Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Kehv ilm, hea toit ja mehed autos

Appi! Puhkuse esimesed kümme päeva on kulunud ebaloomuliku kiirusega.

Ilm on olnud seal, kus meie parasjagu oleme, nii ja naa. Enamasti naa.

Aga see-eest oleme väga hästi söönud. Ja minu meelest ka väga palju maganud. Sageli, kui on kellegagi vaja rääkida või kasvõi sööma kutsuda, siis ta parasjagu magab. Välja arvatud Kõrreke, kes on alailma koos oma peikaga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hea toit kodus

(Peikast on eriti vaimustund (Kõrrekese enda kõrval) Väikevend. Kui ma küsisin, kas ta on temaga vestelnud, vastas  ta, et ei, aga ta on mitu korda tema nägu näinud ja see tundub väga tore.)

Aga asjadest.

Olime Kõrrekese ja Väikevennaga mõned päevad Pärnus. Otseselt vihma sadas paaril korral, aga oli väga tugev tuul. Päike tuli välja alles ärasõiduhommikul. Eks me siis käisime veekeskustes, muuseumites ja eriti hea meelega söömas.

Uue Kunsti Muuseumis oli seekord Mees, Naine ja Meri. Pilte oli palju ja erinevaid, nagu ikka, mõned kõnetasid rohkem, mõned vähem. AV maalid olid muidugi klass omaette, Kõrrekesele meeldis ka väga selline kunstnik. Muuseumiskäik osutus ka väga praktiliseks: kui selgus, et Väikevennal olid kaasa saanud valed sokid, läksime oma ööbimiskoha lähedal asuvasse muuseumisse ja ostsime uued. Ja endastmõisttavalt ei suutnud ma vastu panna ka sinisekirjule klaasist vaasile. Lisaks mehele, naisele ja merele oli trepikoja seintel väga toredad naivistliku kunstniku tööd. Nautisime neid koos tütrega kogu südamest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mees, naine ja meri, nagu pildilt näha

Oma eelmisel suvel leitud lemmikud – linnalehmad – nägime ka ära, ehkki kaugelt – olid põõsaste taha tuulevarju pugenud. See-eest konni nägime ja kuulsime päris lähedalt. Samuti ka suures koguses jaapanlasi, kes uudistasid kõike päranisilmi ja suure huviga. Kõige rohkem tundus muidugi olevat soomlasi, isegi veekeskuse saunalava oli neid täis (nii palju, kui ma aru sain, naersid valju häälega kohalikke hindade üle – millest oli jutt, jäi arusaamatuks, aga igal juhul maksis see kaheksakümmend eurot kilo – nemad oleksid eeldanud viitkümmet).

Kahjuks ei õnnestunud meil ka tänavu eriti oma söögikohtade ringi laiendada – ikka jõudsime Steffanisse ja Supelsakstesse ja korra ka Mahedikku. Me jäime toiduvalikuga väga rahule. Tundus, et kõik oli siiski pisut kallim kui Tartus, kuigi täpselt ei oskagi võrrelda, kodulinnas käime kas päris pidupäeviti kogu famiiliaga  või mõnikord argipäeviti – näiteks suvel on see täiesti võimalik – päevalõunat söömas.

IMG_1389

Hea toit mujal (ma igaks juhuks ütlen, et mu telefon teeb ainult selfisid, sellest ka kummaline kadreering).

Ärasõiduhommikul jõudsime vähemalt jalgupidi ka merevette. Koduteel helistas Suur Vend ja küsis, millal me jõuame. (Jah, mu poeg, oleme teel ja varsti päral!) Sain aru, et mu laps vajab mind.

Koju jõudes selgus, et mul oli õigus. Mu vanem poeg, kes meiega Pärnusse tulla ei soovinud (ta just oli oma kassidest klassi väljasõidu tõttu kolm päeva eemal olnud!) vajas tõepoolest oma ema – kes ta muidu sõbra juurde linnast välja jalkavaatamisõhtupoolikule oleks viinud.

Leppisime kokku, et tulen südaööks järele. Selgus, et linna tulid meie autos ka kaks poja klassivenda, keda ma tean juba tõesti esimesest klassist alates. Ja korraga oli mu auto täis mehi. Kolm suurt meest. Millal see juhtus, ah?

 

Jaanilaupäeva hommik

Ärkasin tavaliselt ajal, peale seitset. Päike paistis, väga kummaline.

Väikevend magas. Tütar oli läinud peikaga rappa, et peaaegu-pööriöö päikesetõusu imetleda.

Suur Vend on kolmandat päeva klassiga Pärnumaal.

Küll aga oli kodus härra, toimekas nagu alati. Pani dušile uue segisti, kärpis puid, likvideeris mähkuripesi, valas autodesse klaasipesuvedelikku. Väikevend soovis esimesena uue segistiga duši alla minna.

Tõmbasin lipu vardasse ja toitsin kasse. Keetsin putru ja kohvi. Kass Kuki viis mu Suure Venna toa juurde ja vaatas küsivalt otsa.

