Jasmiinide õitsemise nädal

Täna oli üle kahe nädala esimene päev, kui sain ilma äratuskellata tõusta. Magasin kaheksani.

On olnud pöörane aeg. Üks suurematest lastest naases möödunud nädala lõpus kooli suunapraktikalt, jäi põhjalikult haigeks ning läks paari päeva pärast ikkagi koolireisile (paludes mul enne endale tervisekindlustus teha). Täna tuli tagasi. Tõi Väikevennale kommi, emale tumedat šokolaadi ja elevandipildiga puruteed, endale mett ja halvaad. Esimene meie perest, kes on koguni Moskvas käinud. (Peteburi meeldis talle rohkem.) Pilte tal väga polnud (mõned pruudist oli ikka teinud). Oli endiselt haige. Tegime kohe elevandipildiga teed.

Teine laps sai osa Tenetis ning eile õhtul viisin lapse pilliga jaama, et mu järeltulija enamvähem keset ööd oma Hollivuudi karjääriga saaks alata. Esimene võttepäev olevat nüüdseks läbi.

Väikevend tuli minuga täna puhtast vastutulelikkusest kinno lastefilmi vaatama. Eks ema eest tuleb ju mõnikord hoolitseda!

Mina, tundub, olen vahepeal peaaegu et ära lõpetanud üheksanda klassi. Minu vanuses on see pisut justkui väsitav. Tõenäoliselt osalesin ka ilmselt viimast korda elus põhikooli lõpueksamitel. (Edukalt.)

Lisaks jõudsin ka pealinna West Side’i vaatama. Olin ära unustanud, kui dramaatilise lõpuga see kõik oli. Vaatasin kavast, et esimeses lavastuses oli peaosas Sallo. Pärast Mammaga rääkides ütles ta, et oli käinud tolle lavastuse esietedusel.

Papa oleks eile saanud kaheksakümmend. Viisin täna surnuaeda kimbu rukkililli, Papa lemmikuid. Papa õde suri möödunud kuul Ühendriikides üheksakümnesena. Üks ajastu on möödas. Tädi Helgi Ameerikas oli see, kellele Papa justkui kogu elu muljet tahtis avaldada. Tädi lapsed on ameeriklased, nendega on suhtlus soiku vajunud, ja nii ongi. Mamma veel helistas-kirjutas Papa õega, nüüd on sellega kõik.

Kohapealne argielu jätkub. Riputasin õue pesunöörile reisilt tulnud lapse 12 särki. Homme arsti juurde. Tööle – veel viimane nädal enne puhkust.

Küpsistest ja muudest kaunitest kunstidest

Aitäh, et sa mulle küpsiseid jätsid. Võiküpsised on parimad, ütles Väikevend.

Ma tean. See ei olnud kerge, kostis Suur Vend.

Mai on jõudnud pea poole peale.

Väljas on vihmajärgselt värske õhk. Suur Vend on tulnud trennist. Trenniriided on pesumasinas. Sööme vorstivõileibu, joome teed. Ja noh, poisid siis küpsiseid ka.

Poiste poolt emadepäevaks toodud kollased roosid on samuti laual. Laupäeva õhtul oli Suurel Vennal mäng, väljas sadas. (Ma keerasin lilled oma kilekasse, olin ise pusaväel ja sain läbimärjaks, tunnistas ta järgmisel hommikul.)

Kõrreke oli mulle Muumipapaga (minu meesideaal!) kaardi joonistanud – sain selle kätte traditsioonilisel ühisel lõunasöögil Itaalia restoranis. Vanaemadele olid pojengid ja ka Kõrreke tõi neile kimbud gerberatega. (Mamma tõi meile Prisma kilekotis kolm kilo maasikaid ja Vanaema andis lastele raha.) Mamma kurtis, et raviooliportsjonid on liiga suured. Vanaema teatas, et tema on just söönud. Sellegipoolest oli kõik hästi, ka mina sõin koos lastega pizzat. Kõik võtsid magustoitugi. Botaanikaaeda jalutama ei jõudnud, sest poisid kibelesid  koju ja kes pruudi juurde (vähemalt võttis Suur Vend karbi maasikaid pruudi juurde kaasa).

See-eest kutsus Kõrreke mind kinno, vaatasime ära Heade käte filmi. Mis mind filmi juures võlus – lisaks muidugi võrratuile imiknäitlejaile – oli see, kuidas suudeti olla nii vabad hinnangutest. (Sama asi meeldis mulle tohutult ka brittide Ämmaemanda-sarjas. Kui sult ei küsita, mida sa asjast arvad, ja hästi öelda ei saa, siis ole vait. Ma ise alles õpin seda.) Igal juhul olin tütrele tänulik, aeglane ja õnneliku lõpuga Euroopa film, tõesti tore viis emadepäeva õhtut sisustada.

