1.61 meetrit daamini ja teistest kaunitest kunstidest

Ma ei tea täpselt, missugune peaks olema daami käekoti sisu, kuid fakt, et kriiti sealt igal juhul ei leia. Mina täna leidsin kena jupi. Nii et daam ma ilmselt pole.

Aga muidu püüan küll. Tööl käia ja lapsi kantseldada ja kassile õigel ajal lestarohtu anda.

Nii minu ja Väikevenna koolil kui ka Suure Venna omal oli sel nädalal aastapäev. Me jäime enda omaga rahule, erinevalt Suurest Vennast. Tal oli esimene esinemine uue kooli kooriga. Ma ei tea, kui vanas koolis oleks koor nii kõlanud, oleks A /segakoori dirigent/ meid lihtsalt tundidest ära võtnud ja proovi teinud. Ja bassiühmas, tead, nad ei oska korralikult lauldagi… (Ilmselt ongi viga lihtsalt taustsüsteemis.)

Väikevend on omakorda endiselt rahulolematu tantsutundidega. Mõtlesin, et teen ta tuju paremaks ja kui koos poes olime, panin ette, et võin uued tantsusussid osta.

Ei! karjatas Väikevend. Keegi ei kanna neid enam, see oleks jube. Ainult K.

Ega te ometi tema üle naera, uurisin ettevaatlikult.

Ei, me tunneme talle kaasa, sõnas Väikevend.

Uutest tantsusussidest ta pääses. (See tegi ehk lõpuks siiski ka tuju pisut paremaks.)

Mina pidin täna minema Kõrrkesega toredale kontserdile. Ma käisingi toredal kontserdil, ainult Mammaga, kuna Kõrreke hankis endale tänaseks esinemise. Niisiis võtsin kaasa Mamma, kes, nagu selgus, hindab esisaksofonist LS-t väga kõrgelt. Pärast tänast, täiesti uskumatut kontserti, hindan mina ka. Pea seitsekümmend aastat vana ja endiselt kõrgvormis.

Ja Mamma. Saage aru, ta ei plaksutanud mitte osade vahel, vaid suisa keset pala, täiesti spontaanselt. (Mamma puhul oleks võinud sama hästi oodata, et ta hakkab näppu viskama.)

Väga vaimukad ja filgraansed tõlgendused, eriti Kapi Mõõkade tagumisest.

Kontserdi publikust enamuse moodustasid, nagu Mamma ühtepuhku nentis – näed, see ka kodust välja tulnud! –  stiilis vanainimesed. Kõik olid pidulikult riides. Ka Mammal olid kaelas merevaigust pärlid. Mina kahjuks ka seekord daamiks ei kvalifitseerunud, kuna unustasin oma kingakoti koju.

Koju minnes andsin lubaduse nädalavahetusel Mammaga surnuaiale lehti riisuma minna.

Advertisements

Kuidas seekord kõik ära kulus

Tänavuse sügisvaheaja alguses oli Kõrrekese konkurss, ja siis läks Mamma haiglasse.

Seejärel käisin mitmel päeval erinevatel tööga seotud koolitustel ja muidu üritustel.

Nende vahepeal jõudsin käia ise perearsti juures (kes nõutuna avas neitsilikult tühja lahtri tehtud uuringutest ning küsis, kas ma ei taha mõnele uuringule minna – ma väga ei tahtnud.)

Seejärel viisime Väikevennaga kassid loomaarsti juurde. Patsiendid olid samuti hea tervise juures, kuigi Kuki sai omale vaktsiini ja lestarohu. Ka Nurr sai lestarohu, profülaktika mõttes. Kuki käitus väärikalt ja rahulikult, ainult lahtine karv näitas, et tegelikult oli ta ikka närviline küll. Nurr kaebas lakkamatult kogu tee, arsti juures ja tagasiteel (kuigi süst tehti hoopis Kukile.)

Väikevennaga käisime silmaarsti juures ning Väikevend saab omale tugevamad prillid.

Töö-juurega sõitsime pealinna teatrisse ka. Etenduse tegevus toimus lastevanemate koosoleku formaadis, oli rohkesti äratundmist. Suurepärane lavastus, julgen soovitada. (Isiklikku laadi kõrvalepõikena meenus, kuidas me kunagi ammu, laste-eelsel ajal käisime härraga vaatamas Undi Suveööd ja MA ja ER mängisid siis Helenat-Hermiat. Nüüd olid nad  närtsinud olekuga üksikema ja menopausieas õpetajanna rollides.) Häbi tunnistada, see oli minu esimene VATi-kogemus. Lisaks käisime pealinnas olles peenes kohas söömas ning sõbrannaga tarbekunstimuuseumis.  Muuseumis kaunist disaini imetledes sain kõne Mammalt, kes soovis, et ma ostaksin arstile konjaki.

