Varbad murus

OLYMPUS DIGITAL CAMERASee suvist reaalsust piiritlev hetk, kui saad paljajalu toast aiamurule astuda, on nüüd ära olnud.

Hinded on väljas, ehkki mõned tilulilulised koolipäevad enne tunnistuste kättesaamist/andmist veel ees. Eelmisel nädalal jõudis Väikevend olla korralikult, palavikuga haige, et siis õnnelikul moel just enne klassiekskursiooni terveks saada. Klassiekskursioon viis linnusesse ja kaevandusmuuseumisse ning Väikevend nautis päeva südamest.

Lisaks kolis meile mõneks ajaks sisse merisiga. Väikevend pani talle nimeks Tornaado. Tornaado olevat iseloomult pisut tujukas ning lisaks veel peaaegu tiine.

Kui sa ei saa aru, mida peaaegu tiine tähendab, siis ma kohe selgitan.

Nimelt ei ole isegi üheselt selge, kas ta on nais- või meesmerisiga. Aga kõht on tal korralikult punnis. Nii et kas paks poiss või tiine emane. Kui loomaringi õpetaja nentis, et ta pole ju isasega kokkugi saanud, tunnistanud Väikevend, et tema koos teise noorloomasõbra X-ga olevat Tornaado – kes tol hetkel polnud veel kellegi Tornaado – Pruunlaigu puuri pannud küll. (Pruunlaik on see sama kõbus meespensionär, kes meil sügisvaheajal kostil oli.)

Aga – nagu ütles loomaringi õpetaja T, Väikevenna suur autoriteet, olevad meriseapõrsad väga nunnud ja tegusad. Polevat paljad ega midagi. Nii et ootame huviga, kas Tornaado osutub lihtsalt maiaks paksuks poisiks, nagu Kõrreke väitis ta välja nägevat või õnnistatud olekus prouaks,nagu loodab Väikevend, selgub ilmselt peatselt.

Igal juhul kuluks üks trobikond igasse muruga majapidamisse ära küll. Sest õuemurul selgus liigi äärmine tõhusus – ühest otsast võilill sisse – väike pingutus – ja teisest otsast värske meriseväetis välja. Kui nad töötaksid terve brigaadiga, pääseks ilmselt ülejäänud majakondsed tüütust muruniitmisest.

Kui siin juba läks jutt vahepeal Kõrrekesele, siis tema viibib meil parasjagu klassiekskursioonil. Ööbimisega klassiekskursioonil. Viisin ta hommikul bussile ning soovitasin täiega nautida, kuid joomingutel mitte osaleda. Nad ju ikka kuulavad, mida ema neile ütleb, eks?

Maikellukesed ja rabarberikook

Kevad on ikka päriselt käes!

Elutempo on läinud enneolematult kiireks – ainuüksi reedel jõudis näiteks Väikevend käia koolis, lemmikloomaringis, kodulinna korvpallimeeskonna võidukat finišit tunnistamas ning siis veel loodusmajja ööbimas. Koju jõudis ta alles laupäeva hommikuks ning edastas suurepärase uudise: uut mustavärvi merisiga võib suvevaheajaks koju laenutada. Tegu on noore ja krapsaka isendiga, kes kõigele lisaks olevat ka peaaegu tiine.

Tõesti toredad uudised!

Kõrreke käis laupäeval Mamma juures klaveritunnis ja naases raberberitega. See oli suurepärane, kuna ma olin just leidnud nädalalõpulehest rabarberi-martsipanikoogi retsepti.

Suur Vend jälgis hoolega Eurovisiooni lauluvõistlust. Ka Väikevend oli huviline, kuni väsimus tast võitu sai. Kõrreke seevastu teatas, et tema on lauluvõistluse vaatamise jaoks liiga bad ass.

Mida see tähendab, tundis Väikevend elavat huvi.

Selgitasin, et õde on lihtsalt lauluvõistluse vaatamiseks liiga paha tagumik.

Lisaks niitis Suur Vend kõigest nelja-viie meeldetuletamise peale ära. Ta olevat selleks puhuks endale isegi spetsiaalse pleilisti koostanud.

Mina ei teinud nädalavahetusel eriti midagi. Süüa tegin. Käisin rattaga poes ja trennis. Tee pealt ostsin kaubamaja eest tädilt piibelehti. Pühapäeva õhtul käisime Väikevennaga basseinis.

