Lihtsalt üks suvine nädal

Sellel nädalal olid kaks kolmandikku lastest reedeni laagris – tütar Põltsamaal pillilaagris ja Väikevend Valgamaal korvpalli omas. Me olime siis kodus – mina, Suur Vend ja kass.

Viimased kaks tegelesid intensiivse puhkamisega. Mina ka. Jõudsin alustada revisjoniga poiste riidekappides ja jalatsikapis, tegin toormoosi ja tegelesin muu taolisega. Igav ning mitte eriti kõneväärt. Samas, kui üliägedas Lindgreni-raamatus* on kirjas, kuidas Astridi ema kutsus vanaema tallu appi, et saaksin natukeseks vabaks ja asju korraldada nagu näiteks siis, kui meil on seatapp, siis on tänapäeva kodused nipet-näpet toimetamised muidugi nohu.

Pealegi juhtus ühel päeval ime ja Suur Vend niitis muru ära. Ning lisaks tuli reede lõunal koju Väikevend ning õhtupoole läksin ise tütrele järele. Väikevenda, arvestades eelmise nädala katsumusi, ei õnnestunud mul kaasa meelitada. Õnneks on Põltsamaa-kontserdid hoopis teist masti kui see eelmise nädala oma. Tütreke ja tema sõbrad olid kokku pannud koguni puhkpillikvinteti. Ma ise tunnen nüüd ka Põltsamaad juba niipalju, et tean, kust saab topsiga head kohvi (Selveri pitsapoest) ja kultuurimaja leian ka hoobilt üles. Kusjuures see roosiaed, kuhu ma igal aastal mõtlen, et järgmisel aastal lähen vaatama, on mul endiselt nägemata. Tõime koju ka kaks lapse sõbrannat ja nende kohvrid. Kõik lapsed olid armsad ja kohvrid rasked.

Väikevend oli laagris vaadanud sõpradega videosid, kuidas saavutada hea sportlik vorm kolmekümne päevaga ja teeb nüüd tooli ja voodi abil harjutusi, et endale sikspäkk saada. Igal õhtul tuleb minu juurde ning küsib lootusrikkalt edenemise kohta. Laager oli olnud tore, ujumise, korvpalli, jalgpalli, jooksmise ja rohke jäätisega. Ükskord tehtud poistele koguni allahindlust, sest nad korjanud ka teiste mahavisatud jäätisepaberid kokku.

Kõrrekesega käisime täna Siima Škopi plakateid vaatamas – ja noh, vaatasime siis muud asjad ka ära (Peterbusi uus kunst ja ühe naiskunstniku väiksem näitus). Kõige elamuslikumad olid ikkagi plakatid ja asjaolu, et muuseumitädi kõnetas meid Kõrrekesega kui tüdrukuid.

IMG_0342

Suur Vend kurtis täna õhtul teleka ees, et peab Meerikamaa jalgpalli vaatama, sest Euroopa mängud algavad alles mitme nädala pärast. Ega tal ka kerge ole. Puberteet, ja nüüd siis veel see ka.

Aga pihlamarjad on juba täitsa oranžid, nii et sügis pole enam kaugel.

*Kui sinul jäi see ka  kunagi raamatupoes ostmata, sest noh,  kolmkümmend kaheksa eurot on siiski kolmkümmend kaheksa eurot, siis nüüd maksab see nii vähe, et suisa piinlik oli ostmata jätta!

Advertisements

Mis mõttes on argipäev hall?

Koogi pidin tegelikult küpsetama pühapäeval – aga esiteks läks mul tööasjadega kaua ning teiseks oli tütar Kõrreke õhtul koogivormi välja otsinud ning tegi hoopiski oma imelist Nutella-kooki.

Nii et halvaa-õunakook, mille tarvis kõik koostisained olid koju valmis toodud, sai valmis hoopiski esmaspäeva pealelõunal. See osutus minu viimase aja õnnetu kokakunsti taustal – ikka on nii, et keegi midagi ei söö – fenomenaalselt populaarseks. Igati meeldiv vaheldus tavalisele uimasevõitu nädala algusele, kus kõik meeldiv tundub valgusaastate kaugusel. Ehk peaks teinekordki proovima.

9789949565054Edasi. Väikevenna kooli tuli kirjanik. See oli nii oodatud sündmus, et noormees oli nõus omaenda sünnipäevarahadest ostma endale raamatu. Kohustuslikuna oli just eelmisel nädalal loetud sama autori Kolmanda a kriminaliste. Väikevend seisis pikalt raamatupoes riiuli ees ning valis hoolega parima välja. Ning hakkas seda ka vabatahtlikult lugema. Ikkagi autogramm sees! Väga meeldiv kohtumine!

