Üks kevadine hommik. Üks õhtu

Ainult kevadel juhtub, et ärkad täiesti niisama, juba enne kuut ning oled selle üle isegi täitsa rõõmus. Keedad kohvi ja naudid aknal linnulaulu ja värsket ajalehte ja üldse.

Ka suurem poisslaps, keda viimasel ajal on tulnud päris pikalt ja põhjalikult äratada, enne kui ta võrdlemisi vingus olemisega soostub riidesse panema ning nentima, et hommikuks pole jälle mitte midagi, on peatselt üleval ning ka riides ja söönud. Klassiekskursioon ju!

Peatselt ilmub ka Kõrreke koos kassiga (ilma kassita ta eriti kodus ringi ei liigu).

Väikevend on juba õhtul Mamma juurde viidud. (Mul on köha ja luksumine, nagu ta oma tervislikku seisundit ise kommenteeris.)

Rattaga tööle. Päev saab korraliku hoo sisse, kui hommikul Riia mäest alla sõita.

Pealelõunal tuled koju. Lähed mudilasele Mamma juurde järele. Mudilane hüppab sind nähes kiigelt maha, et näidata enda istutatud ploomipuud. Aiakiigel lebab viimatiloetud Pettson ja Findus. Sirel õitseb.

Kodus tõstad lapse autolt maha, see tõttab ratast võtma, soovib rohivale naabrinaisele väärikalt jõudu tööle! ja väntab sõpra otsima.

Ise tunned, kuidas varajane hommikune ärkamine on teinud õhtupoolse olemise raskeks ja uniseks, lähed ülakorrusele voodisse.

Mudilane tuleb tagasi – parimat sõpra pole kodus ja talle on parasjagu meenunud, et lubasid talle tuua üllatusmuna.

Võta ise kapist!

Laps ei leia oma muna.

Ohkad, ajad end püsti ja lähed annad talle selle muna.

Heidad uuesti pikali, paned silmad kinni.

Emme, kas sa tahad teada, mis ma üllatusmunast sain?

Pärast näitad!

Ei, sa pead tulema vaatama.

Üllatusmunas oli väike viskemängusasi.

Oi, mis tore.

Lähed uuesti ülakorrusele. Sulged silmad. Välisuks käib.

Emme, mul on sulle üllatus!

Pärast näitad…

Ei, sa pead kohe tulema!

Tuled alla, sinu poole sirutatakse väike kriim käsi: kas sa tahad suuremat või väiksemat tükki?

Ma võtan väiksema tüki. Aitäh, Väikevend.

Väikevend pistab rahuloelvalt viimase šokolaaditüki suhu.

Kas sa magasid?

Ei, enam ma ei maga!

Uksest tulevad sisse Kõrreke ja tema parim sõbranna L. Süüakse ühiselt õhtust, tüdrukud lähevad staadionile. Väikevend saab arvutiloa.

Emme, kuidas kirjutatakse “hierofäktori”?

Laps läheb virtuaalsesse kangelasvabrikusse.

Lähed ise niidad maja eest pisut muru. Nohu hakkab läbi saama, lisaks sirelilõhnale tungib ninna ka ilmselgelt äratuntav lõhn, mis tekib niidetavatest naatidest. Sarapuupõõsad on päris suureks kasvanud.

Klassiekskursioonilt tuleb koju Suur Vend.

Emps, ma ostsin meile võinoa!

Võinuga lõhnab kadakaselt. Ekskursioon Virumaale oli olnud tore, eriti Sagadi metsamuuseum. Ainult toitunud on ta peamiselt kommist ja jäätisest, nagu selgub.

Väikevennal on aeg magama minna. Enne jõuab ta veel tülitseda vennaga (millest tüli alguse sai ja mis täpselt juhtus, jäigi selgusetuks), seejärel lubab end mõningase palumise peale lohutada ja õhtujutu ette lugeda. Loheraamat meeldib Väikevennale väga.

Lõpuks jõuab koju ka Kõrreke.

Kättemaksukontor on juba peaaegu läbi.

Resonants

Täna vaatas mu tütar Meerikamaa saadet. Seal oli Paks Tädi. Ma arvan, et need meie tagumikutrimmitajad olid tolle tädi kõrval täissaledad. See tädi oli valgunud telestuudio diivanile. Tema kõrval istus ühele kannikale toetudes väike neeger*. Tädi rääkis oma raskest elust. Ta on sõltuvuses söömisest ja see on nii raske. Kui ta tahab minna vanni, siis peab neeger teda pesema. Ja kõigi hädade tipuks oli katki vajunud tädi ratastool.

Jah, orjanduslike lõunaosariikide aeg polegi nii kauge minevik. Mul oli sellest mehikesest äkitselt kole kahju. Miks ma seda saadet üldse nägin? Ma nimelt triikisin pesu. Õnneks kuulus pesu küll oluliselt kõhetumatele isenditele. Aga ikkagi.

Enesehaletsus on varmas tulema. Eriti kui sul on nohu. Helistasin täna emale ja ta käskis nohurohtu osta. Ma ostsin endale kingad, nohurohu ja Fournier’, aga miski ei aidanud. Õhtul triikisin jälle pesu.

