“Mõtle, ema!” ehk Pelageja Nilovna eas

Mõtle, ema, missugust elu me elame! Sa oled neljakümneaastane, aga kas sa oledki elanud?

Ema oli pikk, veidi vimmas, ta kauaaegsest tööst /…/ vintsutatud keha liikus hääletult ja kuidagi külg ees, nagu kardaks ta alati midagi riivata. Lai ovaalne nägu oli kurruline ja pondunud.

(Gorki Ema)

Emme, tead, ega me sulle midagi eriti ei kingi, sest ega sinu vanuses vist see sünnipäev enam nii rõõmu ei valmista!

Aga ma sain kõigilt kingituse: Kõrreke punus mulle hommikul šefi patsi, Suur Vend kinkis tervelt kolm tumedat šokolaadi ning Väikevend joonistas kaardi!

(Lisaks käisin täna tööl, koolitusel (õppida pole kunagi hilja!) ning joogas. Vahepeal jõudsin viia Väikevenna kunstiringist Mamma juurde, Mamma juurest koju, tuua kingparandusest ära Väikevenna saabas, kütta ahju ning tuua tütar trennist koju.)

Kui panna otstingusse sõnapaar neljakümneaastane naine, siis saad tulemuseks soovituse teha rindade röntgenuuring, süüa kaks korda vähem kui kahekümneaastane ning loo sellest, kuidas keegi neljakümnene Anu sai teada, et vaim on pärit Plejaadidelt ning arenes Koidu Toojaks (enne elas küll läbi liiklusõnnetuse ja kooma). Aga no vähemalt mingigi lootuskiir, eks ole.

Kirsid koogis

Need nädalavahetused on justkui ainus aeg, et hinge tõmmata. Muidu ainult kütad – nii otseses kui kaudses mõttes praeguste ilmadega, eks ole.

Täna hommikul, kui me tütrega startisime, traditsiooniliselt pool kümme laupäeva hommikul, ütles Kõrreke: Auto tegi küll sellist häält, et ta ei taha hästi käima minna.

Ega ise kah miinusseitsmetestkümnega alati ei taha.

Aga viisin tütre tavapärase muusikakooli asemel matemaatikaolümpiaadile ja läksin ise trenni. Ja Suur Vend oli juba paar tundi tagasi poistekooriga Rakverre laulma ja spaatama sõitnud. (Pole ka imestada, et poisid on oma uue dirigendiga – vana ja karm läks mullu pensionile – väga rahul. Mitte üks naga ei protesti kolmetunnise lauluhommiku üle, kui pärast minnakse veekeskusesse.)

Muidu oli kõik nagu ikka. Väikevend käis klassiga kolmapäeval AHHAAs ja kaotas ära oma telefoni. Juba reedel tuli see välja. Õnneks oli mul kolmapäevast reedeni nii kiire aeg, et polnud aega mõelda, et mis siis saab, kui telefon välja ei tule. Pahandamisel poleks kah mõtet olnud, laps oli ju ise ka õnnetu.

Õde ja vend kurdavad, et Väikevend olevat hellitatud. Noh, kui ta näiteks ühel õhtul kümneni kestvat filmi tahtis vaadata, siis lubasin, tungimusel, et hommikul on ta üleval nagu õlitatud välk. (Oli ka.) Kõrreke siis ütles, et kui tema ja Suur Vend Väikevenna-vanused olid, siis nemad küll pidid sõna kuulama ja nii.

Suur Vend oli palavikus ning on siiani nohus ja tema fb seinal õrritavad teda tüdrukud. Ta nuuksab nina – nohu tõttu – ning säilitab väärikuse. Ma ei tea, kas ja kes peaks poisiga tüdrukutest rääkima. Ma ütlesin talle lihtsalt, et kui ta mõne välja valib, siis valigu selline, kes endast pesuväel pilte netti ei riputa ja kellega millestki rääkida on. Poiss vaatas mulle ootamatult tõsiselt otsa ning ütles jah. Nii et mis ma ikka muretsen.

