Kas veebruaris on elu?

Selle aasta veebruaris on mind aegade algusest saadik painanud küsimus leidnud vastuse.

Ja mitte ainult hommikuti, kui on näha, millega kass Kuki jälle hakkama on saanud. (Aga ta paneb oma pea nii armsalt sulle pihku, justkui paitaks sind oma pehme käpaga ja lööb seejuures lakkamatult nurru. Nii et kes saab talle pahaks panna, et ta on leidnud Väikevenna toast liimipulga, minu juurest kätekreemi ning kraadiklaasi ja söögitoa laualt küünla ja nende kõigiga mänginud.)

Väikevend on osalenud veebruari teises pooles loodusmaja talvelaagris, kus käidi metsas loomade jälgedega tutvumas ning saunas koos jääauguvõimalusega. Väikevend käis jääaugus kaheksa korda.

Viimase kuu aja jooksul õnnestus mul päev enne vabariigi sünnipäeva sõita teist korda auklikuks auto rehv. Meeskolleeg pani mulle alla tagavararehvi.

 

Eesti sünnipäeva tähistati meil samuti innukalt. Väikevend käis klassiga Kevadet vaatamas. Õpetaja oli neile filmi tähtsuse nõnda selgeks teinud, et ehkki Väikevennal oli veel eelmisel õhtul olnud palavik, keeldus ta resoluutselt koju jäämast ja haige olemast. Pärast seda on ta pidevalt omaette laulnud kui mina alles noor veel olin. Film jättis talle sügava mulje (eriti loomulikult Toots).

Päris-tähtpäeval olid kiluvõileivad ja lipp, seejärel käisime Kõrrekesega omakorda kinos, tutvusime Novembriga. Ma ei tea, kas November on veebruaris parim valik. Pärast filmi vaatasime nõutult Kõrrekesega üksteisele otsa: kuhu kadus huumor? Ja meenusid ka Suure Venna muljed – tema käis oma klassiga ja vaatas filmi juba varem ära – et ehk need, kes on lugenud, saavad paremini aru.

Peaaegu oleks presidendi kõnet ka kuulanud, kuid kahjuks sel hetkel, kui proua president alustas, otsustas meie alumise korruse tualettruumi segisti voolik puruneda. Järgmised kaks päeva kuivatasin vaipkatet.

Vahepeal viisin oma vanima ja noorima lennukile. Lennuk viis nad isa juurde, veetma sportlikku nädalavahetust. Tutvuti onu Jukkaga, kes oli tegelikult 62, aga nägi välja nagu 40, nagu hindas Väikevend. Onu Jukkal oli majake just suusakeskuse juures, nii kaks päeva tegeldi mäesuusatamisega ja käidi ka saunas. (Mis oli tark tegu, sest kodus oli soe vesi kinni keeratud.)

Suur Vend käis pärast jalgpalli Vanaema juures vannis. Läksin talle sinna kuivade saabastega järele – polnudki ammu seal lapse järel käinud.

Täna õhtul oli siis Väikevennal ees suurem koduste tööde hunnik, torumees E tuli ja vahetas ära segisti (nii et nüüd saab jälle ennast kodus ka pesta) ning meie Suure Vennaga mõistatasime, missugune Kõrreke küll välja näeb. Sest nägin internetipangast, et värske stipendiaat (nad saavad sealt pasunamängu-kutsekoolist ju stipendiumi, ja esimene raha oli just üle kantud), oli kulutanud juuksuris jahmatamapaneva summa.

Rehvi on mul aega vahetama minna ülehomme, homme peale tööd olen oma onupojaga nimelt Mamma teenistuses.

Kõrrekesel on lokid. (Täie raha eest.)

Ja Väikevend saab oma onu Jukka juurde unustatud jaki ilmselt juba nelja nädala pärast kätte.

Ilmselgelt ON veebruaris elu.

(Väikevenna toast kostab endiselt kui mina alles noor veel olin.)

 

Vanadus, tähed ja kukeseened

Oma vaimusilmas näen ma Teid istumas tugitoolis, sellises tugitoolis, mis on sobiv ja mugav just seda sorti reuma puhul, mille all te võib-olla kannatate. Ma oletan, et Teie eas inimene kannatab tõenäoliselt mingit liiki reuma all.  Need kuldsed sõnad on pärit Christie’ Nemesisest. (Väga lõbustav lugemine, olgu öeldud.)

Mina jäin vist samuti sel suvel vanaks. Sest peale ühte sellesuvist kukeseenemaratoni oli justkui raske voodist või toolilt tõusta. Kõike muud saab teha, isegi rattaga trenni sõita, aga vot püsti ei saa. Väga imelik, sest ma muidu olen harjunud terve olema ja tervisejutud seostuvad lapsepõlvest alates tädi Helju ja väga kõrge vanusega. Noh, tädi Helju pidi olema  tookord, kui mina laps olin, kindlasti nii nelikümmend pluss.

