Härraste lahkumine areenilt

Alguse sai kõik umbes paar päeva tagasi, kui härra rõõmustas meid oma visiidiga. Umbes kahe päevaga kasvatas ta lapsi, lahendas minu mure maksakastmega (vt eelmine postitus), viis poisid juuksurisse (kust nad naasesid nagu vennad soldatid), planeeris ümber meie köögi prügimajanduse ning vihmaveekogumissüsteemid, osales seeneretkel, vaatas Suure Vennaga jalgpalli,  küttis kaks korda sauna ja kasvatas veel pisut lapsi.

(Ainult vanade fotoalbumite vaatamiseni ja terrassi ümberehituseni ei jõutud.)

Seejärel pakkis ta kokku Väikevenna ning Väikevenna jalgratta ning nad istusid laevale, et minna lilli kastma ja sõita jalgrattaga ümber järve.

Kuni mina tegin oma hommikust ujumistiiru, lahkus ka Suur Vend. Tema läks küll ainult sõbra ja sõbra isaga kalale.

Nii vaikne on, nagu oleks elu planeedil otsa saanud.

Lõuna suvel

Alati, kui puhkus on just alanud – ja mul on puhkus just alanud – mõtlen ma entusiastlikult tasa teha kõik need talvised kulinaarialeti-salatid. Tervislik, maitsev, isetehtud toit!

No näiteks täna. Kuidas oleks maksakaste, juurde tatar ja kurgisalat?

Staadonile ja raamatukokku suundunud lapselemendile ütlesin: lõuna on kell kaks.

Suur Vend saabus juba kell pool kaks ning teatas, et tahab minna sõpradega veekeskusse. Olgu, aga enne lõunasöök.

Tütar saabus üsna kenasti pisut enne kahte.

Väikevend oli kell kaks naabrite juures ning kastis ennast ja naabrilapsi parasjagu aiakastmisvoolikust. Ka Väikevend tuli tuppa juba peale kolmandat kutsumist ning tema teekonnast kuivade püksteni jäid põrandale nirekesed.

Ja tulemus:

– laps nr üks sõi tatart ja kurki ja maksakastet ilma maksatükkideta;

– laps nr kaks sõi salatit ja maksakastet;

– laps nr kolm sõi tatart ja salatit.

Oravakese batoonikesi tahtsid küll kõik. Väikevend sai kaks kommi lisaks naabrilastele ja siis veel ühe naabrilaste emale. (Sellega, et naabrite tita veel kommi ei söö, oli ka Väikevend nõus.) Neid Oravakesi kulub meil küll nagu leiba!

Jajah. Tervislik, maitsev ja isetehtud…

Kui ma vahepeal ära käisin

Orav tõmbas ninaga ja ronis halba aimates puulatva. Käpp otsmikul, uuris ta väga tähelepanelikult ümbrust. Midagi oli valesti. Puu otsast ei paistnud ei Eiffeli torni, pikka läikivat jõge ega väikeseid munakivisillutisega Pariisi tänavaid.  Üksnes sajad ja tuhanded jalgrattad veeresid kanaliäärsetel tänavatel kaldus piparkoogimajade vahel. (Kairi Look, Leemuripoiss Ville teeb sääred.)

Picture 195

Just selline koht!

Hoidu jalgratta eest!

See olgu Amsterdamis liikudes igaühe lipukirirjaks! Jalgrattaga sõidavad seal kõik, east olenemata, juuste lehvides (sest kiivrit ei kanna küll keegi). Enamasti rattateedel. Aga kui rattateel ei saa, siis sõidu- või kõnniteel, ja kui sa ei taha ratta alla jääda, hüppad lihtsalt kiirest eest. Lapssõitjad võisid olla rattatoolis või hoopis pakiraamil või kõlgutada lenksul istudes jalgu. Kõige ägedamat jalgratast, oreljalgratast, nägin Rijksmusemi juures.

Picture 047

Nagu Jaan Tatikas ise oleks leiutanud! Oreljalgratas, loomulikult.

Vaata pilte!

