Kirsid tordil

🍒

Koolivaheaeg on juba mitu head pĂ€eva. Selline pisuke hingetĂ”mbeaeg ajal, kui metsas Ă”itsevad sinililled ja ĂŒlased, EmajĂ”es kannatab juba tervelt minutikese ujuda ja kass Nurr on alustanud oma pĂ€evitamishooajaga. (See saabub tal alati kevadise pĂ€ikesega minu magamistoa aknalaual.)

🍒

Viimasel koolinĂ€dalal enne vaheaja algust kaitses VĂ€ikevend sĂŒdikalt oma loovtöö ning seda koguni kiitusega. Eks me siis omalt poolt kiitsime ka.

🍒

On olnud vĂ€sitav pĂ€ev. LĂ€hen Ă”htul poodi ja pult hakkab streikima. KĂŒsin abi neetide, tĂ€toveeringute ja vikerkaarepaelaga stiilselt poemĂŒĂŒjalt, suurt kasvu praktilise olemisega naisterahvalt.

NÀete, ei lase kurki skÀnneerida, kurdan.

MĂŒĂŒjatar tĂ”stab kurgi kui tungla kĂ”rgele, teeb midagi puldiga ning sĂ”nab: Eks nad vahel tahavadki sellist karmimat kĂ€tt!

Kurk sai ĂŒks-kaks-kolm skĂ€neeritud.

🍒

Koolivaheaeja esimesel pĂ€eval imestas Suur Vend: kas sa tuled juba töölt? (Ei tulnud, tulin hommikuselt ujumistiirult.) Ja-jah, ĂŒliĂ”pilase asi – tema maailmast on pĂ€galike koolivaheajad juba unustatud teema.

🍒

Söögiga on see-eest lihtne. Kui kĂŒsisin vanemalt pojalt, mida vĂ”iks tĂ€na lĂ”unaks teha, oli vastus konkreetne: pastat.

Aga eile meil ju oli pasta!

Jah, aga tÀna pole veel olnud.

🍒

SĂ”brannaga kĂ€isime linnalĂ€hedasel matkarajal. Jalgratastega lĂ€ksime. Punavalgete lintide taga olid uhked mĂ€nguplatsid ja vĂ€lijĂ”usaal. Metsa oli kĂŒll vaid ribake, kuid linnud laulsid ja lilled Ă”itsesid. Justkui hoopis teine maailm.

Kohanemine ja vÀsimine

MĂ”nes mĂ”ttes tundub, et me oleme harjunud. Kui ĂŒhel Ă”htul möödunudnĂ€dalasel Ă”htul ĂŒtlesin poistele, et Ă”de on tulemas, kĂŒsis vanem neist: Noh, kas jĂ€lle mĂ”ni kontsert vĂ”i etendus?

Ei olnud, kontsert oli alles paari pÀeva pÀrast. Sedakorda oli kultuurilis-ajalooline loeng.

PĂ€evad algavad varakult, mul on alati nii olnud, et valgel ajal Ă€rkangi varem. VĂ”imlemine vĂ”i ujumine, viimasega alustasin mĂ€rtsi viimasel Ă”htul. See oli ka viimane Ă”htuujumine. Sest ma saan aru kĂŒll, et jĂ”e ÀÀrde karget kevadist Ă”htut veetma tulnud kodanikud ei vaadanud mitte mind, vaid hullu, kes mĂ€rtsis ujub, aga kuidagi ebamugav oli sellegipoolest. JĂ€rgnevalt olen kĂ€inud hommikuti. Eile oli liiv osaliselt jÀÀs, kuid linnud vidistasid laulda, kalamehed (nemad millegipĂ€rast ei hĂ€iri), olid kohad sisse vĂ”tnud ja valgus oli nagu kevadhommikuti ikka. Ainult parte ja nĂ€itleja HK-d polnud veel kohal.

Siis on tööpĂ€evad. Pikal vahetunnil kĂ€in jalutamas, kui vĂ”imalik. Kahel pĂ€eval nĂ€dalas lĂ€hen töö juurde, ĂŒlejÀÀnud pĂ€evadel toimetan kodus. Teen sĂŒĂŒa, koosolekupĂ€evadel kĂ€ib juunior pizza jĂ€rel. Üks nĂ€dal ei olnud koosolekut ja rĂŒtm lĂ€ks kaotsi. KesknĂ€dalal on Ă”htuti jooga (lĂ€bi veebi muidugi). Aga tööde parandamine, tagasisidesidestamine ja kĂ”ik muu vĂ”tab aega pea magamaminekuni vĂ€lja.

