Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!

 

Advertisements

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Kõik sai lõpuks korda. (Niisugused pühad siis.)

Olen tänasega viinud parandusse kõik, keda ja mida pärast pühi remonti viia tuli ning täna pealelõunal saanud ka lõpuks rahulikult magada.

Mitte, et nii raju pidu oleks olnud või midagi. Vastupidi, jõul oli rahulik ja armas. Kingituste mõttes veel erakordselt pingevaba, kuna olin kõik pakkinud ja komplekteerinud juba kaks nädalat varem, enne kui oma väikesele Euroopa-koolitusreisile suundusin. (Koos instruktsioonidega tütrele, kust leida kingitused, juhul kui ma lennukiga alla kukun. Selline kena, ettenägelik ja rahustavana mõjuv ema on mu lastel…)

Nii et jõululaupäeval käisime kogu familiaga – isegi härra oli peale tütre sünnipäeva veel pühadekski jäänud – surnuaial, tegime päris pika tiiru, meenutasime kalleid kadunukesi. Alustasime surnuaia teisest otsast – Kusti, Ülo, Vello, Jaan, Helle, Aare, Albert, Lilli, Viktor, Julius ja Emmeliine. Olin ostnud rohkesti küünlaid ning kõik kulusid ära.

Pealelõunal käisime Kõrrekesega jumalasõna kuulamas, teised ei soovinud tulla. No ja siis ikkagi Mamma juurde, nagu loendamatutel varasematel aastatel. Mamma juurde tähendas küll ühest küljest hoopis uut kohta, kuid teisalt kõik täpselt sama moodi nagu varem.

Kuusk oli pisike, aga päris. Oli tegu, et kõik seitse küünalt sinna ära mahutada. Mamma rääkis, et kui varem oli ta oma hanemüüja marssruudil viimane, siis nüüd oli tal täitsa mitme vahel valida. Aga uus praeahi tahab veel pisut harjumist. Kõrreke oli omad taimsed toidud tellinud, aga Mamma kapsast ja kartuleid hindas ka tema. Mamma oli eelmisel päeval olnud mures, kas talle ikka pähkleid ja mandariine sobib pakkuda. Toidu kõrvale olin võtnud suvise tervitusena kodust kaasa Avatud talude päevalt ostetud vaarikase marjaveini.

Pärast jagasime kingitusi. Luuletusi loeti ja lauldi eesti, vene ja saksa keeles, lisaks veel plaksuga kätekõverdused. Härra näitas veel videosid oma oravatest – tal on seal maa ja mere taga isiklikud oravad, keda ta pähklitega toidab. Oravavideod olid väga menukad.

Kõik oli idülliline, kui välja jätta asjaolu, et Väikevend kurtis, et hammas valutab ja mu auto, läbinud eelmisel nädalal roolilati vahetuse, arvas millegipärast, et teda tahetakse ärandada ning signalisatsioon läks tööle öö jooksul vastu esimest püha tubli viisteist-kakskümmend korda. Mul oli küll võti padja all ning püüdsin kiiresti rõdult olukorra vaigistada, kuid kardetavasti oli magamata öö umbes poolel tänaval.

Järgmisel päeval sisestas härra kuhugi koodi ning esialgu tundus, et auto rahunes. Härra õde oma kahe kauni tütrega saabusid vanaema külastama ning käisime õhtul väljas aasia toitu söömas. Härra oravavideod olid endiselt menukad. Väikevend sai veel süüa ühe suupoolega.

Teisel pühal sõitis härra minema. Väikevend ei söönud enam tahket toitu. Härra, kes oli koju jõudnud, arutles, kas peaks ka hakkama jänestele porgandeid viima. Avastasin, et mul on samal päeval aeguv kino kinkepilet ning käisime Väikevennaga Ferdinandi vaatamas. Öösel jõudis mu auto järeldusele, et sisestatud koodist ei piisa ning signalisatsioon läks tööle umbes kella viie ajal hommikul. Rekord oli kümne minuti jooksul kolm korda.

Esimesel pühadejärgsel argipäeval läksime juba kella kaheksaks Väikevennaga  hambakliinikusse. Autot ma lukku panna ei julgenud, ei teadnud ju, kaua läheb, ja hakkab veel muidu keset linna huilgama. Väikevend oli veendunud, et auto ärandatakse. Paras, ütlesin mina, las siis need ärandajad lahendavad selle signalisatsioonimure.

Autot muidugi ei ärandatud, ja hammas sai esmaabi-korras üllatavalt kiiresti parandatud. Seejärel autoga töökotta.

