Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Advertisements

Kehv ilm, hea toit ja mehed autos

Appi! Puhkuse esimesed kümme päeva on kulunud ebaloomuliku kiirusega.

Ilm on olnud seal, kus meie parasjagu oleme, nii ja naa. Enamasti naa.

Aga see-eest oleme väga hästi söönud. Ja minu meelest ka väga palju maganud. Sageli, kui on kellegagi vaja rääkida või kasvõi sööma kutsuda, siis ta parasjagu magab. Välja arvatud Kõrreke, kes on alailma koos oma peikaga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hea toit kodus

(Peikast on eriti vaimustund (Kõrrekese enda kõrval) Väikevend. Kui ma küsisin, kas ta on temaga vestelnud, vastas  ta, et ei, aga ta on mitu korda tema nägu näinud ja see tundub väga tore.)

Aga asjadest.

Olime Kõrrekese ja Väikevennaga mõned päevad Pärnus. Otseselt vihma sadas paaril korral, aga oli väga tugev tuul. Päike tuli välja alles ärasõiduhommikul. Eks me siis käisime veekeskustes, muuseumites ja eriti hea meelega söömas.

Uue Kunsti Muuseumis oli seekord Mees, Naine ja Meri. Pilte oli palju ja erinevaid, nagu ikka, mõned kõnetasid rohkem, mõned vähem. AV maalid olid muidugi klass omaette, Kõrrekesele meeldis ka väga selline kunstnik. Muuseumiskäik osutus ka väga praktiliseks: kui selgus, et Väikevennal olid kaasa saanud valed sokid, läksime oma ööbimiskoha lähedal asuvasse muuseumisse ja ostsime uued. Ja endastmõisttavalt ei suutnud ma vastu panna ka sinisekirjule klaasist vaasile. Lisaks mehele, naisele ja merele oli trepikoja seintel väga toredad naivistliku kunstniku tööd. Nautisime neid koos tütrega kogu südamest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mees, naine ja meri, nagu pildilt näha

Oma eelmisel suvel leitud lemmikud – linnalehmad – nägime ka ära, ehkki kaugelt – olid põõsaste taha tuulevarju pugenud. See-eest konni nägime ja kuulsime päris lähedalt. Samuti ka suures koguses jaapanlasi, kes uudistasid kõike päranisilmi ja suure huviga. Kõige rohkem tundus muidugi olevat soomlasi, isegi veekeskuse saunalava oli neid täis (nii palju, kui ma aru sain, naersid valju häälega kohalikke hindade üle – millest oli jutt, jäi arusaamatuks, aga igal juhul maksis see kaheksakümmend eurot kilo – nemad oleksid eeldanud viitkümmet).

Kahjuks ei õnnestunud meil ka tänavu eriti oma söögikohtade ringi laiendada – ikka jõudsime Steffanisse ja Supelsakstesse ja korra ka Mahedikku. Me jäime toiduvalikuga väga rahule. Tundus, et kõik oli siiski pisut kallim kui Tartus, kuigi täpselt ei oskagi võrrelda, kodulinnas käime kas päris pidupäeviti kogu famiiliaga  või mõnikord argipäeviti – näiteks suvel on see täiesti võimalik – päevalõunat söömas.

IMG_1389

Hea toit mujal (ma igaks juhuks ütlen, et mu telefon teeb ainult selfisid, sellest ka kummaline kadreering).

Ärasõiduhommikul jõudsime vähemalt jalgupidi ka merevette. Koduteel helistas Suur Vend ja küsis, millal me jõuame. (Jah, mu poeg, oleme teel ja varsti päral!) Sain aru, et mu laps vajab mind.

Koju jõudes selgus, et mul oli õigus. Mu vanem poeg, kes meiega Pärnusse tulla ei soovinud (ta just oli oma kassidest klassi väljasõidu tõttu kolm päeva eemal olnud!) vajas tõepoolest oma ema – kes ta muidu sõbra juurde linnast välja jalkavaatamisõhtupoolikule oleks viinud.

Leppisime kokku, et tulen südaööks järele. Selgus, et linna tulid meie autos ka kaks poja klassivenda, keda ma tean juba tõesti esimesest klassist alates. Ja korraga oli mu auto täis mehi. Kolm suurt meest. Millal see juhtus, ah?

 

Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kümnes kontsert ja suur rõõm

Täna oli see igakevadine aprillikuine õhtu, kui lastel oli aulas kooli kontsert. (Jäin praegu mõttesse – kui tartlane ütleb aula, siis peab ta silmas justament peahoone aulat, ja siis veel, et kui ta ütleb peahoone, on see loomulikult ülikooli peahoone.) Niisiis, kontsert, kümnes kord.

Töölt tulin täna hilja, ei jõudnud kampsunit millegi pidulikuma vastu vahetada. Õigupoolest oli kampsun praeguste ilmadega ka mõistlik.