Kui jaksan, loen veel raamatut. Krossi kirjade juurest jÔudsin sujuvalt Kaaseteelisteni, mida olen ju varemgi lugenud, olen jÔudnud stagnatsioonini. Ei, mitte et nÔukogudeaegsed olmemured ja vÀliseestlaste kohati umbusklik suhtumine oleksid midagi otseselt igavat, aga antud ajas ja kohas ei teki suuremat haakumist.

Ühtegi head krimisarjagi pole, mida vaadata. No olgu, Midsomerit vĂ”ib ju, ja Poirot’d ka, kuid need on ju nĂ€htud kordi. Praegune reedeĂ”htune Ă„Ă€remaa – jah, Walesis on kaunis loodus ja kĂ”mri keel on vĂ”luv mis vĂ”luv, aga… No vĂ€hemalt Barnaby ja Poirot ei olnud ravimsĂ”ltuvuses, ei maganud oma kahtlusalustega ega omanud ĂŒldse mingil moel puntrassejooksnud isiklikku elu. Ilmselt pole tasakaalukad isiksused parasjagu moes.

Hoiukoduline Artur liikus edasi, loodetavasti oma pĂ€riskoju. Meil lĂ€ks kahe kassiga keeruliseks. Aga uues kohas saab ta olla tĂ”eline boss ja Ă€ss, ja see peaks talle sobima. NĂŒĂŒd on meil ainult Nurruke. VĂ€ikevend arvab, et temaga tuleks arsti juurde minna.

Muud polegi. VĂ€simus on kĂŒll. Millest, tĂ€ielik mĂŒstika. Ei teegi nagu midagi ja otseselt pole ju kurta millegi ĂŒle.

Distantselu tavaline

Hommikul magan Àratuskellani vÀlja. Mis on ju hÀsti. Sest öiseid potentsiaalseid segajaid on

a)hoiukoduline Artur, kes vÔib ronida lillepotti ja kukkuda koos sellega postamendilt alla, nÀuguda vÔi ka lihtsalt mÀngida;

b)piiksuma hakkav kĂŒlmakapp;

c)uni lÀheb lihtsalt Àra.

Öö oli seega rahulik. Kassid toita. Seejuures valvata, et Artur laseks Nurrul rahus sĂŒĂŒa.* (Katsu sa ise sĂŒĂŒa, kui keegi krĂ€unub kĂ”rva ÀÀres!) Hommikusöök, tĂ€na nĂ€iteks soojad juustusepikud. VĂ€ikevennale piparmĂŒnditee meega, mulle kohv.

Siis tunnid. Seejuures on ilmselge, et kinnised uksed ei meeldi kassidele. Ühe vĂ”i teise ukse taga on alati keegi krĂ€unumas. (Mis mĂ”ttes nad panevad uksed kinni?!)

Pika vahetunni ajal jalutan pakiautomaadini, et tuua Ă€ra saadetis kasside tuluoksjonilt. (Olin vahepeal juba unustanud tehtud pakkumise, ĂŒks ese – kĂ€sitööseep – oli meeles, aga teine oli meeldiv ĂŒllatus. Kas tĂ”esti? Aga tegelikult on muidugi aus vĂ€rk ja kasside heaks pole ju inimesel ometi millekski kahju!)

TeisipĂ€eval on meil koosolekutepĂ€ev ning on kujunenud, et saadan siis peale tundide lĂ”ppu VĂ€ikevenna pizzat tooma, kodu lĂ€hedal poes on vastav mĂŒĂŒgilett tĂ€iesti olemas. Koju oli jĂ”udnud ka Suur Vend, nii et ka tema sai oma pepperoni. KĂ”ige suurem ĂŒllatus oli aga see, et olin nooremal pojal palunud tuua poest ka torusiili ning pannud talle selleks ka kilekoti seljakotti (et olmekeemia toiduga kokku ei puutuks) – ja kui mu koosolek lĂ”ppes, leidsin lisaks oma pizzale tĂ”esti esikust ka kenasti kileotti pakendatud pudeli. Olin meeldivalt ĂŒllatunud, et see meeles pĂŒsis.

Õhtul kĂ€isin veel ujumas ning ka kahekĂŒmneminutilises individuaaltrennis. Seal palusin, et me teeksime joogat. Need olid imetoredad kakskĂŒmmned minutit, millest ma nautisin viimast kui ĂŒhte. Homme saab veel ujuma, siis on klubi kinni ka. Nuriseda pole muidugi midagi, olud ja ajad on sellised.

