Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Siiski veel päikesepäevad

Ehkki puhkus lõppes ära, tundub elu endiselt päikeseline. Kui tööle saab hommikul sõita jalgrattaga ja lillelises kleidis, Väikevend mängib end naabripoistega aias oimetuks, kass lebab sama oimetult ja täiesti liikumatult aknalaual, tundub elu endiselt ilus.

Kõrreke tuli oma kolmandast ja viimasest laagrist koju, väsinud ja muljetest tulvil. Siiski tuli ta minuga vaatama pühapäeval viimast Woody Allenit – mõni WA tundub peaaegu alati käepärast olevat. Eks see oli üks selline flirt, kuhu olid kaasatud Kant, Kierkegaard ja Dostojevski, rääkimata keskeakriisis filosoofiaprofessorist, kes kasseeris maksimumi nii tüdinud abielunaiselt kui õhetavate palgetega tudengineiult. Kõik see kokku on häbematu ja lõbustav ning moraali võttis üks arvustus kenasti kokku lausega Yes, Abe’s a murderer, but Jill’s annoying. Ühesõnaga vägagi kosutav enne tööaasta algust vaadata. Laps leidis mitu lõbustavat tsitaati elu mõtte kohta ka.

Mina olen vist elu mõtte otsimise east väljas. Äsja lahkunud teadjamehel, ma kahtlustan oli õigus. Et ehk ongi nii, et õpi midagi selgeks ja tee seda hästi. Ära tee teistele liiga ja katsu rõõmus olla. Sellised lihtsad ja positiivsed mõtted haakuvad vähemasti päikeselistel augustipäevadel väga hästi.

Kass polnud aknalaual vahepeal käppagi liigutanud. Kui ma kardina taha piilusin, tegi häiritult silmad lahti, hüppas aknalaualt maha ning läks endale ilmselt uut pikutamiskohta otsima.

Päikest on, jah, pea et üheksani välja.

Kevadpäike, ja-jah…

Viis aastat tagasi kirjutasin siia blokki esimest korda. Tore on seda praegu lugeda – näedsa, minu elu viis aastat tagasi! No ja siis veel vana blogi ka, veel kaks aastat. Tunnen end mõnikord vanana nagu mõni kilpkonn oma kilbirõngaste koorma all, ja siin need ringid siis ongi.

Kõik kordub. Nii omaenda peres kui tööl on olnud põhjust viimastel päevadel meenutada oma teismeliseiga. Ma ei tahaks seda enam läbi elada, õnneks ise enam ei pea ka – aga õpilaste ja isiklike laste puhul pole pääsu.

Üha raskem on tegelikult siia kirjutada. Samas on see justkui kohustus auditooriumi ees, umbes nagu oli see paks tädi Frannys ja Zooeys, kelle rõõmuks tuli raadios esitada Tarka last. Teinekord tundub, pole justkui jaksu ja viitsimist ja kui vaadata ümberringi, siis see vist polegi enam eriti moes, v.a mingid vidinajagamisblogid. Aga jah see vastutus. Kuigi, tarkus kipub kohati lõppema ja lapsed on kah päris suured juba.

Täna päikest eriti polnudki. Tööl oli üks lahendamist vajav jama ja õnneks on mul väga abivalmis kolleegid. Kodus on mul üks sõrgu vastu ajav teismeline, ja pädevaid noorsoospetsialiste kusagilt võtta pole. Noh, õnneks on teismelisel siiski ka teine lapsevanem, kes vähemalt telefoni teel kasvatamises on juba päris kogenud, ja lisaks teismelise mõistlik vanem õde. Siis veel algklassilaps, kes kooliasjus on küll viimasel ajal päris tubli, aga õhtul läks siis, kui oli juba aeg magama minna, endale vorstivõileiba tegema ja kulutas selleks unejutuaja. Lisaks jäi ta täna kooli juures bussipeatuses ilma ühest oma loksuvast hambast ning kaotas selle ka ära. Otsima pole vaja minna, nii ta vähemalt kinnitas.

Ühe väga väikese unejutu ma siiski lugesin.

Äkki see porgand seal kaugel Hiinamaal polnudki porgand? Äkki oli hoopis Hiina kapsas? Hiina kapsas, kes näeb und, et on porgand, kes näeb und, et on liblikas, kes näeb und, et on porgand.

Täpselt nagu minu elust!

Aitäh kõigile kaasaelajatele. Hindan kõrgelt teie kannatlikkust!

Teie Iibis

PS! Sirelil on lehed juba täitsa väljas!

Nädala sündroomist ja lapsevanemaks olemise eelistest

Ühes ajalehes oli juttu 7. septembri sündroomist. Et koolilastel löövat siis kõik tervisehädad ühtäkki välja. Nii et ma oleks võinud seda ju oodata.

Suur Vend naasis võistlustelt musta pesu ja kurguvaluga. Kui mu poeg enam elutuppa minnes laeni ei hüppa ja hommikul käsi esimese asjana palli poole ei sirutu, on lugu tõsine. Sedakorda ongi tõsine.

