Õndsatel aegadel enne ja pärast puhkuse algust

Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.

Aga see kõik on juba puhkus.

Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.

Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.

Koolilõppudest – tänavu olid  igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.

Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!

Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.

Õnnis suvine aeg, kas pole?

 

*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.

Minu kohvitassid ja teised uputused

Rüüpasin hommikul parasjagu kohvi mandlipiimaga ja lahendasin sudokut, kui kuulsin vaikset vulinat. Kahjuks ei olnud ma looduskaunis kohas, vaid omaenese kodus. Vulina põhjus sai kiiresti selgeks: juba varasemast jukerdanud köögiboiler.

Ega midagi, konsulteerisin telefonitsi härraga, keerasin vee kinni, kuivatasin köögipõranda ja -kapi, leppisin kokku töömehega ning sättisin tööasjad natuke ümber.

Igatahes polnud ma ammu ühtegi meest niimoodi oodanud kui töömees Avot, kes pool tunnikest tagasi koos tööriistakasti ja uue boileriga saabus. Ilma veeta on justkui ebamugav – kuigi tõin noorema poja heakskiidul lõunaks burksi ja pealõunal jalutasin kodu lähedal olevasse kaubanduseksusesse, kus pesin rõõmu ja sooja veega käsi ning võtsin pizzaletist tassitäie kohvi.

Ja nagu elus ikka asjad mingil kummalisel moel sünkroniseeruvad, olin jõudnud Saveli päevadega just katkendini:

Neiu astus vastassuunda. Ta nuttis valjusti ja lonksas kohvitassist, mida pigistas mõlema käega. Näinud mind, jäi ta seisma, vahtis ringi ja läigatas kohvi mulle kaela.

Räägitakse, et kohvi juuakse, et reipust koguda. Vannun, et mitte miski ei olnud mulle mitte ealeski nii palju reipust andnud kui see oivaline kohv Keenia varjulistelt nõlvadelt. Ja see aroom jälitas mind veel tubli kolm nädalat. Kerkisin kahe meetri kõrgusele ja asusin piirkonnas ringi jooksma. Tegin tiiru Hohlovkal, Soljankal, Trjehvsvjatitelskil ja rahunesin alles vaikses niiskes nõos, maja juures, kus legendi järgi tuli ilmale helilooja Skrjabin. Õnneks oli ilm jahe, tuline vesi ei jõudnud mu karva põletada. Lisaks oli mul just karvaajamine lõppenud. Uus karv oli lisakaitse.

Ei mäletagi, millal mõni romaan nii täpselt minu tee- (isiklike eelistuste huvides peaks küll ütlema kohvi-) tass on olnud kui Saveli elu ja kujunemise võrratu lugu. (Saveli, kui keegi juhuslikult ei taipa, on kass.)

Väljas õitseb ühekorraga sirel ja kärgatab pikne. Väikevenna haavad paranevad. Varsti saame ka vee tagasi.

 

 

 

Teistmoodi

Kõik põhilised küsimused on justkui lahendatud.

Toidupoes käin viie-kuue päeva järel. Enda perele, ja Mammale ka. Mammal on sageli ka apteeginimekiri. Ning lisaks on tal ka kass Saba, kellele tohib toitu osta ainult loomaarsti juurest. Nii et viimati kulus mul Mamma nimekirja peale ühe asemel kaks hommikut, kui apteegis selgus, et soovitud retsept on uuendamata ning Mamma telefoni ei võtnud. Mõtlesin, et vahet pole, mida ma teen – võtan ilma retseptiga saadava soodustuseta, on Mamma rahulolematu, jätan ostmata, on ikka rahulolematu. Helistasin üheksa korda, ei midagi. Viisin siis lihtsalt poekoti ja raamatud. Mamma lubas järgmiseks päevaks retsepti uuendada (ja pahandada sai hoopis apteeker). Mamma tegi suured silmad: Millal mina olen rahuleolematu olnud? Aga muuseas, see võrgus sibul, mille sa ostsid…

Raamatud. Väga iseloomulik oli, kui Kõrrekesel oli vaja nelja kohustuslikku raamatut. Emapiima otsustas ta osta, Piiririigi leidsin mina oma raamaturiiulist, ühe raamatu sai ta tuttavalt kirjandusõpetajalt (E, ma loodan, et ema tervitab öeldi ikka edasi?) ja ühe raamatukogust. Mul endal hetkel raamatuid veel jagub, kuid varsti pean ka ilmselt raamatukokku minema. Eks näis. (Mamma laenutas mult järjest kõik kaheksa Melchiori ja nüüd asus Kristiina Lauritsatütre juurde.)

