Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.

 

 

Advertisements

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Isamaa kilu

IMG_0600Päev enne Suurt Sünnipäeva viisin oma vanima ja noorima järeltulija lennuki peale. Ammuplaneeritud suusapuhkus. Noh, kui siinseid ilmaolusid arvestada, siis samaaegselt ka soojamaareis.

Väikevend muutus nukraks.

Kas sa teed mulle kiluvõileva kaasa?

Ütlesin, et võileiba ei tee, aga ostan lisaks headele kommidele ja juustule kaasa ka kilu. Et eks nad siis saavad ka isaga oma kiluleibu teha.

Jäin koju Suure Venna ja kahe kassiga.

Meil oli kõik väga kodune ja rahvuslik. Hommikul lipp ja kiluleivad, (mitte et ma neid ise sööksin) ning paraad ja Nimed marmorahvlil.

Lõunaks saabusid kaks vanaema. Üks neist armastab jutustada ümber telesaateid, mida ta on vaadanud. Teine on innukas tugitoolisportlane ning elab kaasa olümpiamängudele. (Kuigi on ära unustanud suurema osa oma lemmikute nimedest peale Thomas Wassbergi, kelle kangelaslikest sõitudest kuuleme me alati meenutusi.)

Vanaemad ei petnud lootusi. Üks neist jutustas kõigile pikalt Türgi sarjadest, teine Thomas Wassbergist.

Mina pakkusin seapraadi ja hapukapsast. Jõime kodumaa terviseks Värskat. Kaunis Eesti neiu uisutas suurepäraselt. Mamma läks kohe lähemalt vaatama ning praad jahtus päris ära, kuid ega ta vist lõpuni aru ei saanud, et tegu oligi finaaliga, ja eriti ei saanud ta sellest aru, et kuidas ikkagi neljas koht.

Vanaema käis välja hüpoteesi, et küllap türklased maksavad peale, et tema lemmikkanalis ikka  lemmiksarju näha saab. Mamma oli nördinud, et spordi vahele näidatakse reklaami (Wassbergi ajal nii ei olnud.)

Pärast sõime Regati jäätist mustikate ja riivitud šokolaadiga.

Vanaema küsis, kas Suur Vend käib ikka korvpallis. (Ta ei käi seal juba kolm aastat.) Mamma tundis huvi, kuidas läheb Suure Venna klassikaaslasel – mis ta nimi nüüd oligi -, kelle onu oli sportlane – nimi ei tule meelde – ja isa arst – nimi ei tule samuti meelde… Suur Vend vastas Mamma küsimustele. Vanaema uuris, kas need villased sokid, mis ta oli Kõrrekese kaudu saatnud, olid ikka parajad. (Olid küll.)

Vanaemad läksid koju.

Õhtul kuulasin nagu õigele eeslasele kohane, presidendi kõnet (mis mulle väga meeldis), vaatasin etendust, mis tegi mind nõutuks – oleks tahtnud, nagu KK-gi, lihtsalt ilusat koorilaulu ja rahvatantsu ja ehk pisaragi poetada… Aga nojah, mida mina ka tean, pealegi sain ma ju oma härdushetked kooliaktuselt ikkagi kätte. Pärast vaatasime Suure Vennaga veel pisut vastuvõttu. Eks mõned inimesed olid ju tuttavad ka (temal küll pigem tuttavate vanemad) ja kleidid pakuvad mulle alati huvi.

Mina küll ei viitsiks nii pikalt oodata, leidis mu vanem poeg. Meenutasin talle, kuidas ta väiksemana oli teisiti arvanud. Ta ise oli selle unustanud.

Täna helistas härra, et edastada kohalikke suusauudiseid.

Kilud olid ununenud! (Nii palju siis isamaa kilu hoidlemisest – liiga palju sporti pole ka hea!)

Meil siin on endiselt vaikne. Aga ootamatult palju on olnud juttu vanadest aegadest. Nii minu kui Suure Venna elu vanadest aegadest. Selle käigus tulid ühe albumi vahelt välja minu koolitunnistused. (Ei olnud üldse nii halvad, kui ma mäletasin.)

