Kümnes kontsert ja suur rõõm

Täna oli see igakevadine aprillikuine õhtu, kui lastel oli aulas kooli kontsert. (Jäin praegu mõttesse – kui tartlane ütleb aula, siis peab ta silmas justament peahoone aulat, ja siis veel, et kui ta ütleb peahoone, on see loomulikult ülikooli peahoone.) Niisiis, kontsert, kümnes kord.

Töölt tulin täna hilja, ei jõudnud kampsunit millegi pidulikuma vastu vahetada. Õigupoolest oli kampsun praeguste ilmadega ka mõistlik.

Poole kontserdi pealt tüüris kohale ka Väikevend, kes tuli otse zooloogiaringist. Olin ettenägelikult rõdul, et Väikevenna tulek vähem häiriks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päris pisikestest esinejatest ei tundnud kedagi, Väikevenna oma tänava lapsed on juba päris suured, laste- ja poistekoori eas. Siis tuli tükk aega oodata, Suur Vend laulab noortekooris, nemad olid eelviimased. Minu meelest kõlas koor hästi, ja laulud, eriti Eesti muld ja eesti süda, on ju imeilusad. Lõpunumbris esines külalisena ka Kõrreke, mängides orkestris fagotti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast kontserti käisime Pierre’is kooki söömas.

Meil tuleb alati proovis paremini välja, oli Suur Vend enesekriitiline. Me tulime täiesti vales kohas sisse!

Kõik olid väga rõõmsad, kuigi Väikevend kahetses pisut, et ei valinud suuremat kooki.

Rõõmuks oli siiski põhjust, kuna Suur Vend oli saanud täna kinnituskirja oma esimese valiku gümnaasiumist.

Kus sa olid, ema, kui ma sulle sõnumi saatsin? (Küsimuse mõte, otsetõlkena teismeliste keelest: ega sa mulle piinlikkust ei valmistanud?)

Vastus – olin nimelt teel koju – rahustas mu poega tuntavalt.

Nagu öeldud, olid kõik südamest rõõmsad.

Ja kuuldavasti on aulapeod ka sellel koolil, kus Suur Vend sügisel õppima hakkab. Meeshääled on ka sealses kooris kindlasti hinnas.

Valged pühad

No nii. Inimesed peaksid ju rõõmustama, kui pühadeks lumi maha tuleb.

Pealegi, väga mõnus nädal oli. Laste suureks rõõmuks oli härra pea terve nädala olemas, ja ma ise ei väsi sellistel kordadel kunagi nentimast, kui imepärane on kahe lapsevanemaga süsteem.

Meile kolis selle aja jooksul sisse Mamma klaver. Mamma klaver kolis sinna kohta elutoas, kus ma olen harjunud triikima. Triikisin igaks juhuks enne kõik pesud ära, sest mine tea, kas üldse enam kunagi saab. Selgus, et saab, kuigi elutoas, kus on klaver, on justkui vähem ruumi, kui ilma klaverita toas.

Reedesel vabal päeval käisime koos vanaemadega Vildes söömas. Pole sinna ammu sattunud, see koht tekitas palju mälestusi. Oli meeleolukas lõuna, toit oli maitsev. Vanaemakooki vahukoorega saab seal muide endiselt.

Laupäeval sõitis härra minema. Suurel Vennal oli oma uue jalkaklubi eest esimene päris-mäng.

Kasutasin tema äraolekut püreesupi keetmiseks. Kuna olin ostnud munade värvimiseks poest viimase punase kapsa, mis oli päris kopsakas, siis otsustasin, et lisan ka seda supile. Tulemuseks on tõdemus, et ma ei keeda enam mitte kunagi punasest kapsast püreesuppi, sest supi värv oli nagu… ma parem ei ütle, mis asi.  Krutoonid ja kõrvitsaseemned parandsid  üldmuljet ainult pisut ja ma ei pannud pahaks, kui Väikevend küsis, kas võib endale hoopis spagette keeta.

