Haruldased lapsed

Külastasin täna üle pika aja kodanikuportaali. Ma ei tea, kas ma polnud varem märganud, kuid igatahes seekord köitis mu tähelepanu võimalus uurida, kui palju samanimelisi isikuid rahvastikuregistrisse kirja on pandud.  Mina ei ole kahjuks kuigi haruldane – leidub ligi poolteisttuhat minunimelist daami.  Lastega on lood paremad – Lõvipoisi nimekaime on pisut alla üheksasaja, Väikevennal alla kahesaja. Kõige haruldasem lill on Kõrreke, temanimelisi on umbes kaheksakümmend.

(Trööstiva asjaloluna võis muidugi tõdeda, et härral on paarsada nimekaimu rohkem kui minul.)

Nii et tavalised vanemad, haruldased lapsed.

Põlvkondade võrdluses on tulemus sama: Mammal on nimekaime üle kahe, Vanaemal koguni üle kümne tuhande. Papa ja Vanaisa, kadunukesed, omavad siinmail kumbki umbes kaks ja pool tuhat samanimelist hinge.

Home Alone

Kummaline. Väga kummaline.

Omal ajal, lapsepõlves, tuli seda ainsa lapsena ikka päris sageli ette. Nautisin seda ülimal määral – loed raamatut, keedad kohvi (olen sõltlane  umbes kümnendast eluaastast…), kuulad muusikat.

Nüüd, teate, tundub kuidagi kõhe.  Lapsed on oma isaga ja ma tegelen aktiivselt neile mitte helistamisega iga tunni aja tagant. Ükskord helistasin, aitab küll, eks ole.

Ise läksin õhtul trenni. Koju tulles kutsusin kassi tuppa ja keerasin ukse kohe lukku. Ikkagi on imelik tunne. Tavapärase pahameele asemel täidavad isegi laste poolt minu kirjutuslauale vedelema jäetud asjad mind heldimuse ja igatsusega. Näed, Lõvipoiss meisterdas täna hommikul kommipaberist ja salvrätist kassile mänguasja.  Kõrreke pole loetud ajalehte korralikult kokku tagasi pannud – ja seal on tema väike, kunagi ammu Mäkist saadud puudel.  Veel mõni tund tagasi mängis Väikevend legomehikestega, kes on kõik kenasti laevale ritta asetatud. Rüütlid kõrvu kiirabiarsti ja töömehega, klotsihobu silmitsemas laevatekki topitud mootorratast. (Kõik kokku moodustavad loomulikult hästivarustatud piraatkonna.)

Ei, ma EI helista. Kõik on hästi.

Võiks ju teha, mida tahad – aga ei tahagi nagu midagi.  Noh, lähen keedan siis vähemalt kohvi.

Filosoofiast, seltsi- ja muidu-elust ning lugemisvarast

Selle nädala haripunkt Väikevenna jaoks oli kahtlemata lasteaiasõbra sünnipäev. See toimus Mänguasjamuuseumis ja Väikevend ootas seda väga. Hommikuti küsis ta esimesena ikka kas täna on homme? Lõpuks saabus ka see õige homme. Ning erinevalt täiskasvanutest, kes enamasti suurte ootuste peale pettuvad, oli sünnipäev olnud ülitore.

Kõrreke saavutas sel nädalal hajameelsuses kõrgtaseme. Lihtsam oleks vist üles lugeda need tema asjad, mis nädala jooksul kordagi kadunud polnud. Telefoni, mis kadus nädala jooksul teistkordselt, leidsin ma täna hoovist prügikasti kõrvalt. Eile olid käinud sõbranjed ning õues mängimise ajal oli see siis taskust kukkunud. Tõin tuppa, vabastasin lumeklompidest ning kuivatasime majapidamispaberiga. Õhtul monteerisime kokku tagasi – ja vähemalt esialgu on eluvaim sees. (NB – väljas on vahepeal olnud miinuskraadid, lume- ja vihmasadu.)