Õhtul teed keetes, vĂ”ileibu tehes ja iginĂ€ljast Arturit toites helistasin Mammale. Ta kirjeldas, kuidas ta kass Sabaga jalutamas kĂ€is ja kujutluspilt oli igati tujutĂ”stev. Mamma oskus pisikestest asjadest rÔÔmu leida tuleb vĂ€lja selgemalt kui kunagi varem.

Õhtused uudised. Olen vahepeal toonud Nurru toidukausi ĂŒlakorrusele, et ta rahus sĂŒĂŒa saaks – see tuleb alla tagasi viia (ja pole kahtlustki, kes sealt viimased riismed konsumeerib.) Kavatsen veel lugeda.

Krossi kirjad on tĂ”eline odĂŒsseia, vĂ€ga huvitav (ja Ă”nneks vĂ€ga mahukas), olen umbes poole peal. Olen muidugi sĂŒndmuste kĂ€igust ĂŒldjoontes varasemaltki lugenud, aga kirjad on selline ĂŒhtaegu argine ja aus pilt, mis olud tegelikult neljakĂŒmnendatel ja viiekĂŒmnendate algul valitsesid ja kuidas inimesed nende olude pillutada olid. Ja ometi sai jÀÀda vÀÀrikaks ja vaimselt vabaks, see on ikka imekspandav.

Laual on vaas tulpidega – eilne naistepĂ€evaĂŒllatus poistelt. Panin juurde vaskmĂŒndi, nagu soovitati, et tulbid hĂ€sti pĂŒsiksid. Muus mĂ”ttes on kevad ĂŒhtaegu kaugel ja lĂ€hedal. Valgus ja pikenevad pĂ€evad ning lumi ja libedad tĂ€navad ĂŒhekorrga.

Aasta on möödas, ja me ei ole vist Ă”ppinud viirusega elama. VĂ”i kuidas vĂ”tta. Mamma saab nĂ€dala lĂ”pus teise vaktsiinisĂŒsti ning ta lubas uurida, millal ma talle kĂŒlla vĂ”in minna.

*Kusjuures veel hullem, kui keegi krĂ€unub su kĂ”rva ÀÀres ja piidleb sind ĂŒksisilmi, kui sa parasjagu sööd, on ilmselt uudishimu seedimise viimase otsa puhul. Ka siis on Arturil komme Nurru ĂŒksisilmi jĂ”llitada. Ausalt öeldes on edukaks soorituseks vaja Artur minema ajada ning teha seda seejuures nii, et Nurr omakorda paigale jÀÀks. (Kas see ongi siis nĂŒĂŒd kakablogi?)

Kas sul on mingi vitamiinipuudus vĂ”i?

Kui lĂŒhikeseks ma tuka lĂ”ikan? kĂŒsis juuksur tĂ€na.

JÀin mÔttesse.

Oleneb, kas kuu-pooleteise pĂ€rast olete avatud…

NĂ”nda. Koroonahaigete pĂ€evased arvud pĂŒstitavad rekordeid, avalik elu sulgub ja Ă”hk on taas kevadine. Nagu möödunud aastal, ehkki toonased numbrid tunduksid praegu kui ilus unenĂ€gu. Ja nagu ikka, on isiklik ja ĂŒhiskondlik pidevas vĂ”idujooksus.

VĂ”rdlemisi sĂŒndmustevaene koolivaheaeg on otsa saamas.

Vabariigi aastapĂ€ev oli. Tegin hommikul kiluvĂ”ileibu. LĂ”unaks tuli tĂŒtar kaasaga. Tegin koguni kaks pearooga, viimase aja suure hiti aeglase veise ja kukeseenekastme. PĂ€rast oli pikk pealeĂ”una veini, lauamĂ€ngu (kusjuures igati pĂ€evakohase mĂ€nguga!) ja vestlustega. Erakordselt armas. Selgus, et senises koduses Ă”ppe- ja kasvatustöös on jÀÀnud tĂ€iesti unarusse esmaabi veiniplekkide teemal. (Kohe soola peale!)

Teine pĂ€ev tegin karjuse pirukat. (Vaatan siin aeg-ajalt Isa Brown’i, seal nad muudkui joovad teed ja söövad karjuse pirukat.*) Arvamused inglise köögi (vĂ”i minu interpretatsiooni) kohta lahknesid. (Kuigi lĂ”puks leidis ka VĂ€ikevend armulikult, et kui ma juustu peale paneksin, vĂ”iksin ka teinekord teha.)

TĂŒtrega kĂ€isime paar pĂ€eva hiljem ka viltuses majas PÀÀsukest vaatamas. Minul oli see kĂŒll juba teine kord, aga ikka on vaatamine puhas rÔÔm. PĂ€rast kĂ€isime jaapani toitu söömas.

