Eriline tavaline päev

Hommik algas maailma meeldivamal moel, kohvilõhna oli juba tükk aega enne tunda, kui nad mind üles laulma tulid. Koogil oli põlemas kunagisest piraadipeost jäänud temaatilised küünlad. Tore!

Siis tuli tavaline: kaheksast üheksani lapsevanem, üheksast kaheni tunnid, kahest kolmeni koosolek, poole neljast poole viieni Suure Venna arenguvestlus, siis Mamma kassi toitmine ja poeskäik. Poekott kodus maha, trennikott peale. Tunnike ujumist ja vesivõimlust oli hädatarvilik! Kõrrekese ammutellitud ja kauaoodatud saapad pakiautomaadist ära tuua. Kodus, õhtust süües, kontrollida Väikevenna õppimist. Kirja kõik see, mis ma Mammale homme haiglasse pean viima.

No ja siis lugesime Väikevennaga kordamööda üksteisele ette kohustuslikku kirjandust ja Hulkur Rasmust.

Laste, nii omade kui võõraste, joonistatud kaardid ja kallistused on muidugi puhas rõõm. Mitmest vaasitäiest nartsissidest, roosidest ja gerberatest rääkimata. (Ehkki hinnata oskavad seda vist küll enim need, kes on oma elu esimese kolmandiku jooksul saanud sünnipäevaks ainult alpikanne.)

Aga kokkuvõttes on see rõõm mu kuidagi ära väsitanud. Vanust, teate, kah juba omajagu!

Advertisements

Argumenteeritud vestlus

Väikevend on juba korduvalt varasel  laupäevahommikul ema juurde asja teinud.

Väikevend, kas sa tead ka, mis kell on?

Väikevend, kes on just eile teinud kellatundmise peale kontrolltöö, teatab asjalikult:

Ma arvan, et kaks minutit kaheksa läbi.

Ma arvan, et ma tahaksin veel magada!

Mina jälle arvan, et mul on kõht tühi!

Vankriga järves

See läheb üle, ütles talumees, kui ta vankriga järve sõitis –  nõnda ütles Oskar, Vanajumala Õiglane Kukulind, Rasmusele, kui ma õhtul Väikevennale ette lugesin. Õigesti ja sobivalt.

Kui Mamma mulle esmaspäeval haigla traumaoskonnast võõralt numbrilt helistas, ei osanud ma midagi muud teha, kui kõik üles kirjutada. Köögikapist ja külmikust ravimid. Telefon ja laadija. Kass. Viimast tuli toita, ülejäänud Mammale viia.

Ega ma tol päeval Mammat näinudki. Oli operatsioonil. Ning selle tagajärjel vastse puusaliigese omanik.

Eile siis kuulsin, et trotsides kõik libedaid teid oli Mammal õnnestunud luu murda oma kodus köögis. Mamma ise oli rohkem mures kass Saba kui iseenda pärast. (Tead, mul on tunne, et need hõbedases pakendis krõbinad talle ikka eriti ei maitse. Mine loomaarsti juurde ja osta sealt talle see teine sort, kanaga.)  Ning suutis endale ebatüüpilise huumorimeelega kirjeldada, kuidas käbe ja kõiketeadjast naabrimutt oli võtnud vaatepildist viimast ning pärast käratanud veel kiirabibrigaadile peale, et need ikka värava korralikult kinni paneksid.

Eks ta ole.

Päevakava kisub vägisi tihedaks. Homme ei õnnestu vist kuidagi seada nii, et ma kella veerand kuueks oma neljapäevasesse joogasse jõuaksin: töö, siis Väikevennale trenni järele – ta peab niigi koolist bussiga ise minema – siis Väikevennaga koos Sabat toitma – Mamma silmatilgad tuleb ka meeles pidada! – ja siis haiglasse. Poodi ka, Suurel Vennal läks tarvis veekindlat markerit! Krõbinate küsimuse lahendasin häbiväärsel küsimusel lihtsamalt ja käepärasemalt lähedalasuvas lemmikloomapoes. (Olid vähemalt kanaga, kuigi hinna järgi võiks oletada, et nad on läbistamatust kergmetallist – kui me siin juba pikemat aega Väikevennaga Rasmuste raamatut loeme.)

