Teistmoodi jõulud

Alguses ei pidanud midagi teistmoodi olema. Aga kuna Mamma on haritud daam, kes võtab alati spetsialistide teaduspõhiseid soovitusi kuulda, ja need manitsesid jõulu lähiringis tähistama, siis ikkagi teatas Mamma, et tema tänavu külalisi ei kutsu. Aga hane ja kapsa teeb valmis.

Et säästa Mammat ühistranspordist ja muust sellisest, sõidutasin ta ise turule. Pakkusin ka poodiminekut, kuid Mamma väitis, et tal on kõik olemas. No nii, ja keda ma nägin järgmisel päeval kesklinnas kaubamajas? Mammat! Tal oli kummilint terapeudi juurde jäänud ja siis leidnud ikkagi, et käib poes ka ära. Nojah, vähemalt suutsin teda veenda mitte minema eluga riskides meile jõulukinke hankima. (Lapsed siiski said kommi ja raha, neid saab ehk eluga riskimata.)

Jõuluhommikul käisime koos surnuaial. Mamma ostis pärjad kalmistu pärjamüüjate seas konkurentsitult kõige nässakamat ikebanat pakkuvalt müüjalt. Kui ma hiljem selle kohta pärisin, väitis ta, et elanud lapsena selle prouaga samas majas. Väga mammalik argument pärjavalikul. Tänavusel küünlatiirul osaleid ka Härra ja Suur Vend. Viimane küünal läks kodus Kukikesele.

Aga jah, kõigest hoolimata tegi Mamma oma hane ja hapukapsa valmis ja pani meile kaasa. Minule jäi ainult taimne pearoog, tegin läätsepikkpoissi. Samuti olin ostnud nii tavalisi kui noriverivorste. Kõrreke tuli varem kuuske ehtima. See on õnneks lihtne, pühkisime oma kunstkuuse tolmust puhtaks. Värvigammaks sai traditsiooniline punane ja valge. Jõuluehetega on alati nii toredaid mälestusi: väikesed puidust mänguasjad, mis on Kõrrekese-Suure Venna lapsepõlve aegadest meid teeninud, koolilaadalt ostetud heelgeldatud lumehelbed, Saksast toodud päkapikud, sulgi ajav öökull. Suur osa ei mahtunudki puule.

Siis saabusid ka Kõrrekese kaasa ja viimase ema. Toimusid ka telefonikõned Mamma ja Vanaemaga. Viimane on meil moodne, temaga tegid lapsed koguni videokõne.

Toit oli peaaegu sama maitsev kui Mamma juures.

Kingipakkide lunastamiseks loeti sürrealistlikku luulet, vemmalvärsse, lauldi ja eteldi jõuluklassikat, tantsiti Argentiina tangot. Laste pakkides oli kõigis mõni raamat, isegi Suurele Vennale olin leidnud staarjalgpallitreeneri eluloo. Lisaks õnnestus näha ka tavaliselt väljapeetud Suurt Venda tõeliselt rabatuna, kui ta silmitses kingikotist leitud täiendust oma mündikogule. Kõrreke teatas, et oli pakis olevat raamatut isegi osta mõelnud. Siis on ju hästi, kui sellise jõulukingiks saad. Minu kingitus – antikvariaadilõhnaline pilt beduiinist dromedari seljas tegi mulle rohkelt nalja ja südamest head meelt. Kommi sain ka rohkesti. (Kohe väga rohkesti.)

Mõnes mõttes oli kõik nagu päris, nagu ikka on olnud. Ainult Mamma oli oma kodus kassiga kahekesi, ja aias põles küünal. Nii et teisest küljest oli kõik täiesti valesti, nagu terve see aasta on olnud. Sellised jõulud siis.

Rõõm või katkestus

Küll sul on ilus mask! hüüdis kolleeg, möödudes koridoris (ning hoides hoolega vahet). Mask on meie aja rokokoolehvik. Sobigu kokku tualetiga, andku edasi sõnumit meeleolust ja olgu ka muus osas laitmatult elegantne. Täna ostsin endale moonidega maski pidupäevaks.

