Kui kogu aeg on kiire

Täna spordiklubi garderoobis avastasin, et mu seelik on lõhiku juurest pisut rebenenud. Hea, must sobiva pikkusega seelik. No kust sellist võtta? Pealegi, tundus mulle tol hetkel seal kappide vahel, alles ostetud.

Tegelikult on hästi kiire kogu aeg. Töö, ja siis veel need kaunid kunstid. Vähem kui nädala jooksul olen käinud kahel korral kinos ning kahel teatris.

Kino ei tähenda muidugi mitte diipi käimasolevat festivali, vaid kõige tavalisemaid meinstriimfilme. Vaatasime Väikevennaga ära Queeni filmi. Vaevalt olid algustiitrid ära olnud, kui Väikevend mulle ütles: ema, see on mu lemmikfilm! Polnud viga ning meil mõlemal oli tegu, et mitte kaasa laulda. Järgmisel päeval tõi Väikevend autosse Queeni plaadid ning usutavasti on just nende kuulamine aidanud pisut leevendada mu viimasel ajal keerulisi suhteid öise unega. Ning sama soojaga ostsimeära piletid ka dokumentaalvariandile.

Järgmisel päeval olid siis Grindelwaldi kord. Ka Kõrreke tuli ühes. Ehkki päev ise oli tore, sisaldades ka hiina toidu söömist ning meeleolukaid vestlusi, ei kõnetanud film mind kuigvõrd. Pauku ja tossu ja muid eriefekte oli küll täie raha eest, aga lugu oli hüplik ning sisaldas ka sellist kurioosumit nagu närviline Mcgonagall. Näitlejad olid muidugi head, Newt sama sümpaatne kui esimeses osas, aga ikkagi jäi minu jaoks midagi puudu. (Sisu oli justkui napilt.)

Teatris nägime Kõrrekese ja ta peikaga ära Keisri hullu. Minus tekitas see pisut ebakndlust, ka piletite ostuga viivitasin viimase hetkeni, sest nagu ikka oma suurte lemmikute tõlgendustega – äkki ei meeldi üldse ja siis oleks hirmus. Ei olnud hirmus. Dramatiseering oli päris korralik ning tuletas hästi meelde, kui hea raamatuga ikka tegu oli.

Ühe korra käisin veel töökohustuste raames teatris Biedremanni vaatamas. Ei teagi, et kas asi oli argiõhtus, töökohustustes (ehkki mul on tublid ja viisakad lapsed, pole neid vaja üle lugeda ega manitseda), aga sain küll mõistusega aru, et on head näitlejad ning huvitav näidend, oli elamus selline käib-kah!

Aastalõpp läheneb ning päevad on kohustusi täis. Tegin endale reegli, et rohkem kui kaks pakki töid korraga koju ei võta. Mõtlen rohkem suvele kui jõuludele.

Aeg läheb. Seelik tuleb ilmselt minema visata. Kui mõtlema hakata, oli see mul kindlalt olemas juba suvel 2012. Sellise tempo juures pole vist tõesti vahet, kas jõulud või jaanipäev. (Aga ikkagi… teate, kui raske on leida poest normaalseid, täiskasvanud inimesele sobivaid riideid?)

Ja Krossi romaan tuleks ikka  veelkord ette võtta.

 

Advertisements

Nagu vasaku käega nipsu lüüa

Üks kõigi aegade soojemaid maikuusid sai läbi. Talletamistväärivat juhtus ikka ka. Ostsin omale uue väikese auto. (Must, väitis pr S ning osutas kapotil nähaolevatele kasside käpajälgedele. Küsisin kodus lastelt, kas nad on märganud, et musta värvi autol on kassi käpajäljed hästi näha. Väga nunnu, leidsid mu lapsed.)

Kõrreke tegi mais ära oma üldklaveri eksami ning lõpetas sellega igaveseks koostöö õpetajaga, kes oli kindel, et laps kukub eksami läbi, kui ta mängib ühe noodi neljanda asemel kolmanda sõrmega. (Oli vist umbes nii.) Läbi ei kukkunud ning õpetajast on sellega pääsenud.