Aga Saba elab, tänan küsimast, siiski kenasti. Igavavõitu on tal hetkel küll, kuid homme lubas  Väikevend ta lõbustamise oma südameasjaks.

Huvitav, et ma nädal tagasi ei mõistnud, kui kohutavalt lihtne elu mul siis oli!

 

Kust tulevad Kalevipoeg, tekid ja kilud ning kuhu kaob kass?

Terve see nädal on sujunud kuidagi… ma ei teagi… omapäraselt? Mitte miski pole justkui läinud nii, nagu peaks.

Suurel Vennal purunes jätkuvalt kõik, millega ta kokku puutus. Kulud on veel lõplikult kokku arvamata. Katkised saapad viisin poodi tagasi, katkised prillid parandati juba ära – kuigi prillipoe-proua ütles, et raam on paindes ja enam päris õigeks ei saagi – ranne, mis sai viga võistlustel, sai uuesti viga sõbra sportlikul sünnipäeval ja… nojah, neid asju oli veelgi.

Kuid kadunud ja purunenud asjade kõrval tekivad meile ka uued. Alles möödunud nädalal tellis ja lasi kohale  tuua härra terve kastitäie raamatuid. Kast nägi välja, nagu oleks seal kümmekond Kalevipoega.  (Pärast kuulsin, et olevat ainult üks Kalevipoeg. Ülejäänud siis muud tüvitekstid.) Vaevalt leidsin raamatukastile koha, kui järgmisel õhtul trennist tulles oli esikus suur lambapiltidega tekk. Kodus oli ainult Väikevend, kes esialgu ei osanud üldse tekile seletust anda. Alles siis, kui olin jõudnud juba härrale helistada, tuli Väikevennale meelde, et käis Vanaema.

Väikevend oli kõhuviirusega ühe päeva kodus. Kui see nüüd ikka oli kõhuviirus ja mitte eelmisel õhtul ebatavaliselt täis söödud kõht. Igal juhul saime mõlemad ühe ootamatu vaba päeva. Olin hommikul kodus, koristasin, ajasin ajamata asju ja nii. Tore oli vahelduse mõttes oodata suuri lapsi koolist ja pakkuda neile spagetivormi. Õhtul, trennist tulles oli esikus uus tekk. Sedakorda oli lisaks pandud külmkappi ka pakk kilusid. Jälle Vanaema.

Täna käisime perepilti tegemas. Kahjuks sai kass Nurr siidikera aru, et tema rahu tahetakse häirida ning põhjalikumalt kadunud kassi polnud tänasel ennelõunal võimalik leida. Tähendab, kassi polnudki võimalik leida ning perepilt sai tehtud ilma kassita. Loomulikult helistas siis, kui ma kassi otsisin, laste vanaema ja rääkis midagi veel ühest tekist. Ja kui me niigi liiga hilja kodust välja sõitsime, oli meie ees mingisugune toidutellimise-auto, kes lihtsalt oli parkinud keset tänavat.

Pildid sai siiski toredad.  Pärast käisime pitsat söömas, ühes Vanemuise mäel asuvas kohas, mida ma mäletasin juba laste-eelsest ajast ning mis meeldival moel polnud ka eriti kallis. Pärast sõitsime Vanema juurest läbi ning saime veel kolmanda teki. Päris õhtul tegin lastele  kiluvõileibu. Kass ilmus ka selleks ajaks oma peidukohast välja. Ilmselt tajus, et oht on sedakorda möödas.

Kõik on ju hästi?

Reede hommikul sõitis Suur Vend Lätti korvpallivõistlustele.  Kõrreke oli orkestriga esinemas, minul oli sõbrannadega jutu- ja veinitund ning  Väikevend sai ilma konkurentsi tundmata (ja tõtt-öelda ka minu poolt vahepeal unustatuna) päris mitu head tundi arvutis olla.

