Riietusküsimus ja muud toimetused

Eelmine nädal oli võrdlemisi sündmusterohke.

Osalesin erinevates rollides lastevanemate koosolekul. Sel puhul panin lõpuks ennast isegi korralikult riidesse – mul oli üks seni kandmata kena roheline kleit.  (Kuigi ripsmete värvimise unustasin ära, nagu ikka).  Koosolekul, kus osalesin lapsevanemana, tõdesin et meie poiss pole ainus, kellele ei meeldi tantsutund. (Ja märkust keeldub valimast partnerit pole me veel saanudki!)

Samal päeval oli minu hea kolleeg, Väikevenna õpetaja, jätnud mulle lauale kirja: Väikevend palunud edasi öelda, et läheb peale kooli poodi ja ostab endale sealt ühed head püksid. 

Veensin püksiostjat ootama nädalavahetuseni. Pükse peab ikka proovima, ja parem ju, kui mina ka olen.

Järgmisel päeval panin jälle sama rohelise kleidi. Sest koosolekutelt jõudsin koju väsinuna, kleit jäi kappi panemata ning nii see siis läks.

Pärast selgus, et väga hea, et läks, kuna Väikevennaga läksime koolist otse EMOsse – rahvastepallis saadud sõrmevigastus.

EMOs oli inimesi vähe, kuid oodata tuli ikka kaua. Kui nad teaksid, kui valus mul on, kutsuksid nad mu sisse, arvas Väikevend. Noh, lõpuks kutsutigi. Luu oli terve, kuid sõrmele – parema käe keskmisele – pandi siiski fiksaator. Väga piinlik oli arstile keskmist sõrme näidata, leidis Väikevend.

Kurbade asjade kõrval – trenn ja kehaline jäävad nüüd ära – oli ka rõõmus hetk – Väikevend ei saa ka tantsutunnis osaleda! Ma kukun seal kogu aeg ja see on väga ohtlik! Olgu siis nii.

Koju jõudes ei kulunudki kaua aega, kui asutasime end Kõrrekesega kohaliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile minema. Nii et hea, et kleit juba seljas oli (kuigi ripsmed jõudsin ära värvida.) Olin piletite ostmisega jäänud hilja peale, ja nii olid meil rõdul enam-vähem kuuldemängu-kohad. Kõrreke nägi siiski dirigenti ning mina ühte tšellot ja ühte koorilauljat. Mamma ei soovinud seekord tulla ning parem oligi. Sest ühe koha peal hakkas rahvas osade vahel plaksutama ning Mamma tervis pole viimasel ajal kiita. Muidu oli kontsert meeleolukas, Puccini ja Tubina muusika oli kena kuulata. Väga erilisi emotsioone siiski ei tekkinud, kuigi laenatud koorid – teatri oma koor on ju teatavasti Shanghais – kõlasid täitsa pole-viga.

Laupäeval käisin seenel ja pohlal. Seejuures õnnestus pohli korjates kaotada ära oma seenenuga. Kõige tõhusamaks asenduseks osutus SEBi koodikaart. (Huvitav, kui nad paroolikaardid ära kaotavad, kas siis peab inimene hakkama isikutunnistusega seeni korjama?) Ilm on küll vilets, kuid minu metsas olles paistis isegi päike.

Veel nägin laupäeval müügil võid ja ostsin kohe igaks juhuks ühe paki. (Hiljem mõtlesin, et äkki oleks võinud rohkem võtta.) Kaheksakümnedate lapsepõlv tuli meelde.

Pühapäeval läksime poistega poodi riideid ostma. Suur Vend oli nüüd hoolega gümnaasiumis silmad lahti hoidnud (et mida kantakse) ning valis välja mõned hilbud ja jalanõud. Nagu ikka, ühevärvilised, pretensioonitud ja igavad. Väikevend sai omale kõige muu kõrval ka ühed head püksid. (Temale meeldivad ka värvid ja mustrid.) Aga kui Väikevend tahtis koolis käimiseks dresse, tegi Suur Vend talle asja selgeks. (Ilmselgelt on ta võrreldes emaga moeküsimuses autoriteet.) Kui jõudsime kassa juurde, küsisin Suurelt Vennalt, kas tal sokke pole vaja.

