Distantselu tavaline

Hommikul magan äratuskellani välja. Mis on ju hästi. Sest öiseid potentsiaalseid segajaid on

a)hoiukoduline Artur, kes võib ronida lillepotti ja kukkuda koos sellega postamendilt alla, näuguda või ka lihtsalt mängida;

b)piiksuma hakkav külmakapp;

c)uni läheb lihtsalt ära.

Öö oli seega rahulik. Kassid toita. Seejuures valvata, et Artur laseks Nurrul rahus süüa.* (Katsu sa ise süüa, kui keegi kräunub kõrva ääres!) Hommikusöök, täna näiteks soojad juustusepikud. Väikevennale piparmünditee meega, mulle kohv.

Siis tunnid. Seejuures on ilmselge, et kinnised uksed ei meeldi kassidele. Ühe või teise ukse taga on alati keegi kräunumas. (Mis mõttes nad panevad uksed kinni?!)

Pika vahetunni ajal jalutan pakiautomaadini, et tuua ära saadetis kasside tuluoksjonilt. (Olin vahepeal juba unustanud tehtud pakkumise, üks ese – käsitööseep – oli meeles, aga teine oli meeldiv üllatus. Kas tõesti? Aga tegelikult on muidugi aus värk ja kasside heaks pole ju inimesel ometi millekski kahju!)

Teisipäeval on meil koosolekutepäev ning on kujunenud, et saadan siis peale tundide lõppu Väikevenna pizzat tooma, kodu lähedal poes on vastav müügilett täiesti olemas. Koju oli jõudnud ka Suur Vend, nii et ka tema sai oma pepperoni. Kõige suurem üllatus oli aga see, et olin nooremal pojal palunud tuua poest ka torusiili ning pannud talle selleks ka kilekoti seljakotti (et olmekeemia toiduga kokku ei puutuks) – ja kui mu koosolek lõppes, leidsin lisaks oma pizzale tõesti esikust ka kenasti kileotti pakendatud pudeli. Olin meeldivalt üllatunud, et see meeles püsis.

Õhtul käisin veel ujumas ning ka kahekümneminutilises individuaaltrennis. Seal palusin, et me teeksime joogat. Need olid imetoredad kakskümmned minutit, millest ma nautisin viimast kui ühte. Homme saab veel ujuma, siis on klubi kinni ka. Nuriseda pole muidugi midagi, olud ja ajad on sellised.

Õhtul teed keetes, võileibu tehes ja iginäljast Arturit toites helistasin Mammale. Ta kirjeldas, kuidas ta kass Sabaga jalutamas käis ja kujutluspilt oli igati tujutõstev. Mamma oskus pisikestest asjadest rõõmu leida tuleb välja selgemalt kui kunagi varem.

Õhtused uudised. Olen vahepeal toonud Nurru toidukausi ülakorrusele, et ta rahus süüa saaks – see tuleb alla tagasi viia (ja pole kahtlustki, kes sealt viimased riismed konsumeerib.) Kavatsen veel lugeda.

Krossi kirjad on tõeline odüsseia, väga huvitav (ja õnneks väga mahukas), olen umbes poole peal. Olen muidugi sündmuste käigust üldjoontes varasemaltki lugenud, aga kirjad on selline ühtaegu argine ja aus pilt, mis olud tegelikult neljakümnendatel ja viiekümnendate algul valitsesid ja kuidas inimesed nende olude pillutada olid. Ja ometi sai jääda väärikaks ja vaimselt vabaks, see on ikka imekspandav.

Laual on vaas tulpidega – eilne naistepäevaüllatus poistelt. Panin juurde vaskmündi, nagu soovitati, et tulbid hästi püsiksid. Muus mõttes on kevad ühtaegu kaugel ja lähedal. Valgus ja pikenevad päevad ning lumi ja libedad tänavad ühekorrga.

Aasta on möödas, ja me ei ole vist õppinud viirusega elama. Või kuidas võtta. Mamma saab nädala lõpus teise vaktsiinisüsti ning ta lubas uurida, millal ma talle külla võin minna.

*Kusjuures veel hullem, kui keegi kräunub su kõrva ääres ja piidleb sind üksisilmi, kui sa parasjagu sööd, on ilmselt uudishimu seedimise viimase otsa puhul. Ka siis on Arturil komme Nurru üksisilmi jõllitada. Ausalt öeldes on edukaks soorituseks vaja Artur minema ajada ning teha seda seejuures nii, et Nurr omakorda paigale jääks. (Kas see ongi siis nüüd kakablogi?)