Aga ega ma kukeseeni sellegipoolest ei saa metsa jätta. Ma ootan kukeseeneaega eelmisest sügisest saadik ja ma ei kavatse ühelgi ealisel iseärasusel end takistada lasta. Lisaks saan ma nüüd teha (möödunud hooajaga võrreldes) suuremaid metsatiire ümber auto. Sest juuni lõpust alates on ka minul nutitelefon. Lapsed imestasid tookord, miks minu eas inimene küll sellist asja vajab. Loomulikult selleks, et kukeseeni korjates oma autoni navigeeruda. (Olen muidu kehva suunatajuga.) On tore, et mul on olemas Mamma, kes on samuti seeneusku. Tema oma tugitoolist paraku enam vist seenele ei pääse. Jalatraumast pole ta veel päriselt taastunud. Aga. Ükskõik missugustes kogustes ma seeni korjan, on ta nõus kõik ära puhastama ja sisse tegema. Seente puhul pole ükski vaev liiga suur, ütles ta, kui ma järjekordse hiigelanuma talle koju viisin. Mina olen tööjaotusega väga rahul.

Aga ega elu koosne ainult kukeseentest! Eile vaatasime Kõrrekesega ära Julie ja tähed. Oli väga tore. Alates sellest, et meie kõrval istus imearmas vanapaar. Tea, kas laule ka on? päris härra proualt enne etendust. Ma arvan, et on laule ka, aga rohkem vist sõnalavastus, arvas proua. (Täitsa õigesti arvas.). Etendus rääkis kunstist, armastusest ja tähtedest. Vaheajal, peale gongi kõlamist, kui inimesed oma kohtadele voorisid, nentisid eakad teatrisõbrad, et tuttavaid kahjuks pole – aga nii hea on ju lihtsalt inimesi vaadata – kus sa neid ikka kohe niimoodi hulgakesi näed. Teine vaatus lõppes tõdemusega, et nii mõnegi proua argipäev vajab pisut tähestamist. (Õige!) Mulle kohe meeldivad vanapaarid ja õnneliku lõpuga lood.

Hommikul – olin parasjagu kukeseeni korjamas – vestlesin ka Väikevennaga. Nemad olid isaga käinud öisel seansil perseiide vaatamas.

IMG_0710

Ah jaa, ma igaks juhuks ütlen, et seljavalu vastu aitab suurepäraselt ujumine ja jooga. Saab oma vanad kondid täitsa kenasti jalule ja kusagilt ei valuta.

Kuidas me üldse varem ainult ühe juustunoaga hakkama saime?!

See Kõrrekese emotsionaalne hüüatus koondab endasse kõik meie viimase aja probleemid. See tähendab, probleeme pole, küll aga selline tõeline esimese maailma kunstlik muredetekitamine.

No näiteks. Ma olen selle peale juba umbes pool aastat või rohkemgi mõelnud, aga pole suutnud leida lahendust oma Sille ja Hille probleemile. Nimelt, ma olen aastaid käinud ühes kenas juuksurisalongis ja seal on hästi mitu asja, mis mulle meeldivad ning miks ma ei soovi kuhugi mujale minna. Näiteks juuksur Sille. Tema juures pole viimased viis-kuus aastat käinud mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed. Ja kui kusagil (mitte juuksuritoolis) kokku saame, suhtleme ikka sellisel tšau-kuidas-läheb?-tasandil. Ja ma olin täiesti rahul sellega, kuidas ta mu juukseid lõikas. Aga. Suvel kui Sille puhkas, sattusin ma sellessamas salongis Hille juurde. Kes, nagu selgus, lõikas veel paremini. Ja mida peaks nüüd hästikasvatatud inimene selles situatsioonis tegema? Ma tahaksin hakata käima Hille juures, aga lihtsalt ei söanda. Ja nii ma siis käin Sille juures edasi, kuigi vaatan igatsedes Hille juuksuritooli (umbes nagu dresseeritud koer keelatud konti). Või peaksin mõtlema: mul on ainult üks elu ja ühed juuksed!

