Kirsid tordil

🍒

Koolivaheaeg on juba mitu head pĂ€eva. Selline pisuke hingetĂ”mbeaeg ajal, kui metsas Ă”itsevad sinililled ja ĂŒlased, EmajĂ”es kannatab juba tervelt minutikese ujuda ja kass Nurr on alustanud oma pĂ€evitamishooajaga. (See saabub tal alati kevadise pĂ€ikesega minu magamistoa aknalaual.)

🍒

Viimasel koolinĂ€dalal enne vaheaja algust kaitses VĂ€ikevend sĂŒdikalt oma loovtöö ning seda koguni kiitusega. Eks me siis omalt poolt kiitsime ka.

🍒

On olnud vĂ€sitav pĂ€ev. LĂ€hen Ă”htul poodi ja pult hakkab streikima. KĂŒsin abi neetide, tĂ€toveeringute ja vikerkaarepaelaga stiilselt poemĂŒĂŒjalt, suurt kasvu praktilise olemisega naisterahvalt.

NÀete, ei lase kurki skÀnneerida, kurdan.

MĂŒĂŒjatar tĂ”stab kurgi kui tungla kĂ”rgele, teeb midagi puldiga ning sĂ”nab: Eks nad vahel tahavadki sellist karmimat kĂ€tt!

Kurk sai ĂŒks-kaks-kolm skĂ€neeritud.

🍒

Koolivaheaeja esimesel pĂ€eval imestas Suur Vend: kas sa tuled juba töölt? (Ei tulnud, tulin hommikuselt ujumistiirult.) Ja-jah, ĂŒliĂ”pilase asi – tema maailmast on pĂ€galike koolivaheajad juba unustatud teema.

🍒

Söögiga on see-eest lihtne. Kui kĂŒsisin vanemalt pojalt, mida vĂ”iks tĂ€na lĂ”unaks teha, oli vastus konkreetne: pastat.

Aga eile meil ju oli pasta!

Jah, aga tÀna pole veel olnud.

🍒

SĂ”brannaga kĂ€isime linnalĂ€hedasel matkarajal. Jalgratastega lĂ€ksime. Punavalgete lintide taga olid uhked mĂ€nguplatsid ja vĂ€lijĂ”usaal. Metsa oli kĂŒll vaid ribake, kuid linnud laulsid ja lilled Ă”itsesid. Justkui hoopis teine maailm.

Kohanemine ja vÀsimine

MĂ”nes mĂ”ttes tundub, et me oleme harjunud. Kui ĂŒhel Ă”htul möödunudnĂ€dalasel Ă”htul ĂŒtlesin poistele, et Ă”de on tulemas, kĂŒsis vanem neist: Noh, kas jĂ€lle mĂ”ni kontsert vĂ”i etendus?

Ei olnud, kontsert oli alles paari pÀeva pÀrast. Sedakorda oli kultuurilis-ajalooline loeng.

PĂ€evad algavad varakult, mul on alati nii olnud, et valgel ajal Ă€rkangi varem. VĂ”imlemine vĂ”i ujumine, viimasega alustasin mĂ€rtsi viimasel Ă”htul. See oli ka viimane Ă”htuujumine. Sest ma saan aru kĂŒll, et jĂ”e ÀÀrde karget kevadist Ă”htut veetma tulnud kodanikud ei vaadanud mitte mind, vaid hullu, kes mĂ€rtsis ujub, aga kuidagi ebamugav oli sellegipoolest. JĂ€rgnevalt olen kĂ€inud hommikuti. Eile oli liiv osaliselt jÀÀs, kuid linnud vidistasid laulda, kalamehed (nemad millegipĂ€rast ei hĂ€iri), olid kohad sisse vĂ”tnud ja valgus oli nagu kevadhommikuti ikka. Ainult parte ja nĂ€itleja HK-d polnud veel kohal.

Siis on tööpĂ€evad. Pikal vahetunnil kĂ€in jalutamas, kui vĂ”imalik. Kahel pĂ€eval nĂ€dalas lĂ€hen töö juurde, ĂŒlejÀÀnud pĂ€evadel toimetan kodus. Teen sĂŒĂŒa, koosolekupĂ€evadel kĂ€ib juunior pizza jĂ€rel. Üks nĂ€dal ei olnud koosolekut ja rĂŒtm lĂ€ks kaotsi. KesknĂ€dalal on Ă”htuti jooga (lĂ€bi veebi muidugi). Aga tööde parandamine, tagasisidesidestamine ja kĂ”ik muu vĂ”tab aega pea magamaminekuni vĂ€lja.

Kui jaksan, loen veel raamatut. Krossi kirjade juurest jÔudsin sujuvalt Kaaseteelisteni, mida olen ju varemgi lugenud, olen jÔudnud stagnatsioonini. Ei, mitte et nÔukogudeaegsed olmemured ja vÀliseestlaste kohati umbusklik suhtumine oleksid midagi otseselt igavat, aga antud ajas ja kohas ei teki suuremat haakumist.

Ühtegi head krimisarjagi pole, mida vaadata. No olgu, Midsomerit vĂ”ib ju, ja Poirot’d ka, kuid need on ju nĂ€htud kordi. Praegune reedeĂ”htune Ă„Ă€remaa – jah, Walesis on kaunis loodus ja kĂ”mri keel on vĂ”luv mis vĂ”luv, aga… No vĂ€hemalt Barnaby ja Poirot ei olnud ravimsĂ”ltuvuses, ei maganud oma kahtlusalustega ega omanud ĂŒldse mingil moel puntrassejooksnud isiklikku elu. Ilmselt pole tasakaalukad isiksused parasjagu moes.

Hoiukoduline Artur liikus edasi, loodetavasti oma pĂ€riskoju. Meil lĂ€ks kahe kassiga keeruliseks. Aga uues kohas saab ta olla tĂ”eline boss ja Ă€ss, ja see peaks talle sobima. NĂŒĂŒd on meil ainult Nurruke. VĂ€ikevend arvab, et temaga tuleks arsti juurde minna.

Muud polegi. VĂ€simus on kĂŒll. Millest, tĂ€ielik mĂŒstika. Ei teegi nagu midagi ja otseselt pole ju kurta millegi ĂŒle.