Aga lapse elu pole muidugi meelakkumine. Või kuidas võtta. Näiteks kõlas Kõrrekese resümee koolitoidust paar päeva tagasi nõnda: täna oli meil sööklas söök, mis nägi välja nagu okse. Aga kui sööma hakkasid, polnud väga vigagi.

Oleks muidugi hullem lugu, kui asi oleks vastupidi!

Lõvipoiss jälle käis eile külas oma klassivennal. Kuna ta kojutoomiseks kokkulepitud ajal telefoni vastu ei võtnud, läksin ma ikkagi ise trenni. Pärast trenni selgus, et sõbra isa oli ta vahepeal ise autoga koju toonud.

Seesama isa oli tänasel karjääripäeval koolis oma tööst rääkimas. Nagu selgus, on ta ametilt merebioloog, kes on käinud ka ise uurimisretekedel. Ma ei tea, kas määravaks said eri riikide uurimislaevade meeskondade vahel peetud spordivõistlused, või miski muu, aga Lõvipoisi karjääriplaanid on saanud uue suuna. (Geograafia ja sport on noorsandi kaks suurt kirge!)

Täna said siis ka kooliuksed enda järel nädalaks kinni – nii minul kui lastel. (Mul on kohe ametlikult puhkus!) Tunnistused olid kenad – kahepeale viis nelja – ja läksime sel puhul kohvikusse. Valisime sellise, kus on raamatupood ka kohe kõrval – lastel oli mitmetest puhkudest kinkekaarte, ja nüüd on ju lugemiseks aega.

Lõvipoiss valis raamatu merest – ja Väikevenna suureks rõõmuks ka Kariibi mere piraatide filmi. Kõrrekesel soovitud raamatuks kaarte ei jagunud, nii valis ta raamatu, mis ei maksnud peaaegu midagi, aga mille annotatsioon tekitas nüüd küll juba mõningaid kahtlusi.

(Igal juhul lugema ta minust oma tuppa jäi.)

Parklas auto poole sammudes – kiirustame nüüd aeglaselt! õpetas Väikevend suisa roomlaslikult – sai muidugi ka poistega kokku lepitud, et piraadifilmi õhtul ei vaadata.

Vähemalt on lootust, et mul lastakse hommikul magada!

Nõuandeteenistus. Mida küsida?

Eile lastega autos külla sõites päris Kõrreke:

Emme, missugusele küsimusele on võimatu jaatavalt vastata?

Loomulikult küsimusele, kas sa oled surnud, tuli mulle pähe.

Ei, mina mõtlesin ikka seda, et kas sa magad?

Igatahes külas viibinud tädide armee ei suutnud midagi nutikamat välja pakkuda.

 

Mulle endale meenusid aga dialoogid Mammaga ajast, kus ma ise nii Kõrrekese vanune olin.

Olin enamasti ülakorrusel oma toas, kui Mamma töölt saabus.

Iibis!

Jaa, vastasin.

Oled sa kodus? hõigati mulle seepeale koridorist.

No Fatal Red For Me

Peale /…/ on mind tabanud ostmismaania. Enam-vähem kõiki külgeriputatavaid vidinaid, pealemääritavat sisaldavaid nötsikuid ja veel seda, teist ja kolmandat, tundub, et läheb kohutavalt vaja.

Õnn seegi, et suurem osa jääb rahapuudusel siiski ostmata.

Aga viimaste päevade nimekiri:

-ripsmedušš

-silmaümbruskreem

-kosmeetikakott

-juukseklamber

-huulepulk

-käik juuksurisse.

See on tavaliselt mul umbes poole aasta kogus. Võib olla on veel midagi, mis kohe meeldegi ei tule. (Kui internetipangast kontojääki vaatan, siis küllap tuleb!)

Juuksurisse läksin üle aastate korralikku kohta, mitte kodule lähimasse. Viimases on küll hea odav käia ja värskelt föönitatult näeb kõik ok välja, aga pärast esimest pesu on sulestik nagu keskmise kitkutusega sulelisel. Olen vist isegi unustanud, et tegelikult see ei pea niimoodi olema.

