Viienda Avenüü hääbumine

Mul on ammu tunne, et nad panevad tänapäeval lõhnad liiga suurtesse pudelitesse. Sinna on terve igavik tagasi, kui ma endale igapäevaseks kasutamiseks Viienda Avenüü ostsin. Ma olen sellest juba täiesti tüdinenud, kuid sellegipoolest kohusetundlikult kasutanud. Sel nädalal, ma arvan, saab pudel lõpuks tühjaks. Samas on huvitav, et mu lemmik, NR nimilõhn, mis on kolm korda väiksemas pudelis ja mida ma kasutan ainult erilistel puhkudel, on samuti otsakorral. (Neid erilisi puhke pole ju nii palju?)

Üldse juhtub siin peatselt igasugu asju. Suur Vend saab valmis, tema kaheksateistkümnes sünnipäev on käega katsuda. (Sündimise tähtajast on juba kaheksateist aastat täis, aga äärmiselt rahumeelse isikuna polnud tal kuhugi kiiret.) Sedakorda ta vist isegi ootab oma sünnipäeva.

Vihmased ilmad on tähendanud mitmeid saagirohkeid seenelkäike, kuid Tartuffile lähen küll ainult siis, kui on kindel, et ei saja. See-eest vaatasime siseruumides Väikevennaga ära EJ Rocketmani, mis polnud paha, ja Mimino, mis oli õigupoolest võrratu.

Üldse on hetkel tunne, et mul polegi enam väikelapsi, ja  see ajab pisut segadusse. Väikevend oli kuus päeva spordilaagris, ja kui ta tagasi tulin, olin mina parasjagu ühel nädalavahetuse-üritusel. Nii juhtuski, et ma ei näinud teda pea nädala. Laagris kaotas ainult rahakoti (ja selle sai ka treener hiljem kätte) ning tema musta pesu hulka oli sattunud üks võõras särk (omanik teada). Ning kui me lõpuks kohtusime, sain küll kiire kallistuse ning tunde, et ta on selle nädalaga kasvanud, kuid emast küll puudust tundnud pole. Kui kolmeteistkümnes sünnipäev peatselt tulekul, on see vist normaalne.

Nii et jah, Avenüüga on lõpp (tõeline kergendus!), august sajune (see on tore muidugi seente mõttes) ning lapsed suured. Ilmselt võin endale uue igapäevase lõhna osta, aga laste suurekssaamise ja ilmade suhtes tuleb leppida sellega, mis parasjagu käes on. Vastupanu pole ilmselt mõttekas.

 

Lõpuks on ikkagi kõik päevad vennad

Selle nädala kolmapäev võiks olla ideaalse puhkusepäeva võrdkuju. Juba eelmisel õhtul tuli tütar peikaga pannkooke sööma, tuues kaasa karbikese metsvaarikatega ja Peterburist kommi ja teed. (Peterburi-reis oli nende sünnipäeva- ja jõulukink, mis oli justsama ka teoks saanud.)

Kolmapäeva hommikul käisime seenel.  Kukeseeni oli päris rohkesti, Mammale mõeldes võtsin korjasin ära ka kõik puhtad puravikud. Lõunat sõime oma suvises lemmikkohas otse keset Põlvamaa metsi.

Poisid said hilise lõuna, läksin ise Mamma juurest läbi – seened ja paari päeva pärast Mamma poolt korraldatava suguvõsaürituse viimased kokkulepped.

Pealelõuna raamatu ja kohviga. Kui Suur Vend tuli trennist, läks pesumasin tööle, ja kuivama sain spordisärgid riputada otse vikerkaare alla.

Päris vastu ööd läksime Kõrrekese ja ta peikaga veel välikinno Hommikueinele. Kõrreke oli vaimustuses, mind jättis  – visuaalsest sulnidusest ja võrratust kassnäitlejast hoolimata – külmaks ning tema peika arvamus paiknes vist kusagil seal vahel.

Aga õhtu oli eriliselt kaunis ning film, nagu öeldud, silmale ilus vaadata (ja kõrvale kuulata) ning isegi koju oli pärast rattaga läbi erakordselt sooja juulikuise öö mõnus sõita.