Tütreke kurtis rasket elu -flöödiõpetaja andnud keerukad lood ja tahtnud, et ta need kiirelt selgeks saaks. Lisaks tavapärasele koolitööle on veel linnaolümpiaadid bioloogias ja matemaatikas. (Ajaloo oma ma laitsin tal ise maha.) Kurtis kohustuste üle ning läks rõõmsalt arvutisse mängima. Ah, mis seal ikka. Peaasi, et lapsel on asjad enam-vähem kontrolli all ning ise rõõmus. Kõik muu on juba boonus.

Õues on hommikuga võrreldes soojem, miinusviisteist. Valget aega on kaheksa tundi.

Küpsetasin kirsikoogi. Väikevend teatas rõõmsalt, et tema küll seda ei söö.

Pühapäev. Toit on ahjus

Kas sellisele pealkirjale ongi vaja midagi lisada? Väikekodanlikud rõõmud, umbes nagu sellel proual, keda kirjeldab Stepihundi Harry Haller ning kes pühendunult potilillelt tolmu pühib. Eas, kus see raamat mind innukalt kõnetas, pidanuks ma muidugi praegust iseennast lootusetult mandunuks.

Nädalavahetus, mis on sisustatud koristamise, söögitegemise ja pesupesemisega, meelelahutuseks mõni inglise krimka, rõõmustav teadmine, et vähemalt kõik arved on makstud – no kui vähese elamise intensiivsuse juures on veel üleüldse võimalik seda eluks nimetada?

Vähemasti on mul varnast võtta kaks teismelist, kelle kriitikameel on veel vahe.

Ma arvan, et sellest võib vabalt olla juba mingi kümmekond (appi!) aastat, kui olime Kõrrekese ja Suure Vennaga (kes tookord polnud muidugi veel kellegi Suur Vend) külas, kus olid ka sugulased oma lastega. Ja vot, seal siis suurem sugulaslaps, parajasti õnnelikus teismeliseeas, õiendas parasjagu oma vanematega, miks nende väikevennal nii nõmedad riided on, vaadaku nad näiteks, kui normaalselt on riides Kõrreke ja Suur Vend.

See stseen kogu oma ehenduses meenus mulle mõni päev tagasi. Tulime Väikevennaga poest, kui Suur Vend arvuti taga oma sõbraga skaibis vestles.

Hüüdsin ukselt tere ja kutsusin poisi sööma.

Miks sa pead mind nii nõmedalt sisse tulema ja mind sööma kutusma! Ja riided ostad sa mulle ka nii nõmedad, noh, vähemalt nii seitsekümmend protsenti!

Nihil novi sub sole. Ilmselt on kätte jõudnud iga, kus meeldivam oleks olla orb, kui omada selliseid vanemaid, nagu nad sul just parasjagu on. Kutsuvad sööma nõmedat kana ja ostavad nõmedaid riideid. Loomulikult ei söönud Suur Vend suutäitki minu pakutud kanast.

Hiljem ta siiski leebus, tegi endale Nutellaga röstsaia ning küsis järgmisel nädalal poistekooriga Rakverre minemiseks söögi- ja veekeskuseraha. No ja pisut raha sellenädalasteks võistlusteks kaasa.

Kõrrekesel avastasin fb-s ühe väga võõra nimega sõbra. (Ah, me internetis tutvusime.) Poiss elab Austaalias, hea seegi.

Õnneks on olemas Väikevend. Kes peale dialoogi Suure Vennaga küsis: Emme, arva ära, kas sa oled Väga Nunnu, Nunnu või Üldse Mitte Nunnu!

Ning lisas: Minu riided on väga ilusad. Kõik. Miljard protsenti!

Ning veel on suurepärane, et on olemas nädalavahetused. Ja et ahi on köetud ning toit ahjus.

