Kaitstud: Saab otsa

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Turniirist

Suure Venna korvpalliturniir lõppes mõni tund tagasi. Kolm päeva, kuus mängu. Suured korvid – varem mängiti väikestega -, kevadväsimus, ülekeevad emotsioonid, turniirimelu.

See, mis toimub mängude vahepeal, on sama tähtis, kui mängud ise. Olen loobunud näiteks illusioonistist, et kui turniir on kodulinnas ning üks mäng algab kell 10 hommikul ning teine kell 18 õhtul, õnnestub mu pojal leida aega koju frikadellisuppi sööma tulla. No kuidagi ei õnnestu!

Vaja oli näiteks käia sõpradega kõrvalasuvas tivolis. Tivolis osaleti nagu üks mees märkiviskamisvõistluses. Hind kaks eurot. Kui said palli kahe meetri pealt väikesesse korvi, oli auhinnaks roosa plüüšjänes, kui viskasid mööda, sai lohutuseks palli. Terve meeskond viskas in corpore mööda, loomulikult. Käidi burksi söömas. Kohalikus kaubanduskeskuses osales Suur Vend mingi poe reklaammängus mängus, mille mõte jäi mulle hämaraks, kuid kus ta sai auhinnaks karbi asfaldikriite ning mullitaja. Siis sai kaasa elada teistele meeskondadele. Eilse päeva naelaks polnud aga Väikevenna jaoks ei mäng ega ka mitte nänn (mille Suur Vend kenasti väiksemale loovutas), vaid hoopis lugu sellest, kuidas teise kohaliku klubi mängija väikevend, kah kuus aastat vana ning peatne koolipoiss, kukkus pahast kahe tooli vahele ning sai haiget. Aga meie Suur Vend lohutas teda ja andis vahvli. Kodune Väikevend tahtis seda ainuüksi eilsel õhtul kolm korda kuulda.

Turniiripäevadesse jäi ka Meistrite Liiga finaal. Suur Vend sai loa juua tassi kohvi ning vaadata mäng lõpuni. Seda ta ka tegi, Müncheni Bayerni fännisall ümber kaela. Rõõmuhõisete järgi sain aru, et võitis õige meeskond.

Korvpallimängudest – no alguses läks nii kehvasti, et ma otsustasin seda õudust enam mitte vaatama tulla. Tegelikkuses ei pidanud ma enam vastu ning nägin suurepärast mängu ja võitu. Täna samuti – kaotati endast nõrgematele – kuigi, tuleb tunnistada, et tõelises põnevusmängus, ning võideti endast tugevamaid. Praegune vanus on korvpallis muidugi raske. Ning mitte ainult kõrgete korvide pärast. Osad poisid on juba selleks eaks hakanud kõvasti kasvu viskama, meie omadel praegu selliseid pikki pole. Samas viimane mäng oli äge ja kirglik, lisaks lapsevanematele – teate küll, pidevad hüüatused stiilis võta tempot maha! paremalt ning jookse! jõuad! vasakult ning mida õnneks mängijaid ise ilmselt ei kuule, elasid meie omadele kaasa ka teise kohaliku klubi poisid. No tõenäoliselt mitte ainult seetõttu, et omavahel on esimesest klassist arvates vist küll kahekeohaline arv mänge maha peetud, vaid ka seetõttu, et kui meie omade võit parandas ka nende kohta turniiril. Ka seesama võõras vahvliga lohutatud väikevend elas maruliselt kaasa.

Nii et hooaeg lõppes igati positiivselt. Medalit küll seekord ei tulnud, aga nagu ütles Suur Vend elutargalt: Ma ei tahagi sellelt turniirilt medalit, sest muidu on neid liiga palju ja see ei ole üldse nii ilus!.

Mängud olid läbi.Ootasin spordihoone aatriumis oma poega. Kõik teised poisid olid juba päral, minu oma polnud ikka veel garderoobist tulnud.
Kus Suur Vend on, küsisin teistelt poistel.
Ah, ta räägib ikka veel Siimuga!

Siim? Meie meeskonnas pole ju Siimu?

Siim, nagu selgus, oli seesama võõras väikene vend.

Turniir oli meeleolukas ja lõppes hästi.

Väikvend oli täna koos Vanaemaga puhunud mulle, joonistanud kriitidega hävitaja ning ootab nüüd kärsitult, millal ma hakkan temaga Kirjut koera tegema.

