Pimeduses on küünlaid

See aeg, kui lähed tööle pimedas ja sageli tuled töölt pimedas, on nüüd käes. Mõnikord tundub see kuidagi trööstitu, aga mõnel hommikul juhtub midagi närviajavat, nii et mõnusaks pimeda aja enesehaletsuseks pole aegagi. No nagu täna.

Nimelt ei leidnud ma hommikul kusagilt oma käekotti. Ei olnud üleval magamistoas, ei olnud ka allkorrusel. Ei olnud ka autosse jäänud. Eelmise päeva tegevuste üle juureldes sain aru, et kui ma otse töölt tulles kahe kotiga spordiklubisse läksin, panin nähtavasti käekoti alumisse riiulisse, pärast pistsin aga rahakoti trennikotti ning telefoni taskusse ning lahkusingi ühe kotiga. Õnneks on spordiklubi suhteliselt töökoha lähedal ja hommikul vara avatud ka. Nii me sõitsimegi Väikevennaga kooli minnes esmalt spordiklubi parklasse.

Kui ma mõne minuti pärast klubist käekotiga väljusin, nentis Väikevend – kes teatavasti ka ise oma asju kõikjale unustab – vähemalt pole ma lapsendatud.

Jah, puhtalt geenid, pojake!

Õhtupoole jõudsime koju, päris pime veel polnud. Kuna ma olen viimasel ajal oma päevase sammunormi üle arvet pidanud, tegin Väikevennale ettepaneku läbi surnuaia poodi jalutada. Minu üllatuseks oli ta nõus.

Surnuaiaväravas tegi ta ettepaneku, et loeme küünlad kokku. Kumb rohkem saab, see võidab. Mina sain 49, tema 72.

Poest koju tulles oli täiesti pime. Ka kaugemad küünlad olid paremini näha. Mina sain 112. Väikevend, kes otsustas mulle händikäpi anda, sai 108.

Aga ma ei mäleta, et Väikevend varem nii pikalt oleks vait olnud.

 

Advertisements

Eluolust loomariigis

Ma ütlen kohe, et pealkirja laenasin ühelt oma kunagiselt õpilaselt, kes selle peale, kui enda arvates olin selgelt kirjutanud tahvlile Eluolust Rooma riigis, pani vihikusse pealkirja Eluolust looma riigis. 

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

IMG_0247

Kohalikud kiskjad Väikevenna juures vaibal

Loomulikult tunneb ta aga rõõmu kõigist koertest, keda ta kusagil mujal kohtab. Nii pidi ta ühel õhtul sõbra juures kaheksaks koju tulema, kuid saatis sõnumi: ma tulen tunni aja pärast, kuna kutsu tuli siia. Kui ta siis tunni aja pärast õnnelikuna naases, rääkis kõigile, kes kuulatata soovisid: kutsu oli buldog, nimi vist Lehv, näris ta sõrmi ja tahtis perepoega rünnata. (Viimane ronis kapi otsa ja keeldus alla tulemast, kuni koer seal on.) Väikevenna resümee: kui ma suureks saan, võtan kolm koera – kaks taksi ja ühe buldogi.

Ja ühel reedesel päeval, kui me koos koolist tulime ja tegime peatuse ühes mu lemmikkohvikutest – sest seal on tõesti linna parim kohv ja üldse. Novot, ja siis oli seal samuti üks koer. Väikevend rüüpas oma ökolimonaadi ja sõi võikut – poetades kõik tervisliku selle vahelt minu pudrukaussi – sest seal pole mitte ainult linna parim kohv, vaid ka puder –  ja silitas teise käega koera. Selliseid õnnelikke hetki tuleb ette. Koer oli kurbade silmadega ja sõbralik. Me läheme sinna kohvikusse kindla peale edaspidigi!

IMG_0273

Mõnikord inimesel veab!

