Jasmiinitee pühapäeva õhtul

Pühapäevastel õhtutel, ei saa salata, on oma võlu.  Kübeke rahulolu – Väikevend on magama saadetud, suured lapsed toimetavad veel omi asju. Kuni jasmiinitee tõmbas, panin vaikselt järelejäänud kohupiimakoogi tükid külmikusse,  korjasin nõusid masinasse, kastsin lilli. Sellised mõnusad vaiksed tegevused, eks ole.

Tegemata jäänud asjade peale pole enam mõtet närvi minna – kasu sest ju poleks. Oleksin  võinud muidugi alumise korruse põranda nädalavahetusel  ära pesta. Suur Vend oleks võinud öelda kübe varem kui kümme minutit enne üheksat õhtul, et tal läheb homme tööõpetuses vaja mikromootorit ja tiivikut ja et kust selliseid asju osta saab. Mõne tööasja oleks võinud ka veel valmis jõuda. Aga tühja sest.

Ikkagi on tore. Et oli kaks päeva, mil jalad said puhata kontsakingadest, ärgata võis ilma kellata ja teha ise head toitu.  (Ning ega ma ei pea ju meenutama, et kui andsin lastele täna hommikul valida pudru ja omleti vahel, valisid vanim ja noorim viimase, kuid keskmine mitte midagi. ) Süüa oma aia õuntest kõht valutama – seda pole vist lapsepõlve ja möödunud laupäeva vahelisel ajal juhtunud.  Käia trennis ja lubada endale pärast saunatamist.

Iga päev, kui ma ootan Vaba tänaval foori taga – ja seal ootangi ma enam-vähem iga päev – mõtlen, kui erakordselt kaunis on sealt paistev vahtrapuu.  Õhtuti seda enam ei näe, sest väljas on pime.  Ja see pime õhtu jõuab juba päris varakult.

Rüüpad oma jasmiiniteed ja lased kõigel olla just nii, nagu on. Pühapäevaõhtu sügisel.

Uus nädal ja uued väljakutsed ootavad. Eriti tütar Kõrrekesel, kes viiakse muusikaajaloo tunni arvel Wagnerit kuulama (kuigi ma kahtlustan, et laps ise eelistaks neljapäevasel päeval Wagnerile Kättemaksukontorit.) September saab homsega läbi. Tee on samuti jahtunud.

Väikevend seitse!

P1050407
Argipäevane sünnipäev algab teadagi nii vara, et üleslaulmise ajal ei pea isegi magajat teesklema, vaid reede öösel une pealt seitsmeseks saanud Väikevend magaski veel ausat koolipoisiund. (Kuigi veel eelmisel õhtul oli ta mulle öelnud: emme, saa aru, ma olen lihtsalt nii elevil, et ei suuda magama jääda!)

Kõik oli nagu peab: telefon ja lego, kirju koer ja seitse küünalt, lisaks kingitused vanaemalt, õelt ning vennalt. Hommikul võttis Väikevend vastu ka oma esimese kõne isiklikult telefonilt – helistas isa, et pojale õnne soovida.

Kooli kaasavõtmiseks olid kommid juba ammu valmis pandud – Oravakesed ja Draakonid, Väikevend ise valis. Väikevennale oli lauldud, siis söödi kommi ning lõpuks olid kõik klassikaaslased oma nime liblikakujulisele kaardile kirjutanud. (Ja kui siis mõni laps küsis, et mis värviga ma kirjutan, siis ma ütlesin, et sinisega, sest see on minu emme lemmikvärv ka!)

Samal päeval midagi erilist ei toimunud – kui jätta välja lennukiga saabunud isa-, kuna Suurel Vennal olid võistlused. Väikevennal jäid need küll suuresti nägemata, sest õe ja venna lahke abiga oli telefoni juba esimesed mängud tõmmatud.

Laupäeval saabusid mõlemad vanaemad pidulikule lõunasöögile. Väikevend sai Mammalt muu hulgas ka ilusa roosi, mida nad suvel koos kastnud olid ning kausitäie kuumaasikaid. Viimastest valmis kiirelt Eaton messi nimeline magustoit. Vanaemad said imetleda ka esimest klassipilti ning kunstiringis tehtud koopamaali.

