Täpsustustega, aga muidu jälle tavaline

Täna hommikul ärkasin selle peale, et Väikevend oksendas parasjagu WC-s. Organiseerisin siis juuniori kojujäämist ja viisin hoopiski tütre autoga kooli.

Pealelõunaks oli Väikevennal kah juba parem, hakkas vaikselt õppima. Vahepeal tuli tal see eilne jalaseene-nali meelde ja ta pidas vajalikuks täpsustada: Onju, tegelikult pole meil kellelgi jalaseent, ainult mõnikord see puru, mis sokist tuleb, on.

Suur Vend saabus koju kergejõustikuvõistlustelt, kus selgus, et ta on meie linnas paremuselt teine 60-meetri jooksja. Õppisime koos ühiskonnaõpetuse tööks.

Väikevend tegi seni isaga telefoni teel matemaatikat.

Kõrreke helistas täna juba pool kümme. Tõin ta koju, oli jäänud pikemalt pilli harjutama. Valisime välja kooli stiilipeoks vintage-kleidi ja pitskindad.

Õhtuse teeni pole veel jõudnud.

 

Advertisements

Täiesti tavalised päevad

Kas see tähendabki keskiga, kui tunned, et eluga rahul olemiseks on nii vähe vaja?

Et oli tore nädalavahetus – kinoskäigu – no ikka need fantastilised elukad, mis muud! – , sõprade, suviste reisiplaanide ja pühapäevaõhtuste pannkookidega.

Täna oli jälle päev, kus ei juhtunud midagi erilist – Väikevend on kaotanud ära oma korvpallisärgi, kuid selle leiab ehk homme trenni minnes üles. Suur Vend sai matemaatikas nelja ning poetas väärika asjalikkusega möödaminnes – ma lähen täna jalgpalliklubi koosolekule ja ei tea, millal tulen. (Tegelikult ei tulnudki nii väga hilja.) Väikevennaga õppisime koos saksa keele sõnu. Siis näitas ta mulle emakeeleharjutust, kus olid liitsõnad ja nendega lausete tegemine. Esimese näitelausena torgatas mu lapsukesele Emal oli jalaseen. (Pärast, kui olime end mõlemad oimetuks naernud, tuli siiski pähe ka lause kadekops Mardist.) Kuna Väikevenna telefon oli remondis, siis võttis ta õhtujutuks muheda Karnevali ja kartulisalati ja on selle kahe õhtuga ka läbi lugenud.

Kõrreke helistas just hetk peale seda, kui olin telefoni välja otsinud, arvates, et küllap Kõrreke helistab, kui teater (Othello) lõppeb. Nii oligi. Viisin ta sõbranna – temal oligi pilet üle olnud – koju. Tee peal arutlesime, kellele küll tehakse tragöödiaid. Mina ka ei tea. Kõrreke rääkis oma lapsus linguatest – kui ta polnud päris kindel, kas öelda hurmav või lummav, tulnud välja hoopiski lurmav. Naersime jälle südamest.

Ah jaa, Mamma ja tema kass Sabaga käisin loomaarsti juures. Kui Mamma jaoks on maailmas üldse inimesi, kes on veel lugupidamist väärivamad kui arstid, on need loomaarstid. (Eriti väikeloomade arstid, kelle hoole all on kassid.) Kass Saba sai oma vaktsiini ja kräunus autos võrdlemisi õudse häälega. Mamma arvates oli see väga armas ja loomaarst ülimalt osav. Mammal oli minu jaoks valmis pandud purgike seeni, raamat (kassist, Kõrrekese jaoks) ning kotike isekuivatatud piparmündiga.

Tänane piparmünditee maitseb kuidagi eriliselt hea.

Arengutest kasside ja pidulike särkide ostmise küsimuses

Sel nädalal võtsin lõpuks loomaarstiga ühendust. Et Galileo-Kuki  hingekirja panna ja vaktsiinid ja värgid ära teha. Selgus, et kõigepealt oli vaja anda ussirohi. Ja et anda ussirohi, oli vaja teada kasside kaalu.