Poole kontserdi pealt tüüris kohale ka Väikevend, kes tuli otse zooloogiaringist. Olin ettenägelikult rõdul, et Väikevenna tulek vähem häiriks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päris pisikestest esinejatest ei tundnud kedagi, Väikevenna oma tänava lapsed on juba päris suured, laste- ja poistekoori eas. Siis tuli tükk aega oodata, Suur Vend laulab noortekooris, nemad olid eelviimased. Minu meelest kõlas koor hästi, ja laulud, eriti Eesti muld ja eesti süda, on ju imeilusad. Lõpunumbris esines külalisena ka Kõrreke, mängides orkestris fagotti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast kontserti käisime Pierre’is kooki söömas.

Meil tuleb alati proovis paremini välja, oli Suur Vend enesekriitiline. Me tulime täiesti vales kohas sisse!

Kõik olid väga rõõmsad, kuigi Väikevend kahetses pisut, et ei valinud suuremat kooki.

Rõõmuks oli siiski põhjust, kuna Suur Vend oli saanud täna kinnituskirja oma esimese valiku gümnaasiumist.

Kus sa olid, ema, kui ma sulle sõnumi saatsin? (Küsimuse mõte, otsetõlkena teismeliste keelest: ega sa mulle piinlikkust ei valmistanud?)

Vastus – olin nimelt teel koju – rahustas mu poega tuntavalt.

Nagu öeldud, olid kõik südamest rõõmsad.

Ja kuuldavasti on aulapeod ka sellel koolil, kus Suur Vend sügisel õppima hakkab. Meeshääled on ka sealses kooris kindlasti hinnas.

Väikesest Sohvist ja muust

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

Nurr võtab olukorda ootamatult rahulikult, isegi mõningase huviga. Lebab näiteks aknalaual ja vaatab toimekat kassimudilast poolsuletud silmade alt.

Muidu kaotame asju ning elame koolivaheaja ootuses. Väikevend on ära kaotanud mütsi, puhvi ja prillid. Ja enamasti hommikul autosse kindad. (Need saab õhtul alati kätte, et järgmisel hommikul oleks, mida unustada.) Prillide kaotamise lugu oli jabur ja lõppes pisaratega, nii et ma pidin last lohutama – parem ju ikka, kui prillid kadunud ja laps alles (kui vastupidi).  Teised lapsed midagi ei kaota, aga Kõrreke kukkus oma tuliuued teksad kooli minnes lõhki. Kahjuks ei kuulu ta lõhkiste teksade austajate hulka.

Poistel on olnud vaheaja-eelsed õppekäigus. Suur Vend käis Viljandis teatris ja nägi oma silmaga oma suurt lemmikut – OS – ning oli vaimustuses. Saage aru. Suur Vend. Teatrist.

Väikevend käis pealinnas. Vabaõhumuuseumis oli olnud väga äge orienteerumismäng (eriti äge ilmselt seetõttu, et nende tiim oli võinud) ja tervishoiu omas vaimustuti reaktsioonimõõtmisest.(Ja siis me muudkui mõõtsime reaktsiooni, kui teised käisid seksivaid kriipsujukusid vaatamas.) Õige küll, seal olevat ju nüüd paljunemiskorrus.

img_0921

Väike Sohvi pingviiniga

Minul oli jäljetult kadunud kaabits. Ostsin uue punase kaabitsa. Sest aeg on juba sealmaal, et kolmel hommikul on olnud klaasid jääs.

Nad said vist kõik tuule tiibadesse?

Õpetajate ajaarvamise järgi on nüüd aasta läbi. Eilsel lõpuaktusel sain oma armsatelt üheksandikelt lisaks kallistustele* kümneid roose ja tõin need kõik üles oma tuppa ka.

Koos kooliaastaga sai läbi ka enam-vähem igasugune elutegevus meie majas.

Igal juhul on toad tühjad, kui välja jätta kass Nurr Siidikera, kes Väikevenna voodil hetk tagasi hämmeldunult silmi pilgutas. Oli see reaktsioon äikese või hiirvaikse maja peale, mine võta kinni.

Kõrreke tuli küll eile õhtul  tagasi. Eks tal oli hommikul juuksuri aeg ka.

Nii et kui täpne olla, siis pole meil praeguseks lahkunud mitte ainult Kõrreke, vaid ka tema juuksed. (Tal on plaan annetada oma aastatepikkuse kasvatuse töö ja vaev Hollandisse, haiguse tõttu juuksed kaotanud lastele parukate tegemiseks.) Aga mina olin täiesti isekalt kurb – see väike patsidega plika on nüüd päriselt läinud. See, keda ma lõuna paiku põgusalt kodus nägin, oli üks teine, üks kena  iseteadlik neiu, lühikeste juuste ja aruka pilguga. (Just sellist tütart olen ma alati tahtnud, sain ma peale esimest ehmatust ise ka aru. Eks ma kohanen.)