Õhtul toimus sõpradepidu batuudikeskuses. Läks hästi – kehavigastustest suutsime hoiduda, see-eest sai palju joosta ja hüpata ning Väikevenda seitse korda õhku tõsta. Soovijatele pakuti ka süüa ning vestlusi. Tore, et Väikevend oli erinevalt Suurest Vennast kutusnud ka kolm tüdrukut. Üks poiss saabus otse oma vanavanaisa üheksakümne teiselt sünnipäevalt. (Ainus, mis Väikevenda pisut murelikuks tegi, oli see, et sünnipäevakutsete jagamise ning sünnipäeva vahel oli ta oma klassist veel mitu sõpra leidnud.)

Kõik olid rõõmsad. Sünnipäevalaps muidugi iseäranis.

Täna pakkis ta esmakordselt ise koolikotti. Kõik vajalik oli kaasa pandud, matemaatikaõpikust igaks juhuks veel teine osa pealekauba. Kodutöö – korjata kirju vahtraleht – tegime juba hommikuse rattatiiru ajal ära. Esmaspäeval on koolis ju samuti pidu, sedakorda siis sügise sünnipäev.

Elust, kohvist ja muidu õppimisest

Meie peres lähevad neli liiget viiest hommikul kooli – ainult kass jääb koju magama, sest kõigi koolis olles pole tal võimalik olla lakkamatult valel pool ust – ja et midagi niisama, meeleavalduse mõttes teha, selleks on kassid liialt pragmaatilised.

Niisiis, esimesel poole argipäevast kõik on koolis. Suur Vend eelmisel nädalal kaks päeva puudus (haiguse tõttu) ning neid haavu lakume siiamaani. Ma olen pidanud juba õpetama matemaatikat (mida ma eriti ei oska) ning saksa keelt, mida ma kah eriti ei oska. Ülikooli ajal tegin ma küll saksa keeles vist arvestusegi, kuid see nädal on vist esimene kord, kui mul peale viimast arvestust ka saksa keelt vaja on läinud. Jajah, saksa keelt on vaja õppida siis selleks, et sul oleks võimalik seda oma lapsele õpetada. Üldiselt olen ma kõik unustanud. Nii matemaatika kui ka saksa keel meenuvad otsekui mingi kauge unenägu, kus oli kahtlemata mingi oma sisemine loogika, aga see justkui ei taha meenuda. Aga eks unenägudelgi on teinekord järjed. (Umbes nagu Autod 2 või Jääaeg 4.)

Väikevenna koolipäevad algavad ja lõppevad veel kenasti käsi minu pihus. Mõnikord otsib ta mind vahetunnis kallistamiseks üles. Viimaseid päevi kuueaastane koolipoiss, nagu ta meil on. Koolikotigi unustas üleeile kooli, garderoobi. Kodused ülesanded on ka, näiteks aabitsast lehekülg ilmekalt lugeda. Õnneks sel päeval, kui aabits koos kotiga kooli ununes, midagi õppida polnud.

Kõrreke õpib muidugi iseseisvalt, nagu ta seda alati teinud on. Kurdab ainult, et taskuraha saab ruttu otsa, kuna ta peab selle eest ise riideid ka ostma. Enda arvates olen ma talle küll nii viimase poole aasta jaooksul ainüksi teksaseid vähemalt kolm paari ostnud, ning edevad kingad valisid nad viimati koos isaga, kuid ilmselt on see kõigest vaid piisake vajaminevast rõivaste hulgast. Ja ema, meil on ju NII erinev maitse! Häda ja viletsus on silmaga näha – ning raha kulub samuti palju. (Võiksin loosungile kahe käega alla kirjutada.)

Seevastu käisime Suure Vennaga mõni päev tagasi poes, et ta saaks osta Väikevennale kingi ja kanda viimased sünnipäevarahad arvele. Seda ta ka tegi, ning lisaks tegi ka mulle kohvi välja! Meenus Mamma, kes alati sellistes küsimustes on hoidnud ah-mis-nüüd-mina-joont. Mina seevastu tundsin, et olen kaheteist aasta ja ühe kuuga oma capuccino ära teeninud küll. (Ainult nii kaua pidingi seda Suure Venna sünnist arvates ootama!)

Juukseharjast, murdudest ja õunalõhnast

Kaks nädalat korrapärast koolielu on toonud kaasa emotsioone, millede hulk ja värvikus on võrreldavad vaid kahe nädalaga mõnes telenovelas.

Oleme rõõmustanud. Inspireerivad ülesanded, head hinded, uued ja vanad koolisõbrad.

Oleme kurvastanud. Näiteks Väikevend ei saa häid hindeid. Ta ei saa veel kahjuks üldse hindeid ja nii järgnevad kolm aastat.

