See suvi

Et nad ka midagi sellist on välja mõelnud, täiesti uskumatu ju tegelikult. Magad näiteks üheksani, ärkad Kariibi mere piraatide huiletest allkorrusel, keerad külge ja magad veel tubli tunni.

Laste seltsielu on värvikas ja intensiivne. Mulle meeldivad mu laste sõbrad väga. Väikevenna naabripoiss tiris õhtul endale järele tulnud ema vaatama, missugused peavad olema eeskujulikud mänguasjad. (Piraadid ja luukered.) Ema üritas poissi juba tükk aega endaga koju kutsuda, toimekas viiene jõmm tõi esikusse näha üha uusi asja (Vaata, seda piraati sa polegi veel näinud! Ja laeva!)

Ujuma minnes tuli meiega kaasa Kõrrekese sõbranna. (Emme, L võib ju ka meiega tulla?) Vesi oli jões jahedapoolne, 20˚, lapsed kohati lõdisesid, kuid tormasid ikka ja jälle vette. Suur Vend oli seevastu ideede teenistuses. Nimelt mäletas ta, et ühes kohas liivarannas tuleb kaevates vastu allikas ja nii saab ehitada väikese basseini. Allikas leiti ning bassein kaevati. Kui allikas oli leitud, sattusid ka tüdrukud vaimustusse ning nii nad seal mässasid. Eesmärgiks oli teha bassein, kuhu mahub krokodill.

Kõrrekese sõbranna kurtis ka, kuidas ta isa ta häbisse saatvat. Nimelt ei lubanud ta laulupeole võtta spordikotti, vaid käskis asjad pakkida suurde musta kohvrisse. Ta oli kindel, et on homme terve orkestri naerualune. Kõrrekeses tärkas kaastunne ja ta küsis õhtul minult samuti kohvri. Tema sai halli. (Tore! Siis jääb spordikott mulle!)

Mida me homme teeme, kui Kõrrekest pole, päris Suur Vend.

Mida sa siis teha tahaksid, küsisin vastu.

Kokata, ütles Suur Vend.

Moodne aeg: Kevini ja jumala lapsepõlvest

Kevini-raamatu sisu ei ole ilmselt üllatus kellelegi. Et poisist saab massimõrvar ja ema kirjutab isale kirju – ega midagi muud ju polnudki. 500 leheküljel. Peab kohe ütlema, et väga paeluvalt kirjutatud leheküljel.

Nimi, Kevin, on muidugi omaette kõnekas. Nagu ka autori pühendus: Terrile. Üks must stsenaarium, millest me mõlemad pääsenud oleme.

Tegelikult, mulle tundub, et suur osa sellest raamatust on kirjaniku isiklikud mured bioloogia ja ratsionaalsuse teemadel, mille üle ilmselt väga paljud naised on mõelnud. Et kui suur osa sinust läheb lapse sündides kaduma. Vähemalt mulle tundusid küll nii mõnedki mõttekäigud tuttavad, just laste-eelsest ajast (ja kui bioloogia oli juba märku andma hakanud…) Kogu see aeg, mis ma Kevinit kandsin, maadlesin Kevini ideega, mõttega, et olin end ametis alandanud juhist sõidukiks, majaomanikust majaks. (lk 78)

Kevini isal seevastu oli see lapse-saamise kujutelm hästi materialiseerunud: ühine rämpstoidupugimine, pesapallimatšid ja rahvustunde kujundamine ajaloomuuseumis.

Mind ühendasid maailmaga arvukad niidid, sind paar toekat juhtköit. Patriotismiga oli samamoodi: sa armastasid Ühendriikide ideed nii palju kõvemini kui maad ennast, ja just tänu Ameerika püüdluste armsakspidamisele võisid sa pigistada silma kinni fakti ees, et su kaasjänkidest lapsevanemad sabatavad öö otsa kalasupitermostega FAO Shcwartzi juures, et osta Nintendo piiratud eriväljalase. Konkreetsuses peitub labasus. Kontseptuaalsuses peitub suurejoonelisus, transtsendentsus, igavikulisus.  (lk 115)

See, mis juhtus, on annotatsioonidest kõigile teada. Mis sest siinkohal ikka enam üle korrata. Happy end pole võimalik, lunastus siiski vist on.

