Üks kevadine nädal kui unenägu

Inimesed teevad, ma olen kuulnud (ja ise fb-s näinud) nädalavahetusel igasuguseid asju. Osalevad x öödel, y päevadel ja z kokkutulekutel. Mina viimasel ajal magan. Muidu ikka öösiti, aga nädalavahetustel ka päeval. Pühapäevaseks õhtuks olen juba nii palju kosutavat und nautinud, et vastan arvatavasti nädala alguses tulnud kirjadele. Varsti.

Väikevend käis möödunud nädalal klassiekskursioonil Lätis. Elu parim ekskursioon! olevat olnud enam-vähem üksmeelne hinnang kogu kambalt. Turaida linnus, seikluspark ja maa-alused järved. Meeneks ostis endale suure kaunistatud kepi, millega ta nüüd mööda maja ringi kopsib ning taskulambiga noa. Minule toodi merevaigust käevõru.

Kõrrekesel oli ära tutipäev ja samuti tegi ta ära kõik, mis veel põhikooli õppekava täitmisest puudu jäi. Vastas vene keelt ning õmbles dressipluusi. Lisaks osales ka Mamma kassi toitmises ja kastis Mamma tomateid.

Suur Vend sooritas lõpuks matemaatikaeksami ning ülejäänud aja tegi ka midagi. Mida täpsemalt, on üks ajaloo suuri müstilisi küsimusi. Vanaemaga koos käis ka Mammat vaatamas.

Mina ajasin tööl asjad segamini, unustasin ära ja siis tegin, mis suutsin, et kõik lõpuks ära klaarida. Hinded on väljas ja hing sees. Viisin auto parandusse. (Ikka see tagumine parempoolne stabika kont ja lisaks vilistav hääl. Makstud summa oli kolmekohaline.)  Lisaks toitsin Mamma kassi. Tähendab, ma ikka loodan, et see on endiselt Mamma kass Saba, kellele ma krõbuskeid, kiisueinet ja värsket vett panen. Uueks päevaks on alati kõik söödud. Siis andsin mõningatele lastele ekskursioonide tarbeks raha. Kellele ja kui palju, enam täpselt ei mäleta, aga summa oli kolmekohaline. Nädala keskel käisin verd andmas ja sain aumärgi (kahekümne viienda korra eest) ja mett. Käisin Mammat vaatamas, viisin talle ajalehti ja ravimeid. Ilmselt tegin midagi veel, aga olen selle ära unustanud.

Päevad on väga päikeselised, sirelid õitsevad ja linnud vidistavad. Ei raatsi öösekski akent kinni panna. Värske õhuga tuleb hea uni ja värvikad unenäod.

Meelespead lasteaia taga ja Ove

Kas ma lähen Mamma kassile süüa andma veel täna õhtul või tõusen homme varem ja lähen käin siis ära?

Täna hommikul – mille suhtes õhtu on justkui saja aasta pärast mais – tegin rattaga tiiru. Esmalt Mamma juurde – kass ja siis veel üks mahajäänud ravum. Jäin Mamma juures lehtisema üht vana pildialbumit – Papa 60. sünnipäev. Kui noored kõik piltidel olid! Ja ometigi oli see justkui alles. Ise olin olnud mõne kuu oma esimese lapse ootel ja enda arvates kohutavalt näost ära. Praegu, tagantjärele vaadates, ei saanud enam midagi aru.

Sõitsin läbi Mamma kodu-juure väikesest poest – mis on olnud vist igavesest ajast igavesti ja imekombel alles isegi praegu. Ümberringi õitsesid sirelid. Pühapäevahommikul oli inimesi vähe – ainult paar joodikut ootasid kella kümmet ning mõned kassid lõpetasid oma hommikust jalutuskäiku. Sõitsin rattaga läbi lasteaia-taguse pargi. Puud lõhnasid samuti kui lapsepõlves ja puudealused olid meelespealilli paksult täis.