Masendavaima nädala kroonika

Et jaanuari algus on kuulutatud täiesti ametlikult masendavamaiks ajaks, ei tekita muidugi imestust. Seisad ühekorraga silmitsi tõdemustega, et pühad on läbi, rahaga on nagu on – aga jaanuaris laekub teadagi umbes sada makstavat arvet – lisaks astud veel kaalule (kui julged) ning avastad, et puhkuse alguseni on umbes pool aastat…

Tegelikult polnudki nagu viga. Väikevenna sai hommikuti voodist kätte. Tööl sain ühe tüütu kohustuse kuidagi iseenesest laiali jagatud. Koosolek – mille tõttu ma isegi oma igakuise Püha Ürituse (visiit küünetehniku juurde loomulikult) – algusaja ära muutsin – jäi ära. Oli meeles Suurele Vennale spordiarsti juures aeg kinni panna. Jõudsin ise päris mitu korda trenni. Oli meeles osta nõudepesumasinale soola ja dušikabiini jaoks torusiili. Maksin ära kõik oma umbes sada laekunud arvet. (Peale mida laekus muidugi veel kolm – suuremate laste toiduraha ning Suure Venna peatsete võistluste kohta.) Väikevend pakkis täiesti ise mitu korda koolikoti.

Kuigi – kõik polnud nüüd nii roosiline ka, mingisugust lõivu pidi ikka selle aasta esimesele korrapärase eluga nädalale maksma. Näiteks süüdistas Suur Vend mind oma ujumismütsi ära kaotamises. Siis nimetas üks õpilane mind julmaks – peale seda, kui oli näinud minu koostatud sõnarägastikku, kust tuli mõisteid otsida. Lugesin sõnumit Emme, palun osta mulle homseks sirkel alles kell üheksa õhtul -aga sirkli sain! Ühel päeval kooskõlastasin õhtuse menüü – kurgi-tomati salat ja kalapulgad – eriti üksikasjalikult Suure Vennaga. Kes muidugi lõpuks ei söönud midagi. (Õnneks sõid teised lapsed.)

Ajaloolise tõe huvides olgu siinkohal ka üles tähendatud, et Vanaema oli hankinud kõigile lastele täiskomplekti Läti euromünte. Väikevend luges need üle ning arvestas kohe ümber legodeks ja relvadeks, Kõrrekese münte ümbritseb saladuseloor, Suur Vend aga helistas Vanaemale ning tänas. Lahter Läti müntide jaoks on tal ju albumis ammu olemas.

Aga õnneks saabub igal nädalal vääramatult laupäev. Ning vähemalt hetkel – kui nüüd aknast tänavalaterna suunas välja vaadata, sajab midagi, mis ei ole vihm.

Kadunud asjade päev

Et koolivaheaeg oleks nii, nagu peab, tuleb käia kinos. Väikelinna detektiivid  – julgen soovitada, üks toredamaid lastefilme üldse. Seiklust ja soojust ja huumorit ja uusi teadmisi (mõisted alkeemia, tsölibaat ning tonsuur saavad väga kenasti selgeks).  Ning ennekõike – lapsvaatajat polnud alahinnatud! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Film oli vahva ning läksime pärast pizzat sööma. Eks see vist ole samuti selline koolivaheaja kohustuslik tegevus. Mina võtsin väikese, lapsed suure pizza, ning loomulikult sai minu oma enne otsa.

Ütlesin lastele, et lähen seniks pesupoodi – nimelt olin jõuluks saanud pesupoe kinkekaardi ning üks neid poode pidanuks asuma just selles kaubanduskeskuses. Palusin lastel endale helistada, kui nad lõpetavad. Minu mäletamist mööda oli see pesupood teisel korrusel. Aga polnud. Pesupood oli esimene kadunud asi sel päeval. Käisin siis pisut ühes kinga- ja kotipoes, ja siis veel teises. Mõtlesin, et lapsed peaksid küll nüüd juba lõpetama ning sõitsin eskalaatoriga alla neile vastu. Keda polnud, olid lapsed.

Poisid vastasid vähemasti telefonile – leidsin nad spordipoest. Väikevend oli vahepeal kaotanud oma mütsi. Kuni ma helistasin oma tütrekesele, käisime läbi nii spordipoe, aatriumi kui pizzeria, kuid mütsi polnud. Ka Kõrrkest polnud. Peale kahekümneminutilist helistamist otsustasin, et sõidame poistega koju. Kaua ma ootan, suur tüdruk. Las tuleb ise bussiga – mul kodus vaja pesu kuivama riputada ja ahju kütta, ning kohvi tahaks samuti.