Varsti tuleb, rahustasin teda.

Putru ei tahtnud keegi.

Kõrreke jõudis samuti rabast tagasi.  Rääkis päikestõusust linnuvaatlustornis, kohatud linnuliikidest, päikese järgi orienteerumisest, õigest rongist maha jäämisest, rattaga Jõgevale sõitmisest ning seejärel rattaga rongis sõitmisest. (Rongis oli olnud 21 jalgratast.) Sõi putru. Käis duši all. Ja ütles, et ärgu me teda mitte mingil tingimusel üles äratagu.

Kohe jõuab ka Suur Vend tagasi.

Rõõmsat jaani!

 

Viimased pingutused. Kohe algab!

Viimane nädalal veel enne puhkust oli sedasorti, mis pani mind huuli verele närima – ja ma isegi ei teadnud, et ma niiviisi teen.

Suur Vend jõudis siin vahepeal põhikooliga ühele poole, saades kuidagimoodi hakkama matemaatikaga, hästi emakeelega ja suurepäraselt inglise keelega. Nii et kokkuvõttes võib jääda rahule – jäänud on veel vaid riietusküsimus. Ma ei ole kindel, et see saab olema kergem kui eksamid. (Väikelastega on mõned asjad kuidagi lihtsamad. Paned nad riidesse, nagu vaja, ja kui nad end ära ei määri – mis tõenäoliselt muidugi juhtub – siis nad ka on riides, nagu vaja.)

Ka minul oli sel nädalal eksam, selle lõpuks mu huuled veritsesidki. Ja suvetööga sain samuti hakkama. Kuigi väsimus ja asjade segaminiajamine võttis lõpuks juba hirmutavad mõõtmed. Õnneks said täna üheksandikud oma tunnistused kätte. Oli südantsoojendav aktus, ilusad kleidid, soojad sõnad ja lilled. Selliste töökohustuste vastu pole mul midagi. Oma lilled panin kõrgele kapi otsa ära, ehk kass Kuki ei avasta neid sealt.

Täna õhtul läks Väikevend keemiateemalisse öölaagrisse.

Minul algas puhkus. Mõnda eelmise suve õndsushetke tahaks kindlasti korrata – Pärnusse soovin minna, ja avatud talude päevale.  Kõrrekesega on plaan üheks väiksemat sorti reisiks. Laulupidu tuleb juba õige varsti. Oma kukeseenemetsi näen juba unes. (Ma näen neid muidugi aasta ringi unes.) On ootamas kolmed-neljad teatripiletid.

Ja et kõik  saaksid omavahel hästi läbi, et kass Kuki ei tiriks seinast tapeeti, et lapsed ei oleks liiga palju  nutiseadmetes, et oleks päikesepaistet. Palju tuju heakstegevaid raamatuid. (No ja et see Suure Venna rõivastusküsimus saaks kah lahendatud.)

Ilusat suve meile kõigile!

Väikevenna suvepuhkus. Stiilinäide

Kui Väikevennal algas viimane kooliveerand, oli tal raske sundida end matemaatikaülesandeid lahendama. Nii saigi välja käidud lubadus, et ma ostan talle uued jalkapuutsad, kui kevadine tunnistus tuleb viisakas. Mis tähendab, et Väikevend sai endale tõesti uued spordijalatsid.

Ta oli nii tänulik, et üldse ei vingunud, kui ma tahtsin pisut ehte- ja rõivapoodides ringi vaadata.

See on sinu jaoks umbes nagu tehnika- või spordipood minu jaoks, oli ta väga mõistev.

Uusi jalanõusid tuli kohe staadionile testima minna. Et naasta mõne tunni pärast koos villiga jalal.

Täna läks Väikevend välja koos õuverpoordiga. Selle ostis ta endale sünnipäevarahade eest, hiljem hakkas rahapuuduses olles ostu kahetsema ning müüs selle oma isale maha. Isa lubab tal suuremeelselt oma tasakaaluliikurit kasutada.

Tänane sõit lõppes dramaatiliselt. Väikevend naases marrastuste, muhkude ja oigamisega. Ta oli kukkunud suurelt kiiruselt asfaldile ning käsi oli saanud hirmsasti haiget.

Ega midagi. Oligi juba hea mitu kuud möödas, kui viimati traumapunktis käisime. Seal oli rahvast palju ja tuli pidevalt juurde.

Mõni laps nuttis suure häälega, mõni oigas vaikselt, vahepeal tuli juurde inimesi küll kiirabi, küll politsei poolt eskordituna.

Istusin seal ooteruumis ja tundsin, kuidas aeg kaob. Olin plaaninud trenni minna ja kooki küpsetada, aga selle asemel istusin Väikevennaga traumapunktis. Väikevenna käsi enam nii palju ei valutanud, hoopis kannal olev vill hakkas valu tegema.

Läks ligi kolm tundi, enne kui meid sisse tagasi kutsuti. Luumurdu polnud.

