Elust, kunstist ja tervisest

Nädal enne vaheaega oli töine elu kogunud veelgi tuure. Loovtööde kaitsmine, mis oli kevadest sügisesse lükkunud, viimased vastajad ja vastamised ning siis olin ma veel ise endale kombineerinud pealinna Egiptuse. Selle Kumu oma. Koos võimalusega ka oma suur lemmik Vabbe näol ära näha.

Surm ei ole naljaasi. Kala sarkofaag

Olgu öeldud, et nii Egiptus kui Vabbe õigustasid mu ootusi ning valmisolekut veel peale (tõsi küll, lühemapoolset) tööpäeva rongiga Tallinnasse sõita. Egiptust oleks küll soovinud kauem vaadata, aga Vabbe oli küll täiega Wunderbar! Neljapäev on suurepärane päev pealinnas kunsti vaatamas käia, kuna muuseum on pikemalt lahti.

Kunagi oli maailm lahti. Siis jälle täiega kinni. Lõuna-Itaalia

Ainult veganrestoran, kus me muidu ikka tütrega koos oleme käinud, polnud ilma armsa lapseta see, mis koos armsa lapsega. (Kuigi šokolaadikook, tuleb tunnistada, oli siiski oivaline.)

Rongis parandasin ma ära ka kõik parandamata tööd, kuigi, ma kardan, et kommentaarid said vist veel kehvema käekirjaga kui tavaliselt.

Möödunud nädala reede oli ainus päev, kui jõudsin valges koju – ning ausalt öeldes oli see ka ainus päev kui mul oleks olnud võimalik oma järeltulija koroonatestile viia. Nii et kas pole suurepärane kokkusattumus, et ma seda just tegema pidingi. Testi (negatiivne) vastus tuli kiirelt, vähem kui ööpäevaga.

Olgugi, et ma ise olin vastuse negatiivsuses ette kindel, oli seda siiski tarvis, et perearsti jutule pääseda. Ausalt öeldes peab haige olemiseks praegusel ajal tõesti raudne tervis olema. Umbes poole tunni jooksul õnnestus pereõde telefonitsi ka tabada – meile pakuti täpselt ühte saadaolevat aega. Õnneks on ka minul koolivaheaeg, mis ei tähenda küll, et mul tööd teha poleks, aga ma saan seda teha nii, et saab ka lapsega arsti juurde. See-eest eriarsti juurde sain aja veebruariks. (Helistasin seepeale erakliinikusse, seal saab mõne nädala pärast jutule…)

Ma hakkan aru saama Mammast, kellel arstide juures käimine võtab suure osa ajast ning pakub ilmselt ka mõningast meelelahutust.

Esmaspäeval, kui pakkusin oma vanemale pojale, et võin talle hommikuks putru keeta, oli ta väga imestnud – kas ma tööle ei lähegi? Üliõpilastel küll mingit vaheaega pole!

Igal juhul sain üle pika aja pojale hommikusööki valmistada.

Lõuna paiku selgus teinegi imeline asjaolu – nimelt nõustus mu noorem poeg sööma täisterapastat (olin juba vaimu valmis pannud, et pean kaks erinevat keetma).

Üldse vaatan, et pesamuna hakkab suureks saama. Ühel hommikul passisin peegli ees pluusi ja seelikut ning küsisin talt, ega ma nendes riietes paks ei tundu.

Mu poeg läbis tuleproovi eeskujulikult. (Ema, sa ei tundu nendes riietes paks ning üleüldse, sa polegi paks!)

Vanem poeg kommenteeris elutargalt: hommik oleks olnud rikutud, kui sa kuidagi teisiti oleksid vastanud.

Meie pere jütsid ja õpsid

Minu enda esimene september on olnud nagu esimesed septembrid õpetajatel ikka: astri- ja gladioolikimbud, rõõmus sagin, suve jooksul kasvanud õpilased. Oma klassis ja täies koosseisus polnud me kokku saanud märtsikuust saadik ja isegi suur sädistamine ei pannud sedakorda pead valutama, vaid tõi naeratuse suule. Tore on olla kuuendas bees!

