Enne, kui minna teise klassi

See on ju selge, et teise klassi poiss on ikkagi teise klassi poiss. Elukogemuse mõttes ja üldse.

Nii et kui peatne teise klassi poiss tuli eile tuppa ja teatas, et naabripoiss M-l on aias TELK ja ta kavatseb seal ÖÖBIDA ning ka tema tahaks KA, noh, muidugi juhul, kui ema ja naabripoisi ema lubavad. Kui vajalikud volitused saadud, tuli asuda tegutsema. Oli küll veel lõunane aeg, aga palju oli teha ka. Väikevend võttis oma voodist lina ja padja ja viis telki. Samuti oma kaisuloomad (kõik neli). Legoklotsid. Vahepeal oli naabripoisi väike õde ühe kaisuka basseini visanud, aga keegi ei saanud pahaseks. Siis otsiti välja taskuraha ja mindi kodu lähedale poodi ostma telgis ööbimiseks hädavajalikku. Nagu kartulikrõpsud ja limonaad. Õhtul vaadati üheskoos ära ühine lemmiklastesaade Kättemaksukontor. Eriti head on need osad, kus Friida on, need sisendavad kuidagi turvatunnet või nii.

Pärast Kättemaksukontorit ja enne ööd sai ema korraks peatse teise klassi õpilase kätte ka. Et poiss loeks edasi peatüki suvist kohustuslikku kirjandust ning ühe jalaga juba uksest välja olles õnnestus emal pihku suruda ka hambahari. Ja juba tormas noorsand naabermaja poole tagasi triibuliste pidžaamapükste välkudes.

Ema kuulis lahtisest aknast tükk aega jutuvada. Aga millalgi see vaikis.

Ema oli küll südamele pannud, et kui telgis ikkagi olla ei taheta, tuleks poiss koju. Isegi välisuks oli seks puhuks lahti jäetud.

Öösel tuli emale pähe igasugu mõtteid. Eriti hästi magada millegipärast ei saanud. Hommikul seitsme ajal läks ema otsustavalt naabrite aeda ning tegi tiiru ümber telgi. Haudvaikus.

Huvitav, millal sobiks ukse taga koputada. Naabriprouale helistada tundus ka vara ja fb kaudu sõnum saata tundus… lihtsalt kuidagi tobe.

Õnneks lõpetas Väikevend oma ema piinad, astudes umbes kaheksa ajal uksest sisse. Ikka veel pidžaamas. Oli tulnud puuduolevate legode järele. Kaerahelbeputru – selle oli ema vahepeal armastavalt valmis keetnud – ei soovinud.

Imelik küll, ema käskis hoopis riidesse panna ning esitas öö kohta küsimusi. Telgist oli peatselt siiski M tuppa mindud. Väljas oli rohi märg ja nii.

Emal õnnestus siiski takistada peatset teise klassi poissi naabrite juurde lõplikult sisse kolimast, meenutades, et täna pidi P, parim sõber nooruspäevilt, s.t lasteaiast, külla tulema.

P, muidugi, vana semu!

Isegi toa võis sel puhul korda teha. Noh, vähemalt teatud määral korda. M poolt tuli muidugi oma legod ja voodiriided ja kaisuloomad tagasi tuua. Ja pisut ka kohustuslikku raamatut lugeda. Sellega on üks huvitav asi. Et niipea, kui kohustususlik raamat avada ja lugema hakata, tunneb peatne teise klassi õpilane, et pea hakkaks nagu kuidagi valutama. Üks peatükk sai siiski edasi.

Aga jah, tegelikult ei pidanud üldse kaua ootama, kui P ja tema isa ukse taga olid. P isa läks tööle ja P pidi jääma seniks, kuni ta ema töölt tuleb.

Hea oli see, et seekord ei valmistanud ema toiduga piinlikkust – spagetivormi asjus oli temaga aegsasti kokku lepitud.

