September: seenepildid, tükk toorest liha ja pitsboolero

Ma küll ei mõista, kuidas see võimalik on, kuid täna, teate, lõppeb september otsa.

Septembris jõudsime me alustada ja jätkata kooliteed. Ühelt poolt on seega kõik vanaviisi, teisalt on iga päev oma näoga. (See mind ennast muide jätkuvalt kooli juures ka võlub.) Poistel on muutusi rohkem – Suurel Vennal on täiega uus kool ning Väikevennal uued õpetajad. Mõlemad poisid on muutustega rahul.

Huvitav on see, et kooliminek tähendab järjest vähem uute koolitarvete ostmist – noh, kui traditsioonilised vihikud-pastakad välja jätta ning järjest enam garderoobiuuendusi. Viimase teemaga seoses ei saa jätta mainimata ka huvitavat leidu Suure Venna toast – käisin vaatamas, ega ma sealt musta pesu ei leia (mitte, et ma selle vähesuse üle kurdaks) – kui nägin voodiotsal rippumas valget pitsist boolerojakikest. Pähe tuli mitmeid huvitavaid variante. Kas tõesti on Suur Vend leidnud pruudi? Riietub vabal ajal naisterõivastesse? Ja selgus, et viimane variant oligi õige – nimelt rebastepäeval oli noormeestel vaja seelikud selga panna.

Septembris jõudsime käia korraks üle-mere-lõbustuspargis. See on üks ütlemata tore koht oma ajalooliste atraktsioonidega. Ilm sattus samuti ilus.

Ja otse loomulikult oli ka tänavu septembris Väikevenna sünnipäev. Sünnipäevahommikul oli kirju koer ja küünlapuhumine ning kingituseks rohkesti komme õelt ja vennalt ning Rubiku kuubik (nagu poiss ise soovis). Õhtul saabus ka härra ning paar päeva hiljem sai Väikevend ja oma ihaldatud lahingurajapeo. Kohal oli tosin sõpra, peamiselt klassivennad ja üks klassiõde. Kuni poisid ja härra lahingut pidasime, vestlesin mina imearmsa klassiõega kaunitest kunstidest. Tähelepanuväärne oli ka asjaolu, et võikriisist hoolimata sai väikevend oma tellitud Kass Arturi koogi. (Kolm poodi sõitsin läbi, et võid leida!) Sünnipäevakook vanaemadega sai söödud kohvikus. Vähemalt ei pidanud enam ise võid hankima…

Lisaks käisime Kõrrekesega kahel hooaja avakontserdil – kohaliku esindusorkestri ja pealinna omal. Viimane oli muljetavaldavam graatsilise naisdirigendi ja tõelisest diivast solistiga (A.P.). Õnneks ei jäänud ma seekord ka piletite ostmisega nii viimasele hetkele, nii et lisaks sellele, et me kaunist saksa ja apokalüptilist eesti (E-S.T) muusikat kuulasime, me ka nägime esinejaid.

No nii. Öisest teadusest võttis meie pere võrdlemisi kasinalt osa. Mina käisin Väikevennaga lähedalasuvas gümnaasiumis. Väikevend segas kokku soolataigna. Juhendav noormees soovitas valmistada sellest midagi ilusat. (Kuuldavasti oli mõni laps näiteks emale südame voolinud…) Väikevend tegi punase-roosalaigulise lataka friikartulialuse. See keerati meie jaoks kenasti toidukilesse ja näeb välja nagu tükk toorest liha. (Mis sul seal mütside-sallide kapi peal on? Aa… ma arvasin et platsenta… huvitus ka õde Kõrreke koju jõudes.) Lapsed on kodu peegel, teadagi.

Kõrreke oli ka oma peikaga mõelnud mõnele TÖ üritusele minna, kuid ei olnud peika juurest kaugemale jõudnud. Tema maalis ja mina kudusin, täpsustas ta. Huvitav, missugused nende õhtud siis veel pensionipõlves välja näevad?

Ning otse loomulikult on september tähendanud ka hulka meeleolukaid seenelkäiguhommikuid. Mets on alati isesugune. Seened viin ma Mammale. Tema marineerib ja soolab. Oma tervise pärast ta enam ise metsa ei saa, kuid ootab kannatamatult minu igalaupäevast seenekorvi. Minu noosi vaadates tuleb talle meelde rohkesti omaaegseid metsaskäike – selge see, et selliseid seenemetsi ja -kohti, nagu temal omal ajal, meil enam pole!

IMG_0102

Pohlad ja mustikad Soomes

 

 

IMG_0104

Seened Soomes. Iga seensõbra õudusunenägu: sa näed seent ega saa teda kaasa võtta!

IMG_0113

Kas pole ilusad, ah?

IMG_0117

Kõige ilusam seenepilt sel suvel. Mul on muide priima kärbseseenekoht! Sellega on veel see tore lugu, et keegi ei käi seal korjamas…

IMG_0179

Blogiga on see hea, et ma saan siia segamatult nii palju seenepilte üles riputada, nagu ise tahan. Tänane.

