Kümnes kontsert ja suur rõõm

Täna oli see igakevadine aprillikuine õhtu, kui lastel oli aulas kooli kontsert. (Jäin praegu mõttesse – kui tartlane ütleb aula, siis peab ta silmas justament peahoone aulat, ja siis veel, et kui ta ütleb peahoone, on see loomulikult ülikooli peahoone.) Niisiis, kontsert, kümnes kord.

Töölt tulin täna hilja, ei jõudnud kampsunit millegi pidulikuma vastu vahetada. Õigupoolest oli kampsun praeguste ilmadega ka mõistlik.

Poole kontserdi pealt tüüris kohale ka Väikevend, kes tuli otse zooloogiaringist. Olin ettenägelikult rõdul, et Väikevenna tulek vähem häiriks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päris pisikestest esinejatest ei tundnud kedagi, Väikevenna oma tänava lapsed on juba päris suured, laste- ja poistekoori eas. Siis tuli tükk aega oodata, Suur Vend laulab noortekooris, nemad olid eelviimased. Minu meelest kõlas koor hästi, ja laulud, eriti Eesti muld ja eesti süda, on ju imeilusad. Lõpunumbris esines külalisena ka Kõrreke, mängides orkestris fagotti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast kontserti käisime Pierre’is kooki söömas.

Meil tuleb alati proovis paremini välja, oli Suur Vend enesekriitiline. Me tulime täiesti vales kohas sisse!

Kõik olid väga rõõmsad, kuigi Väikevend kahetses pisut, et ei valinud suuremat kooki.

Rõõmuks oli siiski põhjust, kuna Suur Vend oli saanud täna kinnituskirja oma esimese valiku gümnaasiumist.

Kus sa olid, ema, kui ma sulle sõnumi saatsin? (Küsimuse mõte, otsetõlkena teismeliste keelest: ega sa mulle piinlikkust ei valmistanud?)

Vastus – olin nimelt teel koju – rahustas mu poega tuntavalt.

Nagu öeldud, olid kõik südamest rõõmsad.

Ja kuuldavasti on aulapeod ka sellel koolil, kus Suur Vend sügisel õppima hakkab. Meeshääled on ka sealses kooris kindlasti hinnas.

Väikesest Sohvist ja muust

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

Nurr võtab olukorda ootamatult rahulikult, isegi mõningase huviga. Lebab näiteks aknalaual ja vaatab toimekat kassimudilast poolsuletud silmade alt.

Muidu kaotame asju ning elame koolivaheaja ootuses. Väikevend on ära kaotanud mütsi, puhvi ja prillid. Ja enamasti hommikul autosse kindad. (Need saab õhtul alati kätte, et järgmisel hommikul oleks, mida unustada.) Prillide kaotamise lugu oli jabur ja lõppes pisaratega, nii et ma pidin last lohutama – parem ju ikka, kui prillid kadunud ja laps alles (kui vastupidi).  Teised lapsed midagi ei kaota, aga Kõrreke kukkus oma tuliuued teksad kooli minnes lõhki. Kahjuks ei kuulu ta lõhkiste teksade austajate hulka.

Poistel on olnud vaheaja-eelsed õppekäigus. Suur Vend käis Viljandis teatris ja nägi oma silmaga oma suurt lemmikut – OS – ning oli vaimustuses. Saage aru. Suur Vend. Teatrist.

Väikevend käis pealinnas. Vabaõhumuuseumis oli olnud väga äge orienteerumismäng (eriti äge ilmselt seetõttu, et nende tiim oli võinud) ja tervishoiu omas vaimustuti reaktsioonimõõtmisest.(Ja siis me muudkui mõõtsime reaktsiooni, kui teised käisid seksivaid kriipsujukusid vaatamas.) Õige küll, seal olevat ju nüüd paljunemiskorrus.

img_0921

Väike Sohvi pingviiniga

Minul oli jäljetult kadunud kaabits. Ostsin uue punase kaabitsa. Sest aeg on juba sealmaal, et kolmel hommikul on olnud klaasid jääs.

Nad said vist kõik tuule tiibadesse?

Õpetajate ajaarvamise järgi on nüüd aasta läbi. Eilsel lõpuaktusel sain oma armsatelt üheksandikelt lisaks kallistustele* kümneid roose ja tõin need kõik üles oma tuppa ka.

