Benji-hüpe ikka veel tegemata. Kõik muu tehtud!

Ilmselt oleks lihtsam teha loetelu sellest, mida ma mööduval nädalal ei teinud. Sest kui mõtlema hakata, pole ma tõesti näiteks võtnud koera ega sooritanud benji-hüpet.

See-eest käisin kolmapäeval kanuumatkal. Üksteist kilomeetrit ühes paadis kuuenda klassi härrasmeestega. Väga lõbus ja õpetlik. Lisaboonuseks mitu kohatud lindu, näiteks part ja rähn, kelle ma ära tundsin, ja üks, kes sarnanes kõige rohkem kunagi filmis nähtud tuttpütile (aga ma pole selles kindel) ning soe supp.

Ning otsekui illustratsiooniks arusaamale, et õpetajate elu ongi meelakkumine, käisin järgmisel päeval gümnaasiumiklassiga Vargamäel. Programmis oli lugupeetud kirjaniku sünnikoduga tutvumine ja teater. Pean kohe tunnistama, et Vanade ja noorte kohta mul mingit eelinfot polnud, lastega läksin kaasa lihtsalt sellepärast, et kolleeg palus.

Teatrielamus oli seega täiesti ootamatu ja väga, väga võimas. Juba lugu ise, mille kohta tõsimeelsed tammsaarelased pahaselt mühatasid, oli minu jaoks terviklik ja puudutav. Ja näitlejad, minu jaoks suuresti pea sama tundmatud kui eelmisel päeval nähtud linnud Ahja jõel, olid suurepärased, eranditult kõik.

Vanad ja noored, karismaatiline koduväi ja võimukad vanemad oma ainsa tütrega. See vaene naine oma vanemate ja mehe vahel, olukorras, kus õigupoolest polegi valikuid. Ja kas kedagi tegelikult aitas see vanaisa surmaeelne selgus ja tarkus. Ehk lapselast ikka aitas? Oh, kui vähegi võimalik, mine ja vaata ise.

Kogu selle emotsiooni ajel pole ehk imestada, et lahkusin Vargamäelt koos kassiga. Väike orvuke sulatas mu juba niigi sulanud südame küll täiega.

Niisiis, Mammal on nüüd kass Saba. Viiesajast grammist kassist piisab, et tal on kuidagi täitsa uus särts ja olemine.

P1050940

Advertisements

Veel rohkem maikuu lõpupoole

Koos päikesega kadumisega on maad võtnud nõutus. Esmalt muidugi seepärast, et töölt koju jõudes polnud kotis enam ainsatki parandamist nõudvat tööd – viimastel nädalatel olen teinud omad kriksadullid peale, lugenud punktid kokku ja pannud hinde enam vähem kõigele, mis ei liiguta.

Teiseks tegi mind nõutuks asjaolu, kust kõik see raha võtta. Andsin lastele klassiekskursioonide raha ja maksin Kõrrekese rattahoolduse eest (koos mitme vidina ja jubina vahetusega, loomulikult) ja tõsiselt kahtlesin, kas ma julgen oma kontojääki üldse vaadata. Lisaks loobus boiler veesoojendamisest. Boileripuhastaja tuleb laupäeval.

Väikevend käis oma ekskursioonil küll juba ära. Külastati Paidet. Seal on Ajakeskuse-nimeline koht. Kõige toredam seal olnud mõõgavõitlus. Seda, et Väikevend oli agaramaid mõõgavõitlejaid, ei pea ilmselt mainima. Väikevend sai kulurahaks kaasa viis eurot. Sellest kolme kaheksakümne eest ostis ta minule kingiks juukseklambri. (Ja endale pudeli limonaadi.) Lisaks kaotas Väikevend otse kunagise ordulinnuse aladele oma nokamütsi.

Nagu näha, on meil kõigil suured kulutused.

Juukseklamber on muide väga ilus ja sobib ideaalselt kokku mu täpilise kleidiga. Kui laps selle mulle autos üle andsid, tulid minul küll liigutuspisarad silma.

