib saada ka lähemal (ning konditsioneeritavamal) moel.

Lugemised

Suurema osa aastast olen lugenud Pratchetit. See on olnud tore! (Kuigi, kui ma juunist novembrini olin järjest ainult Kettamaailmas viibinud, tuli soov sealt nüüd natukeseks välja tulla, ehkki mitmed raamatud on lugemisjärge ootamas. (Mis ei tähenda, et kloostriülema malepartii surmaga ei jätkuks.) Üldiselt oli Kettamaailm lõbus paik, kuigi Väikesed jumalad oli ikka jahmatavalt hea. Kas kilpkonn on ka  lendama õppinud pole kindel, kuid seda, kuidas meeletutel ja tasakaalututel mõtetel on häiriv kalduvus levida ja kanda kinnitada, võis tänavu kõikjal kogeda küll.

Nüüd, jõuluvaheajal tekkis suur soov lugeda mõnda tõelist paksu ja mitmeosalist romaani, otsisin riiulist välja Krossi Kolme katku vahel. See on minu enda elus olnud väga tähenduslik teos, Väikevennna nimigi ju sealt. Huvitav on see, et lugemine läheb hästi aeglaselt. Noorena võttis sellise romaani lugemine ehk mõne päeva, nüüd olen nädalaga umbes kolmandiku läbinud. Ja mida vanemana seda lugeda, seda rohkem kihistusi tekib. Nojah, Liivi sõja aegadega võrreldes pole tänapäeva elul justkui midagi häda. (Öeldagu seda Väikevennale, kelle jaoks viis päeva ilma arvutita, kui ainsaks nutiseadmeks on telefon, on hullem kui katk sissepiiratud linnas.)

Tegelikult tabab mind raamatupoodides üha sagedamini mõte: milleks? Kas tõesti on inimesi, kes kõiki neid uusi raamatuid vajavad?

Kuulamised-vaatamised

kuki vaatab loodusdokki

Sellist elamust nagu kass Kuki hiljuti telekast loodusdokki vaadates ning linnuhääli vaadates sai, justkui polnud. Ta tegi mitu tiiru ümber teleka, enne kui nördinult lahkus. Parem varblane akna taga, kui valgepõsk-lagled telekas!

Tänavu oli rohkesti toredaid kontserte, ehk oli kõige vaimustavam vaadata hr Kuuskmanni instrumendivaldamist (ning tunda rõõmu oma tütre veelgi siiramast vaimustusest). No ja sügisene ERSO koos väga põneva armeenia juurtega Austria viiuldajaga, see oli ikka ka väga elamuslik!

Nähtud uutest filmidest, kui Seltsimees laps välja jätta, oli vähe neid, mis kuidagi eriliselt oleksid kõnetanud. (Ja aasta lõpul nähtud Eia jõulud oli lihtsalt nii  sõnatuksvõtvalt nunnu!) Kui, siis ehk Tsoist rääkiv Leto või II maailmasõja alguse Süngeim tund ning suvel raeplatsis vaadatud Tulbid, armastus ja jalgratas olid need, mille puhul kõik pigem meeldis ja miski ei häirinud. Sügisel käisin ka paari Bergmani retrospektiivi filmi vaatamas. Ja tõdesin täiesti filmikunstiväliselt – nautides seejuures kahtlemata Otsekui peeglis ning Personat kui filme –  et olgugi, et IB filmid ei tegelenud  materiaalsete teemadega, oli minu poolt nähtud filmides siiski kandev roll Rootsi kuuekümnendate heaoluühiskonnal. Sest ükskõik, kuidas ma ka ei sooviks, poleks mul võimalik IB diivade moodi vaimselt kokku variseda. Kes siis mu lapsed kasvataks, töö ära teeks ja muu pudi-padi veel takkapihta.

Soovid

Arvatavasti on Väikevennal on kätte jõudmas see osa puberteedist, kus ma hakkan tööl kolmesaja võõra teismelise juures puhkamas käima. Et meil mõlemil jätkuks jõudu sellega toime tulla.

Tõenäoliselt lõpetan ma kevadel kakskümmend üks korda põhikooli. Et see ka nii läheks!

Tütar teeb ära osa riigieksameid, kuid koolilõpetamisega ootab. Teadagi: kiirustamine on hea ainult kirpe püüdes.

Vanem poeg jõuab, ma loodan väga, edukalt abituuriumisse.