Tegelikult vist on, aga las midagi jääb papsile ka.

Väikevend ootab oma sünnipäeva, mis on juba ülehomme. Sünnipäevasooviks on Rubiku kuubik. (Ja leppisime kokku, et sünnipäeva hommikul saab ta oma head püksid ka jalga panna.)

PS! Huvitav, kas selline ongi riietumisblogi? Või käib see kuidagi teistmoodi?

Advertisements

Argipäevased lood

Kooliaasta on hoogsalt alanud ja nagu ilmselt kõigis peredes on suvine elurütm pea peale pööratud – magama tuleb minna varakult, ja ka äratuskell heliseb alati liiga vara. Ründavad vastikud väikesed viirused – ikka see nädala sündroom. Õhtud on juba pimedad ja kassidki tulevad enamasti aegsasti tuppa.

Poistel on mõlemal palju koolimuljeid. Väikevennal sellepärast, et on palju uusi õpetajaid ja isegi mõned õppeained ning Suur Vend on teadagi nüüd juba pea kaks nädalat gümnaasiumipoiss.

Väikevennale meeldib väga ajalugu ja ka ajalooõpetaja. Esimesel tunnil paluti neil nimetada ajaloolisi isikuid ning Väikevend pakkus välja Aleksander Suure ja Mozarti. Täna joonistasid nad oma elu ajatelge. Samuti meeldib talle väga emakeeleõpetaja. Viimati kirjutati seal näiteks uudis tuletõrjeõppusest. (Koolis oli just toimunud tuletõrjeõppus.) Eile oli koolis viiendike pidu ja nagu ma aru sain, pidutsenud Väikevend mehiselt. Senise lemmikklassiõde talle enam ei meeldi (ta viimasel ajal kiusab poisse!) aga endise sümpaatia tarmukas pinginaaber, kelle käest ta saanud tutijama peale koguni kallistada, tundub järjest enam meeldivat.

Mis on tutijama? Kohe selgitan! Sain ükspäev viimase tunni ajal sellise sõnumi jo emme me kogemata K-ga tõmbasime L-l mingi E-s t ostetud asja mis maksis 6 € katki mina annan 3 € ja K  3€.   Selgus, et neiul oli olnud koolikoti küljes roosa tutt, mida poisid siis näppima hakkasid. No eks me siis läksime ja ostsime kohe peale kooli roosa tuti asemele ning see võetudki kallistusega vastu.  Ning õhtusel peol olidki L ja Väikevend olnud üsna lahutamatud. Eks ta ole.

Väikevennal on nohu. Trennid pole vahele jäänud, aga kui poodi minnes küsisin, kas kellelgi on soove, palus ta taskurätte juurde osta.

Suurel Vennal küll nii dramaatilisi läbielamisi pole. Kool on jätnud hea mulje. On palju noori õpetajaid ja mõnus koolimaja. Muutunud on ka – vähemalt esimeste päevade järgi – õpifilosoofia. Teda on korduvalt nähtud koduseid ülesandeid tegemas. Lisaks osales koorikatsetel, kus saanud kiita oma ilusa bassi eest. Seda hoolimata külmetusest ja kehvast enesetundest. (Tema poesoov oli gripitee.) Trennid pole temalgi vahele jäänud, kuid õhtul telekast jalkat vaadates rüüpab gripiteed ja nuuskab meeleolukalt.

Ka Väikevend on eas, kus kvalifitseerutakse koos vennaga esimest poolaega ära vaatama.

Kõrrekese tegemistest kostab märksõnu nagu näiteks sissejuhatus dirigeerimisse, lähen/jään harjutama, ülevaade kommipoe sooduspakkumistest ning last but not least – muusikakooli kohvikusse on eraldi ilmunud veganmenüü. Nii et mängib pilli ja sööb. Ma usun, et käib vist millalgi ka päriskoolis.

