Värviline oktoober

Mõnkord on hea, kui jätad emotsioonid pisut settima. Terve see kuu on olnud justkui ameerika mägedel sõit, üles ja alla, ning ehk on praegu, õndsal tasakaaluhetkel, just see õige aeg kirja panna.

Kui minna ajas tagasi, siis möödunud kiirele nädalale eelnes sulnis nädalavahetus – mitmete kinoskäikudega – esmalt mina tütrega Vihmasel päeval New Yorgis, siis poisid – nimelt oli Suurel Vennal väiksemale sünnipäevakingiks koos kinnominek, sünnipäevalapse poolt valitud filmi vaatama – film oli see, mida mina siis ka ei vaataks, kui mulle peale makstaks – ning lõpuks lambafilm. See oli mulle eakohane, kuigi Väikevennal tuli mind korrale kutsuda – ema, ära naera nii kõvasti, piinlik on. Ning nädalavahetuse lõpuks veel õunakook ja lauamäng, idüll missugune.

Nojah, ja siis nädala algul oli situatsioon, mis endiselt, kõigi nende aastate järel, on lahendamatuks osutunud. Nimelt ootas Väikevend mind kodus, et saksa keele sõnu õppida, kuid Kõrrekesel oli esinemine, millega läks päris pikalt. Koju jõudes leidsin eest Väikevenna, kes oli uinunud, saksa keele vihik pihus. Tundsin end läbikukkunud emana.

Väikevend oli hommikul väga mõistev ning järgmisel päeval kordasime koos ajaloo tööks.

Suur Vendki sai oma kohustusliku kirjanduse Vanamehe ja mere näol loetud. Kui uurisin, kuidas meeldis, sain vastuseks, et oleks rohkem meeldinud, kui ta selle kala oleks kätte saanud.

Ka ise ostsin ja lugesin ühe jutiga – millele aitas ilmselt kaasa süütundest tekkinud unetus – läbi tõelise meesteka, Kivastiku Taevatrepi. Nii nagu nädal tagasi tütrega nähtud filmis, oli siingi peategelaseks hoopis linn. Nii et ehkki inimpeategelane käis mulle mõneti närvidele ja meeste keskeakriisi-teemale ei oska ma tõesti südamest kaasa tunda, oli seitsmekümnendate Tartu siiski meeleolukas ja suutis kõnetada.

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Aga noh, täiskuu on käes ja igasugu mõtted tulevad pähe. Et teeks endale lokid või läheks mehele või ostaks vähemalt uue huulepulga.

Aga viimasel pole vist mõtet, kui üldjuhul läheb hommikul meikimine lihtsalt meelest ära?

Nii argised lood, et lugusid polegi

Mis siin ikka. Üle poole esimesest koolikuust on möödas. Mõne päeva pärast on Väikevenna sünnipäev. (Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, viskas üks mu kolleeg – ka temal kodus sirgumas septembripoiss.)

Väikesed igapäevased juhtumised, millest mõned panevad juukseid kitkuma, teised aga teevad südame soojaks. Ega neist esimestest ei tahagi mõelda, tuleb lihtsalt teha, mis antud olukorras võimalik ja siis leida midagi toredat. Õnneks on olemas lapsed, kassid ja lauamängud. Isegi esimeseks koolipäevaks toodud lilledest on veel vaasis paar krüsanteemioksa ja üks nelk.

September on raudselt ka koosolekukuu. Eelmisel nädalal kolm, sel nädalal samuti kolm ja üks, kuhu ma ei jõua (samal ajal on teine koosolek). Järgmisel nädalal veel üks. Iseenesest oleks see kõik kena, kui koosolekute pidajad teeksid endale selgeks, mis on koosolek. Aga järgmisel nädalal vanema poja koolis toimuvasse on näiteks lisatud spetsialisti loeng! See äratab õudust juba ette, sest ma tahan saada kiirelt kätte vajaliku info. Hea koosolek on lühike ja efektiivne ja peab lugu osalejate ajast.

Mis veel? DA film on nähtud (visuaalselt kaunis, kuid võrdlemisi sisutühi), kohaliku esindusorkestri avakontsert (polnud viga) kuulatud. AA-le õnnestus saada üks ja viimane pilet. Peale mõningaid siseheitlusi otsustasin loovutada selle Mammale.

Tütar Kõrreke läheb kahe kooli kõrvalt tööle, enamvähem palgaliseks teatrivaatajaks (hakkab pileteid kontrollima ja nii). Töö tundub tore, kuigi palju selle eest just ei maksta.

