Mis oli hästi?

Mida ma sel aastal tegin? Suure osa ajast istusin ausalt öeldes sellesama kirjutuslaua taga, kus praegugi.

Vahepeal tundus, et ei tahagi midagi kokku võtta, sest nii kehva aastat varasemast ei mäletagi ja mis sest negatiivsusest ikka kerida. Kusjuures, meil keegi ei põdenud isegi koroonat. Aga mis oli hästi?

Lisaks sellele mittepõdemisele – oli aega raamatuid lugeda, süüa teha, looduses käia.

Tegelikult aasta alguses oli suhteliselt ebatavaline asjaolu, et ma otsustasin pidada üle aastate oma sünnipäeva. Viisin sünnipäevalised Elektriteatrisse Teofrastust (kui kellelgi nägemata, siis palun väga, siin ta on: https://etv2.err.ee/1203262/teofrastus) vaatama ning seejärel käisime söömas Umb Rohus. Kinoseanss, nagu selgus, jäi paljudele pikaks ajaks viimaseks ning restoran läks pankrotti. Nii et pidu enne katku, võiks öelda!

Mis sai edasi?

Mu suuremad lapsed omandasid keskhariduse. Haridustee jätkub. Kõige tähtsam on leida midagi, mida sa päriselt ka tahad teha. Eks hetkel ongi aeg sellele mõelda ja aeg ka ümber mõelda. Hirmus oleks tegeleda terve elu millegagi, mis sind ei huvita või mida sa ei suuda enda jaoks mõtestada.

Mu tütar abiellus ja neil õnnestus oma pulmapidugi juuli lõpus, kahe koroonalaine vahel, ära pidada. Tal on väga tore kaasa ning lisaks pakuvad nad hoiukodu juba teisele kõutsihärrale. (Filipile järgnes Gilbert.) Samuti saab tütre õnnestumiste hulka kanda uurimistöö oma dramaatilisest vanavanaemast, tänu millele saime kutse koguni presidendi juurde.

Väikevend on juba valmis teinud oma loovtöö (pannud kokku arvuti) ning loovutas suuremeelselt oma vana, aga vägagi korraliku läpaka mulle. Lisaks sai Väikevend aasta lõpus ehk mõnevõrra üllatuslikultki heade ja väga heade tulemustega tunnistuse. (Eriti meeldisid talle tänavu alanud keemia ja füüsika.) Ja kui su neljateistaastane teatab, et läheb mõnede klassikaaslastega nädalavahetusel matkarajale, siis on põhjust olla tänulik. Matkaradadele ja sõpradele ja oma lapsele, kes on nii toredad sõbrad osanud valida. (Seegi üritus oli osa ühe klassiõe loovtööst, nii et lisaks on põhjust olla tänulik ka loovtöödele kui sellistele.)

Reisimisega oli tänavu kehvasti mis kehvasti, aga see oli nii kõigil. Ses mõttes oli tore, et käisime Suure Venna ja ta pruudiga ära Ahvenamaal. See on üks kõige erilisema loodusega kohti ning mu reisikaaslased olid suurepärased. Siis veel väike Läti losside trett, kuhu ma läksin päris üksi, aga kus oli ometi päris tore (ning tegelikult kohtasin seal ka päris ammust tuttavat), ning pärast suvitasime veel Väikevennaga mõned päevad Pärnuski.

Tallinnas jõudsin ära näha Vabbe ja Tartus Pääsukese. Need olid väga hingekosutavad, Pääsukest peaks nüüd veel vaatamas käima, kuniks see võimalik on. Minu jaoks olid eriti kõnetavad maalid seitsmekümnendatest – mõni pilt tõi väga elavaid lõhna- ja värvimälestusi, mille olemasolust ise teadlikki polnud – jah, just sellised olid õhk ja inimesed, kui ma olin väike.

Kontserte oli muidugi vähem kui tavaliselt, kuid sellegipoolest võtsin Beethoveni aastat väga tõsiselt. Ehk otse kontserdisaalis kuulatutest oligi kõige toredam Randalu-Singi sonaatide õhtu, kus me mõlemad Mammaga mask peas istusime ja viimast kui takti nautisime. Lisaks oli tore, et õnnestus kuulata nii veebi vahendusel kui ka päriselt oma tütrekest mängimas. Veebi vahendusel kuulasin-vaatasin üldse muusikat (ilmselt polnud tänavune kodune vaikusetarve nii suur, kui varasemalt), peamiselt Beethovenit. Oli rohkesti jututeemasid Mammaga, nii mõnigi kord venis Beethoveni-jutt pea tunnipikkuseks. Siia lõpetuseks sobib sõbranna eile räägitud anekdoot.

Kuidas teha vahet Bachil ja Beethovenil?