Koos kooliaastaga sai läbi ka enam-vähem igasugune elutegevus meie majas.

Igal juhul on toad tühjad, kui välja jätta kass Nurr Siidikera, kes Väikevenna voodil hetk tagasi hämmeldunult silmi pilgutas. Oli see reaktsioon äikese või hiirvaikse maja peale, mine võta kinni.

Kõrreke tuli küll eile õhtul  tagasi. Eks tal oli hommikul juuksuri aeg ka.

Nii et kui täpne olla, siis pole meil praeguseks lahkunud mitte ainult Kõrreke, vaid ka tema juuksed. (Tal on plaan annetada oma aastatepikkuse kasvatuse töö ja vaev Hollandisse, haiguse tõttu juuksed kaotanud lastele parukate tegemiseks.) Aga mina olin täiesti isekalt kurb – see väike patsidega plika on nüüd päriselt läinud. See, keda ma lõuna paiku põgusalt kodus nägin, oli üks teine, üks kena  iseteadlik neiu, lühikeste juuste ja aruka pilguga. (Just sellist tütart olen ma alati tahtnud, sain ma peale esimest ehmatust ise ka aru. Eks ma kohanen.)

Laps ise, see lühikeste juustega plika, läks peale lõunasööki ja uuele õpilaspiletile pildi tegemist õhtul edasi teise linna serva sõbranna juurde aiapeole. Telkima. (Väljas on äike ja vihm.) Mina täitsin  veebis kooliavalduse (laadides siis üles ka foto ühest lühikeste juustega tüdrukust).

Seejärel lahkusid härra ja Suur Vend. Esmalt bussile, seejärel lennukile. (Viimaste andmete kohaselt oli jalgpall kolinud meie elutoast lennujaama. See on ehk kõige harjumatum eemalolek, sest tavaliselt on Suur Vend meil kogu aeg kodus nagu pensionärist vanaisa. Selline jalgpallilembene vanaisa.

Nojah, kui kõik olid kesklinnas auto pealt lahkunud, sõitsin koju, ja lugesin teadet, et Kõrreke on gümnaasiumisse vastu võetud. Võtsin ratta ja sõitsin joogasse.

Ajastus oli täpne. Trenni sõites paistis veel päike ning koju tulles oli parasjagu see hetk, kus vahepeal ei sadanud. Õhk oli küll soe ning taevas oli palju erinevaid siniseid varjundeid. Kodus polnud kedagi. Hõikasin aknast Väikevenda – vastus tuli naabrite aiast. Ka poiss ise tuli peatselt. Magamiskoti järele. Neil oli plaanis telkida. (Väljas on äike ja vihm.)

Imelik on olla tühjas majas. Kuigi – kõrvaltoas on kass ja magamistuba on roosilõhna  täis.

Homme algab puhkus.

*Tänapäevased lapsed on ikka toredad – ma tõesti poleks ette kujutanud, et oleksin ise oma põhikooli lõpus mõnda õpetajat kallistada tahtnud… kusjuures suur kallistamissoov oli mõlemast soost õpilastel. Ma ise oleksin arvanud, et poisid eelistavad pigem kätt suruda…

Koerailm Tartus ei ole saanud lõppu

Ilmselt ilm ajalehte ei loe, sest kuigi lubati, et nüüd läheb ilusaks, sadas terve õhtupoole vihma.

Aga muidu on üks tavaline, kuigi ilmast lähtuvalt pisut unine juuni keskpaik.

Noh, tavaline pole see muidugi ses mõttes, et Kõrreke lõpetab kohe-kohe ametlikult põhikooli ja me kõik oleme talle intensiivselt kaasa elanud. Kuigi väljaastumine on läinud siiski olulisemalt pingevabamalt kui sisseastumine, hea seegi. Laps tegi kuidagi muretu elegantsiga eksamid viitele – ta võis seda muretust lubada küll, sest kiituskirja kaalul polnud (ja läbikukkumist polnud samuti tarvis karta). Täna osales ta oma kooli loodusringi lõpumatkal Piirissaarde, tulles tagasi pihutäie sibulapealsete ja rõõmsa meelega. Pärast kodus vaatasime pildialbumist, missugune oli Piirissaare kord enne Kõrrekest, kui me härraga seal kahekesi käisime. Mõned asjad olid samamoodi, ainult väike kollane puukirik oli vahepeal maha põlenud ning kasse olnud ka kuidagi vähem. Kuigi kõiksugu teisi liike nähtud hulganisti, eriti linde.