Mina tahaksin enamasti  isegi esimese poolaja ajal ammu magada. Kuigi, kui me eelmisel nädalal käisime koos tütre ja tema peikaga kohaliku teatrifestivali tund enne südaööd alanud etendusel, vaatasime selle ära ja jõudsime umbes kell 2 koju – siis pärast seda on ülejäänud ööd olnud puhas puhkus. (Piletid ostsin suvel, kui mõte osta hilisõhtused teatripiletid ei tundunud üldse imelik.) Vaatasime NOlaste Pööriööd, mis isegi videolinstallatsioonina oli kordades parem juunis nähtud Linnateatri Suveööst. Esimest söandan soovitada!

Aga eks see argipäeva-elu kestab samas rütmis uue suveni välja. Ja nii ongi, et kui tahad kuhugi pisut eraelu mahutada, siis selleks on kas nädalavahetused või uneaeg. Laupäeval käisin metsas, korjasin puravikke ja riisikaid ja kukeseeni ning see oli puhas õndsus. (Mamma marineeris seened ära.)

Uued ja vanad algused

Hakkaski siis pihta! Kõigil ja ühekorraga.

Väikevennal viiendat, Suurel Vennal kümnendat, Kõrrekesel üheteistkümnendat aastat. Minul – noh – ütleme, et nii paarikümnendat ja peale arv korda.

Kõik lapsed viisid oma õpetajatele lilli. See tegi mulle head meelt.  Nii et eelmisel nädalal kusagilt uudistest silma jäänud pealkiri sellest, et lillede kinkimine pole enam moes, osutus isiklikus praktikas valeks. Ka minu kodused vaasid on pungil täis gladioole, roose, astreid ja krüsanteeme. (Söögilauale ei tahtnud isegi pannkoogid kõigi nende vaaside kõrvale  ära mahtuda.)

Mõned asjad on endised. Näiteks võtame Kõrrekese, kes ei suuda lihtsalt ühe kooliga piirduda ja käib siis teist aastat kahes koolis korraga. Lisaks komplekteeris ta endale koheselt ka hunniku kohustuslikku kirjandust (Molière ja Puškin olid kodus olemas).

Väikevennal on mõned asjad samad.  Kool, ja siis saksa keele õpetaja. Kõik ülejäänud õpetajad on uued. Nad meeldivad Väikevennale väga. Eriti õpetaja, kes rääkis neile esimesel tunnil, et ta armastab väga jäätist. Ja klassijuhataja muidugi ka. Ja siis veel uus emakeeleõpetaja, kes palus neil kirja panna põhjendusi, miks on kasulik raamatuid lugeda. (Kirjutasin, et raamatute lugemine teeb intelligentseks ja annab sõnavara ja kolmandat põhjust ma enam ei mäleta.) Ja senise kolme koolipäeva jooksul on ainult üks kord ära kadunud rahakott (tuli välja uuest pinalist, mis on tõesti nii mahukas, et igaühel võib sinna rahakott ära kaduda) ja ühel teisel päeval ununenud rahakott koju (kuna olin vaevu hoovist välja sõitnud, kui igaks juhuks küsisin, lippas ta sellele kohe järele).

Kõige rohkem uusi muljeid on loomulikult Suurel Vennal. Uus kooli, uued klassikaaslased (kaheksa klassivenda ja kakskümmend seitse klassiõde), uued õpetajad. Esimeseks valikaineks võttis ta vene keele, mida õpetab meie naabriproua. Kõige tähelepanuväärsem kümnenda klassi juures on see, et Suurt Venda on nähtud esimesel koolinädalal (!) õppimas. (Kohustuslikust uuema kirjanduse valikust oli meil olemas ainult Hargla.)