Mitte keegi teine peale minu ja sinu ei tohi siis kööki tulla! Ilmselt ei tule kah, sest Kõrreke loeb oma toas, kuid Suur Vend jäi telekat vaadates magama.

Surnud, sünnitamas või tööl

Need kolm olekut on ilmselt ainsad, mis vabandaksid vanemliku elemendi puudumist mõnelt järjekordselt peolt või ürituselt või esinemiselt või võistlustelt.

Ei, palun ärge saage valesti aru, ma tõesti olen nõus omaenese järeltulijaid heldinud pilguga vaatama täiesti vabatahtlikult, aga kui see toimub õhtust õhtusse ja vahepeal muul ajal ka, siis see pisut nagu väsitab. Minu puhul avaldub väsimus selles, et ma hakkan tööde punkte valesti kokku arvutama. Õnneks kontrollivad lapsed need ise ikka üle ja nii mõnigi sõnas kaastundlikult: õpetaja, te olite vist väga väsinud, kui te töid parandasite!

Jah – esmaspäeval eelkooli lõpupidu. Tegelikult oli Kõrrekese flöödieksam ka, aga siis ma olin parasjagu ühes kolmest vabastavast olekust. Ning Kõrreke sai ka minu kaasaelamiseta hindeks üheksa.

Teisipäeval tutvus Väikevend oma kooli ja klassiga. Ostsime ka oma kooli õpilaspäeviku, kuigi, kahjuks vaid ühe eksemplari – Väikevend palus kahte, et ühte saaks täita kodus niisama ja teine oleks kooli jaoks. Õpetaja oli tuttav juba eelkoolist ning vähemalt üks võrukaelast klassikaaslane ka. Väikevend leiab endasugused eksimatult ja silmapilkselt üles.

Koolist kihutasime lasteaeda. Teel jõudis Väikevend täpselt seitse korda ümber mõelda, kas ta julgeb lasteaeda ööbima jääda või mitte. Lõpuks oli ta kohal ning siis oli muidugi lõbu laialt. Õnneks võisin mina mõne aja pärast koju tulla. Kodust leidsin eest oma kaks vanemat last, kes tavatus üksmeeles aitasid teineteisel veel viimaseid koolitöid teha. (Suur Vend õel inglisekeelset esitlust Keeniast ning õde vennal matemaatikaülesannet lahendada.) Suur Vend oli päeval ka Mammal abis käinud ning toonud kaasa rabarberikooki.

Kolmapäeval oli Suure Venna trennihooaja pidulik ja võistluslik lõpetamine. Suur Vend sai oma klubi hooaja parima kaitsja karika. Kohal olid ka kipsidega trennisemud – kui nii edasi läheb, saab klubi ka oma invameeskonna välja panna.Suur Vend oli rõõmus ning sättis karika hoolikalt teiste hulka klaaskappi.

Neljapäeval oli Väikevenna lasteaia lõpupidu. Lilled ja kallistused ja lõputud fotoaparaatide klõpsud. Kui välja jätta enda isiklik lasteaia lõpuaktus, oli see vist esimene, kus ma kohal olin (ja mitte titega ukse taga). Kodus ootas kook ja uus, sõjaväemustriline koolikott.

Täna algas Suurel Vennal kolm päeva kestev turniir. Ma ehk jätan homme ühe mängu vahele ja lähen ise ka trenni – kuigi täna ütles Suur Vend mulle karmilt peale mängu lõppu – sa hilinesid kümme minutit! (Ma käisin kahe mängu vahepeal kodus magamas.)

Ning et mul järgmisel nädalal igav ei hakkaks, ulatas mu vanem poeg mulle kena kutse etteastetega klassipeole. Ah, esmaspäeva õhtul pole ma tööl ning päris kindlasti ma ei sünnita ning arvatavasti ka ei sure.

Nii et kutsuge mind aga, ma tulen ja plaksutan, palju kulub!

Tigude hotell ja teisi tegevusi

Pühapäeva hommikul kell 6.57 tervitas mind kenasti päevariietes Väikevend. Laps, keda argipäevahommikuti tuleks õigupoolest kraanaga voodist välja tõsta, ärkab nädalavahetusel vägagi varakult. Peale mõningast vestlust, mis meenutas meie argihommikute dialoogi äraspidist varianti, tõusin ma ohates üles.