Bach on inimene ja Beethoven koer!

Olen lugenud gr-i andmetel tänavu üle 20 raamatu, kusjuures ilmselt mõni kiiresti loetud ja mitte kuigi sügava mulje jätnud krimka võis ka kirja panemata jääda. Tuleb tunnistada, et ma tegelikult pole praegu kuigi kiire lugeja, nooremana, koolieas, oli päev ja raamat ikka suhteliselt tavaline. (Ja kahekümne raamatu ringis aasta jooksul lugeda – no kas nii vähe üldse on võimalik?) Tervelt seitset olen hinnanud maksimaalselt, viie tärni vääriliseks. Suhteliselt kõrged hinnangud on ilmselt ka tingitud asjaolust, et jätan südamerahuga mittekõnetavad raamatud pooleli. (Selle kunsti olen alles aastate jooksul omandanud.)

Mõnest lugemismuljest olen jupiti kirjutanud ka, aga oma nimekirjale ja käesolevale aastale mõeldes tundus eriti kõnekas vana rokikorüfee rongiraamat, mis sattus mu lugemislauale suhteliselt juhuslikult (tegin ühel kasside tuluoksjonil pakkumise, unustasin selle ära, ja sain mõni aeg hiljem teate, et olen selle oksjoni ka võitnud). Ega midagi, saatuse vastu ei saa, ja raamat, millest ma mitte midagi ei lootnud, osutus suurepäraseks. Patti kirjutab oma lemmikkohvikust, oma abikaasast ja nende armastusloost ja mehe surmast, oma reisidest, oma kassidest, oma kadunud mantlist, ja teeb seda nii, et lugedes on raske käest äragi panna.

“Mina hakkan kirjutama,” ütlesin talle. “Mida sina teed?”

“Ma hakkan mõtlema,” vastas ta.

“Noh, mõtlemine on üsna sama nagu kirjutamine.

“Jah,” ütles ta, “ainult et peas.”

Ta oli saamas nelja-aastaseks ning ma imetlesin tema tähelepanekut. Mina kirjutasin, Jackson mõtiskles ja Fred lendas, ning me kõik olime keskendumise vereringe kaudu mingitmoodi seotud. Meil oli õnnelik päev ja kui päike hakkas madalamale vajuma, korjasin meie asjad koos paari sulega kokku ja Jack jooksis ees, oodates juba isa naasmist.

Nii lihtne ja nii ilus, et klomp tuleb seda lugedes. Puhas poeesia! Mida õnneks jagus ja mis õnneks (tänu kassidele!) on mul ka koduses riiulis olemas.

Mis veel? On olnud kargeid hommikuid aprillist oktoobrini, mis algavad suplusega Emajões. Olen üldse palju liikunud, see on lihtsalt vaimse tervise mõttes hädatarvilik. On olnud palju hetki kevadises, suvises ja sügiseses metsas ning veel selle kuu algul käisin klassiga detsembrikuises rabas. Nii et aasta kokkuvõttes on tähelepanuväärne ka asjaolu, et hoolimata oma Tiina kommide ja tumeda šokolaadi lembusest kaalun ma aasta lõpus mõne kilo vähem kui aasta alguses. (No igas mõttes ebatavaline aasta!)

Nojah.

Et lastel oleks hästi. Et lähedaste tervis oleks korras. Et oleks aega lugeda ja mõelda. Et lapsed saaksid koolis käia. Et vaktsineerimine jõuaks viirusest ette. Et kõik saaksid teha seda, mis neile hingelähedane – kes käia kirikus, kes spordiklubis ja kes kontserdil ja et selle pärast ei kraageldaks ega öeldaks halvasti. Et üldse ei öeldaks halvasti. Et oleks oidu tänavusest aastast head asjad kaasa võtta ning halbu mitte liiga sageli meenutada.

Head aastalõppu ja ilusat uut!

Teistmoodi jõulud

Alguses ei pidanud midagi teistmoodi olema. Aga kuna Mamma on haritud daam, kes võtab alati spetsialistide teaduspõhiseid soovitusi kuulda, ja need manitsesid jõulu lähiringis tähistama, siis ikkagi teatas Mamma, et tema tänavu külalisi ei kutsu. Aga hane ja kapsa teeb valmis.

Et säästa Mammat ühistranspordist ja muust sellisest, sõidutasin ta ise turule. Pakkusin ka poodiminekut, kuid Mamma väitis, et tal on kõik olemas. No nii, ja keda ma nägin järgmisel päeval kesklinnas kaubamajas? Mammat! Tal oli kummilint terapeudi juurde jäänud ja siis leidnud ikkagi, et käib poes ka ära. Nojah, vähemalt suutsin teda veenda mitte minema eluga riskides meile jõulukinke hankima. (Lapsed siiski said kommi ja raha, neid saab ehk eluga riskimata.)

