Selle aasta viimaste kukeseente aegu

Puud on tänavu pikalt värvilised. (Tol sügisel, kui ma umbes sada aastat tagasi mehele läksin, oli samamoodi.)

Vahepeal on alanud muidu koolivaheaeg. Tunnistust ei saanud mitte keegi.

Kõrreke võttis osa pillimängukonkursist ja sai esikoha. (Mitte, et konkurents fagotimängijate hulgas oleks eriliselt tihe, kuid esikoha saamiseks pidi ikka kindla arvu punkte saama.) Hommikul käisime Härraga kuulamas konkurssi ning õhtul koos Mammaga kontserti. Tegelikult on märkimisväärne, kui su laps oskab mängida Vivaldi fagotikontserti. Ka teisi noori puhkpillureid oli täitsa tore kuulata, paljud nende seast olid oma noorusest hoolimata suurepärased mängijad. Mamma nägi palju tuttavaid ja pärast pakuti kõigile torti. Järgmisel hommikul läks Mamma haiglasse.

Täna kasutasin veel ära päikesepaistelist pealelõunat ja käisin oma seenemetsas. Leidsin paar pihutäit sügavkülmutatud kukeseeni, ühe kitsemampli ja ühe võipuraviku. Sõin mõned üleküpsenud magusmõrkjad pohlad. Ilmselt viimane metsaskäik sel aastal.

IMG_0218

Ausõna, selle aasta viimane seenepilt!

Väikevend ootas väga homset, kuna nad leppisid juba tükk aega tagasi sõpradega kokku, et lähevad veekeskusesse. Ühte sõpra vanemad ei lubanud. Nüüd on vist sõber pisut solvunud (et teised ikka lähevad) ning oli end koguni fb vastavast grupist välja arvanud. Elu pole alati kerge ka siis, kui oled üksteist ja on parasjagu koolivaheaeg.

Kuna ma ise keset päeva seenele läksin, tutvustasin lastele külmkapi sisu ja ütlesin, et tehku ise endale süüa. Selle peale leidis Väikevend sügavkülmast friikad, Kõrreke sai kõhuviiruse ning Suur Vend mängis oma virtuaalset jalgpalli – kuigi tõe huvides tuleb öelda, et just tema käis ja toitis ka täna Mamma kassi. (Kuni tuli kolmveerand kümme hakkliha kohta küsima.)

Kuidagi kurb ja sentimentaalne olemine on. Et Mamma on haiglas ja seeneaeg on läbi,  klassivend rääkis Plekktrummis metsade olukorrast, teetass sai ka tühjaks. Homme lähen loomateraapia-alasele koolitusele ja pärast ka haiglasse Mammat vaatama.

IMG_0212

Minu armas metsatukk ühel sügisesel pealelõunal. 

Advertisements

Elust oktoobri keskpaiku

Oktoober teeb kuidagi tundeliseks. Ilm varieerub imeilusast päikesepaistest tinahalliks keset päeva, pisarad tulevad kergesti ning kassid poevad kaissu – kui viimased just käpaulatusest mõnd radiaatorit ei leia.

Mina olen käinud viimase nädala jooksul vist kolmel kontserdil, lastevanemate koosolekul,  seenel ja valimas. Lisaks tavalisele kodusele-töisele elule.

Kontsertitele ma kuidagi sattun. Noh, virtuoosid olid muidugi omaette teema. Seda enam, et nad pidid mängima Nino Rotat, keda ju kuigi sageli ei mängita. Samas kohapeal jättis Rota mu pisut külmaks, kuid Mozarti mängisid nad vastupandamatult ning lisaloona mängitud (ühena paljudest) Rääts oli väga tore üllatus. Kogu orkestris polnud muide ainsatki naist.

Pühapäeval käisin kuulamas Kõrrekest, üks kohalik koor oli palunud teda fagotisoolosid mängima. Koorid olid ka toredad ning kõlasid kirikus väga hästi. Nägin mitmeid endisi õpilasi laulmas. Kõrrekesele oli ka ta peika tulnud kaasa elama. Oli tore ning pisut ootamatu muusikaline elamus.

Lapsed toimetavad muidu suhteliselt iseseisvast, mina näen vist rohkem nende musta pesu kui neid endid. (Õnneks otseses, mitte ülekantud tähenduses.) Poistel on jalgpall, Kõrrekesel peigmees ja muusika. Kuigi ka Suur Vend peab olema ettevaatlik, kuna just viimati oli ta kutsutud klassiõe ööbimisega sünnipäevale. (Ei, ikka teisi oli ka kutsutud peale Suure Venna, ma igaks juhuks täpsustan.) Klassiõde oli siis täitsa uus, sellesügisene.