Pärast sööki sai võimlemismattidest maja ehitada, P-le oma onni näidata ja peamiselt spioone mängida. Läks küll vaidluseks, kes on maailma parim, aga teise klassi õpilase õde Kõrreke, kes kogu vaidlust oma avatud aknast kuulis, käis ja raporteeris emale tulemustest. Üldiselt olevat klassi parim siiski Väikevend, aga P saanud valida endale oma ala, millel maailma parim olla. Ta valinud teleporteerumise. Siis söödi jäätist ning kooki. Viimase oli küpsetanud P ise koos oma emaga. Kui päev lõpuks nii kaugel oli, et P ema töö läbi oli ja ta kohale jõudis, tuli poistele vist esimest korda päeva jooksul ka arvuti meelde. Huvitaval kombel oli IT-valdkond seni unarusse jäänud. Siis söödi veel kooki ja emad jõid kohvi ja lõpuks lepiti kokku, et kui P emal augusti lõpus puhkus on, siis läheb ka Väikevend sõbra poole külla. Vahepeal tuli ka Suur Vend staadionilt koju.

Suur Vend sõi kooki ning leidis, et pole ammu midagi nii head söönud. Võimalik, et ta polnud ammu üleüldse midagi söönud, kuna oli juba enne lõunat staadionile läinud.

Kui P ja tema ema koju läksid, oli peatne teise klassi õpilane väga rõõmus. Suurest rõõmust oli ta nõus isegi ema ja õega ujulasse tulema. Tunnike vees möödus toimekalt ja Väikevend sai selgeks seliliujumise.

Tubliolemise inertsist võis ju veel kodus pisut kohustulikku raamatut emale ette lugeda – talle paistab see vist meeldivat. Aga ainult pool peatükki!

Naiivsed rõõmud – ja kohe palju!

445Topiga taaskohtusin ma tegelikult tänu raamaturestile kaubanduskeskuses. Mulle see nii meeldib – mitte ainult seetõttu, et see on hea koht, kuhu omad raamatud, mis enam ära ei mahu, viia, vaid ikka sellepärast ka, et sealt leiab ka ise mõne toreduse. Paar päeva tagasi näiteks siis Topi. Sellega on veel see huvitav asi, et ma selle sisu oma lapsepõlvest justkui ei mäletagi. Küllap Mamma ikka luges. Aga pildid olid mul peas! Ilmselt oli siis see minu lugemise-eelne ajastu. Huvitavad kubistlike elementidega loomapildid.59 The Women of Avignon Nii et sealt jõudsime siis Kõrrekesega välja Avignoni neiudeni… Aga mõlemad olime ühel meelel, et Siima Škopi Pöial-Liisi piltidele neist ikka vastast pole!

Jama Suure Venna teatriskäikudega algas minu meelest niipea, kui ta titeeast välja jõudis. Alati – ja ma mõtlengi siinkohal, et alati – tuleb selleks päevaks, kui minul on teatripiletid, teade võistlustest või sünnipäevast või mõni muu asi ette. Seekord siis sõbra sünnipäev. Õnneks võib alati kusagilt leida mõne lapse, kes selle pileti ära kasutab. Täna täitis siis tühja tooli Üle linna Vinskit vaadates Väikevenna rõõmuks tema lasteaiasõber P.

P1060217Nii helge ja soe ja hästi naljakas lugu oli! Kas just parem kui raamat – seda ma lugesin ilmselt Väikevennast mitte eriti palju vanemana – aga telelavastusest meeldis küll rohkem. Taevas, kus sinisel taustal ujusid üksikud suured pilved – hulkur Robile just ülelugemiseks parasjagu. Mõnus lugu ühest lapsepõlvesuvest ja unistamisest ja ägedatest tüüpidest enda ümber – ainult märka ja nad ongi päriselt olemas! Kas sina üldse mäletad, et väljend padjaklubi on pärit just Vinskist? Väikevend ja tema sõber muidugi nautisid ja naersid palju, aga Kõrreke mõistis ka näiteks Pirtspeki ja Mõrumanni kurbust ja üksildust. (Viimase tegelasega seostus meil ka Piisamrott Sabatähest.) Oh, ja nähtamatuse pulbriga – prantsuse patent! – oleks mõnikord päris hea maailma paremaks muuta.