Järgnev hommik oli esialgu samuti tore. Väikevend magas pikalt, mina otsustasin minna ühe jutiga hommikusse trenni ja pärast turule. Avastasin, et olin oma telefoni koju jätnud. Mõtlesin küll, et äkki peaks vahepeal koju järele minema ja igaks juhuks veel Mammale helistama (mõtlesin ettekäändeks ja positiivseks alguseks küsida tema kotletiretsepti), aga eelmisel päeval oli ju kõik täitsa hästi.

Kui ma ükskord koju jõudsin, oli 7 vastamata kõnet. Viis Mammalt ja kaks Kõrrekeselt, kes oli mulle helistanud, et ma Mammale helistaksin. Selgus, et Mamma oli jäänud haigeks ja tema peen suguvõsapiknik väljasõiduga tuleb ära jätta. Mamma oli läinud vahepeal pahandanud poeketiga, kust olin tema näpunäidete järgi toidud tellinud. Sina pead arvuti teel ühendust võtma, helista vat sellel numbril! Mis mul muud üle jäi, helistasin ja kirjutasin, sain pahandada nii teenindajalt kui Mammalt. Mis Mamma tervisega õigupoolest oli, ei saanudki sotti. (Mis sa arvad, et mul midagi muud on, kui need igapäevased hädad!) Nojah, lõpuks saime asjad vähemalt tellitud toitude osas korda.

Täna käisin Mammat vaatamas, ta soolas parajasti seeni. Viisin talle koti kartuleid ja kimbu lilli, viimaste eest sain peaaegu pahandada, aga lõpuks siiski kiita. (Olin ostnud kimbukese jorjeneid onult poe eest, nii et Mamma võitles ah-mis-sa kulutad-suhtumise ja tõekspidamiste, et onudelt-tädidelt poe ees tuleb ikka osta, vahel. Väga ilus värviline kimp oli.)

Väikevennaga vaatasime Lõvikuninga ka ära. Ka see polnud minu hinnangul suurem asi, välja arvata ehk dublaaž. Kuidagi… ma ei teagi. Loomad olid ju nunnud, süžee ju ka ette teada õnneliku lõpuga  Hamleti lastevariant (kus kuninganna jääb truuks, Ofelia ei lähe hulluks ja Hamlet pärib riigi), aga ei kõnetanud. Ainus hea asi oli, et käisime Väikevennaga koos kinos, ta ikka mõnikord veel hoolitseb oma raskes eas ema eest.

Aga lõpuks läheb ikka kõik hästi. Seened saavad purki, lilled vaasi ja suvi võib jätkuda. (Võib-olla lõpetan lähipäevil isegi reisipostituse ja vaatan ära Pallase näituse viltuses majas. Ja kotletiretsepti peaks Mammalt tõepoolest küsima.)20190724_105816

Sügisjoonikute aeg

Esimesed sügisjoonikud on valmis.

Kui meil siin sügis on, on palju asju kohe teisiti.

Väikevend on aasta vanem. Nii et nüüd on siis – vähemalt kohalikus keeleruumis – kolm teismelist – kaksteist, seitseteist ja kaheksateist.

Kaksteist tähistas laupäeval väiksemalt oma sünnipäeva: kolme sõbra ja kolme sõbrannaga oli plaanis kinoseanss. Film oli eakohane, popkorni kulus palju ning asjaosalised olid rõõmsad. Kingiks toodi traditsiooniliselt raha ja šokolaadi. (Noh, ses mõttes õige kah, et neid kahte asja ei saa kunagi liiga palju.) Lapsevanemate – kes mõlemad olid samuti kohusetundlikult olemas – heaks meeleks sai üritus valutult läbitud. Pärast käisime kogu famiiliaga hiina toitu (sünnipäevalapse valik, muidugimõista) söömas. Vanaemad kinkisid raha ja šokolaadi, õde kassikujulise rahakassa. Mammal oli eraldi šokolaad ka Kõrrekese peikale. Nädalavahetusel luges kaksteist läbi ka kohustusliku kirjanduse Kalevipoja näol, mis talle üllatuslikult meeldis. Eriti siili koht.

Seitseteist osales jalgpallimatšis (2:1), niitis vabatahtlikult muru (ta teeb seda juba hea mitu aastat vabatahtlikult) ning luges Tõdejaõigust. Oma sünnipäevast (umbes kuu tagasi) arvates on ta veel kasvanud. Ning leidis eelmise aasta kooliasju sirvides ka pisut eelmise aasta sünnipäevaraha.