Reedel sain Mamma haiglast kätte. (Konjak oli olemas. Mammaga ei saa sellistes küsimustes vaielda.) Ta oli ootamatult kõbus. Kass Saba oli Mammaga kohtudes rõõmus. Viisin Mammale ka lugemiseks Astrid Lindgreni elulooraamatu.

Õhtul käisime Väikevennaga kinos, vaatasime Lumeinimese poega. Ei olnud kõige hullem. Me polnudki ammu Väikevennaga niimoodi kahekesi kinos käinud, ta läheb sagedamini ise sõpradega.

Muidu oli kõik nagu ikka. Poisid mängisid virtuaalset ja pärisjalgpalli, Kõrreke käis pilli harjutamas ja peika juures, Kõrreke ja Suur Vend toitsid Mamma kassi, kui ma kodus olin, tegin süüa. Kassid otsivad soojemad kohti inimeste ja radiaatorite läheduses. Ootamatu hetk saabus tänasel õhtul, kui terve pere sõi sama sööki (munavõileivad ja puuviljasalat vahukoorega).

Raha kulus palju ja vaheaeg lõppes liiga ruttu. Täna ärgitasin Väikevenda tunniplaani kirjutama ja Suur Vend tuli minu juurde vene keele asjus. Niimoodi ta siis otsa saigi.

Elust oktoobri keskpaiku

Oktoober teeb kuidagi tundeliseks. Ilm varieerub imeilusast päikesepaistest tinahalliks keset päeva, pisarad tulevad kergesti ning kassid poevad kaissu – kui viimased just käpaulatusest mõnd radiaatorit ei leia.

Mina olen käinud viimase nädala jooksul vist kolmel kontserdil, lastevanemate koosolekul,  seenel ja valimas. Lisaks tavalisele kodusele-töisele elule.

Kontsertitele ma kuidagi sattun. Noh, virtuoosid olid muidugi omaette teema. Seda enam, et nad pidid mängima Nino Rotat, keda ju kuigi sageli ei mängita. Samas kohapeal jättis Rota mu pisut külmaks, kuid Mozarti mängisid nad vastupandamatult ning lisaloona mängitud (ühena paljudest) Rääts oli väga tore üllatus. Kogu orkestris polnud muide ainsatki naist.

Pühapäeval käisin kuulamas Kõrrekest, üks kohalik koor oli palunud teda fagotisoolosid mängima. Koorid olid ka toredad ning kõlasid kirikus väga hästi. Nägin mitmeid endisi õpilasi laulmas. Kõrrekesele oli ka ta peika tulnud kaasa elama. Oli tore ning pisut ootamatu muusikaline elamus.

Lapsed toimetavad muidu suhteliselt iseseisvast, mina näen vist rohkem nende musta pesu kui neid endid. (Õnneks otseses, mitte ülekantud tähenduses.) Poistel on jalgpall, Kõrrekesel peigmees ja muusika. Kuigi ka Suur Vend peab olema ettevaatlik, kuna just viimati oli ta kutsutud klassiõe ööbimisega sünnipäevale. (Ei, ikka teisi oli ka kutsutud peale Suure Venna, ma igaks juhuks täpsustan.) Klassiõde oli siis täitsa uus, sellesügisene.

Kas on tore tüdruk, küsisin.  Jaa, vastas Suur Vend. Järgmisel hommikul jõudis ta koju alles lõunaks, kuna oli käinud ühe teise klassiõega – samuti täiesti uue, sellesügisesega – pärast Mäkis. Kas on tore tüdruk, küsisin. Jaa, vastas Suur Vend. Nii see läheb, kui klassis on iga poisi kohta kolm tüdrukut…

Valimas käisime ka. Mina, Kõrreke, Suur Vend ning isegi härra, kes oli seks puhuks – ja ka üksiti virtuoosideks – kohale sõitnud. Mina, Kõrreke ja Suur Vend valimisme kõik ühte erakonda, mina ja SV isegi sama kandidaati. See on väga kummaline, kuna ma ei tee ju kodus mingit valimispropagandat. (Suure Venna valmisjärgne mure oli, ega ta oma suurepärasest bioloogiaõpetajast nüüd ilma ei jää.)