Liikumine. Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul. Lisaks olen käinud nüüdseks viiel järjestikusel hommikul Emajões. Temperatuur on tõusnud kuuelt üheksale kraadile. Ujumistiir, ehk nii pisut üle kolmekümne tõmbe, mõjub väga toniseerivalt. Tean juba kalamehi, koerajalutajaid ja veel üht kevadsuplejat, kellega hommikuti nii kaheksa ajal kohtume. (Kaks meetrit jääb kindlasti vahet!)

20200425_080349

Kui ma laupäeva hommikul ujuma läksin

Kevad. Ma ei tea, kas ma lapsepõlveski, kui meil oli imeline suvekodu keset Põlvamaa metsi, nii palju ülaste õitsemise ajal metsa sattusin. Nüüd oleme käinud nädalavahetuseti matkaradadel. (Viimane ost, mille ma mitte-toidupoes ja mitte e-poest tegin, oli sobivalt piknikukorv.) Sinililled on juba õitsemist lõpetamas, ülaseid veel jagub. Lisaks varsakabjad, tulililled, koeratubakas, konnakapsas. Põõsastel on juba kergelt rohetav pitsiline pungastik. Tütar oli tõmmanud telefoni linnulaulu tuvastava äpi, nii oli meil esinejatest alati täpne ülevaade. (Ma olen kindel, et sel isasel metsvindil on homme küll hääl ära!)

Homme saab koolivaheaeg läbi. Suurematel lastel siis elu viimane. Teistmoodi kevad iga kandi pealt.

20200425_105547

Kevad tuleb Kirnale

Esimene nädal kodust elu

Mõni päev paistab päike. Ma aknast ju näen.

Mõni päev sajab midagi. Samuti aknast näen.

Mõnel päeval on mõlemad variandid vaheldumisi.

Tööd on olnud väga, väga palju. Rohkem kui tavaliselt kindlasti. Eile õhtul lõpetasin 22.15, väiksemate pausidega hommikul kaheksast alates. Ikka veel üllatab see, et lapsed, kes enam-vähem elavadki oma nutiseadmetes, ei oska kasutada mõnda üldse mitte keerulist (ausõna, olen südamest ja hingelt humanitaar, teistsuguseid ma ei oska ise ka!) tehnilisi lahendusi. Kirjalik tagasisidestamine on samuti aeganõudev tegevus.

Enda poisid, sellised igas mõttes keskmised koolipoisid, saavad hakkama, seda, et kooliasjad tuleb ära teha, pole just väga palju kordi vaja meenutada. Pigem seda, et päev algab ikka hommikusöögiga ja hiljemalt südaööks tuleb nutiseadmed ka vabama režiimi puhul kinni panna.

Suurel Vennal on mure oma koolilõpetamise ja eksamite pärast. Aga muidu on elu pisut vaheldusrikkam, kuna nad on vaheldumisi meil, pruudi linna- ja maakodus.

Väikevend kooliasjade pärast otseselt ei muretse, aga tal on ilmselgelt igav. Täna käis peale nagu uni, et me läheksime Mäkki. Ausõna, ei julge. Sest kui mina haigeks jääksin, kes siis Mammale apteegist ja toidupoest kraami koju viiks? Või veel hullem, kui ise ei jääkski, aga annaksin lahkelt edasi Mammale, kes oma ligi-kaheksakümne ja krooniliste haigustega on ilmselgelt riskigrupp. Tellisin siiski esimest korda läbi selle W-asja Aparaadist burksi ja mõned muud asjad õhtuks. Mingit vaheldust on keedetud makaronidele vaja.

