Mul sai siin vahepeal laps suureks! II

Vot nii! See oli muide väga tore päev, seda enam, et laps ise üle pikkade aastate isegi näiteks teadis, mida ta sünnipäevaks tahab.

Ettevalmistused algasid juba sellest, et laps viis oma rahakassatäie münte panka (ainult alaealistel on müntide sissemakse tasuta), tellis emalt mustikakoogi ning pani ise kohvikus laua kinni.

Hommikul siis laulmine ja kook. Pokaalidesse läks küll tähtpäevalise vanusest hoolimata esialgu mullidega õunamahl. Kohe hommikul olid kohale tellitud ka pruut ja õde peikaga. Lisaks soovitud kingitusele olin lisaks tegelenud eelneva nädala ka albumi kokkupanemisega. Ostsingi täiesti üheksakümnendate stiilis kiletaskutega albumi ning valisin välja kakssada pilti hällipäevalise elust. Kingitus meeldis!

Lõuna ajal oli sama seltskond pluss vanaemad kutsutud Creppi (sünnipäevalapse enda valik). Toidud on seal muidugi head ja seltskond oli parim võimalikest. Arutelu, kas Suur Vend sarnaneb rohkem oma isa, isapoolse vanaisa või kummagi vanavanaisaga, lõpetas hoopis vanaema, öeldes – mis te vaidlete, näete ise, seal on ema ja poeg, täiesti ühte nägu. (Noh, ma olen muidugi oma pojaga hea meelega ühte nägu.)

Vahuveini me seekord siiski jõime!

Õhtul oli Suurel Vennal mäng ning ma hoiatasin, et ma kavatsen teda vaatama tulla. (See iga, kus ema mingil juhul ei tohi tulla, on juba läbi.) Lisaks oli ka pruut oma õega ning ka härra isa. Pärast mängu, mis paraku küll kaotati, pakkus Suur Vend jalgpallimeeskonnale kooki ja sellega, võiks öelda, oligi ametlik osa läbi.

Suur mis suur! (Aga väga armas ikkagi!)

20190817_092208

Kui õde sai teada, et vennas teda ilmtingimata hommikul laulma ja kooki sööma ootab, arutlesime, et kui sageli seda ikka juhtub, et väikevend saab 18. Kõrrekesel näiteks ainult kaks korda elus!

Viienda Avenüü hääbumine

Mul on ammu tunne, et nad panevad tänapäeval lõhnad liiga suurtesse pudelitesse. Sinna on terve igavik tagasi, kui ma endale igapäevaseks kasutamiseks Viienda Avenüü ostsin. Ma olen sellest juba täiesti tüdinenud, kuid sellegipoolest kohusetundlikult kasutanud. Sel nädalal, ma arvan, saab pudel lõpuks tühjaks. Samas on huvitav, et mu lemmik, NR nimilõhn, mis on kolm korda väiksemas pudelis ja mida ma kasutan ainult erilistel puhkudel, on samuti otsakorral. (Neid erilisi puhke pole ju nii palju?)

Üldse juhtub siin peatselt igasugu asju. Suur Vend saab valmis, tema kaheksateistkümnes sünnipäev on käega katsuda. (Sündimise tähtajast on juba kaheksateist aastat täis, aga äärmiselt rahumeelse isikuna polnud tal kuhugi kiiret.) Sedakorda ta vist isegi ootab oma sünnipäeva.

Vihmased ilmad on tähendanud mitmeid saagirohkeid seenelkäike, kuid Tartuffile lähen küll ainult siis, kui on kindel, et ei saja. See-eest vaatasime siseruumides Väikevennaga ära EJ Rocketmani, mis polnud paha, ja Mimino, mis oli õigupoolest võrratu.

Üldse on hetkel tunne, et mul polegi enam väikelapsi, ja  see ajab pisut segadusse. Väikevend oli kuus päeva spordilaagris, ja kui ta tagasi tulin, olin mina parasjagu ühel nädalavahetuse-üritusel. Nii juhtuski, et ma ei näinud teda pea nädala. Laagris kaotas ainult rahakoti (ja selle sai ka treener hiljem kätte) ning tema musta pesu hulka oli sattunud üks võõras särk (omanik teada). Ning kui me lõpuks kohtusime, sain küll kiire kallistuse ning tunde, et ta on selle nädalaga kasvanud, kuid emast küll puudust tundnud pole. Kui kolmeteistkümnes sünnipäev peatselt tulekul, on see vist normaalne.

Nii et jah, Avenüüga on lõpp (tõeline kergendus!), august sajune (see on tore muidugi seente mõttes) ning lapsed suured. Ilmselt võin endale uue igapäevase lõhna osta, aga laste suurekssaamise ja ilmade suhtes tuleb leppida sellega, mis parasjagu käes on. Vastupanu pole ilmselt mõttekas.