Tõenäoliselt lähen ma reisile oma klassiga, ehk ka perega või vähemalt osaga sellest. Kas jõuan ka Vahemere äärde, pole kindel. Hirmsasti muidugi tahaks.

Kui õnnestub, saan taaskord lapsehoidjana laulupeole. See õnnestumine ei sõltu ainult minust, kui poistekoor pääseb, siis pääsen minagi.

Lõpuks ka traditsioonilised soovid: et ma ise  loeksin rohkem raamatuid, võtaksin kaalust alla ning et poisid oleksid vähem nutiseadmetes.  Et tuleks sedasorti aasta, kus jaguks igaühele just seda, mis teda tegelikult ka õnnelikuks teeb!

Ühesõnaga: head aastalõppu ja rõõmsat uut!

20181021_143912

Kas sina olid midagi Heinrich Vogelerist kuulnud? Mina küll mitte, enne kui me Kõrrekesega Düsseldorfi koolkonna maale Prints Eugenis vaatamas käisime. Imepärane maal kevadest (ning kunstnik ise oli – vähemalt fotode järgi – väga sarnane mu tütre peikaga).

 

Meie jõulud

Ilus lumine jõululaupäev oli.

Hommikusele surnuaiatiirule sõitsime koos tütre sünnipäeva- ning jõuludepuhusele visiidile saabunud härra, Mamma ning Kõrrekesega. Poisid ei tulnud. Suur Vend väitis, et me läheme liiga vara ning Väikevend, et talle ei meeldi surnuaias. Mis seal ikka. Mamma kõndis natuke omi radu, vahepeal näitas meile aga sugulaste platsid kätte. Meie ring oli pikem, küünlaid oli varuga (kuigi lõpuks, kui härra tuletas meelde onu Kustit, minu lapsepõlve naabrimeest – keda tema ise vaid juttude järgi teab – saidki küünlad otsa. Onu Kustile veel parasjagu jagus.)

Kirikusse jumalateenistusele läksime koos Kõrrekesega, teised ei soovinud. Kirik oli rahvast täis, istekoha saime alles siis, kui ühel seltskonnal sai keset teenistust jumalaarmust küllalt ning nad minema läksid. Nentisime Kõrrekesega, et jumalasulastest isa ja poeg räägivad täpselt sama häälega.

Otse kirikust sõidutas härra meid kõiki Mamma juurde. Ka Kõrrekese peika oli kaasa tulnud. Mamma juures oli kuusk ja hani. Kõrrekesele olin ise eelmisel päeval, kui ta ise härraga suusamägedest alla kihutas, tellitud veganroad ära toonud. Hea ju, kui toidueelistustest olenemata ikka ühe laua taha mahutakse. Toidu kõrvale jõime suviselt Kreeka-reisilt ühes toodud roosat ja punast veini.

Siis tulid kingitused. Loomulikult lauludega (kõige tähelepanuväärsem oli meeskvartett koosseisus härra, Suur Vend, Väikevend ning Kõrrekese peika), luuletustega, plaksuga kätekõverdustega (Väikevend) ning isegi tantsutiiruga (Kõrreke peikaga – valss on neil selge ning tango, saan ma aru, õppimisstaadiumis). Mamma üritas tänavu Küll on tore Miisu vahele jätta, kuid publiku nõudmisel tuli see siiski esitusele. Kõigil oli väga lõbus ning üheskoos said mitmed jõululaulud ära lauldud. (Kui tuli jutuks, et olevat kohti, kus kingituse saab ilma laulu või luuletuseta, võttis maad üksmeelne hukkamõistev pomin. Kes seda enne kuulnud on!)

Kingitused ise olid ootuspärased – täiskavanutele kohv ja šokolaad, aga ka teatripiletid. Väikevenna kingitus sai komplekteeritud tema enda saadetud e-poodide linkide abil (arvutikraam, teadagi). Kõrreke nentis pisukese kadedusega, et raamatu (jalgpallientsüklopeedia näol) sai ainult Suur Vend. (No kuule, loomulikult, ma olen ju kultuuriklassis, nentis viimane.) Aga noh, pole Kõrrekesel häda midagi, oma suure kingituse saavad nad peikaga kätte suvel. Lisaks oli neile akudrell härralt (viimane loodab peenetundelise vihjena selle peale enda oma tagasi saada…) Loomulikult said kõik lapsed ka uue pidžaama, see on kuidagi niimoodi kujunenud ja imelik oleks see traditsioon lõpetada.  Ka mulle oli üllatuskingitus äratuslambikese näol, aga ma ei installeeri seda enne koolivaheaja lõppu.

