Suvi saabki otsa

Oh, suvepuhkus on juba mõnda aega läbi, suislepapuu on poetanud maha oma viimased punased õunad ning pangaarve  kuidagi tühjavõitu.  Esimene september on kohe käes. (Viimased kaks kevadel õpilastelt saadud lille on veel muuseas täies elujõus – üks õitseb potis ning üks krüsanteem on vaasis juured alla ajanud.)

Aga suvest. Oli tore. Jõudsin mitmele poole – lastega Pärnusse suvitama, Lottemaale, Kõrrekese kontserditele Elvasse, Põltsamaale ja Võrru. Siis veel Rakverre ja Vastseliinasse. Korduvalt seenemetsa. Tallinnasse ka – suve alguseses olid Queen ja Viiuldaja katusel ning suve lõpus Lennusadam ja loomaaed.

Lugesin rohkesti krimkasid. Küpsetasin õunakooke. Käisin kinos –  ja suve lõpetuseks vaatasime koos Kõrrekesega ära viimase Woody Alleni – mis mõjus pisut dekadentlikult ja oli suve lõpu meeleoludega kooskõlas.

Lapsed on puhanud ning olnud arvutis ja telefonis rohkem, kui see on neile hea. Väikevend on siiski ka õues sõpradega mänginud, sportinud nii laagri vormis kui muidu ning on võtnud südameasjaks sikspäki saavutamise. Suur Vend viibib endiselt puberteedis (kuigi mõni päev on justkui juba parem). Paar päeva tagasi viisin ta sõbra sünnipäevale linnast välja, kohta, mis asub linnast väljas isetekkeliste prügilate, rehvihunnikute ja (ilmselt ebaseaduslike) kiirenduskatsete korraldamise paigas ning mida pole isegi kaardil. (Paintball, loomulikult!)  Kooliminekusse suhtub ta demonstratiivse ükskõiksusega. (Kas ma pesen su koolikoti puhtaks? – Vahet pole! Ta on päris kulunud – sooviksid sa uut? – Vahet pole!) Kuid töövihikute järel käis ning tunniplaaniga on tutvunud.

Kõrreke on alustanud õpinguid pillimängukutsekoolis ning peatselt lisandub ka gümnaasium. Õpingute algus on kulgenud muljeterohkelt. On tutvutud noodigraafikaga, sümfonietiga ning muusikakooli kohvikuga ning külastanud paari päeva jooksul silmapaistva regulaarsusega läheduses asuvat kommivabriku firmapoodi. Alustuseks on ta saanud kohvikuproualt kiita (oma nime eest) ning rentinud kapi. Sümfonietiga hakatakse mängima Mozarti, nagu ma aru sain.

Augusti viimane päev kulgeb ettevalmistuste tähe all. Nimelt läheme kogu täiega juuksurisse – Suur Vend käis küll möödunud nädalal ära. Preili gümnasist läheb ka oma uue kooli avapeole. Viimane koolivaheaja päev leiab äramärkimist ka kohaliku veevärgi poolt – nimelt saime postkasti teate, et homme pole meil vett kella üheksast viieni. Väikevenna õpikutele peaks samuti paberid ümber panema.

Aga töökavad tegin juba valmis!

Krüsanteemi peaks vist maha istutama?

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks

Kuid teod ei istu oma munadel, seletas ta. Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks, ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta.

Ääretult karm ja tänamatu on niiviisi rääkida, ütles Larry. Viimati tekitad Gerrys sellega kogu eluks mingid kompleksid.  (Durrell Linnud, loomad ja sugulased.)

Suvepuhkuse lõpp, nagu alati, saabub ootamatult. Kuigi sellega võiks juba harjuda. Et kõigepealt saabub Suure Venna sünnipäev ja siis tööleminek ja taasiseseisvumispäev (viimaste järjekord võib varieeruda).

Siis jõudis koju oma viimasest puhkpillilaagrist ka Kõrreke. Väikevennal algas korvpalli linnalaager. Jõudsime veel käia kinos, vaatamas Lemmikloomade salajast elu (oli ühekorraga nunnu ja üle võlli naljakas) ja teatris Pettsonit ja Findust (mis osutus jälle mõningaseks pettumuseks).

No vot, ja siis läksin pooleteiseks päevaks koolitusele ja jätsin oma munad niiskesse mulda lapsed täitsa omapäi koju. Sest vanaema käib tööl ja vanem õde suudab Väikevenda ilmselt rohkem ohjata ja suunata kui Mamma. Eks ma vahepeal helistasin ikka ka.

Väikevend teataski mulle telefonitsi: Emme, tead, sa ei pea muretsema, ma saingi selle väikese taksikoera!