Jõuluhommikul käisime koos surnuaial. Mamma ostis pärjad kalmistu pärjamüüjate seas konkurentsitult kõige nässakamat ikebanat pakkuvalt müüjalt. Kui ma hiljem selle kohta pärisin, väitis ta, et elanud lapsena selle prouaga samas majas. Väga mammalik argument pärjavalikul. Tänavusel küünlatiirul osaleid ka Härra ja Suur Vend. Viimane küünal läks kodus Kukikesele.

Aga jah, kõigest hoolimata tegi Mamma oma hane ja hapukapsa valmis ja pani meile kaasa. Minule jäi ainult taimne pearoog, tegin läätsepikkpoissi. Samuti olin ostnud nii tavalisi kui noriverivorste. Kõrreke tuli varem kuuske ehtima. See on õnneks lihtne, pühkisime oma kunstkuuse tolmust puhtaks. Värvigammaks sai traditsiooniline punane ja valge. Jõuluehetega on alati nii toredaid mälestusi: väikesed puidust mänguasjad, mis on Kõrrekese-Suure Venna lapsepõlve aegadest meid teeninud, koolilaadalt ostetud heelgeldatud lumehelbed, Saksast toodud päkapikud, sulgi ajav öökull. Suur osa ei mahtunudki puule.

Siis saabusid ka Kõrrekese kaasa ja viimase ema. Toimusid ka telefonikõned Mamma ja Vanaemaga. Viimane on meil moodne, temaga tegid lapsed koguni videokõne.

Toit oli peaaegu sama maitsev kui Mamma juures.

Kingipakkide lunastamiseks loeti sürrealistlikku luulet, vemmalvärsse, lauldi ja eteldi jõuluklassikat, tantsiti Argentiina tangot. Laste pakkides oli kõigis mõni raamat, isegi Suurele Vennale olin leidnud staarjalgpallitreeneri eluloo. Lisaks õnnestus näha ka tavaliselt väljapeetud Suurt Venda tõeliselt rabatuna, kui ta silmitses kingikotist leitud täiendust oma mündikogule. Kõrreke teatas, et oli pakis olevat raamatut isegi osta mõelnud. Siis on ju hästi, kui sellise jõulukingiks saad. Minu kingitus – antikvariaadilõhnaline pilt beduiinist dromedari seljas tegi mulle rohkelt nalja ja südamest head meelt. Kommi sain ka rohkesti. (Kohe väga rohkesti.)

Mõnes mõttes oli kõik nagu päris, nagu ikka on olnud. Ainult Mamma oli oma kodus kassiga kahekesi, ja aias põles küünal. Nii et teisest küljest oli kõik täiesti valesti, nagu terve see aasta on olnud. Sellised jõulud siis.

Rõõm või katkestus

Küll sul on ilus mask! hüüdis kolleeg, möödudes koridoris (ning hoides hoolega vahet). Mask on meie aja rokokoolehvik. Sobigu kokku tualetiga, andku edasi sõnumit meeleolust ja olgu ka muus osas laitmatult elegantne. Täna ostsin endale moonidega maski pidupäevaks.

Muidu on olnud hull töötegemise nädal. Mitmel päeval olen lõpetanud töised asjad arvuti taga südaöö paiku. Ja igal hommikul töökeskkondadesse sisse logides on tunne nagu advendikalendrit avaval lapsel: eks näis, mis täna ja homme ja üldse saab. Arvatavasti on sama tunne paljudel, ja süüdistada pole kedagi.

Olen ikka Mammale helistanud. Eks temal on ka paremaid ja halvemaid päevi, aga kriitilistes olukordades oskab ta ikka rahulikuks jääda ning on valmis asju huumoriga võtma.

Talle väga meeldis lugu, mida ma täna Klassikaraadiost kuulsin ja Mammagagi jagasin. Nimelt oli pianist Barenboim kohtunud dirigent Fischeriga ning jutuks tulnud Beethoveni 7. sonaadi 4. osa algus. Fischer juhtinud tähelepanu, missugune suurepärane näide on see huumori kohta muusikas: kolm noodikest ning sellele järgneb tõeline ha-ha-ha-trillerdus, justkui mingi rõõmusõnumi ootus. Mõni aasta hiljem kohtunud Barenboim teise ilmakuulsa pianist Arrauga, kes rääkinud, et tegu on perfektse näitega traagikast muusikas: mängib kolm nooti – ja juba teda katkestatakse! Jälle kolm nooti – ning uus katkestus! Mammale pakkus lugu palju lõbu. (Kui keegi peaks soovima saadet järele kuulata, siis palun väga: https://klassikaraadio.err.ee/1181536/must-klahv-valge-klahv).