Kui Suur Vend tuli õhtul võistlustelt tagasi, oli ta näljane ja heas tujus. Ta oli löönud ka värava, ehkki, nagu ma sain aru, peaaegu, et kogemata.  Ta sõi ära järelejäänud kõrvitsaseemned, soojad võileivad, kolm kanafileed ja kausi müslit.  (Ma halastasin talle ega pakkunud jubeda väljanägemisega suppi.)

Munad värvisime sibulakoorte, punase kapsa ja toidupoest ostetud mustrikiledega.

Tänane lõuna õnnestus mõnevõrra paremini, punast kapsast ma enam ei kasutanud ka. Kuigi, ma ei tea, kas ja kuidas see ära lõpetada, et Suurele Vennale jääb õe liha-mittesöömine ikka kuidagi väga ette. (Olen tähele pannud, et mehi see millegipärast üldse ärritab.)

Tänasega saab pühadeaeg läbi. Pisut sai puhata, natukene spordiklubis end liigutamas käia, mängida Viit sekundit, hästi palju süüa. Üks toit on veel söömata ka. Kuna poisid pashat väga ei hinda, tegin hoopis kohupiimakooki.

Lumesadu on hetkeks lõppenud. Suur Vend on veel kinost tulemata. Homme jälle kooli. Sooja ilma pole veel niipea loota.

IMG_1355[1]

Tühi. (Aga täitsa soe)

Emme, vaata printerist tuli veel üks paber välja. See on muidu tühi, aga täitsa soe! hüüatas Väikevend endale ainuomase intensiivsusega, kui tema matemaatika töölehte välja printisime.

Tegelikult polnuks muidugi vaja printida, kui laps poleks oma kotti kooli unustanud. Ses mõttes oli muidu hea, et ma olin pealelõunal nii väsinud, et poleks jaksanud trenni minna, aga läksin siis nii pilatesesse kui ka kotile järele. Päike paistis. Kass oli vahepeal ühe suurema aaloepoti kildudeks lõhkunud. Taimest enam asja ei oleks saanud, mu paremas seisus aaloe on seni veel alles.

Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.

Väikevend oli seekord oma matemaatikaga vähemalt alustanud.

Kõrreke tuli koju. Tema mured olid rahamured. Need lubas lahendada lapse isa, nagu ma aru sain. Oma tuppa jõudes tütar hüüatas. Kass Kuki oli aknalaualt maha tõmmanud tema kaktuse. Väikevend soovitas õel barrikadeeruda, siis ei pääse Kuki ligi. Kuidas õde barrikaadi tagant välja saab, jäi esialgu vastuseta.

Väikevend oli koorinud apelsini. Köögipõrand kleepis. Väikevend kurtis, et ei oska väga hästi apelsini koorida. Mul olid tegelikult mullased käpajäljed ennist pesemata jäänud.

Kass Kuki arvas, et mopp võeti välja puhtalt tema meelelahutuseks.

Suurel Vennal on täna telekast Püha Jalgpall. Selleks puhuks tegi ta ahjus soojaks kebabi. Iseendale. Väikevend tahtis samuti kebabi. Ta oli pannud ahju 71 kraadi juurde, sest pakendil oli ju kirjas, et soojendada just sellise temperatuurini.

Kõigil oleks tegelikult aeg magama minna. Väikevend loeb. Suur Vend vaatab telekast jalgpalli. Kõrreke lebab voodil ja mõtiskleb. Mina tõstan ohates laualt paki (parandamata) töid kotti tagasi.

Väikevend tuleb veel oma trennis saadud sinikat näitama ja on veendunud, et seda tuleks ravida plaastriga.

Homme on uus päev. Kevadise jahi päev. Koolipäev. Ja kardetavasti ka parandamata tööde päev. Imeline kevad on käes.

 

Kuidas vahepeal on kolmveerand kooliaastat läbi saanud

Ega tegelikult ei teagi, kuidas. Kui vahepeal oli tunne, et kohustuste meres kallast ei paista, siis nüüd justkui juba paistab. Teha on veel küll ühte ja teist.

Selle nädala kõige suurem hirm sai õnneks üle elatud. Nimelt käisin oma klassiga kelgutamas. No ei käskinud keegi, lapsed tahtsid. Ja siis päev enne ära sõitu räägib kolleeg oma aastatetagusest märtsikuisest kelgutamiskogemusest, mis lõppes sõnadega tema näo igast poorist purskus verd. Ma ei saanud öösel magada, kuna silme ees tantsisklesid jäised kelgurajad ja näod, mille igast poorist purskub verd.