Veel kĂ€isin ĂŒhel poolavalikul raamatuesitlusel, kust sain oma Krantsid kĂ€tte. Pea tuhat lehekĂŒlge garanteeritud elamusi, Kross ju!

Olen teinud tööasju (vÀhem kui plaanitud) ning kÀinud enamusel pÀevadest ka ujumas. Spordiklubi bassein on veel lahti.

Magan halvasti, olen vĂ€sinud, kuid loen palju. Heinsaar, siis nĂŒĂŒd muidugi Krantsid ja ROK-s soovitatud Lihunikukunsti lugu. Viimane teeb ĂŒtlemata tĂ€nulikuks meditsiini ja teaduse arengu eest. Et meil ei ole operatsioone, mille suremus on 300% (lisaks patsiendile ka assistent ja pealtvaataja), et operatsioonide puhul ei pea tugevad mehed opereeritavat kinni hoidma (ja pĂ”genejad seejuures pĂŒĂŒtakse ning fikseeritakse uuesti!), et teatakse, millest haigused tulevad ja osatakse neid ravida ja ennetada. Ei mĂ€letagi, millal viimati silmad lugemisest valutasid. HĂ€rra soovitas C-vitamiini. Loodetavasti aitab (no mitte rohke lugemise, aga vĂ€simuse vastu ehk ikka. Lugemine jÀÀb nagunii vĂ€hemaks, kui tunnid algavad.)

Hoiukoduline Artur hoiab siiski rutiini langemast. MĂ”ni pĂ€ev kĂ€itub ta igati etiketikohaselt, nĂ€iteks tĂ€histas temagi vabariigi aastapĂ€eva kilu ja munaga (leib jĂ€i temast siiski lauale, sellest ta millegipĂ€rast ei hoolinud). Teinekord jĂ€lle ĂŒllatab, tĂ€na oli nĂ€iteks leidnud, et hiina roosi potis on head mulda, mida annab laiali kaapida. TĂ€na kĂ€is fotograaf ja tegi temast ilupildid. Loodame talle head kodu. Kass Nurr hoiab tast parema meelega eemale.

JÀrgmisel nÀdalal on juba mÀrts. Elu kulgeb jÀlle kardetavasti suures osas arvuti taga. Oh, et iga inimene oma vÀikesedki rÔÔmud igast pÀevast ikka leiaks! Purgi vitamiine ostsin ikka ka.

*JÀin siinkohal mÔttesse. Ma ise kirjutaks selle kokku, sest on ju uus mÔiste, aga kÔik kirjutavad lahku. Eks ma siis ka.

Nagu vanad kingad

Samuti kui jaanuar, algas ka veebruar kĂŒmnepĂ€evase eneseisolatsiooniga. See tĂ€hendas distantstööd, veebitrenne, regulaarset söögitegu, hilisĂ”htusi jalutuskĂ€ike. (Need on lubatud, kĂŒsisin ekstra jĂ€rele – kui kĂ€id ĂŒksinda ja rahva sekka ei lĂ€he.) Olen tutvunud kahe eneseisolatsiooni jooksul kohapealsete kojutoomisteenust pakkuvate toidupoodidega. LĂ”petasime isolatsiooni koos VĂ€ikevennaga, andes vormikohase negatiivse testi.

Peale mida tundsin selgelt seda pÀÀsu-tagant-valla-tunnet. Mille vastu muidugi tervikpilti vaadates tuleks vÔidelda ja end talitseda. Aga kui isiklikust vaatenurgast lÀheneda, tÀhendas see rÔÔmustavat vÔimalust minna kontserdile, kinno, teatrisse, raamatupoodi, kohvikusse ja trenni. Ja ma olen kÔiki neid vÔimalusi ka kasutanud, sest ma loomulikult lÀhenen isiklikust vaatenurgast. Ma kannan maski, hoian distantsi ja teen kÔike muud. Teades seejuures suurepÀraselt, et veel mÔistlikum oleks teha mitte midagi ja olla kodus.

Mamma juurde tema 80 sĂŒnnipĂ€eval siiski minna ei julgenud – rohkem, kui anda ĂŒle ukse ĂŒle pott kolme lilla hĂŒatsindiga ja kingitus (ooperipilet ja Laatsi essekogumik – mĂ”lemad vastavalt Mamma soovile). HĂŒatsint, nagu tĂ€na telefonitsi teada sain, Ă”itsevat ja lĂ”hnavat mis hirmus. Mamma ise tundub rahulik. Õnnitlusi vĂ”ttis vastu peamiselt telefoni teel, vahepeal vĂ€sis Ă€ra ja pani telefoni jĂ€rgmise pĂ€evani kotti.