Viisime P koju – kuuldes loomulikult ära kõik uudised koerast nimega Karu, merisigadest ning kaladest, keda P sel suvel püüdnud oli. Ei kulunudki palju aega, et juuksed ära kammida ning Kõrrekesega Vanemuise suvisele kontserdile minemiseks rattad kuurist välja ajada. Sellest ei väsi vist kunagi. Suvine õhtu Kassitoomel. Sedakorda oli rõhku pandud valssidele, mis sobib minu meelest oivaliselt kokku suveõhtu dekadentliku muretusega. Kuulasin muusikat ja vaatasin inimesi. Ses suhtes ei vea Tartu kunagi alt. Otse meie kõrval oli armas noorpaar, kelledest neiu luges demonstratiivselt Akadeemiat, veidi eemal teine paar, kes oli võtnud kaasa pudeli punast veini ning ehtsad pokaalid – ning viimased sõõmud joodi stiilselt lõpuni lisaloo ajal. Siis oli hulk ilusate keerutavate seelikutega väikesi tüdrukuid, kes mäenõlval liuglesid ja keerlesid. Kõige kaunimad olid muidugi vanapaarid – hallid juuksed ja pidulikud riided, sooniliste sõrmedes kuldne abielusõrmus, jalas ortopeedilised sandaalid. Kogu elu tunduski selle pooleteise tunni vältel liikuvat valsirütmis.

Selline kaunis muusika siis näiteks:

Pärast kontserti saime kokku ka Mammaga, kes sedakorda ei olnud alla, lava lähedale tulema hakanud. Mamma kurtis soprani jubeda vibraato üle (seda olime me ikka ise ka tähele pannud), andis üle kausikese kuumaasikaid ning leppis Kõrrekesega kokku Romeo ja Julia ühiskülastuse.

Kui ma praegu silmad sulen, hõljuvad sinises taevas valsirütmis valged pilved. (Mu tütar on ammu minu naiivsust nentinud.)

Kui emast saab herilane

Kõik algas õigupoolest juba siis, kui mõnel oli alles eile. Nimelt äratati mind öösel kahel korral kummagi suurema lapse poolt, kui nemad magama läksid ja siis veel kolmas kord, kui vastu hommikut hakkas kusagil naabruses tööle autosignalisatsioon. Läksin rõdule, tõenäoliselt polnud see auto isegi meie tänaval, kell oli parajasti viis.

Lugesin siis lõpuni raamatu (Waugh’ Peotäis põrmu oli see raamat), siis oli kell juba sealmaal, et tundus isegi kohvi jaoks juba täiesti sünnis. Läksin alumisele korrusele, kodu tundus väga koristamata. Keetsin mune. Viisin pesud aeda kuivama, kass oli väga rõõmus, et pääseb nii vara välja – kastegi oli veel maas. Ja muru oli väga niitmata.

Pesakond tundus alles teist külge keeravat. Vaatasin spordiklubi kodulehelt, oli täiesti olemas selline trenn suvehommikuste unetute jaoks.

Noh, jätsin lastele söögitoalauale kirja, käisin autoga ja olin vägagi reibas. Kodu oli, mulle tundus, veel rohkem väga koristamata, kuid Väikevend oli mulle teinud muna ja majoneesiga võileiva. Kõrreke kurtis, et midagi peale juustu polevat süüa. (Külmkapis oli rohkesti toitu ka peale juustu. Ja nagu öeldud, olin keetnud ka mune.) Ka Suur Vend polnud hommikust söönud ja istus oma telefonis.

Sellest piisas, et mulle tulid kõik halvad asjad ühekorraga meelde. Et kuidas mind öösel üles aeti. Et kodu on väga koristamata – ja samal hetkel, tõstes pilgu köögiaknale, et meenutada veel mõnda väga ebaõiglast seika, nägin, et Väikevend ja tema sõber olid eelmisel päeval keelamisest hoolimata pritsinud veepüstolitega aknad veeplekiliseks. No ja siis tuli meelde, et Suur Vend ei olnud mitu päeva staadionilt koju lõunat sööma tulnud, ei räägi minuga (no millal ta siis räägib, kui me ärkame ja läheme magama erinevatel aegadel ja ärkvelolekuaja on ta kas staadionil või arvutis!). Ning et Kõrreke istus vist terve eelmise päeva samuti arvutis, telefonis või raamatu taga ning vist ei käinud väljaski. Ning ennekõike, koristada on vaja!