Õhtul viisin peale teatud kõhklusi ka Mamma ikka valima. Mis sest, et kui ma ta möödunud kord Riigikogu valimistele viisin, jäin ma pärast ikka tõsiselt juurdlema, kas see nii õige tegu oligi, kui olin kuulnud, keda ta valis. Aga mis seal ikka. Demokraatia on demokraatia.

September: seenepildid, tükk toorest liha ja pitsboolero

Ma küll ei mõista, kuidas see võimalik on, kuid täna, teate, lõppeb september otsa.

Septembris jõudsime me alustada ja jätkata kooliteed. Ühelt poolt on seega kõik vanaviisi, teisalt on iga päev oma näoga. (See mind ennast muide jätkuvalt kooli juures ka võlub.) Poistel on muutusi rohkem – Suurel Vennal on täiega uus kool ning Väikevennal uued õpetajad. Mõlemad poisid on muutustega rahul.

Huvitav on see, et kooliminek tähendab järjest vähem uute koolitarvete ostmist – noh, kui traditsioonilised vihikud-pastakad välja jätta ning järjest enam garderoobiuuendusi. Viimase teemaga seoses ei saa jätta mainimata ka huvitavat leidu Suure Venna toast – käisin vaatamas, ega ma sealt musta pesu ei leia (mitte, et ma selle vähesuse üle kurdaks) – kui nägin voodiotsal rippumas valget pitsist boolerojakikest. Pähe tuli mitmeid huvitavaid variante. Kas tõesti on Suur Vend leidnud pruudi? Riietub vabal ajal naisterõivastesse? Ja selgus, et viimane variant oligi õige – nimelt rebastepäeval oli noormeestel vaja seelikud selga panna.

Septembris jõudsime käia korraks üle-mere-lõbustuspargis. See on üks ütlemata tore koht oma ajalooliste atraktsioonidega. Ilm sattus samuti ilus.

Ja otse loomulikult oli ka tänavu septembris Väikevenna sünnipäev. Sünnipäevahommikul oli kirju koer ja küünlapuhumine ning kingituseks rohkesti komme õelt ja vennalt ning Rubiku kuubik (nagu poiss ise soovis). Õhtul saabus ka härra ning paar päeva hiljem sai Väikevend ja oma ihaldatud lahingurajapeo. Kohal oli tosin sõpra, peamiselt klassivennad ja üks klassiõde. Kuni poisid ja härra lahingut pidasime, vestlesin mina imearmsa klassiõega kaunitest kunstidest. Tähelepanuväärne oli ka asjaolu, et võikriisist hoolimata sai väikevend oma tellitud Kass Arturi koogi. (Kolm poodi sõitsin läbi, et võid leida!) Sünnipäevakook vanaemadega sai söödud kohvikus. Vähemalt ei pidanud enam ise võid hankima…

Lisaks käisime Kõrrekesega kahel hooaja avakontserdil – kohaliku esindusorkestri ja pealinna omal. Viimane oli muljetavaldavam graatsilise naisdirigendi ja tõelisest diivast solistiga (A.P.). Õnneks ei jäänud ma seekord ka piletite ostmisega nii viimasele hetkele, nii et lisaks sellele, et me kaunist saksa ja apokalüptilist eesti (E-S.T) muusikat kuulasime, me ka nägime esinejaid.

No nii. Öisest teadusest võttis meie pere võrdlemisi kasinalt osa. Mina käisin Väikevennaga lähedalasuvas gümnaasiumis. Väikevend segas kokku soolataigna. Juhendav noormees soovitas valmistada sellest midagi ilusat. (Kuuldavasti oli mõni laps näiteks emale südame voolinud…) Väikevend tegi punase-roosalaigulise lataka friikartulialuse. See keerati meie jaoks kenasti toidukilesse ja näeb välja nagu tükk toorest liha. (Mis sul seal mütside-sallide kapi peal on? Aa… ma arvasin et platsenta… huvitus ka õde Kõrreke koju jõudes.) Lapsed on kodu peegel, teadagi.

Kõrreke oli ka oma peikaga mõelnud mõnele TÖ üritusele minna, kuid ei olnud peika juurest kaugemale jõudnud. Tema maalis ja mina kudusin, täpsustas ta. Huvitav, missugused nende õhtud siis veel pensionipõlves välja näevad?