Ka Väikevennal oli muudatusi vähe – klass on küll juba kaheksas, kuid klassikaaslased enam-vähem samad, kuigi üks uus klassiõde tõi kaasa juba ette elevust. Pisut ebamugavust tekitasid viisakad riided, kuigi tundmusi kampsuni osas oli leevendanud tunduvalt klassiõdedede positiivne tähelepanu. Kraega valge särgi juures ei ole küll muud parata, kui sellest lihtsalt välja kasvada, tõdes noormees hommikul murelikult. Väikevend viis šokolaadi nii oma praegusele kui esimesele klassijuhatajale, sest nad on mõlemad parimad. Pärast kooli mindi semudega burksi sööma ning pärast oli aeg spordiarsti juures. Sealt saadud pabereid uurides võib nentida, et väljakasvamine edeneb.

Suur Vend on, arvestades tema tavapärast stoilist olekut, päris uudishimulik ja ärev. Milles täpsemalt tema stuudium seisneb ja missuguseid koolitarbeid tal vaja võiks minna, ei teadnud keegi, kuigi ma oletasin, et raskejõustiku alustesse pole ehk oma sangpommi vaja kaasa võtta. Värske studioosus teatas ka emale, et igal juhul pole mul võimalik ÕISi lapsevanema kasutajakontot luua ning tal silma peal hoida. (Tegelikult muidugi tore!) Esimesed muljed on positiivsed.

Tütreke alustas samuti õpinguid, nii pillimängukoolis kui ülikoolis, kuid temast pole peale seda keegi enam midagi kuulnud. (Küll aga on Suure Venna pruut teda näinud, nii et eeldatavasti on ta elu ja tervise juures.)

Rõõmsat kooliteed kõigile jütsidele ja õpsidele!

 

Mäletamisväärset puhkuse viimasest otsast

Homse peal oli veel hommikul mu märkmikus kirjas üks sõna: Tööle! Nii et täna on siis suvepuhkuse viimane päev. Viimane tavaline suvine päev algas aeglase hommikusöögiga, seejärel pesin köögiaknad puhtaks, viisin Mammale tühje purke, tegin lõunasöögi. Õhtul lähen veel trenni. Homsest on rütm teine.

Tegelikult ei saa kurta millegi üle. Veel augusti algul käisin väikesel Läti-tuuril, mille teemaks olid sealsed lossid ja mõisad. Mõistsin seejuures, et olen naaberriiki reisisihtkohana seni põhjendamatult alahinnanud.  Rundale loss ei jää millegipoolest alla suurtele Lääne-Euroopa omadele, pigem vastupidi, sest renoveeringud on värskemad. (Prantsusmaa ja Inglismaa lossid on kuidagi rohkem (ajaloo)tolmu alla mattunud ja kindlasti ka ajaloost kleepuvamad – viimast minu jaoks sõna otseses mõttes.) Ja prantsuse stiilis aias olid augusti algul parasjagu roosipeenrad täies ilus. Nii et Kuramaa on Rastrelli meistriteoste nautimiseks sama hea koht kui iga teine. Märkimisväärne oli ka leida Rundale lossi infovoldikute seast eestikeelne!

Ööbisime Lätis võluval moel Jelgavas hotellis Jelgava, mis asus Iela ielal.

20200809_101136

Rastrelli Kuramaal. Praegu õpivad seal muide Läti põllumajandustudengid. On alles õpikeskkond!

Rundale prantsuse stiilis aed. Vaade aknast.

Kui kaks päeva Lätis oli täidetud nii tiheda temaatilise programmiga (ega ma selle üle nurise, vastupidi!), et ujuma ei saanudki, siis reisi lõpetasin hoopiski Pärnus.