Laupäeva hommikul jagasime Väikevennaga siis poistetoa koristamise: tema pani asjad kohale ja korjas kõik pallid ülakorruselt kokku. Mulle tundub, et meil on kodus vist umbes kümme palli ning nendest moodustus all esikuriiuli ees kenake kuhi. Mulle jäi põranda koristamine, kuigi ka Väikevend ise aitas.

Vahepeal lagunes Väikevennal sihtotstarbelise kasutamise käigus ära juba varemgi pisut loksunud vannitoa prill-laud. Õngitsesin kummikindaga potti kukkunud poldi välja ning olin enesehaletsust tulvil. Olin lõpetanud põhjaliku koristamise ja siin ma nüüd olen – sõrmipidi potis, ja prill-laud on katki. Ja mitte niimoodi katki, et keerad ühe kruvi kinni. Vaid kahest kohast ja väga keeruliselt. Siis tuli Kõrreke ja teatas, et tema parandab prill-laua ära. Ja muide parandaski!

Kogu nädalavahetuse kohta sain Suurelt Vennalt  kaks sõnumit. Enam-vähem stiilis jou, kõik korras, räägin siis, kui tulen.

Pühapäeval, kui Väikevend oli sõbra sünnipäeval, käisime Kõrrekesega Pierre’is söömas. Lasin tal endal koha valida. Eduka potiparanduse eest tänutäheks. Õnneks ma muidugi veel ei teadnud, mis ees ootab, muidu ma oleksin juba päeval pisut kokkuhoidlikum olnud.

Õhtul helistas Suur Vend, et tulgu ma nüüd vastu. Ma ei teagi, kuidas seda kõike hinnata. Sest miinuspoolele jäävad vigastatud ranne, meeskondlik suhteline ebaedu (eks nad olid valdavalt n.ö teise ešeloniga väljas ka), kahe kuu kandmise peale põhjalikult lagunenud talvesaapad ning lõplikult kandmiskõlbmatuks tunnistatud korvpallitossud. Plusspoolel aga parima mängija karikas. See ehk kaalub siiski ebaõnnestumised üles?

Peale koduseid tervituspannkooke läksime siis poodi.

Seal kuulsin veel üht-teist. No näiteks, et küpsised said otsa, aga spordijooki jäi üle. Alagrupiga ei vedanud. Toidud olid normaalsed. Änd-uanne ja naike ei kanna enam keegi. Aga Eestil on võimalus alagrupist edasi saada. Toad olid nii külmad, et esimesel öösel ei saanud magadagi. Eesti keele töö on muidu valmis, aga lihtsalt esitamata. Kõige olulisema mängu nad kaotasid nelja punktiga. Treener pani enne viimaseid mänge randmele teibi peale.  Mäng Peterburiga tõsteti ootamatult mitu tundi ettepoole. Aga viimaseks mänguks oli ta nii väsinud, et ainult üks vabavise läks sisse. Ka tema oleks vabalt võinud prill-laua ära parandada, aga ei viitsinud.

Minu elu esimesed džordanid, ütles päevakangelane  poeskäigu kokkuvõtteks väga õrna häälega.

Õnneks sai nende elu esimeste, punaste džordanite eest makstud kahe kolmandiku ulatuses poisi enda jõuluks saadud kinkekaartidega. Ja saabaste osas toetas härra. Ning pika klubidressi raha on mul juba aegsasti kõrvale pandud.

Kui ma hilisõhtul vannituppa läksin ning uks ei tahtnud ettejääva palli tõttu korralikult avaneda, sain väga selgelt aru, et nüüd on Suur Vend tagasi.

Karikas sai kenasti kappi ning homseks kehaliseks randme tõttu vabastus päevikusse. Vanade saabaste tšeki leidsin ka üles.

Kõik olid väga tublid.

 

 

Isegi mina loen mõnikord raamatuid!

