Üks kuu jälle surma ja jõuludeni lähemal

Nõnda siis ütles Irma tädi Vanemuise lavalt, kui me enam vähem kogu suguseltsiga jõuluks ostetud-kingitud piletid lõpuks käiku lasime ning saime teada kõike elust ja armastusest. Kusjuures, kaasa olin olude sunnil võtnud ka Väikevenna. Piletit ostes olin mõelnud ikka vanemale pojale, aga siis polnud tal ju veel pruuti. Kuuldavasti ei lähe ta koolis ilma pruudita sööklassegi (nad käivad eri klassides), nii et seda kohalikku üleelusuurust elu ja armastust ma ei üritanudki lahku viia, ka mitte üheks õhtuks. Väikevend suhtus etendusse rahulikult. No muidugi nad ei sobinud, nad olid ju nii erinevad! ütles ta pärast muljeid kokku võttes.

Korrektsest sissejuhatusest ei tulnud midagi välja, arvatavasti ei tule ka teemaarendusest. No muud polegi kui igavene võitlus kassikarvadega, mõned kultuuriüritused, söögitegemine. Nädalavahetuseti tuleb teinekord ka Kõrreke lõunale, olgu siis peikaga või ilma. (Neil on juba kaks aastat koos oldud, nii et saavad juba ükshaaval söödud küll.)

Pühade ajal sattusin ka kirikusse. Sest ei Kõrreke esines oma kvintetiga. Ka Mamma tuli kuulama. Kiitis tooni ja ansamblimängu.

Kõrrekesega käisime ka pealinnas, Pirosmanit vaatamas, mis oli täpselt nii äge kui teleka kultuurisaates tundus. Tegelikult polnud ma ka Mikkelis varem käinud. Uskumatu inimene! Olin millegipärast arvanud, et tegu on mõne välliseestlasega, aga ei – oma suurepärase kollektsiooni lõi ta oma 99 elatud aasta jooksul Eestis, korjates kokku, ma saan aru, kunsti, mida peeti eri aegadel soovimatuks ja sobimatuks. Baltisakslaste kogudest, kui oli nende äraminek, ja sõna otseses mõttes kopikate eest, kui keegi ei tahtnud omada formalistlikku kunsti, nt Mäge. Ja see ei olnudki nii ammu, viiekümnendatel, peale Stalini surma, nagu ütles ta filmis, mis tehtud kaheksakümnendate teisel poolel. Kõik on perspektiivi küsimus, kas pole.

Tallinnas-käik sisaldas ka mitmeid maitsvaid toite (mõnikord on ikka tore, kui keegi teine teeb sulle söögi valmis), sealhulgas saime kinni panemata vaba laua ka Komeedis. Ei mingit kodujuustukooki – see võib olla küll tervislik, aga no kuulge, selle nimel inimene ju ei ela. Kirssidega beseekoogi nimel võib elada küll.

Õhtu lõppes kontserdiga, kus meile pidi näidatama Netchayevat, Randalut ja Järvit, kuid näidati vaid esimest ja viimast. Kunagine esipianist oli jäänud haigeks ning tema asemel saime noore imelise tšellisti. Me ei kaotanud küll midagi! Teises pooles mängis orkester Beethoveni viiendat – Kõrrekesel on parasjagu sama teos muusikakoolis dirigeerimisel käsil. Ta ütles, et partituur oli kogu aeg silme ees. Mina imetlesin jälle Neeme Järvit – no tõesti imposantne kuju orkestri ees, suvel saab kaheksakümmend. Missugune karisma ja elujõud. Ja kui ta siis dirigendipuldist alla tuli, kõndis ta järsku nagu vana mees.

Järgmisel hommikul helistasin Mammale, et muljeid jagada. Ta kuulas suure huviga, ja ütles, et läheb parasjagu muusikakooli raamatukokku, kuna oli kuulnud, et seal olevat maailma tähtsaim klaveriajakiri. Ega ma inglise keelt küll ei oska, aga nii huvitav!

Koolivaheajal tegin ise igapäevaselt süüa, mõnikord näiteks avastades, et olen lõuna ajal üksi kodus koos potitäie kanasupiga. Aga noh, siis tuleb näituseks Suur Vend pruudi juurest koju, sööb suppi ja räägib juttu. Ning siis jõuab koju ka Väikevend skeitpargist ning sööb samuti suppi. Räägib samuti juttu. Ning kui ma siis veel õhtuks rabarbrikooki teen ning selle kohta kiidusõnu kuulen (tavaliselt avaldatakse meil toidu kohta arvamust siis, kui midagi ei sobi), tunnen, et rohkem polegi vaja. Miks emad end õnnelikult tunnevad, kui lapsed korralikult söövad, on hea küsimus. Kas hea isuga lapsed on näiteks evolutsiooniline eelis?20190425_154314

Vaheaja viimasel päeval, kui olime just söönud kolme juustu pasta, nautisime Kõrrekese toodud peedi ja lavendliga šokolaade ning mängisime lauamängu, helistas murelik onupoeg. Ta ei olnud Mammat kätte saanud. Ma tegelikult ei muretsenud – kui inimene oli viimati läinud inglisekeelset klaveriajakirja lugema, ei ole ju põhjust?

Õhtuse rabarberikoogiga saigi koolivaheaeg läbi. (Või noh, pärast seda aitasin veel Suurel Vennal emakeele arutlust kirjutada.)

Täna sain Mamma kätte. Onupoeg oli kohe ise kohalgi käinud. Mammal oli telefon tühi, nagu arvata oligi. Tal polnud aega pikalt rääkida, raamat (Tõde ja õigus) pooleli ja kohe algamas Plekktrumm. Ainus mure oli kassiga, kes oli lakkunud vahukoort ja selle peale oksendanud.

Noh, nii on meil siis läinud.  Aprill saab homme läbi. Aias troonivad võililled, ilmad on soojad. Näha saab nööril kuivavat pesu, kasse ja õhtuti ka üht siili.

Mais tuleb palju tööd. Ühed kontserdipiletid on ka, nüüd ma juba teadsin, ning ostsin ka Suure Venna pruudi jaoks. (Jõuludeni pole enam tõesti palju jäänud.)

20190425_153033(0)

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)