Samavõrd kui Kevinist, räägib see raamat ka tema emast, Evast. Või, õigupoolest, sellest, kuidas Eva lõpuks siiski oma poega armastama õpib.  Õnneks, kui ma nüüd isiklikku kogemust liiga meelevaldselt ei laienda, on see päris elus siiski oluliselt lihtsam.

Jumala lapsepõlve kohta mul mingit eelinfot polnud. Lihtsalt jäi raamatukogus näppu. Kah üks lapsepõlvelugu. Sedakorda Belgia diplomaadiperest, kes elab Jaapanis,  kus lapsed kuni viie aastani on justkui jumalad. Kuigi, ka see lapsepõlv alagas mõnevõrra ebatavaliselt:

“See laps ei nuta kunagi, ei liiguta kunagi. Ta ei tee üldse häält,” ütlesid ema-isa.

Arstid diagnoosisid “patoloogilise apaatia,” mõistmata, et need terminid on vastukäivad.

“Teie laps on aedvili. See on väga murettekitav.” (lk 11)

Kui aedvilja-aeg läbi sai, tuli püha viha. Mille lõpetas vanaema ja valge šokolaad Belgiast. Järsku sai vihane loom teada, et kogu sellele igavusele on õigustus, et keha ja vaim on mõeldud õnne tundmiseks /…/. (lk 25) Jah, nii lihtne see ju ongi, eks ole.

Lapseksolemine Jaapanis on vaieldamatult jumalik kogemus. Kuid inimlikku äratundmist on selles loos ka inimlikuma kogemuse kandjatele: sõnade vägi ja maagia (mida vanemad õde ja vend kasutavad aga otse loomulikult legokarbi pärast tülitsemiseks), lugu sünnipäevakingist ja sellest, kuidas vanemate vastused nende lapse soovide kohta annavad selge pildi sellest, mida nad kunagi soovinud pole.

Ning kõik lõppeb ära sellesama kolmanda sünnipäevaga.

Kolmeaastaselt ollakse marslane. On vaimustav, agahirmutav olla marslane, kes maandub. Jälgitakse ennenägematuid mõistmatuid nähtusi. Ühtki võtit pole. Seadusi tuleb luua omaenda vaatlustele tuginedes. Tuleb olla aristotellik 24 tundi ööpäevas, mis on eriti väsitav, kui pole kreeklastest kunagi midagi kuulnud. (lk 87)

Lapseks-olemine moodsal ajal on vistiti raskem kui kunagi varem. Lapsepõlv ja emadus on täis klišeesid, millel on tegeliku eluga vähe ühist.

Emaks olles saad aru, et isegi kui sa oled teinud  koguni eksameid platonlikest lastekasvatusteooriatest Edgar Krulli omadeni välja, oled sa ikkagi paras marslane, kelle elu koosenbki väljakutsetele valmisolemisest. Ja aristotellikust loogikast siinkohal alati ei piisa. Erinevalt kolmeaastastest.

Kes käib jaanipäeval kinos?

Kaks armunud paari tagareas. Kaks noorsandi, kes istusid võrdlemisi ülbes poosis keskmistes ridades, pikad ketsistatud koivad eelmise rea seljatugedel. (Tegelikult nii väga ülbed vist polnudki, piisas minu kvalifitseeritud pedagoogipilgust, et nad jalad põrandale panid.) Paar pinki minust edasi kolmekümnedates pereinimesed – väikest kasvu habemik oma barokselt volüümika prouaga.  Ära telefoni välja lülita, LAPSED äkki helistavad, ütles ta võrdlemisi valjult ja vaatas volkamisi minu poole. No mida selline üksik naisterahvas ka pereema muredest teab, ütles see pilk üheselt. Kui film oli juba alanud, tulid saali ka viis ehk juba neljanda kümne piiri ületanud naist. Itsitades, üksteist tüdrukuteks nimetades ja valjuhäälselt kohti otsides.

No ja siis mina.

Viisin lapsed jaaniks laevale, isa juurde ja sõitsin ise koju tagasi.

Nagunii ei ole ühtegi normaalset filmi, mõtlesin. Oli küll.

Teismeliseiga on alati ühtaegu  universaalne ja teisalt nii võluvalt unikaalne. Ja kogu see Inglismaa äärelinnade elu, eks ole. Tädi Mimi oma alatise teetassi ja sigareti ja laitmatult värvitud huultega.