Maikuu lõpupoole

foto0367Need on need õhtud, mille pärast ma elan kõik need ülejäänud üle. Õhtul välja minnes tunned, kuidas sametiseks muutunud õhk su käsivarsi ja sääri silitab. Kui võtad veel ratta ja teed väikese tiiru, siis näed, kuidas kõigis aedades õitsevad sirelid. Pühapäevaõhtuses õndsuses jalutavad kaelakuti armastajad ja sõidavad tõukeratastel mudilased, Väikevend nende seas. Linnud, keda minu silm vist küll iial nägema ei õpi, säutsuvad. (Öösiti nad muide karjuvad, nii et võib unestki ärgata.) Koerad, keda tuppa kuuma eest varju pole lastud, pikutavad roidunult treppidel varikatuste all ega viitsi isegi ainsatki haugatust kuuldavale tuua.

Nii laste kui enda kooliasjades on enam või vähem selgus käes, aga sellest ei viitsigi nagu hetkel mõelda. Ehkki see kiire ja tegus aeg on omal moel rõõmus. Mõne tunni saab õues teha, ja häid hindeid on ka meeldivalt palju. Samuti igasugu au- ja tänukirju ja -üritusi. Omaenese laste suhtes olen ma hästi rahulik. Kiituskirja tütrekesel sel aastal ei tule – no ja mis siis. Mul on tubli tüdruk, ma tean seda ilma kirjatagi. Suur Vend sai nii matemaatika kui emakeele tasemetöödes neljad, selle üle oli mul hea meel. Ja viimatistel võistlustel vigastatud ranne vabanes kah nädala sees kipsist…

Väikevennal oli nädalavahetusel turniir. Märksõnad: kuumus (tipphetk oli eile autos pluss kolmkümmendüheksa), adrenaliin ja hõbemedal. Väikevenna hooleks olid suurem osa audi sisseviskeid ja ka tõhus kaitsemäng. Ses osas ületab ta vist isegi Suurt Venda, ma pole kindel, et tema seitsmeaastasena viie veaga väljakult lahkuma pidi.

Kevadine aeg läheb – või ainult näib see nii? – mingi erilise, kiirendatud rütmiga. Võilillepõld raudtee kõrval, mis veel nädala sees kolletas mis hirmus, on nüüd täis paljutõotavadi ebemeid. Õunapuud on samuti täiega ära õitsenud. Pauhh! Ja õunapuud. Pauhh! Võililled.

Aga sirelite aeg on praegu käes ja kibuvitsaõied on mõnusalt nupsus.

Põhjalikud ettevalmistused

P1050920

Nädalavahetuseks võib valmistuda mitut moodi. Mõni otsib peoriided välja, teine varub alkoholi. Mina koristasin neljapäeval maja. Korralikult tegin, koos põrandapesuga. Täna niitsin muru. Pesupesu ja triikimine käib jooksvalt kogu aeg. Sest homseks ja ülehomseks on hiiglaslik kotitäis parandamata töid.

Muru niitmise kohta väitis Suur Vend, et temal on käsi kipsis ja kips saab mustaks roheliseks. Ma tegelikult ei viitsi oma lastega vaielda. Saavad suureks, eks siis jagavad oma lastega maid. Noh, nõudepesumasina nad ikka tühjendasid.

Kõrreke on meil niigi hõivatud. Kuna ta lõpetab homme pool muusikakooli ära (st solfedžo ja muusikaajaloo), siis tuleb tal nädalavahtusel pidu. Ja esmaspäeval kontsert. Kui ma kellaaega uurisin ning ütlesin, et mulle see täitsa sobib, ütles mu tütar, et kellegi teise ema enam ei käivat. No ma ei tea. Ma võin ju teha näo, et ma teda ei tunne ja olen seal juhuslikult või umbes nii. Lisaks peab ta saama esmaspäevaks valmis inglise keele projekti, mis seisneb toidu valmistamises koos inglisekeelsete selgitustega ning selle ülesfilmimises. Ta on paaris klassivennaga ning rollid olevat jagatud – tüdruk teeb muffineid ja poiss filmib. (Kust need stereotüübikd küll tulevad, ah?) Lisaks kurtis ta veel nohu. Ma ei osanud selle peale muud, kui pakkuda talle tatraputru, aga selle oli laps ka juba ise üles leidnud.