(Tegelikult on muidugi huvitav, et kuidas mulle tundub, et nad kõik kogu aeg arvutis on, kui neil on ometigi kolme peale üks arvuti?)

Ma ei saa aru inimesestest, kes ütlevad, et lähevad koju koristama, et närve rahustada. Mina lähen harva millegi või kellegi peale nii tigedaks, kui ma koristades olen. No ikka see üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama. Väikevend oli isegi nõus aknad puhtaks tegema, aga ta lihtsalt ei ulatu! Suur Vend istus endiselt oma toas, nina telefonis. Kõrreke alustas ohates koristamisega. Ütlesin siis poistele, et tehku tuba korda, siis korjaku murult õunad ning niitku muru. Aga mida Kõrreke teeb? küsis seepeale muidugi Suur Vend. Kõrrekese panin tervest majast tolmu imema. Mulle endale ei jäänudki lõpuks väga palju teha.

Nii et kui ma läksin poodi ja Väikevenna telefoni (vist kolmandat või neljandat korda) remonti viima ning siis koju tagasi jõudsin, oli kõik silmnähtavalt edenenud.

Olin oma lapsed nii ära ehmatanud, et nad polnud lõuna ajal mitte ainult kodus, vaid olid ka õigel ajal laua taga. Väikevend kattis laua. Ning kogu potitäis pastat söödi ka ära (kui välja jätta need lusikatäied, mille Väikevend oli endale ette tõstnud ja siis enam ei jõudnud). Ning Suur Vend rääkis minuga nii palju – kuigi peamiselt lollitades ja ennast kiites – et ma ei jaksanud talle enam vastata.

Kokkuvõtteks – tigedast herilasest ema mõjus päris hästi. Aga väga sageli ma vist ei jaksa.

Laagrivärk

Möödunud nädala lõpus tõin tütre puhkpillilaagrist koju. Ma pole kindel, et ta mulle enne teregi öelda jõudis, kui ta mulle innukalt teatas, et ta tahab ka järgmine aasta samasse laagrisse tagasi. Kontsert oli uskumatult hea, päris rasked lood oli selgeks saadud. Sekka ka lustlikke vahepalasid, siseringinalju, lõpuks pikk kallistamine ja hüvastijätt. Nojah, kui terve nädal üheskoos pilli mängiti ning tehti seda kaheksa tundi päevas, siis on see ju täiesti ootuspärane. Ainus kummaline asi olevat hapukurk – seda olid ühiselamu kokad lisanud kõigisse suppidesse, kastmetesse ja isegi kapsale hakklihaga.

Nii et kui me enne koju jõudmist poodi läksime, tõstis laps otsustavalt korvi purgi oliive.

Hea tunne, et kõik lapsed kodus, kestis mõne päeva.

Täna hommikul viisin Väikevenna tema elu esimesele laagribussile. Korvpallilaager, kolm päeva.

Õde ja eriti vend jagasid rohekelt õpetussõnu kaasa. Mida kaasa võtta, millele ja kus raha kulutada. Mis on laagris äge ja mis eriti äge. Pakkisime koos suure reisikoti. Kaisuloomadest võeti kaasa vaid vares. Kui ma manitsesin, et vaadaku, et telefon märgade riietega kokku ei sattu, arvas ta, et ehk ei võta üldse telefoni kaasa.

Hommikul pani siiski telefoni kotti. Vaatasime hommikul veel üheskoos ETV-st lemmikloomade saadet. Ega mind need lapsed eriti ei huvita, mind huvitavad loomad. Kas sinul on ka nii hästi hea? Istusime diivanil, Väikevend vastu mind nõjatumas. Jah, Väikevend, see on üks parimatest viisidest, kuidas oma hommikukohvi lõpetada.

Viimasel hetkel võttis Väikevend oma sinise palli ka ühes. Auto oli juba maja ette välja tagurdatud, kui mulle tuli jope meelde.

Bussi jooksis ta esimeste hulgas. Ei mingit pisaravalamist!

Terve päeva jooksul polnud tal mahti telefonile vastata.

Õhtul ta lõpuks helistas – tal läheb hästi, kõik on väga tore. Aga emme, tule mulle palun järgi! Ei, keegi ei kiusa, ujumas oli eriti lõbus, aga ikkagi emme, palun tule järgi!

Koduigatusus?