Muidu on olnud hull töötegemise nädal. Mitmel päeval olen lõpetanud töised asjad arvuti taga südaöö paiku. Ja igal hommikul töökeskkondadesse sisse logides on tunne nagu advendikalendrit avaval lapsel: eks näis, mis täna ja homme ja üldse saab. Arvatavasti on sama tunne paljudel, ja süüdistada pole kedagi.

Olen ikka Mammale helistanud. Eks temal on ka paremaid ja halvemaid päevi, aga kriitilistes olukordades oskab ta ikka rahulikuks jääda ning on valmis asju huumoriga võtma.

Talle väga meeldis lugu, mida ma täna Klassikaraadiost kuulsin ja Mammagagi jagasin. Nimelt oli pianist Barenboim kohtunud dirigent Fischeriga ning jutuks tulnud Beethoveni 7. sonaadi 4. osa algus. Fischer juhtinud tähelepanu, missugune suurepärane näide on see huumori kohta muusikas: kolm noodikest ning sellele järgneb tõeline ha-ha-ha-trillerdus, justkui mingi rõõmusõnumi ootus. Mõni aasta hiljem kohtunud Barenboim teise ilmakuulsa pianist Arrauga, kes rääkinud, et tegu on perfektse näitega traagikast muusikas: mängib kolm nooti – ja juba teda katkestatakse! Jälle kolm nooti – ning uus katkestus! Mammale pakkus lugu palju lõbu. (Kui keegi peaks soovima saadet järele kuulata, siis palun väga: https://klassikaraadio.err.ee/1181536/must-klahv-valge-klahv).

Vähemalt vaheldus tavapärastele uudistele: kui suur on tänane number (positiivse diagnoosi saanute oma siis), kes lähikondsetest isoleerub, kuidas läheb lastel (üli)koolis ja kes õpib-töötab distantsilt.

Hoolimata väga töisest nädalast olen jõudnud mõned korrad ka raeplatsi uisuväljale. Jõululaulud, mis kaubanduskeskuses tunduksid talumatult imalad, on seal täiesti omal kohal. Eile läksin sinna peale tööd – olin istunud enam-vähem kaheksast viieni töölaua taga, parandanud töid, pannud hindeid, andnud viimaseid kontakttunde, saanud oma klassiga pooleks tunniks kokku, et jagada pakke ja soovida häid pühi, parandanud veel töid, pannud veel hindeid. Ja kui ma siis tõusin ning vaatasin, et uisud on veel paari päeva tagusest korrast auto peal, läksin ja tegin mõned tiirud. Needsamad jõululaulud, imelised noored inimesed uiskudel ning õrn lumesadu. Missugune hetk selle töötegemise-nädala lõpetuseks!

Jõulukingid on olemas, mõnda üksikut ootan veel pakiautomaati. Tavapärase käsitöölaada-treti ärajäämine annab pakkide ilmselt sisus tunda, aga nii on tänavu mõistlik.

Vaatasin nädala jooksul õhtuti jupikaupa ära ka imelise Soome filmi – https://etv.err.ee/1160870/meisterkokk-cheng. Minu siiras soovitus – teeb meele heaks. Ja kui võrratu muusika – need hiinalikud meloodiad soome akordioniga mängitult.

Otsida rõõmu või katkestust, see valik on alati.

Koormad ja bassihääl

Mõned päevad tagasi võtsin oma haardesse sületäie küttepuid – liigutus, mida ma olen teinud aastate viisi ja harjumuspäraselt. Seekord ei läinud harjumuspäraselt ja ma tõstsin oma selja korralikult paigast. Ikka nii korralikult, et kaalusin koguni haiguslehe võtmist. Haiguslehe asemel võtsin siiski valuvaigisteid, sest et rabamatk klassiga, sinna juba nipsust kedagi asendama ei leia. Noh, kui ma püsti saan, siis ma liigun küll, nii et matkarada sai edukalt läbitud.