Soojal reedesel pealelõunal muru niites ja pärast pesu õue kuivama viies võisin imetleda õunapuuõisi. Kui ma pea kaks nädalat tagasi reisile läksin, oli mu ainus hirm õigupoolest see, et äkki see juhtub siis ära, kui mind pole. Mida aasta edasi, seda enam tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad. Ilmselt võib blogisilti ealised iseärasused minu puhul lugeda juba vanainimese veidrusteks. (No aga on ju ilus?!)

Ah, ja nädalavahetus ka veel puha ees. Mis siis, et koos tööde parandamisega.

Kanaemakimbatus

Väikevend sõitis täna peale kunstiringi – minul oli veel koosolek tulekul – ise koolist koju. Üksi. Läbi linna. Kahe bussiga.

Minu pesamuna, kes veel sügisel ei tahtnud üksi ülemisele korrusele minna, kui teised alumisel olid.

Muidugi olen ma rõõmus. Aga midagi teeb seejuures kummalisel moel ka pisut kurvaks. Sa muudkui ootad, et nad saaksid suureks ja iseseisvaks ja kui see ühel hetkel juhtubki, oled sellest justkui häiritud. Imelik, tõesti äärmiselt imelik, kas pole.

Emamatemaatika

Silvi ja Inga Vikerkaare tn maja ees

Mamma on olnud minu Mamma nelikümmend aastat, kolm kuud ja kolmteist päeva. Mina olen olnud oma tütre emaks neliteist aastat, neli kuud ja kakskümmend päeva, oma suurema poja emaks kaksteist aastat, seitse kuud ja kakskümmend neli päeva, pesamunale seitse aastat, kuus kuud ja kakskümmend üks päeva. Nendest kuus aastat olen ma tatiseid ninu pühkinud ja kasinud, pahandanud ja kukleid küpsetanud – nagu kirjeldab emaksolemist Soolavarese Malin – rohkem või vähem üksi. Oled sa mõelnud – ma tegelikult küll loodan, et selleks pole erilist põhjust olnud – et üks aasta üksinda kolme lapsega on matemaatika mõttes sama, mis kahekesi ühe lapsega kuus aastat. Seega kolm korda kuus aastat maha ning kolmkümmend kuus aastat juurde.

Arvutamine võiks tuua rohekesti halle juukseid, kui kõige üle ei valitseks raudne teadmine: daamid ei vanane. Ning see, et La Dolce Vita nime kandev söögikoht on kujunenud meie traditsiooniliseks emadepäevalõuna-kohaks, pole ilmselt juhus. Mulle nimelt väga meeldib ema olla, tõesti meeldib.

Numbrid, need polegi muud kui numbrid. Sest oskad sa näiteks öelda, et kui lõunalauas istusid kolm ema, neli last ja kolm lapselast, siis mitu inimest seal oli? (Igal juhul oli neil kõigil koos tore!)

Ettevaatust, reisikiri! VII

Üks lühike kevadine käik, õigupoolest ei muud, kui üks pisut pikemaks venitatud pühadejärgne nädalavahetus. Ja nii palju intensiivseid värve, piisavalt päikest, et vähemalt nina punaseks (ja läikivaks) päevituks ning lõhnu – peamiselt küll suitsu- sest nad tossavad seal ju nagu korstnad. Seal, see tähendab Istanbulis.

Nagu mind ju hoiatati - möödunud aastal olevat pool Hagia Sophiat olnud remonditellingutes, ja ega türklased just väga kiiresti ehita. Aga siiski. Kõige olulisem põhjus, et Konstantinoopolis ära käia, kuniks veel maailm otsa pole saanud. Või elu.

Nagu mind ja hoiatati – möödunud aastal olevat pool Hagia Sophiat olnud ehitustellingutes, ja ega türklased just väga kiiresti ehita. Aga siiski. Kõige olulisem põhjus, et Konstantinoopolis ära käia, kuniks veel maailm otsa pole saanud. Või elu.