Kas on tore tüdruk, küsisin.  Jaa, vastas Suur Vend. Järgmisel hommikul jõudis ta koju alles lõunaks, kuna oli käinud ühe teise klassiõega – samuti täiesti uue, sellesügisesega – pärast Mäkis. Kas on tore tüdruk, küsisin. Jaa, vastas Suur Vend. Nii see läheb, kui klassis on iga poisi kohta kolm tüdrukut…

Valimas käisime ka. Mina, Kõrreke, Suur Vend ning isegi härra, kes oli seks puhuks – ja ka üksiti virtuoosideks – kohale sõitnud. Mina, Kõrreke ja Suur Vend valimisme kõik ühte erakonda, mina ja SV isegi sama kandidaati. See on väga kummaline, kuna ma ei tee ju kodus mingit valimispropagandat. (Suure Venna valmisjärgne mure oli, ega ta oma suurepärasest bioloogiaõpetajast nüüd ilma ei jää.)

Õhtul viisin peale teatud kõhklusi ka Mamma ikka valima. Mis sest, et kui ma ta möödunud kord Riigikogu valimistele viisin, jäin ma pärast ikka tõsiselt juurdlema, kas see nii õige tegu oligi, kui olin kuulnud, keda ta valis. Aga mis seal ikka. Demokraatia on demokraatia.

Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Kehv ilm, hea toit ja mehed autos

Appi! Puhkuse esimesed kümme päeva on kulunud ebaloomuliku kiirusega.

Ilm on olnud seal, kus meie parasjagu oleme, nii ja naa. Enamasti naa.

Aga see-eest oleme väga hästi söönud. Ja minu meelest ka väga palju maganud. Sageli, kui on kellegagi vaja rääkida või kasvõi sööma kutsuda, siis ta parasjagu magab. Välja arvatud Kõrreke, kes on alailma koos oma peikaga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hea toit kodus

(Peikast on eriti vaimustund (Kõrrekese enda kõrval) Väikevend. Kui ma küsisin, kas ta on temaga vestelnud, vastas  ta, et ei, aga ta on mitu korda tema nägu näinud ja see tundub väga tore.)

Aga asjadest.

Olime Kõrrekese ja Väikevennaga mõned päevad Pärnus. Otseselt vihma sadas paaril korral, aga oli väga tugev tuul. Päike tuli välja alles ärasõiduhommikul. Eks me siis käisime veekeskustes, muuseumites ja eriti hea meelega söömas.

Uue Kunsti Muuseumis oli seekord Mees, Naine ja Meri. Pilte oli palju ja erinevaid, nagu ikka, mõned kõnetasid rohkem, mõned vähem. AV maalid olid muidugi klass omaette, Kõrrekesele meeldis ka väga selline kunstnik. Muuseumiskäik osutus ka väga praktiliseks: kui selgus, et Väikevennal olid kaasa saanud valed sokid, läksime oma ööbimiskoha lähedal asuvasse muuseumisse ja ostsime uued. Ja endastmõisttavalt ei suutnud ma vastu panna ka sinisekirjule klaasist vaasile. Lisaks mehele, naisele ja merele oli trepikoja seintel väga toredad naivistliku kunstniku tööd. Nautisime neid koos tütrega kogu südamest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mees, naine ja meri, nagu pildilt näha

Oma eelmisel suvel leitud lemmikud – linnalehmad – nägime ka ära, ehkki kaugelt – olid põõsaste taha tuulevarju pugenud. See-eest konni nägime ja kuulsime päris lähedalt. Samuti ka suures koguses jaapanlasi, kes uudistasid kõike päranisilmi ja suure huviga. Kõige rohkem tundus muidugi olevat soomlasi, isegi veekeskuse saunalava oli neid täis (nii palju, kui ma aru sain, naersid valju häälega kohalikke hindade üle – millest oli jutt, jäi arusaamatuks, aga igal juhul maksis see kaheksakümmend eurot kilo – nemad oleksid eeldanud viitkümmet).

Kahjuks ei õnnestunud meil ka tänavu eriti oma söögikohtade ringi laiendada – ikka jõudsime Steffanisse ja Supelsakstesse ja korra ka Mahedikku. Me jäime toiduvalikuga väga rahule. Tundus, et kõik oli siiski pisut kallim kui Tartus, kuigi täpselt ei oskagi võrrelda, kodulinnas käime kas päris pidupäeviti kogu famiiliaga  või mõnikord argipäeviti – näiteks suvel on see täiesti võimalik – päevalõunat söömas.

IMG_1389

Hea toit mujal (ma igaks juhuks ütlen, et mu telefon teeb ainult selfisid, sellest ka kummaline kadreering).

Ärasõiduhommikul jõudsime vähemalt jalgupidi ka merevette. Koduteel helistas Suur Vend ja küsis, millal me jõuame. (Jah, mu poeg, oleme teel ja varsti päral!) Sain aru, et mu laps vajab mind.