Eile käisin korra suures kaubandusekskuses, kuna oli mitu missiooni. Parkla oli tühi. Rõiva- ja jalatsipoed avatud, kliente ei paistnud kuskil. Apteeki lasti sisse ühekaupa, proviisor oli klaasi taga. Sain Mammale kõik ta kümme vajalikku nimetust igapäevaseid ravumeid. Üleüldises rahvanappuses hakkasid selgelt silma muukeelsed noorteseltskonnad. Nojah, kui kõrgemad jõud on kinnitanud, et kõik on korras, ju siis nende jaoks ongi.

Mamma ise, kelle jaoks toidu- ja apteegikotid koju viisin, oli olukorraga leppinud. Ausõna, ei ole südant öelda, et jätan pakid ukse taha, siis pole nagu ühtki inimlikku kontakti. Mamma parasjagu Melchiori krimkasid, mida ma talle kodust toon ja on kõige toimuva suhtes võrdlemisi rahulik.

Mul endal on lugemiseks kuidagi enneolematult vähe aega ning ma pole ka kindel, et Väikesed naised on minu teetass – kuigi film meeldis päris hästi. Filmis polnud see jumalale lootmise ja patriotismi teema kuidagi eriliselt rõhutatud (või ei osanud ma seda märgata) ning kogu lugu ei mõjunud nii naiivselt.

Ees on kaks päeva enneolematult oodatud hingetõmbeaega.

Kuidas me isoleerume

Nagu iga uue asjaga, on oluline saavutada teatud rütm ja stabiilsus.

Ma ärkan enamasti ilma kellatagi pigem vara, umbes seitsme ajal. Jõuan enne tööpäeva rahulikult putru ja kohvi keeta.

Tööpäev kui selline – vähemasti, kui esimeste järgi järeldada – on üks lõputa Penelope kangas. Olen saanud (ja vastanud) ainuüksi täna 37 kirjale – aga päev on ju alles poole peal. Õhtul uued ülesanded üles, eelmiste päevade omad kontrollida. Noh, omaenda lapsukeste käekäigul ka silma peal hoida. Eks nad ikka teevad asjad ära, kui vaja ja viimane (no parimal juhul eelviimane minut) käes. Matas sai Väikevend abi suuremalt ja loodusõpetuses konsulteeris venna pruudiga.

Olen lõuna ajal teinud päris süüa, tavaliselt ma argipäeviti seda ei tee (ja pole ka mõtet, sest kõik jõuavad eri aegadel). Nüüd ei ole mingeid pelmeene ega kulinaarialeti salateid, ühel päeval tegin näiteks brokoli ja peekoniga pastat, siis hakklihapilaffi paprika ja porganditega, täna teeb Väikevend oma lemmikut, makarone hakklihaga.

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

Kodust väljas käisin viimati pühapäeva hommikul, siis tegin pikema poetiiru. Mammale viisin ka toidu koju. Päris seda varianti, et jätan koti ukse taha, ei kasutanud. Mamma oli rõõmus, kuigi kurtis igavust. Eks temagi rütm – igapäevane poetiir mõnusa jalutuskäiguga, reedene saunaskäik päevakeskuses, sekka veel kontserte ja kinos ülekantavaid ooperiõhtuid – ole segi. Raamatuid tal hetkel jagub, toitu ja ravimeid ka. (Samas lugesin sõbra fb seinalt kellegi kommentaari – kui oled vana, kellegi ees kohustusi pole, siis miks mitte käia eluõhtul pigem kohvikus ja jalutamas, kui et kodus istuda ja varutud kuivainetest putru keeta. Vähemalt õnnelik lõpp. Minu arvates ei ole üldsegi halb vaatenurk, aga Mammat manitsen ma muidugi kodus isoleeruma.)

Uskumatu – täpselt nädal tagasi osales Väikevend poiste kokanduskonkursil (päev varem ostsin talle selleks uue põllegi), kümmekond päeva tagasi olid kolleegid minemas Kaubamajja ilupäevadele. Mingi teine maailm, tundub praegu tagasi mõeldes.

Tütar lubas täna teha šokolaadikooki, läheme lauamängudega külaskäigule. See kõlab ju päris toredalt.

Veel kolm kirja.

Kuhu jäi mu armas argipäev?