Mina kaalusin kasse niimoodi, et kaalusin ära Väikevenna – 36 ühikut inimest, seejärel Väikevenna Nurriga – 38,8 ühikut inimest kassiga ja Väikevenna Kukiga – 38,3 ühikut inimest kassiga. Järelikult terve tablett kummalegi.

Tabletiandmiseks oli vajalik Suure Venna abi. Tema hoidis kinni ja mina pistsin tableti suhu. Pisikesega oli lihtne – tema sööb ära enam-vähem kõik, mis süüa kõlbab (ja osaliselt ka seda, mis ei kõlba – näiteks tapeet, hiina roos või ärakasutatud piparmünditee pakike). Nurrikesega oli raskem, aga saime hakkama.

Järgmisel hommikul mõistis Kõrreke, et kassidel olidki olnud ussid. Mis asjaoludel, ei hakka siinkohal täpsustama. (Igal juhul tekk ja tekikott läksid kohe pessu.)

Praegu on kassid rõõmsa olekuga, mängivad kordamööda kraapimispuule kinnitatud tilbendava hiirega ja tunduvad mõlemad eluga rahul olevat.

Täna õhtul mõistsin jälle selgelt, et mu vanem poeg on juba päris suur. Ja mitte ainult seetõttu, et pidulikku särki otsisime temaga poodide meesteosakondadest (iga kord, kui tal läheb pidulikke riideid vaja, on eelmisel korral ostetud talle väikeseks jäänud). Mõelge, piduliku särgi vajadus meenus talle täna umbes pool kaheksa õhtul – ja selleks ajaks oli ta juba selga proovinud kahte olemasolevat valget särki ning veendnud, et käised on lühikesed. Varasemalt oleks see raudselt olnud homsel hommikul, kui särki vaja läheb.

Ostsimegi särgi ja kaks lattet. Lipsu ei õnnestunud osta – ehkki nii ilusad punased ja täpilised sinised kikilipsud olid müügil. Noh, arenguruumi võib ju ka pisut jääda.

Ja siin ma siis olen. (Viimase paari kuu jooksul olen õhtuti joonud piparmünditeed, aastatepikkune hea-une-kohvi joomine on kuidagi unarusse jäänud. Pole enam kangete jookidega harjunud.)

Ilusast elust

Ma ei oskagi nüüd kohe pauhti! öelda, missugune see ideaalne nädalavahetus peaks olema, aga üsna selge, et see ei alga juunioriga traumapunktis istudes.

Nagu näiteks meil. Sest eelmisel õhtul (olin otsustanud endale reedel-laupäeval pisut eraelu lubada, nii et tulin koju ehk poole kümne ajal) kohtusin trennist tulnud lapsega parasjagu siis, kui ta telekast naljasaadet järele vaatas ning kui ta siis muu sekka poetas, et oli trennis kukkunud, ei sanud ma kohe aru, et lugu on tõsine. Tõsidust mõistsin ma järgmisel hommikul, kui laps ühel jalal putru sööma (mida ta lõpuks siiski mitte süüa otsustas) hüppas.

(Ja kui nüüd mõelda, siis ärkasin ma laupäevasel hommikul vist selle peale, et juuniorkass üritas mööda seina üles ronida ning kui see ei õnnestunud, siis haaras lihtsalt tüki tapeeti hambusse.)

Niisiis, umbes poolteist tundi EMOS ja kolm päeva pikutamisrežiimil. Huvitav, kas see arst on ise suutnud mõnda kümneaastast kolm päeva pikali hoida? Minul üle poole tunni ei õnnestunud.

Aga vähemalt ilusa kleidi jõudsin laupäeval selga panna – ja juuksed olid ka kammitud, kui ma kodust väljusin.

