Kasvatustöö raske koorem

Ärkasin täna hommikul enne kaheksat, sest juba pikemat aega oli käinud mingi kummaline sebimine: kassid näugusid, vannituba oli kausutuses, lapsed vestlesid omavahel. Tulin voodist välja ning kaardistasin olukorra. Väikevend vaatas allkorrusel telekat, Suur Vend askeldas kassidega ning Kõrreke oli läinud hommikusele jooksutiirule. Poisid on mul vist pigem lõokesed küll, eriti Väikevend, aga tütar armastab minu senise kogemuse järgi küll pigem hommikusest unest viimast võtta.

Aga mis seal ikka. Tänavukevadine koolivaheaeg ongi kuidagi väga intensiivselt alanud. Eile hommikul sõidutasin oma keskmise lapse gümnaasiumikatsetele. Andsin talle kaasa veepudeli ja šokolaadi. Ta arvas, et viimast polevat vaja, kuid mina kinnitasin, et šokolaad on ju puhas maagia. Ta oli väga närvis. Kolme tunni pärast jätsin kanasupi pliidile podisema ning läksin talle vastu. Testid olid olnud päris rasked. Šokolaad oli ka marjaks ära kulunud, kuna kõht oli tühjaks läinud.

Koju jõudes teatas ta otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

Aga pealelõunal käisime vaatamas Minu elu tsukiinina, mis oli üks väga, väga hea asi. Nii Kõrreke kui Väikevend olid lummatud, minust rääkimata. (Suur Vend jäi koju arvutimängu mängima.)  Kuid õhtul, kujutage pilti, lubas Suur Vend endale osta teatripileti. Ehk saabki gümnaasiumiküpseks?

Täna hommikul oli Kõrreke jooksmas terve tunni. Naastes oli ta reibas ja näljane.

Suure Venna tänane mure on trepil mängivad kassid: äkki nad kukuvad trepist alla? Närviline keelamine ei andnud tulemusi, ta tõi kassid ükshaaval süles ära ja manitses: minge mängige kuskil mujal!

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks

Kuid teod ei istu oma munadel, seletas ta. Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks, ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta.

Ääretult karm ja tänamatu on niiviisi rääkida, ütles Larry. Viimati tekitad Gerrys sellega kogu eluks mingid kompleksid.  (Durrell Linnud, loomad ja sugulased.)

Suvepuhkuse lõpp, nagu alati, saabub ootamatult. Kuigi sellega võiks juba harjuda. Et kõigepealt saabub Suure Venna sünnipäev ja siis tööleminek ja taasiseseisvumispäev (viimaste järjekord võib varieeruda).

Siis jõudis koju oma viimasest puhkpillilaagrist ka Kõrreke. Väikevennal algas korvpalli linnalaager. Jõudsime veel käia kinos, vaatamas Lemmikloomade salajast elu (oli ühekorraga nunnu ja üle võlli naljakas) ja teatris Pettsonit ja Findust (mis osutus jälle mõningaseks pettumuseks).

No vot, ja siis läksin pooleteiseks päevaks koolitusele ja jätsin oma munad niiskesse mulda lapsed täitsa omapäi koju. Sest vanaema käib tööl ja vanem õde suudab Väikevenda ilmselt rohkem ohjata ja suunata kui Mamma. Eks ma vahepeal helistasin ikka ka.

Väikevend teataski mulle telefonitsi: Emme, tead, sa ei pea muretsema, ma saingi selle väikese taksikoera!

Õnneks selgus, et tegu oli mäki lasteeinega, kus olid mänguasjad hiljuti kinos nähtud lemmiklooma-filmist.

Kui ma koju tulin, oli Kõrreke otsustanud küpsetada šokolaaditükkidega küpsiseid. Suurt Venda ei olnud. Suurt Venda polnud ka siis, kui küpsised ammu valmis olid.

Eile ta käis peol. Äkki läks täna ka?

Peol?! Suur Vend?!