Nojah, eks mina tunnen ju ka oma Väikevennast puudust!

Kuidas ma poistega söömas käisin ja tütrega vestlesin

Ma absoluutselt ei saa hetkel aru, kuidas on üleüldse võimalik, et inimene käib tööl! Mul on kodus nii kohutavalt palju tegemist, ja siis veel mõtted sellest, mida võiks teha, kui aega oleks. Näiteks teha iseenda jaoks kataloogi Imelistest ajalugudest, korrastada põhjalikult garderoobi ja kui veel aega üle jääb, süstematiseerida paremini õppematerjalid. Seda kõike ma teen, kui ma aega saan.

Aga täna. Ärkasin päris hilja, nii üheksa ajal. Sõime hommikust. Riputasin pesu kuivama. Siis vastasin paarile kirjale, maksin paar arvet, vaatasin feissbukki. Üritasin pisut lugeda ka paar päeva tagasi raamatukogust toodud raamatut. Suvi Kreeka tavernis kõlab hästi, kuid on vähemalt algusest nii etteaimatav ning nähtavasti ka kehvasti tõlgitud. Avastasin, et olin üht lõiku korduvalt lugenud, saamata aru, mida sellega on siis öelda tahetud. Panin raamatu kinni. Siis koristasin ära ülemise korruse. Niitsin ära muru maja eest – kuna Suur Vend oli aiast niitnud, jäi meil kokkulepe, et see majaesine plats on minu jagu.

No ja nii ma siis avastasingi, et lõunaaeg on käes. Kogusin lapsed kokku – Väikevend oli naabriplika juures ning Suur Vend arvuti taga – ning ma ütlesin, et läheme sööma mõnda kohta, mis pole väga kallis, kus saab õues süüa ja mis pole Mäkk. Peale mõningaid vaidlusi võtsime rattad ja sõitsime kodulähedasse pubisse, kohta, kus Suur Vend koolipäevadel, kui raha on, mõne kambajõmmist poissmehega poissmehe pannirooga söömas käib.

Tulemus: umbes pool tundi ootamist – selle käigus jõudis Väikevend juua ära kaks mahla, süüa leivakorvist ära pooled leivad, pildistada varblase saba (muu osa varblasest oli pildilt minema lennanud) ning vennaga lollitada. Ning toodigi lauda poistele kaks kõige suuremat burgerit, mida mina oma elus näinud olen. Esmalt eemaldas Väikevend tomati ja kurgisalati. Pool hamburgerist oli salati tõttu tema hinnangul nagunii söömiskõlbmatu. Seejärel näkitses ta pisut juustu veisekotleti pealt, sõi ilusast oranžitriibulisest kausikesest umbes kolm kartulkribalat (mulle ei meeldi see kaste!) ning teatas, et ta tahab veel juua, muidu ei söö ta midagi. Küsisin kraanivett. See serveeriti kenasti sidruni ning jääga, ning täiesti tasuta. Väikevend jõi ära pool vett, sõi pool sidrunit ning ütles, et talle toit ikkagi ei maitse. Ei veisekotlet ega kartulid, salatist rääkimata. Nojah, ma tabasin end järjekordselt lubaduselt, et enam ma Väikevennaga välja sööma ei lähe. Tema puhul on kõige kindlam pasta rohke riivjuustuga, ta võiks seda ilmselt vabalt kolm korda päevas süüa.

Vähemalt meie Suure Vennaga saime kõhu täis.

Kodus helistas mulle tütar.

Ma pidin sulle iga päev helistama, et ma elus olen, aga ma eile unustasin ära. Ma olin küll juba eile ka elus! Missuguse autoga sa mulle homme järele tuled? Oled sa kindel, et tahad kontserti ka kuulama tulla? Siin on umbes kolmkümmend last ja mitte kellelgi ei tule vanemad kuulama!

Tabasin end arvestamast, kui mitu aastat on jäänud Väikevennal teismelise-eani. Ilmselt peaksin ma siis selleks, et oma lapsi vähem segada, avama kodutute loomade varjupaiga, õppima hiina keelt ning rajama iluaia ühekorraga, et mul jääks vähem aega oma lastele piinlikkuse tekitamiseks. (Töömaterjalide ja garderoobi korrastamisest jääb siis juba väheks.)