Johni ema muidugi ei elanud sellist laitmatut äärelinnaelu. Tema mängis bändžot, lehvitas oma punaseid juukseid ja keerutas tagumikku kõigi meeste ees, olgu siis tegu kasvõi poja sõpradega (kohati tundus, et ka poja endaga).

Film jah, jõudis vähemalt minu jaoks välja vana tõdemuseni: kõige mõttetum maailmas on kedagi, olgu see siis ema, laps või kallim, süüdistada: sa ei armasta mind! Sellekohane etteheide on juba oma olemuselt kas manipuleeriv või lapsik.

Mu ema käis nädalajagu aega tagasi matustel. Ühe suhteliselt noore, neljakümnese naise matustel. Selle naise ema elu sisuks oli olnud oma ainsa sureva tütre põetamine.

Kuidas ta hakkama saab, küsis üks tuttav proua paar päeva tagasi Mammalt.

Noh, ta pole päris üksi. Tal on koer ka ja…

Kui John Mimi juurest Hamburgi läks, siis ta lubas oma tädile helistada ja olevatki seda oma surmani teinud. Ma ei tea, kas Mimil oli koer? Või piisas talle telefonikõnest? Selles, et kostüüm ja huulepuna jäid laitmatuks ja perepildil (John, onu George ja tädi Mimi) polnud tolmu, ma ei kahtlegi.

Hea film oli tegelikult.

Puhkuseks valmis

No kuidas siis teisiti?

Kodus on kaks fotoaparaati kolmest, mis tuleb kindlasti parandusse viia ning üks, mille võiks ka viia.

Elektriline muruniitja on katki.  Ise olen muidugi süüdi, kuna läksin suurest hajameelsusest/korraarmastusest (vali ise!) jalamatti niitma.

Esikus on paras mustlaslaager, kuna minu klassis tuleb radikate vahetus ja võtsin suure hulga asju kaasa. Parandamatu optimistina mõtlen, et pakin need kotitäied vähemasti lahti ja sorteerin paberid ära ja…

Kodus on pestud kõik aknad, mida saab pesta ilma oma elu ohtu seadmata.

Muidu on…  kuidas seda nüüd väljendadagi… mõõdukas segadus.

Köögilaual on kabe ja memoriin, mida me lastega õhtul mängisime. Ma olin enneolematult edukas memoriinis (ei jäänudki viimaseks nagu tavaliselt) ning Kõrreke oleks napilt mind võitnud äraandmises. Lõvipoisile piisas ühest kaotusest kabemängus, et mossitada terve õhtu. Teisest partiist temaga  ma keeldusin. (Üheksane on ju juba liiga suur, et talle meelega kaotada? See-eest tegi ta õhtusöögi ja ma võin ju teda hommikul selle eest veelkord kiita?)

Pojengid on peaaegu õitsenud ja see teeb muidugi kurvaks. Aga puhkus on veel ees. Nii et kui vähegi õigel ajal üles ärkan, võin näiteks Väikevennaga paraadi vaatama minna.

Vaatasin History Channelist saadet, kuidas Hitleri koljust võetud DNA kuulus hoopiski naisterahvale. Vaat siis, mis kõik ei selgu. Suured lapsed vaatavad õhtuti krimkasid ja ma küsisin, kas neil hirmu ei tule peale.

Ei, vastas mu tarmukas tütar. Ainus, mida ma kardan, on see, et mu voodi on äkki moosist tehtud ja kleebib! (Aga see võib ju tõega päris vastik olla!)

Raamatukogust tõin mitu raamatut, ja pr Rõivas tõi veel mitu juurde. (Kõrreke juba alustas, mina võtan hoogu.) Nii et mul on terve hunnik lugemata, kuid paljutõotavaid raamatuid! Ja mis veel tähtsam: mul on ka aega neid lugeda!

Külmkapis on pint Alexandrit.

Niisiis, täiesti valmis!

Diagnoos, mitte ajaviide, ütlen ma!

No täpsemalt siis meie Suurel Vennal. Ning veel täpsemalt on neid kaks.