Kui auto sai ka korda, ja lõunagi söödud, läksin lõpuks magama. Pole ammu nii hästi välja puhanud.

 

Elu nimekirjade toel

Terve kohe mööda saav nädal on olnud hullult kiire. Juba teisipäeval tundus, et enam rohkem pole võimalik: hommikul tööle, siis klassiga teatrisse – Viljandi Vargamäe, soe soovitus! – peale teatrit koolitusele, seejärel Mamma ja Mamma kassiga loomaarsti juurde. Aga see oli alles nädala algus.

Igal juhul eile hilisõhtul tegin lõpuks nimekirja. Et mida ma pean lähiajal veel tegema. Jõudsin nimekirjade metatasandile, kui kirja sai ka ülesanne koostada uus nimekiri.

No ja siis, kui nimekiri valmis, läksin trenni. (Seda polnud kusagil kirjas.) Kirjas polnud ka näiteks juuksurit ega pannkookide küpsetamist ega veel õhtu hakul Väikevennale uue hambaharja ostmist. (Oli eile sõbra pool ööd ning kaotas selle käigus oma hambaharja.)

Aga ometi on mingi osa nimekirjas olevatest asjadest samuti tehtud.

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

Mina sain hommikul läbi Toriseja, mis oli lõpust veel parem kui alguses. Olin kohe pisarateni liigutatud. (Loomulikult polnud selle kohta mu nimekirjas midagi.)

Kuus asja tuleb veel täna ära teha. Neist üht (pesta ära kõik pühapäevaks kogunenud  must pesu( olen täna juba korra teinud.

Lähen keedan alustuseks veel tassi teed.

Argiseid ja pidulikke asju

Mõned täiesti argised asjad mõjuvad teinekord tujuheakstegevalt veel tükk aega tagantjäelegi. No näiteks oli Väikevennal vaja kooli jaoks kahte pilti, et nende järgi jutustada. Väikevend, kes tahab olla kõiges nagu Suur Vend, ütles, et tahab roobertlevandovski pilti. Ja siis veel ühte pilti siilist, kes on nunnu.

Mõned täiesti argised asjad ongi täiesti argised. Nii näiteks leidis Väikevend suurema toast kinkekaardi, mille viimane oli saanud möödunud jõuluks ja mille realiseerimisaeg oli kohe kätte jõudmas. Üks päev enne kaardi aegumist läksimegi siis kaubanduskeskusesse, kuna kaardiomanik oli ka ise nentinud, et tal oleks tegelikult riideid juurde vaja küll, kuna ta on paljudest vahepeal välja kasvanud. (Ega ta vist kasvaski viimati sama kiiresti nii kuusteist aastat tagasi.) Ta valis ühest poest sinised teksad (loomulikult terved), ja siis kaks särki – musta ja valge – millel polnud ühtki kirja peal. (Üks särk kirjaga Sarcastic oleks peaaegu klassifitseerunud, kuid oli valet värvi.) Meenutasin ta enda sõnu, kui ta oli väiksem: ema, sa võid osta mulle neid riideid, mis on kas punased või sini-must-valged või millel on lõvi või kotka pilt. Tal oli see meeles küll. Aga lõvi ja kotka pildiga asju seekord justkui ei trehvanud.

Kõrreke seevastu elab loetud nädalad enne täisealiseks saamist läbi palju dramaatilisemaid hetki. Esmalt juhtus see, et ta mängis oma käe üle. (Tippsportlastel ikka juhtub.) Fagotikeeld on praeguse seisuga kuu aega.

Mõne päeva pärast pidi ta gümnaasiumi praktilise tööna korraldama kontserdi. Kontsert toimus. Väike kohvik oli rahvast paksult täis. Mina tutvusin tema juhendaja, kena keemiaõpetajaga. Mamma tutvus Kõrrekese peikaga. Kõrrekese sõbrad, kes tema peikat veel ei tundunud, tutvusid samuti. Kontsert ise oli tore, hoolimata lapse enensekriitilisest hinnangust. Isegi Mamma jäi rahule. Ja ülemängitud käe veelkordse ülemängimise kohta ütles Kõrrekse sõbranna arstitudengist peika, et ongi hea, siis on järgmisel päeval arstile kõik sümptomid hästi näha. Mamma ostis kaasa kohvikust viineripirukaid. Kontserdiga oli ta rahul. Ülekuulamisega peika asjus suutis vastu pidada autoni.

