Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Kuhu läheb August?

Täna küpsetasin esimese sellesuvise õunakoogi. Kaerahelbekattega. Ubinad olid sellised tõelised vissid, koogijao puhastamine võttis vist oma pool tundi aega.

Tulemus?

Väikevend uuris, mis koogi sees on.

Õunad ja kook, vastasin.

Aga miks sa pudru koogi sisse oled pannud, uuris ta kaerahelvest oma koogikahvlil.

See on tervislik, selgitasime Kõrrekesega.

Suur Vend muigas, aga sõi.

Ta räägib meil üldse kole vähe. (Aga liigutab kulme ja elab kaasa.)

Muidu on lapsed olnud roteerumas – mõni magab külas ja mõned külalismagajad on jälle meil.

Mamma on kopsupõletikuga haiglas ning meil on olnud temaga põnevaid vestlusi. Ta silmad on selged. Vestlusteemadeks on tema kass Saba, hiljuti maetud sugulane ja haigla olme.

Viimane, nagu ma aru saan, on täiesti omaette maailm oma (valdavalt vist kirjutamata) seadustega.

Möödunud nädalal suri kõrvalvoodis keset ööd inimene.  Omaksed voodiserval, armee meedikuid toimetamas.

Ja miks teie ei maga? pahandanud õde Mamma kardina taha kiigates.

Homme võin kass Sabale öelda, et Mamma peaks sel nädalal koju saama.

Mamma kurtis innuka tugitoolisportlasena, et haigla telekas on vana ja keegi ei tunne kergejõustiku vastu huvi. Kaaspatsiendid olevat vanad ega saavat asjadest aru.

Ja kuhu sina, August, nüüd minema hakkad? suunati parsjagu üht palatisse tagasi.

(Õed olid seal üldse kuidagi uudishimulikud.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Ettevaatust, reisikiri! XI

Kuidas see täpselt nõnda läks, et me nädal tagasi Kõrrekesega end Valgevenesse suunduvat avastasime, kes seda täpselt mäletab. Võib olla sai kaalukeeleks programmis olev Marc Chagalli sünnikodu, ilmselt mahutatavus Kõrrekese pillilaagrite vahele ja kindlasti odavus.

Vitebsk – Marc ja Efrosiinia

Igal juhul jõudsime me möödunud reede hilisõhtul Vitebskisse, uhkesse ja peaaegu tühja hotelli, kus, nagu ka suures osas ülejäänud linnas, polnud tol hetkel sooja vett. See-eest oli aknast vaade Dvinaaks muutunud Daugava jõele ning võimalus roosade sammastega restoranis kõrvulukustava muusika saatel õhtust teed/õlut rüübata.

Hommik tervitas meid vihmase ilma ning unustamatu hommikusöögiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sai veel teed või kohvi. Vett ega mahla ei saanud, sest baar polnud avatud.

 

Chagalli muuseum oli kitsuke ja sõbralik. Olin bussis ennist lugenud eestikeelset raamatut, mis oli mõnus segu klatšist ja kunstiajaloost (autor tundis Chagalli-aegseid Pariisis ja Vitebskis tegutsenud kunstnikke umbes samavõrd kui pr Saagim praegust kohalikku seltskonnaelu).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chagalli sünnimaja. Või täpsemalt maja, kus ta kasvas. Sündis ta dramaatiliselt – linnas möllas parasjagu tulekahju ning tulevane maalikunstnik sündis surnult. Torkimise peale ärganud siiski ellu.

Peale linnaekskursiooni läksime vabal pealelõunal Kõrrekesega ka kohalikku kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis oli 37 saali. Iga saali juurde kuulus tädi. Lisaks tädid kassas ja siis veel üks, kes meid ukselt kassasse juhatas.  Meid huvitas Pen, Chagalli õpetaja. Kassatädi müüs meile piletid Peni saali ja lisaks valis veel välja kolm saali, missuguse põhimõtte järgi ta seda tegi, me päris hästi ei taibanud. Iga saali kõrval, nagu öeldud, oli tädi, kes kõliseva võtmekimbuga ukse lahti keeras ja siis selgitusi jagas. (Missugune teenus!) Pen on suurepärane portretist ja meeleolude looja. Äärmiselt nauditav. Ülejäänud saalidest ühes oli mingi kummaline valik pühapilte, ristpistes tikandeid ja natüürmorte, järgmises oli üks päris nauditav kaasaegne kunstnik ja viimases Püha Efrosiinia. Püha Efrosiinia juurde kuuluv tädi oli eriti põhjalik. Tiris meid kättpidi eksponaatide juurde tagasi (kui me tema arvates liiga pinnapealselt nendega tutvusime), jagas suure pühendumuse ja põhjalikkusega selgitusi ning lõpuks soovis meid kindlakäeliselt istuma suruda, et me vaataksime ära ka filmi. Meil polnud vähimatki kavatsust seda teha. Selle peale tädi solvus, pööras meile selja ning trummeldas sõrmedega nördinult akanalaual. (Aga Polotski Efrosiiniast me siiski pääsesime!)