Suur Vend sai kooli spordipäeval parima tulemuse kuuekümne meetri jooksus ning selle sündmuse äramärkimiseks ka kooli kruusi. Olen ma elus näinud palju diplomeid ilma kruusita – aga kruusi ilma diplomita küll mitte. Olgu see siis üles tähendatud.

Kuu lõpus käis Kõrreke klassiga Piiteris, oli üldjoontes rahul, kuid kurtis, et Ermitaaž jäänud täitsa pooleli. Umbes sada rubla jäi üle ning selle andis ta Suurele Vennale, kes on oma klassiga Piiteris selle nädala lõpus. (Ilm on pisut jahedam kui Tartus ja toit on kahtlane, oli kirjas Suure Venna  sõnumis.)

Umbes samal kellaajal (s.t kell kuus reede hommikul), kui pidin viima Suure Venna koos naabriprouaga, kes samas koolis õpetaja ning oli ka samale reisile minemas, oli vaja viia ka Väikevend oma klassiekskursioonile. (Nemad läksid Naissaarele.) Kui olin linna risti ja põiki läbi sõitnud ja mõtlesin veel tunnikese enne oma päeva algust magada, sain kõne võõralt numbrilt – juunior oli oma telefoni autosse unustanud. Kui Väikevend poleks peale klassiekskursiooni pidanud jääma ööseks pealinna oma tädi T ja tema koerte juurde, poleks ma muidugi talle mingit telefoni järele viima läinud. Uurisin, kust buss linnast välja sõidab ja andsin selle siis linna servas üle.

Siiski, suurepärane hommik – ja magada sain ka veel natuke. Mõelda – oma klassiga kinno ja pealelõunal võin segamatult omi asju teha. Lasta end  kosmeetiku juures pisut turgutada, minna trenni, lugeda raamatut. Teate küll, mida inimesed ikka teevad, kui neil on täiest vaba pealelõuna üle pika aja. Lebasin ilusalongis, noorendav mask näos, kui helises telefon. Väikevenna klassijuhataja andis teada, et Väikevend oli saarel kaotanud oma telefoni. Järgneva paari tunni jooksul vahendasin peamiselt Väikevenna klassijuhatajat, Väikevenna tädi ning Väikevenda. Et mis saab ja kas ja kus kokku saadakse ja laps üle antakse. Kui Väikevend oli õnnelikult tädiga kaubanduseksuses kohtunud, tundsin end täiesti kurnatult. Telekast kriminulli vaadata ja pesu triikida oli kõik, mida ma suutsin.

Kõrreke tegi kreeka salatit, see oli väga hea. Lastekaitsepäev lõppes seega maitsvalt –  kuigi tundsin end tõesti väsinuna ja näos noorendava hoolduse mõju ei märganud.

Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks ka zumbatama.

Pealelõunal läksin bussile vastu ja sain oma marakrati kätte. Ta leidis, et telefon oligi juba võrdlemisis vana ja katki ning oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et mul polegi lähipäevil plaani talle uut ostma tõtata. Sama üllatunud oli ta asjaolust, et ümbrik, kuhu ma panen tema vanaemalt ja muidu ekstra saadud rahad, oli tühi. Naissaare pilte vaatsime internetist ja ta näitas mulle randa, kuhu ta telefon kadus. (Väga kaunis koht, tõesti.) Aga muidu elavad tädi T kolm koera ja kaks kassi hästi (vaid Paula-nimelisel taksil on mure seljaga) ning pealinnast tõi Väikevend kaasa suure koti karamellikomme.

Kas sa muidu vasaku käega nipsutada oskad, küsis õhtul Väikevend, vaadates, kass Kuki süles, diivanil vana Kättemaksukontorit.

Vasaku käega nipsutamine pole minu jaoks mingi probleem!

Jah, sa oled ikka minust osavam, nentis Väikevend. Aga ainult väikestes asjades!

 

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Kuidas me üldse varem ainult ühe juustunoaga hakkama saime?!

See Kõrrekese emotsionaalne hüüatus koondab endasse kõik meie viimase aja probleemid. See tähendab, probleeme pole, küll aga selline tõeline esimese maailma kunstlik muredetekitamine.