Oleme olnud ootusärevad. Üle kõige ootab muidugi Väikevend oma sünnipäeva. (Enam pole nädalatki!) Suurel Vennal on tulekul palju võistlusi. Ning igapäevaselt ootab Väikevend muidugi seda, et koolipäev lõppeks ning saaks viimaks ometi naabrilastega mängima.

Oleme olnud vahepeal väga väsinud. Avastasin ka tõelise imenõu – kui oled väga, väga väsinud, mine magama. Nii et ma mõnel õhtul lähengi enam-vähem koos Väikevennaga magama, magan üle-kaheksatunnise ööune ning järgmisel päeval pole enam seda tunnet, et oled väsinud juba hommikul. Nagu võlukunst, uskuge!

Hoopis hullem variant oli Suure Vennaga, kellel oli ühel õhtul matemaatikas kodus teha kümme ülesannet. Kuna ta oli vahepeal puudunud ka, siis küsis ta minult. Õnneks oli teemaks lihtmurrud, mis on ju puhas loogika, ja sellest ma saan aru küll. Kahjuks Suur Vend ei uskunud mind. Siis ootasime koju Kõrrekest (kelle matemaatikateadmistesse on Suurel Vennal rohkem usku kui minu omadesse), vaatasime ära Kättemaksukontori ning kuigi Kõrreke kinnitas, et ka mina olin olnud õigel teel, oli poiss lõpuks nii väsinud, et jäi vihiku taha magama, kuigi innukale nõustamismeeskonnale oli lisandunud skaibi teel ka isa. Õnneks on esmaspäevaks teha kõigest üheksa ülesannet.

Mina olen olnud korra päris tõsiselt kuri. Vabanduseks võin küll öelda, et tehtud oli ka tõeline lollus. Kuigi, suurest vihast juukseharja põrandale viskamine oli vist ikkagi liiast, sest lõppes harja purunemisega. Aga ausõna, kui oled hommikul palunud lapsel pesu restile panna, ning rest on ümber kukkunud, kuna kogu pesu on pandud ühte otsa ja seejärel märjad pesutükid jäetud õhtuni parketti leotama, siis tuli tõesti olemasolevatest sõnadest puudu.

Lisaks on viimasel ajal meeleolule nüansse loomas Suure Venna lakkamatu laulmine. Ta repertuaar pole küll väga lai, aga see-eest saab ka paari fraasi abil anda nonstop-kontserti. Nii et teate, te mõelge enne, kui panete lapse muusikaklassi!

Aga üldiselt on elu õunalõhnaline, päikesepaisteline ning imeilus!

Nädala sündroomist ja lapsevanemaks olemise eelistest

Ühes ajalehes oli juttu 7. septembri sündroomist. Et koolilastel löövat siis kõik tervisehädad ühtäkki välja. Nii et ma oleks võinud seda ju oodata.

Suur Vend naasis võistlustelt musta pesu ja kurguvaluga. Kui mu poeg enam elutuppa minnes laeni ei hüppa ja hommikul käsi esimese asjana palli poole ei sirutu, on lugu tõsine. Sedakorda ongi tõsine.

Väikevenna kurguvalu näidati koguni kooli meditsiiniõele ette. Kästi juua kuuma piima meega. Kodus tegin selle lapse nõudmisel valmis, aga joomata see jäigi. (Ma ise kah ei suudaks seda juua!)

Mina magasin täna hommikul sisse ning ärkasin 7.03 selle peale, et koduriietuses Väikevend seletas minu voodil istudes midagi oma jubeunenäost, milles ta ei olevat suutnud oma silmalauge lahti teha. Tegelikult jõudsime me kenasti. Ripsmetušš ja hommikune ajaleht jäid ära, aga kohvitassi jõudsin autos fooride taga oodates tühjaks juua.

Minul avaldub see koolialguse sündroom pangakaardi tühjenemises enneolematu kiirusega. Ok, eelmisel nädalal oli hullem – mulle kangastub siiamaani müüja leebelt kaastundlik pilk, kui ma läksin poisile üldtreeningtossu ostma ning ütlesin, et tema poolt pakutud sajaeurosed tossud on poole rohkem, kui ma olin planeerinud – ta müüs mulle viiekümnekaheksased ja käskis tungivalt kupong loosikasti panna – ning enam vähem igal õhtul oli vaja poest veel seda, teist ja kolmandat kooliasja. Aga kui ma püüan kõigest hingest mitte üle kulutada, ja siis ikka oli täna vaja väiksemale poisile anda (tema esimese) klassipildi raha, suuremale osta apteegist ravumeid ning õhtul tuli end silmanähtavalt ebamugavalt tundev Kõreke mõneeurose solfeedžoõpiku jaoks raha küsides – selle kõige peale tuli mul endal akuutne äkiline masendushoog.