Aga mis puudutab telekat, siis viimane on üldse kuidagi oma aktsiaid tõstnud. Nimelt oli ju eile Jalgpall. Ja loomulikult pidi Suur Vend seda vaatama. Lubasin talle seda juhul, kui ta saab läbi Karupoeg Puhhi – viimase kohustusliku raamatu sel õppeaastal. Poiss lugeski sada lõpulehekülge nohinal läbi. Jalgpalli vaatamiseks sai loa koguni sõbrapoisi juurde minna.

Samal õhtul oli ka Kõrreke oma sõbrannadega väljas – tema tuli küll ööseks tagasi. Väikevenda oli kutsunud aga üks umbes kuuest-seitsmest viieaastasest, kes meil siin naabruses elavad, hoopis enda juurde grilliõhtule. Rahu majas, seega.

Ja mida mina tegin? No töid parandasin, loomulikut! (Vist ikka pisut meeldivam tegevus, kui paksu tädi pesemine. Või noh, eks seegi oleneb vaatenurgast.)

*Palun poliitiliselt ebakorrektse sõna pärast vabandada, kuid tõesti meenusid Onu Tomi onnike ja Huckleberry Finn

Nädal täis meelelahutust

No nii, nüüd on ta siis käes. Talv otsa – ainult ühe korra – siis muidugi suurepärase ajastusega ja sünnipäevaks – ja teine kord täpselt siis, kui nägin eile hommikul esimesi sireleid lahti minemas. Sirelilõhna armastan ma nimelt üle kõige maailmas. Ja loomulikult saabus nüüd nohu.

Sel nädalal oli üldse mitu väga kehva päeva. Ning kui ma ühel õhtul meenutasin, et korralikud inimesed maandavad oma pingeid näiteks telekat vaadates, tegin teleka lahti ja nägin parasjagu filmi, kus kuri joodikust kasuisa tappis ära väikese tüdruku kassi. Vahetasin kanalit, leidisn täiest süütuna tunduva haiglaseriaali – seal oli neelanud üks mees maotäie pikkade juustega nukkude päid, ning teine, vaimselt mitte päris adekvaatne poiss pidi hakkama maksadoonoriks oma koduvägivaldurist isale. Tore ja meeltlahutav õhtu, ei ole midagi öelda.

Aga teisel õhtul läks Väikevend ööseks puhkusel olevale Vanaemale seltsiks ja mina käisin sõbrannaga teatris. Vaatasime Kalendritüdrukuid. Naisekeha on ikka üks kõva valuuta. Saal oli puupüsti täis peamiselt keskeas ja üle selle prouasid, kes ennastunustavate vaheaplausidega oma eakaaslastele laval kaasa elasid. Tõepoolest, suurem osa neist ei võta minu tähelepanekute järgi veekeskuses isegi sookaaslastega saunas higistades trikood seljast. Koju jõudes leidsin suuremad lapsed nagu ikka arvutist ja teleka tagant, ja poisil oli ühe-tähe-jutt emakeeleks ikka veel tegemata. Lõpuks sai lugu Peeter praadis pannkooke siiski valmis.

Täna tulin töölt vihikukotiga ning mul pole mingit, mitte mingit võimalust seda homme mitte lahti teha.

Ilusat nädalavahetust!

Mamma klaver

Mamma klaver on tõenäoliselt üks esimesi asju, mida ma oma elust mäletan. Suur ja must ja alt vaadates väga salapärane. Kui Mammal oli õpilane tunnis, siis ma püüdsingi vaikselt klaveri alla pugeda. Ma mäletan eriti hästi ühe tüdruku loomakõrvadega susse (millele klaveri alt oli samuti suurepärane vaade.)

Mamma ostis klaveri peale abiellumist Papaga. See oli väga ammu. Ammu enne mind. Järelmaksuga, sest noored Mamma ja Papa meeldisid klaverit müünud ülikooli õppejõududest abielupaarile.

Tänu sellele, et meil oli kodus klaver ja Mamma tegi kodus tunde – noorele emale ju tegelikult ülimalt teretulnud võimalus – ei tunne ma ise nootigi. Sest juba väga varases eas puudusid mul igasugused illusioonid, et pillimäng tähendab seda, et tuleb kaunis pianist punases sametkleidis ja soengusse seatud juustega ning mängib Liszti Armuunelmaid. See tähendab, ta võib ju neid muidugi mängida, aga sellele eelneb aastatepikkune heliredelite ja etüüdide harjutamine. Ikka Mamma häälega öeldud võtame nüüd uuesti saatel.

Sel kevadel Mamma elutuppa sisse astudes mõjus klaveri puudumine samaväärselt, nagu keset tuba oleks olnud pommikraater. Mamma klaver oli näitusel.

Klaveril anti ka mitu kontserti. Meie Kõrrekesega käisime samuti kuulamas – Mamma oli ju kohal nagunii. Härra pianistile meeldis Mamma klaver väga. See meenutanud talle koguni Mozarti enda originaalpilli. (Selle peale hakkas ka Mamma ise oma klaverist hulga paremini arvama.)

Muumimammal oli alati ühes käekott, minu ema ei suuda kujutada ette ilma klaveri ja kassita.