Päikesest, söögiriistadest ja kasside hambakivist

Täna, kui töölt tulin – koosolek oli lõppenud arvatust varem – paistis imeline kuldne päike. Tuju läks hoobilt heaks.

Seda enam, et lapsel, kes täna oli haiglas läbimas peent kõrgtehnoloogilist protseduuri, oli isegi meeles olnud oma emale teada anda, et kõik on läinud hästi. (Lisaks kaevelnud sealsete lauakommete üle, kuna või määrimiseks olevat ta varustatud lusika ja kahvliga… No ei ole haiglas midagi muutunud – kui ma umbes kakskümmnend aastat tagasi sama lapsukest haiglas ilmale toomas olin, anti prae kõrvale lusikas – siis on teil parem kastet kätte saada!)

Õhtul käsin küll oma last haiglas vaatamas. Tal oli seljas ükssarviku pildiga pusa, voodil ingliskeelne HP ning kõike arvestades täitsa rõõmus meel. Aga mõte sellest, et kellelegi võiks meeldida haiglas olla või mingeid meditsiinilisi protseduure läbida, tekitas temas ülimat hämmeldust.

*

Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta  – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!

Mamma arvas, et ehk tuleb see hambakivi toidust. Ma olen veendunud, et kui ma oleksin seda kahtlust loomaarstiga jaganud, oleks mu arvele veel hea hulk juurde tulnud ning oleksin lahkunud lisaks kahele kassipuurile ka priske ja kalli eritoidukotiga. (Kindlasti on olemas kasside hambakivivastane eritoit, pole kahtlustki!)

*

Hirmus lugu on see, et kassid pean veel lähinädalail vaktsineerimisele viima. (Pluss Mamma koos kassiga arsti juurde.) Aga kes on öelnud, et elu esimeses maailmas on kerge?

Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

Nõndaks. Olen terve mööduva nädala igal argipäeval kaalunud: kas võtta tervisepäev või minna tööle. Ning jõudnud järeldusele, et esimese variandi korraldamine oleks märksa energiatnõudvam kui haigena tööleminek. Väikevend jäi samuti tõbiseks, tema oli küll kodus.

Sest jah, seitsmendas klassis ju veel ometi võib tunda haigeolemisest pisut süngevõitu rõõmu ning jääda hommikul tööle tõttavast emast koju, rüübates teed ning lugedes Harry Potterit (Väikevenna lemmikosa on teine, sest et Dobby).

Ma ise, kui mu haiguse huvitavad sümptomid ka peale nädalat ei taandunud, tegin seda, mida inimesed ikka teevad. Esmalt guugeldasin ning siis helistasin perearstile. Nüüd võtan teist päeva rohtu. Härraga olen proovinud ka oma haigusest rääkida, aga tema taandab kõik mu mured ühte põhjusesse: oleksid pidanud lapsena sporti tegema. (Kahtlemata oleks pidanud, aga hetkel on sellega pisut keeruline midagi ette võtta.) Mamma, keda kõik tervise küsimused alati väga huvitavad, võttis aga kõik kokku sõnadega: küllap sa ikka trenni tehes külmetasid ja sellepärast haigeks jäid. (Tema on alati sporti tervisele ohtlikuks pidanud.)

Selline mitte enam esimeses nooruses inimese blogi, millest sa ikka muust kirjutad, kui oma tervisest. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat.

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

Ei ole ju liiga paks?

Sõbranna rääkis, et oli näinud mind unes lõunamaareisil heledat verd valges ülikonnas mehega. Meenus Notke Surmatants. Jah, eks minu eas peab kõigele mõtlema.

Tundelised nuusked

Minu jaoks on november alati selline masendusttektav kuu, nii et haigeksjäämise üle ei maksa imestada. Vähemalt on, millest Mammaga rääkida. Haigusküsimused on alati tema lemmikud. Lisaks olid jutuks ka kasside käpakäik ning  Taevatrepp (mis ka Mammale väga meeldis). Vestlus  lõppes palvega tuua talle poest sepikut ja suhkruasendajat. Nojah, õnneks käis härra hommikul siinse majapidamise huvides poes ära, ostes Suurele Vennale uue radiaatori, Väikevennale korvpalli, mulle gripitee ja kanasupimaterjali. Viimane oli Väikevenna jaoks, kes suppe ei armasta, suur pettumus. Teised siiski sõid.

Mis veel? Olen lugenud läbi Sinise sarvedega looma. Väga haarav! Unisevõitu algus – meenutas oma fantaasimängulisuses pisut autori lastejutte – ning siis, kui lugu su ühel hetkel intensiivselt endasse haaras, ei saanudki enam aru, millega tegu. Mõjus kuidagi palavikuliselt ja lõpp oli küll  ei-saa-käest-panna- stiilis.