Vähemalt vaheldus tavapärastele uudistele: kui suur on tänane number (positiivse diagnoosi saanute oma siis), kes lähikondsetest isoleerub, kuidas läheb lastel (üli)koolis ja kes õpib-töötab distantsilt.

Hoolimata väga töisest nädalast olen jõudnud mõned korrad ka raeplatsi uisuväljale. Jõululaulud, mis kaubanduskeskuses tunduksid talumatult imalad, on seal täiesti omal kohal. Eile läksin sinna peale tööd – olin istunud enam-vähem kaheksast viieni töölaua taga, parandanud töid, pannud hindeid, andnud viimaseid kontakttunde, saanud oma klassiga pooleks tunniks kokku, et jagada pakke ja soovida häid pühi, parandanud veel töid, pannud veel hindeid. Ja kui ma siis tõusin ning vaatasin, et uisud on veel paari päeva tagusest korrast auto peal, läksin ja tegin mõned tiirud. Needsamad jõululaulud, imelised noored inimesed uiskudel ning õrn lumesadu. Missugune hetk selle töötegemise-nädala lõpetuseks!

Jõulukingid on olemas, mõnda üksikut ootan veel pakiautomaati. Tavapärase käsitöölaada-treti ärajäämine annab pakkide ilmselt sisus tunda, aga nii on tänavu mõistlik.

Vaatasin nädala jooksul õhtuti jupikaupa ära ka imelise Soome filmi – https://etv.err.ee/1160870/meisterkokk-cheng. Minu siiras soovitus – teeb meele heaks. Ja kui võrratu muusika – need hiinalikud meloodiad soome akordioniga mängitult.

Otsida rõõmu või katkestust, see valik on alati.

Koormad ja bassihääl

Mõned päevad tagasi võtsin oma haardesse sületäie küttepuid – liigutus, mida ma olen teinud aastate viisi ja harjumuspäraselt. Seekord ei läinud harjumuspäraselt ja ma tõstsin oma selja korralikult paigast. Ikka nii korralikult, et kaalusin koguni haiguslehe võtmist. Haiguslehe asemel võtsin siiski valuvaigisteid, sest et rabamatk klassiga, sinna juba nipsust kedagi asendama ei leia. Noh, kui ma püsti saan, siis ma liigun küll, nii et matkarada sai edukalt läbitud.

Mis seal ikka. Ma olen loomult vilets delegeerija. Ikka on nii, et kui olen korra palunud, siis ma ei hakka teist korda ütlema, vaid teen ise. Hetkel ei tee, sest ei saa. Raske on kummardada, küünitada ja tassida. Nii et poisid tühjendavad nõudepesumasina, tassivad puud katlaruumi ja poekotid auto peale ja autost tuppa. Suur Vend viis veel aiast lehekotidki prügikasti. Ja nad teevad seda kõike ilma mingi virina või kiunuta. Poes tegid nad seda tegelikult ka varem, eriti innukalt Väikevend (kellega suurest abistamisinnust ja härrasmehelikkusest lähtuvalt pidin teinekord kauplema, et võiksin oma käekoti ikka ise võtta).

Kunagi, kui Väikevend oli imik turvahällis, käisin ma lastega poes. Väikevend turvahälliga ühes käes, poekotid teises ja kusagil veel mudilastest Suur Vend ja Kõrreke. Meile tulid vastu sugulased – proua kõndis nagu proua kunagi ning ta kaasa ja poisid kandsid kotte. Oh, kui kade ma siis olin! Nüüd olen ma ise ka poistega poes käies proua ja see on hea tunne!

Igal juhul oli eile õhtul Mammaga paljust rääkida. Terviseküsimused on tema jaoks alati väga huvitavad. Tuleb tunnistada, et minu vigastus on mõjunud ka empaatiavõimet suurendavalt – saan nüüd väga hästi aru, kui inimene ütleb: Oota! Ma tõusen püsti. (Ja siis tulebki oodata. Sest inimene tõuseb püsti.) Mamma läheb uuel nädalal ravivesivõimlemisse. Ostis seks puhuks uue trikoogi. Jälle hea kogemusi vahetada, ka mina olen innukas vesivõimleja.

Eile hommikul käis Väikevend juuksuris. Tema lemmikuks on kohalik barbershop meesjuuksuritega. Pärstpoole, kui olin end oma toas mugavalt sisse seadnud, tuli Suur Vend pärima, kes oli see mees, kellega ma allkorrusel rääkisin? Mees? Jah, ma olin vaadanud järelvaatamisest krimkat ja pärast oma toas ooperimuusikat kuulanud, aga ühegi mehega küll omateada vestelnud polnud.

Mees, kellega ma rääkisin, oli bassihäälne juuksuri juurde asutav Väikevend.