Pildi puhul vabandan ette ja taha, kuna tegin selle telefoniga. Ja mu laste arvates peaks mul juba ammugi oma telefoni pärast piinlik olema.

foto0706

Enda volditud vares

Ükskord umbes sada aastat tagasi, kui ma olin veel abielus, leidsin ma riiulist fantastilise raamatu Paberist voltimine ja mõningase lehitsemise järel otsustasin voltida varese. Sain ehk mõned esimesed operatsioonid sooritatud, kui tuli härra. Muidugi on ta minust ruumilist kujutlusvõimet nõudvates küsimustes taibukam, ja käeliselt osavam nagunii (viimane pole muidugi mingi ime, ma arvan, et minust on osavamad 99 inimest sajast.) Ja siis, saage aru, ta võttis mu pooliku varese ja voltis selle üks-kaks-kolm lõpuni. Täiuslikult. Aga mina olen täiuslikust tulemusest hoolimata siiani nördinud. Mis mõttes lihtsalt tuleb ja voldib mu varese?

See vares on mulle viimastel päevadel korduvalt meenunud. Nimelt on kooliaasta lõpp käega katsuda ning on juhtunud, et ma olen näinud oma keskmist last koos õpikuga. Kogu eelneva kooliaasta jooksul on esinenud ainult variant mul on kõik õpitud või meil ei olnud midagi õppida.

Loodusõpetuse ristsõna juures ma ei saanud pidama ja ütlesin talle mõned asjad ikka ette. Aga tema pilk tuletas mulle selgelt meelde mu nördimust varese juhtumi puhul. Ja nii ta siis pusis. Võib olla jäi mõni sõna puudu ka, päris kindlast ununes looduse õpik raamatukogutuppa.

Ja siis ajalugu, järeltöö – oli töö ajal puudunud, vist isaga reisil. Teema –Eesti keskaeg. Kordamisküsimused – ja neist esimene – missugused olid Lähis-Idas toimunud ristisõdade tulemused. Ma võin oma laste õpetajast nii mõndagi arvata, aga otseselt lolliks ma teda ei pea. Äkki oli ikkagi Läänemere-äärsete ristisõdade tulemused? Ei, mitte mingil juhul! No leidsime kõigile kümnekonnale kordamisküsimusele vastused.

Täna käis siis peale tunde seda tööd tegemas. Oli olnud vaid üks küsimus – Eesti muistne vabadusvõitlus. Ja ma kirjutasin siis, et kestis 1208-1227 ja viimasena langes Saaremaa.

Aga Ümera lahing? Tartu langemine? Henriku Liivimaa Kroonika? Põhjused ja tagajärjed?

Ma ei olnud päris kindel ja ma igaks juhuks ei kirjutanud.

Ohkasin.

On nagu on. Vähemalt enda volditud vares.

Maikuu teine pühapäev

Kuidas veedab noorsportlase ema emadepäeva? Ikka nii, nagu lugematul hulga oma elu (parimaid) pühapäevi: spordisaalis.

Seekord asusid spordisaalid koguni Turus.

(Telefonikõne Mammale: Ma olen praegu Turus. Mamma, elavnedes: Kas hoones sees või avaturul?)

Kui lapsed startisid juba reedel kell 5 hommikul, siis mina läksin nagu proua: olin nädala viimase argipäeva tööl, siis istusin lennukile.

Ja pühapäeva õhtul jõudsin kenasti samal moel koju ka. Suure Venna spordikotitäie läbihigistatud dresse-sokke olin juba jõudnud enne järgmise lapse laekumist puhtakski pesta – vanem poeg oli olnud kolm päeva võistlustel Rakveres.

Tagasiteel Muurla disainipood-kohvikus tehtud paus oli teinud mind tundeliseks. Ja-jah, teised inimesed tähistasid emadepäeva piduliku lõunaga elava muusika saatel. Mina maksin oma kaneelisaia ise kinni. Ümberringi istusid Soome pered. Disainipood oli täis ilusaid asju. Ma ei ostnud midagi. Kõik see muutis mu härdameelseks. Kaneelisai oli muide üks parimaid, mida ma elus olen söönud.