Õunu on meil tänavu vähe. Tänaseks halvaaga õunakoogiks pidin õunad poest ostma. Pähkleid seevastu on. Ühel päeval oli Suur Vend allkorrusel, kui järsku kostis kaeblikke hüüdeid (kas tuleb jälle EMOsse sõita?) ja ta kutsus Väikevenna alla appi. Selgus, et Suur Vend leidis pähklist ussi.

Oktoobriski lubatakse veel vananaistesuve.

Advertisements

Riietusküsimus ja muud toimetused

Eelmine nädal oli võrdlemisi sündmusterohke.

Osalesin erinevates rollides lastevanemate koosolekul. Sel puhul panin lõpuks ennast isegi korralikult riidesse – mul oli üks seni kandmata kena roheline kleit.  (Kuigi ripsmete värvimise unustasin ära, nagu ikka).  Koosolekul, kus osalesin lapsevanemana, tõdesin et meie poiss pole ainus, kellele ei meeldi tantsutund. (Ja märkust keeldub valimast partnerit pole me veel saanudki!)

Samal päeval oli minu hea kolleeg, Väikevenna õpetaja, jätnud mulle lauale kirja: Väikevend palunud edasi öelda, et läheb peale kooli poodi ja ostab endale sealt ühed head püksid. 

Veensin püksiostjat ootama nädalavahetuseni. Pükse peab ikka proovima, ja parem ju, kui mina ka olen.

Järgmisel päeval panin jälle sama rohelise kleidi. Sest koosolekutelt jõudsin koju väsinuna, kleit jäi kappi panemata ning nii see siis läks.

Pärast selgus, et väga hea, et läks, kuna Väikevennaga läksime koolist otse EMOsse – rahvastepallis saadud sõrmevigastus.

EMOs oli inimesi vähe, kuid oodata tuli ikka kaua. Kui nad teaksid, kui valus mul on, kutsuksid nad mu sisse, arvas Väikevend. Noh, lõpuks kutsutigi. Luu oli terve, kuid sõrmele – parema käe keskmisele – pandi siiski fiksaator. Väga piinlik oli arstile keskmist sõrme näidata, leidis Väikevend.

Kurbade asjade kõrval – trenn ja kehaline jäävad nüüd ära – oli ka rõõmus hetk – Väikevend ei saa ka tantsutunnis osaleda! Ma kukun seal kogu aeg ja see on väga ohtlik! Olgu siis nii.

Koju jõudes ei kulunudki kaua aega, kui asutasime end Kõrrekesega kohaliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile minema. Nii et hea, et kleit juba seljas oli (kuigi ripsmed jõudsin ära värvida.) Olin piletite ostmisega jäänud hilja peale, ja nii olid meil rõdul enam-vähem kuuldemängu-kohad. Kõrreke nägi siiski dirigenti ning mina ühte tšellot ja ühte koorilauljat. Mamma ei soovinud seekord tulla ning parem oligi. Sest ühe koha peal hakkas rahvas osade vahel plaksutama ning Mamma tervis pole viimasel ajal kiita. Muidu oli kontsert meeleolukas, Puccini ja Tubina muusika oli kena kuulata. Väga erilisi emotsioone siiski ei tekkinud, kuigi laenatud koorid – teatri oma koor on ju teatavasti Shanghais – kõlasid täitsa pole-viga.

Laupäeval käisin seenel ja pohlal. Seejuures õnnestus pohli korjates kaotada ära oma seenenuga. Kõige tõhusamaks asenduseks osutus SEBi koodikaart. (Huvitav, kui nad paroolikaardid ära kaotavad, kas siis peab inimene hakkama isikutunnistusega seeni korjama?) Ilm on küll vilets, kuid minu metsas olles paistis isegi päike.

Veel nägin laupäeval müügil võid ja ostsin kohe igaks juhuks ühe paki. (Hiljem mõtlesin, et äkki oleks võinud rohkem võtta.) Kaheksakümnedate lapsepõlv tuli meelde.

Pühapäeval läksime poistega poodi riideid ostma. Suur Vend oli nüüd hoolega gümnaasiumis silmad lahti hoidnud (et mida kantakse) ning valis välja mõned hilbud ja jalanõud. Nagu ikka, ühevärvilised, pretensioonitud ja igavad. Väikevend sai omale kõige muu kõrval ka ühed head püksid. (Temale meeldivad ka värvid ja mustrid.) Aga kui Väikevend tahtis koolis käimiseks dresse, tegi Suur Vend talle asja selgeks. (Ilmselgelt on ta võrreldes emaga moeküsimuses autoriteet.) Kui jõudsime kassa juurde, küsisin Suurelt Vennalt, kas tal sokke pole vaja.

Tegelikult vist on, aga las midagi jääb papsile ka.

