Sünnipäev

OLYMPUS DIGITAL CAMERA No nii.
1944 – vaadatud.

Kiluleivad – söödud.

Lipp – lehvis.

Isegi presidendi vastuvõtt – tööde parandamise kõrvale – vaadatud.

Emme, see on küll väga ilus kaelakee. Aga sinul on ka – hetk vaatlust – väga ilus särk seljas!

Kõrreke tegi kamašokolaadiga muffineid. Ta ostis sinist toiduvärvi ka, nii et mõne koha pealt olid need sellised… parasjagu hallituserohelised. Aga väga maitsvad!

Palju õnne meile kõigile!

Advertisements

Metsas

foto0666 Väikevend tuli eile looduslaagrist. Loomadest kohtus ta kahe koera, kitsede ja metssigade jalajälgede ja junnidega – ja siis veel lasteaiasõbra P-ga. Väikevend oli ainus laps, kes söandas osaleda junnide mõõtmisel. Kõigi pabulate suurus jäi vahemikku 1-2 sentimeetrit.

Lisaks õuesõppele oli tehtud ka plakatit, tehti kleepetehnikas linnupilt ja siis meisterdati puust vurre. Iseenesestmõistetavalt räägiti ka õudusjutte. Öösiti käinud laagriliste järele luuramas tulnukas ja olevat leitud ka laipu. (Õnneks mitte sel korral.)

Huvitav, kas kõigi poiste laagrikottides on puhas ja must pesu segamini? No igal juhul tegi Väikevend mu elu musta pesu mõttes ka pisut kergemaks ja unustas ühed sokid ja alukad sinna, kus nad laagis olid. (Kus teie laager toimus, Väikevend? – Metsas!) Aga vähemalt õe kootud käpikuid ta ära ei kaotanud!

Väikevennale meeldis laager metsas väga.

Kui telefon heliseb

Avastasin end täna keset laupäeva üksinda kodust. Väikevend on teist päeva loodussõprade talvelaagris, Kõrreke oli Mamma juures klaveritunnis ning Suur Vend läinud staadionile, küsides enne isegi luba. Ma ohkasin ja ütlesin, et kui on vaja traumapunkti minna, eks ta siis helistagu.

Sest neljapäeval – nojah, olin just end tööarvutist välja loginud, et minna poodi ja siis joogasse, kui helises telefon. Suur Vend, kes oli minult veel hommikul kasseerinud viiskümmend senti uisulaenutuse raha, oli kehalises mänginud hoopis jalgpalli, kukkunud randmele ning kooliarst oli soovitanud traumapunkti minna.

Käisin poest läbi – olin tol päeval oma kaasatehtud praemunavõileiva loovutanud ennist Väikevennale – ning sõitsin paari kulinaarialeti kotleti ning karbi salatiga koju. Jõudsin parasjagu süüa ning arvutist oma trenni tühistatud, kui helises jälle telefon.

Väikevend oli trennist koju sõites ajanud bussi numbri segamini ning istus nüüd nutuselt Tähtvere piiril, Jannseni bussipeatuses. Guugeldasin siis oma lapse asukoha ning peatselt istusid mõlemad poisid autos. Väikevend oli Suure Venna õnnetusest kuuldes ülimalt erutatud.

Traumapunktis tehti pilt – luumurd ja kips. Viies, nagu teadis sedalaadi asjades täpne Suur Vend.

Siis panka ja apteeki. Kui ma juba olin parasjagu apteegis, helistasin Mammale ka – mu meelest on teda sagedamini vaja varustada ravumite kui toiduga. Ja trenni ma enam nagunii ei jõudnud, võin siis juba Mammale kah kraami viia. Öelgu ainult. Mammal ei olnud neljapäeva õhtul ei toidupoest ega isegi apteegist midagi tarvis.

Seevastu reedel, kui olin viinud Väikevenna laagribussile, helistas Mamma ja teatas, et tal on nüüd kohe pikem nimekiri. Öö jooksul oli tekkinud terav puudus näiteks heeringast ja kassitoidust ja pikeerimismullast ja seal oli veel sada asja. Käisime Suure Vennaga siis õhtul poes.

Mamma ei soovinud koti lahtipakkimisel abi. Aga veel enne, kui Mandariinid algasid, helises telefon ning ma sain kuulda loetelu asjadest, mis ma valesti olin ostnud. Teatasin igal juhul resoluutselt, et ma sel õhtul enam poodi ei lähe ja midagi ümber ei vaheta.

Saime Kõrrekese ja Suure Vennaga filmi rahus ära vaadatud. Jõime teed, sõime kuivikleiba ja kooki.

Film meeldis kõigile ning veel hommikulgi tuli jutuks. Et kes need tšetšeenid on, ja siis ma rääksin veel Džohhar Dudajevist ja mis ma teadsin ja mäletasin ise sellest ajast. (Aga jah, film oli suurepärane ja ega seda ju see Oscari saamine või mittesaamine ju ei muuda?)

Õnneks jõudis ka Suur Vend staadionilt koju. Täna pääsesime luumurdudest. Ja isegi valestivalitud kassitoidust või heeringast. Ainult Väikevend, kui ma ta parasjagu telefonilt kätte sain, oli rahulolematu. Lapsed pandud seal plakatit tegema. (No tõesti, ega ise kah ei viitsiks!)

