Kurnav puhkus

Kust mul see mõte üldse tuli, mine võta kinni. Teisest küljest, olen kuulnud inimestest – mõnda ma isegi tunnen, kes väidavad, et see maandab stressi ja on muidu tore tegevus. Minu stressi maandaks raamatute lugemine, seenelkäimine, inglaste krimisarjad, lauamängud ja mõõdukas trenn. Nii et tõesti, kust mul selline mõte üldse tuli?!

Igal juhul tegelen ma suurpuhastusega juba rohkem kui nädal ja üks nädal läheb arvatavasti veel. Tegu on siis sellise suurpuhastusega, kus iga raamat võetakse riiulist välja, pühitakse tolm nii riiulilt kui ka raamatult ja siis pannakse jälle raamat riiulisse tagasi, pestakse kardinaid ning pehmeid mönguasju ja tehakse revisjon sahtlitesse tekkinud kultuurkihis.

Alustasin juba eelmise nädala lõpus, kohe, kui Kreekast tulime. Poisid jõudsid vahepeal olla neli päeva isa juures, Kõrreke viis päeva puhkpillilaagris. Mina koristasin, käisin seenel, lugesin Pratchetit. (Nii sai vastuse ka Küsimuste Küsimus – mida teeb ema, kui ta on üksi kodus. Ainus tore asi oli poearve – umbes koos eurot koos puhastusvahendiga.)  Poisid tulid tagasi.

Kas sa koristad ämblikuvõrgud ka ära? küsis Väikevend murelikult. Aga mõtle, neil võib olla ju pere!

Tütrel käisin ise järel – lõppkontsert kollases koolimajas kestis seejuures traditsioonilised kolm ja pool tundi.

Oi, see on küll tore! hõikas Kõrreke koju jõudes.

Mõtlesin, et ta räägib sellest, kui suurepärane näeb välja suurpuhastatud raamatukogutoas.

Kõrreke pidas silmas uut kassidele ostetud kraapimisposti.

 

 

Advertisements

See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proa oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.

 

 

Eluhea

Nädala alguses märkasin, et igapäevane peavalutablettide hulk on kasvanud kaheni, unustamine on muutunud epideemiliseks ja õhtul koju jõudes ajas nutma kasvõi pestud põrandalt leitud plekk.

Praeguseks on kõik pinged maas.

Tunnistused on jagatud ja saadud. (Neil muidugi, kes veel nii anakronistlikke pabereid üleüldse koolidest saavad.) Lilled on jagatud ja saadud, lisaks oli ka šokolaade. Meil on kodus üldse viimasel ajal väga palju šokolaadi.

Eksamid on tehtud ja parandatud. Suur Vend sai oma viimase matemaatikavõla õiendatud, ja tulemuseks oli neli! (Me ei suutnudki meenutada, millal ta viimati matemaatikat neljale oskas.) Eks nad härraga koos – kaasaegse tehnika vahendusel siis – õppisid. Lõppkokkuvõttes olid esimese gümnaasiumiaasta tulemused üllatavalt viisakad.

Eile õhtul, mõnusa pingelanguse hetkel, tegi Suur Vend lahti oma Venemaalt ostetus kurgi-arbuusilimonaadi. Valasime kristallpokaalidesse. Kõrrekese peika ütles toosti. Jõime limonaadi, mis maitses nagu kurgi-arbuusilimonaad, sõime kõrvale Белочка komme ja arbuuse ning meeleolu oli ülev. Natuke limonaadi läks maha ka, aga see ei ajanud enam nutma.

Täna pealelõunal saabus jälle kainestav argipäev, kui bussiga trenni sõitnud Väikevend avastas end  vale bussi pealt ning trenni ei jõudnud.

Need on need tänapäeva lapsed, vangutas Suur Vend pead, muudkui ninapidi telefonis ja ei märka midagi.

Nii see on. Kuid siiski nägin asja positiivset külge – kuna pääsesin lapsele teise linna otsa trenni järeleminekust, jõudsin ise end balance’isse venitama. See tundus just täna erakordselt nauditavana.