Mis seal ikka. Ma olen loomult vilets delegeerija. Ikka on nii, et kui olen korra palunud, siis ma ei hakka teist korda ütlema, vaid teen ise. Hetkel ei tee, sest ei saa. Raske on kummardada, küünitada ja tassida. Nii et poisid tühjendavad nõudepesumasina, tassivad puud katlaruumi ja poekotid auto peale ja autost tuppa. Suur Vend viis veel aiast lehekotidki prügikasti. Ja nad teevad seda kõike ilma mingi virina või kiunuta. Poes tegid nad seda tegelikult ka varem, eriti innukalt Väikevend (kellega suurest abistamisinnust ja härrasmehelikkusest lähtuvalt pidin teinekord kauplema, et võiksin oma käekoti ikka ise võtta).

Kunagi, kui Väikevend oli imik turvahällis, käisin ma lastega poes. Väikevend turvahälliga ühes käes, poekotid teises ja kusagil veel mudilastest Suur Vend ja Kõrreke. Meile tulid vastu sugulased – proua kõndis nagu proua kunagi ning ta kaasa ja poisid kandsid kotte. Oh, kui kade ma siis olin! Nüüd olen ma ise ka poistega poes käies proua ja see on hea tunne!

Igal juhul oli eile õhtul Mammaga paljust rääkida. Terviseküsimused on tema jaoks alati väga huvitavad. Tuleb tunnistada, et minu vigastus on mõjunud ka empaatiavõimet suurendavalt – saan nüüd väga hästi aru, kui inimene ütleb: Oota! Ma tõusen püsti. (Ja siis tulebki oodata. Sest inimene tõuseb püsti.) Mamma läheb uuel nädalal ravivesivõimlemisse. Ostis seks puhuks uue trikoogi. Jälle hea kogemusi vahetada, ka mina olen innukas vesivõimleja.

Eile hommikul käis Väikevend juuksuris. Tema lemmikuks on kohalik barbershop meesjuuksuritega. Pärstpoole, kui olin end oma toas mugavalt sisse seadnud, tuli Suur Vend pärima, kes oli see mees, kellega ma allkorrusel rääkisin? Mees? Jah, ma olin vaadanud järelvaatamisest krimkat ja pärast oma toas ooperimuusikat kuulanud, aga ühegi mehega küll omateada vestelnud polnud.

Mees, kellega ma rääkisin, oli bassihäälne juuksuri juurde asutav Väikevend.

See päev, kui ma õunu valet pidi viilutasin

Elu on jälle kolinud distantsi. Minusugusel i-inimesel, kes valib võimalusel kõik teenused juuksurist korstnapühkijani selle järgi, et saaks kirja teel broneerida, pole selle vastu isiklikult midagi. Mitteisiklikult ma muidugi möönan, et on ka teisi tahke.

Meil on siin peres pea kõik olnud lähikontaktsed ja vahepeal isoleerunud. Kõrreke pääses, nüüd on Suure Venna kord. Neil pidi isoleeruma terve kursus ning nüüd ta ootab huviga veebipõhiseid tantsupraktikume. Möödunud nädalal helistasin ka ise korra koroonalehel oleval numbril, kust mind instrueeriti perearstiga vestlema, kes omakorda käskis mul küsida Terviseametist, kust mind suunati kahel korral ümber järgmisele spetsialistile, et saada kohtuotsus – mul pole siiski vaja antud asjaoludel isoleeruda. (Nii palju siis mittehelistamise võimalustest!)

Koduse päeva raamaistiku moodustavad veebitunnid, söögitegu, kütmine ja kassisilitamine.

Lõunaks tegin bologneset. Peekon oli kaduma läinud, tegin siis ilma. Spagetikulp oli ka kadunud, see tuli siiski pottide kapist välja. Peekon jäigi kadunuks.

Tänane päev on meie peres surnuaiatiiru päev, vanaisa Aarel on sünnipäev. Suure Venna näol, kes muidu tuleb ikka heal meelel kaasa, olen ma paraku kasvatanud nii seaduskuuleka lapse, et hoolimata minu kinnitusest, et me nakkusohtu kuidagi ei suurenda – oma autoga läheme, viime küünla ja tuleme tagasi – jäi ta kindlameelselt koju.

Surnuaiast naastes alustasin koogitegu ja hajameelsusest lõikasin õunaviilud valepidi. See on nüüd küll päeva suurim sündmus, tõdes seepeale Suur Vend.