Enne magamaminekut mängisime veel Väikevennaga potkitnoid. Ta võitis mind teist õhtut järjest. (Sellegipoolest, ema, jäi mu poeg džentelmenlikuks tead sa mõningaid vanamoodsaid trikke! No aga need vanamoodsad trikid, mulle tundub, ei aita mind…)

Ning kui ajas veel ettepoole minna, siis reedel käisime kohaliku esindusorkestri hooaja lõppkontserdil. Koos Mamma ja Kõrrekesega ootuspäraselt ning lisaks oli veel Suur Vend pruudiga. Esimeses pooles olnud kaasaegne helilooming polnud päriselt meist kellegi teetass, kuid teises pooles olnud Rimski-Korsakovi  Šeherezade küll. No on kaunid viiuli- ja puhkpillisoolod. Tõeline muinasjutt! (Lisaks sellele pani mu vanem poeg vabatahtlikult selga triiksärgi ja jalga kingad ning arvas, et ma võiks talle ehk isegi viigipüksid osta. Pruut mõjub talle tõesti hästi!)

Homseks on koolikotid pakitud. Ka tänane partiid potkitnoid on mängitud. Ööseks lubab hoovihma – see tähendab, et puhas pesu tuleb tuppa kuivama panna.

(Küpsised on küll täiesti otsas.)

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Märts – kreedit, deebet ja muu segadus

Väga pikk kuu oli. Ja sedasorti pikk, mis ei tundu ka tagantjärele lühem.

Tööd oli palju, ja selle üle ma otseselt ei kurda. Sest tegelikult oli tööga seoses ka palju toredaid hetki ja mu enda klass on endiselt imeline ja lõpuks sain ma ju kõigega hakkama ka. Täna hommikul lõpetasin viimaste märtsikuiste tööde parandamise.

Hirmus lugu on siis, kui pead lapse tervise pärast muretsema ja seda olen ma tõesti viimasel ajal ka teinud. Samas, mu tütreke käis üks nädal ja üks päev tagasi ära mandlioperatsioonil ja loodetavasti lähevad nüüd asjad ikka ülesmäge. Tundub, et paraneb. Igal juhul oleme käinud koos juba Kalevipoega vaatamas (kolm päeva peale operatsiooni) ja botaanikaaias. Ja eile tegin kolme juustu pastat – juba saab pehmet toitu süüa. Ning jäätis talle õnneks maitseb. Rääkisime pasta ja jäätise kõrvale Roosi nimest, mida ta parasjagu leob ning laps oli päris võlutud mõttest, et Eco on Tartus loengugi pidanud.

Suurt Venda näen ma vist viimasel ajal harvemgi kui ametlikult peika juures elavat tütart. Pruut, teadagi, võtab kole palju aega. See, mis pruudist üle jääb, kulub jalgpallile ja vist vähesel määral ka koolile. Ühel õhtul, kui ma nüüd meenutan, õppisime esimese ilmasõja kontrolltööks. Tema koolis olid lood hoopiski segased ning lisaks kõigele muule huvitavale vahetati välja ka klassijuhataja. Laps ise oli rahulik, ja leidis, et klassiõed reageerisid üle: Aga mis sa ikka teed, kui sul on klassis 25 tüdrukut ja üks gei!

Väikevend alustab homsest uuesti korvpallis. Loomulikult, kui ma suvel garderoobis revisjoni tegin ja küsisin, kas korvpalliasjad võib viia taaskasutusse, väitsid poisid, et neid küll enam vaja ei lähe. Ma varustuse soetamisega siiski pisut ootan. (Ja jalgpalliasjad jätan igaks juhuks alles…) Koolis on saanud Väikevend kiita kokanduses, milles ta on osutunud vägagi initsiatiivikaks ning mille tulemusi on ta alati minugagi jaganud. (Ühel korral oli keset tundi ukse taga kahe kotletiga.)

Kuu lõpul õnnestus mul esimest korda käesoleval hooajal saada nohu. (Aga noh, võrreldes kõige muuga ongi nohu lihtsalt nohu.)

Täna lõpetasin ka Liikuvate piltidega. Ei oskagi seletada, aga lugemine läks pikalt. Kuigi raamat oli iseenesest meeleolukas ja nii.

20190330_165622

Botaanikaaias kevad juba õitseb!

Ta polnud kuigi kindel, mida tulevik toob, aga kui tal endal siin vähegi sõnaõigust oli, pidi selles olema tass kohvi. Nii et jätkame siis.