Edasi. Eile olin ma näiteks häiritud sellest, et Väikevennal oli loodusmaja öölaager ja see tähendas, et ma ei saa minna ei sellesse reedesesse trenni, kus ma tavaliselt käin – ega ka mitte laupäeva hommikusse. Sest õhtune trenniaeg langes kokku lapse viimise ja hommikune äratoomisega. Noh, loomulikult ei tähenda see, et ma üldse kuhugi ei jõudnud ja tegelikult polegi mul ju millegi üle kurta. Seda enam, et laps oli väga reibas, kui ta täna hommikul seljakoti (ja vale madratsiga, nagu pärast selgus), auto peale ronis. Neile oli räägitud tigudest ja karpidest ja pärast oli tigusid ka degusteeritud. Need veinimarinaadis mulle väga ei maitsenud, aga tavalised marineeritud olid päris head! Ja ainult kaks last hakkas oksele, raporteeris ta rõõmsalt.

Kodus voltisin kokku Suure Venna kampsunit ja leidsin sealt valge kassikarva. Kus sa oled käinud võõraid kasse kallistamas, pärisin. Äh, nagu sa ei teaks, et Nurril on valgeid karvu ka, vastas mu poeg väärikalt ja suunas oma tähelepanu uuesti ekraanile, perekond Simpsonitele.

Aga Kõrrekese küsimusele võin vastata küll. Meil oli varem väiksem nõudepesumasin ka.

Vasakpööre

Kusagil, tundub, peab olema mingi saladus, mida ma ei tea? Kuidas jõudmine käib?

Ma  mõtlen, et mis variandid on üleüldse, kui sul on köhiv ja nohune kaheksane, kõhtu valutav ja palavikutav kolmeteistkümnene, kiriku kontsert, kus pea-viieteistkümnene esineb koori ja orkestriga ja siis veel omaenda klassi jõulupidu ühekorraga. Ma tundsin oma tütre pettumust, ehkki ta kinnitas mulle, et sellest, et ma ei tule teda kuulama, pole midagi.

Väikevend oli kaks hommikut köha tõttu Mamma juures hoiul ja ajas Saba (s.t siis kassi nimega Saba) taga. Eilne hommik kestis küll pea õhtuni, kuid täna jõudsin lõuna paiku järele.

Olen tegelenud mitu päeva Kõrrekese sünnipäevakingiga, aga selle lõplik valmimine jääb arvatavasti öösse enne õiget päeva. Täna, kui pühendasin Väikevenna ettevalmistuse saladustesse, kostis viimane Vaata, emme, et sa mulle kunagi midagi sellist ei kingi!

Igal juhul jõudsin oma peolt koju, sõime poistega õhtust ning Väikevend soovis, et ma koos temaga pooleliolevat Harry Potteri filmi vaataksin. Keetsin siis endale juba kohvi ka. Kui olin selle tassi välja valanud,  helistas Kõrreke ja palus endale vastu tulla.

Õnneks leidus Kõrrekesel sobiv heelgelnõel ja lõng Väikevennale kooli kaasa võtta. Ei pidanud enam poodi minema.

Õhtul lugesime – Väikevend on alustanud järjekordset kohustusliku kirjanduse teost Karlssoni näol. Ta luges täna seda lugu, milles Väikevend tõdeb, et pole mõistlik segada ema, kes parajasti praeb lihapalle. Emme, sa võiksid kah lihapalle praadida!

Mitte segada lihapalle praadivat ema – see kõlab igal juhul paremini meie igapäevasest reeglist mitte segada ema, kui ta teeb vasakpööret.

Päkapikud ja libe jää ja…

Täna hommikul see siis juhtus – tükk aega peale äratuskella helinat ja mitmeid viimaseid kordi teki all külje keeramist tuli alles meelde – siis olin ma muidugi voodist väljas nagu hüpiksokk, aga ma kahtlustan, et Väikevend tuli mulle trepile järele ja nägi… No unustasin ära jah, et headel lastel käivad päkapikud. Igal juhul oli ta lambakujulise piparkoogi suhtes äärmiselt skeptiline.

Ilmselt juhtub maailmas hullematki.

Suur Vend, kes teisipäeva tõbisena koju jäi, ei olnud ilmselt siiski päriselt terve, kui ta juba kolmapäeval kooli tagasi läks. Veerandilõpp – ja mitmed ained on varasemaga võrreldes kehvemas seisus. Näiteks kirjandus, millest ma õigupoolest aru ei saa, sest raamatud on ju lapsel loetud. Aga kui lugemiskontrollis nõutakse õpilastelt, et joonistagu nad Teraspoisi kooli plaan, siis ma tõesti ei tea, kas kiita õpetajat loova lähenemise eest ja pahandada oma nõutuks jäänud pojaga – Ma lihtsalt ei oska selliseid ülesandeid teha! -või vastupidi. Igal juhul on lapsel kirjanduses kolm! Eks ta siis püüab nüüd päästa, mis päästa annab ja loeb elu eest õelt laenuks saadud Labürindijooksjat… Mitte, et see just eriti kiiresti edeneks – paha on ju lugeda, kui pea valutab. Kohe nii valutab, et laps helistas isale ja küsis, kas võib ka teise tableti võtta.