Kui koogitainas oli valmis, läksin trenni oma zumbatiirule. See on viimane koht, kus veel käia saab, nentis mu trennikaaslanna.

Õunakook ja vestlused, siis tagasi arvuti taha – viimased kirjad, tagasisidestamised, homsed tunnid. Vähemalt riistvaraga on mul ses mõttes hästi, et Väikevend valis loovtööks arvuti kokkupaneku ning ma sain endale tema vana läpaka. (Hüvasti, punane pann! Ma luban, et ma enam kunagi ei osta arvuti värvi järgi – kuigi teisalt – nii ilus punane oli!) Väikevend, meie pere it-spetsialist, tõstis isegi mu tööfailid üle ning elu on nüüd lihtsam tõesti.

Praeguseks on kõik tööd tagasisidestatud, homsed asjad valmis, kuid meel on veel virge.

Kodus on soe, kõht on õunakoogist täis, koolipoiss istub oma toas arvuti taga – maadejagamine ja magamaminek seisavad ees. Nagu ikka.

Isegi pesud on triigitud. Ainult puhta pesu hunnikutel pole enam valgeid kassikarvu.

Tõesti liiga pikk ehk loodame parimat

Eile käisime Mammaga kontserdil. Beethoveni sonaadid tšellol ja klaveril. Ei mäletagi, millal ma viimati kontserdimaja rohelisel toolil istusin. Ilmselt kunagi aasta alguses? Mammaga kahekesi on kõik samamoodi, nagu lapsepõlves. Muusika, kohv ja üks trühvlikomm. Reedene õhtu kõigele lisaks.

Ning seda, millal uuesti, seda ju ka ei tea.

Argiseid päevi on olnud nii- ja naasuguseid. Olen öösiti halvasti maganud. Muretsen ameeriklaste pärast ja olen põnevusega meie teleka ainsast olemasolevast võõrkeelsest uudistekanalist seda realtyt jälginud. No on põnev, ei saa salata!

Mitmel hommikul on Väikevend küsinud – ema kas me ei peaks minema hakkama? (No tavaliselt on ikka vastupidi, uksel seisab võtmeid närviliselt kõlistav ema me-oleksime-juba-viis-minutit-tagasi-pidanud-välja-sõitma– mantra saatel.)

Tõsi, ka töölt tagasi jõudes on seisud reality-shows enam-vähem samad. Ühel hommikul kallasin järelejäänud kohvi oma termostassi, kuid unustasin selle klõpsu sulgemata. Nüüdseks on kott pestud, kuivatatavad asjad kuivatatud ning kui aega saan, lähen ostan uue märkmiku ka. (Mu lemmikäekott on minusuguste jaoks ettenägelikult disainitud eemaldatava ja pestava voodriga.)

Spordiuudiste vallast – noorem poeg vahetas spordiala ning suurem sai võistlustel viga. (Ja kus siin uudis on?) Loodame mõlemal puhul parimat.

Viimaste taudiohvrite kasvaid numbreid vaadates tekib muidugi hirm. Et kauaks seda otsapidigi tavalist elu enam.

Leppisime õpilasega kokku järelevastamisaega ning ma lubasin, et ta võib järgmise nädala algul peale tunde küll, aga peab arvestama, et mul on vaja neljaks juuksurisse jõuda.

Tukka on tõesti vaja lõigata, nentis neiu mind takseerides.

Loodan südamest, et esmaspäeval ikka veel saab. No on tõesti vaja lõigata!

Argine

Mõni argihommik

Ärkad öösel korduvalt – ühel korral hakkas külmkapp lambist piiksuma (nii ta meil viimasel ajal kipub tegema, ilmselt märk, et ta elupäevad hakkavad vaikselt ühele poole saama), teisel korral ajas kass maha lillevaasi. Paha kass! ütled, aga und enam ei saagi. Hommikul on tegu iseendagi voodist välja vedamisega, rääkimata Väikevennast, kes algul ei võta üldse vedu, ja siis ärkab turtsudes üles. Köögis endale juustuvõileiba tehes lõikad juustunoaga kätte. Hommikune kohvi-kõrvale-sudoku ei tule välja. Väikevend ei taha algul üldse süüa, seejärel jääb oma müslikausi juurde nii pikaks, et väljasõit on õige mitu minutit hiljem kui viimane hetk. Seejärel jääd toppama ühe aeglasevõitu ja hirmsat haisu eritava rekka taha. Lõpuks sillal õnnestub tast mööda sõita (mõnevõrra kiirust ületades, eks ta ole).