Aga rohkelt aastaid meile kõigile! Nii neile, kes mäletavad vanu aegu, kui ka neile, kelle ajad on suuremas osas veel tulemas. Et oleks ikka rohkem rõõmsaid kui kurbi lugusid ning et meie ilus lipp kõrgelt lehviks.

IMG_0603

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Pimeduses on küünlaid

See aeg, kui lähed tööle pimedas ja sageli tuled töölt pimedas, on nüüd käes. Mõnikord tundub see kuidagi trööstitu, aga mõnel hommikul juhtub midagi närviajavat, nii et mõnusaks pimeda aja enesehaletsuseks pole aegagi. No nagu täna.

Nimelt ei leidnud ma hommikul kusagilt oma käekotti. Ei olnud üleval magamistoas, ei olnud ka allkorrusel. Ei olnud ka autosse jäänud. Eelmise päeva tegevuste üle juureldes sain aru, et kui ma otse töölt tulles kahe kotiga spordiklubisse läksin, panin nähtavasti käekoti alumisse riiulisse, pärast pistsin aga rahakoti trennikotti ning telefoni taskusse ning lahkusingi ühe kotiga. Õnneks on spordiklubi suhteliselt töökoha lähedal ja hommikul vara avatud ka. Nii me sõitsimegi Väikevennaga kooli minnes esmalt spordiklubi parklasse.

Kui ma mõne minuti pärast klubist käekotiga väljusin, nentis Väikevend – kes teatavasti ka ise oma asju kõikjale unustab – vähemalt pole ma lapsendatud.

Jah, puhtalt geenid, pojake!

Õhtupoole jõudsime koju, päris pime veel polnud. Kuna ma olen viimasel ajal oma päevase sammunormi üle arvet pidanud, tegin Väikevennale ettepaneku läbi surnuaia poodi jalutada. Minu üllatuseks oli ta nõus.

Surnuaiaväravas tegi ta ettepaneku, et loeme küünlad kokku. Kumb rohkem saab, see võidab. Mina sain 49, tema 72.

Poest koju tulles oli täiesti pime. Ka kaugemad küünlad olid paremini näha. Mina sain 112. Väikevend, kes otsustas mulle händikäpi anda, sai 108.

Aga ma ei mäleta, et Väikevend varem nii pikalt oleks vait olnud.

 

Selle aasta viimaste kukeseente aegu

Puud on tänavu pikalt värvilised. (Tol sügisel, kui ma umbes sada aastat tagasi mehele läksin, oli samamoodi.)

Vahepeal on alanud muidu koolivaheaeg. Tunnistust ei saanud mitte keegi.

Kõrreke võttis osa pillimängukonkursist ja sai esikoha. (Mitte, et konkurents fagotimängijate hulgas oleks eriliselt tihe, kuid esikoha saamiseks pidi ikka kindla arvu punkte saama.) Hommikul käisime Härraga kuulamas konkurssi ning õhtul koos Mammaga kontserti. Tegelikult on märkimisväärne, kui su laps oskab mängida Vivaldi fagotikontserti. Ka teisi noori puhkpillureid oli täitsa tore kuulata, paljud nende seast olid oma noorusest hoolimata suurepärased mängijad. Mamma nägi palju tuttavaid ja pärast pakuti kõigile torti. Järgmisel hommikul läks Mamma haiglasse.

Täna kasutasin veel ära päikesepaistelist pealelõunat ja käisin oma seenemetsas. Leidsin paar pihutäit sügavkülmutatud kukeseeni, ühe kitsemampli ja ühe võipuraviku. Sõin mõned üleküpsenud magusmõrkjad pohlad. Ilmselt viimane metsaskäik sel aastal.

IMG_0218

Ausõna, selle aasta viimane seenepilt!

Väikevend ootas väga homset, kuna nad leppisid juba tükk aega tagasi sõpradega kokku, et lähevad veekeskusesse. Ühte sõpra vanemad ei lubanud. Nüüd on vist sõber pisut solvunud (et teised ikka lähevad) ning oli end koguni fb vastavast grupist välja arvanud. Elu pole alati kerge ka siis, kui oled üksteist ja on parasjagu koolivaheaeg.