Läksin alistunult kaneelisaiakesi küpsetama (taina olin eelmisel päeval poest valmis ostnud). Oma teise tassitäie piimakohviga tulin magamistuppa tagasi. Imetlesin just aknast paistvat vaadet – õunapuu, laste emadepäevakalla ning kaardid ja linnulaul – kui tuli tütar Kõrreke flöödiga, et oma homsed eksamilood mulle ette mängida. Vastupandamatult kaunis hetk!

Suur Vend oli mõnevõrra pettunud, et Väikevennal polegi enam eelkooli kodutöid. Ta on tõesti väga innustunud õpetaja. Läksin trenni. Väikevend sai kodus arvutiloa. Mõtlesin kodu poole tagasi sõites, et Suur Vend võiks pisut muru niita. Ainult et pangu vanad tossud jalga! Koju jõudes selgus, et esimene pool mu soovist oli telepaatiliselt kohale jõudnud. Teine paraku mitte. Tore muidugi, kui laps tuleb ise mõttele muru niita. Aga jah. Ehk pole uhiuued lumivalged tossud just kõige mõistlikumad. Kuigi nüüd nad midugi enam lumivalged polnud.

Olin tige. Pahandasin. (Ilmselt täiest ebapedagoogiliselt, sest niidetud muru on ju vähemalt teoreetiliselt tähtsam kui uued tossud.) Pesin ära põrandad. Tegin lõunasöögi – kuna tegu oli pastatoiduga, polnud vaja ka Väikevennaga söömise või mittesöömise osas kaubelda. Et öine uni oli jäänud napiks, lugesin pisut raamatut ning kasutasin ära pühapäeva suurepärast võimalust pealelõunauinkuks. Ei olnud möödunud isegi mitte viitteist minutit, kui saabus Väikevend, et küsida, kas ta võiks muru edasi niita.

No oota natuke!Lase mul ometi puhata!

Kas viis minutit?


Tuleb nentida, et möödunud võis olla rohkem kui viis minutit, kui saabus Väikevend. Peas haav ja enesega rahulolev:

Ma niitsin muru!

Ega midagi. On võrdlemisi kindlaid võimalusi ema voodist kätte saada. Peahaavaga kuueaastane muruniitja on üks nendest. Nagu timuka poeg, kes on leidnud isa tööristad, kui kasutada kena võrdlust mu pooleliolevast raamatust. Väikevend oli võtnud kuurist kondimootoril töötava masina (selle kuurist kättesaamisel oli saadud ka peahaav) ning sellega ka jupikese muru ära niitnud.

Niitsin ise lõpuni. Naadid ning võilled õilmitsesid. Mõni asi ei muutu küll kunagi! Väikevend tegi vanasse lillepotti tigudele hotelli ja toitis neid võilillelehtedega.

Nii armsakesed … kuigi ega nad mulle väga ei meeldi! Aga me P-ga* jumaldame sitasitikaid ja sajajalgseid!

Kõrreke, kena laps, oli asunud ise pesu triikima. Esimest korda elus. Vau!

Tegin nädalalõpulehe retsepti järgi kamavahtu maasikatega. Suur Vend oli läinud staadionile pallipoisiks – ta käib seal mõnikord jäätiseraha teenimas.

Mina vaatasin Väikevennaga Nero Wolfe’i. Emme, väga imelik on kui sa vaatad lihtsalt telekat ja ei teegi midagi muud, kommenteeris Kõrreke.

Osutasin kontrolltööde pakile laual. Ma peaaegu vaatasingi telekat, ainult reklaamiapauside ajal parandasin töid.

Laual oli eile ühe töise protsessi lõpupreemiana saadud raamat maailma muuseumitest. Tegin selle juhuslikust kohast lahti. Ah, mis kena oleks minna mõnel nädalalõpul näiteks Rijksmuseumi.

Kamavaht, olgu öeldud, maitses kõigile.

*P – Väikevenna lasteaiakaaslane, täpsustan igaks juhuks.