No näiteks. Ma olen selle peale juba umbes pool aastat või rohkemgi mõelnud, aga pole suutnud leida lahendust oma Sille ja Hille probleemile. Nimelt, ma olen aastaid käinud ühes kenas juuksurisalongis ja seal on hästi mitu asja, mis mulle meeldivad ning miks ma ei soovi kuhugi mujale minna. Näiteks juuksur Sille. Tema juures pole viimased viis-kuus aastat käinud mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed. Ja kui kusagil (mitte juuksuritoolis) kokku saame, suhtleme ikka sellisel tšau-kuidas-läheb?-tasandil. Ja ma olin täiesti rahul sellega, kuidas ta mu juukseid lõikas. Aga. Suvel kui Sille puhkas, sattusin ma sellessamas salongis Hille juurde. Kes, nagu selgus, lõikas veel paremini. Ja mida peaks nüüd hästikasvatatud inimene selles situatsioonis tegema? Ma tahaksin hakata käima Hille juures, aga lihtsalt ei söanda. Ja nii ma siis käin Sille juures edasi, kuigi vaatan igatsedes Hille juuksuritooli (umbes nagu dresseeritud koer keelatud konti). Või peaksin mõtlema: mul on ainult üks elu ja ühed juuksed!

Edasi. Eile olin ma näiteks häiritud sellest, et Väikevennal oli loodusmaja öölaager ja see tähendas, et ma ei saa minna ei sellesse reedesesse trenni, kus ma tavaliselt käin – ega ka mitte laupäeva hommikusse. Sest õhtune trenniaeg langes kokku lapse viimise ja hommikune äratoomisega. Noh, loomulikult ei tähenda see, et ma üldse kuhugi ei jõudnud ja tegelikult polegi mul ju millegi üle kurta. Seda enam, et laps oli väga reibas, kui ta täna hommikul seljakoti (ja vale madratsiga, nagu pärast selgus), auto peale ronis. Neile oli räägitud tigudest ja karpidest ja pärast oli tigusid ka degusteeritud. Need veinimarinaadis mulle väga ei maitsenud, aga tavalised marineeritud olid päris head! Ja ainult kaks last hakkas oksele, raporteeris ta rõõmsalt.

Kodus voltisin kokku Suure Venna kampsunit ja leidsin sealt valge kassikarva. Kus sa oled käinud võõraid kasse kallistamas, pärisin. Äh, nagu sa ei teaks, et Nurril on valgeid karvu ka, vastas mu poeg väärikalt ja suunas oma tähelepanu uuesti ekraanile, perekond Simpsonitele.

Aga Kõrrekese küsimusele võin vastata küll. Meil oli varem väiksem nõudepesumasin ka.

Mis värvi on novembri keskpaik?

Ma käisin nädalavahetusel juuksuris, teate. Ja kas keegi kodus märkas?! Jah, Väikevend märkas, arvatavasti, sest ütles, et ma oleksin võinud juuksed parem siniseks värvida.

Siis nädala alguses sõitis tagasi üle mere härra, kes toimetas vahepeal Väikevenna kenasti koju. Ma ei nurise selle üle muidugi mitte üks gramm. Sest ujumispüksid olin ma ise unustanud lapsele kaasa panna ning sooja voodriga kummikuid tal polnudki, nii et need kaks asja sain tagastatud lapsega koos kauba peale. Ainult et härra sõitis minema, minu võti taskus.

Kahel järjestikusel päeval on tulnud Väikevennale magamaminekuajal meelde kodune ülesanne, mida polnud kirjas ei e-koolis ega ka mitte päevikus. Nii on kaks viimast õhtut sujunud matemaatika töölehtede seltsis.

Täna hommikul ma magasin sisse. (Kas just tänu matemaaikale – aga no kes see siis tahab tunnistada, et omaenda asjadega kah hilja peale jäin.) Vähemalt niipalju sisse, et tütar teatas, et ma arvasin, et sa lähed teiseks tunniks ning hõivas põhjalikult vannitoa. Tööle ma siiski jõudsin ning esimesel vahetunnil käisin putru ka söömas.

Homme on vaja Väikevennale pidulikke riideid. Ta keeldub selga panemast parajaid pükse ja vesti, vaid nõuab neid, mis olid talle parajad esimesse klassi minnes. Kusjuures talle ei pea uusi pidulikke riideid ostma ega midagi, vaid saab kapist Suure Venna vanad lihtsalt riidepuult võtta. (Seevastu vahetusjalatseid-sandaale number 34 – vanad on väikesed ja hakkavad talla juurest murenema – pole võtta mitte kusagilt terves linnas. Ühe poe lahke müüja selgitas välja, et Paides üks paar veel on!)