Mul on veel tööl mõned (rõõmsad) kohustused, Kõrrekesel on pillimängukoolis erialaeksam. Suure Venna puhul kohustuste nappuse üle muidugi kurta ei saa – alanud jalgpalli MM mõjub kindlasti omajagu kurnavalt.

 

Nagu vasaku käega nipsu lüüa

Üks kõigi aegade soojemaid maikuusid sai läbi. Talletamistväärivat juhtus ikka ka. Ostsin omale uue väikese auto. (Must, väitis pr S ning osutas kapotil nähaolevatele kasside käpajälgedele. Küsisin kodus lastelt, kas nad on märganud, et musta värvi autol on kassi käpajäljed hästi näha. Väga nunnu, leidsid mu lapsed.)

Kõrreke tegi mais ära oma üldklaveri eksami ning lõpetas sellega igaveseks koostöö õpetajaga, kes oli kindel, et laps kukub eksami läbi, kui ta mängib ühe noodi neljanda asemel kolmanda sõrmega. (Oli vist umbes nii.) Läbi ei kukkunud ning õpetajast on sellega pääsenud.

Suur Vend sai kooli spordipäeval parima tulemuse kuuekümne meetri jooksus ning selle sündmuse äramärkimiseks ka kooli kruusi. Olen ma elus näinud palju diplomeid ilma kruusita – aga kruusi ilma diplomita küll mitte. Olgu see siis üles tähendatud.

Kuu lõpus käis Kõrreke klassiga Piiteris, oli üldjoontes rahul, kuid kurtis, et Ermitaaž jäänud täitsa pooleli. Umbes sada rubla jäi üle ning selle andis ta Suurele Vennale, kes on oma klassiga Piiteris selle nädala lõpus. (Ilm on pisut jahedam kui Tartus ja toit on kahtlane, oli kirjas Suure Venna  sõnumis.)

Umbes samal kellaajal (s.t kell kuus reede hommikul), kui pidin viima Suure Venna koos naabriprouaga, kes samas koolis õpetaja ning oli ka samale reisile minemas, oli vaja viia ka Väikevend oma klassiekskursioonile. (Nemad läksid Naissaarele.) Kui olin linna risti ja põiki läbi sõitnud ja mõtlesin veel tunnikese enne oma päeva algust magada, sain kõne võõralt numbrilt – juunior oli oma telefoni autosse unustanud. Kui Väikevend poleks peale klassiekskursiooni pidanud jääma ööseks pealinna oma tädi T ja tema koerte juurde, poleks ma muidugi talle mingit telefoni järele viima läinud. Uurisin, kust buss linnast välja sõidab ja andsin selle siis linna servas üle.

Siiski, suurepärane hommik – ja magada sain ka veel natuke. Mõelda – oma klassiga kinno ja pealelõunal võin segamatult omi asju teha. Lasta end  kosmeetiku juures pisut turgutada, minna trenni, lugeda raamatut. Teate küll, mida inimesed ikka teevad, kui neil on täiest vaba pealelõuna üle pika aja. Lebasin ilusalongis, noorendav mask näos, kui helises telefon. Väikevenna klassijuhataja andis teada, et Väikevend oli saarel kaotanud oma telefoni. Järgneva paari tunni jooksul vahendasin peamiselt Väikevenna klassijuhatajat, Väikevenna tädi ning Väikevenda. Et mis saab ja kas ja kus kokku saadakse ja laps üle antakse. Kui Väikevend oli õnnelikult tädiga kaubanduseksuses kohtunud, tundsin end täiesti kurnatult. Telekast kriminulli vaadata ja pesu triikida oli kõik, mida ma suutsin.

Kõrreke tegi kreeka salatit, see oli väga hea. Lastekaitsepäev lõppes seega maitsvalt –  kuigi tundsin end tõesti väsinuna ja näos noorendava hoolduse mõju ei märganud.

Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks ka zumbatama.

