Nädal täis meelelahutust

No nii, nüüd on ta siis käes. Talv otsa – ainult ühe korra – siis muidugi suurepärase ajastusega ja sünnipäevaks – ja teine kord täpselt siis, kui nägin eile hommikul esimesi sireleid lahti minemas. Sirelilõhna armastan ma nimelt üle kõige maailmas. Ja loomulikult saabus nüüd nohu.

Sel nädalal oli üldse mitu väga kehva päeva. Ning kui ma ühel õhtul meenutasin, et korralikud inimesed maandavad oma pingeid näiteks telekat vaadates, tegin teleka lahti ja nägin parasjagu filmi, kus kuri joodikust kasuisa tappis ära väikese tüdruku kassi. Vahetasin kanalit, leidisn täiest süütuna tunduva haiglaseriaali – seal oli neelanud üks mees maotäie pikkade juustega nukkude päid, ning teine, vaimselt mitte päris adekvaatne poiss pidi hakkama maksadoonoriks oma koduvägivaldurist isale. Tore ja meeltlahutav õhtu, ei ole midagi öelda.

Aga teisel õhtul läks Väikevend ööseks puhkusel olevale Vanaemale seltsiks ja mina käisin sõbrannaga teatris. Vaatasime Kalendritüdrukuid. Naisekeha on ikka üks kõva valuuta. Saal oli puupüsti täis peamiselt keskeas ja üle selle prouasid, kes ennastunustavate vaheaplausidega oma eakaaslastele laval kaasa elasid. Tõepoolest, suurem osa neist ei võta minu tähelepanekute järgi veekeskuses isegi sookaaslastega saunas higistades trikood seljast. Koju jõudes leidsin suuremad lapsed nagu ikka arvutist ja teleka tagant, ja poisil oli ühe-tähe-jutt emakeeleks ikka veel tegemata. Lõpuks sai lugu Peeter praadis pannkooke siiski valmis.

Täna tulin töölt vihikukotiga ning mul pole mingit, mitte mingit võimalust seda homme mitte lahti teha.

Ilusat nädalavahetust!