Ööd ja päevad

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

Mis nüüdseks on kadunud, justkui poleks teda olnudki. Laupäev kulus sotsiaalseks ja perekondlikuks suhtluseks. Ja viimane, suhteliselt uuena siis, tähendab tütrele küllaminekut. Tütrekest käisin vaatamas koos kookide, Väikevenna ja lauamänguga. Tütar ja ta peika elavad kenasti, ühtaegu kesklinnas ja teisest küljest vaatega pallaslikule agulile. Täna käisid nad meil lõunal, nii et ega mul millegi üle kurta pole.

Kui, siis selle üle, et Suurt Venda näen ma pärast seda, kui ta omale pruudi leidis, harvemini kui ta musta pesu. Küll osales ta kliimastreigil, küll oli kooriga ette laulmas, aga kõige sagedamini loomulikult pruudi juures.

Väikevend peab see-eest tulevikuplaane, mis küll iga natukese aja tagant täpsustuvad. Täpsustus puudutab taksikoerte, pesukarude ja rebaste arvu suhet. Nende arvu, kelle ta endale võtab, kui suureks saab.

Öösel – hoolimata kindlameelsest otsusest magada edasi, kapaku üle minu kasvõi tuhat kassi, ärkasin ma tegelikult ikkagi üles. Lugesin lõpuni ühe skandinaavia krimka – noore kirjaniku esimene, püüdlik ja omamoodi päris kena lugemine (sundis mind näiteks uurima Woodmani kohta, no ja siis veel elegantsete lüketena heidetud arvopärt ja bobdylan ja budism janiiedasi.)

Ja nüüd ongi pühapäev lõppemas. Jõudsin kasside järelt koristada, trenni, lõunat teha, Kõrrekese siia tuua, poes käia, Kõrrekese koju viia, triikida, siis veel kassikarvu koristada, õhtuks küpsetada, tööasju teha. Kas see ongi kõik?

20190317_153844

Teel tütre juurde. Puhas poeesia

 

Kosmos ja kassiliiv

Nii komme kui peavalutablette kulub viimasel ajal palju. Nädal on küll veel poole peal, aga väsimus on korralik. Raamatu asemel kipub töölt tulles valikuks pigem ETVs nähtav Ämmaemanda sari. Mis, ma saan ju aru, koosneb klišeedest ja etteaimatavatest süžeekäikudest, aga ikkagi tundub võluv ning aitab argipäevad õhtusse.

Kusjuures, tegelikult pole sündmusi üldse vähe ja emotsioonegi jagub. (Ja ma ei räägi siinkihal poliitikast!) Väikevend näiteks on ära tüdinenud jalgpallist ning tahab naasta korvpalli. Siis oli ühel päeval tohutu kirgede torm teemal ma ei taha kokanduses selles rühmas olla kuni harraste palveteni paluda õpetajalt luba, et ta saaks üksinda kokata. Asi lõppes sellega, et ta sai oma rühma bossiks ning koguni õpetajalt oma toiduvalmistamisoskuse eest kiita. (Mulle toodi ka kaneelisai ja pizzatükk maitsta. Olid head!)

Nädala alguse poole oli mul oma klassiga teatrisseminek, ja kuna pilet oli parasjagu üle, oli Väikevend kõigeks valmis, et minuga kaasa saada. Lubas koguni, et hakkab vabatahtlikult kassi liiva vahetama. (See oli enne Kõrrekese ülesanne, kui ta veel meie juures oli.) Kaasa ta sai. Ning tegelikult – Kosmose-tükki võiks täiesti soovitada. Saab küll teha noorteetendust nii, et ei ropendata ega vägivallatseta ja ikkagi on huvitav. Ka sihtgrupile. (Nagu Väikevend kokku võttis: seda võiks isegi siis vaadata, kui saksa keelest ära ei saa.)

E-etteütleuses tegin täna ühe vea – no ikka kuidagi ei õnnestu veatult kirjutada. See õnnetu tuljak! No muidugi kirjutatakse tantsu nimi väikese algustähega.

Väikevend on seevastu õppinud Rubiku kuubikut kokku panema. Kahtlemata on see väga vajalik oskus. Selleks on isegi valmeid olemas. (Kahju, et koolis vajalikud matemaatikavalemid sama paeluvad pole!)

Täna vahetas Väikevend ära kassiliiva. Koolist tulekuga jäi aga lootusetult hilja peale ning jalgpallitrenni ei oleks enam kuidagi jõudnud. (Klassijuhataja tahtis rääkida, siis jäi poistega pinksi mängima ja siis napilt bussist maha.) Eks ma pean vist vana korvpallitreeneriga ühendust võtma.