Siis veel. Eile oli mul ülipikk tööpäev – koolist linna, koosolekule –  ning koju jõudsin alles päris õhtul, kaheksa ajal. Keda aga polnud, oli Suur Vend.  Oli küll üks vastamata kõne telefonis tund aega varasemast, aga enam telefoni ei võetud. Ta oli läinud nimelt jalgpallitrenni (nagu selgus, kui olin murest hullununa otsinud üles tema klassivenna ema fb-kaudud ning saanud informeeritud klassivenna kaudu asjast kuulda  – no ja minut hiljem helistas ka noorjalgpallur ise.)  Ja vähe sellest, Suur Vend oli saanud ka matas viie miinuse. See oli päris lihtne ülesanne, viskas ta õhtul end teleka ette mugavalt sisse seades. (Jalgpall!)

Nii. Ja täna jõudis meile siis fagott. Mul on tunne, et ei mina ega Suur Vend, keda sageli kangekaelsuses süüdistatakse, ei küündi tegelikult Kõrrekeseni. Kui ta on midagi otsustanud, siis ta seda ka teeb. Hetkel, tundub, on ta otsustanud hakata fagotti õppima. Ise otsis Ülenurmest õpetaja, ise organiseeris pilli laenutamise ning ütles, et ta räägib isaga tundide eest maksmise eest. Tõesti, põhikooli ja muusikakooli lõpetamine ning kooli ajalehe toimetamine ei anna ikka seda õiget koormust kätte. Midagi peaks siiski juurde võtma!

Elu teismelise emana on siiski huvitav. Veel kuu aega tagasi oli mul kodus omnivoorist flöödimängija, nüüd hoopis veganist fagotimängija.

Ja siis ma mõtlesin – näed, Väikevend on laenutanud kahel korral merisea, Kõrreke siis fagoti – mille (või kellega?) Suur Vend võiks küll saabuda?

Fagotihelid ei olnud just… kõige meeldivamad. Õnneks mängitakse meil küll ka flööti edasi – kuigi see juhtub traditsiooniliselt ennekõike siis, kui ma olen trennis.

Tead sa üldse, mis pill fagott on? Mina enne eriti küll ei teadnud, kui tütar mulle mõne lingi saatis.

Nädal on umbes poole peal…

Maikuu teine pühapäev

Kuidas veedab noorsportlase ema emadepäeva? Ikka nii, nagu lugematul hulga oma elu (parimaid) pühapäevi: spordisaalis.

Seekord asusid spordisaalid koguni Turus.

(Telefonikõne Mammale: Ma olen praegu Turus. Mamma, elavnedes: Kas hoones sees või avaturul?)

Kui lapsed startisid juba reedel kell 5 hommikul, siis mina läksin nagu proua: olin nädala viimase argipäeva tööl, siis istusin lennukile.

Ja pühapäeva õhtul jõudsin kenasti samal moel koju ka. Suure Venna spordikotitäie läbihigistatud dresse-sokke olin juba jõudnud enne järgmise lapse laekumist puhtakski pesta – vanem poeg oli olnud kolm päeva võistlustel Rakveres.

Tagasiteel Muurla disainipood-kohvikus tehtud paus oli teinud mind tundeliseks. Ja-jah, teised inimesed tähistasid emadepäeva piduliku lõunaga elava muusika saatel. Mina maksin oma kaneelisaia ise kinni. Ümberringi istusid Soome pered. Disainipood oli täis ilusaid asju. Ma ei ostnud midagi. Kõik see muutis mu härdameelseks. Kaneelisai oli muide üks parimaid, mida ma elus olen söönud.

Aga võistlused läksid hästi. Veerand kaks öösel naases unest tuikuv Väikevend, hõbemedal kenasti kaelas.

Kooli ta täna ei läinud, kuna ta hommikul lihtsalt ei ärganud üles.

Pealelõunal, kui Väikevend homseks oma koolikotti pakkis, sain oma emadepäevakingigi kätte. See oli soovide purk. Väikevend ei lubanud mul rohkem kui ühte korraga lahti harutada. Sellel ühel, mis ma täna avada tohtisin, seisis igatahes ma tahan, et sa tuleksid minuga Lätti. Kindlasti peetakse ka Lätis korvpallivõstlusi.

Väikevend kaitseb. Kahe soomlase vahel, nagu selgelt näha.

Väikevend kaitseb. Kahe soomlase vahel, nagu selgelt näha.

Siit on sama selgelt näha, et külastasin ka Turu ajaloo ja kaasaegse kunsti muuseumi. Väga õpetlik!

Siit on sama selgelt näha, et külastasin ka Turu ajaloo ja kaasaegse kunsti muuseumi. Väga õpetlik!

Head kohvi Soomest ei saa. Aga muuseumipoest ostsin see-eest Kõrrekesele kenad kärbseseenemustriga muffinivormid.