20200808_192648

Võluv õhtueinepaus Jurmalas. Taustaks kõlasid Paulsi meloodiad, ümberringi promeneerisid turistid Venemaalt, prouad süstitud huulte ja härrad jämedate kuldkettidega. (Aga ilu on vaataja silmades ja kohupiimakook maitses hästi!)

Ka Väikevend tuli bussiga Pärnusse ning seal me siis kolm päeva suvitasime. Isegi ilm juhtus ilus olema. Pärnus käisin Uue Kunsti Muuseumis Meest ja naist vaatamas, meres ujumas, pikkadel tundelistel jalutuskäikudel ja meeleolukates söögikohtades. Väikevend osales loetletud tegevustes valikuliselt ja teismelisele omase skepsisega. Siiski vaimustusime endiselt linnalehmadest, keda nägime ebatavaliselt lähedalt, samuti sai näha magavaid parte, jänest ja väikest  värisevate vurrudega hiirt. (Viimane on loodetavasti närvivapustusest toibumas.)

20200810_113351

Arraku Aadam ja Eeva

20200810_134513

Ema-poja aeg

20200811_170410

Häirimatult einestav linnalehm

Järgnevalt koju saabudes oli mitmeid toredaid õhtuid küll Lätist toodud vahvlitordi, küll  oma-aia-õunakoogiga, seenelkäiguhommik koos Kõrrekese ja tema pei kaasaga. Reisidelt toodud kommid ja pastakad olen (peaaegu) laiali jaganud. Kahel õhtul oleme koos Väikevenna ja Suure Venna pruudiga käinud Suure Venna jalkamänge vaatamas. Tähtsatest sündmustest ei saa nimetamata jätta ka Suure Venna 19. sünnipäeva koos traditsioonilise  hommikuse mustikakoogiga. (Ka õde Kõrreke saatis veel hommikul sõnumi, et me enne nende päralejõudmist üleslaulmisega ei alustaks. Ei alustanud.) Perekondlik sünnipäevahommik võileibade, alkoholivaba vahuveini ja koogisöömisega kestis pea lõunani. Eriti kõrgelt hindas sünnipäevalaps väiksema venna kinki – unisevõitu kass Kuki fotoga T-särki. (See pandi kohe ka selga.)

Kõik on seni olnud suvine ja sulnis – välja arvatud ehk juhtum, kui ma möödunud nädala lõpus rattaga trenni sõites järsult pidurdama olin sunnitud ja kukkusin, tagajärjeks sinikas reiel (valus) ja rattaparandus (kallis).

Tänaseks õhtuks on märkmikku lisandunud järgnevateks päevadeks mitmeid koosolekute ja koolituste kellaaegu. Noh, kui minna homme rattaga, oleks mugav ju pärast turult läbi minna?

 

Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

Ööl vastu möödunud reedet sõitsime pealinnast, sadama parklast, koju – mina, Suur Vend ja tema pruut. Parkisin auto, laadisime kohvrid maha, tervitasime kasse, võtsime vannitoajärjekorda. Mida ikka inimene teeb öösel peale reisilt naasmist. Minu telefon lebas kui rõõmsavärviline tervitus mu padjal.

Järgmisel hommikul pesin pesu, nautisime kodust presskannukohvi – minu oma käib paraja sortsu mandlipiimaga, sellist juba kusagilt naljalt ei saa!- laadisime reisipilte alla. Mida ikka inimene teeb hommikul peale reisilt naasmist. Väikevend oli veel isa juures. Alles õhtul oli mul üheks igapäevasõiduks autot vaja. Auto aga ei käivitunud.

Väikevend, kes oli isa juurest koju jõudnud, pidi tulema kesklinnast liinibussiga.