Mõtle, kui selles rekkas sõidaks salaliikluspolitsei, ütleb Väikevend. Nojah, lõkerdame selle peale südamest naerda ja päev saab hoo sisse.

Mõni argiõhtu

Mitu päeva tagasi sai võetud piletid Soosteri filmile. Jõuan viimasel minutil (viaduktiremondi tõttu on meil siin enam-vähem igal õhtul ummikud, ootasin raudtee ülesõidu juures üle kümne minuti). Ka Kõrreke oma kaasaga jõuab viimasel minutil. Film meeldib meile väga. Ning ajalehearvustusega pole üldse nõus – ei olnud lapsepõlvelood mõttetud ning filmi teemaks oligi ju kunstniku elu, mitte surm! Ja missugune elu – ning kui väärikaks ja vabaks oskas ÜS kogu süsteemi surve ja piiratuse juures jääda. Fantastiline inimene ja kunstnik! Pärast jätkus kohvikus juttu kauemakski ning elu tundus jälle imeline.

Mõni argine hilisõhtu. Võluv prokrastinatsioon

Surud paki parandamata töid kotti tagasi ja loed raamatut.

16. sajandil, kui raamatute trükkimine sai üldiseks, tekkis naispaavsti biograafe sellisel hulgal, et me ei suuda otsustada, keda võtta ja keda jätta, nii et me läheme neist kõigist vaikides mööda nagu too Genova rätsep, kellel oli enne ülestõusmispühi nii palju lõpetamata tellimustöid, et ta ei teadnud, milline neist käsile võtta; ta kustutas tule ning heitis magama.

Elust, kunstist ja tervisest

Nädal enne vaheaega oli töine elu kogunud veelgi tuure. Loovtööde kaitsmine, mis oli kevadest sügisesse lükkunud, viimased vastajad ja vastamised ning siis olin ma veel ise endale kombineerinud pealinna Egiptuse. Selle Kumu oma. Koos võimalusega ka oma suur lemmik Vabbe näol ära näha.

Surm ei ole naljaasi. Kala sarkofaag

Olgu öeldud, et nii Egiptus kui Vabbe õigustasid mu ootusi ning valmisolekut veel peale (tõsi küll, lühemapoolset) tööpäeva rongiga Tallinnasse sõita. Egiptust oleks küll soovinud kauem vaadata, aga Vabbe oli küll täiega Wunderbar! Neljapäev on suurepärane päev pealinnas kunsti vaatamas käia, kuna muuseum on pikemalt lahti.

Kunagi oli maailm lahti. Siis jälle täiega kinni. Lõuna-Itaalia

Ainult veganrestoran, kus me muidu ikka tütrega koos oleme käinud, polnud ilma armsa lapseta see, mis koos armsa lapsega. (Kuigi šokolaadikook, tuleb tunnistada, oli siiski oivaline.)

Rongis parandasin ma ära ka kõik parandamata tööd, kuigi, ma kardan, et kommentaarid said vist veel kehvema käekirjaga kui tavaliselt.

Möödunud nädala reede oli ainus päev, kui jõudsin valges koju – ning ausalt öeldes oli see ka ainus päev kui mul oleks olnud võimalik oma järeltulija koroonatestile viia. Nii et kas pole suurepärane kokkusattumus, et ma seda just tegema pidingi. Testi (negatiivne) vastus tuli kiirelt, vähem kui ööpäevaga.