Seda, missugune peaks olema ideaalne isadepäev, ma ka päris täpselt ei tea. Sest need isad, kes meil siin võtta on, on surnuaial. Ülo ja Jaan, Julius, Aare, Albert ja August. Vello ka, tema küll isa ei olnud, aga onu ja vanaonu ikka, ja kedagi teist tal kah ei ole, kes talle küünla viiks.

Nii ma siis läksin, surnuaed oli ilus, lumine. Kõik isad, vanaisad ja onu Vello said oma küünlad.

Jäin mõttesse – onu Vello sünniaasta oli 1924 – ja suri ta enne, kui Mammagi temaga kohtuda jõudis. Põgenikelaagris Austrias olid tookord Väike Papa oma ema ja õega. Vanaisa Jaan värvati Saksa poolele mingit kontoritööd tegema. Mida tegi onu Vello? Helistasin Mammale.

Aa, Vello? Tema õppis Saksamaal lambakasvatust!

Sõja ajal? Saksamaal?

Ei, ta läks ikka enne sõda. Mina ka ei tea täpselt!

No jah. Vello kohta, kel oma peret ju polnudki, pole küsida enam tõesti kelleltki. Huvitaval kombel leidsin kodus guugeldades Vello hoopiski Vändra Gümnaasiumi vilistlaste hulgast.

Tegin kodus katlasse tule, puhastasin kasside kaste ja panin prae ahju. Tütar on bridži mängimas, nii et võisin  üheainsa lõunasöögi teha.

Väikevend on ka terve tänase päeva rõõmsalt ühel jalal hüpanud. Plaanile naabripoisiga õues sõjamängu mängida astusin ma otsustavalt vastu. Küll on aga paaril korral õnnestunud ta tõesti nii tubliks pooleks tunniks korraga voodisse pikutama saada. Ega see muidu poleks õnnestunud, aga neil oli viimati kohustuslikuks LL raamat murdvarastest koolis. See meeldis Väikevennale sedavõrd, et oli täiesti nõus vabatahtlikult sama sarja raamatuid edasi lugema. Elu parim raamat!

Aga õhtul, kui Kõrreke Lätist bridžiturniirilt tagasi tuleb, sööme isadepäevale mõeldes kooki. Mul on Wernerist terve karbitäis toodud. (Kui nädalalõppu mahub mõni tund eraelu, koogiküpsetamine ajakavva enam ära ei mahu.)

Tegelikult on kõik hästi. Sest kodus on kooki ja on soe, lapsed saavad oma isaga skaibi teel matemaatikat teha, kassidele ostsin uue kraapimisposti ja tütreke peaks samuti juba koduteel olema.

 

 

 

 

 

Soovahetusest ja piparmündist

Mida ma oskan öelda? Sohvile on vahepeal kasvanud – pardon my French –  munad. Mis tähendab, et meil pole enam Sohvit, vaid on Kuki (Suure Venna leiutis), pahanduste korral Galileo.

Suhted Nurriga meenutavad kangesti Karlssonit ja Majasokku. See tähendab, et valdavalt tirriteerib Kuki Nurri. Proua jookseb ees ning klassi parim ajab teda taga. Aga Suur Vend, kes näib teadvat majas toimuvast kassikommunikatsioonist kõike, olevat näinud, kuidas Nurr ükspäev Kukit pea pealt lakkus. Eks majasokud ongi tegelikult päris dünaamilised karakterid.

Pooleteise nädala jooksul on Väikevend hankinud endale kaks erinevat haigust. Kokku siis kaks ja pool päeva puudumisi. Kõige muuga saab hakkama, aga matemaatikas õpiti nende päevade jooksul just ruudu ja ristküliku pidala ja ümbermõõtu ning tänastes ülesannetes jõuti risttahukani. Väikevenna hinnang: Ema, sa ei oska ÜLDSE matemaatikat õpetada. Meie õpetaja on palju parem!  Ma ise tunnen end sellegipoolest iga kord peale matemaatikasessiooni täielikult kurnatuna ja lähen keedan pisut piparmünditeed. Seda kulub õhtu jooksul – ma mõtlen neid matemaatikaõhtuid – ikka hea viis-kuus kruusitäit.