Oma noorimalt võsukeselt küsisin täna, kas ta ei tahaks oma tuba korda teha – varsti on ju sünnipäev ning ta võiks mõelda, kui kena oleks, kui hommikul, kui me teda üles laulma tuleme, oleks kõik korras.

See oleks hoopis imelik, arvas noormees ise.

Kolmteist aastat tagasi olin ma suur nagu maakera ja rohkem kui kord tuli mul vastata küsimusele, kas ma olen ikka kindel, et ma kaksikuid ei oota.

Sellised lood (mis polegi õigupoolest lood).

Vastuvaidlematult alanud

Suvevaheaeg lõppes ilmselgelt väga järsku ära. Ühel päeval olin veel Vahemere-äärset päikeseloojangut nautimas ja siis – pauhti! tagasi koju. Ja mitte lihtsalt niisama oma musta pesu, alati segamini poistetubade ja alati täis mustapesukastide ja mis-meil-täna-süüa-on?– maailma, vaid tööle. (Mitte et see eelpoolmainitu kuhugi kaoks, eks ole…)

Ja kümmekond päeva peale puhkuse lõppu algas ka uus kooliaasta. Selles mõttes algab kõik järjest rahulikumalt – koolitarvete kohta öeldakse, et vaata ise. Teisest küljest selgub aga, et mõlemale meessoost lapsele on vaja uusi prille ja uusi tosse. (Õnneks, nagu selgus, oli härra valmis sedasorti väljaminekuid toetama, nii et saab rahalises mõttes hakkama.) Kõrreke oli mul õnnestunud juba augustiallahindluste ajal kaubanduskeskusesse kaasa võtta. Ega tal väga šoppamisgeeni pole, aga tulime koos vajalike riiete-jalanõude ostmisega ikka toime.

Mis veel? Pruut, võib öelda, teeb imesid. Augusti viimasel reedel käisime ja vaatasime – see tähendab siis mina, tütar ja vanem poeg pruudiga – viltuses majas lõpuks ka pallaslaste näituse ära. Ja Suur Vend tuli kaasa – ning hämmastas mind ka sellega, et tundis mõne kunstniku ära ja nii. (Oli möödunud aastal koguni temaatilise valikkursuse läbinud.) Aga minu poeg vabatahtlikult kunstinäitusel – ma pole vist siiamaani päriselt üllatusest toibunud.

Uus kooliaasta algas vähemalt heade plaanidega. Otsustasime Väikevennaga, et paneme mõlemad õhtuti kõik kooliasjad kokku. (Väikevenna senine põhimõte kanda iga päev kaasas kõiki kooliasju ei mängi enam hästi välja, kuna aineid ja seega ka asju on rohkem.)  Siiani on see ka õnnestunud – juba neli päeva.

Imelikul moel oleme ka varase ärkamisega seni toime tulnud, kuid äkiline rütmimuutus tekitab aeg-ajalt lühiühendusi küll. Nii leidsin kadunud müslipaki külmikust, olen unustanud oma korrapidamisvahetunni ning pannud käterätikud pessu spordiriiete pesugeeliga.

Väikevend saab seevastu varsti uued ja tugevamad prillid ning trennist tulles käivitab arvuti, et lugeda (inglisekeelseid) uudiseid vihmametsade suure tulekahju kohta.

Mõtle, ema, kui kõik inimesed läheksid arvutimängude mängimise abil veepüstolitega seda tulekahju kustutama!

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

Vaasid on – üsna ormissonlikus värvigammas – lilli täis. Alustasin sel sügisel viiendat klassi.

 

Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.

Mõned asjad siiski õnnestusid

Igatahes. Kuu algses oli mul veel põhikool lõpetamata ning tööd ja kohustusi hõlmamatul hulgal.

Aga – siin ma nüüd olen. Üheksanda klassi lõpetasin kahekümneühes isikus edukalt. Töö tegin ära, olles leidnud endale piiramatul hulgal kohustusi ka nädalavahetusteks. Klassiga teatrisse? Tore mõte! Koolitus? Nii huvitav! Laulupeole saatjana? Miks mitte?

Nii et kui Mamma kunagi kuu alguse poole küsis, millal ma saaksin temaga Kambja surnuaiale minna, ütlesin, et esimene vaba päev on päev enne jaanipäeva.

Väga hea! Siis tuled mulle kell üheksa järele! 