Olen lugenud ka mitmeid Skandinaavia krimkasid. Midagi erilist pole kätte juhtunud, kuigi olen sattunud mõningatele päris huvipakkuvatele detailidele. Noh, näiteks üks Norra krimka, kus tegevus toimub aastal 2007 ning jõuab korraks ka Lätti. Ning leidsin sealt sõna-sõnalt kirjas olevat Suvevaheaeg algas juba maikuus, et lapsed saaksid põllutööl abiks olla. (No tõesti, tänan väga selle eest, et tegu oli Lätiga, kuigi sama tõenäoliselt oleks see võinud ilmselt ka Eesti olla.)

Samuti olen lõpule jõudnud Hjorthi/Rosenfeldti Bergamani-sarjaga. Kuna sarja keskmes on ikkagi uurijate endi lood, siis teeb kaasaelamise raskeks asjaolu, et õigupoolest pole sealt ühtegi sümpaatset detektiivi. Poirot’ ja Wolfe’iga kasvanuna ei suuda ma tõesti kaasaegsete detektiividega, kes mõjuvad otsekui F-diagnooside entsüklopeedia, harjuda. Sari ise oli nii ja naa, ideed olid kohati ka teravmeelsed. Näiteks eelviimase osa mõrtsukas, kes on võtnud sihikule kaasaegsed suunamudijad, võitlemaks leviva labasuse ja mõttelagedusega.

Aga muidu – sügisene koolivaheaeg sai juba nädal tagasi läbi. Väikevend on läinud Lätti võistlustele ning sealt tagasi tulnud. Oleme veetnud tütrega päevakese Pühajärvel spaatades. Olen osalenud halloweeni-teemalisel klassiõhtul. November on alanud. Härra on olnud tavatult pikal – tervelt neli päeva! – kodumaavisiidil ning asunud tagasiteele. Tütar ja ta peika on käinud pidulikul veini- ja pannkoogiõhtul. Oleme kuulnud põrutavaid uudiseid. Mina olen jäänud haigeks.

Ongi kõik.

Geišadest ja sipsikutest

Sügisest hoolimata on ilmad püsinud soojad, vihma pole väga sadanudki.

Ja muidu? Vaheaeg ei tähenda enam ammu tunnistusi või midagi muud taolist. Poisid ikka õpivad, kui seda neile meelde tuletada. Ja raamatud ise raamatukogust kohale tuua. Ma saan aru, et viimane pole parim variant, aga kuna ma ise raamatukogus käin, tundub see lihtsalt otstarbekohane.

Nädal enne vaheaega oli minu jaoks tõeline kontrastide nädal – ühel päeval käisin oma pisikestega mänguasjamuuseumis ning järgmisel üheksandikega vanglas. Mõlemad olid omal moel vägagi maailmapilti avardavad kogemused.

Veel on selgunud, et pruut majas on ikka väga kasulik asi – tema tohtriprouast ema käis ja gripivaktsineeris kõik meie pere lapsed. Väikevenda tuli pisut veenda – kui esialgu sellest juttu oli, avaldas ta nimelt lootust, et selle protseduuriga kaasneb vähemalt mõnestki koolitunnist ärasaamine. Aga kõik sujus, mina tegin kooki ja kohvi ja proua pruudi ema tegi süsti. Kõik käitusid viisakalt.

Koolivaheaajal on kohustuste hulk niipalju väiksem, et enamasti on õnnestunud isegi süüa teha. Ja eriti heal päeval võisin öelda – magustoiduks on külmikus jäätist, võite valida Geiša ja Sipsiku vahel. (Viimane oli imelikult sinisetriibuline – aga mida muud siis Sipsikust oodata.)

Täna käisime Väikevennaga kohalikus veekeskuses. Varasemalt oli see ikka lahutamatu koolivaheaja tegevus. Tegelikult oli päris tore niimoodi – ilma nutiseadmeta ja lihtsalt juttu ajada. Väikevend rääkis eesootavatest võistlustest, tehnoloogia- ja kehalise kasvatuse õpetajatest (kes talle väga meeldivad), ujulast, kus ta oma isaga mõnikord käib, fritüürist, mis on sõber R-l ja murest (kas ta saab ikka piisavalt raha võistluste ajaks kaasa). Mina rääkisin talle Papast ja vanaema Näälist ja pesust, mis tuleb võistluste ajaks puhtaks pesta ja murest (et ta kogu raha kohe esimesel päeval ära ei kulutaks). Ja siis rääkisime veel mõlemad toidust. (Hindasime kohapealse rahuldavaks.)

Õhtuti teen halli kuninga teed. Sest seda ma ju sügiseti joon ja praegu on täiega sügis. Värviline ja ilus, nagu umbes sada aastat tagasi, kui ma mehele läksin.

Muidu ongi kõik hästi, raha on võistlusteks Väikevenna arvele üle kantud ja külmkapis peaks olema veel paar Sipsikut.

Pildil kodune valik kasse sügisel.

Värviline oktoober

Mõnkord on hea, kui jätad emotsioonid pisut settima. Terve see kuu on olnud justkui ameerika mägedel sõit, üles ja alla, ning ehk on praegu, õndsal tasakaaluhetkel, just see õige aeg kirja panna.