Jah, kusagil Ülenurmes. Aga ta tuli täitsa normaalsel ajal koju ja nii.

Lõpuks selgus, et suurem poeg oli sel õhtul staadionil ja päris õhtul oli mingis mängus pallipoisiks. Oli saatnud õele ka sõnumi, mille viimane oli küpsetamistuhinas unustanud.

Aga küpsised tulid imelised.

Õhtul lugesin Väikevennale ette peatüki Durrelli raamatust. Lindude, loomade ja sugulaste peatükid on pikad ning kui meile tuleb ette mõni loom, siis me guugeldame ja vaatame pilti ka. Suur Vend tuli vahepeal samuti koju, oli päevaga rahul ning asus õe tehtud küpsiseid nosides telekast jalgpalli vaatama.

Elu on taas koduses ja turvalises rööpas.

IMG_0739

Kuidas saab selliseid küpsiseid? – Saa laps. Oota kuusteist aastat ja pisut peale, mine natukeseks kodust ära ning kui sa tagasi tuled, on ta küpsised valmis teinud.

Põhjast, lõunast ja pudrust

Kuna ma möödunud nädalal nagunii pealinna tütrekesele ja härrale lennujaama vastu pidin minema, küsisin, kas Väikevend ei tahaks näiteks loomaaeda.

Väikevend tahtis. Loomaaeda ja lennusadamasse. Vihma sadas peaaegu terve päeva, ja ühelt koolituselt saadud NATO embleemiga vihmavari osutus täiesti kasutamatuks, vähemasti tuulistes ja mereäärsestes tingimustes. (Minul enam sellesse usku ei ole.)

Lennusadama võttis Väikevend küll põhjalikult ette. Ta oli seal ühe korra ka varem käinud, kuid nüüd oli ta suurem ja targem, ja, nagu öeldud, põhjalik.

IMG_0623

Lembituga tutvumas

Õhtuks jäi sadu vähemaks ja jalutasime loomaaias ringi. Nägime elevantide pesemist ja Väikevend lõbustas ahve, tehes nendega võidu nägusid. Väikevend arvas, et tundis ära kitsetalle, kelle sündimist ta kevadisel loomaringi õppekäigul näinud oli – samuti ka kolme sarvega kitse.  Hülgeid kahjuks polnud ning jäätist ka enam nii hilja ei müüdud.

Paar päeva hiljem tegime väljasõidu koos laste isapoolse tädi perega (mis sisaldab ka kaht võluvat puberteedieas nõbu, kes koosnevad peamiselt jalgadest, juustest ja eakohaselt mossis ilmest – täiesti vastavad kaaslased Suurele Vennale). Külastasime keskaegset linnust. (Noorem võluvatest nõbudest istus peamiselt vaatetorni  aknaorvas, kõlgutas jalgu ning kui vanaema talle summ-summ tegi ja sõrmega suskas, väljendus tema pilgus elutüdimuse kõrval ka meeleheide.) Osa seltskonnast külastas ka linnuse püsiekspeditsiooni ning fantastilist klaasikunstinäitust. (Kolm elust väsinud teismelist loomulikult mitte.) Vanaema tahtis kõigile kangesti süüa pakkuda ning oli väga üllatunud, kui selgus, et Kõrreke taimetoitlasena ka seljankat ei söö. Ma mõtlesin, et siin on ju liha supi sees… Kõrreke lasi endale suuremeelselt pannkooke pakkuda.

IMG_0654

Keskaegne linnus + Väikevend

Siis käisime Piusa koobastes. Piusal ei olnud küll enam mitte midagi nii, nagu vanasti! Seal oli muuseum koos tädidega, ja ilma muuseumitädita kuhugi eriti ei pääsenud. Mäletan koopaid kooliajast salapärastena. Salapära oli haihtunud, oli vaid tädi, kes kontrollis, kas ta jutt ikka meelde jäeti (õnneks oli seltskonnas agaraid väikelapsi ning kõik said kiita). Koobaste kõrval tundus olevat palju seeni. (Äkki peaks rongiga seenele minema?)