Kaheksateist loeb Põrgupõhjat – tundub olevat selline tüvitekstide aeg. Tema kodust ärakolimise järgselt koguneb väga visalt punast värvi musta pesu, avastasin. Lisaks palus ta, et ma enam talle süüa ei ostaks, nad ei jõua nii palju ära süüa. Ma ikka olen neile viinud šokolaadi, tatart  ja juustu. (See on vist mingi põlvkondade teatevahetus, sest varem tõi vanaema meile kotiga süüa, nüüd tema enam pole toonud. Muide, meie ka ei jõudnud tema toodud asju ära süüa. Aga nüüd tabab mind keset toidupoodi sageli mõte: äkki on mu laps näljas?)

Mina jõudsin nädalavahetusel sõbrannadega veiniõhtule, kukeseenemetsa, lapse sünnipäeva tähistama, trenni, mõned väikesed tööasjad olid ka teha. No ja pühapäevaseks lõunaks keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Härra grillis liha ja halloumit. Kõrreke ja ta peika tulid vähemalt sööma. (Said ikka kõhu täis, ma loodan.) Lugemises olen jõudnud Huvitava ajani.

Pesu nööril ei kuivanud ära, vaid sai vihma käes uuesti märjaks.

Martsipaniõunte järel tunned, et sügisjoonikutes on iseloomu.

Kultuuriürituste piletid kogunevad justkui iseenesest.

 

Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

Palavuse aegu

Mu tütar rääkis mõni päev tagasi, et kunagine moodne kirjalõpetus päikest! on asendunud sooviga vihma! Eks ta ole. Aiatööde asemel olen, nii kaua kui ma end mäletan, alati eelistanud raamatut lugeda, kuid isegi minusugune linnainimene mõistab, et kui turumüüja nendib, et till kuivas tal kahjuks põllul ära, kuluks mõningane vihmasadu hädasti ära küll. Ja kui me siin möödunud nädalal Kõrrekese ja ta peikaga seenel ja mustikal käisime, siis saime korjata mitte lihtsalt kukeseeni, vaid juba osaliselt kuivatatud kukeseeni.

Muidu – suurpuhastus sai läbi. (Ja ma ütlen, et koristamise viimane osa, kus tulevad päevakorrale märksõnad nagu jäätmejaam ja taaskasutuskeskus, on vaat et veel kõige tüütumad.) Lapsed tulid koju tagasi ning on osaliselt jälle mööda maad ja ilma laiali. Kõrreke sai personaalse kutse Põltsamaa keelpillisuvekooli, kuna keelpillimängijad soovisid orkestrit teha ja neil oli sinna hädasti fagotimängijat tarvis. Suur Vend lendas aga Taani jalgpallivõistlustele, andes suuremeelselt Väikevennale loa oma ps-iga nii palju mängida, kui viimane soovib.

Eelmisel nädalal käisime avatud taludes – Kõrreke koos peikaga võtsid rattad kaasa ning sõitsid hoopiski rongiga Valgamaale. Meie Väikevennaga sõitsime siinsamas Tartumaal ringi, vaatasime vanu tuttavaid Andre lehmi ja Kameelia laamasid, ninakaru ja nutriat. Ühes ratsatalus käisime ka, aga Väikevend seda ei fännanud.

Kultuursema poole pealt oleme jõudnud vaatama Tsaar Saltaani, mis mulle kokkuvõttes siiski ei meeldinud ja Mamma Miat, mis meeldis mulle väga. (Kusjuures meie Mamma pidas viimast liiga kerglaseks ega soovinud tulla.)

Mul on loetud viis Pratchetit, seni on mu lemmikuks Mort. Hetkel olen alustanud paljulubava Postiteenistusega.

Hommikul üles ärgates pean ma esmalt mõtlema, kes mu lastest kus on ning kas on vaja kedagi kuhugi viia või vastu minna. Ja alles siis tuleb Küsimuste Küsimus: mida täna süüa teha? (Hiliseks õhtusöögiks sobivad ehk maasikad piima või kohupiimaga?)

Nojah, vihma siis! Hirmus lugu ikkagi, kui till juba kuivab!

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.