Õnneks selgus, et tegu oli mäki lasteeinega, kus olid mänguasjad hiljuti kinos nähtud lemmiklooma-filmist.

Kui ma koju tulin, oli Kõrreke otsustanud küpsetada šokolaaditükkidega küpsiseid. Suurt Venda ei olnud. Suurt Venda polnud ka siis, kui küpsised ammu valmis olid.

Eile ta käis peol. Äkki läks täna ka?

Peol?! Suur Vend?!

Jah, kusagil Ülenurmes. Aga ta tuli täitsa normaalsel ajal koju ja nii.

Lõpuks selgus, et suurem poeg oli sel õhtul staadionil ja päris õhtul oli mingis mängus pallipoisiks. Oli saatnud õele ka sõnumi, mille viimane oli küpsetamistuhinas unustanud.

Aga küpsised tulid imelised.

Õhtul lugesin Väikevennale ette peatüki Durrelli raamatust. Lindude, loomade ja sugulaste peatükid on pikad ning kui meile tuleb ette mõni loom, siis me guugeldame ja vaatame pilti ka. Suur Vend tuli vahepeal samuti koju, oli päevaga rahul ning asus õe tehtud küpsiseid nosides telekast jalgpalli vaatama.

Elu on taas koduses ja turvalises rööpas.

IMG_0739

Kuidas saab selliseid küpsiseid? – Saa laps. Oota kuusteist aastat ja pisut peale, mine natukeseks kodust ära ning kui sa tagasi tuled, on ta küpsised valmis teinud.

Vanadus, tähed ja kukeseened

Oma vaimusilmas näen ma Teid istumas tugitoolis, sellises tugitoolis, mis on sobiv ja mugav just seda sorti reuma puhul, mille all te võib-olla kannatate. Ma oletan, et Teie eas inimene kannatab tõenäoliselt mingit liiki reuma all.  Need kuldsed sõnad on pärit Christie’ Nemesisest. (Väga lõbustav lugemine, olgu öeldud.)

Mina jäin vist samuti sel suvel vanaks. Sest peale ühte sellesuvist kukeseenemaratoni oli justkui raske voodist või toolilt tõusta. Kõike muud saab teha, isegi rattaga trenni sõita, aga vot püsti ei saa. Väga imelik, sest ma muidu olen harjunud terve olema ja tervisejutud seostuvad lapsepõlvest alates tädi Helju ja väga kõrge vanusega. Noh, tädi Helju pidi olema  tookord, kui mina laps olin, kindlasti nii nelikümmend pluss.

Aga ega ma kukeseeni sellegipoolest ei saa metsa jätta. Ma ootan kukeseeneaega eelmisest sügisest saadik ja ma ei kavatse ühelgi ealisel iseärasusel end takistada lasta. Lisaks saan ma nüüd teha (möödunud hooajaga võrreldes) suuremaid metsatiire ümber auto. Sest juuni lõpust alates on ka minul nutitelefon. Lapsed imestasid tookord, miks minu eas inimene küll sellist asja vajab. Loomulikult selleks, et kukeseeni korjates oma autoni navigeeruda. (Olen muidu kehva suunatajuga.) On tore, et mul on olemas Mamma, kes on samuti seeneusku. Tema oma tugitoolist paraku enam vist seenele ei pääse. Jalatraumast pole ta veel päriselt taastunud. Aga. Ükskõik missugustes kogustes ma seeni korjan, on ta nõus kõik ära puhastama ja sisse tegema. Seente puhul pole ükski vaev liiga suur, ütles ta, kui ma järjekordse hiigelanuma talle koju viisin. Mina olen tööjaotusega väga rahul.

Aga ega elu koosne ainult kukeseentest! Eile vaatasime Kõrrekesega ära Julie ja tähed. Oli väga tore. Alates sellest, et meie kõrval istus imearmas vanapaar. Tea, kas laule ka on? päris härra proualt enne etendust. Ma arvan, et on laule ka, aga rohkem vist sõnalavastus, arvas proua. (Täitsa õigesti arvas.). Etendus rääkis kunstist, armastusest ja tähtedest. Vaheajal, peale gongi kõlamist, kui inimesed oma kohtadele voorisid, nentisid eakad teatrisõbrad, et tuttavaid kahjuks pole – aga nii hea on ju lihtsalt inimesi vaadata – kus sa neid ikka kohe niimoodi hulgakesi näed. Teine vaatus lõppes tõdemusega, et nii mõnegi proua argipäev vajab pisut tähestamist. (Õige!) Mulle kohe meeldivad vanapaarid ja õnneliku lõpuga lood.