Kõrreke oli täna kahel korral meie oma tänaval libisenud ja pidanud tulema koju puhaste teksade järele. Käsi oli ka haiget saanud. Siis oli ta pool tundi varem pidanud ära tulema prantsuse keele tunnist (ja meil läks just nii huvitavaks, hakkasime rääkima oma hobidest!), et minna kirikusse orkestriproovi. Ta ei olnud õiget kohta tükk aega üles leidnud ja jäi nii palju hiljaks, et prantsuse keelest varem lahkumine osutus mõttetuks. Siis oli tühjaks saanud telefoni aku – ta pidi mulle helistma, et ma talle järele tuleksin. Mis kõige hullem – homme tuleb kooli minna seelikus, sest kõik püksid on pesus!

Väikevennal olid täna loodusõpetuse kontrolltöö ja võistlused. Ühes läks hästi, teises kehvasti.

Aga tore, äärmiselt tore on see, et Väikevend saab loetud ühe kohustusliku jõuluraamatu asemel tervelt kaks! Pettsoni jõulud on ta mulle juba ette lugenud, ja Pipi Pikksuka jõulupuu saab ka kohe-kohe läbi! Mina loen talle ette juba kolmandat järjestikust Kalle Blomkvisti raamatut, sedakorda Kalle Blomkvisti ja Rasmust.

Noh, kohe-kohe saab pesumasin ühele poole kõigi nende õnnetute pükstega – ja loodetavasti ei unune ka päkapikud. Head lapsed ju!

Nädala sündroomist ja lapsevanemaks olemise eelistest

Ühes ajalehes oli juttu 7. septembri sündroomist. Et koolilastel löövat siis kõik tervisehädad ühtäkki välja. Nii et ma oleks võinud seda ju oodata.

Suur Vend naasis võistlustelt musta pesu ja kurguvaluga. Kui mu poeg enam elutuppa minnes laeni ei hüppa ja hommikul käsi esimese asjana palli poole ei sirutu, on lugu tõsine. Sedakorda ongi tõsine.

Väikevenna kurguvalu näidati koguni kooli meditsiiniõele ette. Kästi juua kuuma piima meega. Kodus tegin selle lapse nõudmisel valmis, aga joomata see jäigi. (Ma ise kah ei suudaks seda juua!)

Mina magasin täna hommikul sisse ning ärkasin 7.03 selle peale, et koduriietuses Väikevend seletas minu voodil istudes midagi oma jubeunenäost, milles ta ei olevat suutnud oma silmalauge lahti teha. Tegelikult jõudsime me kenasti. Ripsmetušš ja hommikune ajaleht jäid ära, aga kohvitassi jõudsin autos fooride taga oodates tühjaks juua.

Minul avaldub see koolialguse sündroom pangakaardi tühjenemises enneolematu kiirusega. Ok, eelmisel nädalal oli hullem – mulle kangastub siiamaani müüja leebelt kaastundlik pilk, kui ma läksin poisile üldtreeningtossu ostma ning ütlesin, et tema poolt pakutud sajaeurosed tossud on poole rohkem, kui ma olin planeerinud – ta müüs mulle viiekümnekaheksased ja käskis tungivalt kupong loosikasti panna – ning enam vähem igal õhtul oli vaja poest veel seda, teist ja kolmandat kooliasja. Aga kui ma püüan kõigest hingest mitte üle kulutada, ja siis ikka oli täna vaja väiksemale poisile anda (tema esimese) klassipildi raha, suuremale osta apteegist ravumeid ning õhtul tuli end silmanähtavalt ebamugavalt tundev Kõreke mõneeurose solfeedžoõpiku jaoks raha küsides – selle kõige peale tuli mul endal akuutne äkiline masendushoog.

Väikevend superlohutajana lubas mulle esmalt anda oma rahakotis olevad viis eurot – ja kui ma keeldusin, ütles südamest: Emme, sa oled palju nunnum, kui üks metallikamakas!

Lõpetasin õhtuse triikimise ning esimese klassi õpilane, kes mõistis, et emaga peaks nüüd tõesti hellalt ümber käima, tuli mulle esimest korda ise appi oma koolikotti pakkima. Selle käigus avastame õppimata lugemispala.

Õhtul peale unejuttu arutles Väikevend oma lemmikteemal – peatne sünnipäev. Kõige olulisem on küsimus, kas soovida suurt lego või telefoni. Tundus, et telefon jääb peale. Aga ta lisas endale omase taktitundega juurde: Tegelikult oled sina, emme, telefonist parem. Ja issi on ka! Sest telefoni peab laadima, aga teid ei pea!