Kui minna ajas tagasi, siis möödunud kiirele nädalale eelnes sulnis nädalavahetus – mitmete kinoskäikudega – esmalt mina tütrega Vihmasel päeval New Yorgis, siis poisid – nimelt oli Suurel Vennal väiksemale sünnipäevakingiks koos kinnominek, sünnipäevalapse poolt valitud filmi vaatama – film oli see, mida mina siis ka ei vaataks, kui mulle peale makstaks – ning lõpuks lambafilm. See oli mulle eakohane, kuigi Väikevennal tuli mind korrale kutsuda – ema, ära naera nii kõvasti, piinlik on. Ning nädalavahetuse lõpuks veel õunakook ja lauamäng, idüll missugune.

Nojah, ja siis nädala algul oli situatsioon, mis endiselt, kõigi nende aastate järel, on lahendamatuks osutunud. Nimelt ootas Väikevend mind kodus, et saksa keele sõnu õppida, kuid Kõrrekesel oli esinemine, millega läks päris pikalt. Koju jõudes leidsin eest Väikevenna, kes oli uinunud, saksa keele vihik pihus. Tundsin end läbikukkunud emana.

Väikevend oli hommikul väga mõistev ning järgmisel päeval kordasime koos ajaloo tööks.

Suur Vendki sai oma kohustusliku kirjanduse Vanamehe ja mere näol loetud. Kui uurisin, kuidas meeldis, sain vastuseks, et oleks rohkem meeldinud, kui ta selle kala oleks kätte saanud.

Ka ise ostsin ja lugesin ühe jutiga – millele aitas ilmselt kaasa süütundest tekkinud unetus – läbi tõelise meesteka, Kivastiku Taevatrepi. Nii nagu nädal tagasi tütrega nähtud filmis, oli siingi peategelaseks hoopis linn. Nii et ehkki inimpeategelane käis mulle mõneti närvidele ja meeste keskeakriisi-teemale ei oska ma tõesti südamest kaasa tunda, oli seitsmekümnendate Tartu siiski meeleolukas ja suutis kõnetada.

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Aga noh, täiskuu on käes ja igasugu mõtted tulevad pähe. Et teeks endale lokid või läheks mehele või ostaks vähemalt uue huulepulga.

Aga viimasel pole vist mõtet, kui üldjuhul läheb hommikul meikimine lihtsalt meelest ära?

Nii argised lood, et lugusid polegi

Mis siin ikka. Üle poole esimesest koolikuust on möödas. Mõne päeva pärast on Väikevenna sünnipäev. (Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, viskas üks mu kolleeg – ka temal kodus sirgumas septembripoiss.)

Väikesed igapäevased juhtumised, millest mõned panevad juukseid kitkuma, teised aga teevad südame soojaks. Ega neist esimestest ei tahagi mõelda, tuleb lihtsalt teha, mis antud olukorras võimalik ja siis leida midagi toredat. Õnneks on olemas lapsed, kassid ja lauamängud. Isegi esimeseks koolipäevaks toodud lilledest on veel vaasis paar krüsanteemioksa ja üks nelk.

September on raudselt ka koosolekukuu. Eelmisel nädalal kolm, sel nädalal samuti kolm ja üks, kuhu ma ei jõua (samal ajal on teine koosolek). Järgmisel nädalal veel üks. Iseenesest oleks see kõik kena, kui koosolekute pidajad teeksid endale selgeks, mis on koosolek. Aga järgmisel nädalal vanema poja koolis toimuvasse on näiteks lisatud spetsialisti loeng! See äratab õudust juba ette, sest ma tahan saada kiirelt kätte vajaliku info. Hea koosolek on lühike ja efektiivne ja peab lugu osalejate ajast.

Mis veel? DA film on nähtud (visuaalselt kaunis, kuid võrdlemisi sisutühi), kohaliku esindusorkestri avakontsert (polnud viga) kuulatud. AA-le õnnestus saada üks ja viimane pilet. Peale mõningaid siseheitlusi otsustasin loovutada selle Mammale.

Tütar Kõrreke läheb kahe kooli kõrvalt tööle, enamvähem palgaliseks teatrivaatajaks (hakkab pileteid kontrollima ja nii). Töö tundub tore, kuigi palju selle eest just ei maksta.

Oma noorimalt võsukeselt küsisin täna, kas ta ei tahaks oma tuba korda teha – varsti on ju sünnipäev ning ta võiks mõelda, kui kena oleks, kui hommikul, kui me teda üles laulma tuleme, oleks kõik korras.

See oleks hoopis imelik, arvas noormees ise.

Kolmteist aastat tagasi olin ma suur nagu maakera ja rohkem kui kord tuli mul vastata küsimusele, kas ma olen ikka kindel, et ma kaksikuid ei oota.

Sellised lood (mis polegi õigupoolest lood).