Ja mis sai? Mõnel, kes oli teksadega tulnud, said püksid märjaks.

Muidu olid kõik rõõmsad.

Kodus olid poisid üksteise järel haiged. Haigus kestis poolteist päeva ja algas palavikuga. Kui kõrgega, ei tea, kuna kass Kuki oli kraadiklaasi tuuri pannud. Eelmisel korral leidsin selle oma riidekapi alt, seekord on nähtavasti millegi muu all. Kõrreke, kes oli parasjagu koduteel, ostis apteegist uue, aga Väikevenna palavik oli õe tulekuks juba välja higistatud.

Kurjategija on praeguseks juba rehabiliteeritud, Suur Vend õpetab teda kraani avama ja plaanib osta jalutusrihma. (Igavesed poosetajad!)

Minul läheb ka  hästi. (Eriti pärast kelgumäge.) E-etteütluses tegin üheainsa vea, kirjutades tušipoti asemel dušikott. Botaanikaaias õitsesid sinililled.

 

Kaunid kunstid ja kassikarvad

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

Muidu läheb meil nõnda, nagu see vist koolialastel parasjagu märtsikuuks olema kipub: hulbime kohustustes, kallast ei paista. Eks siis tulebki veel igasugu muid asju ette võtta, et elu üksluine poleks. Kõrrekesel on näiteks reedel kontsert. Nad ise panid plikadega puhkpillikvinteti kokku, oodata on ka külalisesinejaid. Tulge kuulama!  Siis osales ta veel bridživõistlustel pealinnas ja vist on peatselt tulemas konkurss (ikka pillimängu vallas.) Millal ta õpib, ma et tea.

Ah jaa, eelmisel nädalal käisime nii Estonia Kratil kui ka PMJ– kontserdil. Mõlemad meeldisid üliväga. MS oli originaalis kuulates ikka väga võimas! Lisaks sellele sain oma muidu ülimalt hõivatud tütrekesega ka pisut aega veeta, näiteks talle teatris kooki osta või veganrestoranis õhtust söömas käia. Teatris nägin seekord mina vist isegi rohkem tuttavaid kui Kõrreke. (Kuigi kõige pikemalt vestlesime lapse flöödiõpetajaga, kes on meie ühine tuttav. See oli väga armas kohtumine.)

Lisaks vaatasime Väikevennaga koos ära filmi Hiina müürist. Väikevennale meeldisid need kohad, kus oli võitlus koletistega, kuigi, kui nood magneti abil uinutati, tundusid magavad elukad Väikevennale nunnud. Hiina on mu ammune nõrkus, nii et nautisin samuti filmi, kuigi vist pisut teisi asju kui mu võsuke. Pärast oli põhjust vestelda nii sõprusest kui ka müürist.

Väikevend valmistub võistlusteks, täna oli kontrollmäng. Läksin vaatama, polnudki ammu poissi mängimas näinud ja selleks muidugi ka, et võistluste raha ära viia. Olin kahelnud, kas anda lapse kätte või viia ise, aga kui poiss mulle ütles, et see raha, mille ta klassiga teatrisseminekuks  sai, läks kaduma, siis ilmselt tegin ikka õigesti. (Raha läks kaduma ka seetõttu, et rahakott oli juba varem kadunud.) Andsin treenerile raha ning teavitasin, et id-kaarti lapsel pole – ka see läks koos rahakotiga kaduma – ning läksime peale võistlusi ning ostsime uue rahakoti. Mäng läks muidu hästi.

Eks kõige nende kaunite kunstide nautimine ongi tööasju pisut kuhjanud. (Ma pole nii võimekas kui mu tütar.) Trenni mineku asemel kipun nautima pealelõunast unetundi. Eks kõik saab ju lõpuks ikkagi tehtud ka.

Ja mõelda, kui mul oleks kodus kolm kassi, siis oleks ju veel rohkem karvu koristada. Missugune vedamine siiski.