Jalkatrennist on poiss rääkinud juba ammu. Aga hinnates objektiivselt enda taksojuhisuutlikkust – korvpallist toon ju kaks, mõnikord ka kolm korda nädalas teda nagunii – keeldusin ma sellest kindlalt. Üks trenn ja kui soovib, siis kooli rahvastepall juurde. (Soovis muidugi.)

Aga kui nüüd suvel, kui korvpallis on treeninglaagrini paus, helistati ja kutsuti jalkatrenni (lasteaias ta ju käis, seepärast nad helistasidki).  Ning kui selgus, et trennid on suvel kodust viis minutit jalgrattaga sõita, lisaks käib sealsamas grupis juba kolm meie poisi klassivenda, siis…

Nojah… Nüüd kulgeb meil elu jalgpallitrennide ajaarvamise alusel.

Juba peale esiemest trenni oli muljeid kuhjaga.

Ja siis ma mängisin vasakul äärel – ja tead, kui ma koju tulin – aga tipuründes pole ma üldse hea, parema meelega oleksin ma väravas – ja ma oleksin peaaegu tõrjunud parima ründaja penalti…

Mis siis sai, kui sa koju tulid?

Ma panin siis kohe sokid mustapesukasti.

***

Suure Venna teine suur kirg on teatavasti kokandus. Kusjuures, ma olen märganud, et ta tõepoolest kuulab ja jätab meelde, kui ma talle näpunäiteid annan, et kuidas biskviidi vahele moosi panna või omletti ümber keerata. Selline tavaline mis-sa-seletad-ma-tean-ise paremini-ilme on asendunud keskendunud kuulamisega. Linnalaagris õpitud pannkoogiküpsetamist soovis poiss ise proovida nii kiiresti kui võimalik. Ainus mure oli, et kunagi kooliaasta keskel olid meie pere koolilapsed panni noaga pannkoogiküpsetuskõlbmatuks töödelnud. Mul soovitati vahepeal isegi loteriipilet osta, et kui ma siis võidan, saaks uue panni.  Nii et kui siis lapsi visiteerinud härra uuris, et kas poisil on ka mõni suurem soov, siis oli vastus kindel: pann sünnipäevaks. Isasüda loomulikult heldis, ning sünnipäevani ei pidanud ootama.

Oma panni võttis poiss igaks juhuks ka näiteks Mamma juurde kaasa. (Ning kindluse mõttes ka oma õli.) Pannkoogid said tõesti head.

Lõvipoiss oli õnne tipul, kui ma ütesin, et homme tulevad meile külalised ja ta võib jälle pannkooke küpsetada.

***

Õhtul oli vaja veel trennis käia. Kuna ma ise koju sõites staadionist  mööda sõitsin, käisin korraks vaatamas ka. Mäng käis, rääkisin mõne sõna ka treeneriga.

Jutuks tuli ka meie poisi klassivend ja parim sõber P, kellel oli kuuldavasti välismaal treeninglaagis käeluu katki.

Jah, ta kukkus ikka kehvasti, ta oli mõnda aega intensiivravis ja isa käis tal järel.

Kauaks ma ei jäänud, sest meie noorjalgpallur oli nagunii rattaga tulnud ja mind ootasid kodus Väikevend ja Vanaema.

Trennist koju saabus poiss ühel jalal hüpates.

Mängu käigus, oli esimene kommentaar napp.

Soovitasin minna vannituppa, et marraskil, kuid porine jalg puhtaks pesta.

Kui jalg puhas ning vannioa uks avati, uurisin siis juhtunut lähemalt.

No see oli kogemata. Vastase ründaja tahtis mängida palli, aga muru oli libe, vihma ju sadas vahepeal, siis läks putsaga minu jala vastu.

Hetkeline paus.

Aga kõige tähtsam on munad vahtu kloppida. Mamma ütles. Seal me tegime kolme munaga.

Veel üks paus.

Aga mängu me võitsime.

Siis panime külma geeli peale ning poiss oli suuremeelselt nõus, et homne trenn jääb vist tõesti vahele. Küsisin ka, kas ta on oma sõbrapoissi peale õnnetust näinud.

Jah, M sünnipäeval eelmnine nädal.

Kuidas tal läheb?

Halvasti, sest ta ei saanud teistega ujuma minna. Aga kui tal kips ära võetakse, saab jälle trenni.