Head kohvi Soomest ei saa. Aga muuseumipoest ostsin see-eest Kõrrekesele kenad kärbseseenemustriga muffinivormid.

Sellist Soomet nägin ka.

Sellist Soomet nägin ka.

Sportlaselu karm argipäev: koolivõimla, matid, higi- ja kartulikrõpsulõhn, lapsed, kellel tuleb koduigatsus ja lapsed, kes ei tunne pärast oma asju ära. Kummardus treeneritele!

Sportlaselu karm argipäev: koolivõimla, matid, higi- ja kartulikrõpsulõhn, lapsed, kellel tuleb koduigatsus ja lapsed, kes ei tunne pärast oma asju ära. Kummardus treeneritele!

Kõik on ju hästi?

Reede hommikul sõitis Suur Vend Lätti korvpallivõistlustele.  Kõrreke oli orkestriga esinemas, minul oli sõbrannadega jutu- ja veinitund ning  Väikevend sai ilma konkurentsi tundmata (ja tõtt-öelda ka minu poolt vahepeal unustatuna) päris mitu head tundi arvutis olla.

Laupäeva hommikul jagasime Väikevennaga siis poistetoa koristamise: tema pani asjad kohale ja korjas kõik pallid ülakorruselt kokku. Mulle tundub, et meil on kodus vist umbes kümme palli ning nendest moodustus all esikuriiuli ees kenake kuhi. Mulle jäi põranda koristamine, kuigi ka Väikevend ise aitas.

Vahepeal lagunes Väikevennal sihtotstarbelise kasutamise käigus ära juba varemgi pisut loksunud vannitoa prill-laud. Õngitsesin kummikindaga potti kukkunud poldi välja ning olin enesehaletsust tulvil. Olin lõpetanud põhjaliku koristamise ja siin ma nüüd olen – sõrmipidi potis, ja prill-laud on katki. Ja mitte niimoodi katki, et keerad ühe kruvi kinni. Vaid kahest kohast ja väga keeruliselt. Siis tuli Kõrreke ja teatas, et tema parandab prill-laua ära. Ja muide parandaski!

Kogu nädalavahetuse kohta sain Suurelt Vennalt  kaks sõnumit. Enam-vähem stiilis jou, kõik korras, räägin siis, kui tulen.

Pühapäeval, kui Väikevend oli sõbra sünnipäeval, käisime Kõrrekesega Pierre’is söömas. Lasin tal endal koha valida. Eduka potiparanduse eest tänutäheks. Õnneks ma muidugi veel ei teadnud, mis ees ootab, muidu ma oleksin juba päeval pisut kokkuhoidlikum olnud.

Õhtul helistas Suur Vend, et tulgu ma nüüd vastu. Ma ei teagi, kuidas seda kõike hinnata. Sest miinuspoolele jäävad vigastatud ranne, meeskondlik suhteline ebaedu (eks nad olid valdavalt n.ö teise ešeloniga väljas ka), kahe kuu kandmise peale põhjalikult lagunenud talvesaapad ning lõplikult kandmiskõlbmatuks tunnistatud korvpallitossud. Plusspoolel aga parima mängija karikas. See ehk kaalub siiski ebaõnnestumised üles?

Peale koduseid tervituspannkooke läksime siis poodi.

Seal kuulsin veel üht-teist. No näiteks, et küpsised said otsa, aga spordijooki jäi üle. Alagrupiga ei vedanud. Toidud olid normaalsed. Änd-uanne ja naike ei kanna enam keegi. Aga Eestil on võimalus alagrupist edasi saada. Toad olid nii külmad, et esimesel öösel ei saanud magadagi. Eesti keele töö on muidu valmis, aga lihtsalt esitamata. Kõige olulisema mängu nad kaotasid nelja punktiga. Treener pani enne viimaseid mänge randmele teibi peale.  Mäng Peterburiga tõsteti ootamatult mitu tundi ettepoole. Aga viimaseks mänguks oli ta nii väsinud, et ainult üks vabavise läks sisse. Ka tema oleks vabalt võinud prill-laua ära parandada, aga ei viitsinud.

Minu elu esimesed džordanid, ütles päevakangelane  poeskäigu kokkuvõtteks väga õrna häälega.

Õnneks sai nende elu esimeste, punaste džordanite eest makstud kahe kolmandiku ulatuses poisi enda jõuluks saadud kinkekaartidega. Ja saabaste osas toetas härra. Ning pika klubidressi raha on mul juba aegsasti kõrvale pandud.

Kui ma hilisõhtul vannituppa läksin ning uks ei tahtnud ettejääva palli tõttu korralikult avaneda, sain väga selgelt aru, et nüüd on Suur Vend tagasi.

Karikas sai kenasti kappi ning homseks kehaliseks randme tõttu vabastus päevikusse. Vanade saabaste tšeki leidsin ka üles.