Lõppuks käisime ka imelises pizzakohas, mis asubki enam-vähem keset metsi. Pizzakeelest saavad isegi pubekad aru. Muide, hästi maitsev oli! Minge ka, kui metsa sattute.

Eile oli Väikevennal plaanitud kahe naabripoisiga filmiõhtu: vaadati X-mehi ja Terminaatorit. Selleks oli vaja luba saada. Ema oli kahtlev, isa arvas, et las läheb. Seda enam, et ta lubas, et kui ta võib minna, sööb ta edaspidi isegi purtu (ainult mitte tatraputru). Hommikuste kaneelisaiakeste ajaks (puder oli kõigil unustatud!) oli ta tagasi ning jäi üritusega rahule.

Täna lendasid nad härraga minema. (Mul ei ole jälle kellelegi unejuttu lugeda.) See-eest ei ole möödunud nädal läinud ajalukku kasutult – väga kosutav on näha lähedalt, et ka teistes peredes on teismelisi.

 

 

 

Oled sa kunagi näinud, et lumi sajaks ja päike paistaks samaaegselt?

Nojah, kui ei ole, siis tänavusel lihavõttevaheajal igatahes nägid.

Koolivaheaja mõiste on mõnes mõttes kaotanud oma selged piirid. Tunnistuse sai ainult Väikevend – ja arvesse võttes kogu tema janti kirjatehnika ja koduste töödega, polnud sel väga vigagi. Kõrrekese ja Suure Venna koolides ei viitsita enam ammu kooliaasta kestel tunnistusi välja printida ning pealegi lõppes nende trimester kunagi märtsi esimeses pooles. Nende tulemused olid täiesti ootuspärased.

Igal juhul saabus koolivaheaja alguses kohale härra. Et kasvatada lapsi ja pidada maja ning õpetada mind lakkamatu murelikkuse ning järjekindlusega lapsi kasvatama ja maja pidama.

Lisaks võtsime üheskoos ette väikese ringsõidu. Et Suur Vend oli kooliteatri öölaagris ja Kõrreke pidi õppima sisseastumiseksamiteks, siis jäid nemad koju. Ööbisime Vihula mõisas – imeline koht. Tegime Väikevennaga tiiru vanas vesiveskis, ujusime hilsõhtul vanas karjalaudas – kuu paistis aknast sisse ja Väikevend kaotas ära oma käepaela. Õnneks leidsime kuuvalgel käepaela ka siiski üles. Hommikul käisime laudas loomi vaatamas ning Väikevend filmis kanu, kalkuneid, erakordselt pakse jäneseid ja lambaid.  Sai ka  teoks üks Väikevenna unistusi Rakvere veekeskuse näol.

Kõrreke, kes pidi käima laupäeval sünnipäeval ja siis sukelduma uuesti konspektidesse, oli vahepeal saanud loa kutsuda oma sõbrad hoopis endale külla. Hiljem sai ta ka loa jätta need sõbrad meile ööseks. Õnneks oli Suur Vend kõigel silma peal hoidmas. Tegelikult ajalugu kordub – ka Mamma ja Papa andsid vajadusel loa majutada mu  karvaseid ja sulelisi sõpru. Mitte, et see oleks neile meeldinud, aga otseselt minema ka kedagi ei aetud. Ma ise pesin ja triikisin muidugi voodipesud. Kõige kummalisem, et sellest ei tundugi olevat nii hirmus palju aega tagasi. Ja nüüd peaks siis tõdema, et ajalugu kordub. Ses mõttes kordubki, et voodilinad triikisin ka seekord mina.