Universumi sipelga elust

Inimesed ei osanud kujutledagi, et juba miljoneid aastaid vaatlevad neid Marsi, Veenuse ja isegi Uraani loodusteadlased palju võimsamate aparaatidega kui nende endi omad. /…/ Me ei võinud arvatagi, et mõnikord, oma elu kõige salajasematel hetkedel olime taevase ultramikroskoobi vaateväljas. (André Maurois Inimeste elu. Katkendid Universumi ajaloost. Trükitud Timbuktu Ülikooli kulu ja kirjadega aastal 1992.)

Just see võrratu uurimus meenus mulle täna, kui esimest korda Ahhaas käisime.

See sipelgapesa! Otse näitusesaalis, kus sipegad askeldavad inimeste pilkude all. Ka kõige pesa sügavaimad kihid on uudishimulikele pilkudele eksponeeritud, kuigi sipelgad ise seda ei adu. (Oletatavasti.)

Seda sagimist vaadates valdas mind kujutlus, et ma ise, sealsamas neid sipelgaid silmitsedes võin ju ka ise olla parasjagu kellegi näitusevitriinis. Või saan ma siis kindlalt väita, et ma seda pole?

Plantaariumi kolmveerandtund möödus samuti lihtsalt uskumatult kiiresti. Sipelgeksponaadi tunne üha süvenes, mõistes harukordse selgusega oma mikroskoopilist osa universumis.

Neid linnu asustavad pisikesed loomad – inimesed – on lennuvõimetud, viletsa karvkattega kahejalgsed imetajad, üldjuhul kaetud kunstliku pealisnahaga. Kaua aega oletati, et nad eritavad seda ise.

/…/

Üldiselt magab isane maalane öösel emase maalase kõrval. Ma palusin oma õpilastel kaks pesa pooleks lõigata ja isane emasest ilma kumbagi haavamata eraldada, seejärel ühendada ühe pesa A-pool teise pesa B-poolega, et näha, kas loomakesed märkavad muutust. /…/ Tulemused hajutasid kõik kahtlused. Mõlemal juhul ilmutasid meie kunstlikult kujundatud paarid ärkamise hetkel kerget üllatust, mis on kergesti seletatav paigalt liikumise ja ehmatusega. Kuid paarid jäid mõlemal juhul rahulikult paigale, suhtumine vastaspoolesse näis olevat normaalne. Peaaegu uskumatu fakt: esimestest tundidest peale hoolitsesid mõlemad emased võõra pesakonna eest, väljendamata seejuures mingit hirmu või vastikust. Ilmselt olid nad võimetud tajuma, et tegemist polnud mitte nende oma poegadega. ( Veelkord André Maurois Inimeste elu. Katkendid Universumi ajaloost. Trükitud Timbuktu Ülikooli kulu ja kirjadega aastal 1992.)

Papa ja inglite küsimus

Papa sünnipäev oli aastaid kindlamast kindlam märk: suvi on nüüd tõesti käes. Päike ja vihm, sääsed ja grillvorst on muidugi maailmas endiselt olemas, kuigi Papa ise on juba kolm aastat ära.

Surnuaiale jõudsime õhtupoole pärast vihma. Ikka karikakrad rukkililledega, Papa lemmikud.

Küsisin lastelt, mida nad Papast mäletavad. Kõrrekese mälu ulatub tagasi aega, kui Tartus, Tähtveres, oli veel lõbustuspark, kus nad Papaga ka käisid. No rohkem kui kolmene ta küll siis olla ei saanud! Hiljem oli just Papa see, kes Kõrrekel lasteaias järel käis ja ta muusikakooli viis.

Suur vend ütles, et tavaliselt on vanainimesed ropud*, aga Papa ei olnud. Tema toimetas Papaga tegelikult kahekesi kõige rohkem, neis mõlemas on ilmselt sellist peremehesoolikat.

Väikevend Papat muidugi ei mäleta. Aga vahetult enne Papa viimast haiglasseminekut oli ta Papa-Mamma hoida ja oli andnud neile tõelise klaverikontserdi. Kui ma lapsele järele tulin, oli Papa elevil:

Sa ei kujuta ette, kuidas ta mängis. Ise muudkui kuulas ja mängis!

(Hiljem pole etteastet korratud.)