Suure Vennaga jällegi kahjuks sama trikk läbi ei lähe. Kuna ta on võrreldes eelmise aastaga kümme sentimeetrit kasvanud – ning suurema osa sellest ilmselt aasta teises pooles – on talle ühekorraga väikseks jäänud enam-vähem kõik riided. Talvetossud ja -jope, džemprid ja särgid. Uus võistlusvorm nagunii. (Aga tead, emps, seal uues klubis keegi eriti vormiga trennis ei käi! Neil on seal trenniriided eraldi!)

Noh, pole viga. Küllap jõuab varsti võti postkasti.Ja muretseda tuleks ikka vist siis, kui lapsed ei kasva, kasvamine, eriti kossupoisi juures, on ju ootuspärane. Ehk toob jõuluvana treeningvormigi?

Ning koolis on ses mõttes ikkagi tore ka suurena käia, et õpilastelt saad komplimendid uue soengu puhul raudselt kätte. (Aja jooksul olen ma õppinud isegi komplimentide eest tänama, selmet eestlaslikult nentida, et kleidi ostsin kümme aastat tagasi allahindlusest ja juuksevärv tundus endale küll kentsakas.)

Tänu, kadunud juuksed ja roosade lilledega kleit

Eile sain kätte oma auto ning otsustasin hakata oma laokil elu kokku korjama. Ma saan muidugi aru, et väga paljud inimesed toimivad ilma autota täiesti edukalt, nagu ma isegi suure osa oma elust, aga seekord olin ma autota nädala ajal endalegi üllatavalt abitu. Siinkohal ma tänan absoluutselt kõik, kes mind nõu ja jõuga abistasid, mu kurtmist kuulasid, mind auto peale võtsid, mu mahaunustatud asjad mulle järele tõid ja muidu head sõbrad olid.

Mitte-Taavi oma garaažis oli samuti läbi teinud metamorfoosi. Ma ei tea, kas see moderntookingliku lakaga napisõnaline mees oli vahepeal osalenud telesaates Totaalne muutumine, aga igal juhul oli see, kes mulle auto tagasi andis, jutukas, ümar ja kiilaspäine.

Ma sain eile auto kätte ning läksin õhtul rattaga bodybalance’isse. Korralikud inimesed, vähemalt Tartus, tähistasid muidugi volbrit. Aga mulle piisas täiesti autost ja kahest komplimendist. Mida aeg edasi, seda vähesemaga inimene lepib.

Või kas seda ongi nii vähe, kui lähed parasjagu ühte seitsmenda klassi härrasmeest korrale kutsuma, ta pöörab ennast sinu poole ning ütleb: Õpetaja, te näete täna nii hea välja! No loomulikult ma saan aru, et eks sellel komplimendil oli ikka tagamõte ka ja nii, aga ikkagi! (Või näen ma hoopis tavapäraselt nii kehv välja?!) Ja vaevalt paar tundi hiljem, kui olin juba autogi kätte saanud, helistab mulle Mitte-Taavi, kes annab teada, et Väikevend oli oma mütsi garaaži poetanud. Ma ütlesin, et kahju küll, ma ei saa hetkel järele tulla, ning kui abivalmis autodiagnostik täpsemalt uuris, pidin ütlema, et olen ilusalongis. No siis saate te ju veel ilusamaks, kommenteeris härra ning leppisime kokku mütsi postkasti toimetamises. Kas pole kena? Tegelikult oli muidugi asi kleidis, arvan ma. Suurte roosade lilledega kleidis. (No tead küll, et mida vanem eit, seda roosam kleit.) Aga jah, minu eas on sellest küllalt.

Täna kasutasime vaba päeva ujudes (2/4 perest, kass välja arvata), pizzat süües (4/4 perest, kass välja arvata), lauamängu mängides (3/4 perest, kass käis ka vahepeal vestlemas). Homme on poolel perel koolipäev. Elu on mõnikord ikka ebaõiglane küll.