Olgugi, et ma ise olin vastuse negatiivsuses ette kindel, oli seda siiski tarvis, et perearsti jutule pääseda. Ausalt öeldes peab haige olemiseks praegusel ajal tõesti raudne tervis olema. Umbes poole tunni jooksul õnnestus pereõde telefonitsi ka tabada – meile pakuti täpselt ühte saadaolevat aega. Õnneks on ka minul koolivaheaeg, mis ei tähenda küll, et mul tööd teha poleks, aga ma saan seda teha nii, et saab ka lapsega arsti juurde. See-eest eriarsti juurde sain aja veebruariks. (Helistasin seepeale erakliinikusse, seal saab mõne nädala pärast jutule…)

Ma hakkan aru saama Mammast, kellel arstide juures käimine võtab suure osa ajast ning pakub ilmselt ka mõningast meelelahutust.

Esmaspäeval, kui pakkusin oma vanemale pojale, et võin talle hommikuks putru keeta, oli ta väga imestnud – kas ma tööle ei lähegi? Üliõpilastel küll mingit vaheaega pole!

Igal juhul sain üle pika aja pojale hommikusööki valmistada.

Lõuna paiku selgus teinegi imeline asjaolu – nimelt nõustus mu noorem poeg sööma täisterapastat (olin juba vaimu valmis pannud, et pean kaks erinevat keetma).

Üldse vaatan, et pesamuna hakkab suureks saama. Ühel hommikul passisin peegli ees pluusi ja seelikut ning küsisin talt, ega ma nendes riietes paks ei tundu.

Mu poeg läbis tuleproovi eeskujulikult. (Ema, sa ei tundu nendes riietes paks ning üleüldse, sa polegi paks!)

Vanem poeg kommenteeris elutargalt: hommik oleks olnud rikutud, kui sa kuidagi teisiti oleksid vastanud.

Meie pere jütsid ja õpsid

Minu enda esimene september on olnud nagu esimesed septembrid õpetajatel ikka: astri- ja gladioolikimbud, rõõmus sagin, suve jooksul kasvanud õpilased. Oma klassis ja täies koosseisus polnud me kokku saanud märtsikuust saadik ja isegi suur sädistamine ei pannud sedakorda pead valutama, vaid tõi naeratuse suule. Tore on olla kuuendas bees!

Ka Väikevennal oli muudatusi vähe – klass on küll juba kaheksas, kuid klassikaaslased enam-vähem samad, kuigi üks uus klassiõde tõi kaasa juba ette elevust. Pisut ebamugavust tekitasid viisakad riided, kuigi tundmusi kampsuni osas oli leevendanud tunduvalt klassiõdedede positiivne tähelepanu. Kraega valge särgi juures ei ole küll muud parata, kui sellest lihtsalt välja kasvada, tõdes noormees hommikul murelikult. Väikevend viis šokolaadi nii oma praegusele kui esimesele klassijuhatajale, sest nad on mõlemad parimad. Pärast kooli mindi semudega burksi sööma ning pärast oli aeg spordiarsti juures. Sealt saadud pabereid uurides võib nentida, et väljakasvamine edeneb.

Suur Vend on, arvestades tema tavapärast stoilist olekut, päris uudishimulik ja ärev. Milles täpsemalt tema stuudium seisneb ja missuguseid koolitarbeid tal vaja võiks minna, ei teadnud keegi, kuigi ma oletasin, et raskejõustiku alustesse pole ehk oma sangpommi vaja kaasa võtta. Värske studioosus teatas ka emale, et igal juhul pole mul võimalik ÕISi lapsevanema kasutajakontot luua ning tal silma peal hoida. (Tegelikult muidugi tore!) Esimesed muljed on positiivsed.

Tütreke alustas samuti õpinguid, nii pillimängukoolis kui ülikoolis, kuid temast pole peale seda keegi enam midagi kuulnud. (Küll aga on Suure Venna pruut teda näinud, nii et eeldatavasti on ta elu ja tervise juures.)

Rõõmsat kooliteed kõigile jütsidele ja õpsidele!

 

Mäletamisväärset puhkuse viimasest otsast

Homse peal oli veel hommikul mu märkmikus kirjas üks sõna: Tööle! Nii et täna on siis suvepuhkuse viimane päev. Viimane tavaline suvine päev algas aeglase hommikusöögiga, seejärel pesin köögiaknad puhtaks, viisin Mammale tühje purke, tegin lõunasöögi. Õhtul lähen veel trenni. Homsest on rütm teine.