Aga, nagu öeldud, lubamise hetkel oli see veel kauge tulevikumuusika.

Kui see päev oli käes, aitasin Mammal autosse kanda potid begooniatega, aiatööriistad ja oma vee. (Kui ma avaldasin arvamust, et ehk saab ka Kambjast vett, heideti mulle pilk pealkirjaga kui rumal võib üks inimene olla ja vastati armulikult – on küll, aga väga kaugel.

Surnuaialkäik läks edukalt. Pahandada sain ainult poolteist korda (pool korda siis, kui ma Mamma juhatuse järgi sõites ikkagi valesse serva olin tüürinud ning täie eest siis, kui ei leidnud onu Martini hauda. Mis mõttes ei ole siin? Pakkusin talle Valvet ja Kaljot – (no kes see Kaljo veel on? Aa, Valve mees! – Valve näol oli tegemist Mamma onutütrega, kes neid mehi ikka mäletab…) Pärast käisime veel toidupoes ja koju jõudes andis Mamma mulle bensiiniraha moel, et keelduda polnud võimalik. (Selle raha eest oleks võinud enam-vähem kümme korda Kambjasse ja tagasi sõita ja siis veel toidupoodi ka.)

Pärast seda olen peamiselt maganud, süüa teinud, Skandinaavia krimkasid lugenud, trennis käinud, lauamänge mänginud. Seda vist nimetatakse puhkuseks. Lapsi on mul hetkel poolteist, Väikevend veel justkui on, aga Suur Vend on enamasti pruudi juures. Homme peame koos arsti juurde minema, ja seda kuulsin ka pruudi emalt. Väikevend võitis mind paar päeva tagasi Scrabble ’is.

Mammaga suutsime täna terve tunni peaaegu ilma vaidlemata vestelda. Talle nimelt meeldib koledasti kõike kiruda, ja seejuures talle ei meeldi, kui ma mõnele teemale konstruktiivse lahenduse pakun. Noh, näiteks, täna tuli jutuks kohaliku laulupeo pileti hind. Mamma leidis, et üle mõistuse kallis. Kui ma ütlesin, et eelmüügist maksis täispilet kaksteist ja sooduspilet kaheksa ning ajastukontserdid olid täiesti tasuta, ei osanudki ta kohe midagi kosta. (Ega ta ise nii rahvarohkele üritusele nagunii ei läheks –  laulupidu on ta eluaeg telekast vaadanud – aga lihtsalt avaldas rahuleolematust.)

No vot, üks näide lihtsalt võimalikest vaidlusküsimustest. Läks niigi hästi, võrreldes  ühe eelmise korraga, kui rääkisin ühel kultuursel jalutuskäigul kuuldut ühe kohaliku linnaosa planeerimise kohta – et osad majad olid aiaga villad ja teised ehitati kohe tänava äärde. Selle viimase eest sain eriti pahandada – eriti, kui üritasin selgeks teha, et keegi ei sunni ju inimest tänavaäärsesse korterisse kolima ning mõnele ehk nii meeldibki. (Ma arvan, et Mamma otsib kõigis vestlusparterites Papa asemikku, kellega nad koos ja mõnuga õhtud läbi kõikvõimalikke küsimusi täies üksmeeles põhjasid.)

Õnneks ei tee ma üksi asju valesti. No võtame näiteks Tammsaaregi! Kui Mamma raamatukogust viieköitelise peateose koju tõi, jäi ta rahule vaid esimese osaga. Teine ega kolmas ei kõlbavat kuhugi! Aga noh, mõned asjad, suurteose esimene osa näiteks, õnnestusid siiski ka lugupeetud kirjanikuhärral.

Veel käisin esimest korda seeni korjamas. Sain korraliku kastmejao, ehkki otsimist oli kõvasti ning kukeseened ise olid pisikesed ja kuidagi kuivavõitu.

Ning eilsel kohalikul suurel kontserdil oli Kõrreke kenasti poodiumil, mängis orkestris. Kuulamas olin meie perest ainult mina. Mamma ei tahtnud liiga rahvarohket üritust, Suur Vend oli pruudi juures maal ning Väikevenda kohe üldse ei huvitanud. Muidu oli rahvast murdu. Kava koosnes suures osas operetimuusikast – aga noh, oma laps suurel laval, ja elus tuleb hullematki ette kui operett.

Täna tulid Kõrreke ja ta peika meile lõunale – kukeseenekaste, loomulikult.