Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Kuidas me üldse varem ainult ühe juustunoaga hakkama saime?!

See Kõrrekese emotsionaalne hüüatus koondab endasse kõik meie viimase aja probleemid. See tähendab, probleeme pole, küll aga selline tõeline esimese maailma kunstlik muredetekitamine.

No näiteks. Ma olen selle peale juba umbes pool aastat või rohkemgi mõelnud, aga pole suutnud leida lahendust oma Sille ja Hille probleemile. Nimelt, ma olen aastaid käinud ühes kenas juuksurisalongis ja seal on hästi mitu asja, mis mulle meeldivad ning miks ma ei soovi kuhugi mujale minna. Näiteks juuksur Sille. Tema juures pole viimased viis-kuus aastat käinud mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed. Ja kui kusagil (mitte juuksuritoolis) kokku saame, suhtleme ikka sellisel tšau-kuidas-läheb?-tasandil. Ja ma olin täiesti rahul sellega, kuidas ta mu juukseid lõikas. Aga. Suvel kui Sille puhkas, sattusin ma sellessamas salongis Hille juurde. Kes, nagu selgus, lõikas veel paremini. Ja mida peaks nüüd hästikasvatatud inimene selles situatsioonis tegema? Ma tahaksin hakata käima Hille juures, aga lihtsalt ei söanda. Ja nii ma siis käin Sille juures edasi, kuigi vaatan igatsedes Hille juuksuritooli (umbes nagu dresseeritud koer keelatud konti). Või peaksin mõtlema: mul on ainult üks elu ja ühed juuksed!

Edasi. Eile olin ma näiteks häiritud sellest, et Väikevennal oli loodusmaja öölaager ja see tähendas, et ma ei saa minna ei sellesse reedesesse trenni, kus ma tavaliselt käin – ega ka mitte laupäeva hommikusse. Sest õhtune trenniaeg langes kokku lapse viimise ja hommikune äratoomisega. Noh, loomulikult ei tähenda see, et ma üldse kuhugi ei jõudnud ja tegelikult polegi mul ju millegi üle kurta. Seda enam, et laps oli väga reibas, kui ta täna hommikul seljakoti (ja vale madratsiga, nagu pärast selgus), auto peale ronis. Neile oli räägitud tigudest ja karpidest ja pärast oli tigusid ka degusteeritud. Need veinimarinaadis mulle väga ei maitsenud, aga tavalised marineeritud olid päris head! Ja ainult kaks last hakkas oksele, raporteeris ta rõõmsalt.

Kodus voltisin kokku Suure Venna kampsunit ja leidsin sealt valge kassikarva. Kus sa oled käinud võõraid kasse kallistamas, pärisin. Äh, nagu sa ei teaks, et Nurril on valgeid karvu ka, vastas mu poeg väärikalt ja suunas oma tähelepanu uuesti ekraanile, perekond Simpsonitele.

Aga Kõrrekese küsimusele võin vastata küll. Meil oli varem väiksem nõudepesumasin ka.

Mis värvi on novembri keskpaik?

Ma käisin nädalavahetusel juuksuris, teate. Ja kas keegi kodus märkas?! Jah, Väikevend märkas, arvatavasti, sest ütles, et ma oleksin võinud juuksed parem siniseks värvida.

Siis nädala alguses sõitis tagasi üle mere härra, kes toimetas vahepeal Väikevenna kenasti koju. Ma ei nurise selle üle muidugi mitte üks gramm. Sest ujumispüksid olin ma ise unustanud lapsele kaasa panna ning sooja voodriga kummikuid tal polnudki, nii et need kaks asja sain tagastatud lapsega koos kauba peale. Ainult et härra sõitis minema, minu võti taskus.

Kahel järjestikusel päeval on tulnud Väikevennale magamaminekuajal meelde kodune ülesanne, mida polnud kirjas ei e-koolis ega ka mitte päevikus. Nii on kaks viimast õhtut sujunud matemaatika töölehtede seltsis.

Täna hommikul ma magasin sisse. (Kas just tänu matemaaikale – aga no kes see siis tahab tunnistada, et omaenda asjadega kah hilja peale jäin.) Vähemalt niipalju sisse, et tütar teatas, et ma arvasin, et sa lähed teiseks tunniks ning hõivas põhjalikult vannitoa. Tööle ma siiski jõudsin ning esimesel vahetunnil käisin putru ka söömas.