Fizerly ütleb, et türklased ei mõtle eilsele ega homsele – et nad on kõik fatalistid – ta käis korra vaatamas seda suurt Justinianuse ehitatud kirikut – Aya Sofia (kreeka keeles, eks) – muhameedlaseks maskeeritult (Fizerly, tähendab, mitte Justinianus, huh!) ja ütleb, et see on lihtsalt õudne, seal pole muud kui ainult lõunale kutsumise kellad ripuvad nurkades, see siis näitab, mida Ali osman on siin viimase neljasaja aasta jooksul teinud. Fizerly on lahe sell ja sa võiksid ta õega tutvuda, sest ta ütleb, et meist saavad lähedased sõbrad, ja ma usun teda. (Jason Goodwin Janitšaride puu. Istanbuli detektiiv Yasim tegutseb. )

Kuigi, nagu ütles üks mu õpilane - ja nad on mul targad! - et Sinine mošee on tegelikult ilusam.  Nii oligi. Noore sultani ja noore arhitekti puhas poeesia.

Kuigi, nagu ütles üks mu õpilane – ja nad on mul targad! – et Sinine mošee on tegelikult ilusam. Nii oligi. Noore sultani ja noore arhitekti puhas poeesia.

Nagu parimates majades kombeks, valvas ka Sinist mošeed mustavalgekirju kass.

Nagu parimates majades kombeks, valvas ka Sinist mošeed mustavalgekirju kass.

On ju ilus, ah?

On ju ilus, ah?

Päikeseloojangud käivad seal kähku. Pauhh! ja ongi pime.

Päikeseloojangud käivad seal kähku. Pauhh! ja ongi pime.

See Hammam, kus mina käisin, oli asutatud kähku peale Bütsantsi vallutamist, 1454. Aga renoveeritud tutvustava brošüüri väitel täitsa hiljuti, alles 1844.  Selleks, et minna türgi sauna, polegi vist vaja muud, kui sõida Türki ja mine sauna!

See Hammam, kus mina käisin, oli asutatud kähku peale Bütsantsi vallutamist, 1454. Aga renoveeritud tutvustava brošüüri väitel täitsa hiljuti, alles 1844. Selleks, et minna türgi sauna, polegi vist vaja muud, kui sõida Türki ja mine sauna!

Ta ronis rammetult platvormile, sauna niinimetatud kõhule, laotas oma rätiku maha ja heitis sellele kõhuli, pea vasakule pööratud ja silmad kinni.Hiiglasuur massöör, kiilas nagu muna ja kõik kehavoldid karvutud ja läikimas, astus ligi ja alustas tööd Yasimi jalgadest, rakendas suurt jõudu ja osavust, silus ja pingutas Yasimi ihu rütmiliselt, kuni Yasimile tundus, et kogu ta keha rappub üles ja alla. Üles ja alla. Peast kuni varvasteni kõrvetaval marmorplaadil. (Jason Goodwin Janitšaride puu. Istanbuli detektiiv Yasim tegutseb. )

Bosporusel, täpselt Euroopa ja Aasia vahel. Taga paistab Sultaniema mošee.

Bosporusel, täpselt Euroopa ja Aasia vahel. Taga paistab Sultaniema mošee.

Mõne koha võiks võtta Istanbulist ja vahetada ära kodu-juure Maksima poe tagusega nii, et keegi vist vahet ei märkaks. Ilmselt ka mitte pildile jäänud isikud.

Mõne koha võiks võtta Istanbulist ja vahetada ära kodu-juure Maksima poe tagusega nii, et keegi vist vahet ei märkaks. Ilmselt ka mitte pildile jäänud isikud.

Seal nad olevatki pikutanud, lasknud teenijannadel ja eunuhhidel omale halvaad ja uudiseid ette kanda.  (Peale tööd, praktikante, järelvastamisi ja logistilist võimlust ei tundugi see mõnel päeval üldse ebameeldiv kujutluspilt...)

Seal nad olevatki pikutanud, lasknud teenijannadel ja eunuhhidel omale halvaad ja uudiseid ette kanda. (Peale tööd, praktikante, järelvastamisi ja logistilist võimlust ei tundugi see mõnel päeval üldse ebameeldiv kujutluspilt…)

Pealegi näevad haaremiseinad tõesti kenad välja!

Pealegi näevad haaremiseinad tõesti kenad välja!