Ning otse loomulikult on september tähendanud ka hulka meeleolukaid seenelkäiguhommikuid. Mets on alati isesugune. Seened viin ma Mammale. Tema marineerib ja soolab. Oma tervise pärast ta enam ise metsa ei saa, kuid ootab kannatamatult minu igalaupäevast seenekorvi. Minu noosi vaadates tuleb talle meelde rohkesti omaaegseid metsaskäike – selge see, et selliseid seenemetsi ja -kohti, nagu temal omal ajal, meil enam pole!

IMG_0102

Pohlad ja mustikad Soomes

 

 

IMG_0104

Seened Soomes. Iga seensõbra õudusunenägu: sa näed seent ega saa teda kaasa võtta!

IMG_0113

Kas pole ilusad, ah?

IMG_0117

Kõige ilusam seenepilt sel suvel. Mul on muide priima kärbseseenekoht! Sellega on veel see tore lugu, et keegi ei käi seal korjamas…

IMG_0179

Blogiga on see hea, et ma saan siia segamatult nii palju seenepilte üles riputada, nagu ise tahan. Tänane.

Õunu on meil tänavu vähe. Tänaseks halvaaga õunakoogiks pidin õunad poest ostma. Pähkleid seevastu on. Ühel päeval oli Suur Vend allkorrusel, kui järsku kostis kaeblikke hüüdeid (kas tuleb jälle EMOsse sõita?) ja ta kutsus Väikevenna alla appi. Selgus, et Suur Vend leidis pähklist ussi.

Oktoobriski lubatakse veel vananaistesuve.

Riietusküsimus ja muud toimetused

Eelmine nädal oli võrdlemisi sündmusterohke.

Osalesin erinevates rollides lastevanemate koosolekul. Sel puhul panin lõpuks ennast isegi korralikult riidesse – mul oli üks seni kandmata kena roheline kleit.  (Kuigi ripsmete värvimise unustasin ära, nagu ikka).  Koosolekul, kus osalesin lapsevanemana, tõdesin et meie poiss pole ainus, kellele ei meeldi tantsutund. (Ja märkust keeldub valimast partnerit pole me veel saanudki!)

Samal päeval oli minu hea kolleeg, Väikevenna õpetaja, jätnud mulle lauale kirja: Väikevend palunud edasi öelda, et läheb peale kooli poodi ja ostab endale sealt ühed head püksid. 

Veensin püksiostjat ootama nädalavahetuseni. Pükse peab ikka proovima, ja parem ju, kui mina ka olen.

Järgmisel päeval panin jälle sama rohelise kleidi. Sest koosolekutelt jõudsin koju väsinuna, kleit jäi kappi panemata ning nii see siis läks.

Pärast selgus, et väga hea, et läks, kuna Väikevennaga läksime koolist otse EMOsse – rahvastepallis saadud sõrmevigastus.

EMOs oli inimesi vähe, kuid oodata tuli ikka kaua. Kui nad teaksid, kui valus mul on, kutsuksid nad mu sisse, arvas Väikevend. Noh, lõpuks kutsutigi. Luu oli terve, kuid sõrmele – parema käe keskmisele – pandi siiski fiksaator. Väga piinlik oli arstile keskmist sõrme näidata, leidis Väikevend.

Kurbade asjade kõrval – trenn ja kehaline jäävad nüüd ära – oli ka rõõmus hetk – Väikevend ei saa ka tantsutunnis osaleda! Ma kukun seal kogu aeg ja see on väga ohtlik! Olgu siis nii.

Koju jõudes ei kulunudki kaua aega, kui asutasime end Kõrrekesega kohaliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile minema. Nii et hea, et kleit juba seljas oli (kuigi ripsmed jõudsin ära värvida.) Olin piletite ostmisega jäänud hilja peale, ja nii olid meil rõdul enam-vähem kuuldemängu-kohad. Kõrreke nägi siiski dirigenti ning mina ühte tšellot ja ühte koorilauljat. Mamma ei soovinud seekord tulla ning parem oligi. Sest ühe koha peal hakkas rahvas osade vahel plaksutama ning Mamma tervis pole viimasel ajal kiita. Muidu oli kontsert meeleolukas, Puccini ja Tubina muusika oli kena kuulata. Väga erilisi emotsioone siiski ei tekkinud, kuigi laenatud koorid – teatri oma koor on ju teatavasti Shanghais – kõlasid täitsa pole-viga.