Magustoiduks olin teinud ka taaskord oreodega kooki. Kook on seni maitsenud kõigile peale härra (kes ei väsi kordamast, et tema eelistaks vahukooretorti).

Peale jõuluõhtut Mamma juures tulid ka Kõrreke ja ta peika meie kõigi suureks rõõmuks meile. Nii et Dixitki võeti lõpuks karbist välja. See on viimase peal äge mäng!

Järgmisel hommikul sõitis alati produktiivne ja tõhus härra juba minema (olles enne veel katlasse tule teinud), Väikevend saalis poole päevani ringi uues laiskloomapildiga pidžaamas, Kõrrekese peika visandas meie kasse, mina tegin hommikuks poolest kõvaks läinud saiast vaesed rüütlid ning teisest poolest soojad juustuvõileivad. Kõik söödi ära. Võtsin suure tassitäie kohvi ning läksin tagasi voodisse lugema.

Nii et kokkuvõttes oli tõeliselt lõbus jõul! 20181224_191359

 

Need päevad, kui lapse sünnipäev on ära olnud, aga jõuludeni on veel aega

Jeesusega on raske konkureerida, nentis mu tütar, kui temalt sünnipäevaplaanide kohta päriti. Igal juhul, hoolimata asjaolust, et laps elab omaette, ei tähendanud, et ta oma ema tehtud koogist ilma peaks jääma! Ka Väikevend tuli enne viimast tänavust koolihommikut õe juurde. Kõrreke keetis koogi kõrvale kohvi ning rääkis emakeele proovikeksamist. Mina ning peigmehe ema, kes samuti jõuluks koju oli saabunud, kuulasime huviga. Pärast resümeeris Väikevend: te olete selles mõttes ühtemoodi, et naerate samade asjade üle.

Koolis jagati tunnistusi, vähemalt põhikoolijütsidel – nagu Väikevend meil ju ka on. Jõulupeod olid juba eelmistel päevadel peetud. Pealelõunal kütsin kodus maja, Väikevend läks jalgpallitrenni, Suur Vend endise klassivenna sünnipäevale ning ka mina vedasin end patuselt piparkoogise nädala lõpetuseks spordiklubisse. Kui ma tagasi jõudsin, oli Väikevennal külas naabripoiss, ning mulle tehti selgeks, et ta lihtsalt peab meile ööseks jääma, sest /…/. Nojah, kui peab, siis peab. R on tegelikult tore ja südamlik laps, nii et mis seal ikka.

Õhtul saabus härra suuskade ja suurte kohvritega ning võttis vähemalt kütmise üle.

Tütar sai pealelõunal tähelepanuväärse sünnipäevakingi kinnituse näol,  et  tema inglise keele eksam, mille ta siin mõned nädalad tagasi sooritas, päädis tsee-kaks tasemega. Ning lisaks avati samal õhtul kohalike maalikunstnike aastanäitus ning ka tema peika maal riputati üles. Oleme uhked!

Järgmisel päeval sõime Pierre’is  sünnipäevapuhust lõunat. Läksin Mammale autoga järele – tal oli olnud just pidulik esmakohtumine tänavuse jõuluhanega. Väikevend jättis piduliku sündmuse puhul telefoni koju ning Suur Vend, kes tundis eelmise õhtu sünnipäevapeost veel kurnatuna, pani selga kraega särgi. Lisaks oli vanaemadel võimalus oma lapselast kiita. Seda tehti südamest, ehkki tõenäoliselt kuulsid nad tsee-kahest alles esimest korda elus.

Mul on nüüd tütar, kes on üheksateist. (Imelik küll – tollest talvest, kui ma tegin professor Piirimäele viimase eksami ning vaatasin telekast Muumitrolle ning ennekõike olin muidugi viimase vindi peal esiklapse ootel – ei tundugi olevat nii väga palju aega möödas.)

Mängud

Oota natuke, mul siin mõrvatakse parasjagu inimest, ütlesin ma hommikul oma lapsele – kuigi veretöö leidis aset Midsomeris, ja seal võiks sellega ju tõesti harjunud olla!