Mamma tundis muret kastmata tomatite, halvaksmineva toidu – kas tõesti keegi ei taha minna ja Mamma hakklihakastet ära süüa? – oma kass Saba ja naabri kassi pärast. Naabri kassi? – imestasid pärast lapsed lõunalauas. Jah, Mamma olevat ühel päeval kohe aru saanud, et uks käinud hoopis teistmoodi, kui Saba seda lükkab ning läinud vaatama. Ning tõesti, trepil istunud naabrite kass ja lakkunud vurre. Ja Saba taldrik olnud tühi.

Õhtul käisin sõbrannaga kinos – vaatasime Ovet. No see oli just see, mida mul vaja. No nii ilus film oli – kurb ja naljakas ühel ajal. Ei saanudki aru, kas lõpp ajas nutma rohkem seepärast, et kurb või siis hoopis, et ilus.

Kevad on see, mis paneb millegipärast igal aastal imestama. Et ta ikka tõesti tulebki ja on just niisugune, nagu ta on. Sirelite, kasside ja joodikutega  – nagu ta alati on olnud.  Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult pole mitte sedapidi, et me kõik saame vanaks – vaid teisipidi ka – kõik on olnud kunagi noored.

Osade vahel

Kõrrekese muusikakooli lõpuaktuse kõnes pidas härra direktor vajalikuks mainida ka asjaolu, et antud lõpudiplom tõestab, et need on vähemasti inimesed, kes kontserdil teose osade vahel ei plaksuta. (Ei ole kunagi aru saanud, mis teema sellega nii väga on. Mina ka ei plaksuta, sest ma tean, et seda ei tehta – Mamma on seda õpetanud – aga selleks, et end kuidagi äravalituna tunda, jääb mitteplaksutamisest justkui väheks.)

Eile käisime – see tähendab, Mamma, Kõrreke ja mina käisime – kohaliku orkestri hooaja lõppkontserti kuulamas. Nautisime eriti Elgarit, mis mõjus humoorikana, kaunist metsosopranit Moskvast (kuigi esitatud laulud polnud Kõrrekese hinnangul ei wagnerlikud ega lopsakad, nagu kavaleht väitis) ning lõpuks ka emotsionaalset Tšaikovskit. lisalugu ei tulnud. (Aga osade vahel ei plaksutanud keegi.) Läksime kontserdimaja trepist alla, vestlesime kohatud tuttavatega, Mamma oli just küsinud, kuhu ma auto parkisin – kui ühel hetkel nägin, kuidas Mamma trepil kukkus.

Kiiresti toodi tool, helistati kiirabi, otsiti välja jääkott ning leiti Mammale veepudel. Kõik tuttavad, keda Mamma seni polnud kohanud – ja neid oli tal sellises kohas muidugi palju – astusid ligi. Mamma muidu olematu huumorimeel avaldub alati kriitilistes olukordades.

Läksin Mammaga EMOsse kaasa, no vahepeal käisin kodust läbi ja vahtasin peokleidi teksade vastu.

Mamma lebas kuidagi pisikese ja kohmetuna. Mis ravimeid te tarvitate? küsis arst. Terve hunniku, vastas Mamma – ja see on tõsi ka. Igal juhul ei õnnestunud tohtrihärradel kahe ja poole tunni jooksul murdnud jalga kipsiga fikseerida. Niisiis – haiglariided selga ja operatsiooni ootama.

Käisin veel öösel kassi toitmas ja Mammale ravimeid ja hambaharja toomas. Täna toitsin veelkorra kassi ning tõin prillid ja laadija ja muud asjad. Pesin ära mustad nõud Mamma kraanikausis ja tõdesin, kui väikeseks mu lapsepõlvekodu on jäänud.

Vahepeal saabus härra. Ta käis juuksuris, sõi kodus lõunat ning võttis Kõrrekese kaasa. Viimase teate kohaselt läksid nad Mammat opereerima.

Mina mõtlen, et jah, muidugi ma oleks pidanud Mammat treppidel kuidagi juhatama – aga samas, kontserdimajas orienteerub ta umbes sama hästi kui oma kodus köögis. (Ja möödunud aastane kukkumine oligi tal oma kodus, köögis.) Pileti kinkisime Mammale emadepäevaks.