Kui märts oli algamas, seisin kalendri ees ja ohkasin. 22 tööpäeva, lisaks erinevaid kohustusi (nii töiseid kui ka vabatahtlikke) kolmel nädalavahetuse päeval. Ohkasin veelkord.

Nüüd saan muidugi aru, kui armsad mu argipäevad kõigi oma kohustustega on olnud. Ma suudan oma tööst üldjuhul rõõmu tunda, ma tegelen heal meelel oma hobidega, mulle meeldib käia kinos, kontserdil, teatris. Ilmselgelt puutun ma kõigi oma tegevuste käigus kokku vahemikus kümnete kuni sadade inimestega. Kaks vanemat last on lõpetamas gümnaasiumi.  Mul olid mitmed reisiplaanid kevadeks ja suveks.

Jah, muidugi on tekkinud hea hulk uut liiki huumorit (mida ma hindan alati kõrgelt). Ning kõige nende tualettpaberinaljade üle südamest naerdes taban end mõttelt: kuidas ma võitlen viiruse vastu ainult 16 rulliga?! Ning eile, kui tütar oma peikaga koduselt pannkoogiõhtult oma koju läks, panin talle ometi šokolaadi, sidruni ja vitamiinipurgiga koos kaasa ka kaks rulli WC-paberit. Sest olles näinud poes tühje riiuleid, tegi mind tütre suhtumine (Ema, me ostame siis, kui meil otsa saab! Meil on veel kaks rulli alles!) murelikuks.

Raamatukogus käisin ka, olukord meenutas inimesi alkoholiriiuli ees mõni minut enne poe sulgemist. Igaks juhuks siis juba rohkem! Leidsin kotist pärast seitse raamatut, alates lillkapsatoitude-kokaraamatust (huvitav, kas lillkapsast on veel saada?) kuni Põrgupõhja uue Vanapaganani. (Olin nimelt näinud, et see on vanema poja kohustuslik kirjandus ning seda meil kodus pole.) Poeg läks pruudi juurde maakodusse (mõistlik kah!), tema sai kaasa purgi vitamiine, Põrgupõhja Jürka ja väikevennalt pihutäie kummikomme.

Inimesi on väga huvitav jälgida. Kes võtab võimalusest paanikat üles kütta viimast, kes suhtub rahulikult. Muidugi on igal ajal ka inimesi stiilis: Mis mõttes jääb katku ajal pitsball ära?! Kes mu balli jaoks õmmeldud uued püksid kinni maksab?!

Nojah, eks ta ole. Spordiklubi on hetkel veel lahti, eile õhtul oli bassein praktiliselt inimtühi, koristaja käis ringi desinfitseeriva vahendiga. Ujusin mõned ringid, tunnetades erilise selgusega, kui väga see mulle ikkagi rõõmu  pakub. Igaks juhuks ostsin spordipoest joogamati ja paari hantleid (sain ühest poest viimase mati ja teisest viimased hantlid).

Emakeelepäeva puhukus on lipp vardas, menüüs on ahjukartulid kodujuustu ja kurgisalatiga. Nagu oleks päris tavaline laupäev.

 

Kokkuvõte

Esimese emotsiooniga

Oh, jah. Selline keskeas inimese igav elu, vist. Mis tähendab, et kui kunagi jamaks peaks minema, tundub see tagntjärele ilmselt vägagi meeldiv ajajärk. Lapsed on üldjuhul juba suhteliselt isetoimivad, aga tuleb endiselt ette olukordi, kus mind vajatakse samal ajal eri kohtades. Mamma, kellega suhtlemine on kohati väga keerukas, aga ometi on tema isikus midagi, mis kestab ja jääb ning ilmutab end kõige kujukamalt jõuluaegses hanepraes ja hapukapsastes. Kassid, nemad võtavad kõike väga iseenesestmõisteavalt ja selles on oma võlu ja rahu. Töö – kas kunagi tekib tööga seoses ka tunne, et nüüd on kõik nii hästi, et enam paremini ei saa? Ikka mõtled pärast, et ühes ja teises asjas oleks saanud rohkem ja paremini.