Esmaspäeval sõidutasin siis oma vanima lapse sisseastumiskatsetele. Loodusainete test olevat olnud väga lihtne, matemaatika võtnud küll aega, aga loodetavasti saanud siiski õige ning eesti keeles oli kindlasti vähemalt üks viga – sest kirja oli saanud materjaalne. Selle peale ma ohkasin. Mitte et mul selleks õigust oleks olnud, sest mina omal ajal oleksin ilmselt materiaalse  küll õigesti kirjutanud, aga loodusest ei tea ma siiani tõesti eriti midagi (põhikooliajast mäletan ma tunnist tundi pensionieas õpetajat laskmas meid õpikust vihikusse oma sõnadega konspekti kirjutada), ja matemaatikat ma ei osanud. Aga mul on tark tütar – ning vähemalt sõna materiaalne peaks talle nüüd meelde jääma.

Kevadvaheaeg on umbes poole peal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ema: huvitav, mis tunne oleks siin mõisapreilina ringi jalutada?
Poeg, 9: Huvitav, kas parem oleks siit alla hüpata või ronida?

Ainult tõug loeb. Ei mingit naeru!

Nägin täna unes, et sattusin omaenda kodu lähedal aedade labürinti, kus kohtusin kolleegiga, kes kandis öösinist sametkleiti. Mulle patsutati õlale ning tõdeti, et hobust hinnatakse ikka tõu ning mitte naeru järgi.

Kolleegile meeldis mu unenägu väga. Eriti sametkleit. Ainult ma siis nüüd ei tea, kas ma naersin seal liiga palju või olin ikka piisavalt heast tõust.

Aeg läheb kohutaval kiirusel ja on tihedalt täis töiseid ja seltskondlikke kohustusi ning vahepeal, kui aega saan ja samal ajal on mõni laps juhuslikult võtta, ka emaksolemist.

Kõrreke oli neil päevil pisut tõbine ning sarnanes kuidagi palju väiksemale iseendale. Ta oli toa korda teinud, oli kuidagi mõtlikus meeleolus ning lahendas matemaatikaülesandeid. Ka Suurt Venda on nähtud õpikuga. Trimestri lõpp ligineb ja pilk hinnetelehele ei olnud just liiga paljulubav.

9789985036808.jpgVäikevennal pole hetkel hinnetega muret. Viimased kontrolltööd on läinud kenasti ja kohustuslik Ville-raamat sai plaanitust pea kaks nädalat varem läbi. (Oli olnud väga tore lugemine, Väikevend küsis lootusrikkalt, et ega Villel järge pole.) Vähe sellest! Möödunud nädalalõpul avastasime poest uues Petssoni ja Finduse raamatu, paksema kui senised. Kuni mina juuksuritoolis istusin, oli pool raamatutu juba läbi – Väikevend istus ja nohistas lugeda, jättes peaaegu kasutamata võimaluse juuksuritega vestlusse astuda. (Juuksuritega saab ta millegipärast alati eriti hästi jutule.) Õnneks meenusid talle ta seltskondlikud kohustused ning prouad ilusalongist ei jäänud ka seekord ilma võimalusest temaga vestelda. Pool raamatut jäi veel koju lugeda. Teine pool on nüüdseks läbi ning Väikevend soovitab seda kõigile, eriti muidugi mulle. (Siis sa saad ka lõpuks teada, kes need Krähmud on!)

Mul on palju töiseid asju, uued lakknahast peokingad,  palju mõtteid ja elavad unenäod. Täna hommikul libises mu käte vahelt suur kruusitäis kuuma hommikukohvi otse põrandale. Kass sai väga kohviseks ja jooksis suurest ähmist koonuga vastu kapiust, tuisates lõpuks ülakorrusele, endal kohv karvadest tilkumas.  Ilmselt ongi just Krähmud puudu.

 

Mis mõttes on argipäev hall?

Koogi pidin tegelikult küpsetama pühapäeval – aga esiteks läks mul tööasjadega kaua ning teiseks oli tütar Kõrreke õhtul koogivormi välja otsinud ning tegi hoopiski oma imelist Nutella-kooki.