On alanud uus kooliaasta. Varase ärkamise, korralikult riidessepanemise, asjade mahaunustamise, kohustusliku kirjanduse ja igaõhtuse ja igipõlise kuidas-sul-täna-koolis läks-küsimusega.

 

Minu suvi

Kui nüüd mõelda kokkuvõtvalt, mis oli läinud suvele kõige tüüpilisem, siis tuleb tõdeda, et põhiliselt lasin kasse uksest ning aknast sisse ja välja. Kuki kui noorem ja krapsakam eelistab akent, mis ilusate ilmadega on enamasti lahti. Sel suvel ei olnud eriti ilusad ilmad. Nurr eelistab ust.

Aga veel? Olen lugenud raamatatuid. Mõned neist on olnud päris toredad, aga mitte midagi väga erilist.

Olime suve algul Kõrrekese ja Väikevennaga Pärnus. Ilmad olid kehvad ja toidud head.

Silitasime avatud talude päeval lehmi, lambaid ja ühte madu ja Väikevend vist ka ninakaru ja nutriat. Kõrreke alustas lambakasvatustalust ostetud villast kinnaste kudumist.

Käisime Kõrrekesega oma Valgevene-reisil, mis oli meeleolukas ja mõtlemapanev.

Oleme käinud täpselt üks kord looduslikus veekogus ujumas – siinsamas Emajões – no ja Kõrreke käis vist ka Räpinas.

Olen käinud seenel. Tore on, et Kõrreke oma peikaga on mõned korrad kaasas käinud ning viimasel valmis ka maal Hommik seenemetsas. KP meeldib väga ka ülejäänud perekonnale, eriti Väikevennale. Ta võttis pikalt hoogu, enne kui julges küsida: mis on teie kõige kallim maal? Mina olen saanud selgeks, et KP-le  võib pakkuda pannkooki ja seenekastet, kuid mitte lihapalle ega mustikakooki.

Aga söömise mõttes on meil siin kõik erivajadustega. Ja tegelikult ma tunnen, et see igapäevane kokkamine sellise pirtsakavõitu klientuuriga on pisut kurnav. (Ainus asi, mida söövad absoluutselt kõik, ongi vist pannkook.) Nii et söömise mõttes on kooli algus kergendus. Söögirahad on mul makstud ja õhtuti on legaalne supermarketist karbiga salatit tuua.

August on suve siiski pisut rehabiliteerinud – mõningad suvised tegevused nagu pesu õues kuivatamine ja rattaga sõitmine on osutunud siiski võimalikuks. Olen küpsetanud mõned õuna- ja mõned mustikakoogid. Oleme Väikevennaga vaadanud vanu Kättemaksukontori osasid ja südamest naernud.

Ja noh, ilmselt mingil määral siiski ka kooliks valmistunud. Väikevend sai uue pinali ja uued spordiriided. Viimaste üle oli ta eriti rõõmus – eks ta ole oma elus vist sageli venna vanadega läbi ajanud… Ja isegi Suur Vend, kes läheb kooli nüüd juba kümnendat korda ning sellest vist kaheksa viimast aastat on ta koolitarvete kohta ühmanud umbes nagu eks sa ise vaata või vahet pole, küsis, kas ta võiks saada uue pinali. (Ta sai selle.) Kõrreke tegi lokid pähe ning on oma pillimängukooliga juba algust teinud.

Ka mina käin tööl juba kaks nädalat. Olen osalenud koolitustel, koristanud klassi ja teinud valmis töökavad. Täna nägin ma juba mõnda õpilast ka.

Aga põhiliselt, nagu öeldud, oleme me kasse sisse ja välja lasknud. Uksest ja aknast.

Suved on ikka mõnusad, isegi kui midagi erilist ei tee.

Ettevaatust, reisikiri! XI

Kuidas see täpselt nõnda läks, et me nädal tagasi Kõrrekesega end Valgevenesse suunduvat avastasime, kes seda täpselt mäletab. Võib olla sai kaalukeeleks programmis olev Marc Chagalli sünnikodu, ilmselt mahutatavus Kõrrekese pillilaagrite vahele ja kindlasti odavus.