Peale guugeldamist ja juurdlemist otsustasin ühendust võtta kunagise klassivennaga, kes millalgi sada aastat tagasi kindlasti autodega tegeles. Ja ennäe! – tegeleb siiani ning oli nõus nädala alguses koguni läbi tulema ning minu pisikesele mustale diagnoosi panema. Ma ise kahtlustasin peale guugeldamist ja auto käsiraamatu üles otsimist ning sellega tutvumist (esimest korda, olgem ausad), et asi võis olla elektroonilises võtmes, aga klassivend arvas, et akut ei saa ka päriselt välistada, hoolimata asjaolust, et laetuli põlema läheb.

Kuni mul autot polnud, sobis sõbranna küsimus, kas ma ei tahaks temaga kõnnitiirule tulla, nagu rusikas silmaauku.

Ärme kohvikusse läheme, ütles ta kindlameelselt, ma olen suvega niigi juurde võtnud.

Pakkusin, et teeme ehk kõnnitiiru Elektriteatrisse, seal on alati midagi vaadata.

Leppisime kokku järgmise õhtu. Väga hea, ütles sõbranna, tule enne kino minu juurest läbi, ma teen šokolaadikoogi valmis!

Minu sõbranna teeb imelisi kooke! (Küsisin kohe retsepti.) Ka film, kaheksakümnendatel tehtud film poiste sõprusest ja suurekssaamisest, mida iseloomustati kui Kalle Blomkvisti ja Kärbeste jumala vahepealset, osutus väga heaks. Kohe tekitas haakumist ja jututeemasid. Väga tore oli pärast vihmasajuses linnas koju jalutada.

Väikevend pakkis õhtul seljakoti, minemaks järgmisel hommikul rongiga lähedalasuvasse väikelinna maleva lõpetamise üritusele.

Hommikul, kui olin pojanati mõõduka emaliku härdusega teele saatnud, saabus klassivend töö- ja mõõteriistadega ning selgus, et viga oligi akus.

Sain aru, et mu väike must käitus täiesti laitmatult, vedades vana autoga välja täpselt koduni ning andes lõplikult otsad keset puhkust ja olmesõite. Toimekas ja rahuliku olemisega klassivend vaatas mu rehvirõhugi üle.

Pealeõunal tuli tütar paari asja järele ning tõi kohvikust, kus ta oma pulmade toitlustamise arvet käis maksmas, minu palvel karbi kooke. Need olid koduse moega marja- ja biskviitkattega koogid, väga head pealelõunakohvi kõrvale.

Õhtuti olen ikka teinud väikese jalutustiiru – harjumus distantselu-ajast. Kevadised lõhnad ja kuni jaanipäevani kestnud konnakontsert tiigil kooli juures on ammu kadunud, isegi pärnaõite mesist hõngu pole enam tunda. Käin õhtuti, nii kümne-üheteist ajal. Näen kohalikke  kasse ja siile. Viimastel päevadel on lõhnanud selgelt õunte järele.

Ilmselt on esimese õunakoogi aeg käes.

 

Ettevaatust, reisikiri! XVI

Loomulikult oli reisi esialgseks sihtpunktiks saar Vahemeres. Ning sama loomulikult ma sinna ei jõudnud. Suur Vend ja tema pruut pidid minema lõpureisile Musta mere äärde. Ka nende reis jäi ära. Ühendasime hoopis jõud ning käisime kompromissina saarekestel keset Põhjamerd, Ahvenamaal.

See oli üks ütlemata armas reis. See õige muumitrollide Soome, kivide, paadisildade, tuletornide, kaskede ja õunapuudega. Samas pole see muidugi päriselt Soome, sest seal elab valdavalt rootslaste kogukond ning kogu elu ja tegevus on ka rootsikeelne. (Etteruttavalt võib ka öelda, et sealsed noored, erinevalt muust Euroopast, rääkisid inglist kehvapoolselt, ka haridussüsteem olevat seal nende endi otsustada-korraldada.)