Homme tuleb mu tütrel veel see häbi üle elada.

Teed ja inimesed millalgi enne meekorjamissuvesid

Vaatasin eile filmi Kongos elavast noorpaarist. Noortest inimestest, kellel suri üks sündiv lapsuke teise järel, kuid kes ometi lootsid saada koos vanaks. Et siis üheskoos vanana oma metsa puudelt metsmesilaste mett võtmas käia. Mets võeti küll maha, nagu filmi epiloogist lugeda võis, kuid lõpuks said nad ka oma kauaoodatud lapse. Ma väga loodan, et neil on kusagil ikkagi olemas see mesi.

Tegelikult ma filmi vaatama küll vaid seetõttu, et mul oli hunnik pesu triikida ja jalgpall oli juba otsa saanud ning Simpsoneid ka enam sel kellaajal ei näidata.

Jalgpalli lõpp jäigi minul vaatamata, kuna olin samal päeval enamvähem kuuest hommikul üheksani õhtul käinud oma poegi tagasi toomas, sõites seejuures takso, bussi, tiiburi, auto ja laevaga ning siis uuesti autoga. Kusjuures auto, mis mulle ühes poistega remontiviimiseks kaasa pandi, oli võõras, kallis ning sõrmilõhkuva salalukuga. Õnneks ka gee-pee-essiga, nii et vähemalt ei eksinud ma teel sadamast Tartu maanteele ära (olen selleks muidu täiesti võimeline).

Kui me poistega koju jõudsime, oli tütreke juba puhkpillilaagrisse sõitnud. Ilmselt läheb tal hästi, sest helistanud olen ainult mina ja tal pole olnud eriti mahti rääkida. Kui laps hakkab ise laagrist koju helistama, on see ohu märk, ütlevad mu kogemused.

See-eest oli õrnem sugupool esindatud tänasel pannkoogihommikul minu laste kahe kauni pikajalgse ja -juukselise ning saksakeelse nõbu näol. Pannkooke sõime maasika toormoosi, kohupiima, kondenspiima ja meega ning nii suurt kogust pannkooke pole ma vist varem küpsetanudki. Suur Vend demonstreeris oma mündikollektsiooni – tal õnnestus isegi oma tädi käest paar puuduolevat münti juurde saada. Lisaks mängiti korv- ja jalgpalli ja roniti puu otsas olevasse onni, mille poisid möödunud nädalal koos härraga ehitasid. Väikevennal õnnestus koguni kahest võluvast nõbust noorem legosid ehitama meelitada.

Ja siis ma mõtlesin, et no muidugi, kui oleks valida, valiksin ma pigemini mehe ilma sugulasteta kui mehe sugulased ilma meheta. Aga kui valida pole, on nii ka hea. Sugulussuhted on eriti Suure Venna jaoks äärmiselt olulised ning ma ise, teadagi, olen ses suhtes napimast napima pagasiga.

Ma väga loodan, et kui kunagi tuleb üks suvi, kus kõik kodutööd on tehtud, kõik lapsed suured, on ka minu jaoks veel kusagil puudel mett.

Neil päevil

Poisid sõitsid härraga parematele jahimaadele. Selleks puhuks osteti Suurele Vennale isegi uued rulluisud. Väikevend pakkis esialgu kaasa kõik oma neli kaisulooma, lõpuks veenis õde teda siiski Lõvi koju jätma, et jope seljakotti ära mahuks. Kuuldavasti läheb neil rõõmsalt.

Kodus on väga vaikne, leidis Kõrreke.

Oleme käinud Kõrrekesega joogas ja zumbas. Keetnud tatraputru. Eile andsin tütrele valida, kas nutufilm (The Fault in Our Stars) või komöödia (Eyjafjallajökull). Laps valis viimase ning meil oli päris lõbus, kuigi mitte vahest väga vaimne õhtu. Täna seevastu olid programmis pikad seelikud, Werner ja Tšehhov. Pärast rääkisime Kajakast ja millest nad seal unistasid ja miks neil kõik nii läks, nagu läks.

Tuleb meeles pidada, et lubasin Väikevennale, et näitan ta Lõvile jalgpalli.

Kodus on tõesti väga vaikne.