Vitebsk – Marc ja Efrosiinia

Igal juhul jõudsime me möödunud reede hilisõhtul Vitebskisse, uhkesse ja peaaegu tühja hotelli, kus, nagu ka suures osas ülejäänud linnas, polnud tol hetkel sooja vett. See-eest oli aknast vaade Dvinaaks muutunud Daugava jõele ning võimalus roosade sammastega restoranis kõrvulukustava muusika saatel õhtust teed/õlut rüübata.

Hommik tervitas meid vihmase ilma ning unustamatu hommikusöögiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sai veel teed või kohvi. Vett ega mahla ei saanud, sest baar polnud avatud.

 

Chagalli muuseum oli kitsuke ja sõbralik. Olin bussis ennist lugenud eestikeelset raamatut, mis oli mõnus segu klatšist ja kunstiajaloost (autor tundis Chagalli-aegseid Pariisis ja Vitebskis tegutsenud kunstnikke umbes samavõrd kui pr Saagim praegust kohalikku seltskonnaelu).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chagalli sünnimaja. Või täpsemalt maja, kus ta kasvas. Sündis ta dramaatiliselt – linnas möllas parasjagu tulekahju ning tulevane maalikunstnik sündis surnult. Torkimise peale ärganud siiski ellu.

Peale linnaekskursiooni läksime vabal pealelõunal Kõrrekesega ka kohalikku kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis oli 37 saali. Iga saali juurde kuulus tädi. Lisaks tädid kassas ja siis veel üks, kes meid ukselt kassasse juhatas.  Meid huvitas Pen, Chagalli õpetaja. Kassatädi müüs meile piletid Peni saali ja lisaks valis veel välja kolm saali, missuguse põhimõtte järgi ta seda tegi, me päris hästi ei taibanud. Iga saali kõrval, nagu öeldud, oli tädi, kes kõliseva võtmekimbuga ukse lahti keeras ja siis selgitusi jagas. (Missugune teenus!) Pen on suurepärane portretist ja meeleolude looja. Äärmiselt nauditav. Ülejäänud saalidest ühes oli mingi kummaline valik pühapilte, ristpistes tikandeid ja natüürmorte, järgmises oli üks päris nauditav kaasaegne kunstnik ja viimases Püha Efrosiinia. Püha Efrosiinia juurde kuuluv tädi oli eriti põhjalik. Tiris meid kättpidi eksponaatide juurde tagasi (kui me tema arvates liiga pinnapealselt nendega tutvusime), jagas suure pühendumuse ja põhjalikkusega selgitusi ning lõpuks soovis meid kindlakäeliselt istuma suruda, et me vaataksime ära ka filmi. Meil polnud vähimatki kavatsust seda teha. Selle peale tädi solvus, pööras meile selja ning trummeldas sõrmedega nördinult akanalaual. (Aga Polotski Efrosiiniast me siiski pääsesime!)

Minsk – puhas, pompöösne ja sõbralik

Minsk oli hoopis teistsugune linn. Eks inimene näeb seda, mida talle näidatakse ja Minski puhul oli seda näidata tahtmist päris palju. Juba linna sissesõidul – Minskisse viivate maanteede ääres ei tohi kasvatada näites kartulit. (Ei näe piisavalt esinduslik välja.) Majad on suured, kõik need meie -mäed on Minski kõrval poisikesed. Muidugi, kui sa bussist välja tuled ning eriti pärast seda, kui sa oled korduvalt läbi kesklinna erinevate parkide jalutanud ning märganud puhtust, sõbralikkust, tänavapilti täis väga ilusaid noori inimesi – muutub linn ka ise kõledast järjest sõbralikumaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minsk. Tagaplaanil tsirkus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Noored ja ilusad minskilased.

