Enne putru ja koitu ning muud ealised iseärasused

Möödunud nädalal käis mu vanem poeg spordiarsti juures. Sai üldiselt kõigi näitajate eest kiita, kuid arst nentis, et taastumine on aastaga kehvemaks läinud. Soovitas üle vaadata toitumise.

Ning alustuseks süüa näiteks hommikuti putru.

Ema, kas sa ei tahaks pisut varem ärgata ja putru keeta? Sulle maitseb ju ka puder.

Jah, tõesti maitseb. Eriti, kui keegi selle valmis keedab. (See juhtub siis, kui ma ööbin näiteks hotellis.)

Kas sa ise ei tahaks hommikuti putru keeta? See pole üldse raske.

Ma tean. Aga arst ütles, et kui muidu vajavad minu ealised und seitse tundi, siis sportlased vajavad rohkem, kaheksa tundi.

Nii ma siis olengi juba üle nädala aja hommikuti putru keetnud.

*

Lisaks lastele on mul veel auväärses eas auto. Muidu tehti ta korda, igasugu asju vahetati välja, kokku kulus ikka hull summa. Aga paar päeva peale piduriklotside vahetamist hakkas auto vilistama. Viisin möödunud nädalal parandusse. Remondimees ütles, et tegi mu autoga kvartalile tiiru peale, aga ei vilistanud.

Mu tütar arvas, et äkki on mul auto-hüpohondria. Et tegelikult on autoga kõik korras, ma lihtsalt kujutan vilistamist ette.

Täna viisin siiski uuesti auto remonditöökotta. Generaatori rihm oli ikkagi pisut lõdvalt. Loodame, et vanakese tervis peab nüüd mõnda aega.

*

Mamma sai täna 77. Viisin talle hüatsindi ja jõime koos piparmünditeed.

Koju jõudes võtsin sügavkülmast moosi sulama. Homse pudru jaoks.

Kas sa oled tähele pannud, et ka Väikevennal on muredeiga alanud? küsis minult Suur Vend.

Sooviksin teaduslikku selgitust!

Palun, kas on kedagi, kes oskaks selgitada seda, miks Väikevend, keda tuleb argipäevahommikuti kell pool seitse erinevate võtetega ja korduvalt ja kaua äratada, laulis eile ärkvele terve pere. Lauluks oli Tiliseb, tiliseb aisakell ja ta ümises seda valjusti,  ise legodest staapi ehitades.  Laps oli täies riides, isegi nokamüts oli peas. Kell oli 6.40.

Ja siis veel tahaksin teada, kuhu kadus laupäev. Nädala sees mõtlesin, et lähen hommikul seenele, reedel otsustasin, et vaatan parem vaikselt tööasju ja koristan. Tund peale südapäeva olin toidupoes ning avastasin, et ma pole õigupoolest mitte midagi teinud. Pealelõunal käisime külas. Siis oligi õhtu ja üks puhkepäev oligi läbi saanud. Kuhu ta kadus?

Äkki on veel mõni jõud peale füüsika? Vähemalt kraanikausiski?

Sirvisin eelmisel nädalal tütar Kõrrekese poolt minu lugemislauale poetatud Imelist Teadust, kus oli juttu loosungi all Komplekteeri oma laps ise! kaasaegse geneetika võimalustest. Kraabid naharaku ja tellid omale unelmate lapse. Ja ma mõtlesin, et ma poleks küll omale ise osanud nii ägedaid lapsi komplekteerida, kui nad mul tegelikkuses on (eriti ägedad tunduvad nad muidugi hetkel, pikema eemaloleku aegu…). Äkki oleks küsinud hoopis blondi ja sõnakuulelikku tütart ning mustalokilist musikaalset poega?  Ja ma siis selle barbi ja kahe keniga peale oleks hakanud?

Üldse tulevad viimasel ajal igasugu rõõmsad asjad mõttesse. Näiteks et ma olen rahul iseenda ja oma vanusega ja sellega, et mul on just praegu sellises vanuses lapsed nagu mul on. Et saab juba rääkida ja mängida Scrabble’ it, selmet lugeda umbes sajaviiekümnendat korda ette raamatut Õnneseen Muki (tegelikkuses oli neid kordi muidugi rohkem, sest Suur Vend, kes toona oli veel üks Üsna Väike Vend, nõudis seda ja ainult seda raamatut endale unejutuks mitu aastat jutti.) Väikesed lapsed olid ka toredad, ja enne laste sündi oli ju samuti elu (vist), ainult et praeguse aja vastu see justkui ei saa.

Selle, et elus ei käi asjad ainult füüsikaseaduste järgi, lükkas mõni päev enne reisileminekut ümber ei keegi muu kui Väikevend. Sest ta oli surmkindel, et näeb kraanikausi äravoolus minu pärli. Ja kõige imetabasem, et see pärl oligi seal! Kaks kuud, ja ma sain ta kätte!

Laste äraolek on ühelt poolt kuidagi vabastav – et saadki mõned mõtted lõpuni mõelda, lugeda järjest mitu Robert Van Guliku hiina krimkat, minna pärast trenni veel ujumistiirule ning sauna ning juurelda õhtul toidupoes: kas võtta täna üks või kaks kuklit?  Ja nõudepesumasin ei taha samuti kuidagi täis saada, aga täna ööseks tuleb vist ikkagi käivitada, muidu tuleb homne hommikukohv juua põrsapildiga kruusist.