Nii et halvaa-õunakook, mille tarvis kõik koostisained olid koju valmis toodud, sai valmis hoopiski esmaspäeva pealelõunal. See osutus minu viimase aja õnnetu kokakunsti taustal – ikka on nii, et keegi midagi ei söö – fenomenaalselt populaarseks. Igati meeldiv vaheldus tavalisele uimasevõitu nädala algusele, kus kõik meeldiv tundub valgusaastate kaugusel. Ehk peaks teinekordki proovima.

9789949565054Edasi. Väikevenna kooli tuli kirjanik. See oli nii oodatud sündmus, et noormees oli nõus omaenda sünnipäevarahadest ostma endale raamatu. Kohustuslikuna oli just eelmisel nädalal loetud sama autori Kolmanda a kriminaliste. Väikevend seisis pikalt raamatupoes riiuli ees ning valis hoolega parima välja. Ning hakkas seda ka vabatahtlikult lugema. Ikkagi autogramm sees! Väga meeldiv kohtumine!

Siis veel. Eile oli mul ülipikk tööpäev – koolist linna, koosolekule –  ning koju jõudsin alles päris õhtul, kaheksa ajal. Keda aga polnud, oli Suur Vend.  Oli küll üks vastamata kõne telefonis tund aega varasemast, aga enam telefoni ei võetud. Ta oli läinud nimelt jalgpallitrenni (nagu selgus, kui olin murest hullununa otsinud üles tema klassivenna ema fb-kaudud ning saanud informeeritud klassivenna kaudu asjast kuulda  – no ja minut hiljem helistas ka noorjalgpallur ise.)  Ja vähe sellest, Suur Vend oli saanud ka matas viie miinuse. See oli päris lihtne ülesanne, viskas ta õhtul end teleka ette mugavalt sisse seades. (Jalgpall!)

Nii. Ja täna jõudis meile siis fagott. Mul on tunne, et ei mina ega Suur Vend, keda sageli kangekaelsuses süüdistatakse, ei küündi tegelikult Kõrrekeseni. Kui ta on midagi otsustanud, siis ta seda ka teeb. Hetkel, tundub, on ta otsustanud hakata fagotti õppima. Ise otsis Ülenurmest õpetaja, ise organiseeris pilli laenutamise ning ütles, et ta räägib isaga tundide eest maksmise eest. Tõesti, põhikooli ja muusikakooli lõpetamine ning kooli ajalehe toimetamine ei anna ikka seda õiget koormust kätte. Midagi peaks siiski juurde võtma!

Elu teismelise emana on siiski huvitav. Veel kuu aega tagasi oli mul kodus omnivoorist flöödimängija, nüüd hoopis veganist fagotimängija.

Ja siis ma mõtlesin – näed, Väikevend on laenutanud kahel korral merisea, Kõrreke siis fagoti – mille (või kellega?) Suur Vend võiks küll saabuda?

Fagotihelid ei olnud just… kõige meeldivamad. Õnneks mängitakse meil küll ka flööti edasi – kuigi see juhtub traditsiooniliselt ennekõike siis, kui ma olen trennis.

Tead sa üldse, mis pill fagott on? Mina enne eriti küll ei teadnud, kui tütar mulle mõne lingi saatis.

Nädal on umbes poole peal…

Otsas ja valmis

Koolivaheaja viimased päevad on kulunud ebatavaliselt kiiresti.

Viimasel nädalal oli võimalus kuulata mõningaid huvitavaid ja inspireerivaid inimesi. Näiteks tänavust Aasta eurooplast, kes huvitaval kombel rõhutas just ajaloo õppimise olulisust. Ja teenis välja õpetajatest auditooriumi üksmeelse aplausi, väites, et õppimine ei pea olema meelelahutus, vaid siiski pingutus. Seal oli muidugi teisi häid esinejaid ka. Ja suisa uskumatuna näiv loosiõnn (seda pole mul tavaliselt küll kunagi!) – nimelt võitsin ma binokli.