Pealelõunal läksin bussile vastu ja sain oma marakrati kätte. Ta leidis, et telefon oligi juba võrdlemisis vana ja katki ning oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et mul polegi lähipäevil plaani talle uut ostma tõtata. Sama üllatunud oli ta asjaolust, et ümbrik, kuhu ma panen tema vanaemalt ja muidu ekstra saadud rahad, oli tühi. Naissaare pilte vaatsime internetist ja ta näitas mulle randa, kuhu ta telefon kadus. (Väga kaunis koht, tõesti.) Aga muidu elavad tädi T kolm koera ja kaks kassi hästi (vaid Paula-nimelisel taksil on mure seljaga) ning pealinnast tõi Väikevend kaasa suure koti karamellikomme.

Kas sa muidu vasaku käega nipsutada oskad, küsis õhtul Väikevend, vaadates, kass Kuki süles, diivanil vana Kättemaksukontorit.

Vasaku käega nipsutamine pole minu jaoks mingi probleem!

Jah, sa oled ikka minust osavam, nentis Väikevend. Aga ainult väikestes asjades!

 

Lihtsalt üks argipäev maikuu lõpus

Väsimuse aste on jõudnud sinnamaale, et hommikul mõtlesin: näed, kui hea, et ma kodus tähele panin, et auto võti jäi tuppa, mõtle, kui ma alles tööl olles seda oleks märganud! Kui ma selle peale autooukse endale pauguga vastu oimukohta virutasin, veelkord tuppa tagasi tormasin ning külmkapist külma geeli võtsin ja endale kohe näkku määrisin (lugemata enne tuubilt, mismoodi seda üldse tarvitada tuleb), lõi pisut selgemaks. Ei teagi, kas obadusest või geelist. Ja ega lugemine polekski aidanud, tekst oli soome keeles. Lasin kõrvaltruumi kolleegil ära tõlkida, võis küll peale määrida.

Näed, kui hea, kui keegi oskab võõrkeeli, nentisin.

Ei, see on ju mu emakeel, nentis ingerlannast kolleeg.

Peale tööpäeva – eksamikonsultatsioonid, tubade jagamine ekskursiooniks ja koosolek – tõin poest lisaks muule ka hulga jäätisi ja pool arbuusi.

Väikevend seletas rahulolevalt jäätist süües: tead, ema, mul jäi täna võti koju ja ma tulin aknast sisse – aga ära muretse, paksu käega varas ei mahuks seda avama. Ja vargad on ju paksude kätega?

Eks ma kontrollin homme, et aken kinni saaks. Sest mine neid varaste käsi tea.

Trennimineku asemel otsustasin täna pisut kodus koristada ja magada. Tõesti-tõesti, mõlemat oli ikka hädasti vaja.

Väikevend lahendas elutoas matemaatika ülesandeid ja illustreeris vihiku kaant. Rääkis, et sai inglisekeelse raamatu (Zorro) vastatud ja oli selle klassivennale edasi laenanud. Ja et ajaloo hinne tuli tal A.

Suure Venna viisin koristamise vahepeal trenni. Vestlesime jalgpallist ja vajadusest rääkida matemaatikaõpetajaga.

Kõrreke tuli, sõi arbuusi – muide, suurepärane arbuus oli! – rääkis samuti jalgpallist (küll sellest, mida nad kehalise ajal ise mängima pidid), ja veel, et peika oli talle täna keset linna vastu tulnud, vikat käes, ning sellest, et herbaariumi koostamiseks läheb vaja suurt hulka ajalehti ning et ta käis sõidutunnis ning läheb varsti esmaabikursustele. Oli selleks valmistudes lugenud läbi meie kunagise ühise koolitusel-käimise loo, sattunud üldse mu vana blogi lugema ja leidnud sealt mu unistuse, et kunagi saabub päev, kus meie diivani vahelt ei leia enam jäätisepabereid.

Ma olin selle olulise eesmärgi unustanud. Palusin Kõrrekesel (ma ise triikisin parasjagu) kontrollida, kas meil on diivani vahel jäätisepabereid. Ainult kommipaber oli. (Ja see võis ju sinna sattuda juhuslikult, arvas mu tütar.)