EsmaspÀeval sain esimese vaktsiinidoosi. KÔrvaltoimetena olen tÀheldanud rÔÔmu ja kergendust.

Veebruar on kĂŒlm, lumi krudiseb, kui vĂ€ljas jalutamas kĂ€ia. TĂ€na hommikul oli alla kahekĂŒmne kraadi kĂŒlma. Minu vĂ€ike must on kĂ€itunud seni eeskujulikult ning hoolimata kĂŒlmast ning tegutsemispausidest kenasti hommikuti kĂ€ima lĂ€inud.

Üks koolipĂ€ev veel enne vaheaega. Panen viimasele suuri lootusi tööasjadega jĂ€rjele jĂ”udmise osas. On kĂŒll paar koosolekut, aga kui ma sĂŒstemaatiliselt ette vĂ”tan, peaksin kĂ”igega valmis jĂ”udma kĂŒll.

Heinsaare-filmi vaatasin siin kĂŒll ĂŒkspĂ€ev eeskujulikult kodusest arvutist. See oli ses mĂ”ttes kulukas ĂŒritus, et lĂ”ppes eespoolmainitud raamatupoekĂŒlastusega.

siinpool ust

paar vanu kingi

kĂŒtmata tuba

maksmata arved

igitalvine vÀsimus

sealpool ust

varasuvine maantee

teeservas Ôitsemas

hÀrghein ja naat

ĂŒlal taevas

paar heledat pilve

Kas pole suurepĂ€rane? Kuigi tehniliselt vĂ”ttes pole tuba kĂŒtmata ega arved maksmata, on ometigi meeleolu tĂ€pselt SEE. (Paari vanu kingi vĂ”in kĂŒll omaks vĂ”tta.)

Homme hommikul siis tööle ja Ôhtul on trenn. Veel saab.

Teistmoodi jÔulud

Alguses ei pidanud midagi teistmoodi olema. Aga kuna Mamma on haritud daam, kes vĂ”tab alati spetsialistide teaduspĂ”hiseid soovitusi kuulda, ja need manitsesid jĂ”ulu lĂ€hiringis tĂ€histama, siis ikkagi teatas Mamma, et tema tĂ€navu kĂŒlalisi ei kutsu. Aga hane ja kapsa teeb valmis.

Et sÀÀsta Mammat ĂŒhistranspordist ja muust sellisest, sĂ”idutasin ta ise turule. Pakkusin ka poodiminekut, kuid Mamma vĂ€itis, et tal on kĂ”ik olemas. No nii, ja keda ma nĂ€gin jĂ€rgmisel pĂ€eval kesklinnas kaubamajas? Mammat! Tal oli kummilint terapeudi juurde jÀÀnud ja siis leidnud ikkagi, et kĂ€ib poes ka Ă€ra. Nojah, vĂ€hemalt suutsin teda veenda mitte minema eluga riskides meile jĂ”ulukinke hankima. (Lapsed siiski said kommi ja raha, neid saab ehk eluga riskimata.)

JĂ”uluhommikul kĂ€isime koos surnuaial. Mamma ostis pĂ€rjad kalmistu pĂ€rjamĂŒĂŒjate seas konkurentsitult kĂ”ige nĂ€ssakamat ikebanat pakkuvalt mĂŒĂŒjalt. Kui ma hiljem selle kohta pĂ€risin, vĂ€itis ta, et elanud lapsena selle prouaga samas majas. VĂ€ga mammalik argument pĂ€rjavalikul. TĂ€navusel kĂŒĂŒnlatiirul osaleid ka HĂ€rra ja Suur Vend. Viimane kĂŒĂŒnal lĂ€ks kodus Kukikesele.

Aga jah, kĂ”igest hoolimata tegi Mamma oma hane ja hapukapsa valmis ja pani meile kaasa. Minule jĂ€i ainult taimne pearoog, tegin lÀÀtsepikkpoissi. Samuti olin ostnud nii tavalisi kui noriverivorste. KĂ”rreke tuli varem kuuske ehtima. See on Ă”nneks lihtne, pĂŒhkisime oma kunstkuuse tolmust puhtaks. VĂ€rvigammaks sai traditsiooniline punane ja valge. JĂ”uluehetega on alati nii toredaid mĂ€lestusi: vĂ€ikesed puidust mĂ€nguasjad, mis on KĂ”rrekese-Suure Venna lapsepĂ”lve aegadest meid teeninud, koolilaadalt ostetud heelgeldatud lumehelbed, Saksast toodud pĂ€kapikud, sulgi ajav öökull. Suur osa ei mahtunudki puule.