Aga muidu on ka kõik kena. Käisime Väikevennaga Paddingtoni teist osa vaatamas – mis meeldis meile mõlemale, ja Kõrreke sai Rakveres pillimängimise eest auhinnaks hiiglasliku padja.

Kuni oled nelikümmend kolm

Üldiselt on muidugi elu ilus. Vähemasti, kui käes on laupäeva õhtu, laual tass kummeliteed ja Kyrö Toriseja-raamat.  Kõik lapsed on kodus, Väikevend on vähemasti alustanud kohustusliku kirjandusega, Suur Vend on käinud klassivenna pool lauamängupealelõunal, Kõrreke seevastu on olnud viimase aja rekordilised pool päeva kodus.

Kuigi, teisest küljest, laual on ka karp valuvaigisteid ja pakk parandamata kontrolltöid.

Valuvaigistid on märk sellest, et pea kogu vaba aja möödunud arginädalast veetsin ma hambaarsti juures. Ehkki kabinetis oli kell sildiga Enjoy the life, ei ole see siiski mu armsaim vabaajategevus. Aga vähemasti tundub, et suve lõpus alanud külastusmaraton jõuab esmaspäeval finišisse. Kui nüüd tagantjärele mõelda, on nende rohkete visiitide kõrghetked ilmselt üks, kus arst manitses tudengit no vaata, patsient nutab sul juba käes (tegelikult ma ikka ei nutnud, kuigi polnud pisaratest vist ka kaugel) ja teine, kus ma pidin rahustama tudengit, kes ilmselgelt teostas antud protseduuri esimest korda elus. Ikka on kunagi esimene kord, ütlesin vist – või midagi muud umbes sama tobedat.

Siis oli veel lastevanemate koosolek Kõrrekese koolis, kus mul tekkis tunne, et minu laps vist küll selles koolis ei käi. (Kui õpetaja lõpetas paljudest asjadest jutu sõnadega nagu teie lapsed teile kindlasti rääkinud on, siis mina polnud eriti millestki kuulnud… Pisut lohutas küll asjaolu, et mu endine kolleeg, kelle kõrval koosolekul istusin, polnud näoilme järgi otsustades vist samuti paljudest asjadest kuulnud.)

Teatris käisime ka, keset nädalat ja Kõrrekesega. Algul pidime minema Fausti vaatama Suure Vennaga, aga kui olin juba piletid ostnud, tuli ilmsiks tõsine takistus. Nimelt olid samale etendusele piletid võtnud ka tema klassiõed. Siis oleks ju saanud avalikuks piinlik fakt, et Suurel Vennal pole mitte ainult ema, vaid et ta käib oma emaga ka teatris. Õnneks selgus, et Kõrreke, kel algul pidi olema proov, aga lõpuks ikkagi ei olnud, sai minuga tulla. VATi etendus oli täpselt nii hea, nagu selle kohta räägiti.

Neljapäeva hommikul läks põhjalikult katki auto, seda otse hetkel, kui hakkasin töö juurde parklasse sisse pöörama. Kui ma õigesti aru sain, oli katki roolivarras. (On vist olemas selline asi?) Töökoda, kus oma autoga ikka käin, võttis selle küll kenasti vastu, kuid aja kohta ei lubanud midagi.

Helistasin täna Mammale. Esmalt rääkis tema mulle oma tervisest, siis mina talle enda omast. Ja siis veel auto omast ka.

Eks ta ole. Väikevend meenutas samuti ühel päeval möödunud aegu, küsides, kas ma mäletan ühte naljavideot – mida issi olla näidanud oma arvutist – kus olid mingid võimlevad vanainimesed. Nad olla olnud väga vanad, neljakümne kolme aastased. Ning nentis kurvastusega, et ilmselt on nad tänaseks kõik surnud.

Nii et naudi elu, kuni oled veel nelikümmend kolm ning suudad isegi võimelda. Lonksuke kummeliteed lugejate terviseks!