Hommikul – olin parasjagu kukeseeni korjamas – vestlesin ka Väikevennaga. Nemad olid isaga käinud öisel seansil perseiide vaatamas.

IMG_0710

Ah jaa, ma igaks juhuks ütlen, et seljavalu vastu aitab suurepäraselt ujumine ja jooga. Saab oma vanad kondid täitsa kenasti jalule ja kusagilt ei valuta.

Põhjast, lõunast ja pudrust

Kuna ma möödunud nädalal nagunii pealinna tütrekesele ja härrale lennujaama vastu pidin minema, küsisin, kas Väikevend ei tahaks näiteks loomaaeda.

Väikevend tahtis. Loomaaeda ja lennusadamasse. Vihma sadas peaaegu terve päeva, ja ühelt koolituselt saadud NATO embleemiga vihmavari osutus täiesti kasutamatuks, vähemasti tuulistes ja mereäärsestes tingimustes. (Minul enam sellesse usku ei ole.)

Lennusadama võttis Väikevend küll põhjalikult ette. Ta oli seal ühe korra ka varem käinud, kuid nüüd oli ta suurem ja targem, ja, nagu öeldud, põhjalik.

IMG_0623

Lembituga tutvumas

Õhtuks jäi sadu vähemaks ja jalutasime loomaaias ringi. Nägime elevantide pesemist ja Väikevend lõbustas ahve, tehes nendega võidu nägusid. Väikevend arvas, et tundis ära kitsetalle, kelle sündimist ta kevadisel loomaringi õppekäigul näinud oli – samuti ka kolme sarvega kitse.  Hülgeid kahjuks polnud ning jäätist ka enam nii hilja ei müüdud.

Paar päeva hiljem tegime väljasõidu koos laste isapoolse tädi perega (mis sisaldab ka kaht võluvat puberteedieas nõbu, kes koosnevad peamiselt jalgadest, juustest ja eakohaselt mossis ilmest – täiesti vastavad kaaslased Suurele Vennale). Külastasime keskaegset linnust. (Noorem võluvatest nõbudest istus peamiselt vaatetorni  aknaorvas, kõlgutas jalgu ning kui vanaema talle summ-summ tegi ja sõrmega suskas, väljendus tema pilgus elutüdimuse kõrval ka meeleheide.) Osa seltskonnast külastas ka linnuse püsiekspeditsiooni ning fantastilist klaasikunstinäitust. (Kolm elust väsinud teismelist loomulikult mitte.) Vanaema tahtis kõigile kangesti süüa pakkuda ning oli väga üllatunud, kui selgus, et Kõrreke taimetoitlasena ka seljankat ei söö. Ma mõtlesin, et siin on ju liha supi sees… Kõrreke lasi endale suuremeelselt pannkooke pakkuda.

IMG_0654

Keskaegne linnus + Väikevend

Siis käisime Piusa koobastes. Piusal ei olnud küll enam mitte midagi nii, nagu vanasti! Seal oli muuseum koos tädidega, ja ilma muuseumitädita kuhugi eriti ei pääsenud. Mäletan koopaid kooliajast salapärastena. Salapära oli haihtunud, oli vaid tädi, kes kontrollis, kas ta jutt ikka meelde jäeti (õnneks oli seltskonnas agaraid väikelapsi ning kõik said kiita). Koobaste kõrval tundus olevat palju seeni. (Äkki peaks rongiga seenele minema?)

Lõppuks käisime ka imelises pizzakohas, mis asubki enam-vähem keset metsi. Pizzakeelest saavad isegi pubekad aru. Muide, hästi maitsev oli! Minge ka, kui metsa sattute.

Eile oli Väikevennal plaanitud kahe naabripoisiga filmiõhtu: vaadati X-mehi ja Terminaatorit. Selleks oli vaja luba saada. Ema oli kahtlev, isa arvas, et las läheb. Seda enam, et ta lubas, et kui ta võib minna, sööb ta edaspidi isegi purtu (ainult mitte tatraputru). Hommikuste kaneelisaiakeste ajaks (puder oli kõigil unustatud!) oli ta tagasi ning jäi üritusega rahule.

Täna lendasid nad härraga minema. (Mul ei ole jälle kellelegi unejuttu lugeda.) See-eest ei ole möödunud nädal läinud ajalukku kasutult – väga kosutav on näha lähedalt, et ka teistes peredes on teismelisi.

