Sügisjoonikute aeg

Esimesed sügisjoonikud on valmis.

Kui meil siin sügis on, on palju asju kohe teisiti.

Väikevend on aasta vanem. Nii et nüüd on siis – vähemalt kohalikus keeleruumis – kolm teismelist – kaksteist, seitseteist ja kaheksateist.

Kaksteist tähistas laupäeval väiksemalt oma sünnipäeva: kolme sõbra ja kolme sõbrannaga oli plaanis kinoseanss. Film oli eakohane, popkorni kulus palju ning asjaosalised olid rõõmsad. Kingiks toodi traditsiooniliselt raha ja šokolaadi. (Noh, ses mõttes õige kah, et neid kahte asja ei saa kunagi liiga palju.) Lapsevanemate – kes mõlemad olid samuti kohusetundlikult olemas – heaks meeleks sai üritus valutult läbitud. Pärast käisime kogu famiiliaga hiina toitu (sünnipäevalapse valik, muidugimõista) söömas. Vanaemad kinkisid raha ja šokolaadi, õde kassikujulise rahakassa. Mammal oli eraldi šokolaad ka Kõrrekese peikale. Nädalavahetusel luges kaksteist läbi ka kohustusliku kirjanduse Kalevipoja näol, mis talle üllatuslikult meeldis. Eriti siili koht.

Seitseteist osales jalgpallimatšis (2:1), niitis vabatahtlikult muru (ta teeb seda juba hea mitu aastat vabatahtlikult) ning luges Tõdejaõigust. Oma sünnipäevast (umbes kuu tagasi) arvates on ta veel kasvanud. Ning leidis eelmise aasta kooliasju sirvides ka pisut eelmise aasta sünnipäevaraha.

Kaheksateist loeb Põrgupõhjat – tundub olevat selline tüvitekstide aeg. Tema kodust ärakolimise järgselt koguneb väga visalt punast värvi musta pesu, avastasin. Lisaks palus ta, et ma enam talle süüa ei ostaks, nad ei jõua nii palju ära süüa. Ma ikka olen neile viinud šokolaadi, tatart  ja juustu. (See on vist mingi põlvkondade teatevahetus, sest varem tõi vanaema meile kotiga süüa, nüüd tema enam pole toonud. Muide, meie ka ei jõudnud tema toodud asju ära süüa. Aga nüüd tabab mind keset toidupoodi sageli mõte: äkki on mu laps näljas?)

Mina jõudsin nädalavahetusel sõbrannadega veiniõhtule, kukeseenemetsa, lapse sünnipäeva tähistama, trenni, mõned väikesed tööasjad olid ka teha. No ja pühapäevaseks lõunaks keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Härra grillis liha ja halloumit. Kõrreke ja ta peika tulid vähemalt sööma. (Said ikka kõhu täis, ma loodan.) Lugemises olen jõudnud Huvitava ajani.

Pesu nööril ei kuivanud ära, vaid sai vihma käes uuesti märjaks.

Martsipaniõunte järel tunned, et sügisjoonikutes on iseloomu.

Kultuuriürituste piletid kogunevad justkui iseenesest.

 

Advertisements

Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

Palavuse aegu

Mu tütar rääkis mõni päev tagasi, et kunagine moodne kirjalõpetus päikest! on asendunud sooviga vihma! Eks ta ole. Aiatööde asemel olen, nii kaua kui ma end mäletan, alati eelistanud raamatut lugeda, kuid isegi minusugune linnainimene mõistab, et kui turumüüja nendib, et till kuivas tal kahjuks põllul ära, kuluks mõningane vihmasadu hädasti ära küll. Ja kui me siin möödunud nädalal Kõrrekese ja ta peikaga seenel ja mustikal käisime, siis saime korjata mitte lihtsalt kukeseeni, vaid juba osaliselt kuivatatud kukeseeni.

Muidu – suurpuhastus sai läbi. (Ja ma ütlen, et koristamise viimane osa, kus tulevad päevakorrale märksõnad nagu jäätmejaam ja taaskasutuskeskus, on vaat et veel kõige tüütumad.) Lapsed tulid koju tagasi ning on osaliselt jälle mööda maad ja ilma laiali. Kõrreke sai personaalse kutse Põltsamaa keelpillisuvekooli, kuna keelpillimängijad soovisid orkestrit teha ja neil oli sinna hädasti fagotimängijat tarvis. Suur Vend lendas aga Taani jalgpallivõistlustele, andes suuremeelselt Väikevennale loa oma ps-iga nii palju mängida, kui viimane soovib.

Eelmisel nädalal käisime avatud taludes – Kõrreke koos peikaga võtsid rattad kaasa ning sõitsid hoopiski rongiga Valgamaale. Meie Väikevennaga sõitsime siinsamas Tartumaal ringi, vaatasime vanu tuttavaid Andre lehmi ja Kameelia laamasid, ninakaru ja nutriat. Ühes ratsatalus käisime ka, aga Väikevend seda ei fännanud.