Seejärel  sõime Papa auks pannkooke. Papa ise tegi neid suurepäraselt. Mäletan,  kuidas ma pühapäeviti pidin ikka Mammat, kes armastas kaua magada, üles äratama minema. Pannkoogid olid selline ettekääne. Väga maitsev ettekääne igal juhul. Isegi kui ma olin selline parajalt vastik teismeline, ei suutnud ma pühapäevahommikusele idüllile vastu seista.

Õhtul kodus  kutsus naabritüdruk Väikevenna õue. Rõduuks oli lahti ja ma kuulsin suurt vaidlust, mis lõppes piiga solvunud mina-enam-kunagi-sinuga-ei mängiga. Kui ma rõdule jõudsin, lükkas tüdruk, lõug solvunult ees, nukuvankrit kodu poole.

Milles asi, pärisin.

Me vaidlesime, kas inglid on olemas. M ütles, et ei ole ja mina ütlesin, et on ja siis me läksimegi tülli.

Õnneks kärutati nukuvanker siiski tagasi ja lapsed leppisid ära.

Õhtul vannituppa pesema tulles seletas Väikevend murelikult: Kui ta niimoodi räägib, läheb ta ingel võib olla närvi ja läheb minema. Mõne väikese tita juurde.

*Kust on pärit read raugad on ropemad veel? Ma olen väga häiritud, et ei suuda meelde tuletada.

Palun turvalisi mõrvu!

Krimkasid armastan ma lugeda alates sellest suvest, kui ma olin ehk nii Kõrrekese-vanune ja võtsin Papa öökapilt Saldusliku juhtumi Styles´is. See oli põnev ja salapärane ja natuke hirmutav. Aga ainult natuke.

Loomulikult on vaja ühes korralikus kriminullis ka mõrva, samamoodi, nagu igas mõtlemisülesandes on vaja küsimust, millele vastata. Ühest küljest ma saan aru, et krimižanr on tänapäeval palju laiem. Noh, näiteks Nesserit ongi raske lugeda puhtalt mõistatuse-keskselt, küsimus asemel kes tegi? on seal vist pigem miks tegi? Ja kohati, näiteks Borkmanni punktis või Jämeda silmaga võrgus vist koguni äkki tal oli omamoodi isegi õigus seda teha? (Vähemalt kerkib selline küsimus hetkeni, mil sa oled endale meenutanud, et loomulikult ei sobi omakohus mitte ühelgi moel demokraatlikku ühiskonda.)

Aga sellegipoolest – kui ma loen krimkat, siis ma otsin siiski ennekõike meelelahutust. Mitte vastuseid suurtele küsimustele, vaid vastust mõistatusele. Kõige vähem ootan ma kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu.

Miks pekstakse last, kes kasvab suurks ja peab aru saama ning on sunnitud kohut mõistma peksja või vähemalt iseenda üle? küsib Fredrik Roslundi ja Hellstömi Elajas. Fredrik, viieteistaastaselt end tapnud Fransu vend ja viieaastase tapetud Marie isa. Ja otsustab omakohtu kasuks. Kes tegi?-küsimus mõjuks selles loos loomulikult primitiivselt ja seda ei esitatagi.

Samamoodi jäi õõvatekitavalt häirivaks juba aasta alguses loetud Hargla Rataskaevu viirastus. Siin see klassikaline küsimus küll esitatakse. Aga vastused küsimustele kes? ja miks? on sellised, et… ma vist ei tahtnud seda teada saada. Lugu ühe lapse aastatepikkusest füüsilisest ja vaimsest sandistamisest ei saa ju juba eelduslikult olla nauditav. Muidugi, jälle tuleb tunnistada, et Hargla kirjutab meisterlikult ja oskab võtta keskaja salapärast ja kirevusest – salaorganisatsioonid, usufanatism, hansalinnade kirev melu (ikka korrektselt klassikaliste märksõnadeni mustpead ja papagoilaskmine välja). Aga olgu see keskaegne taust kuitahes võrgutav, ma ei kujuta ette, et sooviksin seda lugu veelkord lugeda.

Ses mõttes oli tõeline nauding vaadata ühel õhtul uuesti Midsomeri mõrvu. Ei mingeid kuritatarvitatud lapsi, lihtsalt mõrvad. Kuidagi turvalisena mõjuv siiras küsimus: kes tegi?