Aga võistlused läksid hästi. Veerand kaks öösel naases unest tuikuv Väikevend, hõbemedal kenasti kaelas.

Kooli ta täna ei läinud, kuna ta hommikul lihtsalt ei ärganud üles.

Pealelõunal, kui Väikevend homseks oma koolikotti pakkis, sain oma emadepäevakingigi kätte. See oli soovide purk. Väikevend ei lubanud mul rohkem kui ühte korraga lahti harutada. Sellel ühel, mis ma täna avada tohtisin, seisis igatahes ma tahan, et sa tuleksid minuga Lätti. Kindlasti peetakse ka Lätis korvpallivõstlusi.

Väikevend kaitseb. Kahe soomlase vahel, nagu selgelt näha.

Väikevend kaitseb. Kahe soomlase vahel, nagu selgelt näha.

Siit on sama selgelt näha, et külastasin ka Turu ajaloo ja kaasaegse kunsti muuseumi. Väga õpetlik!

Siit on sama selgelt näha, et külastasin ka Turu ajaloo ja kaasaegse kunsti muuseumi. Väga õpetlik!

Head kohvi Soomest ei saa. Aga muuseumipoest ostsin see-eest Kõrrekesele kenad kärbseseenemustriga muffinivormid.

Head kohvi Soomest ei saa. Aga muuseumipoest ostsin see-eest Kõrrekesele kenad kärbseseenemustriga muffinivormid.

Sellist Soomet nägin ka.

Sellist Soomet nägin ka.

Sportlaselu karm argipäev: koolivõimla, matid, higi- ja kartulikrõpsulõhn, lapsed, kellel tuleb koduigatsus ja lapsed, kes ei tunne pärast oma asju ära. Kummardus treeneritele!

Sportlaselu karm argipäev: koolivõimla, matid, higi- ja kartulikrõpsulõhn, lapsed, kellel tuleb koduigatsus ja lapsed, kes ei tunne pärast oma asju ära. Kummardus treeneritele!

Raske elu. (Smells laik…)

Süüa tahaks kogu aeg, ainult, et ema kutsub sööma alati valel ajal – ega siis sellise pisiasja pärast ometi arvutimängu pooleli jäeta, ning teiseks – üldiselt pole midagi süüa. Kodus peab olema saia, nutellat ja vorsti, mis siiski kõige hullemast päästavad. Veel on huvitaval kombel hakanud taas peale titeiga piima kuluma – pooleteiseliitrine pakk sai viimati umbes päevaga tühjaks.

Pikk nädalavahetus oli muidugi hea ses suhtes, et kui sõbrad helistasid, sai juba kaheksast hommikul staadionile minna. Ema küsis muidugi jumala napakalt, et äkki on staadionil veel valvurid koertega. Ta nagu tõesti valmistab piinlikkust kogu aeg. Samas, mõnikord on lihtsam teha nii, nagu ta ütleb. Et kui enne staadionileminekut kästakse puder ära süüa, siis mis sa ikka vaidled. Ja mõnikord tundub näidisteismelisele, et asi polegi lootusetu – siis, kui ema pöördub tema kui universumi direktori poole – ehk saab ta ikka millestki vahel harva aru ka?

Üldiselt on sama kehvad lood terve perega. Näiteks oli neil planeeritud mingi kummaline restoranis-istumine keset päeva, kuna Väikevend on emadepäeval Soomes võistlemas. No tõesti, ja sõbrad samal ajal staadionil ootavad, eks ole. Ja kui siis tekkis mingi variant, et minnakse G poole ööseks kambaga, siis saate aru, ema – ja isa ka! – küsisid, et mida te seal teete. Ilmselt on G-l kah vanemad sama imelikud, sest lõpuks jäi see asi ära.

Õde on ilmselt ainus normaalne inimene kogu peres. Vähemalt ei valmista piinlikkust kogu aeg.

Ja õnneks läks veel sellega ka, et mitte keegi tuttavatest ei näinud, kui pidi istuma terve familiaga – ema, isa, kaks vanaema, õde ja vend La Dolce Vitas ja pizzat sööma. No pizza oli muidugi norm, ja kui kogu aeg telefoni näppida, siis keegi ei küsi ka midagi eriti.

Nagu kodus, tõmbad ukse kinni ja siis nad ei tule eriti segama.