 

Kuidas ta kaob

Üks hullumeelse tempoga nädal on kohe-kohe seljataha jäämas, järgnev veel täielikult ees.  Arvestades, et möödunud esmaspäeval ahju küttes suutsin endale ahjuroobiga otsaette korraliku obaduse anda, polnudki järgnev nii hull. (Õnneks olin ma ettenägelikult kuu aega tagasi tuka ette lõiganud. Väga praktiline. Vähemalt juhuks, kui oled endale ahjuroobiga otsmikule sinika löönud.)

Viimasel ajal tabab mind varemast sagedamini mõttelt: juba? Laupäevasel hommikul istusin muusikakooli saalis. Kontsert oli päris pikk, lapsi, kes istusid, flöödid käes, oli üle tosina – ja alustati muidugi pisematest. Meelisklesin maheda muusika saatel, vaatasin pingirea otsadele istunud vanemaid, klaverisaatjat, kes mehaaniliselt noote tehtud! hunnikusse lappas, lapsi, kes oodates sõrmedega raskemaid kohti üle kordasid – ja siis oligi minu Kõrreke. Ei mingit väikest prillide,  punupatside ja  kleidikesega tüdrukut – pikajuukseline sire teismeline, kampsunis ja teksadega (nagu nad ikka on) – ja lood tulid ka hästi välja! (Kuigi mõnikord on kuidagi kahju, et see kleidikeste ja patside aeg on nüüd päriselt möödas).

Mamma pidas laupäeval oma sünnipäeva. Kinkisime talle traditsioonilise Olev Remsu raamatu ja Väikevend joonistas kassidega kaardi. Lilled olime juba õigel päeval, reedel, ära viinud. Mamma vennapoega, kes ise oli veel mõni aeg tagasi teismeline, esindas imekaunis elukaaslanna. Sünnipäevalauda ilmestas muidugi vestlus Mamma uuest puusaproteesist ning kass Sabast.

Ah jaa, vahepeal käis põgusalt ka härra. Loetles üles kõik, mida me peaksime teisiti tegema, ütles, et ma peaksin endale uue mantli ostma (kui sa kannad ühte mantlit kakskümmend aastat, pannakse seda juba tähele!) ning keeras seinakella üles. Siis on kohe kuulda, kuidas aeg kaob.

Ei mingit Hiinat!

Lastehaigla koridorid olid sopilised ja käänakutega. Väikevend orienteerus seal märksa paremini kui mina.

Sellepärast sa ei tohigi Hiinasse minna! Sa eksid seal ära ja lähed kaotsi, teatas mu poeg resoluutselt.

Ta juhtis mu eksimatult garderoobini tagasi – hoolimata asjaolust, et talle oli mõne aja eest belladonnat silma tilgutatud ja laps ise ametlikult lühinägelikuks tunnistatud.

Tema suur unistus – prillid – saab niisiis tõeks.

Mul endal õnnestus täna, ühe päeva jooksul, ära kaotada pangakaart ja telefon, mitte jõuda planeeritud trenni, küll aga käia planeerimatult apteegis ning tuua Mammale küll õige ravum (aga vales koguses), käia uuest töö juures telefoni otsimas ning leida see lõpuks vihikukotist (helin muidugi eeskujuliku tööinimese moodi hääletul). Kui siia veel lisada Kõrrekese hommikune sa ei pea ennast [minu suusapükste kadumises] süüdistama!, – öelduna seejuures toonil, et tegelikult peaksin ikka küll – on komplekt täielik.

Vihikukotis oli palju, palju parandamist vajavaid töid.

Ei mingit Hiinat – see on selge.

Rokib täiega

Härra visiit oma järeltulevat põlve inspekteerima oli tõhus nagu alati. Kõrreke sai omale riidekapi, Väikevend aga terve toa. Noh, kui täpne olla, siis pool tuba. Sest mina, teate, oma pesukuivatusreste enam elutuppa ei vii. Nii saigi Väikevennale pool toast, mis prohvetlikul moel kannab 1979. aastal tol korral kusagil vastavates institutsioonides töötanud mu oma onu Juhani allkirjaga kinnitatud projekti järgi nimetust pesukuivatusruum. (Ilmselt oli see nimetus seotud mingite kasuliku pinna kindlaksmääratud ruutmeetritega, mis ühele nõukogude perekonnale ette olid nähtud – ning pool toast jäi ju siiski pesukuivatamiseks alles!) Ja põhimõtteliselt sai siis ka Suur Vend, kes on oma elu jooksul jaganud tuba küll õe, küll vennaga, endale lõpuks omaette toa.

Esialgu sai Väikevend oma tuppa oma voodi, oma kirjutuslaua koos laualambiga ning Kõrrekese vana pesukapi. Pesurestidest eraldab ta tuba suur riidekapp. Väikevennaga koos kolisid ära ka tema umbes miljon kaisulooma, nagu resümeeris abiks olnud Kõrreke. Kui kaisuloomad paigas, tõi ta oma tuppa ka väikese vana plaadimängija ning laenas Kõrrekeselt plaadi nimega Vääramatu jõud. Seda kuulas ta ainuüksi pühapäeva õhtupoole nii palju kordi ja nii valjult, et veel enne ärasõitu läks härra ja ostis talle korralikud kõrvaklapid.

Kõik olid väga rõõmsad.