Kohalikus vabaõhumuuseumis oli minu jaoks vähe ehedust, kuid see eest ülimaitsev kohalik mõdu ning armsad kitsed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga praktiline ese valgevene traditsioonilises majapidamises – kui ema toimetas, fikseeris kepi, tõstis mudilase aasa sisse ning viimane muudkui müttas ringiratast.

Rahvusõhtu kohaliku mesiniku juures, natuke maad Minskist välja sõita, oli minu jaoks kõrghetk. Juba mesinik Vassili ise oli vaatamisväärsus, toidud olid maitsvad ja kohalik ühe-pere-folkansambel üllatas nii oma kõrge taseme kui ka kaasahaaramisvõime poolest. Isegi mina, kes ma kunagi ei tantsi, avastasin end ühel hetkel krakovjakki vihtumas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mesinik Vassili sokuga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalik pereansambel, kelle jaoks mitmete eri pillide valdamine ega mitmehäälne laul polnud mingi probleem. Erit köitis minu ja Kõrrekese tähelepanu perepoeg, kes sarnanes mitmes mõttes väga Suure Vennaga. (On vist asjatu loota, et ta oma õde (vasakult esimene)  ei kiusa?

Kloostris käisime ka. Nagu õigeusu pühakojad ikka, on nad meelõhnalised (vahaküünlad!) ja pühapilte täis. Elizaveta klooster on tähelepanuväärne seetõttu, et tekkis alles sel aastal, kui Kõrreke sündis. Mu laps polnud kunagi varem üheski nunnakloostris käinud ja seetõttu oli see tema jaoks väga elamuslik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Miri kindluses hälbisime pisut ettnähtud programmist ning jalutasime kindluse galeriil, ronisime tornidesse ja vaatasime ümbrust. Lõpetasime oivaliste drannikutega kohalikus söögikohas.

IMG_1435

Vaade Miri kindlusele. Ootame drannikuid

Noh, ega väga palju rohkem ei jõudnudki. Õhtul jalutasime Minskis läbi kolme suure pargi vaateratta juurde – aga see vihmaga ei tööta. Jalutuskäik ise oli tore ja vihm läks ka varsti üle. Ka kassimuuseumi olemasolust saime kahjuks teada alles päris õhtul. Kõigi nende jalutuskäikudega oli linn kuidagi omaseks saanud.

Kaasa ostsime mõdu, küpsiseid ja kommi. Paljud maitsed  – näiteks jäätis, aga ka muud maiustused – tulid lapsepõlvest väga tuttavad ette.

Tutvusime pisut valgevene keele eripäradega – kuigi vene keelega seal probleeme loomulikult pole, hotellides võidakse rääkida ka inglise keeles ja nii hotellis kui ka turul kommi ostes üllatati meid eestikeelse paluniga.

Kõrreke sai reisi lõpuks selgeks vene keeles tee tellimise kohvikus. (Laps oskas küll ennegi igasuguseid keerulisi sõnu, näiteks достопримечательность, aga nüüd sai tee tellimise ka selgeks.) Nägi oma elu esimest Puškini monumenti. (Kui ma talle ka Gorki oma näitasin, küsis ta – kuidas sa nad kõik ära tunned?)

Me nägime seda, mida meile näidati. See oli väga puhas – kindlasti kõige puhtam koht, kus mina olen käinud. Eesti turistile on Valgevene kindlasti odav. (Viimasel õhtul peenes jaapani restoranis – tellisime ka magustoitu –  oli arve kahele inimesele 14 rubla.) Minsk oli kahtlemata pompöösne, suured kõrged ühetaolised majad, suured pargid, suurejoonelised monumendid, nägime ka Leninit ja punalippu. Punalipu juures oleva obeliski treppidel õppisid Valgevene noored parasjagu rulaga trikke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Reisi eesmärk – võimalikult palju eksootikat vähese raha eest – sai kindlasti täidetud. Kapis on mett ja kommi ja loodan, et siia sai kirja kõik oluline inimestest, kitsedest, ehitistest ja meelõhnast.

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.