Laps ise, see lühikeste juustega plika, läks peale lõunasööki ja uuele õpilaspiletile pildi tegemist õhtul edasi teise linna serva sõbranna juurde aiapeole. Telkima. (Väljas on äike ja vihm.) Mina täitsin  veebis kooliavalduse (laadides siis üles ka foto ühest lühikeste juustega tüdrukust).

Seejärel lahkusid härra ja Suur Vend. Esmalt bussile, seejärel lennukile. (Viimaste andmete kohaselt oli jalgpall kolinud meie elutoast lennujaama. See on ehk kõige harjumatum eemalolek, sest tavaliselt on Suur Vend meil kogu aeg kodus nagu pensionärist vanaisa. Selline jalgpallilembene vanaisa.

Nojah, kui kõik olid kesklinnas auto pealt lahkunud, sõitsin koju, ja lugesin teadet, et Kõrreke on gümnaasiumisse vastu võetud. Võtsin ratta ja sõitsin joogasse.

Ajastus oli täpne. Trenni sõites paistis veel päike ning koju tulles oli parasjagu see hetk, kus vahepeal ei sadanud. Õhk oli küll soe ning taevas oli palju erinevaid siniseid varjundeid. Kodus polnud kedagi. Hõikasin aknast Väikevenda – vastus tuli naabrite aiast. Ka poiss ise tuli peatselt. Magamiskoti järele. Neil oli plaanis telkida. (Väljas on äike ja vihm.)

Imelik on olla tühjas majas. Kuigi – kõrvaltoas on kass ja magamistuba on roosilõhna  täis.

Homme algab puhkus.

*Tänapäevased lapsed on ikka toredad – ma tõesti poleks ette kujutanud, et oleksin ise oma põhikooli lõpus mõnda õpetajat kallistada tahtnud… kusjuures suur kallistamissoov oli mõlemast soost õpilastel. Ma ise oleksin arvanud, et poisid eelistavad pigem kätt suruda…

Koerailm Tartus ei ole saanud lõppu

Ilmselt ilm ajalehte ei loe, sest kuigi lubati, et nüüd läheb ilusaks, sadas terve õhtupoole vihma.

Aga muidu on üks tavaline, kuigi ilmast lähtuvalt pisut unine juuni keskpaik.

Noh, tavaline pole see muidugi ses mõttes, et Kõrreke lõpetab kohe-kohe ametlikult põhikooli ja me kõik oleme talle intensiivselt kaasa elanud. Kuigi väljaastumine on läinud siiski olulisemalt pingevabamalt kui sisseastumine, hea seegi. Laps tegi kuidagi muretu elegantsiga eksamid viitele – ta võis seda muretust lubada küll, sest kiituskirja kaalul polnud (ja läbikukkumist polnud samuti tarvis karta). Täna osales ta oma kooli loodusringi lõpumatkal Piirissaarde, tulles tagasi pihutäie sibulapealsete ja rõõmsa meelega. Pärast kodus vaatasime pildialbumist, missugune oli Piirissaare kord enne Kõrrekest, kui me härraga seal kahekesi käisime. Mõned asjad olid samamoodi, ainult väike kollane puukirik oli vahepeal maha põlenud ning kasse olnud ka kuidagi vähem. Kuigi kõiksugu teisi liike nähtud hulganisti, eriti linde.

Väikevend osaleb loodusmaja linnalaagris. Eile tegeldi kunstiga ja uuriti loodusmaja aiaelanikke. Lapsed said ülesandeks panna kogu leitud fauna ühte anumasse. Lõpuks kukkunud see kahjuks ühel poisil käest ning kõik peale kakandi, vihmaussi ja teo olid põgenenud. Täna käidi linnakodaniku muuseumis. Seal elektrit polnud, kuid Väikevend arvas, et neil, st muuseumitöötajatel,  kodus siiski on, sest ta tegi kindlaks, et neil on iPhone 6 telefon, mida peab ju ometigi laadima. Homme lähevad loodusesse matkama.

Suurel Vennal on endiselt jalgpall. Kuid mitte ainult – kui ma õigesti olen aru saanud, konfereerib ta ülehomme õe lõpuaktust. Täna osteti härraga isegi spetsiaalsed riided. (Härra arvas, et kui ta järgmiseks aastaks veel pikemaks kasvab, siis saab ta need pärast endale.) Praegu on nad mõlemad umbes kuue jala pikkused. Eks näis, kumb pikemaks kasvab!

Mina olen samuti olnud mõõdukalt tubli. Lõpueksam ja suvetööd on sooritatud, võin rahuliku südamega peatsele puhkuse vastu minna.