Mina lugesin ettevalmistavalt läbi Salmineni Katriina.  Jõuline, emotsionaalne ja kaunis – oli see alles raamat!* Suur Vend ja ta pruut võtsid ette tõsise muumifilmide retrospektiivi. Mõlemad ettevalmistused osutusid asjakohasteks. (Minu-sarja raamatu tõin küll raamatukogust, aga see oli kuidagi asjaarmastajalik ja jätsin suhteliselt alguses pooleli. Elu on liiga lühike, et lugeda raamatuid, mis ei kõneta.)

Alustasime sõitu öösel. Kui hakkasin autot parkima, selgus, et telefon oli jäänud koju padja kõrvale! Mis seal ikka. Reisigrupis olime (mina kaasa arvatud) ühed nooremad. Õhtuks jõudsime, olles sõitnud sel päeval auto, kiirlaeva, bussi ja praamiga, Brändöle. Mina sain oma esimese ujumisringi Põhjameres ning lastele praade tellides selgus, et elu Ahvenamaal on valusalt kallis. Aga mis seal ikka.

Järgmisel päeval olid kavas uhked kindlused, Bomarsund, millest järel küll varemed, kuid mille ümbrus oma kaldapealsete kiviste ja samblaste nõlvadega nägi välja nagu trollide elutuba ning Kastelholm. Sinna oli tehtud muuseum ning selle vibe sarnanes mõneti Rakvere ordulinnuse omaga. Lisaks oli seal kena vabaõhumuuseum meiupuu, veski, taluhoonete ja õunapuudega. Õunapuid, olgu öeldud, oli kogu saarestikus ning sealt tulevatki üle poole soomlaste õunasaagist. (Ilmselt oleks väga kaunis minna sinna õunapuude õitsemise ajal.)

Trollide elutoas. Bomarsund

Vasakul olev kribu on kohalikud “oliivid” – beebiõunad, mis on varakult ära nopitud ja marineeritud. Ehkki kogu degusteerimiseks pakutavat joodavat ei jaksanud meist keegi konsumeerida, pole ime, et kohe järgneb pilt “Õunapuu all pikutamas”…

Lõuna ajal oli meeleolukas veinitalu toodete degusteerimine.

Pärast kohalikus söögikohas Ahvenamaa kalasupp ja pannkook. Viimane sobis vaid Suurele Vennale, daamid meie seltskonnast tellisid veganvariandi ning meile toodi pallike sorbetti. Kalasupp poisile maitses, kuid see kuulus pannkook oli umbes nagu praetud puder ploomide ja vahukoorega…  Soomele iseloomulikult ei olnud võimalik veinitalu toodangut kohapealt kaasa osta. (Alkoholi müüakse teatavasti eraldi poodides.)

Teolt tabatud. Õunapuu all pikutamas otse vabaõhumuuseumi juures.

Meiupuu

Koduloomuuseum. Lihtsalt nunnu.

 

 

 

 

 

 

 

Õhtuks jõudsime pealinna Marienhamni. Sealne juugendlik puitarhitektuur meenutas Naanatali oma. Sealne õhtune jalutuskäik oli ka vist ainus kogu reisi jooksul, kus ma vihmavarju välja otsisin. Pubis tuli toitu oodata kaua, kuid õhkkond oli meeleolukas ja toit, kui see lõpuks saabus, ka väga maitsev.

Järgmisel hommikul tegime jalutuskäigu saarel ning käisime ka uhkel neljamastilisel Pommernil (mis muide paistis meie hotellitoa aknast) ja meremuuseumis. Viimane meenutas pisut Lennusadamat. Pärast jalutasime pisut kesklinnas. Kohalikus pizzerias õnnestus esimest korda saada kolme peale alla-viiekümnene arve. (Kuigi pärast, kui võtsime juurde cappuccinod, sai viiskümmend siiski ka sel korral ületatud – vähemalt oli tegu esimeste – ja ka viimaste – maitsvate kohvidega reisi vältel.)

Just selline nägi minu kujutluses välja Katriina vanem poeg Einar. Pildi leidsime meremuuseumist Mariehamnist.