Siis saabusid ka KÔrrekese kaasa ja viimase ema. Toimusid ka telefonikÔned Mamma ja Vanaemaga. Viimane on meil moodne, temaga tegid lapsed koguni videokÔne.

Toit oli peaaegu sama maitsev kui Mamma juures.

Kingipakkide lunastamiseks loeti sĂŒrrealistlikku luulet, vemmalvĂ€rsse, lauldi ja eteldi jĂ”uluklassikat, tantsiti Argentiina tangot. Laste pakkides oli kĂ”igis mĂ”ni raamat, isegi Suurele Vennale olin leidnud staarjalgpallitreeneri eluloo. Lisaks Ă”nnestus nĂ€ha ka tavaliselt vĂ€ljapeetud Suurt Venda tĂ”eliselt rabatuna, kui ta silmitses kingikotist leitud tĂ€iendust oma mĂŒndikogule. KĂ”rreke teatas, et oli pakis olevat raamatut isegi osta mĂ”elnud. Siis on ju hĂ€sti, kui sellise jĂ”ulukingiks saad. Minu kingitus – antikvariaadilĂ”hnaline pilt beduiinist dromedari seljas tegi mulle rohkelt nalja ja sĂŒdamest head meelt. Kommi sain ka rohkesti. (Kohe vĂ€ga rohkesti.)

MĂ”nes mĂ”ttes oli kĂ”ik nagu pĂ€ris, nagu ikka on olnud. Ainult Mamma oli oma kodus kassiga kahekesi, ja aias pĂ”les kĂŒĂŒnal. Nii et teisest kĂŒljest oli kĂ”ik tĂ€iesti valesti, nagu terve see aasta on olnud. Sellised jĂ”ulud siis.

RÔÔm vÔi katkestus

KĂŒll sul on ilus mask! hĂŒĂŒdis kolleeg, möödudes koridoris (ning hoides hoolega vahet). Mask on meie aja rokokoolehvik. Sobigu kokku tualetiga, andku edasi sĂ”numit meeleolust ja olgu ka muus osas laitmatult elegantne. TĂ€na ostsin endale moonidega maski pidupĂ€evaks.

Muidu on olnud hull töötegemise nĂ€dal. Mitmel pĂ€eval olen lĂ”petanud töised asjad arvuti taga sĂŒdaöö paiku. Ja igal hommikul töökeskkondadesse sisse logides on tunne nagu advendikalendrit avaval lapsel: eks nĂ€is, mis tĂ€na ja homme ja ĂŒldse saab. Arvatavasti on sama tunne paljudel, ja sĂŒĂŒdistada pole kedagi.

Olen ikka Mammale helistanud. Eks temal on ka paremaid ja halvemaid pÀevi, aga kriitilistes olukordades oskab ta ikka rahulikuks jÀÀda ning on valmis asju huumoriga vÔtma.

Talle vĂ€ga meeldis lugu, mida ma tĂ€na Klassikaraadiost kuulsin ja Mammagagi jagasin. Nimelt oli pianist Barenboim kohtunud dirigent Fischeriga ning jutuks tulnud Beethoveni 7. sonaadi 4. osa algus. Fischer juhtinud tĂ€helepanu, missugune suurepĂ€rane nĂ€ide on see huumori kohta muusikas: kolm noodikest ning sellele jĂ€rgneb tĂ”eline ha-ha-ha-trillerdus, justkui mingi rÔÔmusĂ”numi ootus. MĂ”ni aasta hiljem kohtunud Barenboim teise ilmakuulsa pianist Arrauga, kes rÀÀkinud, et tegu on perfektse nĂ€itega traagikast muusikas: mĂ€ngib kolm nooti – ja juba teda katkestatakse! JĂ€lle kolm nooti – ning uus katkestus! Mammale pakkus lugu palju lĂ”bu. (Kui keegi peaks soovima saadet jĂ€rele kuulata, siis palun vĂ€ga: https://klassikaraadio.err.ee/1181536/must-klahv-valge-klahv).

VĂ€hemalt vaheldus tavapĂ€rastele uudistele: kui suur on tĂ€nane number (positiivse diagnoosi saanute oma siis), kes lĂ€hikondsetest isoleerub, kuidas lĂ€heb lastel (ĂŒli)koolis ja kes Ă”pib-töötab distantsilt.