1.61 meetrit daamini ja teistest kaunitest kunstidest

Ma ei tea täpselt, missugune peaks olema daami käekoti sisu, kuid fakt, et kriiti sealt igal juhul ei leia. Mina täna leidsin kena jupi. Nii et daam ma ilmselt pole.

Aga muidu püüan küll. Tööl käia ja lapsi kantseldada ja kassile õigel ajal lestarohtu anda.

Nii minu ja Väikevenna koolil kui ka Suure Venna omal oli sel nädalal aastapäev. Me jäime enda omaga rahule, erinevalt Suurest Vennast. Tal oli esimene esinemine uue kooli kooriga. Ma ei tea, kui vanas koolis oleks koor nii kõlanud, oleks A /segakoori dirigent/ meid lihtsalt tundidest ära võtnud ja proovi teinud. Ja bassiühmas, tead, nad ei oska korralikult lauldagi… (Ilmselt ongi viga lihtsalt taustsüsteemis.)

Väikevend on omakorda endiselt rahulolematu tantsutundidega. Mõtlesin, et teen ta tuju paremaks ja kui koos poes olime, panin ette, et võin uued tantsusussid osta.

Ei! karjatas Väikevend. Keegi ei kanna neid enam, see oleks jube. Ainult K.

Ega te ometi tema üle naera, uurisin ettevaatlikult.

Ei, me tunneme talle kaasa, sõnas Väikevend.

Uutest tantsusussidest ta pääses. (See tegi ehk lõpuks siiski ka tuju pisut paremaks.)

Mina pidin täna minema Kõrrkesega toredale kontserdile. Ma käisingi toredal kontserdil, ainult Mammaga, kuna Kõrreke hankis endale tänaseks esinemise. Niisiis võtsin kaasa Mamma, kes, nagu selgus, hindab esisaksofonist LS-t väga kõrgelt. Pärast tänast, täiesti uskumatut kontserti, hindan mina ka. Pea seitsekümmend aastat vana ja endiselt kõrgvormis.

Ja Mamma. Saage aru, ta ei plaksutanud mitte osade vahel, vaid suisa keset pala, täiesti spontaanselt. (Mamma puhul oleks võinud sama hästi oodata, et ta hakkab näppu viskama.)

Väga vaimukad ja filgraansed tõlgendused, eriti Kapi Mõõkade tagumisest.

Kontserdi publikust enamuse moodustasid, nagu Mamma ühtepuhku nentis – näed, see ka kodust välja tulnud! –  stiilis vanainimesed. Kõik olid pidulikult riides. Ka Mammal olid kaelas merevaigust pärlid. Mina kahjuks ka seekord daamiks ei kvalifitseerunud, kuna unustasin oma kingakoti koju.

Koju minnes andsin lubaduse nädalavahetusel Mammaga surnuaiale lehti riisuma minna.

Kaasaegsed lood

Möödunud nädalal esines Kõrreke äärmiselt kaasaegsel kontserdil. Oma värsket loomingut presenteerisid muusikakooli noorheliloojad ja nende õpetaja. See oli väga õudne! (Kõrreke nentis pärast: ma ju hoiatasin sind!) Kuulamas olid käputäis õpilasi ja mõned lapsevanemad. Avalöögiks oligi õpetaja enda teos. Tjah. /…/

Õpilaste teosed kõik nii moodsad polnud. Ja Kõrreke koos oma ansambliga mängis noore helilooja teost Metsas on hea olla ja see oli tore lugu.

Ja nagu meie väikelinnas kombeks, ma tegelikult tundsin noorheliloojat. Kunagi, kui ta oli mõnekuune kuni aastavanune või nii – ja minul oli umbes samas vanuses titt Kõrrekese näol – käisime me tema emaga koos mõnikord ühistel vankritiirudel.

Kui ma härrale, kes samuti polnud antud noorsandi vahepealsetel aegadel näinud-kuulnud,  kontserdimuljetest rääkisin, imestas ta: kas tõesti kirjutavad imikud muusikat?