Minsk – puhas, pompöösne ja sõbralik

Minsk oli hoopis teistsugune linn. Eks inimene näeb seda, mida talle näidatakse ja Minski puhul oli seda näidata tahtmist päris palju. Juba linna sissesõidul – Minskisse viivate maanteede ääres ei tohi kasvatada näites kartulit. (Ei näe piisavalt esinduslik välja.) Majad on suured, kõik need meie -mäed on Minski kõrval poisikesed. Muidugi, kui sa bussist välja tuled ning eriti pärast seda, kui sa oled korduvalt läbi kesklinna erinevate parkide jalutanud ning märganud puhtust, sõbralikkust, tänavapilti täis väga ilusaid noori inimesi – muutub linn ka ise kõledast järjest sõbralikumaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minsk. Tagaplaanil tsirkus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Noored ja ilusad minskilased.

Kohalikus vabaõhumuuseumis oli minu jaoks vähe ehedust, kuid see eest ülimaitsev kohalik mõdu ning armsad kitsed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga praktiline ese valgevene traditsioonilises majapidamises – kui ema toimetas, fikseeris kepi, tõstis mudilase aasa sisse ning viimane muudkui müttas ringiratast.

Rahvusõhtu kohaliku mesiniku juures, natuke maad Minskist välja sõita, oli minu jaoks kõrghetk. Juba mesinik Vassili ise oli vaatamisväärsus, toidud olid maitsvad ja kohalik ühe-pere-folkansambel üllatas nii oma kõrge taseme kui ka kaasahaaramisvõime poolest. Isegi mina, kes ma kunagi ei tantsi, avastasin end ühel hetkel krakovjakki vihtumas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mesinik Vassili sokuga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalik pereansambel, kelle jaoks mitmete eri pillide valdamine ega mitmehäälne laul polnud mingi probleem. Erit köitis minu ja Kõrrekese tähelepanu perepoeg, kes sarnanes mitmes mõttes väga Suure Vennaga. (On vist asjatu loota, et ta oma õde (vasakult esimene)  ei kiusa?

Kloostris käisime ka. Nagu õigeusu pühakojad ikka, on nad meelõhnalised (vahaküünlad!) ja pühapilte täis. Elizaveta klooster on tähelepanuväärne seetõttu, et tekkis alles sel aastal, kui Kõrreke sündis. Mu laps polnud kunagi varem üheski nunnakloostris käinud ja seetõttu oli see tema jaoks väga elamuslik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Miri kindluses hälbisime pisut ettnähtud programmist ning jalutasime kindluse galeriil, ronisime tornidesse ja vaatasime ümbrust. Lõpetasime oivaliste drannikutega kohalikus söögikohas.

IMG_1435

Vaade Miri kindlusele. Ootame drannikuid

Noh, ega väga palju rohkem ei jõudnudki. Õhtul jalutasime Minskis läbi kolme suure pargi vaateratta juurde – aga see vihmaga ei tööta. Jalutuskäik ise oli tore ja vihm läks ka varsti üle. Ka kassimuuseumi olemasolust saime kahjuks teada alles päris õhtul. Kõigi nende jalutuskäikudega oli linn kuidagi omaseks saanud.

Kaasa ostsime mõdu, küpsiseid ja kommi. Paljud maitsed  – näiteks jäätis, aga ka muud maiustused – tulid lapsepõlvest väga tuttavad ette.

Tutvusime pisut valgevene keele eripäradega – kuigi vene keelega seal probleeme loomulikult pole, hotellides võidakse rääkida ka inglise keeles ja nii hotellis kui ka turul kommi ostes üllatati meid eestikeelse paluniga.

Kõrreke sai reisi lõpuks selgeks vene keeles tee tellimise kohvikus. (Laps oskas küll ennegi igasuguseid keerulisi sõnu, näiteks достопримечательность, aga nüüd sai tee tellimise ka selgeks.) Nägi oma elu esimest Puškini monumenti. (Kui ma talle ka Gorki oma näitasin, küsis ta – kuidas sa nad kõik ära tunned?)

Me nägime seda, mida meile näidati. See oli väga puhas – kindlasti kõige puhtam koht, kus mina olen käinud. Eesti turistile on Valgevene kindlasti odav. (Viimasel õhtul peenes jaapani restoranis – tellisime ka magustoitu –  oli arve kahele inimesele 14 rubla.) Minsk oli kahtlemata pompöösne, suured kõrged ühetaolised majad, suured pargid, suurejoonelised monumendid, nägime ka Leninit ja punalippu. Punalipu juures oleva obeliski treppidel õppisid Valgevene noored parasjagu rulaga trikke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Reisi eesmärk – võimalikult palju eksootikat vähese raha eest – sai kindlasti täidetud. Kapis on mett ja kommi ja loodan, et siia sai kirja kõik oluline inimestest, kitsedest, ehitistest ja meelõhnast.