Väikevend superlohutajana lubas mulle esmalt anda oma rahakotis olevad viis eurot – ja kui ma keeldusin, ütles südamest: Emme, sa oled palju nunnum, kui üks metallikamakas!

Lõpetasin õhtuse triikimise ning esimese klassi õpilane, kes mõistis, et emaga peaks nüüd tõesti hellalt ümber käima, tuli mulle esimest korda ise appi oma koolikotti pakkima. Selle käigus avastame õppimata lugemispala.

Õhtul peale unejuttu arutles Väikevend oma lemmikteemal – peatne sünnipäev. Kõige olulisem on küsimus, kas soovida suurt lego või telefoni. Tundus, et telefon jääb peale. Aga ta lisas endale omase taktitundega juurde: Tegelikult oled sina, emme, telefonist parem. Ja issi on ka! Sest telefoni peab laadima, aga teid ei pea!

Esimesed koolipäevad

P1050399 Niisiis, kodus on kolm koolilast. Kõik on päris rõõmsad.

Väikevenna koolialguseks rivistus üles terve pere. Väikevend sai aabitsa ja pinginaabri ja asus õppima 1.B-s. Tore on see, et on tunnid, magama ei pea ja koolisööklas pole veel oliive pakutud. Ei meeldi see, et hindeid ei panda – õde-vend on saanud kahepeale juba neli viit, aga temal pole veel niipea lootustki. See-eest on juba homme esimene inglise keele tund. Hoolimata Suure Venna hoiatustest tundus Väikevennale ka tantsutund väga muljetavaldav. Kuna kooliaktusel olid tantsinud kaks pisut suuremat koolivenda kaabuga härrasmeeste tantsu, loodab Väikevend, et ka tema saab selle selgeks. Mureküsimuseks jäi vaid kaabu – äkki peab see endal kaasas olema? Koolikoti pakkimise vastu värske jüts erilist huvi ei tunne ning peale kooli kiirustab sõpradega õue mängima.

Suurel Vennal on mitmeid uusi õpetajaid. Näiteks kehalise õpetaja oli enesetutvustuseks kasutanud suurema osa tunnist. Kui kõik poisid olid rivis ära kuulanud ta kõigi võimalike jooksudistantside isiklikud rekordid, ei pääsenud poisid ikka veel staadionile, sest seepeale täpsustanud härra: aga tegelikult olen ma hoopis ujuja. Ajalooõpetaja – samuti meesterahvas, olevat poisi sõnutsi soovinud aga klassi oma ühetoonilise jutuga hüpnotiseerida. Aga valdav osa õpetajaid olevat väga toredad. Eriti meeldib talle saksa keel. Ka trennis lisandus kolmele palliõhtule poisi suureks rõõmuks kord nädalas üldfüüsiline, nii et ainus murettekitav asjaolu on trennivaba neljapäev.

Kõrreke valitud viimati klassivanemaks ning tal on mitmeid uusi loodusaineid mitme uue õpetajaga. Ka vene keele õpetaja tuli uus. Muusikakoolis alustab ta sellest õppeaastast üldklaveriga, õpetajaks Mamma isiklikult.

Väikevend tegi ka täna ära oma esimese koduse ülesande, värvis pildi aabitsa töövihikust. Õnneks on meil ikka seesama Anna ja Aadama aabits, nii et õele-vennale jagub äratundmisrõõmu. Suure Venna esimestest koolipäevadest polekski justkui eriti palju aega möödunud. Tore, et ma siis juba kõik tähtsad asjad kirja panin, poisil endal oli täna väga lõbus. (Kahju, et mul Kõrrekese esimese klassi kohta midagi kirjas pole, sest inimmälu on teatavasti väga valikuline. Nimelt on minul meeles, et tüdruk oli justkui päris tubli ja iseseisev õppija, Kõrreke seevastu mäletab, et ma muudkui pahandanud ja käskinud kustutada.)

Üldiselt on mul tunne, et me hälbime siin kõik peavoolust, sest kooli üle ei kurda keegi.