Homme on vaja Väikevennale pidulikke riideid. Ta keeldub selga panemast parajaid pükse ja vesti, vaid nõuab neid, mis olid talle parajad esimesse klassi minnes. Kusjuures talle ei pea uusi pidulikke riideid ostma ega midagi, vaid saab kapist Suure Venna vanad lihtsalt riidepuult võtta. (Seevastu vahetusjalatseid-sandaale number 34 – vanad on väikesed ja hakkavad talla juurest murenema – pole võtta mitte kusagilt terves linnas. Ühe poe lahke müüja selgitas välja, et Paides üks paar veel on!)

Suure Vennaga jällegi kahjuks sama trikk läbi ei lähe. Kuna ta on võrreldes eelmise aastaga kümme sentimeetrit kasvanud – ning suurema osa sellest ilmselt aasta teises pooles – on talle ühekorraga väikseks jäänud enam-vähem kõik riided. Talvetossud ja -jope, džemprid ja särgid. Uus võistlusvorm nagunii. (Aga tead, emps, seal uues klubis keegi eriti vormiga trennis ei käi! Neil on seal trenniriided eraldi!)

Noh, pole viga. Küllap jõuab varsti võti postkasti.Ja muretseda tuleks ikka vist siis, kui lapsed ei kasva, kasvamine, eriti kossupoisi juures, on ju ootuspärane. Ehk toob jõuluvana treeningvormigi?

Ning koolis on ses mõttes ikkagi tore ka suurena käia, et õpilastelt saad komplimendid uue soengu puhul raudselt kätte. (Aja jooksul olen ma õppinud isegi komplimentide eest tänama, selmet eestlaslikult nentida, et kleidi ostsin kümme aastat tagasi allahindlusest ja juuksevärv tundus endale küll kentsakas.)

Tänu, kadunud juuksed ja roosade lilledega kleit

Eile sain kätte oma auto ning otsustasin hakata oma laokil elu kokku korjama. Ma saan muidugi aru, et väga paljud inimesed toimivad ilma autota täiesti edukalt, nagu ma isegi suure osa oma elust, aga seekord olin ma autota nädala ajal endalegi üllatavalt abitu. Siinkohal ma tänan absoluutselt kõik, kes mind nõu ja jõuga abistasid, mu kurtmist kuulasid, mind auto peale võtsid, mu mahaunustatud asjad mulle järele tõid ja muidu head sõbrad olid.

Mitte-Taavi oma garaažis oli samuti läbi teinud metamorfoosi. Ma ei tea, kas see moderntookingliku lakaga napisõnaline mees oli vahepeal osalenud telesaates Totaalne muutumine, aga igal juhul oli see, kes mulle auto tagasi andis, jutukas, ümar ja kiilaspäine.

Ma sain eile auto kätte ning läksin õhtul rattaga bodybalance‘isse. Korralikud inimesed, vähemalt Tartus, tähistasid muidugi volbrit. Aga mulle piisas täiesti autost ja kahest komplimendist. Mida aeg edasi, seda vähesemaga inimene lepib.

Või kas seda ongi nii vähe, kui lähed parasjagu ühte seitsmenda klassi härrasmeest korrale kutsuma, ta pöörab ennast sinu poole ning ütleb: Õpetaja, te näete täna nii hea välja! No loomulikult ma saan aru, et eks sellel komplimendil oli ikka tagamõte ka ja nii, aga ikkagi! (Või näen ma hoopis tavapäraselt nii kehv välja?!) Ja vaevalt paar tundi hiljem, kui olin juba autogi kätte saanud, helistab mulle Mitte-Taavi, kes annab teada, et Väikevend oli oma mütsi garaaži poetanud. Ma ütlesin, et kahju küll, ma ei saa hetkel järele tulla, ning kui abivalmis autodiagnostik täpsemalt uuris, pidin ütlema, et olen ilusalongis. No siis saate te ju veel ilusamaks, kommenteeris härra ning leppisime kokku mütsi postkasti toimetamises. Kas pole kena? Tegelikult oli muidugi asi kleidis, arvan ma. Suurte roosade lilledega kleidis. (No tead küll, et mida vanem eit, seda roosam kleit.) Aga jah, minu eas on sellest küllalt.