Tegelikult ei saa kurta millegi üle. Veel augusti algul käisin väikesel Läti-tuuril, mille teemaks olid sealsed lossid ja mõisad. Mõistsin seejuures, et olen naaberriiki reisisihtkohana seni põhjendamatult alahinnanud.  Rundale loss ei jää millegipoolest alla suurtele Lääne-Euroopa omadele, pigem vastupidi, sest renoveeringud on värskemad. (Prantsusmaa ja Inglismaa lossid on kuidagi rohkem (ajaloo)tolmu alla mattunud ja kindlasti ka ajaloost kleepuvamad – viimast minu jaoks sõna otseses mõttes.) Ja prantsuse stiilis aias olid augusti algul parasjagu roosipeenrad täies ilus. Nii et Kuramaa on Rastrelli meistriteoste nautimiseks sama hea koht kui iga teine. Märkimisväärne oli ka leida Rundale lossi infovoldikute seast eestikeelne!

Ööbisime Lätis võluval moel Jelgavas hotellis Jelgava, mis asus Iela ielal.

20200809_101136

Rastrelli Kuramaal. Praegu õpivad seal muide Läti põllumajandustudengid. On alles õpikeskkond!

Rundale prantsuse stiilis aed. Vaade aknast.

Kui kaks päeva Lätis oli täidetud nii tiheda temaatilise programmiga (ega ma selle üle nurise, vastupidi!), et ujuma ei saanudki, siis reisi lõpetasin hoopiski Pärnus.

20200808_192648

Võluv õhtueinepaus Jurmalas. Taustaks kõlasid Paulsi meloodiad, ümberringi promeneerisid turistid Venemaalt, prouad süstitud huulte ja härrad jämedate kuldkettidega. (Aga ilu on vaataja silmades ja kohupiimakook maitses hästi!)

Ka Väikevend tuli bussiga Pärnusse ning seal me siis kolm päeva suvitasime. Isegi ilm juhtus ilus olema. Pärnus käisin Uue Kunsti Muuseumis Meest ja naist vaatamas, meres ujumas, pikkadel tundelistel jalutuskäikudel ja meeleolukates söögikohtades. Väikevend osales loetletud tegevustes valikuliselt ja teismelisele omase skepsisega. Siiski vaimustusime endiselt linnalehmadest, keda nägime ebatavaliselt lähedalt, samuti sai näha magavaid parte, jänest ja väikest  värisevate vurrudega hiirt. (Viimane on loodetavasti närvivapustusest toibumas.)

20200810_113351

Arraku Aadam ja Eeva

20200810_134513

Ema-poja aeg

20200811_170410

Häirimatult einestav linnalehm

Järgnevalt koju saabudes oli mitmeid toredaid õhtuid küll Lätist toodud vahvlitordi, küll  oma-aia-õunakoogiga, seenelkäiguhommik koos Kõrrekese ja tema pei kaasaga. Reisidelt toodud kommid ja pastakad olen (peaaegu) laiali jaganud. Kahel õhtul oleme koos Väikevenna ja Suure Venna pruudiga käinud Suure Venna jalkamänge vaatamas. Tähtsatest sündmustest ei saa nimetamata jätta ka Suure Venna 19. sünnipäeva koos traditsioonilise  hommikuse mustikakoogiga. (Ka õde Kõrreke saatis veel hommikul sõnumi, et me enne nende päralejõudmist üleslaulmisega ei alustaks. Ei alustanud.) Perekondlik sünnipäevahommik võileibade, alkoholivaba vahuveini ja koogisöömisega kestis pea lõunani. Eriti kõrgelt hindas sünnipäevalaps väiksema venna kinki – unisevõitu kass Kuki fotoga T-särki. (See pandi kohe ka selga.)

Kõik on seni olnud suvine ja sulnis – välja arvatud ehk juhtum, kui ma möödunud nädala lõpus rattaga trenni sõites järsult pidurdama olin sunnitud ja kukkusin, tagajärjeks sinikas reiel (valus) ja rattaparandus (kallis).