Nii harva kui seda ka viimastel aastatel ette tuleb. Aga seekord ma väga lootsin, et jõulupakis on raamatupoe kinkekaardid – ja olid ka! –  ning läksin joonelt teisel pühal ning ostsin endale Ingmar Bergmani ning Tove Janssoni elulood.

ingmar-bergman-armastus-seks-ja-truudusetusEsimesena võtsin ette IB – ehk seetõttu, et lugesin ise Laterna magicat varasemas eas kui Muumitrolli. Esimese filmina olin juba näinud kesktelevisioonist Sügissonaati ning käinud ka Mammaga kinos Fannyt ja Alexandrit vaatamas. Raamat vaimustas mind ehk filmidest rohkemgi. Õigupoolest vaimustas on isegi liiga vähe öeldud. Missugune elu! Missugune mees!

Selle raamatu juures oleks pidanud mind tegema ettevaatlikuks juba alapealkiri – Armastus, seks ja truudusetus. Mitte et see IB elu kohta kuidagi sobimatu oleks, aga jah, just sellele kõik need kolm ja poolsada lehekülge keskendusidki. Seejuures kirjanikuga keeldusid vestlemast kõik veel elus olevad prouad ning seitse last üheksast.

Filmidest õigupoolest ei räägitudki. Kes, kellega, millal ja kus, keda peteti ja mis järjekorras. No ma ei tea. Või teisalt – eks ma siis mõtlesin kaasa. Ja faktidele on ju õigupoolest raske vastu ka vaielda. Näiteks:

IB ja Ingrid von Rosen, kes oli abielus krahv Jan-Carl von Roseniga, kohtusid 1957. aasta hilissügisel, aga võib-olla ka mitu aastat varem. Sõprus kasvas üle intiimsuhteks ja naine jäi üpris varsti rasedaks. Samal ajal kohtus Bergman niisiis abielus Käbi Lareteiga, sellal kui kestis veel tema suhe Bibi Anderssoniga, ja formaalselt oli ta siis veel ka Gun Bergmaniga abielus. 

Raske elu!

Ning paratamatult tekitas vastakaid tundeid ka kogu selle seksi ja armastuse ja truudusetusega kaasnenud maha jäänud laste teema. Seda enam, et mees ise elas ju läbi oma filmide ja vist veel rohkem oma raamatute kaudu ikka ja uuesti omaenda lapsepõlveaegu läbi.

Kõige selle peale meenus ka HH sissekanne Gudrunist, Heinrichi tütrest. Mehest, kes oli ideaalne pereisa, vähemasti oma tütre jaoks, kuid ajaloolises plaanis õudne inimene.

Tjah, kelle asi see siis õigupoolest on neid hinnanguid anda, kui mitte oma laste – ainsad inimesed, kelle jaoks vanem on see üks ja ainus ja asendamatu.

Aga IB filmide või nende tausta või muu sellise kohta – välja arvatud siis armulood – seda raamatut lugedes küll teada ei saa. Isegi fotosid on vaid kümmekond kogu raamatu peale.

proov_tove.inddAga Tove Janssoni raamat oli tõeline gurmee. Suurepärane kunstnik ja kirjanik ja inimene – ning fantastiliselt hästi kirja pandud lugu.

Muumitrolle lugesin ma alles gümnaasiumi-eas. Ja sellest sai hoobilt üks mu suuri lemmikuid.

Kusjuures selles elulooraamatus oli mitmel puhul toodud välja just neidsamu tsitaate, mida ma isegi omal ajal välja kirjutasin ja oluliseks pidasin. Selline armas ja isiklik viibe, kas pole. (Aga lõpuks – eks nende pärast ju millesti üleüldse vaimustutakse.)

Tove ise pidas ennast ennekõike maalikunstnikuks. Kogu pere tegeles neil kunstiga – kujurist isa, kellest sai Muumipapa, kogu perekonda vaikselt ja armastusega kooshoidev ema – loomulikult Mamma. Tove ise on peidus nii Muumitrollis kui salamahti ka Tutsiku ja Lipsiku paarisrakendis Tutsikuna. Ja noh, nii edasi. Kihlatu, armastatu, elukaaslane – kõik nad on eri tegelastena muumilugudes olemas. Huvitav on muide, et soomlasteni jõudis soomerootsi päritolu Tove alles siis, kui ta oli mujal, näiteks Inglismaal kuulsaks saanud. Ning et Soome vasakpoolsed pidasid muumisid liigselt kodanlikeks.