Väikevend osaleb loodusmaja linnalaagris. Eile tegeldi kunstiga ja uuriti loodusmaja aiaelanikke. Lapsed said ülesandeks panna kogu leitud fauna ühte anumasse. Lõpuks kukkunud see kahjuks ühel poisil käest ning kõik peale kakandi, vihmaussi ja teo olid põgenenud. Täna käidi linnakodaniku muuseumis. Seal elektrit polnud, kuid Väikevend arvas, et neil, st muuseumitöötajatel,  kodus siiski on, sest ta tegi kindlaks, et neil on iPhone 6 telefon, mida peab ju ometigi laadima. Homme lähevad loodusesse matkama.

Suurel Vennal on endiselt jalgpall. Kuid mitte ainult – kui ma õigesti olen aru saanud, konfereerib ta ülehomme õe lõpuaktust. Täna osteti härraga isegi spetsiaalsed riided. (Härra arvas, et kui ta järgmiseks aastaks veel pikemaks kasvab, siis saab ta need pärast endale.) Praegu on nad mõlemad umbes kuue jala pikkused. Eks näis, kumb pikemaks kasvab!

Mina olen samuti olnud mõõdukalt tubli. Lõpueksam ja suvetööd on sooritatud, võin rahuliku südamega peatsele puhkuse vastu minna.

Eit mustas kleidis ja jalgpall

Ilmar Trulli viimase nädala Ekspressi luuletus tekitas ülima äratundmise. Või oli see hoopis soovmõtlemine – minna (natukeseks) peitu ja loota, et keegi mind (natuke aega) ei leiaks. Viimasel ajal on telefonihelin ikka tähendanud, et kellelgi on midagi vaja. Ja et mina peaksin siis tooma-viima-toitma-ära tegema. Eks ma teen ka. (Eit mustas kleidis on tegelikult hea laps. Paar tundi tagasigi, kui Mamma leidis haiglavoodis lebades, et tal on nüüd ja kohe vaja /…/, võtsin ma autovõtmed ja sain soovitu juba teisest apteegist, lasin haigla ukse taga uksekella – ametlik külastusaeg oli juba kaks tundi läbi –  ja viisin ravimikotikese otse Mammale kätte.)

Mu  vaimse võimekuse sudoku-indikaator on viimased päevad suhteliselt nullis. Tähendab, eks ma lahendan ikka ära, aga aega võtab mitu minutit kauem, kui tavaliselt.

See-eest Suur Vend on tänu jalgpallivõistlustele omas elemendis. Nahkdiivanisse teleka ees on ilmselt vajunud juba temakujuline lohk. (Ma ei saa järele kontrollida, kuna ta istub seal enam-vähem kogu aeg.) Ka Väikevend tunneb mängu vastu huvi, kuigi mitte ehk nii kirglikult. Siiski saab Suur Vend olla Suurem ja Targem Vend, Kes Teab Jalgpallist Kõike. Väikevend kuulab aupaklikult.

Homme on Kõrrekesel viimane eksam. Minul on ka eksam.

Ilmad on küll sellised, noh, nagu meil enne jaani ikka. Hommikul on nii pluss-kuus, õhtuks venitab ehk kümneni välja.

Rõõmus, töine ja külm

Uskumatu küll, aga aasta esimene kuu saab homsega juba läbi. Jaanuaris:

*elasin nädal aega autota. Veendusin taaskord, et see on võimalik, kuid aeganõudev ja väsitav.

*ei pidanud kühveldama ise ainsatki labidatäit lund. Selleks on inimesel olemas lapsed. Ja eriti imponeeriv oli, et nad kõik kolm tegid seda. Ning ilma ühegi meeldetuletamiseta. Kui nad oma toad nüüd ka veel samamoodi korda teeksid, võiksin minna Aafrikasse halastajaõeks.

*pidin kütma, kütma ja kütma. Õnneks on välja mõeldud kätekreem ja küünetehnik, kes likvideerivad tagajärjed.

*oli palju tööd, ja see jätkub poole veebruarini välja – siis tuleb meil ametlik väljanäituse moodi asi ja see on jube tähtis. Aga mulle meeldib mu töö  (võib olla lihtsalt seepärast, et ma midagi muud ei oska ka.)