Laupäeval käisin seenel ja pohlal. Seejuures õnnestus pohli korjates kaotada ära oma seenenuga. Kõige tõhusamaks asenduseks osutus SEBi koodikaart. (Huvitav, kui nad paroolikaardid ära kaotavad, kas siis peab inimene hakkama isikutunnistusega seeni korjama?) Ilm on küll vilets, kuid minu metsas olles paistis isegi päike.

Veel nägin laupäeval müügil võid ja ostsin kohe igaks juhuks ühe paki. (Hiljem mõtlesin, et äkki oleks võinud rohkem võtta.) Kaheksakümnedate lapsepõlv tuli meelde.

Pühapäeval läksime poistega poodi riideid ostma. Suur Vend oli nüüd hoolega gümnaasiumis silmad lahti hoidnud (et mida kantakse) ning valis välja mõned hilbud ja jalanõud. Nagu ikka, ühevärvilised, pretensioonitud ja igavad. Väikevend sai omale kõige muu kõrval ka ühed head püksid. (Temale meeldivad ka värvid ja mustrid.) Aga kui Väikevend tahtis koolis käimiseks dresse, tegi Suur Vend talle asja selgeks. (Ilmselgelt on ta võrreldes emaga moeküsimuses autoriteet.) Kui jõudsime kassa juurde, küsisin Suurelt Vennalt, kas tal sokke pole vaja.

Tegelikult vist on, aga las midagi jääb papsile ka.

Väikevend ootab oma sünnipäeva, mis on juba ülehomme. Sünnipäevasooviks on Rubiku kuubik. (Ja leppisime kokku, et sünnipäeva hommikul saab ta oma head püksid ka jalga panna.)

PS! Huvitav, kas selline ongi riietumisblogi? Või käib see kuidagi teistmoodi?

Argipäevased lood

Kooliaasta on hoogsalt alanud ja nagu ilmselt kõigis peredes on suvine elurütm pea peale pööratud – magama tuleb minna varakult, ja ka äratuskell heliseb alati liiga vara. Ründavad vastikud väikesed viirused – ikka see nädala sündroom. Õhtud on juba pimedad ja kassidki tulevad enamasti aegsasti tuppa.

Poistel on mõlemal palju koolimuljeid. Väikevennal sellepärast, et on palju uusi õpetajaid ja isegi mõned õppeained ning Suur Vend on teadagi nüüd juba pea kaks nädalat gümnaasiumipoiss.

Väikevennale meeldib väga ajalugu ja ka ajalooõpetaja. Esimesel tunnil paluti neil nimetada ajaloolisi isikuid ning Väikevend pakkus välja Aleksander Suure ja Mozarti. Täna joonistasid nad oma elu ajatelge. Samuti meeldib talle väga emakeeleõpetaja. Viimati kirjutati seal näiteks uudis tuletõrjeõppusest. (Koolis oli just toimunud tuletõrjeõppus.) Eile oli koolis viiendike pidu ja nagu ma aru sain, pidutsenud Väikevend mehiselt. Senise lemmikklassiõde talle enam ei meeldi (ta viimasel ajal kiusab poisse!) aga endise sümpaatia tarmukas pinginaaber, kelle käest ta saanud tutijama peale koguni kallistada, tundub järjest enam meeldivat.

Mis on tutijama? Kohe selgitan! Sain ükspäev viimase tunni ajal sellise sõnumi jo emme me kogemata K-ga tõmbasime L-l mingi E-s t ostetud asja mis maksis 6 € katki mina annan 3 € ja K  3€.   Selgus, et neiul oli olnud koolikoti küljes roosa tutt, mida poisid siis näppima hakkasid. No eks me siis läksime ja ostsime kohe peale kooli roosa tuti asemele ning see võetudki kallistusega vastu.  Ning õhtusel peol olidki L ja Väikevend olnud üsna lahutamatud. Eks ta ole.

Väikevennal on nohu. Trennid pole vahele jäänud, aga kui poodi minnes küsisin, kas kellelgi on soove, palus ta taskurätte juurde osta.

Suurel Vennal küll nii dramaatilisi läbielamisi pole. Kool on jätnud hea mulje. On palju noori õpetajaid ja mõnus koolimaja. Muutunud on ka – vähemalt esimeste päevade järgi – õpifilosoofia. Teda on korduvalt nähtud koduseid ülesandeid tegemas. Lisaks osales koorikatsetel, kus saanud kiita oma ilusa bassi eest. Seda hoolimata külmetusest ja kehvast enesetundest. (Tema poesoov oli gripitee.) Trennid pole temalgi vahele jäänud, kuid õhtul telekast jalkat vaadates rüüpab gripiteed ja nuuskab meeleolukalt.