Rijksmuseum läbi lillede ja üle kanali

Rijksmuseum läbi lillede ja üle kanali

Mina käisin pilte vaatamas kahes kohas: Rijksmuseumis ja Van Goghi muuseumis. Need asuvad muusesas lähestikku ka. Van Goghi muuseum meeldis mulle eriti. Päevalilled ja iirised ja õitsvad mandlipuud. Imepärane on näha neid pilte, mida lapsena ema kunstiraamatutest korduvalt vaadanud oled. Nad ongi päriselt olemas ning ripuvad sust parasjagu meetrikaugusel, pintslitõmmeteni nähtav ja (teoreetiliselt) käegakatsutav. Van  Goghi muuseum oli kõige tõhusama turvakontrolliga (kotisisu tuli ette näidata ja vihmavari riietehoidu ära panna) ning kõige ahvatlevama muuseumipoega. Ega ma kõigile ahvatlustele ei suutnudki vastu panna ja ostsin endale käekoti ning Kõrrekesele kõrvarõngad. (Hea vähemalt, et mul ainult üks tütar on!)

Rijksmuseumis käisin ka teisel korral veel. Huvitav on näiteks kogeda, kuidas mõjuvad ühed ja samad pildid tühja ning täis kõhuga. Öise vahtkonna ees oli ka päevane vahtkond, mille moodstasid sunniviisil kohaletoodud kooliõpilased, kes kannataval ilmel arvutimänge mängisid.

Picture 044

Öine ja päevane vahtkond. Rijksmuseum, Amsterdam

Tore avastus oli Hendrick Avercamp. Selline Hõbeuiskude Holland! Toredad, elurõõmsad pildid.

Hendrick_Avercamp_-_Winterlandschap_met_ijsvermaak

Imeilus pilt. Kui aus olla, siis siinne variant ei kuulu isegi koopia mõttes mulle.

Raha. Palju raha!

Minu Amsterdami raamat  oli see, mis juhtis tähelepanu hollandlaste osavusele teenuste väjamõtlemisele ning selle eest raha sissekasseerimisele. Tahad vaadata kirkus fotonäitust? Kaksteist eurot! Tahad minna sama kiriku torni? Kõigest kaheksa. Jootrahatopsid igas võileivakioskiski, ülla sildiga for staff education.

Picture 074

Võileivad ja vahvlid

Siin barbarite pesas võime vabalt surnuks nälgida! Tea, kas neil siin üldse midagi söödavat leidub. (Kairi Look, Leemuripoiss Ville teeb sääred.)

See, et hotellis saad hommikul endale värske saia või kukliga võileiva teha, pole ju iseenesest paha. (Putru oleksi palju oodata.) Niisiis – hommikuks võileib. Pealegi, juust on seal tõesti maitsev. Lõunaks pakutakse samuti igal tänavanaurgal võileibu. Sedakorda sooje. Ja õhtuks – kuidas oleks ühe väikese võileivaga? No tegelikult on see liialdus. Vahvleid saab ju ka igalt poolt!

Picture 052

Vahvel teel Rijksmuseumist Van Goghi muuseumi

Sebrad ja ahvid

Kui nad lõpuks koju jõuavad, küsib Janneke isa käest. “Kes sebrasid triibuliseks värvib?” “Mitte keegi. Nad ongi triibulised,” ütleb isa. “Tõesti või?!” imestab Janneke ja on pisut pettunud. Ta oleks väga tahtnud ükskord vaadata, kuidas sebrat värvitakse. Kuidas üks mees suure pintsli ja värvipotiga sebrat triibuliseks värvib. Kuid sellele vaatamata – loomaaias oli igatahes vahva. (Annie M.G. Schmidt Jip ja Janneke)

Picture 147

Loomaaed on Amsterdamis tore, seda teab iga inimene, kes on lugenud kohalikku rahvuslikku tüviteksti Jip ja ja Janneke. Sbra triibuvärvijat ei näinud mina ka. Aga nägin näiteks siga, pingviini ja leemurit. Loomad olid inimestele lähedal, vahepeal jooksid niisama ringi ka. Nii lapsed kui loomad – ja ühes ahvimajas hüppasid mõned isendid üle sinu pea ning hiired siblisid pisikestes urgudes jalgade juures.

Picture 106

Zooloogiamuuseumi osa meenutas kangesti Tartu oma. Topised, luukered ja stendile kinnitatud sitikad. Kõrged laed ja ajaloolise tolmu lõhn lõid vastupandamatult nostalgilise atmosfääri.