Kolleeg, kellega teatris Kratil trehvasime, küsis, kas mul on järgmise aasta aprilli Luikede järvele piletid juba võetud. Nüüd juba on. (Kõrrekesel oli ka õhtu imekombel vaba.)

Kas veebruaris on elu?

Selle aasta veebruaris on mind aegade algusest saadik painanud küsimus leidnud vastuse.

Ja mitte ainult hommikuti, kui on näha, millega kass Kuki jälle hakkama on saanud. (Aga ta paneb oma pea nii armsalt sulle pihku, justkui paitaks sind oma pehme käpaga ja lööb seejuures lakkamatult nurru. Nii et kes saab talle pahaks panna, et ta on leidnud Väikevenna toast liimipulga, minu juurest kätekreemi ning kraadiklaasi ja söögitoa laualt küünla ja nende kõigiga mänginud.)

Väikevend on osalenud veebruari teises pooles loodusmaja talvelaagris, kus käidi metsas loomade jälgedega tutvumas ning saunas koos jääauguvõimalusega. Väikevend käis jääaugus kaheksa korda.

Viimase kuu aja jooksul õnnestus mul päev enne vabariigi sünnipäeva sõita teist korda auklikuks auto rehv. Meeskolleeg pani mulle alla tagavararehvi.

 

Eesti sünnipäeva tähistati meil samuti innukalt. Väikevend käis klassiga Kevadet vaatamas. Õpetaja oli neile filmi tähtsuse nõnda selgeks teinud, et ehkki Väikevennal oli veel eelmisel õhtul olnud palavik, keeldus ta resoluutselt koju jäämast ja haige olemast. Pärast seda on ta pidevalt omaette laulnud kui mina alles noor veel olin. Film jättis talle sügava mulje (eriti loomulikult Toots).

Päris-tähtpäeval olid kiluvõileivad ja lipp, seejärel käisime Kõrrekesega omakorda kinos, tutvusime Novembriga. Ma ei tea, kas November on veebruaris parim valik. Pärast filmi vaatasime nõutult Kõrrekesega üksteisele otsa: kuhu kadus huumor? Ja meenusid ka Suure Venna muljed – tema käis oma klassiga ja vaatas filmi juba varem ära – et ehk need, kes on lugenud, saavad paremini aru.

Peaaegu oleks presidendi kõnet ka kuulanud, kuid kahjuks sel hetkel, kui proua president alustas, otsustas meie alumise korruse tualettruumi segisti voolik puruneda. Järgmised kaks päeva kuivatasin vaipkatet.

Vahepeal viisin oma vanima ja noorima lennukile. Lennuk viis nad isa juurde, veetma sportlikku nädalavahetust. Tutvuti onu Jukkaga, kes oli tegelikult 62, aga nägi välja nagu 40, nagu hindas Väikevend. Onu Jukkal oli majake just suusakeskuse juures, nii kaks päeva tegeldi mäesuusatamisega ja käidi ka saunas. (Mis oli tark tegu, sest kodus oli soe vesi kinni keeratud.)

Suur Vend käis pärast jalgpalli Vanaema juures vannis. Läksin talle sinna kuivade saabastega järele – polnudki ammu seal lapse järel käinud.

Täna õhtul oli siis Väikevennal ees suurem koduste tööde hunnik, torumees E tuli ja vahetas ära segisti (nii et nüüd saab jälle ennast kodus ka pesta) ning meie Suure Vennaga mõistatasime, missugune Kõrreke küll välja näeb. Sest nägin internetipangast, et värske stipendiaat (nad saavad sealt pasunamängu-kutsekoolist ju stipendiumi, ja esimene raha oli just üle kantud), oli kulutanud juuksuris jahmatamapaneva summa.

Rehvi on mul aega vahetama minna ülehomme, homme peale tööd olen oma onupojaga nimelt Mamma teenistuses.

Kõrrekesel on lokid. (Täie raha eest.)

Ja Väikevend saab oma onu Jukka juurde unustatud jaki ilmselt juba nelja nädala pärast kätte.

Ilmselgelt ON veebruaris elu.

(Väikevenna toast kostab endiselt kui mina alles noor veel olin.)