Täna kasutasime vaba päeva ujudes (2/4 perest, kass välja arvata), pizzat süües (4/4 perest, kass välja arvata), lauamängu mängides (3/4 perest, kass käis ka vahepeal vestlemas). Homme on poolel perel koolipäev. Elu on mõnikord ikka ebaõiglane küll.

Aga Taavit ma ei leidnudki!

Ajastus poleks saanud olla parem ka siis, kui see oleks olnud täpselt planeeritud ja kooli tööplaani sisse kantud. Kõik õpilased tulid üksi ja paarikesi, mõni lihtsalt vaatas uudishimulikult, suur osa lehvitas, mitmed astusid ka ligi ja uurisid murelikult. No pole ju sugugi igapäevane, kui su õpetaja autot parasjagu rihmade abil treilerile tõmmatakse.

Väikevend seisis, nägu tõsine, koolikott seljas ning kunstiringis tehtud kukepilt käes. Ronisime mõlemad kabiini. Ilusa punase treileriga polnudki veel koolist koju sõitnud meist keegi – ei mina, Väikevend ega mu auto.

Lisaks oli saanud eelneva ööpäeva jooksul kogeda tõelisi tibihetki. Eelmisel päeval, kui oranž, kuid tundmatu märgutuli mu armatuurlaual süttis, põikasin sisse esimese garaaži juurde, millel oli silt väljas.

See on mootor, öeldi mulle. Aga et neil olevat just arvuti katki, siis saadeti mind kahe raudtee vahele Taavi juurde.

Vabandust, kas te olete Taavi, küsisin ühes paljudest garaažidest kahe raudtee vahel.

Meesisik, kes nägi välja nagu mõni poistebändi liige nii kaheksakümnendaist, ei olnud Taavi. Kuid vähemalt oli ta mees vajalike riistadega. Ta ütles, et see tuli ei tähenda, et ma sõita ei võiks ning leppisime aja kokku tänaseks pealelõunaks.

Tööle sain kenasti, võtsin veel teelolevast bussipeatusest kolleegigi peale. Aga pärast tööpäeva lõppu sõitis auto viiskümmend meetrit ning see oli kõik. Nüüd põlesid juba kõik tuled. Väikevend silmitses murelikult vaheldumisi nii mind kui oma kukepilti.

Helistasin mehele, kes juhtis, nagu peatselt selgus, punast treilerit.

Mis auto teil on?

Honda, vastasin.

Aga täpsemalt?

Roheline Honda!

No igal juhul leiti meid kooli parkla kõrvalt üles. (Selleks ajaks olid kõik mu õpilased meist mööda marssinud.)

Täpselt seitse minutit enne kokkulepitud aega pani treilerijuht meid selle garaaži juures, kust ma eile Taavit ei leidnud, maha. See Mitte-Taavi lubas mu auto ette võtta.

Korjasime Väikevennaga auto pealt kokku kõik oma kooli-, käe- ja vihikukotid ning kukepildi ning jalutasime koju. Koduni oli ehk kümmekond minutit jalutamist ning ilm oli absoluutselt suurepärane.

Nii et õhtul jalgrattaga trenni minna tundus täiesti tore mõte. Ja see oligi tore. Loodetavasti püsib veel kena rattasõiduilm ka lähipäevadel.

Mardilaupäeval. Värvides

Sügismasendusega võideldes olen nüüd ära proovinud kõik tuntud nõksud. Ostnud riideid (värvilisi). Ostnud uue huulepulga ja roosi rindapanekuks. Lasknud ennast Surnumere sooladega masseerida. Täna hommikul käisin juuksuri juures ja lasin lõigata ja värvida. (Täna õhtul võtan end kokku ning tutvun kontojäägiga.) Mida veel teha annab? Esmaspäeval lähen näiteks verd andma?

Nädalavahetus on pisut leevendanud ka seda mina-pean-üksi-rabama-tunnet.

Ja mõned suured mured on isevoolu lahenenud. Näiteks küsimuse, mida teha kooli isadepäevapeoga, lahendas poiss ise enne peopäeva haigeks jäädes.