Ega Kõrrekesel pikalt aega kodus olla polnudki – peika ju ootas. Saatsin peikale ka jäätist.

Väikevend läks magama.

Tegin väikese jalutustiiru lähima sularahaautomaadini – lapse õppekäigu raha ja enda puugivaktsiin. Väike nohu ei takstanud nautimast sirelilõhna.

Kas sa tahad, et ma ise kirjutan matemaatikaõpetajale, küsisin Suuremalt pojalt koju jõudes.

Ta oli alistunult nõus.

 

 

Kuu pole veel päriselt läbi. Aga.

Igasugu asju juhtus.

IMG_0691

Õudsed asjad võivad sind rünnata kõige ootamatumates kohtades!

Mõni asi läks katki. Näiteks auto. (See, kui sind remonditöökojas juba hääle järgi ära tuntakse, ei ole ju hea enne?) Kuigi, au mu armsale Hondale! – viimased vaevalised hingetõmbed tegi mu auto, sõites kodusele parkimiskohale. Eks ma siis mõtle järele – et kas tasub veel kadunukest reanimeerida.

Siis juhtus keskmisi asju. Näiteks käis Suur Vend reisil Saksamaale ja ta ei jäänud väga rahule. Sest ajakavast oldi maas, peamised atraktsioonid olla olnud Poola Mäkdoonaldsid ja rohkem öid oldigi Poolas. Kohv oli seal kehv. Saksamaal oldi vaid kaks ööd, keelt praktiseerida oli vähe võimalusi ja siis tuli jälle Poola (Mäkdoonaldsid ja lahustuv kohv). Lisaks tekkis reisil olles vajadus hambaarsti järele. Siiski tõi Suur Vend kaasa komme ja lemmikjalgpalliklubi kruusi. Kohustuslikust kaubanduskeskuse-tretist ostis endale kaks T-särki (musta ja halli, ilma kirjadeta).

Siis juhtus päris toredaid asju. Mina olin ka kolm päeva Saksamaal. Bremen on ilus linn. Käisin ooperis. Kuigi reis oli muidu tore, mõjus ooper masendavalt – kujunditest tiine, kaasaaega toodud ning süngetes toonides. Nägin, ma ise usun küll,  ära nii lendava vanaisa, pr(prl?) eurolaulja kuulsa kleidi . Oli tegelane, kes kandis latekskostüümi, ja oli tegelane, kes sibas ringi, otsekui sooviks ta enim päevast sammunormi täis saada. Kõik lõppes õnnetult. (Selles ooperis lõppeb alati kõik õnnetult.)

Lisaks käisin Saksamaal koolis, kunstimuuseumis ja sain mitu korda hästi süüa. (Kuigi praevorst ja hapukapsas jäid vahele. See-eest nägin esimest korda elus pannkoogimasinat – vajutad nupule ja ta teeb sulle pannkoogi.) Kohustusliku kaubanduskeskuse treti tegin samuti kaasa. Tõin poistele mitu kilo jalgpalli (raamatud ja lemmikjalgpalliklubi kruusid), Kõrrekesele vintage-hõngulise suvekleidi (kiideti heaks) ja šokolaadi. Ma ei ole just suurem asi poodleja.

IMG_0761

Moosekandid – moodne versioon

Siis juhtus veel väga, väga toredaid asju.

Kuu esimeses osas käisime Kõrreksega balletti vaatamas.  Ja Luikede järve peaosas nägin oma kunagist kaunist õpilast. (Olin nii liigutatud, et kirjutasin pärast oma elu esimese fännikirja.)

Bremenis õitsesid juba sirelid.

Auto asjus tuleb muidugi midagi ette võtta. Parandada? Osta uuem? Näiteks ilus punane…

Kuu pole veel tegelikult läbi ka.

IMG_0758

Hotelli hommikusöögilauas – justkui Leiutajatekülla oleks sattunud!