Hoolimata vĂ€ga töisest nĂ€dalast olen jĂ”udnud mĂ”ned korrad ka raeplatsi uisuvĂ€ljale. JĂ”ululaulud, mis kaubanduskeskuses tunduksid talumatult imalad, on seal tĂ€iesti omal kohal. Eile lĂ€ksin sinna peale tööd – olin istunud enam-vĂ€hem kaheksast viieni töölaua taga, parandanud töid, pannud hindeid, andnud viimaseid kontakttunde, saanud oma klassiga pooleks tunniks kokku, et jagada pakke ja soovida hĂ€id pĂŒhi, parandanud veel töid, pannud veel hindeid. Ja kui ma siis tĂ”usin ning vaatasin, et uisud on veel paari pĂ€eva tagusest korrast auto peal, lĂ€ksin ja tegin mĂ”ned tiirud. Needsamad jĂ”ululaulud, imelised noored inimesed uiskudel ning Ă”rn lumesadu. Missugune hetk selle töötegemise-nĂ€dala lĂ”petuseks!

JĂ”ulukingid on olemas, mĂ”nda ĂŒksikut ootan veel pakiautomaati. TavapĂ€rase kĂ€sitöölaada-treti Ă€rajÀÀmine annab pakkide ilmselt sisus tunda, aga nii on tĂ€navu mĂ”istlik.

Vaatasin nĂ€dala jooksul Ă”htuti jupikaupa Ă€ra ka imelise Soome filmi – https://etv.err.ee/1160870/meisterkokk-cheng. Minu siiras soovitus – teeb meele heaks. Ja kui vĂ”rratu muusika – need hiinalikud meloodiad soome akordioniga mĂ€ngitult.

Otsida rÔÔmu vÔi katkestust, see valik on alati.

Koormad ja bassihÀÀl

MĂ”ned pĂ€evad tagasi vĂ”tsin oma haardesse sĂŒletĂ€ie kĂŒttepuid – liigutus, mida ma olen teinud aastate viisi ja harjumuspĂ€raselt. Seekord ei lĂ€inud harjumuspĂ€raselt ja ma tĂ”stsin oma selja korralikult paigast. Ikka nii korralikult, et kaalusin koguni haiguslehe vĂ”tmist. Haiguslehe asemel vĂ”tsin siiski valuvaigisteid, sest et rabamatk klassiga, sinna juba nipsust kedagi asendama ei leia. Noh, kui ma pĂŒsti saan, siis ma liigun kĂŒll, nii et matkarada sai edukalt lĂ€bitud.

Mis seal ikka. Ma olen loomult vilets delegeerija. Ikka on nii, et kui olen korra palunud, siis ma ei hakka teist korda ĂŒtlema, vaid teen ise. Hetkel ei tee, sest ei saa. Raske on kummardada, kĂŒĂŒnitada ja tassida. Nii et poisid tĂŒhjendavad nĂ”udepesumasina, tassivad puud katlaruumi ja poekotid auto peale ja autost tuppa. Suur Vend viis veel aiast lehekotidki prĂŒgikasti. Ja nad teevad seda kĂ”ike ilma mingi virina vĂ”i kiunuta. Poes tegid nad seda tegelikult ka varem, eriti innukalt VĂ€ikevend (kellega suurest abistamisinnust ja hĂ€rrasmehelikkusest lĂ€htuvalt pidin teinekord kauplema, et vĂ”iksin oma kĂ€ekoti ikka ise vĂ”tta).

Kunagi, kui VĂ€ikevend oli imik turvahĂ€llis, kĂ€isin ma lastega poes. VĂ€ikevend turvahĂ€lliga ĂŒhes kĂ€es, poekotid teises ja kusagil veel mudilastest Suur Vend ja KĂ”rreke. Meile tulid vastu sugulased – proua kĂ”ndis nagu proua kunagi ning ta kaasa ja poisid kandsid kotte. Oh, kui kade ma siis olin! NĂŒĂŒd olen ma ise ka poistega poes kĂ€ies proua ja see on hea tunne!

Igal juhul oli eile Ă”htul Mammaga paljust rÀÀkida. TervisekĂŒsimused on tema jaoks alati vĂ€ga huvitavad. Tuleb tunnistada, et minu vigastus on mĂ”junud ka empaatiavĂ”imet suurendavalt – saan nĂŒĂŒd vĂ€ga hĂ€sti aru, kui inimene ĂŒtleb: Oota! Ma tĂ”usen pĂŒsti. (Ja siis tulebki oodata. Sest inimene tĂ”useb pĂŒsti.) Mamma lĂ€heb uuel nĂ€dalal ravivesivĂ”imlemisse. Ostis seks puhuks uue trikoogi. JĂ€lle hea kogemusi vahetada, ka mina olen innukas vesivĂ”imleja.