Ja vähe sellest, auditooriumile pakuti kontserdipileteid, nii et ma sain võtta Kõrrekese ühes ja minna õhtul kuulma Põhjamaade Sümfooniaorkestrit. Kõrreke oli võlutud kaunist ja võimsast naisdirigendist. Mina olin vaimustunud repertuaarist. Läti helilooja Vasks mõjus muinasjutuliselt, Šostakovitš oli samuti muutunud ühtäkki arusaadavaks. Ega ma teda vist suurt mõtestatult kuulanud polegi peale lapsepõlve, kui ma Papa käest valju muusikakuulamise käest pahandada sain  (ja tookord, kui ta tuli ja kärkis, et ta tahab peale tööd rahu ja vaikust, kuulasin ma justnimelt Šostakovitšit). Aga nüüd – kuulad järsku ja mõistad, et jah, need olidki need viiekümnendad. Hirm ja kirg ja показуха, kõik on ühes sümfoonias selgelt kuulda. Kõrreke jälgis jälle eri pillide partiisid, viimasel ajal on eriti fagott ta südame võitnud. Igal juhul olime tütrega mõlemad üllatunud, kui hakkasime koju minema ning selgus, et kontsert oli kestnud üle kahe ja poole tunni!

Laupäeval käisime külas ja pühapäeval kutsus Vanaema meid välja sööma. Söögikoha laskis ta lastel valida. Kui me olime Kõrrekesega poistele selgeks teinud, et Mäkki me ei lähe, valiti üsna üksmeelselt aasia köök. Rääksime Vanaemaga lastele, kuidas paarkümmend aastat tagasi poes käidi. Ma ei tea, kas nad ikka jätsid meelde, et kõigepealt tuleb sabas koht sisse võtta ja seejärel mõni teine uudishimulik uurima saata, mida müüakse. Ja kui suur väärtus on tuttav müüja toidupoes!

Eelmine nädal kulges hoolimata koosolekutest ja koolitustest ja kõiksugu pidustustest siiski kuidagi aeglases rütmis. Ühine nimetaja oli asjaolu, et kõikjal pakuti maitsvat süüa!

Selle nädala algus on hoopis midagi muud. (Ja mitte ainult seetõttu, et täna tegin ise lõunasöögi.) Koolilastele riided valmis otsida – kui sul on kaks poisslast, on tegu, et nad üldse soostuksid näiteks pükse või särke proovima (et säärte-varrukate pikkust kontrollida.) Lips üles otsida. Väikevend vaatas oma kindasahtlisse ning voodi alla ning teatas, et lips on ilmselt ära kadundud. Mina leidsin riidekapist õnneks ikka üles.

Kasutasin veel täna juhust ja ilusat ilma ning niitsin muru ära. Kõrrekesel oli tegemist, Suur Vend oli staadionil – ning Väikevend kes mulle algul appi tuli, väitis varsti, et selg hakkas õunte korjamisest valutama ning lisaks sai ta nälkjalt hammustada. Õudne lugu! Lõpetasin üksinda, ja ei teadnudki äkitselt, kas peaksin end haletsema või nautima soojust ja päikesepaistet – kauaks neid tänavu  enam jagubki.

Raamatutele paberid ümber. Väikevend saab enda omad alles homme. Kõrreke tegi seda vabatahtlikult, Suur Vend samuti – peale seda, kui ma olin arvutis ta kasutajakontole uue parooli pannud ja öelnud, et saab selle teada niipea, kui õpikud paberdatud.

Väikevenna suvine kodune töö – plakat loetud raamatu kohta – on samuti valmis. All servas kenasti märge Väikevendkolmas bee. Tunniplaan päevikus kirjas.

Ning neli kimpu astreid on söögitoas laual ootamas – kõigile klassijuhatajatele ning Kõrrekese flöödiõpetajale. Oma flöödiõpetajaga kohtub mu tütar juba kümnendat sügist – ta alustas ju lasteaias, eelklassis, seejärel õppis kaks aastat plokkflööti ning nüüd läheb siis seitsmes flöödiga. Ja tore on mu meelest ka see, et hoolimata oma sügavast puberteedist viib ka Suur Vend oma õpetajale lilled täie enesestmõistetavusega.