Ma olen mõelnud, et see on kristliku kultuuritaustaga sissekasvatatav süütunne. Mamma ikka räägib, kuidas ta lapsena end kõiges süüdi tundis (ja toob seda välja positiivse näitena). Mis ma oskan selle peale öelda. Ehk on mõni rõõmsam variant inimeksistentsi jaoks siiski ka?

20190425_154315

Kevad: tütrega Pirosmanil.  Oli armas päev, võluvad maalid ja üldse.

Pere

Kaks last on täiesealised. Ma näen neid enda arvates vähe ja see teeb mu natuke kurvaks. Muidugi saan ma aru, et tegelikult oleks kurb asi siis, kui mu lapsed 18- ja 20-aastasena ikka veel emas kinni oleksid. Neil on mõlemal väga toredad kaaslased, see teeb tõesti palju rõõmu. Noorim võsuke on sisenenud keerulisse teismeliseikka. Olen näinud, et see läheb millalgi üle, nii et loodame, et kõik asjaosalised on selleks ajaks vaimse ja füüsilise tervise juures. Õnneks esineb ka helgeid hetki. Ja nagu lapsuke ise ühel päeval autos mulle ütles: Me oleme küll sinuga väga erinevad, aga meil on sarnane huumorimeel.

20190716_194351

Märgiline pilt suviselt Prantsusmaalt. Palusin teha endast pilt, kus ma näeks välja võimalikult noor, ilus ja peenike. Eks selle kõigega ole viimasel ajal keeruline…

Reisid

Käisin klassiga Piiteris, Väikevennaga Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis veel Maltal. Aasta algul olime Väikevennaga Soomes.

Omamoodi toredad kõik, kuigi peale Inglismaa olid paigad varem nähtud. Inglismaa, just London, oli Väikevenna soov. See oligi kaheldamatult üks väärt paik, kõigi oma muuseumide ja kunstigaleriide ja ajalooga. Inglismaal veendusin ka tõigas, et ajalugu kleebib. Ükskõik, kust kinni võtmine – näiteks väga ajaloolisest trepikäsipuust – tekitas soovi pärast käsi pesta.

Prantsusmaa oli võluv nagu alati ning ma kavatsen ka edaspidi sinna heal meelel sattuda.

Maltal olin ma juba käinud, aga Vahemeremaadest ei ütle ma kunagi ära, pealegi osutusin ma reisi eest vastutavaks isikuks, ja kõik osutus tegelikult äärmiselt nauditavaks.

20190921_100809

Sügis. (Seene)metsa tänavu jõudsin.

Raamatud

Ei saa öelda, et mul poleks olnud aega lugeda, aga uusi ja vaimustavaid asju sattus vähe ette.  Kui peaks midagi ekstra nimetama, siis ehk Sinist sarvedega looma. Palavikuline, äraminekuline, intensiivne. See ära-igatsus, mis leidis lahenduse nii mitmes eri plaanis. Rahvalike tüüpidega seiklema, argielu eest pakku, lõpuks soojale maale tervist turgutama ja siis päriselt ära. Oskar kuhugi Kungla rahva juurde ja vanaema Neitsi Maarja ja Jeesusega – igale ühele oma. Kõigele lisaks näeb raamat ka stiilne välja. Elamus igatpidi. (Kusjuures näiteks Mammale ei meeldinud, tema jaoks sai fantaasiat kohe alguses nii suures koguses, et ei suutnud rohkem kui kümmekond lehekülge lugedagi.) Huvitava kokkusattumusena mõjub ka tõsiasi, et sarnaselt minu meelest parimas Kiviräha lasteraamatule on ka siin olulised tegelased Oskar ja tema vanaema.

Elulugudest ja mälestustest, mida ma ka ikka heal meelel loen, ei sattunud ette midagi põnevat, kui ehk, siis Vseviovi Kaks esimest nädalat, aga mis žanrisse selle nüüd paigutama peaks, pole aimugi. Veetlev ja vaimukas, see on kindel. Sedasorti raamat, mida lugedes käid raamat käes, ja loed kodus leiduvatele lähikondsetele parimaid lõike. Kusuures žanr pole selle raamatu ainus määramata karakteristik, hetkel on selleks ka asukoht – olen ta ilmselt kellelegi lugeda andnud, kuid kellele, olen unustanud. Ehk jõuab ikka tagasi.