Kas tema oli see, kes batuudilt kukkus?

Ei, see oli tasakaaluliikur, ütles Väikevend väärikalt.

Meedikud arutlesid omavahel, missugust terminit kasutada. Sest sõiduk oli justkui motoriseeritud, kuid mootorrattaks ega rolleriks ei kvalifitseeru, jalgratas pole ta ammugi.

Ah, pane lihtsalt, et ühelt tasapinnalt teisele, soovitas vanem kolleeg.

Kolme tunni jooksul oli imelisest päikesepaistelisest pealeõunast saanud tihe vihmasadu äikesemürinaga.

Trenni ma enam ei jõudnud, aga selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetasin valmis. Suure Venna eeskujul oli ka Väikevend teatanud, et tema ei kavatse küll sellist asja süüa.

Ammu pole ükski kook nii kiiresti ja nii jäägitult ära söödud.

Väljas on imeline, absoluutselt imeline aeg. Sirelid ja kastanid õitsevad, õhk on vihmajärgselt värske.

Ja linnud, nagu Väikevend täpselt teab, mitte ei laula niisama kõva häälega, vaid hüüavad lindude keeles kuule, meil koorusid just kaksikud pojad!

Järgmisel nädalal läheb Väikevend anatoomiateemalisse teaduslaagrisse.

Natukene justkui suvevaheaeg

Kui ma pealelõunal lõpuks töölt koju jõudsin, ajas Väikevend naabripoisiga trepil istudes ja jalgu kõlgutades juttu. Ilm oli selle aasta kohta tõesti ilus, päike paistis. Aianurgas lõhnas sirel.

Väikevend sai täna tõesti oma esimese hinnetega klassitunnistuse. Hinded olid päris head ja Väikevend eluga ärateenitult rahul. Koolist leidsime üles kadunud pinali, lauamängu, jope, talvesaapad ja veel terve kotitäie asju. Kõik justkui maast leitud!

Minu kooliaasta pole kaugeltki veel läbi. Jäin jälle suvetööle, ja siis tulevad veel lõpueksamid. Noh, vähemalt kolmepäevasel Rootsi-kruiisil käisin oma klassiga ära (kõik, kaasa arvatud ma ise, naasesid elu ja tervisega, ehkki täiesti kurnatult.) Hetkeks on tunnistused jagatud ning laste toodud piibelehed siinsamas toas vaasis. (Kuhu ma need selle hirmsa karvase kiskja eest ikka varjule toon. Kass Kuki on meister lillevaase ümber ajama.)

Kõrreke läheb homme klassiga metsa, kummikud ja toidukott on juba valmis. Kummikuid soovitasin mina ning toidukott seepärast, et veidrustele, nagu näiteks taimetoit, polevat metsas kohta.

Suurel Vennal on veel kaks eksamit.

See nädal, kui sirel õitsema hakkas

Kui ma paar nädalat tagasi rattad hooldusesse viisin, pidasin plaani autovõtmed üldse ära panna ja igal poole rattaga sõita.

Tühjagi see nii läks. Ühe korra sõitsime Väikevennaga hommikul kooli, paar korda olen käinud trennis, mõned korrad poes ja kaks korda turul.

Eelmisel laupäeval ostsin turult tomateid ja värsket hapukurki. Palusin Tartu kuulsaimalt turumüüjalt Pjotrilt kuus kurki.

Kuidas kuus, imestas Pjotr. Sel aastal on moes kaheksa kurki! Ja tahtis mulle kohe ka seemnesibulaid müüa.

Sel nädalal oli Pjotr juba avaturul.

Aga see pole muidugi ainus kirjapanemist vääriv uudis.

Väikevend on kenasti maha saanud neljanda klassiga, kusjuures viimase õppeveerandi tulemused on paremad kui varasemad. Nii et kui härra laupäeval lapsi ja kodu hoidma saabus, otsustas ta premeerida Väikevenda kõige moodsama saadaoleva vurriga.

Kõrrekesel on veel arvestused ja metsaminek, enne, kui kooliaasta läbi saab.

Suurel Vennal on aga tunnid läbi ja eksamid ees.

Minul ka. Lisaks lähen veel klassiekskursioonile. Sestap siis ka härra lapsi ja kodu hoidmas. Pole vaja ilmselt öeldagi, et ta võtab oma missiooni äärmiselt tõsiselt.

Täna kärpis (õitsvaid) õunapuid, viis lapse Annelinna kaudu muusikakooli pilli harjutama (rattaralli oli meil siin parasjagu), ostis jalgpallimeeskonnale sobivas koguses toitu, treis koos poistega sarapuuokstest grillvardad,  grillis suure osa jalgpallimeeskonnale mõeldud toidust ka ära, leidis, et meile oleks koju vaja suuemat külmkappi ning lõpetas just Väikevenna instrueerimise teemal kuidas mitte välja surra ja missugusesse ülikooli tasub õppima minna.

Maja ees hakkas õitsema sirel.