Kultuursema poole pealt oleme jõudnud vaatama Tsaar Saltaani, mis mulle kokkuvõttes siiski ei meeldinud ja Mamma Miat, mis meeldis mulle väga. (Kusjuures meie Mamma pidas viimast liiga kerglaseks ega soovinud tulla.)

Mul on loetud viis Pratchetit, seni on mu lemmikuks Mort. Hetkel olen alustanud paljulubava Postiteenistusega.

Hommikul üles ärgates pean ma esmalt mõtlema, kes mu lastest kus on ning kas on vaja kedagi kuhugi viia või vastu minna. Ja alles siis tuleb Küsimuste Küsimus: mida täna süüa teha? (Hiliseks õhtusöögiks sobivad ehk maasikad piima või kohupiimaga?)

Nojah, vihma siis! Hirmus lugu ikkagi, kui till juba kuivab!

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.

 

 

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Isamaa kilu

IMG_0600Päev enne Suurt Sünnipäeva viisin oma vanima ja noorima järeltulija lennuki peale. Ammuplaneeritud suusapuhkus. Noh, kui siinseid ilmaolusid arvestada, siis samaaegselt ka soojamaareis.

Väikevend muutus nukraks.

Kas sa teed mulle kiluvõileva kaasa?

Ütlesin, et võileiba ei tee, aga ostan lisaks headele kommidele ja juustule kaasa ka kilu. Et eks nad siis saavad ka isaga oma kiluleibu teha.

Jäin koju Suure Venna ja kahe kassiga.

Meil oli kõik väga kodune ja rahvuslik. Hommikul lipp ja kiluleivad, (mitte et ma neid ise sööksin) ning paraad ja Nimed marmorahvlil.

Lõunaks saabusid kaks vanaema. Üks neist armastab jutustada ümber telesaateid, mida ta on vaadanud. Teine on innukas tugitoolisportlane ning elab kaasa olümpiamängudele. (Kuigi on ära unustanud suurema osa oma lemmikute nimedest peale Thomas Wassbergi, kelle kangelaslikest sõitudest kuuleme me alati meenutusi.)

Vanaemad ei petnud lootusi. Üks neist jutustas kõigile pikalt Türgi sarjadest, teine Thomas Wassbergist.

Mina pakkusin seapraadi ja hapukapsast. Jõime kodumaa terviseks Värskat. Kaunis Eesti neiu uisutas suurepäraselt. Mamma läks kohe lähemalt vaatama ning praad jahtus päris ära, kuid ega ta vist lõpuni aru ei saanud, et tegu oligi finaaliga, ja eriti ei saanud ta sellest aru, et kuidas ikkagi neljas koht.

Vanaema käis välja hüpoteesi, et küllap türklased maksavad peale, et tema lemmikkanalis ikka  lemmiksarju näha saab. Mamma oli nördinud, et spordi vahele näidatakse reklaami (Wassbergi ajal nii ei olnud.)

Pärast sõime Regati jäätist mustikate ja riivitud šokolaadiga.

Vanaema küsis, kas Suur Vend käib ikka korvpallis. (Ta ei käi seal juba kolm aastat.) Mamma tundis huvi, kuidas läheb Suure Venna klassikaaslasel – mis ta nimi nüüd oligi -, kelle onu oli sportlane – nimi ei tule meelde – ja isa arst – nimi ei tule samuti meelde… Suur Vend vastas Mamma küsimustele. Vanaema uuris, kas need villased sokid, mis ta oli Kõrrekese kaudu saatnud, olid ikka parajad. (Olid küll.)

Vanaemad läksid koju.

Õhtul kuulasin nagu õigele eeslasele kohane, presidendi kõnet (mis mulle väga meeldis), vaatasin etendust, mis tegi mind nõutuks – oleks tahtnud, nagu KK-gi, lihtsalt ilusat koorilaulu ja rahvatantsu ja ehk pisaragi poetada… Aga nojah, mida mina ka tean, pealegi sain ma ju oma härdushetked kooliaktuselt ikkagi kätte. Pärast vaatasime Suure Vennaga veel pisut vastuvõttu. Eks mõned inimesed olid ju tuttavad ka (temal küll pigem tuttavate vanemad) ja kleidid pakuvad mulle alati huvi.

Mina küll ei viitsiks nii pikalt oodata, leidis mu vanem poeg. Meenutasin talle, kuidas ta väiksemana oli teisiti arvanud. Ta ise oli selle unustanud.

Täna helistas härra, et edastada kohalikke suusauudiseid.

Kilud olid ununenud! (Nii palju siis isamaa kilu hoidlemisest – liiga palju sporti pole ka hea!)

Meil siin on endiselt vaikne. Aga ootamatult palju on olnud juttu vanadest aegadest. Nii minu kui Suure Venna elu vanadest aegadest. Selle käigus tulid ühe albumi vahelt välja minu koolitunnistused. (Ei olnud üldse nii halvad, kui ma mäletasin.)

Aga rohkelt aastaid meile kõigile! Nii neile, kes mäletavad vanu aegu, kui ka neile, kelle ajad on suuremas osas veel tulemas. Et oleks ikka rohkem rõõmsaid kui kurbi lugusid ning et meie ilus lipp kõrgelt lehviks.

IMG_0603

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!