Källskär

Viimane õhtu ja Kökar, paadisõiduga Källskärile. Viimane on tõesti koht, kuhu tasub sattuda! Seal oligi ehk reisi kõrghetk. Laienloks, kivid, ekstsentrilise paruni ehitatud karjalapärane majake, kus ta miksis kokku ahvenamaise vahemerepärasega – aias kasvamas nii viinamarjad kui metsmaasikad – , kaminasimsil Tove Jansoni maal, pisut eemal Jansoni enese väike suvepelgupaik. Mootorpaadiga Kökarile tagasi sõites ning kaneelisaiakesi ja kohvi nautides olime üsna üksmeelsed, et see oli reisi kõrghetk. Pärast kodus pilte vaadates märkasin, et mu poeg nägi neil välja nagu rõõmus multifilmitegelane.

Järgmisel hommikul veel viimane ujumisring Põhjameres, kahtlemata reisi parim hommikusöök, kohalik imearmas koduloomuuseum, frantsiskaanide klooster ja kirikuaed. Mulle meeldib sellises väikeses maasurunaias vaadata hauaplaatidelt nimesid. Perekonnanimed kordusid – ikka Eriksonid-Eklundid ja teised rootsipärased nimed. Oli ka – just naistel – venepäraseid eesnimesid – ilmselt märk eemalt toodud pruutidest.

Suurepärane koht hommikuujumiseks, kas pole?

Koju tagasisõit enam nii meeleolukas ei olnud, lihtsalt väsitav. Aga eks see käib reisimise juurde.

Kokkuvõtteks – Ahvenamaa on kaheldamatult üks erilisema loodusega kohti, kus ma käinud olen. Omal käel minnes tahaks ilmselt korralikku eeltööd, sest saari on ca 300, omavaheline ühendus on peamiselt praamitsi. Jalgrattureid nägime, kuid öeldi ka, et rattamarssruudid võivad olla pikemad, kuna osadel autoteedel ratastega sõita ei tohi… Toit on kallis ja kohv soomepäraselt kehv. Aga minna tasub kahtlemata, tuttavat soomepärast minimalistlikku disaini ja mustreid võib näha otse loodusest. (Tegelikult on muidugi viimane esimeste otsene allikas, aga esimene on lihtsalt tuttavam!) Sammaldunud kivikangruid ja paadisildu ja rootsipunaseid maju võib muidugi kirjeldada, aga see kõik jääb siiski maotuks. Oma silmaga tuleb ikka ära näha!

 

*Kusjuures minu arvates mitmel pool toodud võrdlus Kristiina Lauritsatütrega kõige täpsem ei tundunud, pigem tekksid seosed Gailiti, Mälgu ja T&Õ esimesega.

Mariehamni vaade. Väga Ahvenamaa.

Filipp ja teised poisid

Hiljuti sain ma esimest korda elus täita vanaemakohuseid. Nimelt pakuvad mu tütar ja ta peika hoiukodu soliidsele härrasmehele nimega Filipp. Filipp on häirimatu meelelaadi ja kõva häälega kõuts. Ning kuna hoiukodu püsiasukatel  oli paar päeva vaja eemal olla, sõitsingi mõned korrad rattaga teisele poole jõge, et Filippi toita, silitada ja menetleda liivakastis olevat.

Esimesel päeval tuli Filipp mulle küll headest kommetest lähtuvalt uksele vastu, kuid erilist huvi minu ega minuga suhtlemise vastu üles ei näidanud. Küll aga oli suhtlushuvi suurenenud järgmiseks päevaks. Päris hea hulk kõutsi hüppas mulle sellise hooga sülle ja lõi küüned kintsu, et sain korraliku sinika ning küünejäljed.