Väikevend ootab oma sünnipäeva, mis on juba ülehomme. Sünnipäevasooviks on Rubiku kuubik. (Ja leppisime kokku, et sünnipäeva hommikul saab ta oma head püksid ka jalga panna.)

PS! Huvitav, kas selline ongi riietumisblogi? Või käib see kuidagi teistmoodi?

Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Siiski veel päikesepäevad

Ehkki puhkus lõppes ära, tundub elu endiselt päikeseline. Kui tööle saab hommikul sõita jalgrattaga ja lillelises kleidis, Väikevend mängib end naabripoistega aias oimetuks, kass lebab sama oimetult ja täiesti liikumatult aknalaual, tundub elu endiselt ilus.

Kõrreke tuli oma kolmandast ja viimasest laagrist koju, väsinud ja muljetest tulvil. Siiski tuli ta minuga vaatama pühapäeval viimast Woody Allenit – mõni WA tundub peaaegu alati käepärast olevat. Eks see oli üks selline flirt, kuhu olid kaasatud Kant, Kierkegaard ja Dostojevski, rääkimata keskeakriisis filosoofiaprofessorist, kes kasseeris maksimumi nii tüdinud abielunaiselt kui õhetavate palgetega tudengineiult. Kõik see kokku on häbematu ja lõbustav ning moraali võttis üks arvustus kenasti kokku lausega Yes, Abe’s a murderer, but Jill’s annoying. Ühesõnaga vägagi kosutav enne tööaasta algust vaadata. Laps leidis mitu lõbustavat tsitaati elu mõtte kohta ka.

Mina olen vist elu mõtte otsimise east väljas. Äsja lahkunud teadjamehel, ma kahtlustan oli õigus. Et ehk ongi nii, et õpi midagi selgeks ja tee seda hästi. Ära tee teistele liiga ja katsu rõõmus olla. Sellised lihtsad ja positiivsed mõtted haakuvad vähemasti päikeselistel augustipäevadel väga hästi.

Kass polnud aknalaual vahepeal käppagi liigutanud. Kui ma kardina taha piilusin, tegi häiritult silmad lahti, hüppas aknalaualt maha ning läks endale ilmselt uut pikutamiskohta otsima.

Päikest on, jah, pea et üheksani välja.

Kevadpäike, ja-jah…

Viis aastat tagasi kirjutasin siia blokki esimest korda. Tore on seda praegu lugeda – näedsa, minu elu viis aastat tagasi! No ja siis veel vana blogi ka, veel kaks aastat. Tunnen end mõnikord vanana nagu mõni kilpkonn oma kilbirõngaste koorma all, ja siin need ringid siis ongi.

Kõik kordub. Nii omaenda peres kui tööl on olnud põhjust viimastel päevadel meenutada oma teismeliseiga. Ma ei tahaks seda enam läbi elada, õnneks ise enam ei pea ka – aga õpilaste ja isiklike laste puhul pole pääsu.

Üha raskem on tegelikult siia kirjutada. Samas on see justkui kohustus auditooriumi ees, umbes nagu oli see paks tädi Frannys ja Zooeys, kelle rõõmuks tuli raadios esitada Tarka last. Teinekord tundub, pole justkui jaksu ja viitsimist ja kui vaadata ümberringi, siis see vist polegi enam eriti moes, v.a mingid vidinajagamisblogid. Aga jah see vastutus. Kuigi, tarkus kipub kohati lõppema ja lapsed on kah päris suured juba.

Täna päikest eriti polnudki. Tööl oli üks lahendamist vajav jama ja õnneks on mul väga abivalmis kolleegid. Kodus on mul üks sõrgu vastu ajav teismeline, ja pädevaid noorsoospetsialiste kusagilt võtta pole. Noh, õnneks on teismelisel siiski ka teine lapsevanem, kes vähemalt telefoni teel kasvatamises on juba päris kogenud, ja lisaks teismelise mõistlik vanem õde. Siis veel algklassilaps, kes kooliasjus on küll viimasel ajal päris tubli, aga õhtul läks siis, kui oli juba aeg magama minna, endale vorstivõileiba tegema ja kulutas selleks unejutuaja. Lisaks jäi ta täna kooli juures bussipeatuses ilma ühest oma loksuvast hambast ning kaotas selle ka ära. Otsima pole vaja minna, nii ta vähemalt kinnitas.

Ühe väga väikese unejutu ma siiski lugesin.

Äkki see porgand seal kaugel Hiinamaal polnudki porgand? Äkki oli hoopis Hiina kapsas? Hiina kapsas, kes näeb und, et on porgand, kes näeb und, et on liblikas, kes näeb und, et on porgand.

Täpselt nagu minu elust!

Aitäh kõigile kaasaelajatele. Hindan kõrgelt teie kannatlikkust!

Teie Iibis

PS! Sirelil on lehed juba täitsa väljas!