Ning kui reedesel võistlusel kurtis Suure Venna sõbrapoisi ema oma noorsandi vaevalist puberteeti, pidin ma üllatusega tõdema, et viimastel nädalatel on matemaatika koduste ülesannete rohkus ja keerukus puberteedi kuidagi tagaplaanile tõrjunud. Aga me kõik elame muudkui kaasa. Mina jagan soovitusi minna õpetaja juurde konsultatsiooni. Kõrreke üritab tubli matemaatikuna aidata – mille peale poiss väidab, et tema ei saa sellest seletamisest aru. Väikevend enamasti räägib tähtsalt (ja mitu korda), kuidas tema sai kõik matemaatikaülesanded juba koolis valmis. Kõige rohkem on ilmselt kasu härrast, kes aitab skaibi teel sageli hiliste öötundideni murde korrutada ja jagada. Selle tegevuse juures on omakorda kinni minu kaameraga läpakas… Aga jah, puberteedi all me tõesti hetkel ei kannata. Ainult matemaatika.

Lahenemas on ka küsimus, mida kinkida tütrekesele lähenevaks neljateistkümnendaks sünnipäevaks. Tema soov on kindel: tehnilised lahendused isalt ning juuste siniseksvärvimine ema kulu ja kirjadega. Toredad, lihtsad ning eakohased kingisoovid!

Aga homme on isadepäev ning meil on külmkapis kirju koer – ning tütar Kõrreke teadis koguni, et inglise keeles kutsutakse seda hoopiski rocky road – juba valmis. Kõrreke tegi, Väikevend abistas pisut. (Suur Vend esindab perekonda mardisantluse vallas.) Ühed mardisandid on juba meilgi käinud.

Kust saada värvi juurde?

Mida ma vaheajal tegin? Koolitused ja kodune koristamine, see kõlab just täpselt nii kahvatult, nagu kõlab. Külma aja riided otsisin garderoobist välja ning väikseksjäänud sorteerisin kaltsudeks ja edasiandmiseks. Viisin ohtlikud jäätmed, näiteks kaks elavhõbedakraadiklaasi, hulga vanu patareisid ja laadijaid, jäätmejaama. Triikisin hunnikute kaupa pesu. Ühesõnaga, kõik sellised asjad, mida pannakse tähele ainult siis, kui need tegemata jätta.

Lastega koos ei teinudki justkui midagi erilist. Paaril korral käisime väljas söömas. Väikevend kulutas oma vanaemadelt tunnistuse eest preemiaks saadud raha kärmelt ja sihiteadlikult legole, korvpallile ja taskulambile. Kõrreksega käisime samuti koos šoppamas. Asi lõppes sellega, et minu kindel otsus mitte osta endale juurde musti riideid sai sealsamas põrmustatud musta kampsuni ja seelikuga. Leevendasin oma tegu värviliste sukkpükstega. Kõrreke ostis ainult šokolaadi.

Homseks on kõik valmis. Kingad viksitud ja joped pestud. Äärmiselt iseloomulikuna leidsin ma Väikevenna jopetaskust patarei ning Suure Venna omast tühja piraaditossu karbi. (Ta ostab nüüd usinasti pauguvärke, mida alla-kaheteistkümnestele ei müüdud. Ütlesin, et kutsugu siis vähemalt järgmine kord mind ka pauku ja tossu vaatama. Et no midagigi.)

Oma esimese kohustusliku kirjanduse raamatu – Jussikese seitse sõpra – luges Väikevend samuti täna hommikul, otse minu triikimislaua kõrval läbi. (Vanal ajal istuti ema voki kõrval, kui lugema õpiti. Suurt vahet justkui pole.)

Lapsele järgmisel nädalal enda teatrissemineku ajaks trennisttoojat ja õhtust seltsi organiseerides tekkis vahepeal tahtmine käed üles tõsta ja nentida koos Väikevennaga: Emme, keegi teine ei saa ju mind tuua ega minuga õppida, sa peaksid minu juurde jääma! Noh, lõpuks saime ikka logistika paika.

Nägin unes, et õpetasin kellelegi autosõitu ning mu sõiduõpetaja karjäär sai õnnetu otsa, kuna mu õpilane sõitis joonelt ühesuunalisele tänavale valesse suunda. Hea kolleeg oli seevastu näinud unes, kuidas meid temaga töölt vallandati, kuna me olime läinud töö ajal šoppama – tagasi jõudes oli meie klasside ustel sildid õpetajaks kõlbmatu. Siia võib veel terviklikkuse mõttes lisada, et mu vanem poeg kurtnud oma isale, et ema olevat viimasel ajal närviline.

Ilmselt nii ongi.

Äkki aitaks näiteks puhkus Lõunamere saartel – umbes nagu Pipi viis Keskutajaga Tommyt ja Annikat – või siis näiteks juuste värvimine?