Elu justkui külas (ainult kiire on kogu aeg)

Oma tänasel peale-tööd marssruudil ( lasteaed-lasteaiakaaslase-sünnipäev-trenn-laps-sünnipäevalt-ära-kodu-pood-kodu) nägin ma pea igal pool tuttavaid. Isegi kassapidaja sattus õhtul poes keegi proua, kelle laps käib minu omaga samas lasteaias ning kes juttu tegi. Poekärusse tikrisiidrit pannes kontrollisin igaks juhuks, ega kusagilt ei paista jälle mõnda õpilast või lapsevanemat. (Mitte et üksainus siider reede õhtul midagi hirmsat oleks, aga siiski, külaelu asi – noh, teate isegi.)

Selle nädala nii-kiire-on! ja kõik-ununeb! tipphetk oli ilmselt kolmapäeval, kui mina ootasin Kõrrekest kodus, et minna temaga passi uuendama. Selgus, et samal ajal ootas teda ka flöödiõpetaja muusikakoolis (tavaliselt on neil tund küll teisel päeval.) Laps ise, nagu selgus, oli hoopis käsitööklassis ning õmbles põlle. Põll sai küll vähemalt valmis. Kui ta siis lõpuks koju tuli – flöödiõpetaja polnud veel selleks ajaks helistanud – sõitsime küll politseimaja parklasse, kuid nagu selgus, oli neiu oma senise passi siiski korduvatest meeldetuletustest hoolimata koju unustanud. No läksime siis ja täiendasime  lemmikloomapoes kassi krõbuskitagavara. Sain oma targalt tütrelt teada, et kassidel polevaki maitsemeelt (küll aga hea haistmine). Ostsin lapsele jäätist ning mu tütar oli nõus mu rattaga hooldusest koju sõitma.

Suur Vend, kes vaatas ühel õhtul teatris Grease’i ning ülejäänud õhtutel oli valdavalt trennis või staadionil,  kurtis mulle, et ma pole temaga ammu tegelenud. Ajasime siis eile temaga lihtsalt natuke juttu.

Täna lasteiasõbranna sünnipäevale sõites ütles Väikevend, et tegelikult tahaks ta hoopis kodus legodest ehitada. Jah, nii see on – kord nädalas eelkool, kaks korda jalgpall, siis veel pidu – isegi kuueaastase puhul nendid – ah, see tänapäeva kiire elutempo!

Varsti, õige varsti, saab vist aega pisut aeglasemalt võtta. Ainult et enne läheb veel kiiremaks.

Elu, ma saan aru, koosneb füüsikast

Hiljuti, vastates küsimusele viimase ajaloo töö kohta, sõnas mu tütar mulle: Ema, palun ära ütle mitte midagi – aga ma ei teadnud Rooma asutamisaastast. (Ma tõesti hoidsin ennast siis tagasi ning ei öelnud kah.)

Pärast seda on mul endal mitmel puhul tulnud seista oma tütre rollis ning paluda – ärge nüüd öelge midagi, aga…

Nojah. Kui algusest peale hakata, siis tulin reedel töölt hiiglasliku vihikukotiga. Ja kui nüüd olla siinkohal etteruttav, siis – pühapäeva õhtuks olid vihikud endiselt kotis, aga parandatult ja hinnatult.

Üldiselt möödus suurem osa nädalavahetusest sportlikult, kuna Suurel Vennal oli turniir. Ma käin ta mänge vaatamas seni, kuni ta pole mulle öelnud, et ema, imelik on, kui sa tuled. Õnneks veel lubatakse. Pealegi, mängud läksid ju hästi ning saadi teine koht. Poisid olid rõõmsad. Vanematest rääkimata.

Aga. Noh, nagu teada, oli ju pühapäeval emadepäev. Mismoodi veedab sel puhul kolme lapse ema oma hommikut? Juhul, kui ta on õpetaja, parandab ta vihikuid. (Vt üle-eelmist lõiku!)

Mis muidugi ei välista suurt lillepotti kalladega, kaarte, kallistusi ja kingitust. Saate aru, nad kinkisid mulle kaelakee koos pärliga, mis tuli ise pärlikarbist välja võtta.

Ja mina, kes ma sain füüsika lõputunnistusele nelja ainult tänu asjaolule, et olin suutnud õpetajale jätta intelligentse mulje, kuna mind kutsuti tahvli ette vastama seda teemat, milles ma astronoomias olin referaadi teinud – mida ma siis tegin? Ma läksin pärlikarpi avama vannituppa kraanikausi juurde. Loomulikult tuli karp lahti ning pärl kukkus kraanikaussi.

