Nii argised lood, et lugusid polegi

Mis siin ikka. Üle poole esimesest koolikuust on möödas. Mõne päeva pärast on Väikevenna sünnipäev. (Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, viskas üks mu kolleeg – ka temal kodus sirgumas septembripoiss.)

Väikesed igapäevased juhtumised, millest mõned panevad juukseid kitkuma, teised aga teevad südame soojaks. Ega neist esimestest ei tahagi mõelda, tuleb lihtsalt teha, mis antud olukorras võimalik ja siis leida midagi toredat. Õnneks on olemas lapsed, kassid ja lauamängud. Isegi esimeseks koolipäevaks toodud lilledest on veel vaasis paar krüsanteemioksa ja üks nelk.

September on raudselt ka koosolekukuu. Eelmisel nädalal kolm, sel nädalal samuti kolm ja üks, kuhu ma ei jõua (samal ajal on teine koosolek). Järgmisel nädalal veel üks. Iseenesest oleks see kõik kena, kui koosolekute pidajad teeksid endale selgeks, mis on koosolek. Aga järgmisel nädalal vanema poja koolis toimuvasse on näiteks lisatud spetsialisti loeng! See äratab õudust juba ette, sest ma tahan saada kiirelt kätte vajaliku info. Hea koosolek on lühike ja efektiivne ja peab lugu osalejate ajast.

Mis veel? DA film on nähtud (visuaalselt kaunis, kuid võrdlemisi sisutühi), kohaliku esindusorkestri avakontsert (polnud viga) kuulatud. AA-le õnnestus saada üks ja viimane pilet. Peale mõningaid siseheitlusi otsustasin loovutada selle Mammale.

Tütar Kõrreke läheb kahe kooli kõrvalt tööle, enamvähem palgaliseks teatrivaatajaks (hakkab pileteid kontrollima ja nii). Töö tundub tore, kuigi palju selle eest just ei maksta.

Oma noorimalt võsukeselt küsisin täna, kas ta ei tahaks oma tuba korda teha – varsti on ju sünnipäev ning ta võiks mõelda, kui kena oleks, kui hommikul, kui me teda üles laulma tuleme, oleks kõik korras.

See oleks hoopis imelik, arvas noormees ise.

Kolmteist aastat tagasi olin ma suur nagu maakera ja rohkem kui kord tuli mul vastata küsimusele, kas ma olen ikka kindel, et ma kaksikuid ei oota.

Sellised lood (mis polegi õigupoolest lood).

Vastuvaidlematult alanud

Suvevaheaeg lõppes ilmselgelt väga järsku ära. Ühel päeval olin veel Vahemere-äärset päikeseloojangut nautimas ja siis – pauhti! tagasi koju. Ja mitte lihtsalt niisama oma musta pesu, alati segamini poistetubade ja alati täis mustapesukastide ja mis-meil-täna-süüa-on?– maailma, vaid tööle. (Mitte et see eelpoolmainitu kuhugi kaoks, eks ole…)

Ja kümmekond päeva peale puhkuse lõppu algas ka uus kooliaasta. Selles mõttes algab kõik järjest rahulikumalt – koolitarvete kohta öeldakse, et vaata ise. Teisest küljest selgub aga, et mõlemale meessoost lapsele on vaja uusi prille ja uusi tosse. (Õnneks, nagu selgus, oli härra valmis sedasorti väljaminekuid toetama, nii et saab rahalises mõttes hakkama.) Kõrreke oli mul õnnestunud juba augustiallahindluste ajal kaubanduskeskusesse kaasa võtta. Ega tal väga šoppamisgeeni pole, aga tulime koos vajalike riiete-jalanõude ostmisega ikka toime.

Mis veel? Pruut, võib öelda, teeb imesid. Augusti viimasel reedel käisime ja vaatasime – see tähendab siis mina, tütar ja vanem poeg pruudiga – viltuses majas lõpuks ka pallaslaste näituse ära. Ja Suur Vend tuli kaasa – ning hämmastas mind ka sellega, et tundis mõne kunstniku ära ja nii. (Oli möödunud aastal koguni temaatilise valikkursuse läbinud.) Aga minu poeg vabatahtlikult kunstinäitusel – ma pole vist siiamaani päriselt üllatusest toibunud.

Uus kooliaasta algas vähemalt heade plaanidega. Otsustasime Väikevennaga, et paneme mõlemad õhtuti kõik kooliasjad kokku. (Väikevenna senine põhimõte kanda iga päev kaasas kõiki kooliasju ei mängi enam hästi välja, kuna aineid ja seega ka asju on rohkem.)  Siiani on see ka õnnestunud – juba neli päeva.

Imelikul moel oleme ka varase ärkamisega seni toime tulnud, kuid äkiline rütmimuutus tekitab aeg-ajalt lühiühendusi küll. Nii leidsin kadunud müslipaki külmikust, olen unustanud oma korrapidamisvahetunni ning pannud käterätikud pessu spordiriiete pesugeeliga.

Väikevend saab seevastu varsti uued ja tugevamad prillid ning trennist tulles käivitab arvuti, et lugeda (inglisekeelseid) uudiseid vihmametsade suure tulekahju kohta.

Mõtle, ema, kui kõik inimesed läheksid arvutimängude mängimise abil veepüstolitega seda tulekahju kustutama!

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

Vaasid on – üsna ormissonlikus värvigammas – lilli täis. Alustasin sel sügisel viiendat klassi.