Atlas vaatab kuningalossi
Nende suureks jahmatuseks liigutas kivist Atlas end. Ta ohkas sügavalt ja tõstis suure maakera pea kohale, otsekui tahaks selle alla virutada. Siis puhkes ta naerma ning asetas kera oma paljast jalgade juurde. “Kas teie oletegi inimesed?” küsis ta. “Ma näen teiesuguseid alatasa kui alla vaatan. Seal kihab nendest.” (Annie M. G. Schmidt Viplala)

Picture 167

Kuningalossiesine oli sagimist täis – Atlas võiks vabalt vahepeal ära ka käia!

No teatavasti on nüüd kevadest Hollandis üle saja aasta kuningas. Lossiesine on küll mõnus plats istumiseks, tuvide söötmiseks, veini joomiseks ja seltsieluks. Sinna saab koguni trammiga sõita! (Ainult et kahjuks tuleb trammi peale ikka samas linnas istuda…)

Seenelkäik Amsterdami moodi

Mõne hetke pärast võttiski Tõuk piibu suust, haigutas korra või kaks ja vabistas end. Siis tuli ta seenelt alla ja roomas ära rohu sisse, tähendades minekul ainult niipalju: “Üks külg paneb su kasvama, teine külg paneb su kahanema.”  “M i l l e  üks külg?  M i l l e  teine külg? mõtles Alice omaette. “Seene,” vastas Tõuk, nagu oleks Alice seda kuuldavalt küsinud, ja oli järgmisel hetkel rohtu kadunud. (Lewis Carroll Alice Imedemaal)

Kas sa proovisid ära? küsimusele võin vastata ausalt: Ei proovinud. Oma kõrges eas (khm!) olen ma vähemasti aru saanud, et igapäevane õnnetunne tuleb ikka seest. Ja kui sellest  aru ei saa, ei aita ka ükski seen!

Picture 065

Kokkuvõttes – on ilus!

Eriti, kui õnnestub midagi peale võileibade süüa, kanalil sõita ning parasjagu on mahe juunikuine õhtu.

Picture 179

Elu mõne maalilise kanali paatmajas juunikuus on unelm. Juhul, kui sulle muidugi Amsterdam meeldib. Aga kellele siis ei meeldiks?!

Ja koju tulla on veel eriti tore. Väikevend sõitis Mamma juures parasjagu tõukerattaga ja kihutas auto juurde nii, et kiivrinokk justkui lehvis. (Pärast selgus, et lehviski, sest oli kinnitusest lahti.) Kõrreke ja Suur Vend olid kahekesi paar päeva kenasti hakkama saanud. Muru oli niidetud ja toad teatud mööndustega täitsa korras. Kõik tundusid kohutavalt armsad.

Kõrreke sõnas: Emme, mul on tunne, et iga kord, kui ma sind kallistan, oled sa jälle väiksemaks jäänud!

Iljitši lapsepõlv pole kuhugi kadunud

450Meil oli siin vahepeal telekapult kadunud. Nagu ehk (ma loodan tõesti, et me ei moodusta siin häbiväärset erandit) mitmelapselisetes kooslustes ikka, süüdistas üks järeltulija teist ning teine kolmandat.

Eile triikisin ära mitme päeva jooksul elutuppa kuhjunud puhta pesu. Ja ennäe, kadunud pult tuli välja viimase triikimata hilbu alt.

Nagu Iljitši lapsepõlves, rääkisin lastele. Seal oli üks lugu, kuidas üks tüdruk (Anja?, Manja?) kudus salli. Ja kui ta oli ennast ületanud ja salli valmis sai, tuli lõngakera seest välja šokolaad.

Käisin täna huvi pärast raamatukogus. Sellest mälestusväärsest teosest on alles vaid akadeemiliste kogude arhiivieksemplarid.

Aga Raamatukois on täiesti saadaval. Nõukogude aja hagiograafia, ei oskagi öelda, kas tekitab rohkem võõrastust või nostalgiat. Ja mulle justkui meenub, et sellel raamatul, mida mina lugesin, olid kaunid värvilised pildid. Või muutubki lapsepõlv aja jooksul värvilisemaks?

Saatusega leppides: eralennuki värv ei loe!