Õnneks lõppes sellega ka mu vanaemakarjäär, Kõrreke nautis küll edasi Pärnus Supelsakste küpsetisi, kunsti ja pillimängu, kuid peika tuli koju tagasi ning kinnitas, et saavad Filipiga kahekesi hakkama küll. (Muusikafestivali lõppkontserdile saime meiegi koduses õhkkonnas mustikakooki mugides kaasa elada –  laps saatis veebilingi.)

Väikevend suhtleb sõpradega, käis ühel päeval semudega Pokemone püüdmas ning teisel kutsusid klassiõed teda ujuma. (Tal on üldse väga agarad klassiõed.) Lisaks planeerib ta loovtööna arvuti kokkupanekut, mille juures on ka minul omad huvid mängus – ta lubas nimelt oma vana arvuti mulle.

Suur Vend saatis mitu oma head sõpra kaitseväkke, mängib taas jalgpalli (korvpall polnud ikkagi see!) ning on vist vaimu ülikooliõpinguteks valmis pannud. Lapsepõlv hakkab justkui otsa saama.

 

Filipp.

Kõik tegutsevad

Järeltulev põlvkond on olnud viimastel nädalatel ülitoimekas.

Väikevend osales malevas. Ta oli õnnelik juba sinna pääsedes, rääkimata päevast, kui ta tuli koju, tööleping näpu vahel. Kolmeteistaastane jäi rahule nii töö (muusikafestivali flaierite ja sündmuse enda kohta info jagamine), seltskonna kui ka toiduga. Õhtul ei pidanud arvuti sulgemist meelde tuletama, täitsa ise ütles sõpradele, et peab nüüd minema, kuna järgmisel päeval on tööpäev.

Siis edasi – mu kaks vanemat last teevad samuti tööd, poeg toimetab jalgrattal toitu ning tütar oli kohaliku teatri suveetendustel publikuteenindajana. Lisaks sellele said neist mõlemist kuu esimesel poolel ka üliõpilased. Ning vähe sellest, Kõrreke võtab hetkel veebi vahendusel tunde fagotikorüfeelt ning siirdub järgmisel nädalal Pärnusse kohaliku maestro suveakadeemiasse.

Ainult mina loen raamatuid ja maksan arveid, käin trennis ja raamatukogus, jalutamas ja seenel, ujumas ja turul. Vahepeal õnnestub teha autovabu päevi, siis sõidan rattaga või käin jala. Nii kohtub uskmatult paljude tuttavatega. Täna näiteks sõitsime hommikul tütre ja ta peikaga seenele, siis linna tagasi. Võtsin jalgratta, läksime sõbrannaga lõunale. Õhtul käisin veel trennis ning Mamma juures. Nagu näha, on kõigi päevad täis tihedat tegevust.

Lõpud. Kroonika

Kunagi ammu, mudilaseas, küsiti mu kahelt vanemalt lapselt, kas nad on kaksikud.

Kahe eest võttis sõna (nagu ikka) Kõrreke: Mitte päris, aga peaaegu.

See meenus mulle tänavu juuni viimasel ja juuli esimesel päeval, kui nad lõpetasid kahepeale kolm kooli. Esmalt lõpetas Kõrreke pillimängukutsekooli. Aktusele oli luba tulla kolmel inimesel, ning kvalifitseerusid lapsevanemad ning Mamma, sama kooli vilistlane aastast 1961. Aktusel mängiti pilli, peeti kõnesid ja jagati tunnistusi. Minul tulid korraliku lapsevanemana ka pisarad. Pärast sai vastastikku lilli anda ja õnne soovida. Kõrreke kinkis oma erialaõpetajale suislepapuu. Üks õpetajatele mõeldud lillekimp jäi üle ning tütar ütles, et võtku ma see endale – selle eest, et ma ta kunagi muusikakooli panin.

