Kas sul on mingi vitamiinipuudus või?

Kui lühikeseks ma tuka lõikan? küsis juuksur täna.

Jäin mõttesse.

Oleneb, kas kuu-pooleteise pärast olete avatud…

Nõnda. Koroonahaigete päevased arvud püstitavad rekordeid, avalik elu sulgub ja õhk on taas kevadine. Nagu möödunud aastal, ehkki toonased numbrid tunduksid praegu kui ilus unenägu. Ja nagu ikka, on isiklik ja ühiskondlik pidevas võidujooksus.

Võrdlemisi sündmustevaene koolivaheaeg on otsa saamas.

Vabariigi aastapäev oli. Tegin hommikul kiluvõileibu. Lõunaks tuli tütar kaasaga. Tegin koguni kaks pearooga, viimase aja suure hiti aeglase veise ja kukeseenekastme. Pärast oli pikk pealeõuna veini, lauamängu (kusjuures igati päevakohase mänguga!) ja vestlustega. Erakordselt armas. Selgus, et senises koduses õppe- ja kasvatustöös on jäänud täiesti unarusse esmaabi veiniplekkide teemal. (Kohe soola peale!)

Teine päev tegin karjuse pirukat. (Vaatan siin aeg-ajalt Isa Brown’i, seal nad muudkui joovad teed ja söövad karjuse pirukat.*) Arvamused inglise köögi (või minu interpretatsiooni) kohta lahknesid. (Kuigi lõpuks leidis ka Väikevend armulikult, et kui ma juustu peale paneksin, võiksin ka teinekord teha.)

Tütrega käisime paar päeva hiljem ka viltuses majas Pääsukest vaatamas. Minul oli see küll juba teine kord, aga ikka on vaatamine puhas rõõm. Pärast käisime jaapani toitu söömas.

Veel käisin ühel poolavalikul raamatuesitlusel, kust sain oma Krantsid kätte. Pea tuhat lehekülge garanteeritud elamusi, Kross ju!

Olen teinud tööasju (vähem kui plaanitud) ning käinud enamusel päevadest ka ujumas. Spordiklubi bassein on veel lahti.

Magan halvasti, olen väsinud, kuid loen palju. Heinsaar, siis nüüd muidugi Krantsid ja ROK-s soovitatud Lihunikukunsti lugu. Viimane teeb ütlemata tänulikuks meditsiini ja teaduse arengu eest. Et meil ei ole operatsioone, mille suremus on 300% (lisaks patsiendile ka assistent ja pealtvaataja), et operatsioonide puhul ei pea tugevad mehed opereeritavat kinni hoidma (ja põgenejad seejuures püütakse ning fikseeritakse uuesti!), et teatakse, millest haigused tulevad ja osatakse neid ravida ja ennetada. Ei mäletagi, millal viimati silmad lugemisest valutasid. Härra soovitas C-vitamiini. Loodetavasti aitab (no mitte rohke lugemise, aga väsimuse vastu ehk ikka. Lugemine jääb nagunii vähemaks, kui tunnid algavad.)

Hoiukoduline Artur hoiab siiski rutiini langemast. Mõni päev käitub ta igati etiketikohaselt, näiteks tähistas temagi vabariigi aastapäeva kilu ja munaga (leib jäi temast siiski lauale, sellest ta millegipärast ei hoolinud). Teinekord jälle üllatab, täna oli näiteks leidnud, et hiina roosi potis on head mulda, mida annab laiali kaapida. Täna käis fotograaf ja tegi temast ilupildid. Loodame talle head kodu. Kass Nurr hoiab tast parema meelega eemale.

Järgmisel nädalal on juba märts. Elu kulgeb jälle kardetavasti suures osas arvuti taga. Oh, et iga inimene oma väikesedki rõõmud igast päevast ikka leiaks! Purgi vitamiine ostsin ikka ka.

*Jäin siinkohal mõttesse. Ma ise kirjutaks selle kokku, sest on ju uus mõiste, aga kõik kirjutavad lahku. Eks ma siis ka.

Nagu vanad kingad

Samuti kui jaanuar, algas ka veebruar kümnepäevase eneseisolatsiooniga. See tähendas distantstööd, veebitrenne, regulaarset söögitegu, hilisõhtusi jalutuskäike. (Need on lubatud, küsisin ekstra järele – kui käid üksinda ja rahva sekka ei lähe.) Olen tutvunud kahe eneseisolatsiooni jooksul kohapealsete kojutoomisteenust pakkuvate toidupoodidega. Lõpetasime isolatsiooni koos Väikevennaga, andes vormikohase negatiivse testi.

Peale mida tundsin selgelt seda pääsu-tagant-valla-tunnet. Mille vastu muidugi tervikpilti vaadates tuleks võidelda ja end talitseda. Aga kui isiklikust vaatenurgast läheneda, tähendas see rõõmustavat võimalust minna kontserdile, kinno, teatrisse, raamatupoodi, kohvikusse ja trenni. Ja ma olen kõiki neid võimalusi ka kasutanud, sest ma loomulikult lähenen isiklikust vaatenurgast. Ma kannan maski, hoian distantsi ja teen kõike muud. Teades seejuures suurepäraselt, et veel mõistlikum oleks teha mitte midagi ja olla kodus.

Mamma juurde tema 80 sünnipäeval siiski minna ei julgenud – rohkem, kui anda üle ukse üle pott kolme lilla hüatsindiga ja kingitus (ooperipilet ja Laatsi essekogumik – mõlemad vastavalt Mamma soovile). Hüatsint, nagu täna telefonitsi teada sain, õitsevat ja lõhnavat mis hirmus. Mamma ise tundub rahulik. Õnnitlusi võttis vastu peamiselt telefoni teel, vahepeal väsis ära ja pani telefoni järgmise päevani kotti.

Esmaspäeval sain esimese vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetena olen täheldanud rõõmu ja kergendust.

Veebruar on külm, lumi krudiseb, kui väljas jalutamas käia. Täna hommikul oli alla kahekümne kraadi külma. Minu väike must on käitunud seni eeskujulikult ning hoolimata külmast ning tegutsemispausidest kenasti hommikuti käima läinud.

Üks koolipäev veel enne vaheaega. Panen viimasele suuri lootusi tööasjadega järjele jõudmise osas. On küll paar koosolekut, aga kui ma süstemaatiliselt ette võtan, peaksin kõigega valmis jõudma küll.

Heinsaare-filmi vaatasin siin küll ükspäev eeskujulikult kodusest arvutist. See oli ses mõttes kulukas üritus, et lõppes eespoolmainitud raamatupoekülastusega.

siinpool ust

paar vanu kingi

kütmata tuba

maksmata arved

igitalvine väsimus

sealpool ust

varasuvine maantee

teeservas õitsemas

härghein ja naat

ülal taevas

paar heledat pilve

Kas pole suurepärane? Kuigi tehniliselt võttes pole tuba kütmata ega arved maksmata, on ometigi meeleolu täpselt SEE. (Paari vanu kingi võin küll omaks võtta.)

Homme hommikul siis tööle ja õhtul on trenn. Veel saab.