Väikevenna kurguvalu näidati koguni kooli meditsiiniõele ette. Kästi juua kuuma piima meega. Kodus tegin selle lapse nõudmisel valmis, aga joomata see jäigi. (Ma ise kah ei suudaks seda juua!)

Mina magasin täna hommikul sisse ning ärkasin 7.03 selle peale, et koduriietuses Väikevend seletas minu voodil istudes midagi oma jubeunenäost, milles ta ei olevat suutnud oma silmalauge lahti teha. Tegelikult jõudsime me kenasti. Ripsmetušš ja hommikune ajaleht jäid ära, aga kohvitassi jõudsin autos fooride taga oodates tühjaks juua.

Minul avaldub see koolialguse sündroom pangakaardi tühjenemises enneolematu kiirusega. Ok, eelmisel nädalal oli hullem – mulle kangastub siiamaani müüja leebelt kaastundlik pilk, kui ma läksin poisile üldtreeningtossu ostma ning ütlesin, et tema poolt pakutud sajaeurosed tossud on poole rohkem, kui ma olin planeerinud – ta müüs mulle viiekümnekaheksased ja käskis tungivalt kupong loosikasti panna – ning enam vähem igal õhtul oli vaja poest veel seda, teist ja kolmandat kooliasja. Aga kui ma püüan kõigest hingest mitte üle kulutada, ja siis ikka oli täna vaja väiksemale poisile anda (tema esimese) klassipildi raha, suuremale osta apteegist ravumeid ning õhtul tuli end silmanähtavalt ebamugavalt tundev Kõreke mõneeurose solfeedžoõpiku jaoks raha küsides – selle kõige peale tuli mul endal akuutne äkiline masendushoog.

Väikevend superlohutajana lubas mulle esmalt anda oma rahakotis olevad viis eurot – ja kui ma keeldusin, ütles südamest: Emme, sa oled palju nunnum, kui üks metallikamakas!

Lõpetasin õhtuse triikimise ning esimese klassi õpilane, kes mõistis, et emaga peaks nüüd tõesti hellalt ümber käima, tuli mulle esimest korda ise appi oma koolikotti pakkima. Selle käigus avastame õppimata lugemispala.

Õhtul peale unejuttu arutles Väikevend oma lemmikteemal – peatne sünnipäev. Kõige olulisem on küsimus, kas soovida suurt lego või telefoni. Tundus, et telefon jääb peale. Aga ta lisas endale omase taktitundega juurde: Tegelikult oled sina, emme, telefonist parem. Ja issi on ka! Sest telefoni peab laadima, aga teid ei pea!

Resonants

Täna vaatas mu tütar Meerikamaa saadet. Seal oli Paks Tädi. Ma arvan, et need meie tagumikutrimmitajad olid tolle tädi kõrval täissaledad. See tädi oli valgunud telestuudio diivanile. Tema kõrval istus ühele kannikale toetudes väike neeger*. Tädi rääkis oma raskest elust. Ta on sõltuvuses söömisest ja see on nii raske. Kui ta tahab minna vanni, siis peab neeger teda pesema. Ja kõigi hädade tipuks oli katki vajunud tädi ratastool.

Jah, orjanduslike lõunaosariikide aeg polegi nii kauge minevik. Mul oli sellest mehikesest äkitselt kole kahju. Miks ma seda saadet üldse nägin? Ma nimelt triikisin pesu. Õnneks kuulus pesu küll oluliselt kõhetumatele isenditele. Aga ikkagi.

Enesehaletsus on varmas tulema. Eriti kui sul on nohu. Helistasin täna emale ja ta käskis nohurohtu osta. Ma ostsin endale kingad, nohurohu ja Fournier’, aga miski ei aidanud. Õhtul triikisin jälle pesu.

Aga mis puudutab telekat, siis viimane on üldse kuidagi oma aktsiaid tõstnud. Nimelt oli ju eile Jalgpall. Ja loomulikult pidi Suur Vend seda vaatama. Lubasin talle seda juhul, kui ta saab läbi Karupoeg Puhhi – viimase kohustusliku raamatu sel õppeaastal. Poiss lugeski sada lõpulehekülge nohinal läbi. Jalgpalli vaatamiseks sai loa koguni sõbrapoisi juurde minna.

Samal õhtul oli ka Kõrreke oma sõbrannadega väljas – tema tuli küll ööseks tagasi. Väikevenda oli kutsunud aga üks umbes kuuest-seitsmest viieaastasest, kes meil siin naabruses elavad, hoopis enda juurde grilliõhtule. Rahu majas, seega.

Ja mida mina tegin? No töid parandasin, loomulikut! (Vist ikka pisut meeldivam tegevus, kui paksu tädi pesemine. Või noh, eks seegi oleneb vaatenurgast.)

*Palun poliitiliselt ebakorrektse sõna pärast vabandada, kuid tõesti meenusid Onu Tomi onnike ja Huckleberry Finn