Aastavahetuse lugemised. Täiega roknroll

Nazarova indie-värk.

Raamatu leidsin juhuslikult raamatukogust. Kiriromaan, kuigi kaasaegselt, läbi sotsiaalmeedia sõnumite. Ma ei teagi tegelikult, mis asi see nüüd oli. Noore inimese inimesekssaamise lugu, groupienduse anatoomia, indiebändide loend, krimka. Omamoodi armas, Venemaad ja Inglist (millest mõlemast ju ma vähemalt kujutan ette, et võiks mingit aimu olla) kokku miksides. Aga kõigega tekkisid mul omad agad. Ilmselt nii kolmkümmend aastat tagasi oleksin sedalaadi raamatut innukamalt lugenud. Sellegipoolest oli omal moel mõjuv, kuigi nii sadakond lehekülge lühemana oleks olnud intensiivsem. Muusikat kuulasin huviga kõrvale, mõned lood olid tuttavad, mõned mitte. Suuri muusikalisi avastusi siiski polnud. Iga ilmselt selline, ja Beethoveni maratonkuulamise vahele ongi ilmselt raske midagi intrigeerivat leida. Ilusad ja huvitavad (ja alati mitte kõige kainemad ja viisakamad) noored bändipoisid – väga ägedad, aga kolmkümmend aastat tagasi.

Aga huvitav lugemine oli tõesti! Ja mis meeldis – kompositsioonitunnetus ja kontrapunkt oli paigas. Noortekana – seda peaks sihtgrupp hindama. Kunagi, kui mu juuniorlaps jutustas mulle ühest loetud kohustusliku kirjanduse raamatust, nentisin, et sealsed juhtumid on üsna ebameeldivad. Sina vist eelistaksid, et roosa poni läks vikerkaarele jalutama, ironiseeris mu poeg. Roosat poni selles raamatus ei ole. Ja ma loodan, et Nika leidis lisaks oma vastustele ka rahu.

Jonevsi metal. See ei tulnud juhuslikult, esmalt käisin suvel Jelgavas, seejärel vaatasin filmi (https://www.youtube.com/watch?v=KXvUooUM-Sc) ning siis panin end raamatujärjekorda. See oli nostaligiline ja mõningaid äratundmishetkigi tekitav lugemine. Ka Jonevs pildus muusikalisi soovitusi, mida ma tegelikult peale paari üritust loobusin kuulamast. Aga mida ma kunagi olen kuulanud ja mis oli nauditavalt mitte-meinstriim. Muusika oli muidugi ettekääne, eks ole. See aeg, need kohad, tänu filmile visualiseeruvad ühtviisi lagunevad paneelmajad ja barokk, postsovieti vaene argipäev ja vaimne vabadus. Ma ei tea, kas ma tahan seda aega tagasi (vist pigem mitte) – kuid see oli raamatukujuliselt siiski võluv lugemine. Hoolimata sellest, et ka see suurekssaamine käis läbi purjujoomiste, kontsertide, vaenulike kampade ja igasugu karvaste ja suleliste abil, oli kõik omamoodi turvaline. Alati sai koju tagasi (kuigi mõnikord ringiga), kuigi maailma parim metal-bänd jäi siiski loomata. Aga jälle ei mingit roosat poni, see on selge. Kuid see-eest oli küllaga vaimukusi ja tabavaid võrdlusi, nii muuseas pillatud Platonit ja Nasreddini.

Beethoveni roknroll. Nojah, kuna ma siin viimastel kuudel nõnda palju LvB muusikat kuulasin, otsisin raamatukogust ka lugemist. Oligi kaks raamatut, üks ilmunud 1957 ja teine 1970. Võtsin kohe mõlemad ning lugesin kohe läbi ka. Ka see lugemine käis väga rohke muusikakuulamise saatel, Alšvangi ülipõhjalikus teoses oli rohkesti noodinäiteid, millest ma muidugi midagi aru ei saanud, aga õnneks on olemas youtube. Nii ma siis lugesin ja kuulasin. (Ning kuna ma olin aasta algul ka eneseisolatsioonis, soovitabki antud kanal mulle ilmselt veel mõnda aega vaheldumisi Beethovenit ja zumbat!)

Päris huvitav oli lugeda teada-tuntud elulugu väga kindla ideoloogia soustis. Natuke tuli tuttav ette ka, kuna ma olin ka lapsena innukas lugeja, kuid ilmselt polnud tookord see ideoloogia minu jaoks nii selgepiiriliselt tunnetatav. Noh, see asjaolu, et lugeja sai teada, mis oli Lenini lemmikteos, oli raamatu ilmumisaega silmas pidades muidugi loogiline. (Spoiler: Lenin hindas Kuupaistesonaati.)

Aga see, kuidas kogu maailm jagati heaks ja halvaks, inimesed vastavalt progressiivseteks ja tagurlikeks, üldse see hinnangutega lajatamine – tahaks väga, et see oleks rohkem sellistesse paksudesse pruunis köites raamatutesse jäänudki. (Kuid tundub hoopis, et praegune aeg on sellele veel oma vindi peale keeranud.) Hinnang on alati kohustuslik, noh, näiteks kui on öeldud, et LvB hindas kõrgelt Mozarti muusikat, tuleb kohe juurde lisada, et frivoolsevõitu ooperisüžeesid pani ta muidugi pahaks. Mõnikord mõjuvad need hinnangud ilmselt tahtmatult muigamapanevalt, nt 70. aastatel valitses kuurvürstkonda kergemeelne rauk Max Friedrich. (Märkusena: mõeldud on muidugi 18. sajandi seitsmekümnendaid.)

Raamatu lugemine paralleelselt muusika kuulamisega mõjub muidugi rikastavalt. Eks neid keerulise iseloomuga geeniusi ongi parem distantsilt – nii paarisaja-aastase aja tagant – vaadata. Aga pean tunnistama, et kõigele lisaks suutis see paras eluloo-tellis tekitada minus ka huvi Saksa kultuuriruumi suhtes.

Rolland’i lühike ja pigem ilukirjandusliku raamatukese peamine väärtus oli minu jaoks lõpus ära toodud helilooja kirjad. Need olid täis dramaatikat, raha- ja tervisemuresid, noorusmälestusi ja sõpruskinnitusi.

Lihtsalt sedasorti lugemine ja kuulamine siis.