Nii maksin täna umbes kolm korda rohkem ja tulemusega võib täiesti rahul olla. Kusjuures, sinna kodu lähedale ei lähe vist isegi siis enam, kui raha vähe ja juuksed väga lõikamist tahavad. Sest minu – kontseptsioonilt mitte assümmeetrilise – soengu üks pool oli umbes viis sentimeetrit teisest pikem, nagu mulle tänane juuksuripreili demonstreeris. (Nähtavasti sellest ka see kitkutud outlook.) Iseenesest ma saan muidugi aru, et inimesel on kaks vasakut kätt – mul endal on ka, ma olen kõiges käelises tõesti koba – aga ära hakka siis juuksuriks, kui suudad.

Kaalusin isegi värvimist. Paraku meenusid kaks varasemat korda.

(Reaktsioon blondeerimisele – Kas sulle pakuti “Libahundis” Tammaru Mari rolli?

Reaktsioon punapäisusele: Miks sa oma pea nii RÕVEDALT punaseks oled värvinud?)

Kui halliks lähen, proovin igal juhul veel mõned värvid ära. Eelmised kogemused on ju nii paljutõotavad!

Huulepulgariiulist valisin esmalt efektse punase. Lugesin nime: fatal red. No kuhu ma sellisega lähen?! Tööle? Lapsele trenni või lasteaeda järele? Ujulasse? Lõpuks leppisin tagasihoidliku metsiku roosiga.

Aga laul on hästi ilus, eks.  (Puutub teemasse täpselt niipalju, nagu ise ette kujutad.)

Esivanem koolis ja muud teismeliste mured

Lõvipoisi e-koolis oli kodune ülesanne: küsitleda esivanemat tema kooliaja kohta. Sõna esivanem toob minu vaimusilma kujutluse esivanemast Muumimajas – selline salapärane, karvane ja säravate silmadega. (Lõvipoiss piirdus kahjuks minu küsitlemisega, sedagi mu enese pealekäimisel.)

Kõrrekesel seevastu tuleb homme klassiõhtu. Rääkides riietest – ma ise tegelikult küsisin! – pole tal loomulikult midagi selga panna. Üldiselt on Kõrreke oma riietusküsimuse kohapealt olnud äärmiselt vähenõudlik. Seelikud ja džemprid mis ma talle koju toonud olen – sageli teise ringi omad – on ta kenasti selga pannud. (Seelikud meeldivad talle nimelt rohkem kui  püksid juba päris väikesest saati.)

Oh, igal naisel peaks olema mõnikord võimalik minna riidepoodi, et peoks hilpe valida. Kõrreke valis ja proovis naudinguga. Valitud said mustad retuusteksad, lohvakas litritega tumeroosa hõlst ja selle alla liibuv õlapaeltega must top. Väga võluv ja väga tiineidž!  Ühtlasi selgitasin ka põhimõtet üks lohvakas asi korraga (et ei näeks välja nagu heinasaad). Haarasime kassa juurest korvist ülejäänud kooslusega värvide poolest kokkusobiva sokipaki. (Mu enda sügiskingad jäävad ilmselt… mõneks teiseks kuuks.)

Eile kuulsin koolis koridoris, kuidas inimeseõpetuse õpetaja selgitas puudunud õpilasele ülesannet – essee teemal Mina murdeealisena.

Kirjutad ausalt, mida sa tunned ja mõtled. Missugused on sinu mured ja rõõmud. Võid täiesti ausalt kirjutada.  Loomulikult jääb see vaid meie vahele.

Õpilane vaatas õpetajat oma mustaksvärvitud juuksetuka alt.

Pilk oli kuidagi väga tuttav. Tol hetkel samastasin end rohkem mustatukalise teismelise kui hallis kampsunis pedagoogiga.

(Kirjutan ma sulle jee, ütles see pilk.)

No aga tõsiselt – kujutage, head lugejad – valdavas osas on mul siin ju naislugejad, eks ole – et tuleb ülemus ja ütleb: kirjuta mulle palun essee Mina naisena. Sinu mured ja rõõmud, nagu nad sul on. Võid täiesti ausalt kirjutada. Kõik jääb meie vahele.