Eks ta nii ole. Igaüks elab justkui oma maailmades ja sellest on kuidagi kole kahju. Ostsin paar päeva tagasi uue lauamängu, ja me polegi veel seda mänginud, sest selleks on vaja vähemalt kolme ja me ei saa  mängijaid kuidagi kokku.

Reede õhtul käisime Väikevennaga Eia jõule vaatamas. No kes ei tahaks sellist kodu nagu Lauritsal ja Mooritsal ja Atsil, kus on ema, isa ja koer, värskeltküpsetatud kuklite lõhn ja õhtuti istutakse koos lauda. Meil ei saa seda viimasel ajal kuidagimoodi – argipäeviti jõuavad kõik koju eri ajal, enamasti on veel siis kellegi trenn ja kõht läheb ka erinevatel aegadel tühjaks. Sedakorda ei saanudki kordagi kõik koos süüa isegi nädalavahetusel. Reedel oli Väikevend peenel piljardimänguga sünnipäeval, siis pühapäeval oli Suur Vend aastalõputurniiril ja Väikevend trenni jõulupeol, ja lõpuks, kui pühapäevaõhtul olid pannkoogid valmis, helistas Suurele Vennale härra. Tema telefonikõned on väga pikad, ning meil Väikevennaga olid koogid selleks ajaks söödud, kui Suur Vend veel oma isaga vestles – s.t iga paari minuti järel telefoni jah…ei…mhmh ütles. (Ehkki, kui nüüd hakata mõtlema, on minu kõned Mammaga vist üsna samasugused.)

Aga Eia film oli tõesti imelius! (Ja ma loodan, et kusagil on päriselt ka selline maailm ja sellised inimesed olemas, kes igal õhtul üheskoos lauda istuvad.)

Muidu on olnud parasjagu pingeline. Kõige pikemal tööpäeval oli  pärast tunne, et ma hommikul läksin oma klassi ja õhtul tulin sealt välja, aga kas vahepeal ka midagi on olnud, ei mäleta. Kontrollisin järgmisel päeval kolleegilt – olin ikka käinud õigel ajal korda pidamas. Ise seda küll meenutada ei suutnud. Kui sellest kodus rääkisin, noogutas Suur Vend mõistvalt – neil oli ka üks õpetaja tunniga peale hakanud, siis vestelnud korraks ühe klassiõega, ning uuesti tunniga otsast peale alustanud. Ma üldse ei imesta – mul endal tuleb välja panna kolmsada seitsekümmend kaheksa poolaastahinnet.

Ühel argiõhtul käisime Mammaga vaatamas Pähklipurejat – kinos kanti otse üle Londoni kuninglikke baleriine. Muusika oli ootuspäraselt imekaunis, lavastus muinasjutuline ning Mamma luges huviga ka vaheajal ekraanile projitseeritavaid säutse. (Mina vastasin e-päevikus kirjadele.)

Aga positiivse poole pealt võib välja tuua, et õpetasin oma noorima viit lehte ja potkitnoid mängima. Õigupoolest peaks hankima koju korralikud mängukaardid. Üks pakk oli, aga see sai vist Kõrrekese kätte. Siis leidsin ühe vana paki pasjansiladumise kaarte härra poolt valmistatud mustas nahkvutlaris. (Mäletate aega, kus pasjanssi ei laotud veel arvuti taga?) Viie lehe mängimiseks olid need täiesti sobivad. Imelik oli ainult see, et Väikevend, kes silmapaistva kompetentsiga kõiki oma arvutimänge mängib, kaardimängustrateegiale alguses hästi pihta ei saanud. Aga homme kordame, ja plaanis on ka valetamisega viis lehte. Kui ma väike olin, olid kaardimängud pea ainsad, mida Mamma-Papa minuga mängida viitsisid. (Mamma mängis ka kabet, milles ta – mõnevõrra ootamatult – oli päris kibe käsi.)

Tore, kui on kellega mängida.

 

Tühi pesukorv ja roosa heegeldatud süda

Oh, kõiki neid jõulupidusid küll, ohkas Mamma telefonis.

Mina ei nurise. Peod, palun väga! Panen heal meelel punase kleidi ja kontsakingad ja olen kohal.

Mul oli ära töö-juure jõulupidu – sinna ma aga väga kauaks ei jäänud, kuna lubasin Kõrrekese hilisõhtusest proovist koju viia.