Hommik. Kiire. Sest vanaemaskond ja võistlused ootavad. Ja sul on pärl kraanikausi äravoolutorus. Laste kingitud pärl. Monteerisin torud lahti. Pärl oli koos kogu mu lubatud õnnega juba kanalisatsioonis.

Kõrreke, kes kogu kupatuse laevalt oli ostnud, oli pisarais.

Kamandasin sellegipoolest kõik autole – no mida muud ma teha sain? – võtsime peale mõlemad vanaemad ja sõitisme hommikukohvile ja -koogile. Ka vanaemad said kingituse – Mamma Supilinna surmad ning Vanaema Pirita kägistaja. Mõlemad hindasid kena ja meeleolukat – kuigi ehk pisut matuselist – emadepäevakingitust silmanähtavalt.

Vanaema, Kõrreke ning Väikevend tulid koos minuga ka Suure Venna mängu vaatama. (Mamma läks surnuaeda.) Kõrreke sai oma suureks üllatuseks teada, et korvpallis polegi nii, et viskad kuhu korvi tahad.

Viisin Vanaema, Kõrrekese ning Väikevenna koju. Ise ostsin noorsportlasele veel ühe spordijoogi ning läksin järgmist mängu vaatama. Tegin pärast mängu poistest ja medalitest mõned pildid.

Peale õhtusööki sain osta Suurele Vennale uued korvpallitossud. Vanad saadeti küll ekspertiisi – aga millegagi peab ju noorsand seni kah mängima.

Kodus monteerisin kraanikausi äravoolutoru taas kokku – üks tihend jäi üle – ning isegi Kõrreke sõnas, et hea, et vähemalt torud sai sodist puhtaks.

Vihikukott, trennikott, Väikevenna jalkatossud ning Väikevenna eelkoolikott olid uueks nädalaks valmis.

Lapsed magasid. Tulin ülakorrusele, kastsin lilli – mu kallapott näeb tõeliselt majesteetlik välja (kuigi pisut matuseline) ning mõtlesin, et võib olla oli õigus härral, kes soovitas mul hiljaaegu lugeda füüsikaõpikut. No kindlasti on seal kirjas, et pärl veereb vääramatult kanalisatsioonitorudesse, kui pärlikarp kraanikausi kohal avada.

Nagu saeks ühe käega teist

“Ja see,” nüüd sirutas ta käed ette ja tegi, nagu saeks ühe käega teist, “tähendab, et mul on kiire. Ja mul tavaliselt on kiire.” (Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja)

Ma ikka mõtlen vahel, et kas see võiks olla kuidagi teistmoodi. Näiteks hommikuti, kui ma Väikevenda äratan. Ja magavat last tagant kiirustan ärkama. Mõnikord päris kurjalt. Siis kiirustan teda hommikust sööma, seejärel autosse. Ja kui ta vahepeal WC-sse läheb, kiirustan teda seal ka tagant. (Seda küll ukse tagant.) Seejärel kiiresti auto pealt lasteada, kus järgneb tavaliselt kui sa kähku teed, jõuad mulle lehvitama tulla.

Kui ma Väikevennale õhtul järele lähen, on kiire juba kuhugi mujale. Eelkooli või jalkatrenni või veel kuhugi.

Kevadõhtu – ehk pisut õues jalgrattasõitu või naabripoistega sõjapidamist läheb kiiresti nagunii. Et siis veel süüa ja pesta, ehk mängida ka mõni lauamäng või Suurelt Vennalt väljalunitud (tahvel)arvutipooltund. Ja siis on juba kiire magamaminekuga.

Täna õhtul viisin Väikevenna Mamma juurde. Et las ärkab ühel hommikul niisama, kiirustamata.

Ise käisin õhtuses trennis, uurisin suurematelt lastelt õppimise ja spordipäeva kohta. Hinne üks oli emakeeles seetõttu, et tööleht oli esitamata (täna õhtul sai kotti) ning Kõrreke sai 400 meetri jooksus oma klassis kolmanda koha. (Kui sa lõpus poleks AV endast mööda lasknud, oleksid teine olnud, õiendas Suur Vend.)

Ning ühel hetkel istusingi banaani süües ning varbaid vees leotades ning telefoniga lobisedes. Pole tõesti kellelegi öelda, et kui sa kiiresti ei tee, ei jõua me täna unejuttu lugeda..