Noh, tegelikult pole muidugi mu enda elul siin ja praegu midagi häda. (Vähemalt ei eelda keegi niquaabi!)

Noh, tegelikult pole muidugi mu enda elul siin ja praegu midagi häda. Ja niquaabiga oleks ju võimatu jalgrattaga sõita või siis tunda, kuidas kevadine tuul juustes puhub.

Kui palju inimesi rühkis iga päev selles labürindis, täitis oma elutunde nende seinte vahel, tatsates mööda sissekulunud radasid, mis viisid ühe tegevuse juurest järgmise juurde: magama, sööma, pesema, teenistusse? Kindlasti sadu, ehk isegi tuhandeid, segunemas tuhandete eelkäijate vaimudega: naised, kes olid valetanud ja surnud, eunuhhid, kes nende ümber askeldasid, kuulujutud, mis tõusid naiste saunast nagu aur, armukadedad ja armastavad ja meeleheitel pilgud, mida ta oli ka ise näinud. Ta pilk jäi pidama siseõuele. Selle küljepikkus võis olla umbes viisteist meetrit, ent see oli kogu haaremi kõige suurem avatud pind, ainus koht, kus naised said pöörata näo taeva poole, tunda põskedel vihmapiisku, näha taevas liikuvaid pilvi. (Jason Goodwin Janitšaride puu. Istanbuli detektiiv Yasim tegutseb. )

Vürtsiturul lõhnas hästi. Ma arvan, et seda on juba pildi pealtki tunda.

Vürtsiturul lõhnas hästi. Ma arvan, et seda on juba pildi pealtki tunda.

Sellist kraami saab Suurelt Basaarilt.

Sellist kraami saab Suurelt Basaarilt.

No ja keraamika... Ma oleks seda ostnud hea meelega ja palju, aga õnneks olin ma ju lennukiga, nii et ma ei pidanud eriti mõtlema, et mul selleks väga raha ka polnud...

No ja keraamika… Ma oleks seda ostnud hea meelega ja palju, aga õnneks olin ma ju lennukiga, nii et ma ei pidanud eriti mõtlema, et mul selleks väga raha ka polnud…

Kuigi näiteks kõigest viieteist liiri eest oleks ju võinud Gucci kella osta!

Kuigi näiteks kõigest viieteist liiri eest oleks ju võinud Gucci kella osta!

Elu Istanbulis võib olla omajagu tüütu! Muudkui saali Euroopa ja Aasia vahet.  Ilmaolud on keerulised, kõikjal luusivad kassid ja turistid.  Aga ega vist paremat kohta kah ei tea... vähemalt, kui oled kord juba kajakas!

Elu Istanbulis võib olla omajagu tüütu! Muudkui saali Euroopa ja Aasia vahet. Ilmaolud on keerulised, kõikjal luusivad kassid ja turistid. Aga ega vist paremat kohta kah ei tea… vähemalt, kui oled kord juba kajakas!

Muuseas, Janitšaride puu lugemise alustamiseks on parim hetk lennukis, teel Istanbuli ning eriliselt mõnus on see lõpetada uuesti lennukis, tagasiteel. Vahepealsed paar päeva olin olnud absoluutselt teistsuguses maailmas, kui kõik senised päevad.

Maailmas on vaimustavaid paiku, kus õitses juba sirel, isegi kehvapoolse hotelli hommikusöögilauas olid värsked maasikad, tänaval müüakse röstitud kastaneid, millel on tuhas küpsetatud kartulite ja pähkli segamaitse, mustad mehed ütlevad sulle tänaval ilusaid sõnu, ning viis korda päevas kutsutakse inimesi palvusele nõnda, et see ikka igale poole korralikult kuulda oleks.

Kodus polnud õunapuud vahepeal veel õitsemist alustanud. Elu oli vahepeal (üllatus küll!) tominud härra isaliku hoole all tõrgeteta. Ainult mu klassis oli aeg seisma jäänud ning seinakalender parandamist ootavate tööde paki kõrval näitas veel endiselt aprilli. (Yasimi-sarja järgmise raamatu saan läbi lugeda ilmselt suvevaheajal.)