Väga meeldiv lugemine, minusugusele kohandunud kodanlasele täpselt paras. Palju kauneid maale ja fotosid. Ning intensiivne soov lugeda veelkord üle nii muumilood kui ka Janssoni täiskasvanutele mõeldud raamatud. Ja siis veel minna ja vaadata Soome Arhitektuurimuuseumis  suurt muumimaja.

Järgmisel koolivaheajal loen jälle!

Alguse asjad

Eile koolis pidi Väikevend rääkima klassikaaslastele ja õpetajale oma koolivaheajast.

Ta oli vaheajaga väga rahul. Isa ju käis! Mõelda vaid, otse vaheaja lõpul ning peaaegu kolm päeva. Siis said õde ja ema oma tubadele uued uksed! Väikevend paigaldas  (ning isa abistas teda pisut).

Ka ülejäänud perekonnaliikmeil pole põhjust nurisemiseks.

Suur Vend käis trennis ja sõi. Tal on alati mingi kindel toit, mis peab tingimata kodus olema (ja kui ei ole, nendib ta märtrihäälel, et midagi pole kodus süüa, isegi kui külmkapp on muud toitu täis.) Selleks toiduks on varasemalt olnud näiteks šokolaadimüsli, röstsai nutellaga, aga nüüd, kiire kasvu perioodil, kõlbavad vaid munad ja peekon. Ta võib neid endale praadida ka mitu korda päevas ning musta leiba kulub ka kõrvale.

Muidu sõltub tema meeleolu täielikult sellest, kuidas trennis läks, eile näiteks lükkas ta õhtul lund, aitas mul nõudepesumasinat tühjendada, oli Väikevennaga kannatlik ning ütles mulle empsuswagi asemel emme. Jah, oli treenerilt saanud  kiita vasaku käega põrgatamise eest (ka pealevise oli tabanud) ning saanud sisse üheksa vabaviset kümnest. Rohkem polegi tarvis, et kodus oleks ideaalne teismeline! (Kahjuks kõigil päevadel pole tabavusprotsent nii suurepärane.)

Kõrreke saab läätsed silma juba mõne minutiga. Sünnipäevarahade eest ostsis ta endale e-lugeri ning nüüd tutvustab mulle olemasolevaid e-raamatuid, näiteks Frenchi ja Kolulu esimest osa, mida teadupärast paberist kujul ju enam müügil pole. (No ma ju peaks selle talle ikkagi ostma, kuna tänu talle olen ma nüüd raamatupoes taas kuldklient – ja ta lubas lugerit koos F & K -ga ka mulle laenuks anda.) Vaheaja viimasel päeval harjutas ta flööti – otsekui fanfaariheli teatamaks, et pidu on nüüd läbi.

Koos Kõrrekesega käisin kinos vaatamas Poisipõlve ja see oli üks suurepärane vaatamine. Kui palju äratundmist! Tean, et filmile on ette heidetud, et seal eriti midagi ei juhtu. Mu meelest selle midagi juhtumisega ongi inimesed liiga ärahellitatud. Filmi pea kolm tundi läksid uskumatult kiiresti. Ning lõpp muutis kuidagi tundeliseks ja melanhoolseks – nagu ikka, kui oled näinud midagi eepilist, ja siis see ära lõppeb. Või ka emad sõnad, kui ta võttis oma elu kokku ning nentis, et ootas kõigelt justkui midagi enamat. Kõrrekesele meeldisid muidugi ootuspäraselt just need õe-venna omavaheliste suhete kohad. (Ja no nunnu poiss oli ju muidugi ka!)

Mina sain jõuluks raamatupoe kinkekaardid ning vahetasin need Tove Janssoni ning Ingmar Bergmani elulugude vastu. Esimene raamat meeldis mulle ülimal määral. Teine ei meeldinud mulle üldse. Aga ma sain tõesti vaheajal magada ja lugeda ning olen rahul. Seda enam, et vanaaasta õhtul valatud õnn võttis väga selgelt kontsakinga kuju. Vähemalt paar uusi kingi peaks olema kindel!

Aasta meeleolukat jätku!