Eks me siin poiste ja kassidega oleme. Tütar Kõrrekest näen viimasel ajal ilmselt harvemini kuuvarjutuset. Selles, et ta siiski elab ja toimetab, olen ma kindel – mustapesukast täieneb igapäevaselt ja raha kulub arvelt alates hetkest, kui ma selle sinna kandnud olen. Tegelikult on see kõik puhas liialdus – ehk rohke ergutava piparmünditee mõju – ma ju hommikul ise viisin ta autoga hommikule enne kaheksat linna ja juba AK uudiste alguseks oli kodus ka.

Maailmas juhtub huvitavaid asju.

Kassidel on ükskõik ja piparmünditee on sama maitsega kui lapsepõlves.

 

Ettevaatust, reisikiri! X

Nagu viimastel aastatel ikka, juhtus ka reis Maltale kuidagi kogemata. Et alguses olid hoopis muud inimesed ja sihtkohad, aga lõpuks jõudsime kogu täiega, lapsed, mina ja isegi härra, Maltale. Mis, nagu ma kujutasin ette, on umbes nagu Küpros.

Ma ei oleks saanud rohkem eksida. See oli hoopis teistsugune koht, algusest peale. Kivid olid igal pool. Neist ehitati maju, laoti terrassaedu, nendest moodustus mererand ja neid oli vees. Kivide vahel kasvas mõningaid taimi – näiteks kaktusi, mille viljad olid parasjagu valmis – või granaatõunapuid või viinamarju või oliivipuid. (Vein oli seal hea.) Kõrgeid puid oli siiski peale botaanikaaia vaid üksikutes kohtades. Muidu ikka kivid ja kaktused.

Saared – käisime kokku päris mitmel saarel, igaüks  oma näoga. Malta oli kivine, Gozo arhailiselt ruraalne, Comino näis koosnevat peamiselt sinisetriibulistest lamamistoolidest ja burksi- või joogimüüjate kioskitest. Cominol jõime Kõrrekeega kahekesi ananassipeekritest mahlakokteile ja päevitasime kohusetundlikult lamamistoolides, varbad vees. Ujusime sinises laguunis. Gozol nägime ka koobast, kus Calypso Odysseust seitse aastat võrgutada püüdis. Kas te usute armastusse? küsis giid. Jaa! vastasid bussis olnud prouad ühest suust. Koopast oli näha kitsuke avaus. Paadisõit Sinises Grotis võttis isegi kriitilise meelega meesteismelise sõnatuks, pizzat sai süüa otse rannarestoranis ja ujuda kaljude vahel soojas merevees. Pärast jõime capuccinot rannakivil istudes, jalad lainetes. Meesteisemelist oli raske merest kätte saada.

img_1009

Öine Sliema, Malta

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Victoria, Gozo pealinn

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Paadisõidult

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lapsed looduses

Söök oli Küprosega võrreldes kallim, vähem värske ja enamasti selline pizzad-pastad-burksid stiilis. Mittelihasööjast tütrele sobis restoranides sageli umbes üks toit. Parimaks leiuks osutus paar tundi enne ärasõitu avastatud hotelli kõrval asuv Napoli stiilis restoran. Kui juhtute Maltale, Sliema linna, minge kindlasti! Kaktusevili maitses huvitavalt, värsked granaatõunaseemned oivaliselt. Vanaemadele ostsime kaasa kaktuseviljalikööri. (Veinist nad väga ei hooli – kuigi vein, nagu öeldud, oli hea.)

img_1164

Kas pole isuäratavad?

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pizza, mida saab süüa mere ääres Gozo saarel

img_1166

Leib on Maltal muide suurepärane – hästi krõbeda koorikuga. Vein samuti!