Veidrad lood. (Kas siilivallist võiks abi olla?)

Ma ei tea, kas siilid tungivad mu autosse tõesti uksest ja aknast – aga auto signalisatsioon käivitub tõesti pidevalt. Mõnel hilisõhtul mitu korda. Eile öösel oli rahu kella neljani hommikul, siis hakkas tööle – magan küll, võtmed käeulatuses, aga siiski lõppkokkuvõttes ärkasin totaalselt  üles.

Kõrreke soovitas rajada ümber auto siilivalli. Siil tahab tulla okastega vastu autorehvi (käivad ehk selga sügamas?) – aga ei saa, kuna kukub enne valli. Ehk oleks abi?

Lisaks siilidele juhtub ebatavalisi asju ka meie kodus. Olen ikka mõelnud, et huvitav, kui piisavalt kaua oodata, kas nõudepesumasin läheb ise tühjaks? Sel nädalal olen oodanud – ja tõesti, läheb küll. Ainult ise pead endale kindlaks jääma ning ei tohi järele anda kiusatusele see ära tühjendada. Kaks korda on juba sel nädalal nii juhtunud.

 

Asjad, lilled, loomad ja inimesed

Eile käis Väikevend jooksuüritusel. Aastaid tagasi olime ikka kogu nais- ja meeskonnaga, seekord siis juunioriga. Ehk oleks ka Kõrreke tulnud, aga tema tegeleb nii aktiivselt seltsielu ja muusikaõpingutega, et muuks väga aega ei jää. Suur Vend teatas, et tal a)pole jooksujalanõusid ja sellepärast ei saa tulla; b)ei tahaks samuti jooksujalanõusid, sest ta ei kasutaks neid. Väga loogiline.

Väikevend tuli, jäätis pihus, jooksurajalt. Oli olnud umbes kolmas, siis vahetanud sõbraga paar sõna, jooksnud vastu puud, jäänud obadusest seisma ning lõpetanud umbes kahekümnendana. Ta oli rahulolematu nii iseenda kui vales kohas kasvanud puuga. Vähemalt ühe medali saame ka sel kevadel oma vanas kingakarbis asuvasse kollektsiooni lisada. Ilm oli väga soe.

Tänasel hommikul sain lastelt tulbid ja õnnesoovid, Väikevend oli teinud koolis ka nahkehistöö, mille Kõrreke ära oli raaminud. Kooki sõime Werneris, koos vanaemadega. Kõrreke tegi välja. (No eks härra oli teda eelnevalt sihtotstarbeliste vahenditega varustanud).

Soovijad siirdusid  jalutuskäigule botaanikaaeda. Mõne nädalaga oli kõik õitsema läinud. Käisime ka kasvuhoonetes. Vaatasime banaanipuid, kilpkonni, kaktusi. Väikevend vaatas eriti kilpkonni.

Sellega pidulik osa emadepäevast ka lõppes. Kodus ootas muruniitmine ning triikimist vajav pesu. Päike paistis kõrgelt ja soojalt, ka täna oli ilus ilm.

Väikevend lahendas käigu pealt ka müstika viimasel ajal õhtuti häiresse minevast autosignalisatsioonist. See on ju loogiline, kui siil läheb vastu rehvi. Ma ei uskunud, aga Väikevend näitas rõdult, kuidas paks siil häiritult auto juurest minema sibab. Neil on ju trepi all pesa, kuidas sa ei tea!

Kõrrekesel on homme kõige viimane flööditund.

Olen viimastel päeval korduvalt lugenud paljukiidetud emadepäevaluuletust. Mulle, palun vabandust, tundub see kuidagi kibestunud. Tahaksin öelda: see pole üldse nii! Ja veel – ega ei pea ju! Üldse ei pea. Aga mis ütleja mina ka olen. Ainult argipäev, ei mingit poeesiat. Lihtne rõõm asjadest, lilledest, loomadest ja inimestest.