(Kusjuures ma pole siiamaani kindel, las ma tegin õigesti. Äkki oleks eeskujulik ema siiski lapse igal juhul üles leida püüdnud? Samas – suur laps, kesklinn ning bussipilet (või vähemalt raha selleks) raudselt olemas.)

Nii või teisiti sõitsime ilma ühe lapse ja teise lapse mütsita koju. Tee peal sai Suur Vend Kõrrekese telefonitsi kätte. Viimane oli ootuspäraselt meie peale vihane. Pahameelest puhises ta ka siis, kui ta veerand tundi meist hiljem koju jõudis.

Kohv valmis, istusime Väikevennaga mõnusalt elutoa diivanil ja ajasime juttu.

Emme, eile kui ma Mamma juures olin, jäi Mammal vahepeal süda haigeks. Ta rääkis arstiga ka. Aga ma arvan, et ta sai terveks.

Nojah, eile, kui ma poisi enne küllaminekut Mamma juurest peale võtsin, ütles Mamma, et kõik oli läinud nagu ikka.

Võtsin siis telefoni ning helistasin Mammale. Lauatelefoni ta vastu ei võtnud. Ka mobiili ei võtnud. Jõin oma kohvitassi tühjaks ning sõitsin autoga Mamma maja juurde. Aknad olid pimedad, uks kinni. Mamma oli kadunud. Otsustasin, et ootan veel pisut muretsemisega.

Ja õige kah! Mamma helistas mõne aja pärast tagasi – olin parajasti toidupoes- oli olnud sõbranna juures ning telefoni polnud kuulnud.

Nii et ka kadunud Mamma tuli välja.

Mõtlesin, et Väikevennale uue mütsi ostmisega ootan seni, kuni olen käinud järgmisel päeval infopunktist küsimas.

Tulin koju ning tegin lastele kokkuvõtte kõigist kadumistest ja leidmistest. Ning Kõrreke, kes polnud enam pahane, tõmbas nagu nõiaväel oma ridikülist välja Väikevenna kadunud mütsi. Oli selle ennist söögikoha juurest põrandalt leidnud ja kaasa võtnud.

Ainult pesupood jäigi leidmata. Aga see peaks ühes teises kohas veel olema, nii et lootus on veel alles.

Kuigi – ka tänane päev on justkui kuhugi kadunud.

Plarts! Põmm! Ning imelised helid Musikvereinist!

Käes! Seinal ripub juba peaaegu terve ööpäeva uus, Kättemaksukontori kalender*. Niisiis on käesoleva tõsielusarja uued osad kohe-kohe valmimas.

Eile veetsime suurema osa aasta viimasest päevast veekeskuses, nagu vist juba päris mitmed viimased aastad.  Peale mitmeid kogemusi, ennekõike muidugi (nüüd juba!) möödundsuvist visiiti Tropical Islandile, ei pakkunud Aura Suurele Vennale ta enda sõnutsi küll erilist huvi, aga ilmselt kohusetundest tuli ta siiski kaasa. Suurema osa ajast mängis ta korvpalli, suhtudes stoilise ükskõiksusega end vaatama sättinud tütarlastesse. Õige kah, sest ega keegi neist üle kahekümne minut järjest viitsinud küll vaadata. Vahepeal tuli muidugi ka mõni mänguseltsiline, aga keegi neist polnud sama püsiv. No ja sauna jaoks varus ta ka muidugi piisavalt aega. Väikevend leidis endale hoobilt sõpru, nii et kui mina ujulast veeparki jõudsin, istus ta majesteetlikult suurel kummirõngal, kaks suuremat poissi hoogu andmas. Kõrreke oli tükk aega kadunud, lõpuks leidsin ma ta uuest sanaariumist üles. Mina ujusin ja siis vaatasin mullivannist, kuidas Suur Vend korvpalli mängib. Idüll oli täielik, kuigi peale viit-kuut tundi tundus siiski aeg koju minna.