Suvepuhkus, hoovihm ja pisikesed asjad

Juulikuine linn on täis sporaadilist elu. Et kui on mingid päevad võis võistlused, on linn ummikuteni inimesi täis, muul ajal on vaikus. Kõik lapsed on kodus, lisaks ka merisiga ja kass. Juulikuusoe on vist läbi, hoovihmad käes.

Sellegipoolest käisin täna ja lasin panna rattale seelikukaitsmed. Ja uue korvi. Väga praktiline – nüüd võin panna vabalt selga pika seeliku ja rattaga sõita. Väike vihm tegelikult ju ei sega. Kõrreke pidas seda kõike väga daamilikuks.

Tühjagi ma mingi daam olen! Daam motiveeriks oma lapsi mängiva elegantsiga tegema mida iganes ning ei kurdaks kunagi millegi üle, kui ehk ilm välja jätta.

Mina näen igal hommikul lapsi kadumas nutiseadmetesse, ja olen aeg-ajalt päris nõutu. Väiksemal ma ikka piiran telefonikasutamist, võttes telefoni vahepeal lihtsalt enda kätte. Paar päeva tagasi käisin seenel. Läksin hommikul puhkuse kohta suhteliselt vara, ehk nii kaheksa ajal sõitisin kodust välja. Minu tavalises metsas olid  esimesed kukeseened juba täiesti olemas! Ja kui ma südapäeval  tagasi tulin, oli Väikevend veel pidžaamapükstes telefoniga voodis! Aga erinevalt vanemast vennast mõtleb ta vägagi oma tulevikule ning teeb juba plaane sünnipäevaks saadava rahaga. Sünnipäev on muidugi juba septembrikuus tulemas!

Suur Vend jagab oma aega võrdselt arvutimängude, teleka ja staadioni vahel. Kui ta staadionile läheb, siis terveks päevaks, ei tule koju lõunatki sööma. No varsti ehk tuleb juba ka, kui vanaemadelt saadud raha arvepealt otsa saab. Kui ma midagi väga innukalt ja ilusasti palun, siis enamasti ikka teeb ära. Mõnikord ei tee ka. Õhtul tuleb koju ja praeb endale muna ja peekonit. Ja ei saa üldse aru, miks ema on murelik ning millega ta rahul pole.

Kõrreke loeb inglisekeelseid noortekaid (Percy Jackson, ma saan aru, on kuum sõna) ning tutvub otsapidi ka kohustusliku kirjandusega.  Äärmiselt sümptomaatiline oli tema küsimus Suurele Vennale: kas sina oled kooli kodulehel oma kohustusliku kirjandusega juba tutvunud? Tal endal on mõned raamatud vaja veel (üle) lugeda. Merisiga on nüüd ringiga jõudnud Kõrrekese tuppa. Kass Nurr olevat üks päev jäänud vahele puurisoleva merisea vaatlemisega ning tundnud end seepeale teolt tabatuna.

Noorima ja vanimaga käisime eile kinos, vaatasime Jurassic World’i ära.  Mulle väga ei meeldi need filmid, kus mutantdinosaurused inimesi söövad, aga lapsed, tundub, jäid rahule. Üks peategelane, teismeline poiss, oli kangesti tuttava moega. Ehk peaks enda omadele ka mingi ellujäämiskursuse metsikute dinosauruste hulgas korraldama? Et mis sa siis ikkagi teed, kui dinosaurus su nuhvli puruks astub?

Ma ise olen samuti hakanud mängima arvutimänge – nimelt avastasin, et sudokusid saab ka kah arvutis lahendada. Äärmiselt sõltuvusttekitav! Arutlesime Kõrrekesega, et kuidas neid koostatakse. Tänapäeval teeb seda kindlasti arvuti. Aga vanasti? Ehk kasutati selleks mõnd autisti?

Panin täna lauale vaasi kimbu saialilli. Suvi on juba sealmaal.