Kuna ma ise keset päeva seenele läksin, tutvustasin lastele külmkapi sisu ja ütlesin, et tehku ise endale süüa. Selle peale leidis Väikevend sügavkülmast friikad, Kõrreke sai kõhuviiruse ning Suur Vend mängis oma virtuaalset jalgpalli – kuigi tõe huvides tuleb öelda, et just tema käis ja toitis ka täna Mamma kassi. (Kuni tuli kolmveerand kümme hakkliha kohta küsima.)

Kuidagi kurb ja sentimentaalne olemine on. Et Mamma on haiglas ja seeneaeg on läbi,  klassivend rääkis Plekktrummis metsade olukorrast, teetass sai ka tühjaks. Homme lähen loomateraapia-alasele koolitusele ja pärast ka haiglasse Mammat vaatama.

IMG_0212

Minu armas metsatukk ühel sügisesel pealelõunal. 

Elust oktoobri keskpaiku

Oktoober teeb kuidagi tundeliseks. Ilm varieerub imeilusast päikesepaistest tinahalliks keset päeva, pisarad tulevad kergesti ning kassid poevad kaissu – kui viimased just käpaulatusest mõnd radiaatorit ei leia.

Mina olen käinud viimase nädala jooksul vist kolmel kontserdil, lastevanemate koosolekul,  seenel ja valimas. Lisaks tavalisele kodusele-töisele elule.

Kontsertitele ma kuidagi sattun. Noh, virtuoosid olid muidugi omaette teema. Seda enam, et nad pidid mängima Nino Rotat, keda ju kuigi sageli ei mängita. Samas kohapeal jättis Rota mu pisut külmaks, kuid Mozarti mängisid nad vastupandamatult ning lisaloona mängitud (ühena paljudest) Rääts oli väga tore üllatus. Kogu orkestris polnud muide ainsatki naist.

Pühapäeval käisin kuulamas Kõrrekest, üks kohalik koor oli palunud teda fagotisoolosid mängima. Koorid olid ka toredad ning kõlasid kirikus väga hästi. Nägin mitmeid endisi õpilasi laulmas. Kõrrekesele oli ka ta peika tulnud kaasa elama. Oli tore ning pisut ootamatu muusikaline elamus.

Lapsed toimetavad muidu suhteliselt iseseisvast, mina näen vist rohkem nende musta pesu kui neid endid. (Õnneks otseses, mitte ülekantud tähenduses.) Poistel on jalgpall, Kõrrekesel peigmees ja muusika. Kuigi ka Suur Vend peab olema ettevaatlik, kuna just viimati oli ta kutsutud klassiõe ööbimisega sünnipäevale. (Ei, ikka teisi oli ka kutsutud peale Suure Venna, ma igaks juhuks täpsustan.) Klassiõde oli siis täitsa uus, sellesügisene.

Kas on tore tüdruk, küsisin.  Jaa, vastas Suur Vend. Järgmisel hommikul jõudis ta koju alles lõunaks, kuna oli käinud ühe teise klassiõega – samuti täiesti uue, sellesügisesega – pärast Mäkis. Kas on tore tüdruk, küsisin. Jaa, vastas Suur Vend. Nii see läheb, kui klassis on iga poisi kohta kolm tüdrukut…

Valimas käisime ka. Mina, Kõrreke, Suur Vend ning isegi härra, kes oli seks puhuks – ja ka üksiti virtuoosideks – kohale sõitnud. Mina, Kõrreke ja Suur Vend valimisme kõik ühte erakonda, mina ja SV isegi sama kandidaati. See on väga kummaline, kuna ma ei tee ju kodus mingit valimispropagandat. (Suure Venna valmisjärgne mure oli, ega ta oma suurepärasest bioloogiaõpetajast nüüd ilma ei jää.)

Õhtul viisin peale teatud kõhklusi ka Mamma ikka valima. Mis sest, et kui ma ta möödunud kord Riigikogu valimistele viisin, jäin ma pärast ikka tõsiselt juurdlema, kas see nii õige tegu oligi, kui olin kuulnud, keda ta valis. Aga mis seal ikka. Demokraatia on demokraatia.