Eile oli Kõrrekesel koolis ball. Kuna isa oli talle ostnud peale edukat konkurssi tõelise printsessiseeliku ning ta ise leidnud vintage-poest sobiva pluusi, siis peale siidisukkade ja soengu muid muresid ei olnud. (Mitte et need mured oleksid väikesed olnud!) Peika tuli kohale sabakuue ja kikilipsuga ning nii ma nad siis kooli juurde viisin.

Muidu on kõik nagu ikka. Päkapikud tõid kõigile lastele, ka Kõrrekese peikale, advendikalendri ja kirja.

Lauda kattes paneme küünla põlema. Esimene advent on käes. Kõik koolist kaasavõetud tööd on parandatud.

Pimeduses on küünlaid

See aeg, kui lähed tööle pimedas ja sageli tuled töölt pimedas, on nüüd käes. Mõnikord tundub see kuidagi trööstitu, aga mõnel hommikul juhtub midagi närviajavat, nii et mõnusaks pimeda aja enesehaletsuseks pole aegagi. No nagu täna.

Nimelt ei leidnud ma hommikul kusagilt oma käekotti. Ei olnud üleval magamistoas, ei olnud ka allkorrusel. Ei olnud ka autosse jäänud. Eelmise päeva tegevuste üle juureldes sain aru, et kui ma otse töölt tulles kahe kotiga spordiklubisse läksin, panin nähtavasti käekoti alumisse riiulisse, pärast pistsin aga rahakoti trennikotti ning telefoni taskusse ning lahkusingi ühe kotiga. Õnneks on spordiklubi suhteliselt töökoha lähedal ja hommikul vara avatud ka. Nii me sõitsimegi Väikevennaga kooli minnes esmalt spordiklubi parklasse.

Kui ma mõne minuti pärast klubist käekotiga väljusin, nentis Väikevend – kes teatavasti ka ise oma asju kõikjale unustab – vähemalt pole ma lapsendatud.

Jah, puhtalt geenid, pojake!

Õhtupoole jõudsime koju, päris pime veel polnud. Kuna ma olen viimasel ajal oma päevase sammunormi üle arvet pidanud, tegin Väikevennale ettepaneku läbi surnuaia poodi jalutada. Minu üllatuseks oli ta nõus.

Surnuaiaväravas tegi ta ettepaneku, et loeme küünlad kokku. Kumb rohkem saab, see võidab. Mina sain 49, tema 72.

Poest koju tulles oli täiesti pime. Ka kaugemad küünlad olid paremini näha. Mina sain 112. Väikevend, kes otsustas mulle händikäpi anda, sai 108.

Aga ma ei mäleta, et Väikevend varem nii pikalt oleks vait olnud.

 

Eluolust loomariigis

Ma ütlen kohe, et pealkirja laenasin ühelt oma kunagiselt õpilaselt, kes selle peale, kui enda arvates olin selgelt kirjutanud tahvlile Eluolust Rooma riigis, pani vihikusse pealkirja Eluolust looma riigis. 

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

IMG_0247

Kohalikud kiskjad Väikevenna juures vaibal

Loomulikult tunneb ta aga rõõmu kõigist koertest, keda ta kusagil mujal kohtab. Nii pidi ta ühel õhtul sõbra juures kaheksaks koju tulema, kuid saatis sõnumi: ma tulen tunni aja pärast, kuna kutsu tuli siia. Kui ta siis tunni aja pärast õnnelikuna naases, rääkis kõigile, kes kuulatata soovisid: kutsu oli buldog, nimi vist Lehv, näris ta sõrmi ja tahtis perepoega rünnata. (Viimane ronis kapi otsa ja keeldus alla tulemast, kuni koer seal on.) Väikevenna resümee: kui ma suureks saan, võtan kolm koera – kaks taksi ja ühe buldogi.

Ja ühel reedesel päeval, kui me koos koolist tulime ja tegime peatuse ühes mu lemmikkohvikutest – sest seal on tõesti linna parim kohv ja üldse. Novot, ja siis oli seal samuti üks koer. Väikevend rüüpas oma ökolimonaadi ja sõi võikut – poetades kõik tervisliku selle vahelt minu pudrukaussi – sest seal pole mitte ainult linna parim kohv, vaid ka puder –  ja silitas teise käega koera. Selliseid õnnelikke hetki tuleb ette. Koer oli kurbade silmadega ja sõbralik. Me läheme sinna kohvikusse kindla peale edaspidigi!

IMG_0273

Mõnikord inimesel veab!

Aga muidu on ka kõik kena. Käisime Väikevennaga Paddingtoni teist osa vaatamas – mis meeldis meile mõlemale, ja Kõrreke sai Rakveres pillimängimise eest auhinnaks hiiglasliku padja.