Kodus oli õhtu naelaks loomulikult ilutulestik, mille Suur Vend koos oma isaga raudtee veerde kaevas. Pärast oli šampusejoomine otse kodutänaval, säraküünlaid oli rohkelt, nii et ka naabrilastele jagus ning kõik muudkui mürtsus ja sähvis ja klaasid kõlisesid. (Kass – tuppa kinni pandud loomulikult – olevat  selle pillerkaari peale küll kerest kangeks muutunud, aga oli rahunenud, kui Kõrreke talle internetist leitud kassirahustamismuusikat ette mängis.) Väikevend oli küll mõnevõrra üllatunud, et peale kella ühte tuli ilma unejututa magama minna, aga eks ta ole oma ema veidrate otsustega harjunud.

Järgmiselt hommikul tegime kindlaks, mis kedagi uuel aastal ees ootab. Risalamande’ st leidis Suur Vend raha, Väikevend tarkust, Kõrreke sportiliku vormi ning mina armastuse, kõike loomulikult enneolematul hulgal.  Muidugi, kui Väikevend nüüd piisavalt targaks ning Suur Vend piisavalt rikkaks ei saa, võib selles süüdi olla ka asjaolu, et nad oma riisiputru korralikult ära ei söönud. Mina ja Kõrreke tegime küll kõik endast oleneva.

Lisaks oli mul plaan minna Mamma juurde rahus Viini Filharmoonikute uusaastakontserti ajaks. Mamma ju kuulab nagunii, ja pealegi kodus ei pruugi selles midagi välja tulla. Kui küsisin lastelt, et ehk tahab keegi kaasa tulla – pidasin muidugi silmas ennekõike tütrekest – vastasid suuremad lapsed, et jäävad parem koju. Väikevend oli aga väga entusiastlik ning tahtis kass Nurr Siidikera samuti kaasa võtta. Viimane mõte õnnestus mul küll maha laita, kuid ta ise jäi kindlameelseks. Ta võtab ainult mõned raamatud kaasa. No tore.

Kui me kohale jõudsime, oli kontsert juba alanud ning Väikevend teatas peale seltskondlikku sissejuhatust, et tema tahaks nüüd lihapalle. Mamma vabandas, et tal lihapalle pole, kuid peale külmkapi inspekteerimist ning Väikevenna igakülgseid kaalutlusi jõudis ta juba kümnekonna minuti pärast koos Mamma ning keeletarrendi ning seaprae lõiguga elutuppa tagasi. Siis tuli Väikevennale meelde, et Mammal on ühte head teed. Mamma keetis meile teed. Kui kõik oli söödud ning joodud, hakkas Väikevend kaasatoodud raamatuid vaatama. Juba peale kümneminutilist veenmist õnnestus mul Väikevennale selgeks teha, et isa toodud raamat, kus saab õigesse kohta vajutades teada, kuidas erinevad loomad peeretavad, pole ehk kõige parem valik Viini uusaastakontserdi taustaks. Siis sai esimene pool kontserdist läbi ka. Teise poole alguses oli Väikevend umbes viis minutit täiesti vaikselt (sõi pirni). Seejärel tuli talle meelde, et Mamma lubanud talle ka jäätist. Kui jäätis oli söödud, läksime koju, et Mamma saaks viimase pooltunni kontserdist siiski rahus ära kuulata.

Hüvastijätt oli südamlik, Väikevend lubas Mammat peagi jälle külastada.

Minagi kuulasin kodus kontserdi lõpuni. Siis panin pesu masinasse, kütsin ahju ja mängisin lastega lauamänge. Väikevend oli nõus sööma ainult verivorsti koos pastaga (lõpuks jättis ta muidugi verivorsti jäerele). Pühadeaeg saab ju kohe otsa ka!

Head uut aastat! Jagugu kõigile rõõmu ja armastust!

*Muidugi, ma olin juba aegsasti ostnud unelma Provence’i-teemalised ilupildid, aga no kus sa. Härra toodud Kättemaksukontoriga on võimatu, absoluutselt võimatu konkureerida.