Hoopis muud kohustused on need, mis ei näi lõppevat. Alati täis mustapesukorv, kassikarvadest moodustuvad tolmurullid, külmkapp, kus toitu on esmapilgul piisavalt, kuid süüa polevat poegade hinnangul midagi. Riided, mis on justkui alati kellelegi väikseks jäänud. Keegi, keda on alati vaja kuhugi viia.

Väikevennaga käsime loodusmaja jõululaadal tema vanu tuttavaid loomi ja uut vöötoravat vaatamas. Laadalt ostsin marineeritud kõrvitsaid ja pärnaõieteed. Väikevend sai vahvli ning võimaluse loosiratast keerutada. Saatus oli määranud meile väikese roosa heegeldatud südame. Sellist poleks ma tõesti mitte kusagilt mujalt saanud.

Kõrrekesel oli eile esinemine sümfonietiga, õhtul ball ja täna keeleeksami suuline osa. Teisest ringist pärit ballikleit oligi sobivat üritust ootamas. Kontserti käisin minagi kuulamas. See on sedasorti kaasaegne muusika, mis sulle meeldib, oli mu laps mulle tungivalt soovitanud. Meeldis küll.

20181208_172620

Samal õhtul sattusin tahtmatult ka kaubanduskeskuse ostuööle. Ma tõesti hoian end parema meelega sellistest kohtades eemale, sestap olin ma ka selle toimumise kõrvust mööda lasknud. Läksin lihtsalt raha ühest automaadist teise tõstma. Aga kui ma siis juba seal olin, ostsin ka Väikevennale uue jõulumundri. (Mis, imelik küll, kiideti täitsa heaks.)

Suur Vend käis täna pealinnas, selles kõige uhkemas kontserdisaalis jalgpallihooaja lõpetamisel. Ülikonnaga. Vabatahtlikult – või noh, ilmselt treener käskis panna. Aga ta ei vaielnud, soetasime uue piduliku särgigi selleks puhuks, kõik muu veel napilt sobis. Aga üldiselt, jah, jalgpall teeb inimesega imesid ning nii ma ta täna varahommikul klubi bussile viisin.

Väikevend aitas kassikarvade tolmuimejasse tõmbamise asjus, pärast käisime veekeskuses. Väikevenna sõber tuli ka kaasa. Kui jõudsime tagasi, oli Suur Vend juba kodus. Äkki ma nägin valesti, aga minu arvates tegi arvuti taga koolitööd. Kass oli süles nagu ikka.

Kõik tarvilikud tööasjad said minulgi, vähemalt hetkeks, samuti tehtud. (Nagu mõnikord esineb juhtumeid, kus ka mustapesukorv on tühi.) Eks see olegi rõõm elust, mida Suur Vend lubas, et ei hakka kunagi elama. Selline argine tiksumine.

Mis eriti heal juhul lõppeb õhtuste pannkookidega. (Täna oli nii.)

 

 

Sissejuhatus detsembrisse

Võrreldes aegadega, kui meil leidus veel mudilasi, on kõik haruldaselt rahulik. Kui advendikalendrid välja jätta, on detsembri algus laste jaoks nende härra isa sünnipäev. Mis saabus tänavu koos sünnipäevalapse, oreo-toorjuustukoogi (tegelikult mulle meeldivad vahukooretordid rohkem!), küünlapuhumise ning borjomipokaalide kokkulöömisega. Ka Kõrreke ning tema peika olid kohal, koos viimase joonistatud imelise kaardiga. Peatselt siirdus sünnipäevalaps Väikevennaga suusamäele.

Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.

Härra läks hommikusele rongile, ilmselt ajades värske lume sisse kohvrikujulise jälje.

Kodus oli täna unine esimene advent. Küünla panime küll vahepeal põlema, ja verivorst ja mandariinid olid samuti olemas (kuigi Väikevenna rõõmuks ka makaronid hakklihaga), kuid üldiselt oli kõik õnnis, rahulik ja tavapärane. Mina kütsin, tegin süüa ja  triikisin, Suur Vend vaatas jalgpalli, Väikevend mängis arvutis. Mis sa triigid nii palju, hurjutas härra mõni päev tagasi. Aga millal me siis Suure Vennaga omad jutud ära räägiksime? Ma ei istu ju niisama heast peast tema kõrvale jalgpalli vaatama! (Ning pealegi mulle lihtsalt meeldib triigitud pesu.)

Õhtul mängisime kõik koos kaamelite võiduajamist. Võitis Suur Vend, kes mängis seda esimest korda elus.

Päkapikuvaba elu on kergendus!