Kõik olid väga tublid.

 

 

Maikuu lõpupoole

foto0367Need on need õhtud, mille pärast ma elan kõik need ülejäänud üle. Õhtul välja minnes tunned, kuidas sametiseks muutunud õhk su käsivarsi ja sääri silitab. Kui võtad veel ratta ja teed väikese tiiru, siis näed, kuidas kõigis aedades õitsevad sirelid. Pühapäevaõhtuses õndsuses jalutavad kaelakuti armastajad ja sõidavad tõukeratastel mudilased, Väikevend nende seas. Linnud, keda minu silm vist küll iial nägema ei õpi, säutsuvad. (Öösiti nad muide karjuvad, nii et võib unestki ärgata.) Koerad, keda tuppa kuuma eest varju pole lastud, pikutavad roidunult treppidel varikatuste all ega viitsi isegi ainsatki haugatust kuuldavale tuua.

Nii laste kui enda kooliasjades on enam või vähem selgus käes, aga sellest ei viitsigi nagu hetkel mõelda. Ehkki see kiire ja tegus aeg on omal moel rõõmus. Mõne tunni saab õues teha, ja häid hindeid on ka meeldivalt palju. Samuti igasugu au- ja tänukirju ja -üritusi. Omaenese laste suhtes olen ma hästi rahulik. Kiituskirja tütrekesel sel aastal ei tule – no ja mis siis. Mul on tubli tüdruk, ma tean seda ilma kirjatagi. Suur Vend sai nii matemaatika kui emakeele tasemetöödes neljad, selle üle oli mul hea meel. Ja viimatistel võistlustel vigastatud ranne vabanes kah nädala sees kipsist…

Väikevennal oli nädalavahetusel turniir. Märksõnad: kuumus (tipphetk oli eile autos pluss kolmkümmendüheksa), adrenaliin ja hõbemedal. Väikevenna hooleks olid suurem osa audi sisseviskeid ja ka tõhus kaitsemäng. Ses osas ületab ta vist isegi Suurt Venda, ma pole kindel, et tema seitsmeaastasena viie veaga väljakult lahkuma pidi.

Kevadine aeg läheb – või ainult näib see nii? – mingi erilise, kiirendatud rütmiga. Võilillepõld raudtee kõrval, mis veel nädala sees kolletas mis hirmus, on nüüd täis paljutõotavadi ebemeid. Õunapuud on samuti täiega ära õitsenud. Pauhh! Ja õunapuud. Pauhh! Võililled.

Aga sirelite aeg on praegu käes ja kibuvitsaõied on mõnusalt nupsus.

Advendiaja algus

Kui võtta lühidalt kokku, siis isiklikult mina olen hetkel arvutitu, sääred on mul marraskil ning (elu esimene) parkimistrahv kaelas.

Esimene detsember algas tegelikult küll nii nagu ikka. Päkapikkude, ehitud kuuse, küünalde ning pühapäeva puhul isegi väljamagamisega. Seejärel teatas Suur Vend, et tema korvpallitossud on nii katki, et võistlustele minna ei saa. No vabalt jõudis ju enne, kui laps üheteistkümneks hommikul treeneri bussi peale viia, spordipoest läbi ning uued tossud osta! Päeva peale selgus, et mu arvuti ei käivitu. Kohe üldse ei käivitu.

Esmaspäeval viisin lapse trenni ning panin parkimiskella tund aega valesti. Aitasin meie pere noorimale korvpallitossud jalga ning jõudsin uksest välja just parasjagu hetkel, kui mulle kirjutati välja parkimistrahv. Pistsin paberitüki käekotti, mis oli hetkega kogu maailma ebaõiglusest pungil ning läksin toidupoodi. Teel kukkusin sääred marraskile ja sukkpüksid katki.
Muidu me elame täitsa hästi.

Väikevend osales elu esimestel korvpallivõistlustel ning viskas kohe esimeses mängus korvi ka! Kolmest korvpallimängust võideti kaks. Suur Vend sai vähemasti ühe võistkonnaga meistrikatel alagrupist edasi, nädalavahetuse skooriks kokku kolm võitu, üks kaotus. Lisaks sai ta ka prillid. Muusikas hindas kiuslik õpetajaproua teda viiega ettekande eest (teemal Lemmikesineja, minu ettepanekul asendas ta õnneks BläcK Rokiti Tõnis Mägiga, ehk on ka sellel oma roll lisaks prillidele). Kõrreke võitis oma kooli bioloogiaolümpiaadi. Nii et tõesti, elu on ju täitsa ilus, kui mõned pisiasjad välja jätta. (Näiteks, et ma istun praegu, kell veerand viis ikka veel töö juures ning teen väikese pausi internetipõhiste õpiülesannete hindamises.)

Ole sina libedaga ettevaatlik!