Geišadest ja sipsikutest

Sügisest hoolimata on ilmad püsinud soojad, vihma pole väga sadanudki.

Ja muidu? Vaheaeg ei tähenda enam ammu tunnistusi või midagi muud taolist. Poisid ikka õpivad, kui seda neile meelde tuletada. Ja raamatud ise raamatukogust kohale tuua. Ma saan aru, et viimane pole parim variant, aga kuna ma ise raamatukogus käin, tundub see lihtsalt otstarbekohane.

Nädal enne vaheaega oli minu jaoks tõeline kontrastide nädal – ühel päeval käisin oma pisikestega mänguasjamuuseumis ning järgmisel üheksandikega vanglas. Mõlemad olid omal moel vägagi maailmapilti avardavad kogemused.

Veel on selgunud, et pruut majas on ikka väga kasulik asi – tema tohtriprouast ema käis ja gripivaktsineeris kõik meie pere lapsed. Väikevenda tuli pisut veenda – kui esialgu sellest juttu oli, avaldas ta nimelt lootust, et selle protseduuriga kaasneb vähemalt mõnestki koolitunnist ärasaamine. Aga kõik sujus, mina tegin kooki ja kohvi ja proua pruudi ema tegi süsti. Kõik käitusid viisakalt.

Koolivaheaajal on kohustuste hulk niipalju väiksem, et enamasti on õnnestunud isegi süüa teha. Ja eriti heal päeval võisin öelda – magustoiduks on külmikus jäätist, võite valida Geiša ja Sipsiku vahel. (Viimane oli imelikult sinisetriibuline – aga mida muud siis Sipsikust oodata.)

Täna käisime Väikevennaga kohalikus veekeskuses. Varasemalt oli see ikka lahutamatu koolivaheaja tegevus. Tegelikult oli päris tore niimoodi – ilma nutiseadmeta ja lihtsalt juttu ajada. Väikevend rääkis eesootavatest võistlustest, tehnoloogia- ja kehalise kasvatuse õpetajatest (kes talle väga meeldivad), ujulast, kus ta oma isaga mõnikord käib, fritüürist, mis on sõber R-l ja murest (kas ta saab ikka piisavalt raha võistluste ajaks kaasa). Mina rääkisin talle Papast ja vanaema Näälist ja pesust, mis tuleb võistluste ajaks puhtaks pesta ja murest (et ta kogu raha kohe esimesel päeval ära ei kulutaks). Ja siis rääkisime veel mõlemad toidust. (Hindasime kohapealse rahuldavaks.)

Õhtuti teen halli kuninga teed. Sest seda ma ju sügiseti joon ja praegu on täiega sügis. Värviline ja ilus, nagu umbes sada aastat tagasi, kui ma mehele läksin.

Muidu ongi kõik hästi, raha on võistlusteks Väikevenna arvele üle kantud ja külmkapis peaks olema veel paar Sipsikut.

Pildil kodune valik kasse sügisel.

Värviline oktoober

Mõnkord on hea, kui jätad emotsioonid pisut settima. Terve see kuu on olnud justkui ameerika mägedel sõit, üles ja alla, ning ehk on praegu, õndsal tasakaaluhetkel, just see õige aeg kirja panna.

Kui minna ajas tagasi, siis möödunud kiirele nädalale eelnes sulnis nädalavahetus – mitmete kinoskäikudega – esmalt mina tütrega Vihmasel päeval New Yorgis, siis poisid – nimelt oli Suurel Vennal väiksemale sünnipäevakingiks koos kinnominek, sünnipäevalapse poolt valitud filmi vaatama – film oli see, mida mina siis ka ei vaataks, kui mulle peale makstaks – ning lõpuks lambafilm. See oli mulle eakohane, kuigi Väikevennal tuli mind korrale kutsuda – ema, ära naera nii kõvasti, piinlik on. Ning nädalavahetuse lõpuks veel õunakook ja lauamäng, idüll missugune.

Nojah, ja siis nädala algul oli situatsioon, mis endiselt, kõigi nende aastate järel, on lahendamatuks osutunud. Nimelt ootas Väikevend mind kodus, et saksa keele sõnu õppida, kuid Kõrrekesel oli esinemine, millega läks päris pikalt. Koju jõudes leidsin eest Väikevenna, kes oli uinunud, saksa keele vihik pihus. Tundsin end läbikukkunud emana.

Väikevend oli hommikul väga mõistev ning järgmisel päeval kordasime koos ajaloo tööks.

Suur Vendki sai oma kohustusliku kirjanduse Vanamehe ja mere näol loetud. Kui uurisin, kuidas meeldis, sain vastuseks, et oleks rohkem meeldinud, kui ta selle kala oleks kätte saanud.

Ka ise ostsin ja lugesin ühe jutiga – millele aitas ilmselt kaasa süütundest tekkinud unetus – läbi tõelise meesteka, Kivastiku Taevatrepi. Nii nagu nädal tagasi tütrega nähtud filmis, oli siingi peategelaseks hoopis linn. Nii et ehkki inimpeategelane käis mulle mõneti närvidele ja meeste keskeakriisi-teemale ei oska ma tõesti südamest kaasa tunda, oli seitsmekümnendate Tartu siiski meeleolukas ja suutis kõnetada.

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Aga noh, täiskuu on käes ja igasugu mõtted tulevad pähe. Et teeks endale lokid või läheks mehele või ostaks vähemalt uue huulepulga.

Aga viimasel pole vist mõtet, kui üldjuhul läheb hommikul meikimine lihtsalt meelest ära?