 

 

 

Puhkusepäevad

Ühel pealelõunal – kes seda enam puhkuse ajal mäletab, millal just täpselt – magasin oma toas, kui tuli Väikevend. Raputas mind õlast ja ütles, et ma ärgaku üles, sest ta hakkab kohe oma toas tolmu imema ja ärkaksin selle peale. Vot see on hoolitsus!

Aga muidu – mis me siin ikka teinud oleme?

Käisime Kõrrekesega igasuvisel Vanemuise kontserdil Kassitoomel. Naersime, nagu ka teised parimad kaaslinlased, konferansjee HK naljade üle, nautisime orkestrimuusikat, agronoom Koidu bassihäält ja Lätimaalt pärit trompetivirtuoosi etteastet. Lisalugu väga ei olnud (kui paar takti välja jätta) – ning meenusid Vanaema kuldsed sõnad mõne aasta tagusest ajast (kui sedasorti kontserdil käimiseks veel lapsehoidjat tarvis läks) – vaevalt, et nad tasuta väga pikalt mängida viitsivad. Jäime siiski väga rahule. Olgu öeldud, et Kõrreke nägi kordades rohkem tuttavaid kui mina.

IMG_0597

Siis tuli see, milleks härra maa ja mere taga juba valmistunud oli  (ma pean poodi minema, kuna mulle tuleb üks taimetoitlane külla). See tähendas siis, et Kõrreke lendas oma härra isa visiteerima. Kurb oli küll see, et pill tuli koju jätta. Fagotiga reisimine pole üldse mitte nii nagu flöödiga. Kuuldavasti ostavad päris profid oma pillile eraldi istme.

Igatahes Tartuffi ajaks jäin ma siis tütrest ilma ja esialgu paistis, et ka filmide vaatamisest midagi välja ei tule, sest suure osa esmaspäevast sadas. Õhtuks jäi sadu üle, ja see oli tore, sest Sing Street oli kahtlemata üks nunnumaid filme, mida on võimalik ette kujutada. Kogu see kaheksakümnendate muusika ja mood tuli nii tuttav ette. (Kuigi enne seda filmi ei pidanud ma seda kuigi võluvaks.) Munkade juhitud kool tundus küll võrdlemisi õudne koht – aga samas oli vähemasti võimalus jätta seljataha see mõttetu Dublin ning põrutada mootropaadiga Londonisse.

IMG_0598

Täna käisime Väikevennaga vaatamas lasteprogrammi filmi. See oli Athenas, kus filmivaatamine oli ikka hoopis teistmoodi. Kino näeb seestpoolt parem välja  kui kunagi varem – punased vaibad, eesriided ja kolme graatsiaga reljeefid –  ja tore oli mõnda lastefilmi ka plõksumaisivabalt vaadata. Kuigi mitte päriselt, sest meie taga istuvad neiud olid selle kusagilt mujalt kaasa ostnud. Väikevend jäi kinoskäiguga rahule. Tore oli ka filmi finaal, kus lihasööjad ja taimetoitlased rahujalal üheskoos pidusööki nautisid. Õige kah!

No ja siis tõin poja koju ning läksin ise Janise filmi vaatama. Muusikalises mõttes on Joplin üks mu kõige pikaajalisemaid lemmikuid. (Kunagi, üheksakümnendate päris alguses tõi Meerikamaa sugulane mulle originaalkassetigi, see sai vist enam-vähem ribadeks kuulatud.) Ma ei teagi, kas ma sealt filmist (info mõttes) midagi nii väga palju teada sain. Võib olla see, et ei kujutanud ette, kui suur staar ta omas ajas ikkagi oli. Ja see, kui kahetine suhe oli tal vanematega – kes hoolsate kirikuskäijate  – noh, umbes selliste American Gothic– prototüüpidena  kirjades rõhutasid poolelijäänud ülikoolihariduse jätkamist ja Janis omakorda kirjutas vastu järjekordsest mehest, kellega ta abielluda kavatseb. (Eks see abielu-mõte oli vist ka vastamine vanemate ootustele?) Samas elas ta oma õe sõnutsi kooskõlas oma tõeksipidamistega ja oli igapäevases elus suhteliselt rõõmsameelne. Kogu see kraam, mida ta endale manustas, jättis muidugi sügavad jäljed ja mõningates kaadrites tundus ta kindlasti vanem kui oma kakskümmend seitse elatud aastat. Päris hea lugu, mis sest, et lugu ise on ju teada. Aga muusika on muidugi see, mis selle elu eriliseks tegi ja muusika on endiselt hea. (Kuigi, nagu ma aru sain, kirikukoorist visati ta noores eas välja.)

Sellised suvised lood, ikka vihma ja päikest. (Jäätis süüakse muidugi ilmast olenemata alati sügavkülmast ära.)