Haruldased lapsed

Külastasin täna üle pika aja kodanikuportaali. Ma ei tea, kas ma polnud varem märganud, kuid igatahes seekord köitis mu tähelepanu võimalus uurida, kui palju samanimelisi isikuid rahvastikuregistrisse kirja on pandud.  Mina ei ole kahjuks kuigi haruldane – leidub ligi poolteisttuhat minunimelist daami.  Lastega on lood paremad – Lõvipoisi nimekaime on pisut alla üheksasaja, Väikevennal alla kahesaja. Kõige haruldasem lill on Kõrreke, temanimelisi on umbes kaheksakümmend.

(Trööstiva asjaloluna võis muidugi tõdeda, et härral on paarsada nimekaimu rohkem kui minul.)

Nii et tavalised vanemad, haruldased lapsed.

Põlvkondade võrdluses on tulemus sama: Mammal on nimekaime üle kahe, Vanaemal koguni üle kümne tuhande. Papa ja Vanaisa, kadunukesed, omavad siinmail kumbki umbes kaks ja pool tuhat samanimelist hinge.

Home Alone

Kummaline. Väga kummaline.

Omal ajal, lapsepõlves, tuli seda ainsa lapsena ikka päris sageli ette. Nautisin seda ülimal määral – loed raamatut, keedad kohvi (olen sõltlane  umbes kümnendast eluaastast…), kuulad muusikat.

Nüüd, teate, tundub kuidagi kõhe.  Lapsed on oma isaga ja ma tegelen aktiivselt neile mitte helistamisega iga tunni aja tagant. Ükskord helistasin, aitab küll, eks ole.

Ise läksin õhtul trenni. Koju tulles kutsusin kassi tuppa ja keerasin ukse kohe lukku. Ikkagi on imelik tunne. Tavapärase pahameele asemel täidavad isegi laste poolt minu kirjutuslauale vedelema jäetud asjad mind heldimuse ja igatsusega. Näed, Lõvipoiss meisterdas täna hommikul kommipaberist ja salvrätist kassile mänguasja.  Kõrreke pole loetud ajalehte korralikult kokku tagasi pannud – ja seal on tema väike, kunagi ammu Mäkist saadud puudel.  Veel mõni tund tagasi mängis Väikevend legomehikestega, kes on kõik kenasti laevale ritta asetatud. Rüütlid kõrvu kiirabiarsti ja töömehega, klotsihobu silmitsemas laevatekki topitud mootorratast. (Kõik kokku moodustavad loomulikult hästivarustatud piraatkonna.)

Ei, ma EI helista. Kõik on hästi.

Võiks ju teha, mida tahad – aga ei tahagi nagu midagi.  Noh, lähen keedan siis vähemalt kohvi.

Filosoofiast, seltsi- ja muidu-elust ning lugemisvarast

Selle nädala haripunkt Väikevenna jaoks oli kahtlemata lasteaiasõbra sünnipäev. See toimus Mänguasjamuuseumis ja Väikevend ootas seda väga. Hommikuti küsis ta esimesena ikka kas täna on homme? Lõpuks saabus ka see õige homme. Ning erinevalt täiskasvanutest, kes enamasti suurte ootuste peale pettuvad, oli sünnipäev olnud ülitore.

Kõrreke saavutas sel nädalal hajameelsuses kõrgtaseme. Lihtsam oleks vist üles lugeda need tema asjad, mis nädala jooksul kordagi kadunud polnud. Telefoni, mis kadus nädala jooksul teistkordselt, leidsin ma täna hoovist prügikasti kõrvalt. Eile olid käinud sõbranjed ning õues mängimise ajal oli see siis taskust kukkunud. Tõin tuppa, vabastasin lumeklompidest ning kuivatasime majapidamispaberiga. Õhtul monteerisime kokku tagasi – ja vähemalt esialgu on eluvaim sees. (NB – väljas on vahepeal olnud miinuskraadid, lume- ja vihmasadu.)

Aga lapse elu pole muidugi meelakkumine. Või kuidas võtta. Näiteks kõlas Kõrrekese resümee koolitoidust paar päeva tagasi nõnda: täna oli meil sööklas söök, mis nägi välja nagu okse. Aga kui sööma hakkasid, polnud väga vigagi.

Oleks muidugi hullem lugu, kui asi oleks vastupidi!

Lõvipoiss jälle käis eile külas oma klassivennal. Kuna ta kojutoomiseks kokkulepitud ajal telefoni vastu ei võtnud, läksin ma ikkagi ise trenni. Pärast trenni selgus, et sõbra isa oli ta vahepeal ise autoga koju toonud.

Seesama isa oli tänasel karjääripäeval koolis oma tööst rääkimas. Nagu selgus, on ta ametilt merebioloog, kes on käinud ka ise uurimisretekedel. Ma ei tea, kas määravaks said eri riikide uurimislaevade meeskondade vahel peetud spordivõistlused, või miski muu, aga Lõvipoisi karjääriplaanid on saanud uue suuna. (Geograafia ja sport on noorsandi kaks suurt kirge!)

Täna said siis ka kooliuksed enda järel nädalaks kinni – nii minul kui lastel. (Mul on kohe ametlikult puhkus!) Tunnistused olid kenad – kahepeale viis nelja – ja läksime sel puhul kohvikusse. Valisime sellise, kus on raamatupood ka kohe kõrval – lastel oli mitmetest puhkudest kinkekaarte, ja nüüd on ju lugemiseks aega.

Lõvipoiss valis raamatu merest – ja Väikevenna suureks rõõmuks ka Kariibi mere piraatide filmi. Kõrrekesel soovitud raamatuks kaarte ei jagunud, nii valis ta raamatu, mis ei maksnud peaaegu midagi, aga mille annotatsioon tekitas nüüd küll juba mõningaid kahtlusi.

(Igal juhul lugema ta minust oma tuppa jäi.)

Parklas auto poole sammudes – kiirustame nüüd aeglaselt! õpetas Väikevend suisa roomlaslikult – sai muidugi ka poistega kokku lepitud, et piraadifilmi õhtul ei vaadata.

Vähemalt on lootust, et mul lastakse hommikul magada!

Nõuandeteenistus. Mida küsida?

Eile lastega autos külla sõites päris Kõrreke:

Emme, missugusele küsimusele on võimatu jaatavalt vastata?

Loomulikult küsimusele, kas sa oled surnud, tuli mulle pähe.

Ei, mina mõtlesin ikka seda, et kas sa magad?

Igatahes külas viibinud tädide armee ei suutnud midagi nutikamat välja pakkuda.

 

Mulle endale meenusid aga dialoogid Mammaga ajast, kus ma ise nii Kõrrekese vanune olin.

Olin enamasti ülakorrusel oma toas, kui Mamma töölt saabus.

Iibis!

Jaa, vastasin.

Oled sa kodus? hõigati mulle seepeale koridorist.