Eile hommikul kĂ€is VĂ€ikevend juuksuris. Tema lemmikuks on kohalik barbershop meesjuuksuritega. PĂ€rstpoole, kui olin end oma toas mugavalt sisse seadnud, tuli Suur Vend pĂ€rima, kes oli see mees, kellega ma allkorrusel rÀÀkisin? Mees? Jah, ma olin vaadanud jĂ€relvaatamisest krimkat ja pĂ€rast oma toas ooperimuusikat kuulanud, aga ĂŒhegi mehega kĂŒll omateada vestelnud polnud.

Mees, kellega ma rÀÀkisin, oli bassihÀÀlne juuksuri juurde asutav VÀikevend.

See pĂ€ev, kui ma Ă”unu valet pidi viilutasin

Elu on jĂ€lle kolinud distantsi. Minusugusel i-inimesel, kes valib vĂ”imalusel kĂ”ik teenused juuksurist korstnapĂŒhkijani selle jĂ€rgi, et saaks kirja teel broneerida, pole selle vastu isiklikult midagi. Mitteisiklikult ma muidugi möönan, et on ka teisi tahke.

Meil on siin peres pea kĂ”ik olnud lĂ€hikontaktsed ja vahepeal isoleerunud. KĂ”rreke pÀÀses, nĂŒĂŒd on Suure Venna kord. Neil pidi isoleeruma terve kursus ning nĂŒĂŒd ta ootab huviga veebipĂ”hiseid tantsupraktikume. Möödunud nĂ€dalal helistasin ka ise korra koroonalehel oleval numbril, kust mind instrueeriti perearstiga vestlema, kes omakorda kĂ€skis mul kĂŒsida Terviseametist, kust mind suunati kahel korral ĂŒmber jĂ€rgmisele spetsialistile, et saada kohtuotsus – mul pole siiski vaja antud asjaoludel isoleeruda. (Nii palju siis mittehelistamise vĂ”imalustest!)

Koduse pĂ€eva raamaistiku moodustavad veebitunnid, söögitegu, kĂŒtmine ja kassisilitamine.

LÔunaks tegin bologneset. Peekon oli kaduma lÀinud, tegin siis ilma. Spagetikulp oli ka kadunud, see tuli siiski pottide kapist vÀlja. Peekon jÀigi kadunuks.

TĂ€nane pĂ€ev on meie peres surnuaiatiiru pĂ€ev, vanaisa Aarel on sĂŒnnipĂ€ev. Suure Venna nĂ€ol, kes muidu tuleb ikka heal meelel kaasa, olen ma paraku kasvatanud nii seaduskuuleka lapse, et hoolimata minu kinnitusest, et me nakkusohtu kuidagi ei suurenda – oma autoga lĂ€heme, viime kĂŒĂŒnla ja tuleme tagasi – jĂ€i ta kindlameelselt koju.

Surnuaiast naastes alustasin koogitegu ja hajameelsusest lĂ”ikasin Ă”unaviilud valepidi. See on nĂŒĂŒd kĂŒll pĂ€eva suurim sĂŒndmus, tĂ”des seepeale Suur Vend.

Kui koogitainas oli valmis, lÀksin trenni oma zumbatiirule. See on viimane koht, kus veel kÀia saab, nentis mu trennikaaslanna.

Õunakook ja vestlused, siis tagasi arvuti taha – viimased kirjad, tagasisidestamised, homsed tunnid. VĂ€hemalt riistvaraga on mul ses mĂ”ttes hĂ€sti, et VĂ€ikevend valis loovtööks arvuti kokkupaneku ning ma sain endale tema vana lĂ€paka. (HĂŒvasti, punane pann! Ma luban, et ma enam kunagi ei osta arvuti vĂ€rvi jĂ€rgi – kuigi teisalt – nii ilus punane oli!) VĂ€ikevend, meie pere it-spetsialist, tĂ”stis isegi mu tööfailid ĂŒle ning elu on nĂŒĂŒd lihtsam tĂ”esti.

Praeguseks on kÔik tööd tagasisidestatud, homsed asjad valmis, kuid meel on veel virge.

Kodus on soe, kĂ”ht on Ă”unakoogist tĂ€is, koolipoiss istub oma toas arvuti taga – maadejagamine ja magamaminek seisavad ees. Nagu ikka.

Isegi pesud on triigitud. Ainult puhta pesu hunnikutel pole enam valgeid kassikarvu.