Mamma meenutas oma lõpukatust – lõpetajaid oli siis palju, eriti igasuguseid koorijuhte, ning kõik ei saanudki esineda. Suurem osa lõpetajaist oli ka üldained sealsamas teinud, nii et saanud korraga nii keskhariduse kui kutse. Mitte nii nagu tänapäeval, ütles ta teatud imestuse ja laituse kombinatsioonis. (Olgu öeldud, et Mamma ise lõpetas keskkooli tegelikult eraldi.)

Järgmisel päeval lõpetasid meie peaaegu-kaksikud ühel päeval gümnaasiumid. Erinevad gümnaasiumid, kuid aktused olid täpselt samal ajal… Kõrrekese omale tohtis kaasa võtta kaks vanemat, Suure Venna oma sai veebist vaadata. Kõrrekese aktus oli kooli mainele kohane – kõik sujus kui õlitatult, kõned olid vaimukad ja originaalsed ning lõpetajad laitmatult riides. Kui etiketti rikutigi, siis nii kõvasti üle võlli, et selles oli vaieldamatut stiili. Kõrreke sai tunnistusele lisaks kiituskirjad muusikas ja ajaloos. Ning tütrekese kleit oli pikk seitsmekümnedatest pärit vintage, mille mina kunagi rekvireerisin Mammalt ning Kõrreke minult. Kaheldamatult kandis mu tütar selle uhkelt välja. (Ainsaks kuluks jäid sukad ja kleidiga sobiv küünelakk.)

Samal ajal lõpetas siis kooli ka Suur Vend, kuigi aktust vaatasime hiljem koos arvutist. Nemad olid oma koolimajas, kõnedes oli mõnevõrra inside-huumorit ning vaieldamatult soojust ja siirust (kuigi võib olla mitte nii kole palju originaalsust). Minu poeg sai tunnistusega ühes tänukirja kooris laulmise, kooli esindamise eest spordivõistlustel ning juubelietenduses osalemise eest. Lõpetajate rõivastus oli seinast seina, kuid Suure Vend oli (möödunud sügisel sugulase pulmadeks soetatud) ülikonna ning kikilipsuga (minu möödunudsuvine reisikingitus Maltalt) igati šikk. Kingad olid samad, millega lõpetas põhikooli.  (Nii et uute rõivaste kulu oli meil minimaalne, ostsin ainult ülikonnaga sobivad sokid.) Kui olin enne küsinud Suurelt Vennalt, missugused lilled talle meeldivad, siis teadis ta küll kohe öelda, et ta pruudile meeldivad päevalilled (loomulikult ta sai selle!), kuid ise ei osanudki hoobilt midagi öelda. Lõpuks tegi tõsise näo ning arvas, et äkki rohelised lilled. Ning imekombel oligi lillepoes rohelisi hortensiaid! Soovidel on teatavasti kalduvus tõeks saada.

Väikevend, kes oli viimase mõne kuuga kõigist senistest riietest välja kasvanud, sai ilmselt kõige rohkem uusi riideid, sest tema selgamineva viisaka riietuse ja jalanõude tagavara oli tõesti olematu.

Crepis – lapsed ise valisid koha – olid kohal ka vanaemad ja Kõrrekese peika. (Suure Venna pruut, kes samuti kooli lõpetas, oli oma perega.) Tõsteti klaase lõpetajate terviseks ning räägiti minevikust (näiteks kaljamüügist kaheksakümnendatel) ja tulevikust (näiteks soovitab Vanaema Surel Vennal tingimata õppida maastikuarhitektuuri). Gustav Adolfi juures tegime erinevates koosseisudes pilte.

Tore oli see, et lapsed siiski said oma aktused pidulike riiete, kõnede ja kõige muuga. Hoopis teine tunne sisseastumisega tegelema hakata. Sest nagu teada – ankruketi lõpp on laulu algus.

 

Õndsatel aegadel enne ja pärast puhkuse algust

Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.

Aga see kõik on juba puhkus.

Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.

Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.

Koolilõppudest – tänavu olid  igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.

Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!

Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.

Õnnis suvine aeg, kas pole?

 

*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.