Ah, aga igatsus tuleb ikkagi peale.

Kass ja hiir. Empiirilised uurimused

Tead, emme, kuidas saab teada, kas kaisukad ärkavad öösel ellu või mitte, küsib mult Väikevend, kui me lasteaiast ratastel vihma trotsides kodu poole väntame.

Tuleb panna kaisukas öösel põrandale ja jätta täpselt meelde, kuhu sa ta panid. Siis hommikul saadki teada – kui on samas asendis, on lihtsalt mänguasi, aga kui on liigutanud, on elus.

Hiir seati täna magama minnes näilliselt hooletusse poosi põrndal ning Väikevend manitses mind ettevatlik olema. Eks siis hommikul selgub.

Kõrreke see-eest teeb kassi abil ilmavaatlusi.

Mul on tunne, et vihmasadu on varasemaga võrreldes väiksemaks jäänud, ütleb ta kassi tuppa lastes. Nurri karv oli enne palju märjem.

Jahihooaeg

Ma tegin tõesti kõik endast oleneva, et jahihooaega edasi lükata.

Peale sööki koristasin ma sageli laua nii kiiresti, et sööjad oleksid võinud küsida Väikese My sõnadega: Kas selle võib ära süüa, mis juba suus on?

Köögi prügikasti viisin igal õhtul välja. Õunu ei koorinud ega tükeldanud kunagi toas – ja kõik temaatilised ülejäägid läksid otseteed komposti.

Ma arvan, et jahihooaeg algas Suure Venna sünnipäevapeoga sõpradele augusti viimasel päeval. Siis olid tõesti toidud pikalt laual – ja ka kali, mis on nähtavasti nende nõrkus. Äädikakärbeste nõrkus siis.

Enamus toitu on kinnistes pakkides või külmkapis. Aga kassi kauss on ju ikka väljas.

Ja ühel õhtul otsustas Väikevend teha eksperimendi – kui ta jätab mahlaklaasi lauale, siis on hommikul täpselt näha, kui palju äädikakärbsed on vahepeal ära joonud. Noorel teadushuvilisel jäi katse piiratud, ent resoluutse ema sekkumisel lõpule viimata.

Kui ma tõin täna endale õuest õuna, siis tekkis hirm, et nad söövad selle mul otse käest. Aga ma olen tugevam!

Ja siis on meil veel tolmuimeja! Nii me siis seda jahti peamegi. Õhtul ja hommikul kui keegi vahepeal kodus on, siis päeval ka. Kusjuures enneolematu jahisaagi tabasime täna õhtul poiste toa aknalt.

No kust nad tulevad, ah?

Ajalootund

Emme, kas sa tead, et kunagi olime me kõik nagu ahvid. Nagu inimahvid. Nad elasid onnides ja olid suhteliselt karvased. Ma arvan, et üks oli esimene ja tema sünnitas siis teise ja kolmanda ja neljanda ja seitsmenda. Ühe sõjamehe ka. (Umbes nagu mina!) Neil olid tööriistad ka. Tööriistad olid sellised… umbes nagu issil. Odad ja mõõgad, aga raudrüüd ei olnud. Aga nad olid pahad. Nad tapsid armsaid loomakesi, metskassi ja metshobuse. Nad oleksid pidanud nad hoopis loomaaeda viima!

Jagatud teadmised

Seda, et pea kahekuine puhkus on inimesele liiast, märkan ma ise ka. Näiteks olen tabanud end suisa mitmel korral perekooli foorumiga lõbustamas.

Aga tegelikult saab ikka palju uusi teadmisi. Kombeõpetuse vallast näiteks – et miks pole viisakas minna külas olles võõrustajate magamistuppa?

Õige vastus: sellepärast, et  inimestel võivad olla magamistoas peidus seksmänguasjad või laibad. (Viidet ei viitsi välja otsida, nii pikk mu puhkus ka nüüd pole.)

Väga piinlik ju igatahes!

***

Aga mitte ainult perekoolitajad ei suuda mind panna tundma end täieliku juhmina.

Eile küsis mu neljane pojanatt: Emme, kuidas tehaks arvuteid?

Pidin tunnistama, et ma õigupoolest ei tea, kuidas neid tehakse.

Väikevend selgitas siis ülima kannatlikkusega: Emme, neid tehakse plastmassist!

***

Elukestev õpe ei pea piirduma ainult inimestega. Lisaks tublidele lastele (Suur Vend on sel suvel väiksemale tähed selgeks õpetanud) on meil ka tubli Hiir. Nii tuli Väikevend täna hommikul magava minu juurde ning teatas, et nemad Hiirega on terve hommiku mulle sedeleid kirjutanud ja mina olgu nüüd nii lahke ja lugegu ette.

Keerasin väikeseks kokku pakitud paperitüki lahti ja lugesin: AUTOP.

Väikevend selgitas: Selle kirjutas Hiir. Hiire nimi ongi Autop!