Tänaseks õhtuks on märkmikku lisandunud järgnevateks päevadeks mitmeid koosolekute ja koolituste kellaaegu. Noh, kui minna homme rattaga, oleks mugav ju pärast turult läbi minna?

 

Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

Ööl vastu möödunud reedet sõitsime pealinnast, sadama parklast, koju – mina, Suur Vend ja tema pruut. Parkisin auto, laadisime kohvrid maha, tervitasime kasse, võtsime vannitoajärjekorda. Mida ikka inimene teeb öösel peale reisilt naasmist. Minu telefon lebas kui rõõmsavärviline tervitus mu padjal.

Järgmisel hommikul pesin pesu, nautisime kodust presskannukohvi – minu oma käib paraja sortsu mandlipiimaga, sellist juba kusagilt naljalt ei saa!- laadisime reisipilte alla. Mida ikka inimene teeb hommikul peale reisilt naasmist. Väikevend oli veel isa juures. Alles õhtul oli mul üheks igapäevasõiduks autot vaja. Auto aga ei käivitunud.

Väikevend, kes oli isa juurest koju jõudnud, pidi tulema kesklinnast liinibussiga.

Peale guugeldamist ja juurdlemist otsustasin ühendust võtta kunagise klassivennaga, kes millalgi sada aastat tagasi kindlasti autodega tegeles. Ja ennäe! – tegeleb siiani ning oli nõus nädala alguses koguni läbi tulema ning minu pisikesele mustale diagnoosi panema. Ma ise kahtlustasin peale guugeldamist ja auto käsiraamatu üles otsimist ning sellega tutvumist (esimest korda, olgem ausad), et asi võis olla elektroonilises võtmes, aga klassivend arvas, et akut ei saa ka päriselt välistada, hoolimata asjaolust, et laetuli põlema läheb.

Kuni mul autot polnud, sobis sõbranna küsimus, kas ma ei tahaks temaga kõnnitiirule tulla, nagu rusikas silmaauku.

Ärme kohvikusse läheme, ütles ta kindlameelselt, ma olen suvega niigi juurde võtnud.

Pakkusin, et teeme ehk kõnnitiiru Elektriteatrisse, seal on alati midagi vaadata.

Leppisime kokku järgmise õhtu. Väga hea, ütles sõbranna, tule enne kino minu juurest läbi, ma teen šokolaadikoogi valmis!

Minu sõbranna teeb imelisi kooke! (Küsisin kohe retsepti.) Ka film, kaheksakümnendatel tehtud film poiste sõprusest ja suurekssaamisest, mida iseloomustati kui Kalle Blomkvisti ja Kärbeste jumala vahepealset, osutus väga heaks. Kohe tekitas haakumist ja jututeemasid. Väga tore oli pärast vihmasajuses linnas koju jalutada.

Väikevend pakkis õhtul seljakoti, minemaks järgmisel hommikul rongiga lähedalasuvasse väikelinna maleva lõpetamise üritusele.

Hommikul, kui olin pojanati mõõduka emaliku härdusega teele saatnud, saabus klassivend töö- ja mõõteriistadega ning selgus, et viga oligi akus.

Sain aru, et mu väike must käitus täiesti laitmatult, vedades vana autoga välja täpselt koduni ning andes lõplikult otsad keset puhkust ja olmesõite. Toimekas ja rahuliku olemisega klassivend vaatas mu rehvirõhugi üle.

Pealeõunal tuli tütar paari asja järele ning tõi kohvikust, kus ta oma pulmade toitlustamise arvet käis maksmas, minu palvel karbi kooke. Need olid koduse moega marja- ja biskviitkattega koogid, väga head pealelõunakohvi kõrvale.

Õhtuti olen ikka teinud väikese jalutustiiru – harjumus distantselu-ajast. Kevadised lõhnad ja kuni jaanipäevani kestnud konnakontsert tiigil kooli juures on ammu kadunud, isegi pärnaõite mesist hõngu pole enam tunda. Käin õhtuti, nii kümne-üheteist ajal. Näen kohalikke  kasse ja siile. Viimastel päevadel on lõhnanud selgelt õunte järele.

Ilmselt on esimese õunakoogi aeg käes.