Selline peaaegu-puhkus on käes. Töökoosoleku põletavaim küsimus minu jaoks oli selgelt see, kas see ikka lõppeb enne, kui saabub minu küünetehniku aeg.

Lõppes, ja ma jõudisn käia koguni raamatukogus. Meenus, et mitu mulle sarnase huumorimeelega inimest on soovitanud Darja Dontsovat.  Niisiis laenutasingi krimka, mis algas paljulubavalt:

Kui su eluteele trehvab tore inimene, ei ole tema eralennuki värvil absoluutselt mitte mingit tähtsust.

Kuldsed sõnad, katsun meeles pidada.

Väikevend oli täna Mamma juures.  Ta korjas karbitäie kuumaasikaid, hüppas batuudil, ostis endale peaaegu oma raha eest lego (puudujäägi korvas Mamma) ning oli väga rõõmus.

Kõrreke esines oma kooli aktustel ning oli koju tulles näljane. Suur Vend oli lugenud kodus raamatut ning teinud süüa – eile trennis saadud väike jalavigastus tähendas tavapäraste sportlike meelelahutuste rutiini asendamist.

Tundub, et suvi on täiega käes.  Lapsed nääklevad pidevalt  omavahel, päevad on täis rohket maitsvat isetehtud süüa, õhtuti lepivad kõik ära, et mängida lauamänge ning minu suurim mure on juulis puhkav küünetehnik. Tõepoolest, eralennuki värv on kõige selle juures tähtsusetu! (Kuigi võiks ju siiski arvesse võtta, et käekoti ma ostsin päevalillekollase!)

 

Igapäevased lood söögi, seelikute ja staadioniga

Viimasel ajal on mul mitmeid kordi söögitegemine totaalselt ebaõnnestunud. Hiinapärased nuudlid vürtsitasin üle, rabarberikoogis polnud rabarberi maitset tunda, heade tunnistuste koogi tegin vahukoore asemel kohupiimaga, mille tagajärjel seda lihtsalt ei sööda.

Palavusega hakkad tegema imelikke asju. Lähed näiteks tütrega, kes on andnud eelmisel päeval etenduse Mul pole midagi selga panna! šoppama ning naased täiesti ootuspäraste seeliku ja lühikeste teksadega lapsele ning täiesti mitteplaneeritud kleidiga endale. Seejuures jätsin ma ostmata suvise käekoti, mida mul tegelikult ka vaja oleks, ning kõigele lisaks on kleit liiga pikk. Maksipikkus ei tähenda vist ikka päriselt seda, et lohiseb mööda maad?

Tunnistused saadi eile. Tüdruk läks uues pitsseelikus. Lilli ikka veel taheti – õigemini poisslaps kohe ise tuletas meelde, et ma ostaksin. Kahepeale kuus nelja tunnistustel on minu jaoks täiesti sobiv. Kõrrekesel lisaks ka Känguru-diplom. Seejuures ühest lapsest oli jõudnud koju vaid tunnistus, laps ise, nagu ma mööda sõites nägin, oli särgi seljast visanud ja lõi parasjagu staadionil klassivendadega penalteid. Teine laps oli küll kodus, kuid tunnistus oli ununenud kooli. Tõime lapse protestidest (sa tead ju väga hästi, mis seal on!) selle koos ära. Mis sellest, et teadsin muidugi väga hästi.

Täna käisin sel suvel esmakordselt ujumas, sauna taga tiigis. Mudane põhi, kiilid ümberringi sumisemas, tundsin end täiesti näkina.

Koju tulles selgus karm tõsiasi, et ka minu toodud pelmeenid ei kõlvanud süüa. Seda Suure Venna hinnangut kuulsin ma küll Kõrrekeselt, poiss ise oli loomulikult staadionil. Kui ma õhtupoole juuksuritoolis istusin, oli ta küll vahepeal kodus ja helistas (ema,kus sa ometi oled?!), kuid minu naastes oli ta uuesti staadionil. Sedakorda küll (pallipoisina) tööd tegemas.

Mu poeg laekus peale kümmet.

On sul midagi rääkida?

Jah, mõtle, meie treener T oli oma viimases klubimängus punase kaardi saanud!

Paljutõotav suvevaheaeg on alanud. Noh, lastel vähemalt. (Mina jäin kahjuks suvetööle.)