Kassid nägid välja umbes nagu Küproselgi – pisut pikerguste peadega, lühikarvalised, sageli punasetriibulised. Mererand oli neid täis. Inimesed käisid neid toitmas ja kalamehedki andsid neile kümnist. Või võtsid kassid ise – Väikevend nägi, kuidas kass kalamehe poolt ämbrisse pandud kala ära näppas.

img_1047

Kass Maltal, Sliema linnas. Elukoht: rand.

Sitsiilia oli nii lähedal, et jõudsime sinna ka. See tähendas ühel hommikul küll umbes nelja ajal üles tõusmist, kuid oli seda väärt. Saime ronida mööda Etnat ja käia Modica linnas šokolaadi söömas. Neil on seal eriline, mittesulav šokolaad. Modica linnas juhtusime ka muusikakooli juurde. Aknad olid suviselt avatud, kuulsime, kuidas keegi laps flööti harjutas.

img_1118

Maani kleidiga saab  vulkaani mööda üles ronida küll. Peaasi on tennised!

Kõrghetk pidi saabuma Vallettas Caravaggio Ristija Johannese maali vaadates. Caravaggioni jõudsime ainult mina ja Kõrreke. Mida tegid teised? Härra ja Suur Vend jalutasid niisama mööda Vallettat. Väikevend oli leidnud endale reisigrupis peaaegu-nimekaimust semu. Küllap oleks semu ema käekõrval kõrget kunsti vaatama toodud, aga noorsand, kes mitte ainult oma nime, vaid ka oleku mõttes kangesti Väikevennale sarnanes, oli nuianud oma emalt viiskümmend senti põrkepalli jaoks. Väikevend tahtis ka muidugi põrkepalli, kuid ei minul ega härral juhtunud olema sobivat münti. Põrkepall, mida noormehed innukalt taga ajasid maandus aga otse hobuseõnnikus ning sinna maandus ka Väikevenna semu. Poiss pääses seega Ristija Johannese peast ja läks oma emaga pükse ostma. Väikevend läks neile appi. Kui me pisukese aja pärast kohtusime, särasid mõlemad poisid õnnest uhiuutes jalgpalliriietes. Mõnikord ikka inimesel veab!

Maltal on kolmsada päikesepaistelist päeva – ja nii jagub päikest ka oktoobri lõppu. Sooja oli kõvasti üle kahekümne kraadi, merevesi oli soe, sinine ja väga soolane. Väikevend ja tema semu elasid suurema osa hotellis veedetavast ajast katusebasseinis. Mina käisin ikka meres, mis oli hotellist üle tee ja rannakohvikute vahelt mööda.

img_1048

Pildil on kalamees, ujujad ja kindlasti on kusagil ka kassid

Lõpp tuli mühinal. Ärasõidueelsel päeval tahtsime teha Kõrrekesega hommikust ujumistiiru, kui võhivõõrad inimesed meid peatasid, ja juhtisid täheleapanu tõusnud tormile. Lõpuks läksime meiegi hotelli katusebasseini, kus tuul puhus minema Kõrrekese toakaardi ja oleks äärepealt minema puhunud ka minu plätud. Järelejäänud ajal käisime kõik tormi vaatemängu nautimas. Härra aitas Väikevennaga kohalikel jalgpalliväravad kindlasse kohta tõsta.  Oli olnud mitmekümne aasta võimsaim. Meri oli täis rannalt uhutud lahtisi esemeid ja poisid. Jalgapalliväravad püsisid kindlalt.

img_1189

Etendus, mis kahjustas kuuldavasti enim viietärnihotelli – ballisaal olla puhta puru! (Meid see õnneks isiklikult ei puudutanud)

Lennukid õnneks siiski lendasid. Härra pakkis veinipudelid kohvritesse kirurgilise osavusega.

Kodus oli vahepeal sadanud lund. (Ostsin endale täna uued talvesaapad.)