*sai Kõrreke endale uue kirjutuslaua. Loomulikult, otse loomulikult toodi see kohale hetkel, mil mina olin viinud sünnipäevale Väikevenna ja trenni Suure Venna ja siis leidsin, et võin ise endale lubada väikese vesivõimluse. Jah, ma olin teadlik, et Väikevend oli unustanud maha koduvõtme – kuid arvestasime Suure Vennaga, et Kõrreke peaks kodus olema, kui tema sünnipäevalt jõuab. Kõrreke oligi kodus, kuid ilma koduvõtmeta. Aga see-eest koos uue kirjutuslauaga. (Õnneks pakitud kujul.) Aitasin selle sisse tõsta ning jõudsin veel Suurele Vennale õigeaegselt jalkatrennigi järele.

*sain aasta vanemaks. See oli ootamatult lõbus ja meeliülendav. Mitte ainult seetõttu, et mulle meeldib, kui vaasis on lilli ja mu lastele meeldib, kui kapis on kommi, vaid üldse.  Ametlike pidudeni pole veel jõudnud, aga lastelt sain kingiks oma elu kõige roosama asja, mis mul üldse kunagi on olnud ja Väikevennalt eraldi kassiga kaunistatud keraamilise objekti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

*ei jäänud keegi perest haigeks ja see on tõsine vedamine, sest igal pool mujal kõik jäävad. Ehk on abiks rohke küüslauk ja rõõmus meel?

 

Äratuskellaga kelgutamas. Ja ülejäänud ajalugu

See nädal on reedesse õhtusse jõudnud küll hämmastavapanema intensiivsusega. Kuna ma eelmisel nädalal üle pika aja saabunud Suure Külmaga auto aku suutsin koomaseisundisse viia, siis oli meil väga öko autovaba nädal.

Kõik oleks muidugi suurepärane, kui mu töökoht ja kodu poleks üksteisest täpselt nii kaugel, nagu nad siin meie väikeses linnas üldse olla saavad. Nii et kodust tulime Väikevennaga välja paar minutit enne seitset. Me jõudsime kenasti kohale ning pealekauba saime ka väikese jalutuskäigu – parasjagu nii, et põsed läksid kenasti punaseks.

Ning kõik vajalikud asjad said ka ühes. Kui teisipäevaks oli Väikevenna kehalise õpetaja palunud kaasa võtta kelgu, oli laps mures. Ta oli kõigi nende lumevaeste talvede käigus üldse unustanud, et meil on garaažis kolm kelku. Punase kelgu võttis ka kooli kaasa. Ja kelgutamine oli sujunud nii meeleolukalt, et ka järgmistel päevadel mindi peale tunde kelgumäele. Ja kui oli vaja trenni jõuda, pani laps endale äratuskella tirisema, et jõuaks kelgu koolimajja tagasi viia ja ise bussi peale.

Ka talvehommikused jalutuskäigud olid väga sisukad. Näiteks tänasel hommikul vestlesime kooli poole jalutades esmalt robootikast – et kas pole tore, et ka mõned tüdrukud seal käivad. Ning et ajaloos pole sugugi alati nii olnud, et iga laps võib tegeleda sellega, mis talle meeldib ja mis tal hästi välja tuleb. Väikevend tõi kohe näiteks Belle ja Sebastiani filmi. Ning mina omakorda rääkisin talle Jeanne d’Arcist. Väikevend kuulas suure huviga ja esitas mitmeid küsimusi. Kui koolimajani oli veel üle tee minna, palus ta mul kiiresti teha: Räägi nüüd ülejäänud ajalugu ka! 

Ülejäänud ajalugu polnud pooltki nii huvitav. Mõlemad suuremad lapsed suutsid korraks haigeks jääda ja siis terveks saada. Suurel Vennal oli köha. Ta leidis, et hirmus tõbi ei lase tal kooli minna, keetis endale teed ja küsis minult köharohu nime. Kui ma peale tööd, trenni ja toidupoodi koju jõudsin – magamaminekuni polnudki enam palju jäänud – tuli ta mulle uksele vastu, pleed õlgadel ning lontiskõrvu, ja teatas, et oli köharohu nime ära unustanud.

Ükskord jõuab ema alati koju – ka bussiga – ja otsib köharohu välja.