Krimkasid olen lugenud nagu ikka, tööstuslikes kogustes, kuid lemmikuna nimetaksin ehk Myttingi Uju koos uppujatega. Pealkiri pole ehk ülemäära kutsuv, kuid sisu oli võrratu. Kas ta ehk nii väga krimka ongi, perekonnaloolise mõistatuse lahtiharutamine küll. Lisaks peenemast tisleritööst, armastusest, õigest inglise kõrgklassi stiilist, ajaloost, Norrast ja Shetlandist ja lihtsalt väga põnevatest inimestest. Väga võluv lugu, tõesti.

Muusika

Olen võimalusel ikka oma last kuulamas käinud. Tänavu tegi ta paarinädalase vahega nii oma dirigendidebüüdi muusikakoolis kui ka dj-debüüdi raadios (ikka Klassika-). Mõlemad kukkusid minu arvates hästi välja ja olen oma tütre üle väga uhke.  Nende kontserdite puhul, kuhu tuleb pilet osta, olid ehk kõige rohkem meele järgi kaks kontserti pealinnas – üks, kus mängiti Tšaikovski esimest, ja teine, kus oli ERSO ja karismaatiline Theodor tšelloga. Mulle meeldivad ikkagi sellised mitte-nii-moodsad asjad (kuigi Tšaikovski esimest peetud ka omal ajal suisa sündsusetuks).

Kunst

Mind kõnetab ikkagi see päris siinne ja kohalik rohkem kui uhked Inglismaa galeriid. Kuigi jah, vaieldamatult on seal palju vaadata, seal võiks ilmselt kolada päevi (ja miks mitte, sest need, kus mina käisin, on ju kõik puha tasuta). Aga nimetage mulle ainult Pallast ja ma juba lähen, harduspisarad silmis. Õnneks on kahel viimasel aastal olnud kohapeal viltuses majaski viisakad näitused, aga Mäge käisin küll eraldi pealinnas vaatamas. Ja Pirosmani oli loomulikult ka vastupandamatu, kui jutt juba pealinna näitusetele läks.

Veel mõni ilus hetk on…

… kui oled laulupeorongkäigus oma jalad valusaks kõndinud, lapsi innustanud, oma pojaga ühise pildi teinud, ja kui siis kõlavad Mesipuu esimesed read, valguvad silmad pisaraid täis;

… kui näiteks ootamatult mõnel õhtul on kõik lapsed kodus; on siis, kui mõnel lapsel läheb hästi ja ta on ise endaga rahul; on siis, kui kass on süles ja ei ole kuhugi kiiret.

Õnneks mõni ilus hetk ikka oli.

20190124_113045

Talve nägi tänavu küll ainult maalidel ja filmides. Nõmmiku idüll

Edasi? Kes seda teab. Lastel on omad plaanid ja eks nad peavadki nii tegema, nagu süda ja mõistus ütlevad. Vaatasin-kuulasin just vanast Plekktrummist, kuidas Lepajõe ema soovitanud tal õppida kunstseemendamist – väga kasulik ja perspektiivikas eriala olevat. Eile käis Suur Vend Mammal abis söögilauda kokku panemas ning nad olid terve tunni kohvitanud-koogitanud ja rääkinud mu poja tulevikust. Mamma oli arvanud, et /…/erialal olevat tema arust niigi üleproduktsioon, aga /…/ on alati tarvis. Tähendab, kes iganes võib ju soovitada  ja puha, aga oma elu ja valikud peab ju igaüks ikka ise tegema (ja nendega ka elama). Saab ju ehk tõesti ilma süütundeta, kuidagi rõõmsalt ja olemasolevaid hetki nautides.

Ise – no muidugi tahaks reisma minna, aga tänavusel suvel, ma kahtlen, et midagi kuigi suurejoonelist selles plaanis on ette näha. See-eest on aga muidu oodata pöördelisi sündmusi ja uusi algusi. Eks näis.

Isiklikult on mul igal aastal sarnane plaan – soovin rohkem lugeda, vähem kaaluda ja olla muidu ka parem inimene.

Tulgu uus ikka õnnelikum!