Ka Väikevend on eas, kus kvalifitseerutakse koos vennaga esimest poolaega ära vaatama.

Kõrrekese tegemistest kostab märksõnu nagu näiteks sissejuhatus dirigeerimisse, lähen/jään harjutama, ülevaade kommipoe sooduspakkumistest ning last but not least – muusikakooli kohvikusse on eraldi ilmunud veganmenüü. Nii et mängib pilli ja sööb. Ma usun, et käib vist millalgi ka päriskoolis.

Mina tahaksin enamasti  isegi esimese poolaja ajal ammu magada. Kuigi, kui me eelmisel nädalal käisime koos tütre ja tema peikaga kohaliku teatrifestivali tund enne südaööd alanud etendusel, vaatasime selle ära ja jõudsime umbes kell 2 koju – siis pärast seda on ülejäänud ööd olnud puhas puhkus. (Piletid ostsin suvel, kui mõte osta hilisõhtused teatripiletid ei tundunud üldse imelik.) Vaatasime NOlaste Pööriööd, mis isegi videolinstallatsioonina oli kordades parem juunis nähtud Linnateatri Suveööst. Esimest söandan soovitada!

Aga eks see argipäeva-elu kestab samas rütmis uue suveni välja. Ja nii ongi, et kui tahad kuhugi pisut eraelu mahutada, siis selleks on kas nädalavahetused või uneaeg. Laupäeval käisin metsas, korjasin puravikke ja riisikaid ja kukeseeni ning see oli puhas õndsus. (Mamma marineeris seened ära.)

Uued ja vanad algused

Hakkaski siis pihta! Kõigil ja ühekorraga.

Väikevennal viiendat, Suurel Vennal kümnendat, Kõrrekesel üheteistkümnendat aastat. Minul – noh – ütleme, et nii paarikümnendat ja peale arv korda.

Kõik lapsed viisid oma õpetajatele lilli. See tegi mulle head meelt.  Nii et eelmisel nädalal kusagilt uudistest silma jäänud pealkiri sellest, et lillede kinkimine pole enam moes, osutus isiklikus praktikas valeks. Ka minu kodused vaasid on pungil täis gladioole, roose, astreid ja krüsanteeme. (Söögilauale ei tahtnud isegi pannkoogid kõigi nende vaaside kõrvale  ära mahtuda.)

Mõned asjad on endised. Näiteks võtame Kõrrekese, kes ei suuda lihtsalt ühe kooliga piirduda ja käib siis teist aastat kahes koolis korraga. Lisaks komplekteeris ta endale koheselt ka hunniku kohustuslikku kirjandust (Molière ja Puškin olid kodus olemas).

Väikevennal on mõned asjad samad.  Kool, ja siis saksa keele õpetaja. Kõik ülejäänud õpetajad on uued. Nad meeldivad Väikevennale väga. Eriti õpetaja, kes rääkis neile esimesel tunnil, et ta armastab väga jäätist. Ja klassijuhataja muidugi ka. Ja siis veel uus emakeeleõpetaja, kes palus neil kirja panna põhjendusi, miks on kasulik raamatuid lugeda. (Kirjutasin, et raamatute lugemine teeb intelligentseks ja annab sõnavara ja kolmandat põhjust ma enam ei mäleta.) Ja senise kolme koolipäeva jooksul on ainult üks kord ära kadunud rahakott (tuli välja uuest pinalist, mis on tõesti nii mahukas, et igaühel võib sinna rahakott ära kaduda) ja ühel teisel päeval ununenud rahakott koju (kuna olin vaevu hoovist välja sõitnud, kui igaks juhuks küsisin, lippas ta sellele kohe järele).

Kõige rohkem uusi muljeid on loomulikult Suurel Vennal. Uus kooli, uued klassikaaslased (kaheksa klassivenda ja kakskümmend seitse klassiõde), uued õpetajad. Esimeseks valikaineks võttis ta vene keele, mida õpetab meie naabriproua. Kõige tähelepanuväärsem kümnenda klassi juures on see, et Suurt Venda on nähtud esimesel koolinädalal (!) õppimas. (Kohustuslikust uuema kirjanduse valikust oli meil olemas ainult Hargla.)

On alanud uus kooliaasta. Varase ärkamise, korralikult riidessepanemise, asjade mahaunustamise, kohustusliku kirjanduse ja igaõhtuse ja igipõlise kuidas-sul-täna-koolis läks-küsimusega.