Koju jõudes selgus, et mul oli õigus. Mu vanem poeg, kes meiega Pärnusse tulla ei soovinud (ta just oli oma kassidest klassi väljasõidu tõttu kolm päeva eemal olnud!) vajas tõepoolest oma ema – kes ta muidu sõbra juurde linnast välja jalkavaatamisõhtupoolikule oleks viinud.

Leppisime kokku, et tulen südaööks järele. Selgus, et linna tulid meie autos ka kaks poja klassivenda, keda ma tean juba tõesti esimesest klassist alates. Ja korraga oli mu auto täis mehi. Kolm suurt meest. Millal see juhtus, ah?

 

Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kümnes kontsert ja suur rõõm

Täna oli see igakevadine aprillikuine õhtu, kui lastel oli aulas kooli kontsert. (Jäin praegu mõttesse – kui tartlane ütleb aula, siis peab ta silmas justament peahoone aulat, ja siis veel, et kui ta ütleb peahoone, on see loomulikult ülikooli peahoone.) Niisiis, kontsert, kümnes kord.

Töölt tulin täna hilja, ei jõudnud kampsunit millegi pidulikuma vastu vahetada. Õigupoolest oli kampsun praeguste ilmadega ka mõistlik.

Poole kontserdi pealt tüüris kohale ka Väikevend, kes tuli otse zooloogiaringist. Olin ettenägelikult rõdul, et Väikevenna tulek vähem häiriks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päris pisikestest esinejatest ei tundnud kedagi, Väikevenna oma tänava lapsed on juba päris suured, laste- ja poistekoori eas. Siis tuli tükk aega oodata, Suur Vend laulab noortekooris, nemad olid eelviimased. Minu meelest kõlas koor hästi, ja laulud, eriti Eesti muld ja eesti süda, on ju imeilusad. Lõpunumbris esines külalisena ka Kõrreke, mängides orkestris fagotti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast kontserti käisime Pierre’is kooki söömas.

Meil tuleb alati proovis paremini välja, oli Suur Vend enesekriitiline. Me tulime täiesti vales kohas sisse!

Kõik olid väga rõõmsad, kuigi Väikevend kahetses pisut, et ei valinud suuremat kooki.

Rõõmuks oli siiski põhjust, kuna Suur Vend oli saanud täna kinnituskirja oma esimese valiku gümnaasiumist.

Kus sa olid, ema, kui ma sulle sõnumi saatsin? (Küsimuse mõte, otsetõlkena teismeliste keelest: ega sa mulle piinlikkust ei valmistanud?)

Vastus – olin nimelt teel koju – rahustas mu poega tuntavalt.

Nagu öeldud, olid kõik südamest rõõmsad.

Ja kuuldavasti on aulapeod ka sellel koolil, kus Suur Vend sügisel õppima hakkab. Meeshääled on ka sealses kooris kindlasti hinnas.

Väikesest Sohvist ja muust

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

Nurr võtab olukorda ootamatult rahulikult, isegi mõningase huviga. Lebab näiteks aknalaual ja vaatab toimekat kassimudilast poolsuletud silmade alt.

Muidu kaotame asju ning elame koolivaheaja ootuses. Väikevend on ära kaotanud mütsi, puhvi ja prillid. Ja enamasti hommikul autosse kindad. (Need saab õhtul alati kätte, et järgmisel hommikul oleks, mida unustada.) Prillide kaotamise lugu oli jabur ja lõppes pisaratega, nii et ma pidin last lohutama – parem ju ikka, kui prillid kadunud ja laps alles (kui vastupidi).  Teised lapsed midagi ei kaota, aga Kõrreke kukkus oma tuliuued teksad kooli minnes lõhki. Kahjuks ei kuulu ta lõhkiste teksade austajate hulka.

Poistel on olnud vaheaja-eelsed õppekäigus. Suur Vend käis Viljandis teatris ja nägi oma silmaga oma suurt lemmikut – OS – ning oli vaimustuses. Saage aru. Suur Vend. Teatrist.

Väikevend käis pealinnas. Vabaõhumuuseumis oli olnud väga äge orienteerumismäng (eriti äge ilmselt seetõttu, et nende tiim oli võinud) ja tervishoiu omas vaimustuti reaktsioonimõõtmisest.(Ja siis me muudkui mõõtsime reaktsiooni, kui teised käisid seksivaid kriipsujukusid vaatamas.) Õige küll, seal olevat ju nüüd paljunemiskorrus.

img_0921

Väike Sohvi pingviiniga

Minul oli jäljetult kadunud kaabits. Ostsin uue punase kaabitsa. Sest aeg on juba sealmaal, et kolmel hommikul on olnud klaasid jääs.